Aeg peatub. Aeg peatub. Tere, head sõbrad, te olete asunud kuulama 90.-te muusikaelust pajatava saatesarja kaheksandat osa, mina olen Taavi Libe. Täna läheme toonase muusikamaastikuäärealale, toonitan toonase muusikaelu, sest praegu naudib hea pärimusmuusika või selle ainetel loodu Eestis masside armastust ja suurt mängukordade arvu. Paljudes raadiojaamades Nõukogude perioodi lõpus ja taasiseseisvumise järel oli tõsiste pärimusmuusikute jaoks olukord tunduvalt nutusena nappis elujõulisi tegijaid, jagab publiku huvi. Iga reegli jaoks on siiski alati säravaid erandeid. Kui üle maailma rändama tulles Elaiutlema, pole sul tarvis teada, mida madi leidub ja leidub maid ja leidub paremaid ning pole ju seda ei tea enam, mida ma teen. 1972.-st aastast tegutsenud kukerpille tuleb esile tõsta ka selle poolest, et nad ei nautinud ainult vilju vaid tegid hindamatut tööd ka põllul kogusid rahvalaule ning andsid vanadele lugudele uue elu. Tuleb topeediarrid vaid möödaminnes linnas eiran neid, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen. Roolinupp ja veiniklaas neil peibutuseks kõigil käes, pole sul tarvis teada, mida mardi. Oi. Aga Eesti taasiseseisvumisega olid Kukerpillid juba väärikas eas ansambel noortest folgi kollektiivides saavutus üheksakümnendatel esimesena edu ilmselt väikeste lõõtspillide ühing. Toona veel lavakunstikoolis õppinud Marko Matvere meenutab kuiv roosalist Neil põhjustel 89. aastal väikeste lõõtspillide ühing või siis VLÜ sündis. Me olime klassivendadega ühel matkal ja me olime päev otsa siis soodes ja metsades kahlanud tagasi tulles siis kodu poole, Pärnu poole minnes jõudsime Pärnu-Jaagupisse, kus me pidime istuma bussi peale. Bussini oli aega, me läksime sinna kohaliku Eedeegaavelli kauplusesse osta õlut, ilmselt ma arvan, aga kui õlut ei olnud, siis, siis me ostsime ühe väikese laste karmoška niisugune 16 rubla 50 kopikat maksis selline tillukene Pillekene ja seal poes natukene meie üks klassivendadest oskused päris hästi tegelikult mängida, nuppakordionit natuke käsutas ja tuli välja, et see on täitsa vahva. Ja siis ostsime selle ära lihtsalt ajaviiteks ning siis seal bussi oodates ja bussiga Pärnu poole kodu koju poole siis sõites siis mängisime seda veel ning järgmisel päeval siis sõitsin kõik maakonnakauplused läbi, ostsin meil neid kokku, neid samu pille. Maapoed olid sellised, kus müüdi absoluutselt kõike kõiki asju siis, mis üldse on välja mõeldud ja mida maainimestel tarvis on, ju neil oli tarvis siis ka väikesi laste karmoškasid. Noh, need ei olnud teab mis minev kaup, aga siiski neid leidus ja ma ostsin need kokku ning kleepisin nende lõõtsad pikemaks ja, ja hakkasin siis samuti harjutama ja kolmas klassivend liitus meiega samamoodi. Ja nõndaviisi oli meil siis nagu kolm väikest lõõtspilli, nad olid tõesti väikese väikeselt Cavariitidelt naljakalt väikesed ja, ja, ja kui meil oli seal koos, ütleme, suutsime koos mängida seitse, kaheksa pala kutsuti meid nagu mingile jaanipäevale sellesama 23. juuni. Et noh, et mängige seal ka siis ja, ja, ja seda siis me peame oma alguseks oma ansambli alguseks tõesti minu nagu noh, selge või konkreetne huvi oli ikkagi pärimusmuusika või folkmuusika täpsemini ja sellest hetkest siis ma hakkasin nagu teadlikult otsima repertuaari meie lõõtspilliühingule ja õnneks leidsingi päris palju. Ma käisin inimeste juures kodus ise salvestamas laule. Vana väga vanade inimeste juures, isegi kes olid sündinud üle-eelmise sajandi lõpus ja vahel käisin ka Tartu Kirjandusmuuseumi fondides, siis tuulamas need fondid ei olnud tookord veel eriti teab, mis korras, aga ikkagi võimalik kasutada oli kartoteek tähestiku järgi nagu raamatukogus ja selle järgi siis teadur tõi kuskilt laost välja pruunid makilindid, mis mind kõige enam nagu köitis selles eestikeelses pärimusmuusikas oli siis merelaul ehk siis mingisugunegi laul, milles räägitakse mingitest sündmustest merel või, või seoses merega, et see mind kõige rohkem nagu köitis, aga, aga ma ei öelnud kunagi äraga nalja katest lauludest, mis olid naljakad, no peab siiski ütlema, parimad merelaulud oli ansambel Kukerpillid, jõua kokku, korjavad selleks ajaks. Ja edasi siis, kui meil repertuaar oli juba piisavalt suhteliselt suured, Me võisime terve õhtu juba mängida pilli, siis hakati kutsuma igasugustele pidudele alguses väikesed olengut tuttavate tuttavate tuttavate juures, mäletan neid esimesi mänge, kui meile maksti ja ei maksnud siis raha vaid see oli hästi siis vilets aeg, kus Eestis mitte midagi ei olnud ja mis kõik olid äärmiselt vaeselt ja meiega kaasa arvatud ning siis üks asi, mida siis raha asemel kasutati maksmisel oli piin. Ja tõesti näiteks meie esimene mäng tasutigi meile, igaüks sai siis pudeli viina ja see oli täiesti tunnus meile õiglane, umbes nelja-viie tunni pillimängu eest õiglane tasu olevat. Me olime väga rahul, sellega. Peod läksid aina suuremaks, eks ole. Aina rohkem inimesi tuli ja nüüd enam need väikesed aleda piiksuga pillid, need lihtsalt ei kostnud sammude müdinat üle eriti siseruumides ja väljas samuti, eks ole, õues. Ja siis me hankisime omale suured karmoškad. Ning sealt edasi siis mitte miski ei näidanud hääbumise märke. Põhiline siis oligi alguses, et inimesed ütles, et hea küll, et mängitasin neid valss, pulkasid lendureid ja padespaan ja Krakurjake ja igavene aegsed lood olid noh peaasjalikult siis instrumentaalmuusikat, laulge ikka ka. Noh, laulame nüüd üks laul, et aitab küll sellest käätsutamisest oleme kaks lõbusamat elli musta värvi. Ja mina ei meie sarnaselt teistegi kelmas läinud kui seal värvimise ja mina. Meie õppisime ühte, neid on Musta mere veel Jaminaga ning hakkasime teda hallastama. Well, ei vôi imena. Jevgeni külmalt tõusid meeled, oo mu sõbrale veel. Ja minul ka ja kallitada sallid, Myllymoodo, jää, vaesovlassaa vennaga. Kaks sõpra löövad kohtusaali osa värvi ja mina, aga neid näeb välja täpselt nagu. Koordinaat. Noh, oli ikkagi niimoodi, et ikka tulge mängida ja me saime aru, et me enam nii väikeselt ei saa teha seda ansambli värki, sest et lihtsalt inimesed ei kuule ikkagi 100 inimest tantsib, siis ei kuule sammude müdinat isegi pilli rütmi, rääkimata meloogilist või laulust. Seejärel me siis võtsime kampa veel. Ühel aastal viiuldaja ja paar aastat hiljem siis meiega liitus veel trummi ja bassimängija ning sellel hetkel siis olid, meil oli ansamblis lausa neli klassivenda, noh, kui trummiva trummikomplekt ja passib on, siis peabki olema võimendustehnikaga, selle siis soetasime. Kuna meil nii tihti telliti ja maksti raha, et siis me saime selle omale soetada ja nõndaviisi nagu sündis selline, kuidas öelda. Nagu on ansamblid Kukerpillid tituleeritud rahvaliku estraadiansambel. Kuigi tantsuks mänginud VLÜ oli tööd aina rohkem, tunnetas Matvere ansambli algusaastatel, et nende lauluviis Eesti muusikamaastikul on pigem hüüdja hääl kõrbes. Seal päris alguses seal 90.-te alguses selline asi nagu pärimusmuusika või folkmuusika, mis on praegu väga populaarne või see ei olnud populaarne Eestis või noh, ammugi mitte noorte hulgas populaarne, aga ega ka vanad inimesed ei tahtnud sellist muusikat enamasti kuulata. Oli teatud sihtrühm, kes meid tellis või noh, armastas tasapisi siis, kui meil esimene plaat ilmus või õigemini kassett helikassett siis siis hakkas nagu minema see meie ansambli tellimine massilisemaks. Et palade oh mingi naljakas ansambel, tellime lossi, mängivad, saab nalja. Kes see sihtgrupp siis alguses oli, kestsid, tellis, olidki need, kes mäletasid seda muusikat oma lapsepõlvest peaasjalikult siis või siis olid nende vanemad või vanavanemad meile neid laule laulnud. Ja alati siis tuli koos nendega targutada pärast kontserti või esinemist, kus mõni lugu pärit on või kuidas seda õigesti tulev lauldav, millised on õiged sõnade vanad inimesed. Alati tahtsid tulla targutama. Et see on minu vanaisa kirjutatud laule, mida kogu seadis, mis on ilmselgelt otse tõlgitud Saksamaalt, eks ole, maha võetud kuskilt ja me nägine oma teekonnal siis külast külla ja kõrtsist kõrtsi, tegelikult ka selliseid festivalilt festivalile nägime selliseid vanu Eesti rahvamuusika esitajaid, ehk siis me saime nagu kontrollida. Näiteks Pärnus oli mitmeid selliseid vanu mehi, kes olid ilmselgelt juba poisikesena hakanud pillimeesteks küla pillimeesteks. Saime neilt, et nii-öelda õpetussõnu ja võtteid, kuidas mängida, kuidas teha ja nägime, kuidas tegelikult nagu mängivad ma arvan, see oli õnn, olid nad rõõmsad, et noored mehed on võtnud selle teema üles. Vanad pillimehed, kelle juures mina isiklikult käisin, olid väga õnnelikud, et mingisugune noor piimahabe tuleb ja kuulab, tema. Neile meeldis väga küsimustele vastata, nad üldjuhul enamus neist olid siiski elus üsna väsinud inimesed või noh, eks see pillimehe elu väsitab inimesi ära ka. Mõnigi oli alkoholi küüsis ja nii edasi, et aga üldiselt neile nagu väga meeldis, kui mingid noored inimesed tulid sellist asja küsima, noh, nad olid väga üllatunud, esiteks nende meelest noored on kõik, eks ole hukas ja kuulavad mingit imelikku rusikat, eks ole, mis ei meenuta üldse muusikat. Ja nüüd korraga mingisuguseid Junsudeks sajavad uksest sisse on valmis tundide kaupa salvestama küsima ja ja, ja ohkama ja õhkama, eks ole, see oli vahva. See oli vahva, et, et sellel ajal seal 90.-te alguses 80. lõpus ei olnud mingit buumi, veel ei folgibuumi, ei rahvamuusikabuumi, ei, ei mingit pärimusmuusikut. Selles mõttes me, me olime ikka ebartlikud noored, et minu jaoks popmuusika on nõrk. Ei saanud ma seda siis kuulata. Ei saa täna ammugi vana mehena. Ebardlike noori, nagu Matvere ütles, kes toonasest popmuusikast suurt ei pidanud, leidus muidugi veel tegelikult üle Eesti. Aga üheks epitsentriks kujunes Viljandi kultuurikolledž. Viljandi folgipealik Ando Kiviberg lõpetas kultuurikolledži rahvamuusika eriala 94. aastal. Tema tutvusringkonnast läks vaibakloppimine suure kaarega mööda. Ma arvan, et meie elasime ilmselt mingisuguses paralleeluniversumis täiesti, et et muidugi muidugi aeg-ajalt sattus meile seda teele, siis me imestasime sellele, et kuidas see üldse võimalik on. Et asi toimib, selline nähtus, aga, ega väga pikalt selle üle juurdlema jäänud, et meil endal huvitav oma asjadega. Ma ei oska tegelikult isegi päris täpselt selle sõnastada, aga kuidagi ei ole tundnud vajadust mingisuguseks ekstra efektitsimiseks või edevuseks. Sest see on, ma arvan, et see, mis 90.-te alguses, võib-olla isegi 80.-te lõpus on Eestis juhtus, kui kui hakkas järsku olema kättesaadav. Ehk siis turud avanesid korraga sattus nii professionaalsetele kui pool professionaalsetele tähistamata muusikutele korraga kätte igasuguseid elektroonilisi abivahendeid. Need võite õhinal kohe kasutusele ja ei häbeneta seda muusikat ka salvestada. Ja mis veelgi mõistatuslikum, et väga paljudele inimestele tundus, et see on väga äge. Vabandust, et ma kellelegi, millest võib-olla ülemäära irooniline, praegu olen praegu neid asju üle kuulates. Mõne puhul sa võid, et isegi tõde, et, et see on nii halb, et see on juba peaaegu hea. Aga valdavalt on see ikkagi minu arvates eesti muusikaloos piinlik periood. Kas see paralleelmaailm oli nagu kuidagi piirkonnast lähtuvalt või ikkagi nagu inimestest mingist mõtteviisist? Ta oli ikkagi inimestest lähtuvaks seal, kes omavahel läbi käisid ja missuguseid missuguseid väärtusi jagasid, et või noh, et kes siis oma hoiakutega, kellele sümpaatset olid, et mina mäletan seda. Et tol ajal oli periood, kuin palja, kas kõigile need lahedad linnamärke märke, eks ole, kas sellise vaiba klopats sellelegi keelumärk peale punane kriips selle üle. Ja see tundus kuidagi väga vaimukas see Viljandi kultuuri tollane siis kolledž, oli ta, et sa kolledzi seltskond kuidagi Tartu kogukonnaga käis läbi näiteks? Jaan Sööt muide, kes hariduselt Ta on ju hoopiski etnoloog ja ta on kirjutanud väga põhjaliku uurimuse Eesti väikekandle kohta. Ja tema käis Viljandis nii kitarri kui ka väikekannelt õpetamas. Kultuurikolledži pinnas oli tõesti viljakas, kooli seinte vahelt on tulnud ansambleid, mis kestavad tänaseni. Üks tuntumaid kindlasti 92. aastal asutatud untsakad meenutavad Jaanus Jantson ja Marek Rätsep. Kosmoreco kastasime levimuusika erialale, siis seal esimest korda oli rahvamuusika erialasaastaga, käisime seal siis järgmine aasta tulid Ilmar ja Jaanus kooli siis rahvamuusika erialale, viiul, mandoliin. Põldseb Margus hakkas nendega ühiselamus siis pilli mängima, õhtuti koridori peal, kuni siis neil tuli pakkumine, et oli kooli presidendi valimine, õpilaspresidendi valimine ja siis nemad siis osalesid valimiskampaanias. Mängi mängisid nende kampaania jaoks siis ühe loo. Aga Margusele oli, eks imelik, lõõtspill siiber mulje häälestusega. Ilmar mängis sellel ajal viiulit ja ta ei vist ei jaksanud kontrabassi nii kõvasti kinni vajutada, selle siiber molli koha pealt, ehk siis kutsusid mind kontrabassi mängima ja siis me olimegi neljakesi koolis oli, oli õpetajate toas oli vihik, et eks neid esinemisi hakkas tulema hoolega, siis kooli helistati, kust, kuidas neid untsakaid saab kutsuda siis koolis vihikusse vannikirjaga. See asi läks juba väga segaseks, et teinekord sattus mitu mängu kokku ühele päevale, siis oli Marek ka pillimees, et et siis korralikul bändile mänedžer siis Marek hakkas mänedžeriks. Pärast siis hakkasid mobiiltelefonid ilmuma ja varsti meil oli kõigil oma mobiiltelefon ja enam ei pidanud keegi kuskil telefoni juures või märkmik taga istuma, aga Marek oli nii omaks nagu saanud, et kuule, ma oleksin hakkas bassi mängima, mina mängin siis kitarri edaspidi. Niisiis viiekesi, see oli 93 või neli või millal vä? Algusest veel, et et see ühikas või see kool oli nagu taimelavana, et oleks võinud tulla igasuguseid kooslusi seal. Ühikas õhtuti mängiti ja koolis samamoodi, et see oli sihuke hea põld, et, et meil läks niimoodi, on väga tore, oleks võinud teistmoodi. On ju läinud ka, et sealt on palju panud 11, teisi kahet. Ja sõitu Rootsi laevaga. Ja laadi ilma vaeva ei ma. Ei? Hakka ja. Näeksime jäägu vaadet. Kuidas see sõna toona siis Lewis, et te ütlete, et hakata helistama, et kuidas untsakaid sealt tellima? Mõrvas oli noh, nagu rahva nagu rahvaluule suust suhu ja kõrvast kõrva see kui me käisime kuskil rahvamajas kultuurimajas mängimas, et siis võib-olla nägid sealsamas, siis tellisid võib-olla metsis sügisele peole uuesti naabri küla või tuttavad ja sugulased, kes teadsid, mängime pill, et kuidagi ilma reklaami, ütleme niimoodi, et aga võib-olla meil vedas ka. Kas nüüd, et eks see oli see aeg ka minu mäletamist mööda natukene, kui otsite ikkagi rahvariideid üles, kultuuri, majandust sama moodi, et kes, kes millise rahvariiete juurde kõlbaks. Helistame kultuuriakadeemiasse, Miki, nendel on kedagi. Et siis võib-olla see Untsakate ja siis väikeste lõõtspillide ühingu, Kukerpillid on muidugi suure töö ära teinud see muusikamaitsevalik, siis hakkas rahvas vaatama, et see on ka tore muusika ja ei ole see kapi rahvamuusika, ei ole ainult kapell ja. Andekad inimesed tahtsid kooli seinte vahelt mõistagi lavadele. Pole mingi ime, et 1993. aasta 15. mail toimuski ühepäevane üritus. Pärimus musa. Viljandi folgi õigusjärgne eelkäija Ando Kiviberg. Saime aru, et kui me tahame, kui me eesmärk on siis seda nii-öelda uut lahendamist pärimusmuusikat propageerida, et inimestes huvi äratada kuidagi usku taastada omaenda muusikalise pärandisse, et siis siis tuleb võtta ikkagi usutavad eeskujud, tuleb võtta, tuleb kutsuda selliseid ansambleid, selliseid esinejaid, kes on avalikkusele tuntud, kel kes, kellel põhieks ole, kelle põhisuund ja põhirepertuaar on võib-olla peavool või, või ütleme, mingi muu žanr, aga kes on, kes on sellest žanrist endale midagi võtta, näiteks pärimusmuusikažanrist endast enda repertuaari, midagi võtted. Ja nii me kutsusime, me kutsusime juustamendi, kutsusime jääääre, loomulikult Kukerpillid. Ka. Ükskord tagasi. Kuidas öelda, rekordiliselt 200 inimest külastas pileti igatseda Viljandi lauluväljakul, Viljandi lauluväljak, mis tol ajal võis vabalt, ma arvan, mahutada nii umbes 5000 inimest. Seal oli 200 piletiga külastajat, mis tunde tekitas, kas tekitas õhinat, et noh, teeme edasi absoluutselt tekitas sellepärast et kõige olulisem selle esimese sündmuse juures olnud absoluutselt, et mitte see kui palju meil õnnestus esimese raksuga inimesi kohale meelitada. See, mis, mis õhustik emis keemia tekkis nende muusikute vahel. Kui sulle ikka kõik need ütlevad, et kuule, see nii äge asi, et ärge muretsege, rabast väel, tehke kindlasti veel. Et see oli nagu üks asi ja teine asi, et meil olid ka eeskuju, tikk. Tol ajal oli Falloni linnas toimus väga võimas, ma arvan, Põhjamaade kõige ägedam pärimusmuusika festival, palun folkmas yks festival, maitsesime sugu, nägime seda, seda milline see siis nii-öelda vabas ühiskonnas, urbanistlikest tingimustes. Mismoodi võiks toimida kaasaegses ühiskonnas pärimusmuusika mängima ja tantsi, usu ja ta võib olla väga köitev Noorte inimeste jaoks kui suhtlusvahend. Sest on seal näiteks muusikat mängida, sisaldab suhteliselt. Kas sul on publiku? Ei ole vaid oluline, on see, see emotsiooni vahetus sinu kaasmängijaga said kellegiga tuttavaks, seal jaksitele mängib kogu lugu ja tema kuulab sind hakkab sulle varsti kaasa mängima. Arti, te mängite juba kahehäälselt sedasama asja, mida te mängite ja vastupidi, et tema õpetab sulle siin hakkad temaga kaasa mängima. Mõistagi olid festivali alguse juures ka kõigil senistel Viljandi folgil esinenud untsakad. Marek Rätsep meenutab, et 94. aastal esimest korda mitme päevasena toimunud festivalil oli juba selge, et Viljandi folk on tulnud, et jääda. Kasutusel olid lossimäed, saime aru ka sellest, et kui meil on ikkagi palju inimesi, siis kogu see, et mis seal ümber on üks alates võimendusest kutsume inimesi, ootame neid kempsud, kus käia, süüa see pilt oli jah, nüüd alates teisest festivalist nagu nagu muutunud, minul on küll meeles, et kui see festival läbi oli, siis, siis siis oli ikkagi vägev. Et jutt oli siis nael nagu löödud, kuskil oli palju siiski ka tasuta kontserte. Et kas nüüd see oli üks põhjus, on kindlasti see ikkagi ka uudne ja võib-olla ikkagi on see, ütleme ütleme nii, aga et loodus tühja kohta ei salli, et inimesed tulid hea meelega. Minu meelest esimese festivali programm oli kuidagi väga lihtne ühest küljest kokku panna, sest neid esinejaid ja neid artiste kelle plaate ma olin kuulanud või, või mõnele kontserdile isegi kuskil kas Rootsis või Soomes sattunud, kuid kes Eestisse jõudnud ei olnud või oli ta ise ilgelt taibatud veel Eestisse kutsuda, et neid oli jube palju. Ja, ja kui mõni siis õnnestus ära rääkida ja siia tuua sellise tohutu nagu kuidagi töö või et ma arvan, et enda jaoks sinna vau-efekt tuli siis, kui on vaja. 97. aastal. Tõime Eestisse Herlingarna. Ja Henning on minu jaoks täiesti kooniline. Punt kursavend ja sõber Raivo Sildoja käis vahetusüliõpilasena Sibeliuse akadeemias ja Päeval oli loengutes ja pillitundides ja nii edasi sõitsite istes raudteega, kus jahmunud, kui salvestas ümbark kassettide peale. Siis seal fonoteegis igasugust ägedat muusikat, kui ta sealt tagasi tuli, siis siis Herningarnalik kindlasti kohe üks, mille mina temaga lenduda ringi tõmmas edendama Herligarna plaat, kaksi, kui ma seda siis oma nendele sõpradele eta mängisin, kes pärimusmuusikas väga kodus ei olnud. Et siis kõikjal ta seda muusikat unustasin, nad olid ikka täiesti kulmude peal ja, ja sellepärast 97, kui jõudis jõudis Viljandisse, siis seal ilmutuslik, seda ma olen paljud sõbrad hiljem ka tunnistanud, kes tol aastal näiteks kas siis esimest korda festivalil sattusid või või üldse sellise muusikaga esimest korda kokku puutusid, et et see oli ikkagi väga-väga kõva pauk. Pärimusmuusikaga tegelejaid on alati käivitanud musitseerimine lust 90.-te esimesel poolel peale lusti muidugi eriti midagi polnudki, sest kui parimat popmuusikud teenisid kõvasti tööd rügades juba korralikke summasid, siis rahvamuusikamängimine aitas lihtsalt natukene kergemini ära elada. Marko Matvere. Ma töötasin sellel alal Tallinna linnateatris näitleja ja, ja mul oli tegelikult seal teatris päris suur koormus näitlejana. Ja oi raske neid kahte ametit ühildada tegelikult eriti seal algusaastate pool, kui riik oli väga vaene, siis näitlejad olid iseäranis vaesed. Noh, selle töö eest näitlemise eest ei makstud mitte muffigi, ma ütlen eesti keeles. Ja, ja mul olid väiksed lapsed ja perekond, selles mõttes pidin kuidagiviisi ära elama, et minu jaoks oli see väga suur kergendus, et mul oli see muusikutöö alla, ikkagi sellest ka ei piisanud, nii et ma töötasin veel kolmandal kohal, ma olin siis nagu diaatrissis tisler kes ehitas siis dekordsoone lavale igasugulaudu toole, seinu, aknaid. Ma mäletan, ühel hetkel, et oli selline seis, et asjadega ühele poole saada. 24 tundi sisuliselt oli täidetud mingi tööga. Ma pidasin sellist noh, sellist auru pidasin vastu, siis umbes poolteist aastat kell seitse läksin töökotta ja hakkasin ehitama mingeid dekoratsioone, mis pidid olema hommikuses proovis laval, nüüd kell sai 11, siis algas proov, siis ma võtsin need tööriided ära, läksin nagu kunstnikuna sinna näitlejana lavale. Kell kolm sai proov läbi, siis ma läksin uuesti puudervat. Kolme kell kuus algas õhtune etendus. Ma mängisin etenduse ära, see lõppes kuskil kell pool 10 või kell 10, siis ma läksin uuesti puudele, kord ööseks, eks ole, siis viimase bussiga siis ma sain tagasi koju ning nädalavahetustel reede, laupäev või lausa neljapäev, reede. Laupäev nendel öödel, siis ma ei saanud puutöökotta minna, vaid läksin kuskil teise Eesti otsa, siis pilli mängima, inimesi lõbustama kuskile kultuurimajades lõkketule äärde või kui pulma või juubelitel, et see oli küllaltki kurnav. Kolm aastat noorema untsakate ansambli liikmed räägivad laias laastus sama juttu. Mängule sõit toimus nii, et kella ühest läksime Viljandis bussi peale, sõitsime Tartu, siis kella kolmest sõitis Tartus buss võib-olla Võrru, siis kella kuuest võrust sõitis buss maakonda ja kell kaheksa olime kohal. Siis mängisime pilli kuni hommikul neljani ja siis järgmine päev kell 12 tulime bussiga sama ringiga tagasi. Mängul käimine võttis rohkem kui ööpäeva. Aga selline mõnus ja siis ei olnud võimalik võimendus kaasas tassida, aga siis me laulsime, karjusime mitu aastat niimoodi, aga kuni hakkas, noored poisid teevad häält, tekitavad valesti, et siis lihtsalt röögida, karjud ja ühel hetkel saab seal otsa, siis muretsesime endale võimendada, mikrofoni tähtsaks saaks, saaks paremini laulda ja pillide koha pealt, et alguses kultuurikolledžist oli palju abi, et näiteks noh, lõõtspill on kallis pill, et Margus mängis kultuure kolledzi lõõtspilliga, kuni ta siis omale ostes esimesed pillid, aga samamoodi ka kontrabassiga. Noh, kontrabassi ei osta niisama endale noor noor poiss ja siis kooli kontrabassiga mängimas käidud. Ja kuni Saisi sisepillid ostetud, et esimesed pildid esimese kitarri, mis ma ostsin endale sellega ma tegin täpselt ühe mängu, unustasin ta rongi, sest ma ei olnud harjunud, et mul on kitarr. Panin Tallinnast tulime tagasi Viljandisse rongiga ja siis ärkasin üles kohale, jõudsime siis käed taskus minema ja pärast tuli meelde, et mul on uus kitarr pakendisse üks mäng tehtud. Jooksin tagasi läinud, juba, keegi oli siis õnnelikuks kitarri omanikuks saanud, aga see oligi väga viletsa väga odav kitarr. Astmetest tahtlepil. Voolule. Lepilmad võitlejad. Aga seal on ju? Ja? Muud. Untsakate töötlus legendaarsest rahvalaulust Viljandi paadimees nautis omal ajal eduga seitsme vapra edetabelisaates. Muide, esimeses stuudioversioonis mängib kitarrisoolot praegu peamiselt USA-s elab ja tegutsevad Brad Jürjens. Veelgi populaarsemaks sai untsakate teine töötlus legendaarsest punkloost disko pole oluline. Ühel päeval palun mul midagi teha, tuli tahtmine tänapäeva pidud viina, Haadeeennaari noori seal ukse taga ümber maja tiirleb meilidega metroos ana kohe uksed, WC prügi, nii, aga linane ka Ored ja köögiaega saavad ongi, et ma olen ka tee. Tiit kaane firmult. Seosidki oluline Armotiga. Seoseid bioloogide arvates ka. Te olete seda 80.-te lõpust, et kui koolivend sai tehtud, et siis see oli vaja ära mängida ja see on jälle tehtud rahvaluulevormis, et kuna me mäletame valesti, sest originaal Alison disko pole oluline, punk on oluline ka meile, meie variant ütles kogu eesti rahvas laulab, disko pole oluline, punk on põhiline. Läks vahepeal meelest ära, kuidas need sõnad täpselt olid, et ega ei kuulanud Jürgijat siis Margus tegi mõttes selle vahemängu välja ja sisseseade on siis niimoodi sündisid, mõtlesime, et võiks teha. No ikka tahad, tahad nagu raputada või üllatada, et teeme pungi, loenemisestreilendri. Võib-olla oluline jõudis 96. aastal ka kogumikule Eesti hitt viis albumiga aastasteks Godwan Must Q overy cover ja paljud teised. Popmuusikamänedžeri olid pärimusmuusikuid lõpuks märganud. Need suvetuurid võtsid suure, kuidas öelda, mastaabi ma mäletan, et oli üks intervjuu, ma mäleta, mis neetud ajaleht see oli, igatahes ma lugesin seda intervjuud ühe proo mootoriga ajakirjanik küsis tema käest, et et noh, et, aga rahvamuusika on ka ju väga populaarne, eks ole, miks teie sellega ei tegele siis ta vastas niimoodi. Meie tulema laevale siis, kui laev on valmis. Ja ma see ärritas mind. Et raip laseb meil laeva valmis ehitada ja siis võtab selle nagu endale. Et üldiselt niimoodi läks ka, et nad ise need mootorid ei panustanud folkmuusikasse sentigi, aga siis ühel hetkel nad hakkasid, need plaadivabrikud hakkasid keražeerima siuksed, süldi läga odavamad läga ja noh, ma ei põrganud tagasi ka selle eest, et nad palkasid väga kuulsaid estraadilauljaid, neid esitama väga kuulsaid, kes sinnamaani tegelesid ainult estraadiga. Nüüd siis, kui nad nägid rahapatakad, mis promootor lükkas, siis nad laulsid seda süldile, aga et nemad, nad ei teinud vahet, mis on selline pärimusmuusika, mis on süldilaga ja inimesed, Eesti inimesed ostsid ka selle kõik ära. Ja siis buum nagu müügibuum, läkski siis lahti, siis hakati ka tegema piraatplaate piraatkassetid, et et noh, et see ütleme, muusikatööstus avastas meid, suht-koht hilja. Aga näiteks meie, meie ansambel, väikeste lõõtspillide ühing mängis mitmel suvetuuril koos selliste popmuusikutega nagu Koit Saara ja seal olid mingid veel mingid beibed, kes kargasid seal maki järgi. Kirev kompotis, et mis siis promootor kokku pani, selleks, et kõigile midagi oleks, noh, vanad inimesed kuulasid VLÜ ära ja siis nad läksid kohe minemas. Noorte muusika neid ei võlunud. Aga vot Emil Rutiku tegi ühte ansamblit sihuke üsna käre. Selline. Aga teie olete siis seal alguses ära, et no ma mõtlen kas või helilised mõttelised. Isegi täitsa seal päris alguses, kusjuures et esimene oli mõni vähetuntud tüdrukute selline seltskond või poiste, kes nagu tegid, kaks-kolm lugu neil rohkem polnudki, eks ole. Pandi see ketas tööle, eks ole, sealt heli puldistest Nad tantsisid seal oma imelike kodinatega prillidega ja siis läksid minema ja siis tulime meie noh, meil oli heli tehtud, meie pidime otse mängima, meil ei olnud varianti, et me laseme midagi lindi pealt või niimoodi mõnikord on ikka jah, tuli ette, et kuskil mingil peol või festivalile küsimus, miks meid siia kutsuti. Et hoopis teised ansamblid, palju valjemini, palju kõvemini siis vahepeal tõmmatakse maha, nüüd tulevad rahvapillide kauboisid, kes mängivad teile ilusat lugu, diiler võib-olla veel, aga, aga noh, need ööklubid. Et seal me käisime ka ikka aeg-ajalt, et noh, miks ka selline küsimus. Aga just selle tarvis keset ööklubides ja mitte, et me oleksime seal terve õhtu nagu meie kandowne, aga noh, mingisugune osa siis sellest tunnikeseks ole ikkagi küsimus, miks, aga noh, see on see noh, see on see nagu turundus, et kuna see ansambel on populaarne, on VII Vapras kuuldud, et äkki pakub inimestele huvi, et kutsume selle ka nüüd ja noh siis ega ikka kaua ei piinatud selle laval olemisega välja käivilistatud, et noh, ei või selle nagu mulle tundus, et selle nagu värv lihtsalt seal kogu õhtus, et noh, et me andsime selle värvi lihtsalt mõned lood. Okei, aitäh. Ilusat pidu teile edasi. Marko Matvere sõnul arvatakse siiamaani, et kui tellida VLÜ, siis saab Jaan Tätte ka. Aga tegelikult on, praegu kõlab laul nüüd ja edaspidi ainus VLÜ salvestatud lugu, kus lauljana teeb kaasa Tätte. Kuna tänasele publikule laulan, siis üritan seda nagu hästi kaunilt esitas. Aga, aga seal originaalkasseti peal oli see hästi, niimoodi. Nagu oleks tegemist mingi invaliidi, ka, kes on jäänud kuskile vahele või kinni ühesõnaga hästi veidra, kummalise häälega ja sellepärast ma selle laulu nagu valisin, jaan tegi sellised sõnadega, meie esitus seal ei kannata kriitikat. Laulmismaneeri alguses olid natukene kummalised, Sa ei mäleta, kust see tuli või? No ma ei mäleta, ma arvan, et üks põhiline, mis mind mõjutas, oli siis ära kõrvits ansamblist Kukerpillid ja teine just nimelt sedasama cationi maneer. Seal sihuke hästi kine, kõrge tenor geni. Et ja, ja ega see hääl neil seal külapillimeestel seal, Ameerikas, seal cationi muusikas, neil tuli teha väga kõrgete pimedate häält, et ilmavõimelisust kosta ülepillide, et vanasti võimendust ei olnud ja nad pidid lihtsalt sellist häält tegema, et niimoodi see ilmselt ja ma üritasin seda alateadlikult jäljendada. Ja kolmas siis koht, kust ma kindlasti maneeri üle võtsin, nii pillimängus kui vokaalsus. Tehnikas oli siis iiri rahvamuusika, mis mul tänaseni võtab mu kupli kumisema. Kuulan peaaegu iga päev iiri rakumuusikat. Aga Jaan Tätte panus väikeste lõõtspillide ühingu edusse on märkimisväärne. Tal on suur roll VLÜ ilmselt edukaima albumi, peamiselt Rootsi rahvamuusiku Evertovi Loomingu eestindamisest valminud Grand Marino sünnist. Evert toob, on kirjutanud väga palju selliseid hästi lobedate meloodiatega ja hea rütmiga palasid terve hulga ühe kasseti tõi siis Rootsimaalt Juhani püttsepp Tartust loodusemees, praegune juhtusime seda kuulama kolmekesi siis Johani, Jaan Tätte ja, ja mina siis seal Vilsandi saarel ning leidsime, et see on fantastiline. Muidugi mitte midagi aru ei saanud. Millest see mees laulis seal rootsi keeles ja üks vanainimene veel lisaks sellele. Aga need orkestriseaded, need on hästi magusad, hästi sellised kuidagi uinutavad sellised noh, joo joovastavad, mõtleks, joovastavad meloodiad. Ning mind nad tunnistasid kohe ära ja, ja jaan siis värsistas Me ansambli jaoks paar laulu alguses ja hiljem terve rea veel neid laule, siis värsistasid ka teised, teised poeedid nii-öelda tellimise peale, et saaks terve plaadi jagu eestikeelseid neid Evertovi laule kokku. Noh, ma mäletan, jaanituttav oli ülev, ülev aaloe, üks suur skandinaavia keelte spetsialist meil siin Eestis ja teatrimees ka ning ta viis selle kasseti siis ülevile kuulata, et kuule, ole hea, ütle, milles valame, laulab. Ja toos skandinaavia keeltes spetsialist ülevaalu ja siis ütles pärast asse kõikkeriks meremehe. Lõikamine. Antud hoiule mu armu. Poiguemmeralt. Ja neid ootavaid veel oma osa ei antud. Oi kui meretulen. Kallari Kallari. Ma usun, et see oligi seal 90.-te lõpu poole teises pooles, et siis siis ikkagi Saise folk omale jalad täiesti alla ja ta sai väga palju tähelepanu seoses just festivaliga ja, ja rõhutati, et me peame tundma oma juuri, et jaama teadma, kust me pärit oleme ja nii edasi. Ning seda nagu ikkagi täitsa teadlikult populariseeriti avati seal kateedris õppetool nii-öelda, kus saidki õppida nii-öelda elukutseliseks rahvamuusikuks said kraadi lausa, kui tahtsid. Iseenesest fantastiline ja noh, muidugi ma mäletan, üks üks seik oli, kui meie võtsime bändi trummi ja bassi, siis seda pandi meile väga pahaks nii-öelda vanade tegijate ja, ja noorte tegijate hulgast. Kõige tähtsam oli sellel ajal ikkagi olla hästi kuidagi ehe või hästi loomulik, nii nagu meil see esimene kassett ja plaat olid väikeste lõõtspillide ühing nagu no nii nagu Eesti külas oli juba basskitarri banni nagu pahaks ja noh, trummikomplekt seal ikka päris lääge juba lääge sült paljude arvates, aga noh, kui me vaatame tänast pärimusmuusikat, siis seal kasutatakse ikkagi luupereitzemplereid, eks ole, veel mingeid väga veidraid pill, las orkestripille. Et noh, et praegu saaks nagu samamoodi vanainimesena hakata hilisema nurisema. Et mismoodi, mida tehakse, eks ole. Aga, aga mina seda ei tee, sest minu jaoks on oluline, et meie pärimusmuusika või laulud sealt kunagisest eesti külast ükskõik, mis kujul edasi elavad, millises kuues ta on või millise kastmega see on teisejärguline. Kui laulul on sisu ehk siis see maailm on sinna laulu sisse gängitsetud ja see köidab mingit kuulajat, siis pole tähtis, milline sämpler seal ragiseb või mingil luuper seal magisak kuskilt tagasi jätab mind ükskõikseks. Kui lugu jõuab minuni, siis ma olen rahul, see tähendab seda, et meie nagu eestlaste noh, põlve elab edasi, et minu jaoks on see väga oluline see et ta ei sureks. Üheksakümnendatel öeldud, et kunagi on Eestis on bänd, kes on võimeline mängima 5000-le 10-le 1000-le inimesele, kus on siis kitarr, torupill, trumm, et siis? Ei, sa oled ikka jama mägi torupilliga bänd, nüüd, aga nüüd kuulad Jalmarit seal küll mängi oodatud 10000 inimest hüppab täitsa täitsa piisab. Aga ilmselt poleks praegu kõlab Trad Attack kunagi sellist populaarsust saavutanud, kui üheksakümnendatel poleks saates sõna saanud mehed ja paljud teisedki nii suure südamega asja juures. See oli saatesarja aeg, peatub kaheksas osa aitäh kuulamast. Saate pani kokku. Grand. Slam. Kõditasid naba, sina oled mängust.