Suvetuur. Suvised kohtumised ja muusika. Tere taas head kuulajad. Jätkub suvetuur, mina olen saatejuht Miina Pärn ja helipuldis on Evelin Voodla. Minu kõrval istub tänane saatekülaline Robert staak. Tere. Tere aitäh kutsumast. Rõõm, et tulite. Me alustame muusikaga ja täna kõlab siin saatetunnis muusika teie valikul, mis esimene lugu on? Kõigepealt, ma pean ütlema, et ega valida on väga raske. Seisin riiuli ees ja vaatasin ja ikka on selline tunne, et et see valik ei esinda kõige paremat muusikat, aga siiski need on need lood, mis on välja, valisin, mis täna kõlavad ja alustame ühe Shell Ben Johnsoniga. See on ajastu. Sai, mis mulle väga meeldib, tolle ajastu muusika renessanssi ja keskaja piiri peal võiks seda kusagil öelda ja teine võib-olla põhjus, miks ma seda siin ka mängida tahan, on esitajad ansambel šilbennshaaja Dominik Laar, kes on siis minu abikaasa, Maria õpetaja skoolagantoorium saanud ja äärmiselt soe, meeldiv isiksus inimese inimesena, mis on minu arust ka väga oluline aspekt iga muusiku juures kuuleme. Me räägime juttu muusiku ja klassikaraadiosaatejuhi Robert staagiga ja kõigepealt ma tahaksin veel soovida palju õnne tagantjärele, sest et üks meie vestluse põhjusi on ka see, et tähistasid juuni lõpus oma kuuekümnendat sünnipäeva ja hakkasin mõtlema, et 58. aastal on sündinud ikkagi täiesti legendaarne põlvkond inimesi, kus on ka palju kultuuritegelasi. Tõnu Oja, Anu lamp, Andrus Vaarik, Doris Kareva, Teet Järvi, Toomas Voll, kui nimetada ainult ainult mõndasid Riho Sibul, jah, Riho Sibul. Ja üldiselt on juubeliintervjuudest kõlama jäänud mõte, et vanus ei ole üldse asi, mille kaudu inimesed ennast defineerivad ja justkui see ei ole üldse oluline. Noh, kuidas on teiega? Ma tahaks kohe lisada, Tõnu Oja oli minu klassivend ja Anu lamp õppis minu paralleelklassis. Et ikka oleme siin koos, mis puudutab seda vanust? No eks ta paneb mõtlema küll, ütleme nii, aga nagu ikka öeldakse, et vanus on nagu sisemine tunne, kuidas sa ennast tunned ja no aga ei taha ennast vanana tunda, aga, aga ei pääse mööda. Ma olen ise mõelnud selle, ma ei pääse mööda elukogemusest teatud elukogenud, sest, sest ma ei ma ei saa enam vaadata maailma nii nagu 25 aastane või 20 aastane. Et see muutus, muutus kindlasti on. On toimunud, et võib-olla ma ei tunne ennast enam väsinuna mõju noh, ja ma tunnen ennast energilisena ja ärksana. Aga see aastate kogemus on see, mis mind eristab siiski siiski 20 aastastest ja võib olla ka see, kuidas ma ütlen, positsioon elus. Perspektiiv mis on 25 aastasel elus ja mis on kuuekümneaastasele Lussoniga erinev. Aga olete te enda jaoks kuidagi sõnastanud, kuidas, kuidas te siis praegu maailma vaatate, millise pilguga? Aa, see nii keeruline küsimus. Keerulised ajad on muidugi tõesti ärevad ajad on. Ümberringi tundub nii sellised, kuidas ma ütlen mingis mõttes nagu muutuste ajad eriti võib-olla võib-olla minu eas vaadates ja mingil määral ma arvan, ma olengi konservatiivne inimene, suhteliselt. Ma arvan, et praegu on hea hetk alustada jutuajamist kuskilt alguse poolt teie kooliajast näiteks et tihti on nii, et need, kes on hiljem, tegelevad ka selliste traditsiooniliste žanritega et neil on ka olnud elus periood, kus nad on nautinud hoopis teistsugust muusikat, kas teil on ka näiteks kooliajast mingisugune bändi tegemine või mingisugune teine žanr, mis teile enne vanamuusikat nagu väga palju huvi pakkus? Ja ega ma minu tee vanamuusikani ei olnud sugugi kiire ja, ja otsene ma esiteks, ma alustasin taga hilja, jõudsin muusika juurde väga hilja, keskkooli lõpuklasside seal alles ma hakkasin ise vaikselt omaette kitarri mängima. Jällegi näiteks meie kooli ansamblis mängisid sellised inimesed nagu Mikk Targo ja Toivo Tulev mitte mina. Et ma, ma alustasin hiljem ja pärast, huvitav on küll see, et pärast keskhoolime mängisin 21. keskkooli ansamblis lühikest lühikest aega hästi mõistma. Paar esinemist võib-olla oli, aga seal mängis meil plahvil Arvo Volmer. Et see taust on väga huvitav, kui mõtlema hakata. Aga selline, kuidas ma ütlen, see, see kitarri mängimine iseendale, see mind ei rahuldanud, jaga ansamblis kuidagi, ma tahtsin midagi enamat ja siis enamat oli kõigepealt klassikaline kitarr mida ma hakkasin mängima ja ise otsisin üles Igor klimekovi, keda võib pidada eesti klassikalise kitarri koolkonna isaks. Ta tuli siia Peterburist, Leningradis tolleaegsest ja elas Pärnus ja õpetas ka otsa koolis klassikalist kitarri, aga mõtlesin ta nagu eraviisiliselt üles hakkasin temalt tunde võtma, alguses kõigepealt. Ja temast ei saa mööda minna, temast peab ka rääkima, sest ta oli mulle kui kuru, ütleme nii, ta äratas mind. Ma olin siis noh, suhteliselt juba hilisteismeline, aga ta, ta oli mingis mõttes dissident, tol ajal, poeem, konfliktne inimene hästi, ta ei peljanud välja öelda oma arvamust. Ja tal olid väga tugevad arvamused ja ta õpetas, ta andis mulle ütleme, lugeda kirjandust ja ta sõna otseses mõttes äratas mind ja, ja see oli mu guru. Hea hea ilmekas näide selle kohta on see, ma läksin esimest korda tema tundi, ma ei tundnud, teda, värises ja närveerisin ja ja ta elas Pärnus, tegi Tallinnas siin tundi muusikakooli ühiselamus ja kui ta nägi mind kohe vastu võttis ütles, et sa ei tooks mulle poest sealt nurga pealt poest kurki ja tomatit. Et mul on vaja koju viia Pärnusse. See oli selline tõeline, kuidas ma ütlen, guru ja õpilase suhe, mis pandi algusest kohe paika. Me ei hakanud pilli mängima, saatsime poodi kõigepealt eratunni ajal esimese eratunni sissejuhatuseks, nagu aga pärast ma Pärnus, kui ma käisin ja siis ma ma olin nagu pere oma liige nende juures võeti, ma hakkasin mängima kitarri ette tema abikaasaga Irennatlemecovaga, mis oli mulle väga hea kool. Ja siis ma õppisin otsa koolis klassikalist kitarri tema juures. Ja sealt hakkas tekkima vanamuusikahuvi. Tasapisi. Millised õpetajad, koolid veel olulised on, ma saan aru, et tegelikult see põhikooliaeg möödus siis praeguses inglise kolledžis. Seadnud on olulisemad. Inglise keel kahtlemata, aga ka ma mõtlen, kuidas ma ütlen, et meil oli tol ajal kool oli väga range. Ma vaatan tänapäevakoole siin ja seal meil koolis ei tulnud kõne alla põhjuseta puudumine, näiteks sa võisid puududa ühe või kaks, vaid paar korda ja siis sa läksid koolist. Ja see on nagu küsimus, selline oligi kord ja kõik elasid selle järgi ja kõik õppisid selle järgi. Paljud minu klassi kaaslased, ma olen huvitav, et noh, kuidas ma ütlen, et on olnud kriitiliselt selle kooli suhtes. Ja ma jagan nende seisukohta selles suhtes. Ja ma ei tundnud tol ajal ka seda, et kuigi võib-olla minu ümber olid inimesed, kes seda tundsin, et see oleks olnud nagu tõusiklike või tõuslikute kool või ma ise olin ka lihtsalt pärast ja ma sain, ma elasin seal lähedal, ma saan katsetega sisse ja siiamaani ma ei tunne, et see oleks olnud selline mingi eliitkool või tõusikutegool või. Aga mulle meeldis tagantjärele, mõtlen kat kord oli majas ja tegelikult peakski nii õppima minu rast korda kõike majas olema lastel. Et see on midagi, mis on teinud nagu kogu eluks saatma jäänud No ma usun küll ja võib-olla. Kuidas te jõudsite selle kitarri juurest oma instrumendi valikuni? No aga see oli valuline ja pikk tee kindlasti läbi muusika juba Ireenaga Me mängisime lautomuusikat palju kitarride. Ja siis otsa kooli päevil tekkis selline õpilaste ring, kes hakkasid Taivo Niitvägi juures mängima, Taivo tuli Hortusest ära ja sündis Linnamuusikud, ansambel Linnamuusikud ja tänapäeva nüüd mitmed Iseseisvad vanad muusikud, juba minuvanused, inimesed need alustasid seal. Ja mingil hetkel, kuigi ma mäletan selgelt ka seda juttu, kui Taivo ütles mulle, et mis sa sellest kitarrist mängid Takal autot mängima, et sul on, repertuaari on nii palju ja seal jätkub eluks ajaks see ammenda kunagi ja see tundus mulle nii, kuidas ma ütlen. Ma ei saanud aru sellest ettepanekust, et see tundus nii kujuteldamatu, et lõpetan kitarrimängu ja hakkan lotot mängima. Aga varsti see nii läks. Ja ma jõudsin sinnamaani, et sinnamaani, et ma juba teadsin, et ma tahan lotot mängida, ma ei taha enam kitarri mängida, ma tahan minna laudteele üle. Nõukogude ajal ei saanud kusagilt pilli. Ja ma isegi lõpetasin kitarrimängu, ma ei tea aastaks või paariks, sellest ma teadsin, ma ei taha seda pilli mängida, mängisid plokkflööti seal ansamblis. Ja lõpuks ma sain, sain lauto oma esimesel automist Moskvast, oli veel ka nii, et oli meister Peterburist, kes tegi lautosid, aga mina olin nii-öelda ei keegi ja ta ei olnud nõus mulle tegema. Lautot. Ja hiljem ma sain mõne pilli Sanjat Hortlastellistamalt ja andis mulle siis selle tellis ta ise mulle ei teinud, Hortusele ta tegi. Aga siis tekkis ka teisi meistrid ja Moskvast ma sain vist oma esimesel auto ja siis muidugi tekkis järgmine probleem, et ei ole kellegi juures õppida. Ja alguses olid piirid kinni. Et see oli täiesti selline asjaarmastajalik algus. Aga siis, kui piirid avanesid, siis ma hakkasin saama õpetust sealt, kus võimalik eraviisiliselt, peamiselt kõigepealt Leif Karlson Soomest. Käisin tema juures ka eratunde võtmas ja kursustel ja hiljem siis Atkinson Smithi juures baaselist ka keskaan ütleme ääretult suur eeskuju, mulle olnud väga hea õpetaja, väga jällegi väga hea isiksus, soe isiksus. Ja ta andis mulle ka eratunde täiesti, ma läksin nädalaks ajaks sinna iga päev tegime suurt tööd ja ta võttis mu käest sümboolse tasu, sest see oleks maksta seal Šveitsi eratunnitasu ei olnud tol ajal lihtsalt siit minnes nagu taskukohane. Ja hiljem olen ma käivitama kursustel palju mitmel korral, nii et ma loen nagu lauto alal teda oma õpetajaks on tõesti väga hea. Õpetajana ka pedagoog ennast nagu väga täpselt teab seda, sest see, eks kitarrilt lauto peale üleminek ei olnud sugugi kerge. Kõigepealt tuli parema käe küüned ära lõigata ja see, see oli tõesti nii nagu noh, ma tundsin ennast nagu, nagu invaliid ja tehnika, parema tehnika kõla tekitamine on teistsugune, et alguses pidi kõike jälle algama, seal päris rank vana ära unustama ja, ja uutmoodi kõike tegema, aga Hopkins teadis väga täpselt, ta oli seda aastakümneid baaselist teinud, ta oskas hästi õpetada. Aga kui te meenutate seda aega, kus ta enam kitarri ei tahtnud mängida, lautod tahtsite mängida, aga piirid olid kinni ja mõnes mõttes ikkagi selle traditsiooni õppimine eeldab nagu Lääne-Euroopas pääsemist, mis sel ajal teile nagu jõudu andis sellega tegeleda. Kas näiteks Hortus Muusikus oli nagu täitsa piisav eeskuju ja sütitav või? Oli muidugi ees suures kuju, aga artus elas natukene omas maailmas, sest nemad käisid hästi palju välismaal ja ka Venemaal kontserte, andsid kontserte ja sõitsid ringi. Ja ma mäletan ka Viljandi vanamuusikafestivalidel, nad tulid ja läksid, tulid, tegid oma kontserdi, nad olid alati valmis muidugi õpetama ja osalema. Ja selles mõttes oli selliseid seal, kas ma ütlen selle natuke nagu eemalt vaatamine, nende vaatamine, aga Taivo oli see, kes siis tegelikult koondas enda ümber kõik selle ringi ja kes tegeles ja hommikust õhtuni ja ka elati koos ja, ja entusiasm oli suur. Kes teiega seal Taivo juures tollal õppisid? Reet Sukk, Taavi maid, Sutt, Peeter saratu. Anne Peeerr, lahkes nüüd, flöödiõpetaja ka need tulevad esimesena meelde, meid oli palju. Hästi palju vanalinna hariduskolleegium ka seotud inimesi koorusid paratamatult välja. Tähendab Marius Peterson ja Taaniel kirikal hiljem natukene nad olid nooremad, aga. Väga põnev, me kuulame vahepeal muusikat ja see on nüüd ka laule. Olgu jah, see on üks teorbi lugu, Robert levi, see, kes on prantsuse barokkhelilooja talikuningas lovi, Viieteistkümnenda kitarriõpetaja ja legendi kohaselt oli kuningas vahepeal kitarrist nii vaimustunud, et Roberti vise mängistada magama tema magamiskambris õhtuti. Ja huvitav on see nüüd, see esitas veel selle poolest, et siin mängib House Miguel Moreno, hispaanlane, kes on ka mitu korda kontserte Tallinnas andnud ja ta on ka selline hästi huvitav keskendunud isiksus kes on ise teinud kõik pillid, millel ta mängib, nii et Sorb, mida ta siin mängib, on ka tema tehtud. Jällegi minu arust väga suur mitmekülgsus, et teha, teha oma pillide, mängida neil nii hästi, mida muuseas teeb euro palve, ainen Soomes teeb ka iseendale pillid ville müügiks aga teeb suurepärased Pille iseendale ja samamoodi ka House Miguel Moreno, nad ei ole selles mõttes pillimeistrid, et nad sellega elatist lenic. Nad teevad ise endale pill. Me jätkame vestlust Roberts staagiga. Te olete praegu nii tegevmuusik kui ka raadiosaadete toimetaja siin klassikaraadios, praegu on teie vedada vanamuusikatund, aga tegelikult see ei ole ju kaugeltki ainus saade, mis te olete siin teinud. Vahel teete isegi ooperiõhtuid ja samuti olete teinud Deltat. Kas tegevmuusiku ja raadiotoimetaja muusikute tööga, reflekteeria rollid on kuidagi omavahel vastuolus, kas te näiteks väldite teadlikult kaasmuusikute tegevusele hinnangu andmist? Jaa, väldin küll, ma ei oska öelda muusikakriitika ja muusikakriitik, kuidas on nii lai teema ja nii keeruline teema, et siin võiks päris palju sellest rääkida. No muusikuna kindlasti, kuidas ma ütlen, ma, mul on oma muusikuna, kuna ma olen selle sees, siis ma vaatan seda siitpoolt kardinat ka ja vaatan ka teiselt poolt kardinat kui kuulaja ja ka kindlasti raadiosaadete muusika valijana. Kuidas ma ütlen, ma otsin alati kõige paremaid esitusi, mis ma saan, kui esitas, on väga halb, siis ma teda ei kasutata. Ja mõnikord ma pean minema kompromissile, aga ega ma ei ütle seda, aga ega ma ei hakka ütlema seda, kui kuulaja midagi kuulab, siis hästi, siis ta kuulab, aga ega ma ei pea ütlema, et see on nüüd siin, mulle ei meeldi või teiseks, kes ma üldse olen, et ma ütlen, et see on halb. See ongi see muusikakriitika suhtelisuse, et inimesed kuulevad ju asja niivõrd erinevalt. Et kriitik kuuleb ühtmoodi ja talle võib-olla see üldse ei meeldi, mis ta kuuleb, aga inimene saalis on vaimustuses olla. Kas me peaks seda siis pärssima, ütleme, iitsa rõõmustasid valesti, et see tegelikult on jama, mis seal lavalt tuli. Et mida üldse kriitik peaks tegema, ma ei tea, kas ta peaks nagu lahti seletama ja aitama mõista kuulaeval või kritiseerima, ütlema, et kuningas on alasti. Ma austan neid inimesi, kes väljendavad oma seisukohti ja võitlevad oma seisukohtade eest. Aga ma olen alati sellise dilemma ees, et miks ma pean sellele inimesele kui seal, kui seal on ka selliseid, kellele see meeldib ütlema, et minu arust see ei kõlvanud mitte kuhugi. Aga kas kriitik ja muusik saavad ühe inimese sees ka elada? No kindlasti saavad näiteks kriitik mul kohe meenus, et ma olen paar korda, ma olen tahtnud midagi ütelda ja see on siis, kui midagi on väga head. Vaat siis tekib tahtmine nagu sellest rääkida. Nii-öelda kriitik olla. Aga kas siin on ka mingi selline aspekt, et ei saa rääkida juba ainuüksi sellepärast, et noh, näiteks Eestis ringkond on nii väike, et varem või hiljem peab neile inimestele nagu otsa Kindlasti on, see on see keeruline ja see ei ole ainult muusikakriitikas, on, see on igal alal niimoodi või üldse inimestega suheldes. Et miks ma, miks ma pean inimestele halvasti ütlema kuigi kritiseerida võib, kuidas ma ütlen seal toonile sõbralikult ja kindlasti paljud seda tahavad ja see tuleb kasuks ja see ongi vajalik. Aga kas seda peab tegema ajaleheartiklis, ma ei tea? Või raadioeetris. Aga te ise muusikuna ajate kriitikat? No kindlasti vaja on, aga muusikuna on jällegi see probleem, et ma olen tajunud seda lokas ansambli suhtes või solistina ma ise üles ei astu, eks ole, aga aga siiski, võib-olla kõige sagedamini, kui sa oled ise laval olnud ja keegi on midagi selle kohta rääkinud, siis kuivõrd erinevad on need vaatenurgad ja kuivõrd nagu ei saada ei pruugita üldse interpreedi või, või sellest muusikast või sellest asjaoludest nagu aru saada ja nähakse asju omast mingist teisest aspektist. Aga tal on see õigus, igal kuulajal on see õigus. Ja me peame seda arvestama, et et kuulajad ongi erinevad. Räägime vana muusik kui sellise spetsiifilise žanri karidest ka. Mulle tuleb automaatselt kuidagi selle vastandina või vastandliku esteetikana näiteks romantismiajastu ja ooper, eks ole, kus kõike on hästi palju. Et selle kohta mõned inimesed ütlevad, et nad ei saa seda kuulata, sest et see on täiesti ebausutav ja nii üle pakutud. Aga vanamuusikale, samas võib ette heita, et see jääb nagu plassiks lihta jälle nagu mitte midagi. Mis teie meelest on need karid? Võib-olla jah, selle algusaastate taagana, vanamuusika taassünni algusaastate taagana ongi see see karise liigne sukeldumine teooriasse ja võib-olla ka mingil määral isegi nihukese emotsionaalsus ja elamused, pärssimine ja mahasurumine varustatakse ennast teoreetiliste teadmistega ja öeldakse, et nii see peab olema, et ainult nii saab mängida. Aga unustatakse ära elav esitus. Ma arvan, eriti algas muidugi, sest vastandati ka tolleaegsele sellisele akadeemilisele maailmale ja võib-olla Caromantismile mingis mõttes ja kõik see kõik see seadis sellised alusprintsiibid nagu, et kõik peab olema kontrolli all, hillitsetud vastavalt vanadele traktaatidel täpselt nii tehtud. Siin on, kuidas ma ütlen, see ka ajalooliselt on siin huvitav, et et ühest küljest on olnud heliloojad, kes on väga täpselt tahavad, et neid on, mängib mängida või esitada nii nagu nad seda ette kujutavad ja on kirja pannud näiteks Tšuljakatsiini, kes pani kõik kirja oma kaunistused, ütles, et, et tuleb nii laulda ja mitte teisiti, muidu te rikute selle ära. Või Kuperaan, kes kirjutas kõik kaunistused välja, märkis ära kaunistused ja ütles, et need tuleb mängida nii. Kogumiku alguses oli kaunistuste tabel, seletas, kuidas tuleb mängida, te peate mängima neid nii täpselt. Aga tolleaegsed teised muusikateoreetikud heliloojad ütlevad, et see on igav muusik, kes mängib kõiki ühtmoodi ja midagi ei muuda tekstis, kes improviseerin. Siin on teatud konflikt. See konflikt on tegelikult isegi ju jälgitav nagu Eestis tegutsevate vanamuusikaansamblite puhul, et tegelikult siin on ju ka väga erinevad koolkonnad, kes võiks mõnes mõttes isegi öelda, et nagu ei tunnista teineteise interpretatsioon, et kelle paadis teie olete. No kõigepealt tahaks teada, kas need koolkonnad on erinevad, aga ma arvan, et ma arvan, et Eestis on ikkagi väike, kuigi vanamuusikuid on, need ei ole koolkonnad või need on pigem erineva stiiliga ansambleid ja erineva lähenemisega ansamblid. Esiteks, teiseks sa võid vabalt mängida, ma arvan, või laulda ühes ja teises. See ei ole probleem saada hakkama, et sa ei pea nagu rangelt ühtede või teiste arusaamade kohaselt ennast raamidesse seadma. Ja ma arvan, et need ansamblid tegutsevad igaüks vastavalt oma kasvatusele, haridusele on nad valinud selle tee oma arusaamisele, mida ta mõõdab üks muusik tegema ja kuidas see kõik selle määrab. Ja jällegi ma olen, mina ei ole see, kes ütleb, et see on õige, see on vale, see on hea ja see on halb. Ma näen seda kõike seda seal taustal ja näen, et kuulajatele meeldib, mõnele meeldib üks, mõnele meeldib, teine lähenemine või ansambel. Kuidagi ei tahaks ennast klassifitseerida, et ma kuulun sinna ja mitte sinna. Aga mis teile meeldib, milline on teie enda taotlus. Olete kuidagi seda sõnastanud? Ja see on keeruline, sest et ma ei saa salata, et mingid asjad tunduvad mulle maitseb mida tehakse vanamuusikamaailmas. Aga see on minu maitse, see on üks maitse ainult seal antiks maitse. Ma ei saa eitada, et väga oluline osa on haridusele ettevalmistuste teadmisel. Mida sa teed ja kuidas, kuidas sa teed. Aga jällegi see ei ole peamine ja see ei ole ainukene asi, et kõik on kooskõlas ja see, ütleme muusiku karisma laval. See on tohutu oluline. Et sul on mingi võluvusel, on mingi Sharmsan, sest et kuivalt mängimine ja kõike õigesti tegemine sellest ei piisa. Miks te tahate tegeleda nii kaugete aegadega, mida te otsite seal? Seda on palju küsitud ja tegelikult kõige lihtsam ja õigem vastus on võib-olla, et mulle meeldib see muusika. Ta meeldib mulle rohkem kui hilisem muusika. Selleks on maitse asi. Kui nüüd hakata proovida otsida, et mis see seal on, mis seal siis meeldib mulle meeldivat puhtad kvindid, puhtad kvardid, sandaga kargem muusika. Võib olla minu jällegi ma ütleks, minu maitse järgi ei ole see kõla suurenemine, mis toimus pärast barokiorkestri suurenemine. Tohutu suureks kõla, massi suurenemine, kõlanivoo suurenemine, see kõik kajastas, et ollakse muusikaesteetika seapillide. Kuidas ma ütlen pillide suremises pillide sündimises? See oli aeg, mil Viola da gamba suri traavers lööte põikflööt, puus, lööd, suri, suri, klavessiin, suri lauto. Ja tulid siis tšello nii-öelda metallist põikflööt. Klaver, klassikaline kitarr nende asemele ja kõik need kõlad. Ma ei saa midagi parata, mulle meeldib klavessiin rohkem kui klaver. Mulle meeldib kamba rohkem kui tšello. Mulle meeldib lauto rohkem kui klassikaline kitarr ja mulle meeldib traavers flööt, puit, traavers, flööt rohkem kui metall. Travers, flööt. Aga kuulamegi vahepeal muusikat veel teie maitsele, kui ma nägin kaugelt seda plaadiümbrist, siis ma kohe hüüatas ja siis vahepeal Doosan Philips, Ruskii, ega ma tegin saatusliku vea, keda me kuulame. Ja see ei ole kurikuulus Philips aruski, kes muuseas ma olen, tean ka inimesi, kellele ta üldse ei meeldi. Mulle ta meeldib, mulle meeldib tema. Kuidas ma ütlen tema kontrollmaterjali üle noodimaterjali üle ja jällegi see, see isiksus võib sind võluda või mitte. Ma lähen ja mõndade võlub ja mõnda ei võlu, mul ei ole selle tema vastu midagi showski vastu. Aga kelle mina välja valisin, on, õppis jan, postrid. Ja me oleme isekeskis, on ka, et raske on olla tenor. Aga Jan pastorid on üks selline tenor, kes mulle meeldib ja, ja üks aaria Antonia kaldera ooperist ja muusikasaadete autorina ma olen alati nautinud seda eelistanud seda mängida, pigem vähem tuntud heliloojaid, mitte peavoolu heliloojat, mitte Bachi ja Handelit valdite korallid. Olgu siseks Antonio kaldera, ooperiaaria. Rühm maakondi. No. Siin on karm. Märg. Akva ongi karm. LOS nosaatkondeeerr. Aadi. Te kuulate suvetuuri ja Me vestleme tänase saatekülalise Robert staagiga. Öelge, kas te olete oma lapsi suunanud vana muusikaga tegelema või? Me oleme olnud oma abikaasaga väga kehvad lastesuunajad ja sundijad muusika juurde. Ja sellepärast meie kõige vanem poeg Christopher nüüd laulab koos meiega ja mängib, aga ta hakkas sellega tegelema väga hilja ja kuidas ma ütlen, ma arvan, et see ongi võib-olla õige, et temas on täiesti selline teadlik, nagu mina omal ajal muusikani jõudsid, nii ka tema täiesti teadlik suhteliselt täiskasvanulik valik selle juurde tulla. Muidugi, probleem on see tänapäeval, et kui sa tahad olla näiteks mingi Virtoosnev maailmatasemel pillimängija, siis sa ei saa 10 aastaselt enam tavaliselt alustada. Alustatakse viieselt ja isegi isegi veel varem. Aga ma arvan, et On teised valikud laulda, lauljaks saab hiljem hakata. Ja ka mõned pillid, ütleme puhkpillitema poiss Kristofer alustaski saksofoniga hiljem ja siis kuidagi läbi selle jõudis laulmiseni. Jaa, ta laulab meiega koos hiljuti oli tal just väga huvitav kontsert siin Tallinnas, kust nad laulsid kolmekesi veel üks eesti laule ja laulja Hispaaniast Korsika muusikat. Nad olid umbes neli-viis päeva harjutasid ja tulemus oli väga hea, mis sealt tuli lõpuks. Ja noorem poeg on ka muusika juurde jõudnud ja ka huvitaval kombel väga hilja. Ta käis küll tõsi, ta õppis löökpille muusikakoolis, mõned aastad aga jättis selle pooleli, aga nüüd on sinna tagasi jõudnud ja kuulab suure vaimustuse fanatismiga seda muusikat, mida meie kuulasime, kui vähemalt mina kuulasin, kui ma olin noor, mida nüüd nimetatakse proge-rock. Kuidas ma ütlen väga põhjalikult, ta teab, et tal on peasse kõik jess Emerson, Lake ja Palmer. Chenesis kink krimpson. Minu noorepõlve. Bändid, Nad elavad on tänapäeval teatud noored, kes ka kuulavad seda. See on väga imelik. Aga kui rääkida koolidest, siis ka spaa seal on endiselt selline Mika, et kui juba minna kuskile kooli õppima, siis ainult sinna. Ka see on väga, kas ma ütlen, vastandlik spaasel on muidugi väga hea mainega kool, satun väga palju tulnud vanamuusikuid, kes on tänapäeval nii-öelda tipus Charlize valliga eesotsas näiteks. Aga samas peetakse baaseleid selliseks kuivaks skalastiliseks kooliks. Just võib-olla see, mille eest on hoiatanud vaid ka, et asi muutub nagu teaduseks ja ei ole interpretatsioon enam tähtis, vaid tähtis on see teoreetiline, õige teadmine. Aga ma arvan, et see sõltub sellest, kes seal õpib, et sealt saab nii üht kui teist ja see argument, et sealt on tulnud nii palju häid muusikuid, kas tänapäeval on tegevat, see lükkab nagu ümber selle, et sealt ainult teoreetikud tulevad ja need, kes on professorid. Teoreetiliselt ainult see nii ei ole. Aga seal on toimumas suur põlvkondade vahetus õpetajate hulgas. Ja seal on kuuldavasti on nad võtnud kasutusele uue reegli, et teatud vanuses ma ei tea, kas on 65 või peab minema õppejõud pensionile, ükskõik kui head aga ei ole, selle reegel on nüüd sinna tekkinud ja see tekitab vastakaid mõtteid, et kas, kas see peaks igal pool nii äkki olema või ei peaks. Noor põlvkond tuleb peale värske veri, uued arusaamad, uus tase võib-olla mingis mõttes, kas see kaalub üles kogemused? Ma ei oska siin nagu kindlat seisukohta võtta, siis ma arvan, et see on individuaalne ja sõltub sellest, et kindlasti see on nagu probleem, et mõnes kohas vana põlvkond, et noortele, see on kindlasti probleem. Aga samas ei tohiks nagu vanu aardeid lausa üle parda visata kergekäeliselt. Räägime lõpetuseks natukene teie iganädalasest saatest vanamuusikatund ka, kuhu te oma teemadega praegu pürgite tegelikult iseenesest asi on ju nii laiahaardeline sisuliselt nagu mulle meenub, ikkagi müstiline Venemaa David Vseviov on hiljuti ette võtnud restoranikultuuri lausekese eraldi saade oli ainult restoran vagunitest. Et siin võib minna ükskõik kui süvitsi ja ikka on see väga huvitav. Kus siis Teie perspektiivid praegu on? See on välja kujunenud nii viimastel aastatel, et ma olen jäänud kinni juubelitesse. Tegelikult kui Klainderit edasi vaadata, ma arvan, siis kestab, see jääbki kestma, et kogu aeg on mõne suure helilooja juubel tulemas või olnud või on ja ma olen sellest kinni võtnud ja hakkan seda teemat uurima ja teinud seda võib-olla liigse põhjalikkusega jäänud sinna kinni. Tagantjärele nüüd mõeldes tooma kool Dresdeni tooma kool Zelenka, Monte Verdi, kes võttis need peaaegu terve aasta. Noh, vahel ma teen ka teistel teemadel saateid, aga see materjal on nii suur, ma olen, ütleme igale Madrigalide raamatuna pühendan vähemalt saate igale ooperile, vähemalt saate tema vaimuliku muusika kogumikele. Saate Ma võin Madrigalist teha ühe saate ka ainult üheksast Madrigale kogumikust, aga miks, kui on muusika olemas salvestatud korralikul tasemel ja, ja on Montoverdist väga palju materjali, teda on uuritud, siis see on ju see koht, kus sellest võib rääkida. Ja, ja ongi nii, et ma olen jäänud juubeliatesse kinni ja praegu lähevad mööda juubelit, mida ma ei ole jõudnud hõlmata telefon, näiteks eelmine suvi. Nüüd sellel nädalal on juubel handelentsiinal. Võib-olla sügisel ma jõuan temani. Bankeeri Adriano bankeeri on sügisel tulemas, mate Verdi on lõpetamata veel, nii et tööpõld on lai ja ja, ja ma ei pea nagu selleks erilist vaeva nägema, et midagi välja mõtelda, mida need teha. Samas on asjad ootamas riiulis ootavad näiteks kaks aastat tagasi me tegime ise oma ansambliga Shakespeari muusikast kava. Käisime mööda raamatukogust Eestis, rääkisime Shakespirist ja muusikast, see on kõik mul tegemata, see oleks väga huvitav, sest et raadiost saab saab seda muusikat mängida ja rääkida neist seostest, mitu saadet saaks, ma armastan sellest. See ootab oma aega. Shakespeari järgmist juubelit. Jääme ootama, aga kui vanamuusikast on seoses teiega palju räägitud, siis minu arust täiesti ebaausalt on kõrvale jäänud teie täiesti tõsine tennisehuvi. Kuidas siis vanamuusika ja Dennis kokku sobivad? Jah, tõsine, võib-olla nüüd on ta siiski meelelahutuslik huvi, aga tõsi, ma olin üheksane, kui mind pandi tennist mängima ja ma mängisin tennist kogu oma kooliaja käisin trennis ja ütleme Eesti noorte tipptasemele siis kui teised harjutasid viiulite klaverit autot küll siis keegi ei harjutanud, ma tean seda. Siis mina mängisin tennist, aga kooliga koos sellega lõppes ja siis, kui ma muusikaga hakkasin tegelema, aga nüüd ma mängin niiviisi seeniorite asjaarmastaja tasemel kogu aeg edasi, muidugi vaatan tennist ja ja kokku käib see väga hästi, sest maailm on üks, ma leian nii palju paralleele siin. Tennisistid on ka nagu tegelikult nagu muusikud laval. Mingis mõttes. Ma näen seda, seal on samamoodi see karisma. Sinu šarm töötab ja ma näen veel, mida ma näen, parimad tennisistid. Nad toituvad publikust. Nad toituvad tähelepanust, see annab neile energiat. Toob neist parima esile Tõnise seal, nii et sa võid mängida neli tundi võrdselt. Ja siis on paar punkti, mis otsustavad mängu saatuse ja see, kes, kes on parem tennisist, tavaliselt ongi need tipud, need võidavad need punktid, sellepärast et nad saavad sellises pingelises närvilises situatsioonis endast anda parima, sama muusikutega. Ma arvan, kui muusik läheb lavale, sest mõnda see halvab muidugi erinevaid tehnikaid ja erinevaid viise ja aastate jooksul õpime sellega toime tulema. Aga teised toituvad sellest, teised saavad sellest energiat, et neil on. Noh, see on nii suur õnnetus, kui neil on viis inimest saalis, kui neil on 200, siis nad sisaldades hakkavad elama teised muusikud ja samas spordis. Ja muidugi vaadata tennist, mäng, see on improvisatsioon. Kui sa näed seda seal nagu džässmuusika, siis naudid seda, sa naudid seda mängu ja improvisatsiooni, mis seal on. Jazzmuusikat ma ei maininud, džässmuusika mulle väga meeldib jazzmuusikud, mulle väga meeldivad nende vabadus ja nende lendamine mida mõnigi kord võib-olla sellises akadeemilises klassikalises muusikas jääb puudu, kus Sparti liiga palju halvas mõttes muskleid. Sparti džässmuusikuid on väga häid, just selliseid, kes lendavad. Mis on see viimane lugu, mille te olete valinud? Viimaseks looks ma valisingi mainitud jandis masse Zelenka ühe osa tema missast nissan Vootivast toona naabis Padžen ja see on võib-olla sisse baraki, selline nüüd suur koosseis, kuigi ma ütlesin mulle suured kalad, orkester läks suureks, kõlad läksid suureks, aga baroki seal oli ka seda ja see on üks selline barokiajastu suure kõlalisuse ja koosseisu näide. Ja, ja ka sellepärast jällegi, et see on mitte peavoolu barokkmuusika, vaid vähem tuntud helilooja kelle looming ei ole sugugi ei pea jällegi võrdlema, aga vähem väärt kui, kui teiste oma, keda me kogu aeg kuulane. Suur tänu, Robert staak, aitäh, et tulite jagasite meiega mõtteid ja ma soovin siis teile sedasama lendu, mida te muusikas ise ootate? Head kuulajad, kell on 14 ja 58 minutit. Õige pea on eetris kella kolme said uudised ja sellega on tänane suvetuurisaarega lõppenud. Meie külaline oli irvet staak ning saate esimeses tunnis käisime külas suvises Haapsalus. Mina olen saatejuht Miina Pärn, helipuldis jätkab päeva Evelin Voodla, täname teid kuulamast ja soovime ilusat suve jätku. Suvetuur. Suvised kohtumised ja muusika.