Katariina ja herned autor Kadri Hinrikus esitab Eva Koldits. Kuulete viieteistkümnendat osa järjeloost Katariina ja herned. Katariina sõidab oma sõprade, Martini ja naabritädi ja Liisiga koos maale, et külastada Liisi kodukanti ja tema vana sõpra onu Hugo Rõõmu talus. Lastele meeldib onu Hugo hobune Victoria ja nad otsustavad temaga omapäi väikse proovisõidu teha. Aga hobune ehmub ja sõit läheb päris pööraseks. Viimaks õnnestub neil hobune peatada. Eksinud. Rooma me just ei jõudnud, aga kusagil poolel teel sinna oleme ilmselt küll. Võtsin olukorra kokku. Lebasin Martiniga selili kõrges rohus ja tõmbasime hinge. Nii palju meil veel jaksu ja mõistust jätkused siduda, Victoria ohjad uute sõja sööstuda ennetamiseks tugevasti puu külge kinni. Tegelikult olin omadega nii läbi, et jalad värisesid all ja kogu sisikond tundus olevat segi loksutatud. Äkki sa peaksid tädija Liisile helistama? Pani Martin ette. Mina mul ei ole ju telefoni, ema pesi selle pesumasinas ära ja uut ei ole ma saanud. Martin oigas. Ma ei teagi, kas julgen tädi ja Liisi onu Hugo juurde tagasi minna. Nad on kindlasti hiiglama vihased. Võib-olla peidaks ennast siia suurde metsa ära. Pidasin aru. Mets ja mina ei taha. Tuleks ikka kuidagi tädi tallu tagasi. Sa julged või peame julgema? Pealegi ei olnud tädile antud lubaduste hulgas ühtegi sõna selle kohta, et me ei või teha väikest hobumatka. Seda küll. Me lubasime, et ei saa puuki ega päikesepistet ja neid me ju ei ole saanud. Nii et vahest polegi olukord kõige hullem. Onu voogo muretseb küll kindlasti omaduse pärast, oli Martin veendunud. Selle peale võib tõesti mürki võtta. Silmitsi siin Victoriat. Ma ei saa üldse aru, mis talle äkki hakkas, et ta niimoodi minemas ja Eestis. Võib-olla teda ehmatas, miski ehmatas, mis asi? Kuule ajas Martinenud istukile. Ma nägin jänest ja siis ma olen ka jäneseid näinud, loomaaias on neid palju. Ma ei räägi loomaaiajänesest. Ma nägin heinamaal jäneste, karjusin sulle, vaata jänes. Martini hüüatuse peale tõi Victoria kuuldavale heleda hirnatuse ja ajas end tagajalgadele. Kui me poleks teda enne kinni sidunud, oleks ta ilmselt uude lahingusse tormanud. Püüdsime teda patsutades maha rahustada. Kujuta ette, Martin. Victoria on ise nii suur, aga kardab jänest. Oled ikka jobu. Victoria ei karda jänest, vaid ta ehmub kui kisada ja röökida. Mulle ei meeldinud, et Martin mind jobuks nimetas. Ent tal võis õigus olla. Oleksime pidanud vankris vagusi istuma. Paitasin hobuse jämedat kaela, mis oli suurest jooksmisest higine. Äkitselt meenus mulle, et onu Hugo oli rääkinud, kui tark loom Victoria on. Onu ütles, et Victoria tunneb koduteed ja oskab ilma juhtimatagi sinna tagasi minna. Kas sa arvad, et isegi siit? Mul ei ole õrna aimugi, kuhu me välja põrutasime. Neil ei ole, aga äkki Victoria lon? Võime ju katsetada. Seome ta lahti, istume vankrist, ei, oleme seal vait. Isegi kui terve jäneste pesakond peaks välja hüppama. Martin mõtles natuke aega. Proovime pealegi, mis meil muud üle jääb. Ronisimegi vankrisse. Piisas, kui Martin kergelt tohia saputas, kui Victoria juba astuma hakkas. Võib-olla ei olnud talgi plaanis ennast kuusiku serva elu lõpuni ära parkida. Lasksime hobuselt täiesti omatahtsi liikuda. Vahepeal jäi ta seisma ütlemend kaseoksa rapsata aga tasapisi liikusime siiski edasi. Olime Martiniga kohut tavaliselt väsinud ja meil ei olnud vähimatki aimu, kas suund on Rõõmu talu või Ameerika. Kuid peale Victoria ei olnud meil mitte kellelegi loota. Arvatavasti lonkisime niimoodi mitu tundi. Püsisine hiirvaikselt ja palusime mõttes, et ükski hiirega liblikas Victoriat sõgedad ei ehmataks. Õhtu oli ammu käes, kui märkasin eemal tuttavaid heinapalle ja kõrget kuuske. Rabasin martini pluusivarrukast. Olime tõesti jõudnud tagasi Rõõmu talu juurde. Raamatu Katariina ja herned kirjutas Kadri Hinrikus, luges Eva Koldits.