Kas eestlased muutuvad vähemusteks, kas Lõuna-Eesti alalhoidlikkusest on õppida ka tulevikus? Kas eesti rahvariides Pärbi ongi meie oma kultuur. Kas eestlane tahab Euroopa liidus jääda eestlaseks, kas mõtlev noor jääb Viljandisse? See oli probleemide ring, mida käsitleti Viljandis 20. veebruaril toimunud kõnekoosolekul Eesti tulevikust korraldajateks Viljandi kultuurikolledž ja Viljandi maavalitsus. Kõnekoosolekul astus üles nii tuntuid, poliitika, kultuuritegelasi kui ka kolledži õppejõude ja üliõpilasi. Kuna tegemist oli kõnekoosolekuga, mis valmistati ette selleks, et määrata ära oma seisund antud juhul siis Eesti vabariigi 80. aastapäeval siis ei puudunud sellest koosolekust ka pidulik oma muusika mida esitasid rahvamuusikutest üliõpilased ja mida kuuleb ka tänases kokkuvõtvas saates. Kui koosoleku eesmärgiks oli siis püüd määratleda eesti omakultuuriseisundit et osata näha ka ennast täna olevikus ja veelgi enam mõelda, mis saab edasi tulevikus? Iga päev võib kuulda vägagi erinevaid, lausa vastakaid arvamusi meie oma kultuuri saatusest. Või teisalt ka eestlaste endi saatusest. Üheks arvamuseks võiks olla, et eestlased on püsinud oma keele ja kultuuriga mitte ainult aastasadu, vaid lausa tuhandeid. Eks jääme siis olles ka uutes tingimustes olles väike, aga äärmiselt jonnakas ning isepäine rahvas. Teisalt jälle, et eestlaste eluolu, eriti linnades, aga eks suurem osa eestlasi, elage linnades on muutumas äravahetamiseni sarnaseks ükskõik millise lääne linna elulaadiga. Samad reklaamid, riietus, toit, disain sees, väljas, tööl, kodus võõrkeelse ja meelse kultuuri pealetulek. See kõik surub oma järjest kaugemale. Nii et nii positiivseid kui negatiivseid arvamisi. Mõtlesimegi, et nüüd koos arutledes küllaltki äärmuslikult vastandatud probleemide ringiga. Et milline on siis tulemus hetkeseisul nende inimeste kaudu, kes on tegelenud oma kultuuriga? Eesti vabariigi aastapäeva võiks tähistada ka ilma kõnekoosolekuta võiks piirduda ka ainult hümni laulmisega. Kui me sellega toime tuleme. Meie Viljandis, tahame sellega toime tulla. Ise laulame ilma tehniliste abivahenditeta. Kõnekoosolekul võtsid sõna Erik Terk, Külli Salumäe, Reet Valgma, Kaido Kama, Ants Salum, Mart Laar, Raivo Sildoja, Andres Noormets oma üliõpilastega ja üliõpilased Heidi Taal ja Hillar Sein. Kõnekoosolekut ette valmistades me ei teadnud, milliseks see tegelikult kujuneb selles mõttes, et mis jääb kõlama, kas jääb midagi positiivset, midagi sellist, mis meile annaks jõudu edaspidiseks. Takkajärgi öeldes, et jäi küll ja päris ootamatult palju. Erik Terk Eesti tulevikuinstituudist oli esimene ülesastuja. Erik Terk oli ka see, kes esimesena tõstatas küsimuse kutsudes üles muutma oma suhtumist iseendasse kui rahvasse tõstma oma eneseteadvust. Et meil on piisavalt palju, mille üle uhkust tunda, mis peaks andma meile jõudu ja vägevust edasi minna. Ta on juba halatud, kritiseeritud, vaieldud, võideldud ja mida kõike veel. Kindlasti me peame väga tugevalt, oleme oma hariduse ja võimu all eelkõige oma tehnoloogiahariduse, aga oma täiendõppe ja ümberõppe. Ja me peame loomariigina ja rahvana endale tugisüsteemi, et me suudaksime opereerida millistes tegevusvaldkondades, millega seostuv termin, võrdne ruumi ja, ja kus ei ole võimalik lihtsalt konkureerida inimene inimesega või tema firmaga. Vaikus väga palju sõltub sellest, kuidas on kogu riigikogu majandus üles ehitatud ja kuidas nad hariduse näidatud tootmisega ja turgudega ja nii edasi. Edasi järgmine küsimus puudutab meie asendit segadusse on meie, meie meedias on väga palju räägitud, et, et Eesti on väike ja eriti ma arvan, et Eesti ei ole käritterna. Eesti võib muutuda perifeerseks naastega, halvemal juhul geograafiliselt on perifeerne näiteks Põhja-Iirimaa või Portugal see ei ole Eesti Eesti asugeopoliitiliselt ohtlikus seisu jääääre alasta tegeleda akkimiseks alal. Aga ta võib saada millekski taoliseks, mida võiks näiteks nimetada bioloitroopaniido idakas majandusliku ekspansiooni tuubialadest. Sel juhul, kui taolised arenguvariandid realiseeruvad ja kui Eesti suudab nendega paastuda suudab muutudes kallimaks maaks ja rohkem palka saaks maas hakata tootma ka keerukamate kallimalt ja tootma seda, mida võib-olla praegu veel olemas ei ole. Toodetakse viie või 10 aasta pärast. Sellulame šansse saavutada tõesti pikaajaline kõrge majanduskasv. Ja meil atav vähendada seda arenguvahet, mis meil on Euroopa Liiduga ja jube järele. Sel juhul see ei ole küsimus, mis lahendatakse generatsioonide ajaskaalal, vaid see on küsimus, mis on võimalik lahendada aastakümnete ajaskaalal. Ja see on äärmiselt suur vahe. Kui me alustasime seda projekti Eesti 2010 siis me pöördusime aga päriselt Nende kultuuritegelaste kirjanikke ja filosoofe, kelle poole pidasime nendega arvude, palusime nendel kirjutada esseed. Ja üks nendest inimestest, kes selle projektiga kaasa tuli ja minski aktsepteeriks paari lauset, tema esseed, kes on kirjutatud aastal 1995. See kõlab nõnda. Oleme nagu põleva silla minna saab ainult edasi. Seda, mis Oliver asja olemas ei ole. Maantee, kust me tuleme, ei ole enam, ei ole enam ennesõjaaegset, Eesti vabariiki. Ei ole, SMS-p. Ei ole ka teistpidi teist kilda. Mida edasi, seda vähem on võimalust olla omaette olla iseseisvalt. Läheme koos teistega. Meil võib olla nendega erinev minevik. Tulevik on meil igatahes nendega üks. Võib-olla tundub see tsitaat teile liiga fatalistlik. Mina ise nii ei arva, sest lõppude lõpuks pole meie eesmärk lihtsalt olla omaette või, või kontrollida, vaid meie eesmärk on olla väärikad teiste rahvaste hulgas. Me oleme päris palju pidanud kartma oma ajaloos. Me oleme kartnud, et meid rahastatakse ümber. Me oleme kartnud, et meid okupeeritakse. Me kardame neid hirme teatud määral veel praegugi. Ma arvan, et et me peaksime mõtlema selle üle kas me ei peaks oma ühiskondliku psühholoogiaga orienteeruma rohkem võimalikele saavutustele sellele, mis me võime olla. Kelleks me võime saada. Hea meel oli ka kuulda Erik Tergi suust, et Viljandi on üldiselt üks paljulubav piirkond. Aga eks seda näita tulevik. Teiseks kõnelejaks oli Külli Salumäe Viljandi kultuurikolledži õppejõud kes kõneles põhiliselt mälust ehk lapsepõlve kaudu mällu säilitatust. Üks märklause, mis jäi kõlama Külli Salumäe kõnest, oli, kui sa ei suuda muuta olukorda püüda püüa muuta oma suhtumist sellest. Kõik tähtpäevad ja nendega seonduvad ümmargused arvud suunavad ilmselt nii mõnegi meist mõtlema eelnenule ja olulisele selles. Küllap nutsime käegakatsutavat tõendusmaterjali olnust mis kehtmisega tänapäevast tunnistaks, et on aetud õiget ja tuumakat asja. Minu mälu üllatab mind sageli sellega, et elutähtsatest hetkedest või aja järkudest. On salvestunud vaid üksikud ja esmapilgul täiesti juhuslikud detailid. See võib olla heli tarvi kombinatsioon, mõni välk, episood või repliik. Ometi nende detailide salvestamise põhjuseks olnud seotus mõne minu jaoks väga olulise nähtusega. Minu teema ei ole kuigivõrd seotud suure mängu ega meist sõltumatute teguritega. Viimastel aastatel, kui olen saanud võimaluse kõnelda onu, teemaks alati lapsed. Seda põhjusel, et ma kasvatan kolme väikest last ja kes peaks tihti rääkima peale minu enda. Kui ma ütlesin tänaseks tänaseks konkreetsemat teemat tabasin ennast korduvalt mõtlemast kahele lausele kui märgile käesolevast ajahetkest. Esimene neist jäi kõrvu kumisema Eesti televisiooni jutusaatest, kus Tiia Toomet küsis leelo tunglast. Mis on see, mis teda uuesti laeda, sest lapsepõlvepagas saab üks kord otsa. Meie omanäoline lastekirjanik pistis süüdimatult küsimuse mullegi kirbu kõrva. Ja nende olen viimaste nädalate jooksul pooltahtmatult pool tahtsid ikka selle küsimuse juurde tagasi pöördunud. Nii et seekord räägin ma endast kui lapsest mis oli minu lapsepõlvepagas, millega olen seda täiendanud, ei jätkanud. Kas ehk just selles pagasis on põhjus, et ma tänases Eesti vabariigis tunnen ennast aeg-ajalt nii õnnetuna ja samas nii õnnelikuna. Minu isevärki mälu lükkab need ette ühe uue kummalise killu. Ilmselt käis sellele ette mingisugune võimas puhkpillimarssi, siis tulid edasi read, kuid seda tean, et lapsepõlv on kõigil hea Memaal asunegi mõnelegi tuleb see tuttav ette. Tõenäoliselt on need read mõnest 1970.-te aastate suure kodumaa sünnipäevale pühendatud pioneerilaulust. Lambalt ise midagi väärt oli, aga lapsepõlv küll. Kõik see, mis ei tollal kätte saamata mitmekesisuses oli võimalik tasa teha süvenemisega. Väikeses külakolkas väänati viimane välja nii klatšijuttudest kui Vanemuise teatrist saadud teatrielamustest. Olen mõelnud, et isegi Lõuna-Eesti loodus on justkui loodud enda lähiümbrusse vaatamiseks sest pilk lihtsalt ei ulata olematuid kaugusi haarama. Üsna varakult hakkasin sedagi hoomama. Missugune vägivald oli kolhoosikord selle maakonna jaoks ja üldistus, et ebaloogilised kooslused on alati Vägivald tuli hiljem. Oma kooliaastaid mäletama kui pidevat, pingevaba, avastamisrõõmu. Ei meenu, et oleksin pidanud kordagi loobuma tõeliselt huvitavast ettevõtmisest liiga suure koduülesannete hulgas või raha pärast. Külli Salumäe jõudis oma ettekande lõpus Eesti riigipiiride avardumiseni ja Euroopa Liidu nii-öeldes. Nii. Eesti riik võib ju Euroopa liitu astumiseks valmis olla, aga eesti rahvas mitte. Ja mida peatne Euroopa liitu astumine kaasa võib tuua? Ei oska prognoosida, kuid väike kartus jääb, kuidas suudame säilida rahvana. Kultuurikolledži õppejõud Reet Valgma peatus põhiliselt mõtlemisel õppimisel haridusel ning teemal, miks ja kas mõtlev noor jääb Viljandisse ja kes on need noored inimesed, kes siis kultuurikolledžisse õppima tulevad ja mida nad endas kannavad ja kuhu nad võivad välja jõuda? Kas mõtlev noor jääb Viljandisse? Selline oli küsimus, millele ma püüdsin leida vastust. Ja kui ma hakkasin vastust otsima, siis ma lähtusin seilardi postulaadist. Et 16 aastaselt oled sa väga tark ja rohkem ei korduse mitte kunagi. Ja loomulikult paljud lähevad, kes õppima, kes ränka raha saama ja kes muidu seiklema, sest mis sa ikka siin ema, isa haardes seiklejad. Kas nad just kõik mõtlejad on, see, on iseküsimus. Hiljaaegu viisin läbi väikse eksperimendi kolledži tudengitega. Jaga pedagoogidega, kes käivad meie juures täiendusel. Esin, esitasin neile 14 nõudmist ja küsisin, kellele need nõudmised on püsti pandud ja nende hulgas olid taolised momendid. Inimene peab mõistma, mis on vägivald ja sellele vastu hakkama. Ta peab suutma töötada meeskonnas ja seadma ka isiklikke eesmärke. Ta peab suunama oma õppimist, tegema valikuid ja vastutama. No siis arvati, et sellele peab vastama kõrgkooli lõpetaja. Kõrgharidusega inimene. Et need 14 nõudmist on meie põhikooli lõpetajatele seatud. Meie uues õppekavas oli hämmeldus päris suur. Ja kui me hakkasime hindama, kui palju meie põhikooli lõpetajad saaksid kolme palli süsteemis punkte siis pluss oli päris vähe. Kui me panime plusse õpetajatele vaat siis oli asi juba päris kurb. Aga järsku ongi koer siia maetud? Ma julgen öelda, et koer ei ole veel surnud. Ja me oleme sattunud kavalpeade korraldatud nõidus ringi see tähendab, kus koolide taset määratakse kõrgkooli sissesaanute järgi kus ülikoolid võtavad vastu aina arste, juriste ja majandustegelasi kuigi on teada, et neid töökohti on üpris vähe jäänud. Ja kui mõelda Euroopa peale mis valdkonnas on võimalik tööd saada, tööd leida. Nii et valmistama ka julgelt ette kõrgharidusega töötuid. Taani kogemus on meil juba teada. Aga siin on seesama nõiduslik mõttelaiskus mida maailma vägevad on ammu ära kasutanud. Sest juba aastakümneid teatakse, et vähk on keskkonnahaigus. Aga dollarid voolavad nutku vähi uurimisele. Aga nad ei voola keskkonnatingimuste muutmisele. Sest nii on mugavam ja kellelegi kasulik. Pealegi neid, kes suudavad lõpuni mõelda, on vähe. Ja massidele mõjuvad sellised lõpuni mõtlejad alati veidrikena. Lihtne on turumajanduslikus Eestis noortesse sisendada, et haridus on kaup. Et õppimisel on tarbimisväärtushariduse sisuline tähendus, jääb kõrvale. Ja nii olemegi olukorras, kus haridus on see, mida enamik saab, paljud edasi annavad ja vähesed omavad. Ja kui üks viisk Tartust jälle Viljandisse peaks hakkama tulema, kaasas põis ja õlekõrs saab neile saatuslikuks ikka see hariduse vähesus. Ja siin pean ma silmas just seda hariduse osa, mis siis alles jääb, kui kõik koolis õpitu ununeb. Kui mõni õnnelik jõuabki kohale Peaksime meie küsima, miks noor tuleb Viljandisse loiksita meie rektorite Ministrite valemile vastavalt kolledžisse. Ja vaat sellel hetkel on vastutus meie käes. Sest nüüd tuleb püsida meil ja otsustada, kas see noor on tulnud siia haridust nõutama või on ta tulnud oma lapsepõlve pikendama. Mõlemal juhul on kaunistava rääkida õppimisest, mis teeb targaks, mis hiljem kas udub. Kas aga tudengid mõtlema hakkab, oli see küsimus? Juba Konfutsius on öelnud, et õppimine ilma järele mõtlemiseta on kahjulik. Järelemõtlemine, ilm õppimiseta on ohtlik. Mõtlemine ei ole pelk fakti meenutus või IQ-testile. Vastava normi täitmine. Mõtlemine on alati suunatud probleemi lahendamisele. Näiteks miks ma olen kolledžis? Reet Valgma etteastest jäi kõlama mõte haridusest õigemini haridusest kui tulevikualusest. Järgmine kõneleja oli Kaido Kama Võru Instituudist. Loomulikult seostub Kaido kama ja Võru Instituudiga võru kultuuri säilitamise oskus, vajadus eesmärgistus ja, ja üleüldse Võru kultuuri ja eriti Lõuna-Eesti keele säilitamise vajadusest selle väärtustamisest tänasel hetkel. Ja eks Kaido Kama selle küsimusega mitmel korral esitas. Kui me nüüd vaatame praegust olukorda mis on alles praeguseks sellest keelelisest rikkusest mis oli Eestis olemas veel 100 ja natukene rohkem aastaid tagasi siis muidugi üsna vähe. On mõned kihnu naised, kes kannavad seelikuid mõned saarlased, kes ütlevad ö-tähte mõni Põhja-Eesti rannainimene, kes veel, kes veel sööb ja joob. Mõned vanainimesed, Mulgimaal, kes räägivad mulgi keelt, väga üksikud. Mõned inimesed Tartumaal, neid on natuke rohkem eelkõige mõnus Kambjas Otepääl kes räägivad veel tartu keelt. Ja siis imede ime Ligikaudsetel hinnangutel umbes 50000 võrukest ja natukene saltosid juurde kes on tänase päevani oma keele säilitanud kõige kiuste. Kõige selle kiuste, mis on viimase 100 aasta jooksul toimunud Kui me ei oska muud moodi oma väärtusi hinnata siis tehkem seda vähemalt vähemalt suurte ja vägevate eeskujul. Ja see Euroopa liit, kuhu poole meil praegu nagu minek on ja kui millega on seotud siis nii mitmedki hirmud kui mitmed-mitmed, ootused, see Euroopa liit on tegelikult vähemuste suhtes vägagi sõbralik. Kõige lihtsama näitena võiks tuua katalaanid Hispaanias kes veel Franco aegadel olid palju kehvemas seisus kui needsamad võrukesed praegu Eestis. Ja kes möödunud paarikümne aasta jooksul on jõudnud oma keele ja kultuuriga sinnamaani et neil on väga suur autonoomia Hispaania riigi sees. Ja praeguseks on olukord Kataloonias selline, kus ainult hispaania keelt oskav ja katalaani keelt halvasti oskav inimene ei leia endale enam kuigi kergesti koha peal tööd. Teistel võib-olla nii hästi läinud ei ole. Aga tulles nüüd veel ühe näite juurde kõmbrid väljaspoolsaarel õpivad praegu jälle oma keelt, mille nad paarsada aastat tagasi ära unustasid ja siis võiks küsida niimoodi, et kas me nüüd peame siis selleks kaotama siis ära selle viimase, et siis lõpuks nii-öelda Euroopa Liidu liikmetena hakata jälle oma keelt ja kultuuriraamatutest õppima ja seda koolides lastele õpetama. Asi taandub siis eestlase suhtumisele. Eestlane, kes on ise olnud väga palju rõhutud ja tagakiusatud, suuremate poolt miskipärast ei oska omaenda vähemuste suhtes salliv olla. Ja noh, võiks ka sellise kurioosse küsimuse esitada, et kui meie praegu tahaksime, ootaksime, et Venemaa paluks eesti rahvalt vabandust kõige selle kurja eest, mis talle on tehtud, siis siis mina võrukesena võiksin tõesti sellise küsimuse küsida, et aga et miks Eesti rahvas enne labast ei vabanda lõunaeestlase ees selle eest, mis on viimase 100 aasta jooksul tehtud? Kui meil oli veel möödunud sajandi keskel olemas omakeelne kool, omakeelne kirik, omakeelne kohtumõistmine, kui keskmine talumees oli kirjaoskaja, lõunaeesti keeles? Nüüd siis. Mida teha edasi ja mis sellest asjast tulevikus saama peaksid? Kui praegu keskmise eestlase käest küsida, et kas tema tahab, et võru keel säiliks säilim siis üldiselt, ega vist sellist palju ei leidu, kes ütleks, et ei, et tema tahab, et see geelmaadel tavaks. Ja selles mõttes šovinismi mehhanismid töötavad universaalselt laitmatult igal pool maailmas. Praegu pole seda tõepoolest vaja enam öelda, kuna praeguseks võru keel ei ole enam eesti keelele ohtlik 100 aastat tagasi, eks põhjaeestlane niimoodi öelnud ei oleks, siis oleks räägitud rahvuskultuuri ühtsusest ja muudest taolistest terminitest. Aga tahan rõhutada seda, et praegu enam ei aita sellest, kui me ütleme, et et noh, las nad räägivad oma keelt seal, kui neil meil neile meeldib. Ega me ei sega ega ei takista seda nüüd läbi aegade on segatud ja takistatud, praegu on tõepoolest seda segamise takistamist vähem. Aga kui me nüüd ikkagi küsima enda käest tõsiselt selle küsimuse, et kas me tahame, et see keel säiliks siis ei aita enam sellest, et me nüüd enam ei sega ja ei takista. Vaid praeguseks on olukord sealmaal, et selleks, et see keel ja kultuur saaks säilida tuleb talle luua erilised tingimused, teatud kasvuhoonetingimused. Sest vastasel juhul see enam järgmist paari inimpõlve see, kellel on vastu, ei, ei kesta. Kaido Kama mõtted tekitasid mureliku meelt. Kas me võime endale esitada küsimuse viidates tagasi eel kuuldule, milleks vajame eesti keelt? Muusikas juba, Me kuulemegi järjest vähem ja vähem või vastupidi, võrdsena eesti keelele igasuguseid muid keeli, eriti inglise keelt ütleme miks mitte, miks me peaksime kogu aeg laulma eesti keeles. Samamoodi võib küsida, miks me peame kõnelema eesti keeles või võro keeles? Olles tootke tul lina. Kultuurikolledži õppejõud Ants Salum pööras tähelepanu ajakirjandusele muus muuhulgas ja just sellest vaatevinklist, et milline on ajakirjanduse osa inimese ellusuhtumise kujundamisel, on see positiivne või, või on see negatiivne, millest siis valdavalt inimene loeb eelkõige ajalehest. Meie igapäevaelus ja ja samuti ajakirjanduses on kriitikat ja, ja niisugust Mitteuskumist sageli isegi halvakõlalist niiskust, laimu väga palju. Ja kuna tänapäeval peaaegu iga inimene loeb lehti, vaatab televiisorit kuulab raadiot, siis ta on selgesti mõjutatav sellest, mida need kanalid toovad temani. Ja psühholoogid räägivad ju sellest, et avalik arvamus ja inimene kui selle avaliku arvamuse objekt on kergesti manipuleeritav. See on niisugune olukord või, või niisugune nähtus mis mõnikord Maailma sündmustest kuuldes lausa hämmingusse. Mäletan paar nädalat tagasi oli üks selline päev. Ma jälgin ka orteedid ja preemiat. Terve pool tundi olid ainult õnnetused. See oli lausa rekord. Teiselt poolt me loeme loomulikult ajalehtedest, igasugustest asjadest ja nii edasi. See, mis Eestis on toimunud, see, mis maailmas Teledaipid toovad informatsiooni agentuuridesse sadu ja tuhandeid nii-öelda teateid sõnumeid. Keegi valib neid ja, ja see valik nii-öelda satub ajalehtedesse raadiosse, televisiooni ja. Sageli jäävad siis nende teadete mõju inimestele. Sellised negatiivsed emotsioonid. Ants Salum on see inimene, kes juhtis tähelepanu kõige esmaselt positiivse ellusuhtumise vajalikkusele. Ajaloolane Mart Laar pidas tulevikust rääkimist võimalikuks ja mõttekaks. Ta võrdles oma etteastes 1918. aastal teed alustanud Eesti vabariigi hoiakuid ja mentaliteet tänase Eesti hoiakut ja mentaliteeti tega ning leiab palju sarnasusi sest paljusid asju oleme alustanud samalt või kehvemaltki positsioonilt. Ja kui neid hoiakuid ja, ja kõiki neid suhtumisi vaadata, kas või pilapilte vaadata Eesti Vabariigist, siis tundub, et kui me nüüd hakkaksime tõesti tõsisemat paralleele tõmbama, siis võiksime nii ajaliselt kui sisuliselt asuda oma arengus kuskil aastal 1925 26 27. Mis tähendab, et esimesed raskused on natukene juba mööda saamas ja ees seisab, kui me mõtleme tagasi Eesti ajaloole, selline kena ja ilus arenguperiood, majanduslik tõus, kõik nagu kipub ülesmäge minema ja nii edasi ja nii edasi. Ja sellele järgneb siis tegelikult juba raskemad ajad, majanduskriis, sotsiaalne kriis. Tugev poliitiline kriis. Nii et tõesti nimetada kogu ühiskonna tabavat vapustuseks. Ja sellele siis nagu juba teistlaadne areng, mis kas meile meeldib või ei meeldi, vis küllaltki määramatult Eesti vabariigi lõpule 1939. aastal. Ja kui me nüüd vaatame seda tulevikku, siis minu meelest selle tulevikku prognooseumis üheks võib olla eesmärgiks olekski üritada leida arenguid, mis meid samasugustes olukordades ei viiks või viiks. Kui me siis sinna satume, siis me suudaksime niimoodi käituda, et, et Eesti iseseisvus mitte kaotsi läheks. Sest ma julgen kinnitada jätkuvalt, et kokkuvõttes on iga rahva saatust tema enda teha, olgu need välised tegurid nii ebasoodsad, nii rasked kui Taev. Kokkuvõttes, ja alati sõltub kõik meist endist. Ja Eesti majanduse areng saab jälle tagasi ühel või teisel kombel tõusuteele siis ilmselt seisavad meil ees uue aastatuhande esimese kümnendi teises pooles või lõpus juba veelgi olulisemad otsused, mis hakkavad meie saatust mõjutama. Ja see on nüüd siis küllaltki saatuslik otsus. Kuu eesti edaspidi orienteerub kas itta või läände sest pakkugu Euroopa liit meile selliseid garantiisid või julgeolekut, kui ta pakub ilma liitumata Natotaja Natoga ilma liitumata Lääne julgeolekustruktuurid, petame ennast selle koha peal, kus Mägigraafia tasume, julgena tunda paraku ei saa. Ja see otsus, kummale poole me siis ühel hetkel läheme, kui see tuleb langetada, ei saa olema kerge. Sest sinnasamma NATOsse kuulumine esiteks on majanduslikult raske kanda. Ei ole see sugugi mitte selline lillepidu, sest et iga rahvas peab oma kaitseks ise ohvreid kandma. Mitte selles mõttes, et kedagi siin laskma ära tappa, küll aga olema valmis oma rahvuslikust koguproduktist selle riigikaitse heaks küllaltki suure summa ohverdama. Mis tähendab seda, et paljudele teistele aladele jääb raha vähem? Ja kindlasti sellised otsused leiavad vastuseisu leiavad küsimust, et kes meid ikkagi ähvardab ja kas meil on mõtet siis nii palju raha sellisesse suunda ujutada seal elama, et selleks ajaks on. Kui nüüd tõesti need otsused, mis praegusel hetkel on valitsuskoalitsiooni poolt riigikogule esitatud läbi lähevad ning Eestis hakatakse massiliselt jagama kodakondsust sündimise järgi siin siis on selleks ajaks jõudmas valimisikka ka see seltskond, kes ei valda suuremas osas eesti keelt, kuna neil puudub motivatsioon seda õppida. Kes ei tunne ennast ühel või teisel kombel Eestiga seotud olevat. Võimalik, et nad ei tunne ennast ka Venemaaga letti seotud olevat kuid kelle häälte püüdmiseks on kindlasti juba poliitilise loogika järgi üle tekkinud selged erakonnad, kes selleks, et neid hääli püüda, kutsuvad üles normaniseerima. Seda juttu on juba kaua räägitud suhted Venemaaga mille hinnaks oleks siis loobumine loomulikult sellisest Venemaa huvidele risti vastu käivast sammust nagu astumine Lääne sõjaliste struktuuride liikmeks. Ja nii me siis seal olemegi kuskil kümnekonna aasta pärast ilmselt küllalt saatuslik otsustuste ees, mille mille hind võib-olla mitte nüüd küll selle otsustuse tegemise hetkel, küll, aga mõni aeg hiljem küllaltki kõrge. Mart Laari kõnest jäi kõlama, et me peame olema valmis vastust andma kõige erineva mõttele, aga sealhulgas ka väga keerulistele küsimustele. Järgmine kõneleja, taas kolledži õppejõud Raivo Sildoja, kes on uurinud Eesti esimese vabariigi ajal kultuur eriti rahvakultuurialast tegevust edendanud ja väga suuri jälgi meie kultuurilukku jätnud August Posti mälestusi. Tõmbas paralleele August polsti aja ja meie ajaga. 16. Veebruar 1922. Aasta Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhatuse koosolek. Arutatakse Estonia kontserdisaalis toimuval muuseumi peo eeskava. August pulti, ettepanek kutsuda peole esinema rahvamuusikuid ja tantsijaid sai järgmise hinnangu. Seda Esskava peo toimkond ei poolda, see ei olegi eskava, vaid naljanumbrid. Kes maksab 350 marka, tuleb kuulama rahvamuusikuid. Need ei tõmba idurahvast kokku. Tooge väljatõmbenumber. Olgu selleks tantsijad või koguni ballett, tooge kasvõi Soomest, kui aga tõmbab. Kui eskava läbi oleng algab, siis käivad võivad ka need torupillimehed ja teised nalja teha. Neljas aprill 1922. Pidutoimkonna koosolek, härra Pulst, kas te ka teate, et me peame veel teise õhtu korraldama? Kolmveerand kontserdisaali on kahe päevaga ette välja müüdud 100000 marka viisinima panka täna alles teisipäev ja pidu on laupäeval. Küsin neilt, miks nad siis edasi tormavad? Torupilli tahavad kuulata linnapeakivist piletid juba ära. Kahe peo tulemusena teenis Tallinna Eesti Muuseumi ühing 368900 marka tulu puldi korduvale ettepanekule eraldada sellest summast osa ja saata keegi muuseumi tegelastest välismaale muuseumite korraldustega tutvuma vastase juhatus eitavalt, kuna neli olevat silmapiiril ühtegi sobivat isikut. 1923. Aasta september August buss sõidab omal kulul Rootsi tutvuma sealsete muuseumite sisemise korraldusega. Tagasi saabudes esitab ta Tallinna Eesti Muuseumi juhatusele Põhjamaade kataloogimise süsteemi ühes esemete Magazineerimise pildistamise põhimõtetega, mis juhatas otsesel heaks. Kiideti ja tarvitusele võeti. Selle vastu oli üks juhatuse liikmetest haridusministeeriumi esindaja, kes lubas Soomest parema süsteemi tuua. Kui vastav ametnik oli Soomest tagasi, selgus tõsiasi, et analoogne süsteem oli Tartus juba mitu aastat kasutusel ja sellega tutvumiseks poleks olnud vaja ministeerium raha kulutada. Kuna pulti pakutakse süsteem oli aga kaasaegsem, võeti Tallinnas kasutusele siiski see 30. detsember 1923. Aasta. Tallinna Eesti Muuseumi üldkoosolek. August kunst teeb ettepaneku asutada muuseumi juurde rahvamuusikatoimkond, kelle ülesandeks oleks rahvamuusika ja tantsude kogumine, samuti rahvuslike eeskavadega kontsertide Esskavade korraldamine. Juhatus arutas asja Tallinna kõrgema muusikakooliharidusministeeriumi esindajatega. Lõpptulemuseks saadeti muuseumi kulul Saaremaale kaks rahvatantsude kogujat. Nendest üks oli helikunstnik ja teine võimlemisõpetaja. Kahenädalase otsingu järel leidsid nad Saaremaalt kolm rahvatantsu. Sellega asi lõppeski. 1924. Aasta. Tallinna vabaõhumuuseumis määratakse kohale muuseumi valitseja endine postiametnik täielik võhik muuseumi alal, kes pööras kõik pahupidi. Muuseumi üldkoosolekule mobiliseeris ta mitukümmend postiametnikku, kellest moodustas seal hääletusmasina enda kaitseks. Ja kes siis kätt tõstsid, nagu tema luuseumi politsei eestlegija näitas? Asi lõppes siis, kui muuseumi valitseja saagis puruks haruldaselt setu pingid ja juhatus ta teo eest avalikkuse survel vallandas. 1932. Aasta. August kunstiettepanek asutada muusikamuuseum saab hävitava kriitika osaliseks. Mida muusikast muuseumi panna? Muusika on kõrvale, mitte silmale. Mis rahvapillid meiega on, pane kõiki ühte laua laekasse. Nii rahvaviisid, setus, saadik, üks joru puha haridusminister ja muusikamuuseumi asutamise vastu. 1934. Aasta muusikamuuseumi praegune teatri- ja muusikamuuseum siiski avatakse. Mida mõtlevad kõnekoosolekul püstitatud probleemide ringist? Noored esmakursuslased? Kas eestlased muutuvad vähemaks vähemuseks ümber? Nojaa, mingis mõttes vaatame vastu, mitte just väga roosilisele tulevikule. Läinud aastate madal sündimus jätab tulevastelt teovõimeliste eestlaste generatsioonide ridadesse olulised augud. Sinna ei saa midagi parata, see on juba kadunud, ehkki see kõlab võib-olla kohutavalt. Aga tegelikult on meie rahvas alati olnud minoriteedid võrreldes mistahes naabriga meie ümber. Ja sellest on palju räägitud, missugune fenomen on eestlaste püsimine läbi kõigi nende aegade? Mina hindan ja loodan sellele püsimisele nagu iga vähegi mõtlev inimene Eestis jäme vähemuseks ka seal, kuhu meie tee meid paratamatult hoolimata ka mingi hulga inimeste pimedast vastuseisust viib liitunud Euroopas peaasjalikult majanduslikus ühenduses, aga mitte majanduse peale püsirahvus. Rahvas võib püsida majandusel, rahvusega, kultuuril, seda peab hoidma. Põhiline minu arvates on, et me ise iseendast lahti ütleks. Mina ei näe massikultuuri pealetungis eestlastele olulist ohtu. Soovimata esitada trahwaretseide kõlatuid näited, arvan, et massikultuuri osa on paratamatu, see tuleb ja tema voolu ei saa peatada. Oluliseks pean, et me tegeleksime oma kultuuriga, hoolitseksime ja hariksime seda ning püüaksime säilitada ja arendaksime järeltulijate huvi selle vastu. Ja see huvi on olemas. Kõik ei saa olla advokaadid ning suurte rahade liigutajad. Nad mõistavad seda ise. Ma ei teagi, miks ma loodan, aga ma loodan, panen lootuse oma rahvale ja selle rahva arvukatele juhtidele, keda majanduse kõrval huvitaks ka kultuur ja keda praegu peale ühe mehe veel esile tõusnud pole. Ja siis oleks me võib-olla vähemus, aga stabiilne oma kohaga vähemus. Selle esimene arvamus Teine arvamust, kas eestlased muutuvad vähemuseks võivad muutuda tulevikus. Ei tohiks olla nii vastuvõtlik kõigele välisele ja uuele. Kui tuleb Euroopa Liit ja sellega kaasa võõrrahvad, ei tohiks kas või keelelises mõttes neid innustada. Mismoodi siis nemad paremad on, kui hetkel venelased? Eesti keel peaks säilima? Kolmas arvamus, kas eestlased muutuvad vähemuseks? Sellele küsimusele võib läheneda kahest suunast. Esiteks, kas eestlased võivad muutuda vähemuseks Eesti vabariigis kui eraldiseisvas riigis ja teiseks, kas eestlased võtavad, võivad muutuda vähemusrahvuseks siis, kui Eesti kuulub Euroopa Liitu. Esinemise esimese lähenemisvariandi puhul saab ilmselt otsustavaks see kas meie iive tõuseb või jääb sinna miinuspoolele püsima. Ja tavainimesele on see ilmselt suhteliselt ükskõik, sest iibe tõstmise eest keegi palka ei maksa ja kätel ei kanna. Kapitalismile ongi see ju tegelikult oma need enne karjäär ja raha ja siis kunagi mõni laps ka. Õnnetuseks on meid nii vähe, et me ei tohiks endale sellist mõtlen mõtteviisi lubada. Aga paraku nii see juba on. Niisiis ma arvan, et on olemas reaalne oht jääda vähemuseks, veel enam on olemas ka see oht, et me lihtsalt surema vaikselt välja. Teine lähenemispunkt oleks siis seotud Euroopa Liiduga. Mina isiklikult Euroopa liidu ideed kui sellist ei poolda, aga asi on võtnud ilmselt juba pöördumatu suuna. Mida ma sellega öelda tahan, on, et kuigi minul see mõte ei meeldi, oleks siiski kasutu ja väiklane sellega võidelda, sest mida suudab meie väike Eesti Euroopa üleüldise tahtmise vastu? Aga kuidas siis selle vähemuseks muutumisega jääb? Ma arvan, et see oht varitseb meid ka Euroopa liidus sest mis hakkab juhtuma, piirid lähevad lahti, Eestisse hakkab saabuma võõrast verd, odav tööjõud. Mehel meie helgematele peadel on võimalus teha suuri tegusid Euroopa tasandil. Niisiis meie kaotame nad majanduses ja tööstuses ei ole meil ka suurt kaasa rääkida. Kujutan ette, et nendest eestlastest, kes jäävad siia territooriumile saab taas nõndanimetatud maarahvas Eestist lihtsalt perifeeria. Nagu tänaseid mõtteavaldusi Ki lõpetab Andres Noormets kolledži õppejõud, nii lõppes ka kõnekoosolek. Loodetavasti nendest tõsistest mõtetest tekib midagi sellist, mis paneb tahtma asju lahendama positiivselt. Et siit paistab, et ega me palju ei tea Euroopa Liidust, sellest, mis meid ees ootab. Ja poliitikutel on ilmselt siin palju tööd ees, et need ideed meile selgeks teha. Et rääkida sellest, mis ootab või mis meid ei oota. Ja paistab, et eestlase peamine mure on siiski mure selle vaimse territooriumi eest mida säilitada, mis võiks jääda ja mis saab olla ainult meie enda territoorium. Ja kui me oleme kindlad, et see territoorium meie jaoks säilib, siis see majandusühendus ei ole niivõrd Pullega hukutav ainult kus teada, et 11 ära ei söö või välja ei tõrju.