Aeg peatub. Aeg peatub. Tere, head sõbrad, seal 90.-te Eesti muusikaelu lahkuva saatesarja üheksas osa, mina olen Taavi Libe. Meie kodumaa, võib-olla pindalalt küllaltki tilluke. Jaa, rahvaarvu pärast muretseme me niigi kogu aeg, aga kohati on Eesti suur ja tundub, et mõnedes valdkondades mahub siia ära lausa mitu riiki. Näiteks popmuusika. Praegugi tundub mõnede artistide puhul, et erinevates Eesti piirkondades võib nende populaarsus kõikuda nullist 100-ni. Samamoodi oli üheksakümnendatel. Üldiselt annab Eesti popmuusika kaalukaim küsitlus Raadio kahe aasta hitt toonasest muusikaelust. Hea ülevaate, mis oli menukas, mahtus tabelisse aga selle kollektiivi puhul tundub, nagu neid poleks kunagi olemas olnudki. Kuid nad olid ja kuidas veel käisid 95. aastal Godvanni Chamiga suvetuuril nautisid VII Vapras rahva palavat poolehoidu ning hullutasid ilmselt sadu peo kohta. Palume lavale cover cover'i Viljandis. Selle looga jõudsime hooga aastasse 1995 Aga keerame ajaratast kohe kõvasti tagasi. 1972. aastal alustas Gunnar Loho nimeline noormees Kohtla-Järve esimeses keskkoolis ansamblis tuuletõmbus oma muusikalist tegevust. Bändikaaslaste hulka kuulus teiste seas hilisem tippettevõtja Viktor Siilats. Seejärel tehti bändi stress. Loo siirdus Rakveresse, kus sündis praeguseni tegutsev ansambel Christian ja 1985. aastal maandus Gunnar Loho. Viljandisse. Elatas end tavalise restoranimuusikuna, aga ajad olid juba pöördumas. Kui teised muusikud kartsid muutuseid, siis lohu haistis oma suurt võimalust. Noh, ma ei tea, mis aja märk oli või midagi koosluses läksid väiksemaks, mitte kohe alguses, aga ma olin ise ilmselt kuskil seal esirinnas, et rütmimasina tiksus ja siis oli kaks klahvpilli ja kolmas klahvpilli mängis siis passifunktsiooni ja kahekesi hakkasime tegema niimoodi raha läks odavamaks ja siis oli ainuke võimalus ellu jääda. Suured bändid hakkasid lagunema järjest. Ega kui läks asi lahti, siis nad ei läinud kaasa selle mõtlemisega ja ajastuga. Sest noh, osa pillime mäletan vene aeg ja ütles, et oi kui mina olen 50 aastase mammupillimängija, ma ei hakka mitte kunagi kuskile, helistavad kuule, kas saaks esinema või? Mina tegelesin kaheksakümnendatel aastad rahulikult, sellega helistasin kohvik õhtul läbi lepingu, kui pakkusin mingeid esinejaid, seal nägime Danega tegime Canon Tennossaarega kontsertprogramme pärast kohvikut, rääkisime juttu seal rahvaga, see oli nagu huvitav, noh. Ja, ja ja kindel töö sul pidevalt olemas. Ma olin kogu aeg nagu liider, mitte sellepärast, et ma tahtsin olla liider, vaid lihtsalt noh, keegi pidi asju ajama. 1989. aastal tabas Gunnar Loho küllaltki juhuslikult lotovõit. Viljandi kultuurimajas me tegime priid taldudega, tegime proovi ja siis käis Viljandi missivõistluste proovisaalis rõdu pealt käisime piilumas tüdrukuid, mismoodi näevad. Siis vaatasime, pakkus huvi ja küsisime, kas sa laulda oskad. Prooviruumist läbi laulis paar asja ära ja oligi pilt selge. Et võimalik temaga teha. Lauluvärki. Laulu värkiale võimalik teha ei kellegi muu kui leedulanna elanassimaakova tütre eestlane. Mina ei tahtnud saada ei artistiks ega lauljaks, sest et laulmist veel koolis kee olnud maalinud, pigem ikkagi spordifänn, rohkem tuli mu juurde üks mees ja küsis, et kas sa laulda oskad. No ja ma tegin nalja, et oskan küll. Ja siis ta ütles, aga teate, et meil on üleval süntesaatorid, tekkisid, eks proovi sõna, süntesaator kõlas nii ilusasti, ma ei teadnud üldse, milline see on, et ma tahtsin oma silmaga näha ja ütlesin, et loomulikult. Ja siis ta küsis, selle mehe nimi oli siis loobunner. Siis ta küsis, aga kas sa laulad võõramaa keeles ka. Ja mul tuli meelde, et mul kodus oli selline plaat Sigrit, Varlendi plaat ja seal oli üks selline hispaania keeles laul, eeslike laulsin uppurikita kooma, Uturu kiilo sabas neile uut uru, poorikova tuut, uru youssevast, Ketu tikitud tykki, tootiki Tokitukitu ja nendel oli millegipärast väga naljakas ja siis nad arvasid, et see hulluke vist sobib lavale väga hästi. Edasi läks kõik tormiliselt nii laval kui isiklikus elus, sest estas sai 17 aastat vanema Gunnari abikaasa ning peagi kahe lapse ema. Mööda Eestit tiirutati kollektiiviga Arabella. Näiteks see lugu siis on seitsmeteistkümne aastase esto sisse laulud aastal 1990. Ja siis, kui mind saadeti natuke õppima selle Tõnu Kallaste juurde, kes seal siis nagu siis kultuurikolledžis oli õppejõud. Siis ma olin nii rumal ka. Ma tulin sisse ja siis Tõnu istus klaveri taga, ta kysis. Nonii, mida me siis laulame? Ja mina vastasin, aga ma ei tea, mida te mängida oskate. Kujude tõttu profile nimega ta ütles, et no ma ei tea, ma proovida ja siis ma midagi imisesineda pani siis samast helistikust kohe. Ja siis ma sain aru, et issand, ma ikka muusikast üldse mitte midagi. Aga siis ta nagu panigi mul selle hingamise paika tegelikult ja siis ta ütles, et kui ma naeratan, siis vaeseid noote eriti ei tulegi ja siis, kui ma veel usun sellesse, mida ma laulan, siis mul tuleb päris hästi välja. Noh, siis 92 Ma mäletan, kolisime Vastemõisas, seal otsiti kultuurimajale kunstilist juhti, mind valiti välja. Siis sai kolhoosi poolt nagu näidetoalise korteri, ma tegelesin ka paralleelselt Ave Kumpase laulu lastele, tegin nagu põhjesi fonogramme. Ja siis oli laulast laager, meil olin, mäletan nädal aega, enne kui kroon tuli veel. Et kõik laul, lapsed olid meil siis nädal aega elasid suures toas Maarja-Liis Ilus ja Hanna-Liina võsa ja kõik need, kes seal olid tol ajal 12 aastased. Ma ei mäleta, kes metsi soberiga tahaks, tegi, aga see tema õppis kultuurikolledžis, ma ei mäleta, mida ta õppis seal, aga tal oli noh, muusikaline haridus ilmselt mingisugune olemas. Ja äärmiselt andekas inimene, kes oskas väga hästi lugusid teha, kes oli nagu diskurina oma, mis sa kultuurimajas töötanud ja ma ei mäleta, kevadest oli põgus kokkusaamine, aga sügisel siis läks nagu asjaks. Kuna ma hakkasin salvestama, idee tuli teha, polnud enne nagu kasseti teinud või plaati või albumite teha nagu niisugune asi nagu jõulud Viljandis kassett. Ja siis overy oli üks, hakkas programmeerime neid lugusi seal jah. Ja siis kuidagi tekkis niimoodi välja, et hakkasin koos tegema, et tegelikult 94 sügistagu Howeri gobeline, kus sündis. Ilmselt saavad paljud raadiokuulajad aru, miks sealt 90.-te diskomuusikast pajatavad saadet käivitus järsku multitalendi Hardi Volmeri kirjutatud ära jahtu overy cover'i andis laulule uue elu. Avalugu on ikkagi meil see ära jahtu. Noh, ma mäletan seda, et jaanuarikuus läksime telesse ja siis tegime ta linti. Seal oli see huvitav asi. Kaks kaamerat võtavad, aga meil oli liikumine planeeritud korralik nuga, mis iseloomustas Giovanni kõvert, tol ajal söödi tuju, järgend liikus, riskisin paigal ja siis mõtlesin, et ei hakka midagi paigal seisma. Paigal, seisad artistidel siin küll meie liigub nii nagu meie liigume. Siis mindi kähku kahele kaameramehele sööklas särgi sinna alla. Üks tuttav diskor seisis seal rahva seas, kes seal stuudio noh, nii-öelda poole peal olid, et ütles, et ta on nüüd ma pean teda terve aasta seda kuulama, siin praegu telekast oligi nii, et esimene saade läks siis teisele kohale, turvamees võitis ja siis oli kogu aeg esikohal. Kui me tegime isegi proove ja inimesed lihtsalt nagu vaatasite, naersid, siis me saime aru, et me oleme õigel teel. See on naljakas, ma olen eluaeg suure, polnud Overealisuke hästi peenike, siis oligi ema ja poeg sihuke. On koomiline, noh nüüd legendaarne seitsme vapra esitus ka, kus teil on väga uhke tantsukavas on ikka naljaga mõeldud ikka ikka ikka siiamaani kõik, mida mina teen, see on emotsioon, mitte kunst. Peod linov deodorandid, treeningõuna, õuna sobil, kõne, see on armastus, võis olla, kui vaja tugevalt. Me. No meid aitas muidugi see väina mägi, eks ju. Aga esimese loo puhul mäletad temale kui sätinki seda paika mesin ise nagu mõtlesime ja ega seal midagi vapustavat ei olnud, aga, aga teised parajasti, et ei liikunud nii või siis mingid kellelegi, tantsutüdrukud hüppasid taga, eks, aga nemad ise nagu liikusid, lauldi et see oli nagu teistmoodi teistest. Kui seitse sõpra sai käidud, kas siis oli? Kõvasti esinemispakkumisi oli, muidugi mäletan ova recovery avapidu vastavuse kultuurimajas vist oli veebruarikuus. Jaanuaris läksime sinna, Maarja oli 74 ruutu, mäletan 925 piletit müüma. Vot see oli niuke, et mööda seinu jooksis majas vesi, sellepärast keha kehastmis aurub, töödeldakse kõik, tulime alla, seda nimetatakse koridoris läksid siis ainult külg ees kuidagimoodi. Niimoodi. Loho Connery oli selles mõttes ka väga hea käik, kui ära jahtu läks kusagile kogumikule, siis ta ei tahtnud raha saada, vaid ta jättis oma telefoninumbri loo taha, meil oli tööd ikka metsikult. Kuidas sa toona aru said, et, et sellest laulust on saanud Eesti? Siit ei, ei saanud aru ja ma ei olnud see inimene ka, kes kui keegi ütles, et oo, sa oled kuulus või, või sa ei saanud üldse aru, mis kuulus Eesti on näiteks nii väike Viljandis on minu meelest noh, minu sõbranna on super juuksur minu meelest tema on kuulus, noh, kõik on kuulsad Eestis. Ma ei tea. Ja sa ei tunnetanud, Hei, tunnetatud ei tunnetanud. Ja ei võtnud seda tõsiselt, tähendab, see ei olnud minu unistus, võib-olla kui see oleks minu unistus olnud, siis ma mõtleks, et oh, ma saavutasin midagi. Aga kui see niimoodi juhtus, siis lihtsalt millegipärast juhtus kõik, mul on siiamaani üks asi, mul on nii piinlik, ükskord üks ühed lapsed Tõid pildi, kus oli nagu meie ära jahtus, viimane poos niimoodi. Et nohower oli niimoodi põlvili maas ja mina olin siis nagu jalaga niimoodi. Kuidagi seal painutasin kuidagi imelikus asendis. Ja noh, kostüümid olid ju meil vastavad ja ma ei pannud tähele, et see pildi peal ei ole, meie, ma vaatasin seda pilti. Siin oleme, et lapsed olid eraldi ja kärast, kui ma hakkasin vaatama. Siiamaani ma ei suuda endale andestada, et ma niimoodi ütlesin. Raha oli niimoodi, et ei jaksanud lugeda, sest anti sulle ukse pealt neid ühe kroonised kahekroonised käigukangi otsas oli, oli see raha kummide hunnik, sealt sai vahepeal keeratud, kinnistunud tabas meile kaks esimest õhtus. Ilus aeg, jah, ühtepidi, aga noh, siis eks seda aega tulebki siis panna. Kuid kui see aeg on käes, aga seal niisama võib unistada, rääkida küll. 95. aasta suvi oli ju ka see, kui oli suvetuur, kus over cover üks peaesinejatest, eks. Diil tekkis niimoodi, et ma helistasin valmisele, teeme seal märtsi, sest noh, ühe koosesinemise Sämmiga valmis, et mis asja, mis värk ei ole nagu võrdsed partnerid, mõtlesime valmis, noh, väga lihtne, aga mingi aja pärast helistas mulle tagasi ja ise palud seda esinemist siis oligi kolm läks mööda, siis valmis, helistas mulle, et kuule, suvetuur, mõtlesin. Taimed ei taha ja. Ta on kõige-kõige. Nii ta läks ja ja noh, eks valmis, aga matsu ära Toweri kõverale selline projekt tegelikult tol ajal mida Karu ei saanud, ta läks kolmele põlvkonna korrale peale. Käisin turul näiteks seal paari jaoks nagu kaupa tooma, siis mutid ütlesid. Oi, mulle meeldib hirmsalt see lugu ja mulle meeldib see eluga. Mõtlesin noh, tahavad lihtsalt oma head meelt teha, et kaupa ostaks, aga pärast hakkas tähelepanu, ongi niimoodi, et kui kontserdile siis tulid, emad, tütred, vanaemad, noh, lapsed, eks ole valmis, aga siis ilmselt matsu ära. Juhtus niimoodi, et me selle plaadi materjali valmis maikuuks, aga, aga overy läks rooli, kui ta auto, et tema sõidumaneerid olid sellised, et ma tahtsin sealt kiiresti välja astuda, eks ju. Ja ma ütlesin ka, et pane turvavöö peale peale alati meelde. Aga kiskuda hunnikus tõmmas see tema kõrvale, kes oli tema, et viimane, mida ta mäletab, on see, kui avarii lülitas sõidu pealt turvavöö peale panna. Aga noh, 230 kilomeetrit asfaldi pealt tulla ja otse kruusatee peale küll ja siis vibama õnnetus oli, ütleme niimoodi, õnnelik õnnetus ühtepidi teistpidi noh, selline unikaalne ka, et tehti siis tõstetakse see nagu see muld ja kõik ühte hunnikusse, eks ju. Aga siis sinna mullahunniku ette jäänud üks suur maakivi, noh, niisugune hästi suur. Ja vot sinna otsade panigi ja ta oligi lõpus seal üleval mullahunnik otsas, nii nagu vanasti kangelaslinnade ette pandi, kuskilt tanke kuskil künka otsas mälestus mänginud, ta maandus siis ühesõnaga põhja peale sinna. Seina. Siin. Ei saa talli. Pärast kui overy, nagu juba taastus, siis olijad kurb, et kõik juba tulid vaatama, et umbes, et milline ta nüüd on peale seda avariid, noh et siis nagu tunnetasid hops teist suhtumist näiteks. Aga no ma teadsin alati, ma tean, igas asjas on alati mingisugune algus ja mingisugune lõpp. 96 aasta jaanuaris läksime eestiniga Kanaari saartele, siis armee kokkulepe omavahel, et me esineme, over recovery ongi siis, kui me siin koos, et see on nagu kollektiiv siis tema läks natuke diskot tegema ja siis võttis oma pruudi kaasa, kes paigutas suuta mingi lugude aeg ja siis mulla kanti. Et siis teed läkski lahku. Paberi cover'i iseenesest siis otsa ei saanud, Howereerid kasutab oma esinemistel seda bändi nime siiamaani. Aga Gunnar Loho võttis oma esta ja keskendus sooloprojektile Eestile, mis tegelikult oli paralleelselt Huberi kuberiga juba käima lükatud ja päris kiiresti saadi sisse kõva hoog. Põhjuseks esimene lumi lugu, mille autorlus on omal ajal kõvasti segadust tekitanud. Vastemõisas oli ka üks selline kohalik pillimees nagu Alar Tomson tema siis ta vist käis ka kusagil esinemas ja siis vahepeal ta ütles, et tal on kaks laulu, laulis meile need ette, see oligi peegel ja, ja esimene lumi. Ja siis ma mõtlesingi, et aga Ma laulan nad ise sisse. Paistab, et noh, need olid õiged lood. Aga pärast kui see esimene lumi sai ka nagu tuntud lauluks, siis ilmus välja hoopis teine inimene. Kriisemann ütles, see on tema tehtud lugu ja ta oli seda kunagi kuskil malevas list teinud. Olivad kaks plaadifirmat meil Eestis olid, kes üks oli eesti hitt Kivisaar, mida toimetas, eks produtsendid, Boltovskija Männik, eks ole, ja teine oli siis Rätsepa värk, kes tegi oma kevadet suveplaati, mis on, eksju. Ja siis leppisime kokku männikumaltovski, et näed, siin on üks lugu, tehke see, et küll, et meie maksu teile ei maksa meile. Tehke lugu, andke mulle fono ja, ja Andpange plaadi põleks. Ja tegidki valmis mind Tallinnasse, veel vanas raadio saime kokku. Ja ütlevad, et näete, et lugu on siin ja meil ei tulnud hästi välja ja särki värki. Kuulasin jumala eht lugu, eks ju. Et lepime kokku, et me anname selle fonogrammi tasuta ära, sina annad meile dollari kõveri plaadi pealt mingi mingi mõttetu lugu, neiu number kaks, kui me paneme selle peale, et meil ei õnnestunud loo tegelane ma mõtlesin, et need alguses nalja teevad ringiluu ja siis läksime alla autosse, panime plaadi korraks sisse, mõtlesime mida, mida nüüd. Kuulan lugu mõttena. Eks ju, selliste kohe rätsep, oletasin küll, näiteks suur lugu on pakkuda, sõitsin tema juurde sinna, kus ta oli seal kommivabriku juures. Panin peale, kuulas salmi-refrääni ära, küsis, palju maksab, tavaliselt maksisid lugu viis tuhatavustav, noh, keskeltläbi seitse, kohe andis raha ära ja ja ma läksin uuesti autos, panin plaadi peale, mõtlesin, mis kurat seal, kuidas siis niimoodi, et inimesel on tasuta loo ära. Aga see plaat, mis tuligi välja, see noh, tegelikult olid suht nõrgad lood, ülejäänud lood, et see lugu tegelikult on siiamaani jäänud, eks mängitakse ikka lund, hakkab sadama. Ja vot selline selline lugu ja mäletan polkovski männik pärast ütlesid, et oi, et me ei saanud kivisaarega kuskil peol ka kuskil viina võtta, kaks spets ära, võtsid kiruma, kurat tantsite konkurendile hiti ära. Too oli veel selline aeg, kui sai kassette ja plaate käidud, ise veel müümasimedi kassetiringid seal paar päeva mööda Eestit seal noh, mingi maapoed müüsid, et iga iga iga nurga peal olid poed ju, eksju. Ja siis sõidad ühest nii öelda raadiopiirkonnast teise piirkonda, paned peale kogu aeg lugu tuleb ja vot see oli nagu teine, ära jahtuda. Talendikaid tüdrukuid oli Viljandis muidugi veel üks neist 14 aastane Mari-Liis Rahumets. Kuuldused sellest, et ma kirjutan ise laule, jõudsid siis Gunnar Loho, nii, kes oli siis Lõuna-Eestis selline muusikamänedžer. Ja esialgu ta helistas mulle pidime kokku saama just sellel teemal, et kas, kas mul on laule tema eestinile finantsi muidugi ja, ja on, on ikka, on palju vaja, umbes ta võtaks kuus, seitse laulu. Vabalt. Panin turvaras appi. Kirjutasin ruttu mingisuguseid lugusid juurde ja läksin tema juurde sinna tema kodustuudiosse, laulsin need ette ja siis tal tekkis idee, et aga kuule, proovime, et laulame sisse mõned lood. Sa räägid sa 14 ja 15 ja siis ikkagi tol hetkel tuntud muusikaprodutsent helistab sulle ja küsib väga tuntud artisti jaoks lugusid. Tead ei olnud, nagu selles mõttes ei olnud, et Viljandi linn, kus see tegevus siis toimus, selline, nii pisikesel, selline küla. Mul ei olnud nagu sellist tohutut aukartust, et nüüd suur muusikamänedžer helistab või kirjutab mulle, et see oli selline. Täiesti okei, tema elab, näed männimäele, mina elan Paalalinnas ja siis ta helistab mulle. Ja üldsegi, kui ma nüüd vaatan tagasi selle aja peale, siis mul on praegu tunne et sa võisid ükskõik mida teha. Üks nendest lugudest, mille Mari-Liis kiiruga pärast Gunnar Loho kõnet oma voodil istudes valmis kirjutas, oli, mis tegema? Ma käisin maris ennem ka kuulama, seda siis ta ei pakkunud mulle nagu sellist huvida, ravisin mingi lauluvõistlusele, mõtlesime kaameraga üles ka veel vaatasime, et noh, taga ei olnud nagu nagu sellist lampi põlema nagu öeldud. Aga see lugu pani külva ja siis noh, kuna Marko töötas ka paralleelselt minu juures seal ta mõtleski välja selle esimesed lood kaatrile veel Moses ja siis vot siis, kuna see kaater tekkis ja siis tema oli see, kes pärast jälle teise loogi ära remix esid kaatriga andis nagu jõudu juurde asjale. Nagu ma ütlesin ta suvel tuurile kaasa, ma tegin ise tuuri siis lähistagem marginaali, siis õhtujuhid selle ja siis tahaks üheksandat klassi ja ma ütlesin, davai, et teeme siis noh, Nende kahe kuuga tegime tema plaadi valmis, et kui kooli lähed, siis ei jõua niikuinii midagi teha, et et vastu nagu loogikat, lasime plaadi välja ka. Et noh, keegi septembrikuus vanasti nagu ei olnud mõtet nagu plaati lastest, keegi ei ostnud midagi kuskilt pooles oktoobris hakatakse ostma või midagi ja ma lasin kohe augusti viimastel päevadel, kuna mul oli üks tuttav vend, kes oli parajasti asetseb bilit, Margus vist oli nimi, kes oli rock raadiost pärast, et tema oli siis Sky plussis nagu direktor Lähme koostama, kant pommi peal, kunagi käisime esinemas. Ansambel Christian oli ja siis tema oli seal Distkümnene kaaslast head suhted ja siis seal ütlesime, davai, vana sulle nädal aega tasuta reklaaminud. Siis panime käima ja see mõjus selleski turul, mitte kedagi teist ei olnud, esimesed plaanid olid oktoobri algus ja selline sihtgrupp. Tüdruk läks üheksandasse klassi plaat, eks ju, noh, niukene omamoodi värk ja tema enda lood kõik, noh, mis on ka unikaalne, eks. Ise laulab, tekstid näitasime panna sinna vormi, see Lions ilmselt niukene julge vastu vastu nagu loogikalt astumine, mis vahest nagu. Enne seda esinemisperioodi maalin ikka läksin iga õhtul vikerraadio unejutuga magama kell üheksa, aga kui tuli see esinemisperiood, siis tuli ka teatud vabadus, sest et tihtilugu oli nii, et ütlesin vanaemale, et noh, et seal esineme siine siine, siin võis vabalt olla kolm esinemist ühe õhtu jooksul, näiteks viimasesse kohta jõudsime kuskil pool kolm öösel. Tegime seal omagi ikka ära ja siis hakkasime koju sõitma. Aga tihtilugu, ega tal ju ülevaade puudus, selles mõttes, et minul oli vabadus käes. Et võib-olla seal kontsert oli juba kolmeks läbi, aga koju jõutud seal kuuest, seitsmest hommikul, eks, aga mis ei tähenda seda, et oleks seda nüüd kurjasti ära kasutanud, et. Ma olin väga korralik tüdruk. Mingit jama ei olnud ja selles suhtes. Aga see, et ühe õhtu jooksul võis olla jah, kuni kolm esinemist oli tol ajal hästi tüüpiline selline tavaline, et mul on üks pilt silme ees, ma ei tea, mis koht see oli mis linn see oli või mis külas oli pigem küla, kus oli mingisugune baar või pubi või klubi, kus me jõudsimegi kohale pool kolm Kunneriga ja seal oli sineli ümmargune lava, selline nagu väike aste ainult. Ja selle ümmarguse lava ümber selle astme ümber magas keras üks mees. Ma läksin lavale, tegin oma tsikli, lükkaks ploki ära, see oli enamasti selline kaks korda 45 minutit või sedasi. Ja see vend ei lasknud ennast üldse häirida, ta magas seal rõõmsalt terve selle aja. Selline mõnus unemuusika talle ohukohtadest veel ühes kah maakõrtsis on Milt suure savist klaasiga visatud. See situatsioon oli siis selline, et ma laulsin ja siis oli üks paarike seal ees ja kuna see meespool siis pööras mulle võib-olla rohkem tähelepanu, kui tema naisterahvas oleks soovinud siis tema siukses tugevas joobeastmes naine haaras vaasi ja lennutas selle minu poole. Muidugi ma isand pihta läks, kõik lõppes hästi. Niuke raju üleminek põhimõtteliselt vikerraadio õhtujutu pealt otse kõrtsidesse. Seda küll, seda küll, jah, ma ei jäänud kuskil ripakile seal, kui me läksime kohale esinemiskohta, siis me tegime oma asja ära ja, ja et ma olin ikkagi alaealine, eks Gunnar Loho andis aru ühes kohas. Mul on selline mälestus, me jõudsime esinemiskohta niimoodi, et mina läksin varem vist jõudsin natukene varem kohale. Ja ukse peal seisis üks turvamees, kes ütles, et alaealisi sisse lasta. Sest ma olen, on Mari-Liis, sai loa. Ma nägin igasuguseid uusi asju, ma läksin laulma ja pärast mind pidi esinema onu Bella, ma jõudsin sinna lava taharuumi. Siis ruum oli maast laeni täis puudutavaid kummi naisi täis, see oli tema lavashow üks osa ja see oli selline tempel mällu kogu eluks hetk. Et ta kinkis oma plaadi olla ja selliseid nagu väga huvitavaid tutvusi. Et väga huvitavaid inimesi, nii et selles mõttes pole mitte midagi kahetseda. Oli väga huvitav aeg, väga õpetlik. Millisena sa iseloomustab Gunnar Loho? Ta oli väga hea psühholoog, Ta oli väga kaalutleb tema käigud olid väga läbimõeldud, tuli oma alal tugev manipuleerimise näitusele. Õhtul läksime seda sel hetkel muidugi tunnetan võib-olla nüüd tagasi mõeldes jah, mõne koha peal kindlasti, aga ta oli kõikides oma tegemistes väga teadlik ja nii palju, kui mulle praegu tundub, siis ta jätkab oma rida siiamaani. Meie töösuhe lõppeski, nii et me kutsusime ta koju, minu vanemad olid ka juures. Ja rääkisime talle, et nüüd on nii, et nüüd ma liigun edasi, et ma lähen õppima Tallinnasse ja et selline koostöö enam kuidagi nagu ammendanud või oli aeg panna punkt. Ja tema nii ei arvanud sel hetkel, sest et tal olid vist mingid uue plaadimõttedki veel peas. Aga selleks hetkeks jah, minul olid juba plaanid edasi liikuda. Ma arvan, et see oli kõik väga õige, et see nii läks. Et igal asjal on antud oma aeg. Tuleb osata lõpetada õigel ajal, see on hästi oluline. Mis tollest perioodist siis sinu enda jaoks kõige südamelähedane lugu on ja miks? Tegelikult kas te teate, teine dimensioon oli algselt ballaad ja minule meeldis aeglane variant. Loomulikult andis sel ajal ka eestin aktiivselt kontserte, kuid temagi suhe Gunnar lohuga näitas jahenemise märke aga hoopis rohkematel tasanditel, kui Mari-Liis oma produtsendina ei, ma arvan, et ta on väga, väga andekas ja väga tark ja oskas raha teha, aga jagada ei oskanud. Aga asi ei olegi alati tegelikult rahas, ma arvan. Mulle ta ja ütles, et me peame veel rohkem raha teenima. Et see on kõik laste jaoks. Ainult et see noh siis ma uskusin seda, aga pärast tuli välja, et see, mida me tegime, see ei olnud selle jaoks millegi muu jaoks, aga aga ikkagi, noh, ma soovin siiamaani talle kõike paremat ja see on inimene, kes tegeleb ühe sama asjaga, terve elu mitte nagu seitse ametit. Aga mina tol momendil ma olin ju nii sinisilmne. Mind oli nii kasvatatud, et sa noh, usaldad ja olete aus ja kuidas sa teed, lahku läksid muidu ta kui tülitsesime, aga aga avalikult tülitsesime ka ja siis. Ja siis ma arvasin, et kui ma tahan ikkagi Ludedab ühel momendil inimene mur no mitte ei murdu, vaid vastupidi, see on, et kannatad, kannatad, kannatad, ja siis vaata et, aga miks ma pean kannatama, et see oli nii vale ja siis ühel hetkel ma ei saanud ka väga ju pakid asju, mul olid lutikad ja pealtkuulamisaparaadid seaduslik igal pool olid või, ja, ja, ja ja, ja siis ma ühel hetkel lihtsalt kui teda ei olnud kodus, panin kolm prügikotitäis lasteriideid ja põgenesid, ema isa tulid, aitasid ja siis olevik tagasi kutsunud. Muidugi kutsus, aga ma ju mitu korda alguses. Noh, see niukene teema, mida ei ole mõtet Siin nagu lahata Kas muusikaline projekt oli ka tolleks hetkeks hakanud juba alla käima või võite te öelda, et teil oli ka ikkagi reaalselt kahju, et toimiv projekt isikliku elu tõttu otsa sai? No eks muidugi seal oli, oli noh, ma ei oska öelda, mis nõuandjad, värgid, seal olid tal, aga mina pakkusin tegelikult välja, et davai, et teeme tööd kolm aastat. Tema, sina saad oma raha, sulle tuleb autode järgi autojuht ka peal, et ja elage siin neljandas korteris maksangi küürid kinni, lapsed käivad koolis ja noh, normaalne aga ei olnud nõus. Nõus siis siis läks kõik nii nagu läks. Pakkusin talle alguses välja, et teeme niimoodi, et ma käin edasi esinemas, aga me ei ela koos. Aga talle see ei sobinud vist praegu, tal on lihtsalt kõik, okei, ma arvan, et tal kõik täpselt samamoodi see skeem, mis talle meeldis, et raha ei lähe perest välja. Aga minul oli täpselt niimoodi ma isegi sukapüksiraha pidin lunima, et mul on vaja lavale või ma ütlesin, et ma tahaks ka lõhnaõli endale osta, siis mulle öeldi, et seebi lõhn kõige põrn Eks mälu ongi üks kummaline fenomen ning emotsioonide tõttu kipume raskeid aegu tihtipeale hoopis teistmoodi mäletama kui inimesed, kellega koos need ajad on läbi elatud. Igatahes oli eestlane ja Gunnar Loho viimane esinemine koos sajandivahetusel. Esta elutee viis ta vahepeal ajutiselt Macausse, seejärel on ta töötanud sekretärina erinevates meditsiiniasutustes ning praeguse abikaasaga elab Estaierioomin Soomes. Aeg-ajalt käib ta Eestini nime all ka esinemas ning ütleb, et teab nüüd, mis on õnn. Mari-Liis Rahumets tegeleb muusikaga tänaseni. Tallinnas tegi ta koostööd veel mitmeprodutsendiga, aga talle endale on olulisem see, et ta lõpetas otsa kooli Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistrantuuri Viljandi kultuuriakadeemias ning muusikaõpetaja Gunnar Loho jätkab meelelahutuspõllu kündmist. Tema tuntuim artist on hetkel ilmselt abikaasana. Ma olen selle kõik läbi elanud ja tean, et seal ei olegi nagu reegleid, seal on lihtsalt selline psühhoos äike nagu tekib inimestel, aga ju siis on mingi millegipärast miskit tühi koht olemas. Muusikast. Noh, eks siin neid näiteid pragas kaasajast on ka, kes toovad saale täis, eks ju, ja vaatan seda rahulikult kõrvalt, sest see aeg ei kordu nende jaoks enam kunagi. Kui nad lõpetavad või siis nad peavad kogu aeg võitlema oma koha eest seal olla. See oli sarja aeg, peatub üheksas saade, aitäh kuulamast. Saate pani kokku. Oli läinud. Säravat. Mis? Ei, ta oli päeva haige. Jää vait, laulu. Keerlesid, ma tulin, kes ei suuda endale õiget maandumiskohta leida. Kes soole saatsid, selliseid mehi püüdsid tungida soovida.