Kirikuelu tere õhtust, usuteaduse Instituudi pasteraal. Seminar valmistab ette uusi kirikuõpetajaid. Neid inimesi, kes on saanud oma teoloogilise hariduse magistritasemel juba kätte ja saavad veel aasta jagu suuniseid, kogemusi et asuda tulevast sügisest täieõiguslikult koguduse karjaseametisse räägimegi pasteraal, seminari tegevusest ja küsime ka paarilt üliõpilaselt. Miks nad kirikuõpetajaameti on valinud. Saatejuht on Meelis Süld. Õppeaasta on alanud ja oleme rääkinud augustikuu jooksul väga paljudele huvilistest kõrgematest õppeasutustest, mis tegutsevad Eestis ja lisaks siis sellele, et antakse üldist ideoloogilist haridust, on olemas ka spetsiaalsed ette valmistavad kursused nendele, kes siis astuvad juba vaimuliku ametisse ja usuteaduse instituudi juures tegutseb selline allasutus või osakond nagu Pastraal seminar. Ja ma räägin selle pasteraalsemineri juhataja Ove Sanderi ka sel aastal, kas neid inimesi oli ja kui palju, kes siis otsustasid, et nemad tahavad minna edasi ja teoloogiaõpingutest neile ei piisanud ja nemad tahavad kindlasti olla ka vaimuliku ametis. Tõnu sajevurizone neid inimesi ikkagi oli. Tänavu laekus meile kaheksa avaldust postraal seminari sisseastumiseks, kuus nendest sai vastu võetud ja muidugi, mis seal salata, peab ütlema, et aastad ei ole vennad, et mõned aastad on paremad ja mõned halvemad, et eelmine aasta näiteks oli meil ainult üks õppija, need siis sellega võrreldes on tulemus olnud ikkagi väga hea, aga jällegi kaks aastat tagasi oli meil 18 inimest rühmas, nii et selles mõttes niimoodi aastate lõikes võetuna ikkagi tulijate arv jääb seal kuue, seitsme, kaheksa ümber. Kas te olete niimoodi enam-vähem kokku löönud või mõelnud ja arvutanud, et kui palju nendest inimestest, kes tulevad õppima lihtsalt teoloogiat ja religiooni tahavad siis viimaks ikkagi võtta vastu selle elukutse vaimuliku ometi kirikuõpetaja ameti. Jah, me oleme neid arve tõsi küll, päris palju teinud, aga muidugi, need on üsna keerukad valemit, kuidas neid asju saab üldse välja arvutada, toda ja siin muidugi mängivad rolli ka need kohad, erinevad teoloogilised koolid, kus õpitakse missugustel kursustel tasemetel õpitakse aga muidugi vähemalt üks tendents on küll silmnähtav, kui võtame veel 10 15 aastat tagasi, kui tuldi bioloogiat õppima, siis oli ikkagi selge suund ja kutse taha inimese südamesse ta kindlasti tuleb siis kirikusse tööle, kui mitte ordineeritud vaimulikkonda, noh siis vähemasti jääb kirikusse tööle. Aga aastate möödudes selgelt näeme seda, et tullakse väga palju ka lihtsalt selleks, et õppida teoloogiat, saada religioonist midagi enamat teada või nii, nagu tihtipeale öeldakse, et lihtsalt tullakse hea hariduse järele. Mida siis pasteraal seminar lisaks õpetab teoloogiale, mida on õpitud neli aastat või viis aastat magistriõppega koos. Varem oli bakalaureuseõpe neli aastat. Mida siis pasteraalsemidel annab? Noh, jah, et ühtepidi võiks öelda, et kordamine ei olevat ka tarkuse ema, vaid tarkus ise, et küllap mõned asjad, millega passaraalseminerist tegeleme, on ka varematel aastatel juba siis viie aasta jooksul ka pikema haridustee jooksul läbi võetud. Aga samas, nii nagu selle semine nimigi ütleb, Bostoraal seminar, et me tegeleme ikkagi väga praktiliste asjadega ja teema, millega me tegeleme, on tegelik usuteadus ja, ja loomulikult siis nendest koolidest tulijate jaoks, kus võib-olla on väga vähe õpitud tegelik usuteadust on kindlasti ka täitsa uute asjadega tegu. Ja kui lühidalt loetleda siis need alad, millega siin rohkem kokku puutuda, aga kas need oleksid järgmised. Jutustamine jumalateenistuste talituste läbiviimine, religioonipedagoogika hingehoid, mission, diakoonia oikumeeniline ka kiriku juhtimine ja loomulikult siis laiemalt vaimuliku ametieetika ja mõiste. Ja võib-olla kui magistriõpingute vältel ikkagi isegi puudutatakse tegelik usuteadust, jääb see ikkagi natukene teoreetilisemaks, sest siin on see praktikaga seotud kõige õppijatel omavad praktika, kogudused, juhendajad ja loomulikult me üritame siis praktika ja teooria seen reflektsiooni kaudu või kokku tuua. Millised eeldused on üldse inimesel, kes tahab astuda Pastraal seminari? Võiks öelda, et siin on tegu niisuguste kahesuguste eeldustega tinglik otseseks nimetada ühtesid formaalsetakse eeldusteks ja nende hulka, siis kindlasti kuulub dioloogia magistriolemasolu või sellega võrdsustatud haridus loomulikult veel rida dokumente, mida inimene peab kõik siia tooma aga teised poolt me oleme rõhutanud alati seal niinimetatud vokaatsenternat ehk seesmist kutsumust, et inimesel on see arusaam, et et ta peab tulema ja temaks, ei ole teist valikut olemas ja ma mäletan kunagi Tartu lennukolledži juhatajaks, küsiti, et kes on parim lendur või kes peaks sellesse kooli tulema ja ta vastas midagi, mida mina vastaksin nendele, et kes siis peaks pastoraalseminer tulema või kes on selleks valmis nimelt kellel ei ole teist võimalust või kes ei saa elada ilma selleta, et temast saab ordineeritud vaimulik. Neid koole, kus õpetatakse religiooni usuteadust, neid on mitmeid ja ka eri konfessioonide on omad õppeasutused. Kui näiteks keegi on lõpetanud Eesti metodisti kiriku, teoloogilise seminari või kõrgema usuteadusliku seminari, mis kuulub Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide kogudustele mis siis temast saab, kas ta võib tulla Pastraalseminaria pürgida Luteri kiriku vaimulikuks? Baptisti kirikus ma siiani tulijaid ei ole olnud, küll on olnud, et neid, kes on lõpetanud, siis metodisti seminariga, tõsi küll, aastaid tagasi ja siis oli ka meie seaduse regulatsioon natukene teine, piisas bakalaureuse- või diplomitasandist. Aga kui need õppeasutused annavad, et näiteks siis ka teoloogia magistrikraadi välja? Meil on ka päris kindel, kuidas praegu metodisti seminaris asjad lähevad, kas seal on olnud ka, lõpetad magistritasandil, et siis on see täiesti mõelda siia tulla? Me oleme tublid, meil on üks aasta ja tublid selles mõttes, et pidi ju see kava, mida me siin läbimega aastaid tagasi sai võetud Saksamaalt ja kus oli see kaks aastat ja võib-olla isegi natuke rohkem, kui sinna veel religioonipedagoogikapraktika siis arvata. Aga just nimelt, et mitte siis üks õppeaasta, vaid üks kalendriaastane kestvus. Sel aastal on nii naisi kui mehi ja ma vaatasin siin pilte, mis on pastoraadi seminaritoa seina peal, kus on siis erinevad nii-öelda lennud peal ja üsna mehine on algus ja läheb aina naiseliku maks kätte. Kas kiriku jaoks on see üldse mingi küsimus, tänapäeval enam, et kirikuõpetajaks kandideerivad ja pürgivad naised nähakse seda endiselt siiski pigem meeste ametina või on selles mõttes võrdsus juba tänasel päeval nii kaugele, et ei ole vahet? Osade jaoks on küsimus ja osade jaoks see ei ole küsimus. Mäletan aastaid tagasi ma lugesin ühte Jaan Kiviti raamatut, kus ta muu hulgas ütles, et ekskiri natukene käiku ühiskonna järel, ühesõnaga kõik see ja need protsessid, trendid, mis on ühiskonnas varem või hiljem, tulevad kirikusse noore mehena toona ma ei tahtnud selles edastusega leppida, ka vanemaks saades olen märganud, et tal oli tõsi taga ja võib öelda, et kogu ühiskond meie ümber muutub. Klassikalised meesteametid on saamas naiste amet näiteks ja vastupidi, et selles mõttes ei ole ka ime, et see on tulnud kirikusse. Aga loomulikult kirik ikkagi konservatiivse struktuuri ja süsteemina alati elab valuliselt niisuguseid muudatusega läbi. Aga praegu igatahes tee on avatud nii naistele kui meestele, pasteraal seminari. Ja see on täiesti avatud ja kui vaadata meie kirikuseadus, siis naine meie kirikus võib saada nii diakoni, preestri kui piiskopi ordinatsiooni, et siin vahet ei ole. Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse instituudis on võimalik õppida teoloogiat kalli raha eest. Ega ometi Pastraal seminari eest raha ei küsita? Ei, me ei küsi raha, aga mis seal salata, ega rahata ei saa meiegi läbi, sellepärast tõepoolest ju mis tahes õppega on omad kulud seotud ja eriti kui rühmad on väikesed, on need õppekulud ka suured ja kui näiteks siis käesoleva õppeaasta meil on kuus üliõpilasseis keskeltläbi koolituskulu, tõsi, milles kirik katab, need üliõpilaste puhul on umbes 35000 krooni inimese peale, et noh, see arv ütleb, et tegu noh, superkalli koolitusega ei ole ka väga odava koolitusega ei ole. Ja muidugi meil on tohutu rõõm, kui need inimesed tulevad kirikusse tööle, et selle juhul, kui me niimoodi päris majanduslikud, ütleme, on kiriku niisugune investeering olnud põhjendatud, aga muidugi ja eks me peame kaaluma, neid variante, teete, mis ikkagi teha inimestega, kes õpivad meestel aasta läbi, ei tule meie tööle, et kuidas nagu siis olla aus ja, ja natuke võiksid seda tagasi kompenseerida kirikule, mis kirik nende sisse pannud, see tähendab siis mingisugust lepingut õppima asudes või? Täpselt ja need lepingud me ilmselt ka sõlmime üsna pea ja, ja see praktika ei ole midagi uut, et eriti kui me vaatame Ameerika seminare lääne niisuguseid ordinatsiooni kursuseid, et tõepoolest siis ühel või teisel viisil ikkagi kirik doteerib neid, selle mõttega tullakse kirikusse, kui mitte, et siis loomulikult mingisuguse osasest asutakse tagasi. Kui sel aastal astus pasteraal seminari kuus inimest, siis kas see on piisav vajadus Eesti Evangeelse luterliku kiriku jaoks täita vakantsed õpetajakohti? See on muidugi küsimus sellest, et milline üldse see vajadus on ja me oleme ka kirikuvalitsuses päris palju nende teemade ülearu tanud ja siin on peamiselt kaks suunda, milles mõelda, et üks on niisugune hetke staatuse säilitamine ja teine on siis näha kirikut ikkagi kasvava kirikuna ja kui me võtame aluseks esimese mõtteviisi, siis täname, kohe vajaksime umbes 20 pastorit, et juurte, kui me mõtleme näiteks, et suures koos nagu rõõmu. Kuulge, meil täna ei ole, ei ole pastorit. Me oleme otsimas pastorit Otepää kirikusse. Välis-Eesti kirik on need pidevad pastorid tellima. Kui me ikkagi näeme kirikute misjoni ja kasvukirikuna, siis kindlasti see kuus inimest aastas kaugelt meid ei rahulda. Kui paljud inimesed, kes on lõpetanud oma õpingud usuteaduse instituudis ja saanud oma teoloogia magistri kätte ütlevad, et nad ei tule pasteraal seminari sellepärast et see palk, mis neile makstakse kiriku õpetajana on lihtsalt nii väike, et sellega ei ole võimalik peret üleval pidada. Ja see on ka väga tõsine küsimus, et on olnud küll jah, neid üliõpilasi aga siiski enamate puhul võiks küll öelda seda, et see ei ole nagu olnud takistuseks, siis ilmselt erinevatel põhjustel, kas inimesel võib olla abikaasa, teenib väga hästi, võib-olla mingisuguse akumuleeritud ka olemas, võib-olla ei olla olda nii nõudlik, seda on raske öelda, aga kindlasti ka selle problemaatikaga on nagu tahud olemas näiteks anglikaani kirik, kes on siiski väga rikas kirik ja kes võiks maksta oma preestritele väga head palka teadlikult hoiab oma palgad väga madalale, küsisin siis mina, miks nad ütlesid, et ikka selleks, et vältida lihtsalt niisuguseid läbi jooksikuid või noh, kellel siis kirikuüritus südamel ei ole. Et aga loomulikult tuleb möönda, et kui on rasked majanduslikud olud, et ma kahjuks kaotame mitmeid väga häid dialooge ja vaimulike ja samas nagu see sinna sai öeldud, et see majandusliku surutise kirikus võib-olla alati ka ei ole. Halb aeg. Mida ta selleaastaste õpilaste kohta, kes basturaal seminari nüüd alates sügisest õppima asunud? Raske muidugi öelda, mõningaid neist tunnen, olen ise neid õpetanud. Kindlasti on akadeemilises pildis väga tugevate tulijatega tegu, eriti nüüd ju nad peavad kõik magistrid olema ja kui inimene on ikkagi ka magistritasandil õppinud, siis selge on see, et tal peab päris ja akadeemiline intellektuaalne kapatsiteet olema. Aga me teame, et see on ju ainult üks loomulikult mitte ebatähtis, aga siiski vaid üks tahk vaimulikuks olemisest. Kõik muud asjad, mis seostuvad inimese isiksuse, selle omadustega, alates inimese suhtlemisoskusest, lõpetades tema, no näiteks pinge taluvuseni, et kõik need asjad on ka väga olulised ja loomulikult peab mööduma mõned kuud, et siis juba nagu saab öelda selles mõttes, et milline on see vaimulik materjal. On ju ka neid ametikohti kirikus, kus ei pea olema päris õpetaja, õpetajal on suuremas koguduses abilised diakonit. Kas on võimalik õppida ka diakoniks, teades juba ette, et nii suurt vastutust kirikuõpetaja vastutust ei taheta võtta, aga samas on soov ikkagi jumalateenistusel päris aktiivselt ja regulaarselt kaasa teha. Ja see võimalus on täiesti olemas ja selle üle võib ainult rõõmustada, see on täiesti uus võimalust. Jakunin, koolitus kui veel aasta aega tagasi, kui keegi tahtis tulla diakoniks, ta lihtsalt tuli eksamile ja sellega asi piirdus. Aga need tõepoolest võiks isegi nimetada, et on nisunäit. Võib-olla võiks isegi öelda väikene pastoraadi seminar nende jaoks olemas, et me kõigepealt võtame siis inimesed sisse. Loomulikult me eeldame neilt antud haridust, me nimetame siin siis, et eeldus hariduseks peaks olema teoloogia, bakalaureus või vähemalt 20 ainepunkti bioloogilisi aineid võetud ja tavaliselt me siis alustame selle kursusega, kevadel-suvel on praktika, sügisel see lõpp. Peab, ja tänavu oli esimene pisikene rühm, kolmeliikmeline rühm meil sees, kes siis septembri selle kuu lõpul ka selle kursuse lõpetab ja eksami ilmselt toimub oktoobrikuus. Ja ma arvan, et see on kindlasti väga hea päris mitmes mõttes, sellepärast tõepoolest preestri või siis kirikuõpetaja, diakon, kutse ja kutsumus, need on täiesti erinevad. Ja kui me räägime ka tänapäeval väga sellest siin enne ka rääkisime natukene rasketest majanduslikest oludest siis ilmselt paljude inimeste jaoks võib just nimelt see skeem väga hästi ka kirikus sobida, et tema põhitöö, tema põhisissetulek on kuskil mujal, aga tahaks midagi teha ja, ja kaasa aidata ja kindlasti diakoli positsioon oleks ideaalne, sellel juhul. Aitäh selle intervjuu eest. Ove Sander, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse Instituudi pasteraal seminari juhataja. Ja me võtame ühendust ka paari üliõpilasega nende inimestega, kes siis on asunud sügisel õppima astraal seminari ja tahavad saada kriik õpetajateks. Kuulame, mida nemad sellest arvavad. Kiriku. Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Paldiski koguduse diakon Merle Brassiim olete siis alates sellest sügisest usuteaduse instituudi basturaal seminari üliõpilane, mis pani üldse valima seda teed, esiteks siis kõigepealt bioloogilist kõrgharidust omandama ja teiseks astuma veel sammukese edasi, et saada päris õpetajaks. Kui ma üldse usuteaduse instituudi astusin, siis kohe selle mõttega, et ma tahan saada kirikuõpetajaks. Ja kuna see kõik, mis viis aastat pluss, siis see üks aasta veel on vaja läbi teha, siis ma võtsin selle tee ette, et et saada lõpuks oma eesmärk. Aga sellist kirikuõpetajatööd, kui nii võib öelda, oled teinud juba mõnda aega praegu tegutsevat, nimelt siis Paldiski koguduses. Millal see võimalus juba tekkis, et hakata kirikus aktiivselt kaasa lööma, jumalateenistusi läbi viima? Paldiski koguduse diakon olen ma juba üle aasta olnud ja enne seda olin ma kaks aastat praktikal Harju-Madise koguduses, kus oli võimalus jumalateenistust kaasa teha. Mis paneb ühte naist valima seda ametit, mida on traditsiooniliselt kogu aeg mehed pidanud ehk siis olema preester või, või kirikuõpetaja? Ma arvan, et siin, minu puhul ma arvan, et on tegemist kutsumusega. Ma ei tea, kuidas teised seda arvavad, ma ei ole jaganud kunagi meeste sisel hästi asi, vaid ma olen ma tahtnud teha seda, mida ma tahan teha. Ma ei jaga seda niimoodi, et nüüd seda ei või teha või, või ei, peaks tegema. Aga Pastraal seminari õpingute juures, mida see ilmselt juurde võiks anda, mille võrra olete aasta pärast tõenäoliselt rikkam? Basmeraalseminele puhul on see, et seal on enamus asju, on hästi praktilised asjad. Et kui siiamaani oli hästi palju õppimist, lugemist, eksameid, siis sellel aastal on nagunii palju, kui ma kavastule maganud, olen hästi palju tegemist praktiliste asjadega, mis võetakse läbi. Peetakse teenistusi peetakse palvused, on selline natuke teistmoodi jälle mis annab nagu rohkem kogemusi juurde. Palgaküsimus on see, mis alatasa kerkib vaimuliku ameti juures üles. Mismoodi teie olete selle enda jaoks lahti mõtestanud? Teatavasti kirikus ei ole võimalik nõnda teenida. Ja, ja võib-olla isegi mitte saada sellist palka, mis küündiks Eesti keskmise lähedale. Sellegipoolest on see valitud põhielukutseks. Ja tahes-tahtmata on raha vaja. On selge see, me kõik tahame elada ja elamiseks raha vaja, kuid ma leian ikkagi, et see ei ole peamine asi. Et seda tööd võikski teha ilma palka saamata, kui kui tõesti on, on vaja ja ma olen rahul sellega, mida kogudus on suuteline maksma. Meil on ka sellest hea, et meil on sõbrad Soomes kes meid toetavad. Aitäh selle intervjuu eest Eesti Evangeelse luterliku kiriku Paldiski koguduse diakon Merle Brassi ja edu siis usuteaduse Instituudi basturaal seminaris õpingutel. Ja ma loodan, et aasta pärast kannate juba kirikuõpetaja tiitlit. Räägime tänasest kirikule, saates Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse Instituudi basturaal seminarist ja ühtlasi võtame ühendust ka nende inimestega, kes asuvad sellest sügisest siis pastoraadi seminari õppima ja üks nendest on indrek kõiv, kes on praegu Eesti Evangeelse luterliku kiriku Pärnu praostkonna Vicardia On. Ja ühtlasi on oma igapäevase leivateenimise pärast tööl politseiametis hoopis. Mismoodi sina valisid selle tee asuda üldse õppima bioloogiat ja nüüd siis tänaseks päevaks oled jõudnud kabasturaal seminari, ehk siis kindel soov on olla täieõiguslik õpetaja. Ega sellised asjad ikka nagu ühe päevaga ei küpse. See on üks elu, mida sa elad, kui sa lähed edasi päev-päevalt, samm-sammult ja teed võtavad vastu otsuseid, lähed edasi ja siis lõpuks oledki seal, kus oled. Et siin tuleb pigem kuulata rohkem südamehäält, mitte rohkem seda mõistuse häält. Selliste otsuste tegemises. Mis vahe on üldse diakonil ja siis õpetajal, pastor seminar valmistab ette inimest just nimelt siis kirikuõpetajaks. Eks diakonil pole selline amet, et olen nagu kohustusi, palju, aga natuke neid õigusi vähe, et võib-olla õpetajal on siis kohustusi veel rohkem, aga õigusi ka rohkem, et eks ta ikkagi ei hakanud rohkem sabiline ja õpetajale siis rohkem see, kes neid asju suunab. Et ilmselt on siis õpetaja amet selline amet, kus nagu inimene saab, mitte ainult nagu nüüd, ütleme niimoodi täie mõõdus tööd teha nagu ikka diakon, aga võib-olla rohkem vastutust selle töö ometi ees, mis ta siis antud on, aga eks see kõik teenib ainult ühte, et issanda nimi saaks austatud, siin maadel. Mis sind motiveeris minema Pastraal seminari õppima, veel edasi pürgima, veel kaugemale? Ma arvan, et see on pigem niisugune südame kutset. Minu meelest on ka, ma vaatan tänases päevas neid inimesi, kes meie maailmas elavad just eriti Eestimaal, siis siin on niivõrd palju sellist depressiooni ja sellist õudust ja peataolekut. Ja, ja inimesed on ka väga palju proovivad selliste välimiste asjade peale rajada oma elu, aga minu meelest peaks ikka olema rohkem rajatud selle sisemise maailma peale, et et minu meelest on ju, kui sul on rahu jumalaga, siis on väga kerge edasi elada, sest kui kogu maailma looja sinu poolt, siis kes saab olla veel sinu vastu. Aga jah, et selles materiaalses maailmas pigem sellise vaimuliku sõnumi levitamine, et see vaimne rahu peaks olema eelkõige ole sisse materiaalne rahu. Et see on minu meelest väga suur vajadus siin Eestimaal ja kõigepealt muidugi rahu ise leida. Ma arvan, et ma olen seda rahub piisavalt palju leidnud, et On ka teistele inimestele selline võib-olla motiiv või õigemini vajadus või selline, nagu ma ei oska öelda, südamest sellise vaimsuse tajumine on nagu motiveerinud mind isiklikult. Eks Jeesus Kristus ütles ka, kui ta vaatas inimesi, et ta nagu nagu lambad, kellel ei ole karjast. Et noh, ei oskanud inimeste kohta nüüd öelda, kas meil on päris need lambad olema, aga aga eks sellist vaimulikku vaimulikku õpetust ja juhti on, on vaja ja ja selleks on vaja iseenesest ette valmistada. Soov maailma parandada natukene võitu. Noh, ma ei tea, kas maailma saab parandada, aga eks maailma parandamine algab inimesest iseendast. Et ma arvan, et need suured asjad muutuvad iseenesest, kui inimese sees midagi muutub ja see, mis on igas ühes individuaalne ja kordumatu Ma saan aru, et sina oled lahendanud selle probleemi, et vaimulikele eriti palka ei maksta, nõnda et töötad siis teises ametis veel sinu puhul siis politseinikuna kuidasmoodi need kaks asja niimoodi kokku lähevad, et olla diakon praegusel hetkel edaspidi siis ka kirikuõpetaja. Ja samal ajal olla politseinik. Selle peale ma ütlen, et politseinikeks issanda poolt õnnistatud amet ega siis ju iga laps, eks. Kes läheb pühapäevakooli üks esimesi asjadest, mida õpetatakse 10 käsku ja no võib-olla seda esimest käsku, mis on seotud jumalaga, ega päriselt, Hendrik kontrollida ei saa. Aga ülejäänud ju käsud, onju, mis nad on, et ära varasta, ära riku abielu. Ära võta ligemale naist. Ega inimesed ei taha ju seda mõnikord neid käske täita, aga kui inimesed neid jumala käske ei täida, siis tekib maailmas kaos ja mul on kohutavalt hea meel, et on olemas selline organisatsioon nagu politsei, kes kontrollib seda, et käsud oleksid täidetud. Sest kui meil käsk ei oleks, siis meil oleks anarhia. Kes kaitseb nõrgema õigusi, taastad rahu ühiskonnas, kui kellelgi on soov seda rahu rikkuda. Ja sellepärast antud momendil vaadates seda asja selle vaatenurga alt, leian, et politsei ei ole ju hirmuks neile, kes Nad teevad, vaid hirmuks neile, kes kurja teevad. Ja minu meelest on vaimuliku ametipolitseiamet väga tihedalt seotud sest eks vaimulik tema temaga ju räägib, võib-olla rohkem sellest armastuse prismast, et meetod parandada, aga politsei võib-olla räägib natuke rohkem sellest kurjemaks prismast et temal on need käerauad ja, ja muunded mõjutusvahendeid, kui inimene taha käsku täita. Aga üks ameti sega teist. Mida pastoraadi seminar sulle tõenäoliselt veel annab lisaks sellele, et sa saad õiguse teha kirikuõpetajaeksami? Kõigepealt, eks ta ole niisugune koht, kus võib-olla saab paljud asjad selgeks rääkida, läbi mõelda, mis on aastatega kogunenud võib-olla mõnda asja lihvida, mis on inimlik võib-olla näiteks diktsioon, võib-olla mõned liturgilise elemendid, võib-olla mõned jutluse elemendid, võib-olla mõned suhtumised sest ega teemant ju iseenesest ilma lihvimata väärtust ei oma, ainult kivitükk. Et eks me oleme ühed sellised parajad kivijurakas, nagu me oleme ja eks me vajame lihvimist ja eks Pastraal seminar olla see koht, kus seda tehakse. Ja kindlasti on ka teine asi, mis on, on see, et omavahel suhtlemine, et nagu mul üks armas vend ütles seda, et kui me peame juba terve igaviku koos olema ehk siis tuleks seda juba oma peal hakata harjutama. Et see käsk, mis meile antud, armastama ligimest, et ilmselt sellistes kohtades, kus inimesed palju koos on. Eks see käsk seal sassis nagu kõige rohkem nagu sellist treeningute suhtes, sest inimesed on erinevad ja midagi ei ole teha, aga aga ometigi, et kõige selle keskel Kristus saab endale au, nii et see on üks paras treeningukoht, tale, õpetamise koht. Ja eks temast pole palju oodatud ja seal on toredad inimesed, toredad õpetajad. Ja ma arvan, et sealt saab hästi palju, et sinu vaimulik anum on lõpuks siis lihvitud, treenitud ja vaimuliku väge täis kallatud, et edasi minna oma tööpostil. Aitäh ja jõudu õpingutes Indrek Kõiv, Pärnu praostkonna vikaar, diakon. Kirikuelu tänaseks kiriku teemadest kõik saated on järelkuulatavad vikerraadio kodulehel www. Vikerraadio e. Oma arvamusi ja ettepanekuid võite saata elektronposti aadressil kirikuelu ät r e. Mina olen Meelis Süld, kaunist õhtu jätku.