Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle vile üldse veel kaasneda. See on rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral mõlkis iga eestlane sellest kah osa. Tere mälestusehis on vabadussõjas langenute mälestusmärk Tallinna kaitseväe kalmistul Juhkentali asumis siselinna kalmistu kõrval. Selle taga linna poole jääb Kalevi staadion. Teiselt poolt jääb kaitseväe kalmistu kõrvale kohe üle filtri ja järvevana tee Ülemiste järv. 120 aasta jooksul on sellele kalmistule maetud võimalik, et isegi kuni 5000 Eestis langenud eri rahvusest sõjaväelast. Kahe sõja vahelisel ajal oli tundmatu sõduri mälestussammas mälestusehis oluline langenud kangelaste mälestamise paik, kuhu toodi ka väliskülalisi. Ja kus nädala pärast 23. juuni hommikul kell kaheksa 30 pannakse pärjad, ühendatakse mälestustuli ja muinastuli võidutuleks ja tuletoojatele antakse üle võidutule medalid. Jalutuskäiku kalmistul koos kauaaegse muinsuskaitse seltsi esimehe Jaan Tammega. Alustame kabelist, mis kannab endas kogu kalmistu. Kogu ajalugu. Mikrofon on Piret Kriivan peos, fotoaparaat ja küünlad. Mälestus ehisele. Saate helirežissööri Viivika Ludwigi käes. Me oleme kaitseväe kalmistu kabelis, kas siit algab selle kalmistu? Siit algab selle kalmistu lugu tol ajal muidugi kui see kalmistu siia tekkis, siin on ka eriarvamused, et kas mingi osaline kalmistu Aleksander Nevski lõunaküljel võis olla ka juba kuskil 18. sajandi lõpul, sellepärast et siin lähedal oli dünaburgi kasarmud see on väeosa nime järgi praegune Daugabis. Ja teiseks siis siin oli kuul see merele laatsaret, kus ikkagi inimesi suri haigustesse ja kuskil oli vaja neid matta. Aga ametlikult tegelikult see seltskond kuulus siis Kaasani kiriku alluvusse või selle koguduse üks osa oli. Aga lõpuks ikkagi oli vaja korralik esiteks see, kus on võimalik matust läbi viia, viimast viimsele teekonnale saatma. Ja teiseks see, et oleks ka siis maa, kuhu saaks matta ja siis 1887. aastal siis Kaasani kogudus pöörduski koos siis haigla ja, ja siis nüüd selle väeosaga pöördus Tallinna linna poole ja Tallinna linna oli siis niisugune reservmaa ja siit nad siis andsid siit ühe tüki, mis on umbes kolmandik kogu praeguses sõjaväekalmistust. Aga tegemist on tegelikult ju sellise kalmistute alaga, millest küll on järgi ainult kolm kalmistut sõjaväe kalmistu, mis on nagu kõige uuem, aga siis on vana Kaarli mis on luterlaste kalmistusest Kaarli kirik, kui moodustati, siis nendel ei olnud üldse tegelikult ju kalmistut omal. Ja siis on olemas Aleksander Nevski kalmistu, mis oli siis õigeusu kalmistu kuhu maeti Kaasani kogudes inimesi ja, ja kõige suurem nendest on siis siis Aleksander Nevski ja lisaks sellele siinsamas teisel pool piinleme kalmistu piirdemüüri paiknes siis Muhamedi kalmistu, mis tegelikult küll likvideeriti kolmekümnendatel aastatel ja nende matmispaik viidi siis Liiva kalmistule, mis 1935. aastal Ta hakkas tegutsema, no siis oli järgmine laienemise ringmetsakalmistu 34, kuhu Vilde esimesena maeti siis Liiva kalmistu ja siis veel mõningaid kalmistuid seal Rahumäel laiendati ja juudi kalmistu, mis siinsamas lähedal oli, see viidi siis juba Rahumäe külje alla või rahumäe kalmistu ühte ossa juba 1911 ja noh, praegu on ainult riismed, nii et see oli hiiglasi kala, magasini avalt herne tänavani ja siis filtri tee niukene, tohutu kalmistute ala. Ja, ja siis eraldi oli veel teisel pool härjajõge, mis siit nüüd haiglakorpuse praegu kaitseväe peastaap ja selle väeosa vahelt läbi jookseb härjapea jõe teisel kaldal seal niinimetatud poolamäel, seal oli siis katoliku kalmistu, mis asukoha Sis liivale 35. aastal ja Meil seda kabelit mäletan, serveerinud aastate alguses oli see kabel alles, aga ta oli juba rüüstatud ja reostatud või õigem oleks öelda. Ja praegu on nagu see pärimus on kadunud, sest et seal meeldinud ju noortele laulu ja tantsupidu ühte osa, niiet kalmistu peal praktiliselt. Et see on juba omaette omaette niisugune eetika küsimus, et kas võis Neid kohti kasutada selliselt, et kui enam kalmistut ei ole, need sama probleem kerkis ju kalamajas ülesse. See on liigne selline kalmistute ala. Ja selle 1887. aastal, kui seen maa eraldati, siis oli, sellel siia ehitati ka üks väike neljakandiline kabel, millest on säilinud siis praegu kolm müüri ja kümmekond aastat hiljem 88. aastal siis 1888 leiti, et ikkagi oleks vaja ka ikonostaasi, sest et noh ja või altarilaadset sellist moodustis, sellepärast et põhiliselt küll sulid, õigeusklikud siin tollal vägedes teenisid ju õigeusklikud. Nad võisid olla küll usu unistused, kammušermanid rahvusest, aga põhiliselt ikkagi olid siis nad venelased ja õigeusklikud ja siis oligi, ehitati juurde sisse altariosa selline mis siis võimaldas pidada nahjuks korraliku ärasaatmistseremooniat. Ja tol perioodil nendel esimestel kümnenditel, kuni siis 1900 seitsmeteistkümnenda aastani praktiliselt 20 aastat see elada. Ma täiesti maeti täis, nii et nonii, surnud oli ikkagi väga-väga palju. Meil tähendab, täpseid registreid ju selle kohta ei ole. On küll üksikud väljavõtted, sellepärast et nagu see värk ikka oli paljude asjade puhul ja muide pärast hiljem ka eestiaegseid kaitseväe kalmistu alguses oli see, et kuna mitmed Matthew olid mitmed preestrid, preester ja õpetaja, kas jõudis kirja panna või jõudnud pärast hiljem maeti veel osa ümber. Nii et see segadus siin tegelikult nende algusaegadega on. Nii et kui palju nendest oli siis siia maetud, seda me ei tea. Samas peale seda, kui, kui punased võimule tulid seitsmeteistkümnendal aastal, eks, ja 18. aasta veebruaris, 25. aastal nad siit üldse lahkusid, siis jäise kalmistu osa nagu üldse noh, ei olnud enam õieti peremehest. Samal ajal, kui venelased lahkusid, juba tulid sakslased sisse ja nemad siia ei tahtnud hakata matma. Me lähme sealt pärast mööda, jalutame, seal on ka nendele nendeks mälestuskivi, et neil on nendele siis eraldati üks väikene maa, kuhu nad matsid siis oma Tallinna ümbruses langenud sõjamehi, neil oli 70 ja siis alles 20.-te aastate lõpul, siis kui juba ülejäänud kalmiste osa nii-öelda see kaitseväe kalmistuosa oli, oli valmis ja oli juba mälestusehis, millest me hakkame pärastpoole rääkima 28. aastal valminud eraldi sellised noh, lendurite hauaplats ja brittide hauaplatsid ja niuksed asjad olid olemas. Siis hakati mõtlema, et see võsastunud tsaariaegne kalmistut ikka kuidagi ei sobi ühte niuksed sinisesse ühiskonda. Kuigi alguses öeldi niimoodi, et meil pole endalgi raha, et oma asju korras hoida, mis me veel siis nendele anname või nendele hakkame tegema. Aga lõpuks ikkagi siis Edgar Johan Kuusik, tuntud arhitekt ja enamuse nende siinsete monumentide autor, kavandaja ja planeeringu autor siis võttis kätte, joonistas nii-öelda ühe ühe ühe sellise planeeringu ja pluss siis see, et kuna ka see kabel oli täiesti varem vestelnud, noh, siin oli veel midagi, oli niimoodi, et katus oli sisse kukkumas ja ja kuidagi kaasalisin lääbakil, põrand olime läbi mädanenud, nii et võis, võis läbi kukkuda, võeti siis kätte ja siis 29. 30. aastal siis see kabel uuendati ja anti talle siis niuke neojuubeldliku juus, joogendlik kujuna. Kuusik oli küll funktsema esimees rohkem, aga siis kunagised sibulkuplid, tsaariaegsed, sibulkuplid, need siis ühendati niisuguse ühe niukse kupli alla. Sellise ja muidugi katusele pandi siis siis ikkagi see luterlik rist. Samas tsaariajal oli, siin oli kuplite otsas, olid siis need õigusolistid, selle kald kaldpulgaga ja oli veel ka markeeritud siis luterlik risse tavaline, nii nagu eestlased ei olnud. Ja siis oligi niimoodi, et siiani seda siis kasutati matuse Kaberina kuni siis 44. aastani, mil, mil see periood hakkas lõppema ja nüüd olekski võib-olla otstarbekas siis markeerida ka, et kõigepealt sisse tsaariaegne periood, siis hästi lühikest aega, see sakslaste periood siis tuleb 18. aasta juba detsembrini, olgu siis 28, november algas vabadussõda ja esimene matus on siis oskan, Laretei on siis kaheksandal detsembril siia maetud kustutama, täpselt on praegu selles suures tamme linnataliseeritud, aga me ei ole seda täpselt nagu tähistanud ja siis kaks esimest hauda sellest perioodist on siis sealpool, kus me siis hiljem läheme, üks on Jaan Edgar soovikes, siis langes siin Kuusalu külal ja 31. detsembril ja sai siis ka tagant, pealegi noh, sinna pärast hiljem me räägime sellest ka lühidalt vabadusristist ja sellest sümboolikast sai siis ka tagantjärgi veel vabadusristi kavaler yks kuigi postuumselt ja neid oli selliseid oli siis kuus või seitse tükki selles siin üldse. Nii ja siis 20.-te aastatel, kuigi need esimesed matused on juba 18 20.-te aastate alguses, siis juba hakatakse mõtlema, selle peale taotletakse ka linnalt lisamaad, sest et sõda veel käis. Eks. Kuigi vaherahu tehti aga väga paljud haavatud surid hiljem haiglatesse ja sellepärast ka see, see noh, mõnes mõttes kalmistu siia haigla külje alla ja see on ikka väga uhke ehitus ja, ja 25. aastal ta tehti veel uhkemaks. Aleksander Ladovski tuntud, ta küll tuli Venemaalt, aga siin väga palju töötas, väga palju hooneid on terve Kreenholm praktiliselt selle perioodi Greenov, kahekümnete aastate Kreenholm on peaaegu projekteeritud Tallinnas valli tänaval, see uhke maja seal musumäe vastas ja ka Niguliste kirikuga tegelenud ja, ja nii et siin adapteerus ja ja siis projekteeris selle uhke ainete kompleksi, mida nüüd on kasutatud ja mida nüüd ka järjest nagu selles mõttes laiendatakse, et seal kuigi funktsioonid on teised, on ju kaitseväe peastaap. Et siis seda saaks kasutada ka neid, mis vahepeal nõukogude ajal täiesti kasutuselt ära Häid. Ja see periood kestab siis 40 40. aasta detsembris. No siis, kui juba Eesti vabariigi armee oli nagu võetud punaarmee koosseisu, siis tollane punaarmee 21. polgu juhatab endale trossi, kes muide oli vabadussõja Kahekordne Vabadusristikavale kab tondi, sõjakooli ülem juhatas seda punaarmee ühte ühte polku. No kuigi enamus ju nendest sellise klassiga meestest läksid ju igaviku teele võrdlemisi ruttu, nad viidi sealt läbi Värska igalt poolt mujalt Siberisse Norrinskisse siis Werner trassi oli üks selliseid mehi, kes sõja ajal ei, mitte ei võidelnud, vaid, vaid oli vuntse akadeemias oli õppinud, kuna ta prantsuse sõjaväeakadeemia lõpetanud, eks. Aga muidugi 50. aastal ta arreteeriti, ta on maetud kuskile sinna Narva koonduslaagri kalmistule ja tema hauakoht on oletatavasti mingite nimekirjade järgi on nagu tuvastatud, aga, aga kevadel vee alla upuvad need kalmistud ja see on kurb lugu. Nii et ta on seal 1000-st umbes 1000 surnud sinnavad koonduslaagrist käis läbi 15000 inimest ja iga 15-st suri siis tühjusesse haigustesse. Igastahes igastahes muudesse asjadesse, nii et aga noh, järgmine aasta algas sõda 41, algas sõda, siis selge on see, et siit nõukogude armee siiralt lahkus ja siis hakati uuesti matma neid, kes siis ütleme, Tallinna nii-öelda vabastamist sakslaste poolt Tallinna vabastamislahingutes ja siin lähiümbruses siis maetud said ja see kestis kuni 44. aastani, siis kui Tallinn 22 september nii-öelda vabastatakse järjekordselt, eks siis enam siia kedagi nagu neil matta ei saa, see läheb siis jälle uuesti ütleme nii-öelda käsutusse see kalmistu ja hakatakse siis matma kõiki neid, keda siis siia oli vajamata, tähendab nõukogude armee võitlejaid, aga, aga mitte ainult ka haavatuid ja pärast hiljem surnuid. Ja neil oli ikkagi nende kohta registrit ei ole, sest 44 kuni 49 on üldse matuseraamatut puuduvad või, või on siis kui midagi tagantjärgi tehtud, nii et siin on, me täpselt ei tea, kui palju siia üldse üldse maeti ja selle perioodiga võib seostada ka seda siis püüti nagu kuna see oli sõlmist oli oluliselt laienenud, püüti siis ka vahepeal nagu natukene seda planeeringut hakata muutma, kusjuures esimene planeering veel aktsepteeris siis Peeter Tarvas oli üks neid, kes siis siin projekteerimine osales, aktsepteeris ka veel 44 45 hakati projekteerima, siis ei olnud veel midagi lõhutud. Kõik oli alles, aktsepteeris mälestusehist mälestuse, seis võiks olla seal, eks. Aga pärast tuli välja nagu ikka sellepärast et lahingud Vessid, langenuid oli vaja hakata ja ka hukkunuid oli vaja hakata siis matma kuskile ja vene kombe kohaselt, Tallinn oli ühe liiduvabariigi pealinn Sist Tallinnas tõmmati sirkliga 600 kilomeetrit ja kõik, keda siis noh, siis kas leiti või taheti siia matta siis nii noh, alates Pihkvast ja niimoodi on siis praktiliselt ikkagi väga suurelt alalt kokku korjatud neid surnud ja, ja no nii nagu me teame, neid ju tuleb ju ju vahel ikkagi veel välja. Ma ei räägi nüüd ainult Saaremaal, kus lahingud käisid, aga näiteks ka selle Vabaduse risti monumendi rajamisel tuli kolm punaarmee sõdurit välja, sealt sealt põõsastest kuskil tõenäoliselt oli maratonidega tegemiste maha löödud ja, ja tuleb ka, tuleb ka veel vabadussõjaaegseid matuseid välja. Mitte ainult Eestist, vaid ka mujalt, nii et see teise maailmasõja esimesena esimese ja teise maailmasõja jäljed ei ole kuhugi kadunud veel, et neid ikkagi Lätis on ju praegu mõnede viis aastat tagasi korrastati Matsalatsas on üks selline paik seal Gauja jõe kaldal, kuhu siis Põhja-Lätis olevaid esimesena maailmasõja või vabadussõjaaegseid eestlasi siis kui neid leitakse. Et sinna ümber maetakse, et nad oleksid koondatud, sest et noh, üksikuid metsas kuskil võssa kasvanud, ma olen käinud neid vaatamas, neid kohti, mõnes on üks ainukene hauda. On olemas ja sedagi enam keegi ei hoolda. No siis otstarbekam on kõik koondada. Ja sellest samast asjast lähtus ikka Nõukogude võimud. Aga muidugi selge on see, et, et me ei tea üldse siin võivad olla genotafitse tähendab seda kellelegi imi olid ja ta kuskil langes siiamaani pole täpselt teada, kuhu kraavida maeti või kas seda üldse oli võimalik leida või tuvastada või mis iganes. Et neid on siin siin väga paljusid, siis Lähme välja ja siis hakkame seda kabelit või kabelist kaugele minema, siis me näeme, kuidas need teadlafile read, et noh, need on, need on nii nagu joonlauaga tõmmatud ja sinna on külg külje kõrvale maetud ja siis 50.-te aastate alguses kalmistu selline või see kabel senisel kujul kaotas oma otstarbe siin nagu enam tseremoonia, pealegi oli luterlik kabel juba siin ja ta oli ikkagi ka juba kergelt rüüstatud, kuna kui 40. aasta lõpul anti üle see kabel punaarmeele käik läbi Tallinna linna, aga siiski oli inventuuri naha asja tsiviilselt tsiviilkombe kohaselt. Ja mul on olemas siin, loen sellest, kui hästi ta oli sisustatud puust alusega altar. See on see, kus me praegu seisame samuti altarikuju ning altarimaal. Need olid siis siin seina peal matusetseremooniate tarbeks olemas usk, kirstu, aluse kate postamendil ning nende katted puust lühtrid oli koguni kaheksa seinal ühtreid. Kaks olles ja pärit bürokraatliku asjaajamise musternäidiseks oli aga aga siis ka veel, et oli kirja pandud isegi kõik vallasvara aiapingid, kandera, kastmiskarul, käru rattad, kõprad, kirkad, kantseleilaud võrudega, Lindi konksud, lambakäärid, muruniitmise masin, oksakäärid, raudlabidad, raudkühvlid hauda, laskmise rihma vaat raudkangi tabalukud, tee puhastamise rauad põletamise pannil, voolikukäru kummist voolikud vikatit, murukäärid, raudreha tool, vasest nimeplaadid ja loendis oli isegi surnuaiavalvuri müts ja kuum ning kirjeldatakse sulepea. Need olid siis siin tegelikult selle kabeli kõrval, põhjaküljel oli tegelikult siis selle kalmistuvahi elama ja siis oligi niimoodi, et 50. aastal, kui hakati selle kalmistuga tegeleb, on heas kallas mõttes. Ühtepidi hakati lõhkuma, monumente ja teiseks hakata siis väga massiliselt neid uusi matuseid siia pane siis ehitati see kabel, ehitati üle ümber kalmistuvahielamus, üks täpselt sama lugu on Pirital velodroomi kõrval see kohvide kabel ka see oli kunagi oli, oli, elan, isegi kombeks, et kalmistuvaht elab siis seal nii-öelda oma nende keskel, keda aga siis peab valvama ja hooldama. Ja siis kuskil kaheksakümnendatel aastatel tehti see Tallinna haljastus trusti kontoriks, sest siinkandis ei olnud sellist kohta muud. Aga kuna siia hakati sisse murdma, siis see kaheksandate aastate lõpul jäeti, jäeti hooletusse ja unarusse talle täiesti ümber ehitatud, siin olid isegi vits, oli sisse ehitatud ja aknad olid kõik teistmoodi. Ja siis 90.-te aastate alguses siis lihtsalt pätid, kes siin asotsiaalid. Vaat öeldes need siis panid selle põlema, nii nagu ikka, kui meie siin üheksandate aastate alguses alustasime, siis ei olnud enam katust peale ka ega aknaid ees, aga mitte mitte midagi. Aga enne, kui me välja läheme, kas praegu on siis see kabel selline nagu arhitekt kuusiks seda nägi? Ta on peaaegu, ma pean kohe võib-olla täienduseks, ütleme niimoodi, et, et ega see on aegade side on siiski olemas, samas kõik need monumendid ja, ja need restaureerimisprojektid koos selle, selle kabeliga on koostanud Edgar Johan Kuusiku üks viimaseid õpilasi, Tiina Linna. Ta oli enne seda just teinud Kochi kabeli projekti ja sinna selle taastamise projekti siis ja tegelenud ka väga pikka aega üldse restaureerimisprojektide koostamisega siis siis ja haljastusega tegelenud. Ja siis, kui 90.-te aastate alguses algas kõigepealt inventaliseerimine ja siis 94.-st aastast läheb lahti, siis nii-öelda riigi poolt kavandatud ja vastava komisjoniga selle kalmistu taastamine, see oli siis Mart Laari valitsuse ajal novembris 94, selle komisjoni liikmed olid siis kindral, eilsel kaitseminister Mart Laari nõunik Jaan Tross ja siis siis mina olin siis selle, kui, kui tol ajal muinsuskaitseameti peadirektor olin, siis nagu selle komisjoni esimees plussis veel 12 inimest olid, satub eriala spetsialistid, mitte mitte lihtsalt nii et noh, et me arvame, et nii võiks teha vaid inimesed, kellel on jagatud siis konkreetne ülesanne ja, ja siis 95. aasta siis oli meil ajalooline õiend valmis. Ja aprilliks oli siis juba kontseptsioon on koostatud nii et, et noh, see on järjekordne näide, kuidas, kui tahetakse, kui kiiresti on võimalik tööd teha, kui on asjast huvitatud inimesed ja pühendunud sellele asjale, eks. Ja tolleaegse kaitseministeeriumiga oli ülihea klapp või koostisest. Tolleaegne kaitseminister Andrus Öövel oli ka väga huvitatud kui poliitik teatud mõttes, aga teiseks ka ta kohe kiirelt leidis ka rahad, et me saime tööga praktiliselt alustada. Ja mina tulin projektijuhina siia tööle siis ca 22009 lihtsalt olin nagu ka siin algusest saadik juures olnud ja ja siis sai siis hakata hakata tegelema, aga ka nende suuremate asjadega, millest me juba räägime õues. Mul on nüüd selline ettepanek, et läheme mälestusesise juurde, lähme, panen sellepärast seda vist peab hakkama õli, õli kaasas, aga eks ma lähen näos siis nii, aga siin on nüüd siis see lugu, mis nende nende pagar sõduritega juhtus. Vot siin on nüüd need filtzee, see on siis noh, venepäraselt fina, nii nagu Daugava on ju vina, eks Lääne-Dvina saapad näed vina. Et need siis siin on nende nimed. Ja neid oli siis siin on seitse kummalisel kombel tegelikult neil oligi seitse, see jutt on nüüd nendest suhkari kasa, need olid siis, kes neid kuivikuid kogu aeg küpsetasid, sest väeosa oli suur ja kui kõik oli niisugune asi, mis ei läinud kohe mitte halvaks ja siis maailmasõja eelõhtul siis nad siin küpsetasid ja küpsetasid ja ja siis keegi üks nendest agaralt, sest me ei tea, Ta oli purjus või mis igatahes sulges selle selle ahju. Ja ja hommikuks siis seitsmest oli kuus, oli vingumürgitusse surnud ja siis üks, kes oli nagu kas, kas nüüd kõige lähemal aknale või jõudis aknani ja kuidagi seal akna puruks lüüa, aga teised olid selleks ajaks tõenäoliselt juba surnud, et hommikul ta leiti, siis sealt akna alt lihtsalt, aga ta oli veel elus, nii et osa kulul. Eks pandi siis see selline tagasihoidlik, aga ülejäänud tolle perioodi välja arvatud sealt veel 1910. aasta matus ja mõned ristialused, mis on seal, need on kõik läinud, nii et viimased seitsmekümnendatel ja kaheksakümnetel aastatel oli suur kampaania ju. Kalmistuid korrastati, niimoodi tehti puhtaks plats, eks. Nii nagu varem, et ega meil on selle asemel midagi taastada või korda teha. Me võtame maha ja täpselt samuti siis Tallinna kommunaalamet tegi nii-öelda selle suure korje ja korjas ära siis kõik viimased raudristid, mis siin olid ja siis mis olid alles jäänud, neid ikka oli. Sest kui vaadata neid kolmekümnete aastate pilte, siis neid on seal ikka päris hulgaliselt, on väga monumentaalseid sepisriste. Lähme siis teise poole, praegu. Noh, siin on veel võrdlemisi hõredalt neid, neid punaarmeelaste Audasid, aga kui me vaatame sinna pronkssõduri poole, siis seal on, seal on neid ikkagi väga tihedalt, nii et õlg õla kõrval hakkame, tegelikult olemegi tema selja taga, praegu me oleme. Me oleme peaaegu selja taga. Aga see saare kalmistu oli mitte kõige väiksem, nii et me jõuame kohe selle müürini siin, nagu seda enam õieti näha ei ole, maapinnal on ta küll markeeritud ja siin on selle müüri peale kunagise selle piirdemüüri peale on siis nüüd nagu ma eelnevalt rääkisin, on peaaegu üks-ühele taastatud siis saksa sõdurite matmisplats, mis jäi siit selle välja peale siit sinnapoole väga hästi korrastatud keskelt siis kesktee ja kahele poole ja siis oli kuus rida ühel pool 600, teisel pool ja siis oli, olid nad siis nii-öelda 36 ja 36, ühel pool 36 ja teisel pool 30 sealpool küll 30, sest kaks rida ei olnud täielikult. 30.-te aastate alguses siis sakslased, saksa, mitte ainult kultuuromavalitsus, aga, aga siis ka ka Saksa saatkond ikkagi nii palju kandis hoolt, et siia sellesama piirdemüüri kunagise kalmistu müüri, mis selleks ajaks oli juba lammutatud, aga vundament on silmaalses igal pool alles selle peale siis rajati selline sellega sarnane monument esimesest perioodist, kui nad siia maeti. 1918.-st aastast on siis see kivi, ülejäänud on kõik täiesti uus, sest noh, see oli liiga hea materjal, et seda siia jätta. See on nüüd jah, sellest esimesest perioodist, kui need siia maeti veebruaris 1918 siis olid ainukesed Tallinna ümbruses mingisugused sõjalised sündmused toimusid, ega, ega ju sakslased tulid väga, mitte suurte lahingutega sisse, vaid, vaid küllaltki tahnimaldid targalt sõdides marssisid sisse, marssisid sisse, heads, nii, kas teda ega siin selliseid suuri puid ja 100 aastat tagasi ei olnud. Tünnitala tünnid olid siit nendest mägedest kuni siis Ülemiste järveni liivaluited sees liivaluited ja, ja siis teretulnud. Ma ei tea, küsige nende käest, nemad teavad, Zidane'i ka on, aga ma ei tea, kuidas see, kas see töötab või ei tööta, siis ma ei tea. Siin ta nüüd näete, kui tihedalt niimoodi tavaliselt ema, et see on siis ainult markeeritud. Ta on kedagi siia maetud, selleni oleme praegu pronkssõduri ees Jaan kuulajatele, nii nagu see ei ole nüüd esimene monument sellel kohal, tegelikult kui sai 50 aastat Tallinna nii-öelda Tallinna vabastamisest vabandust 30 aastat 1974, siis linna peakunstnik Hillar kanneline projekti järgi püstitati siia kaks sellist betoontahukat, mida ühendas siis viisnurk keskel ja see oli siis noh, nagu siis esimene senine monument nendele lavastajatele pärast hiljem siis kui 2007 algasid need dramaatilised sündmused seal Tõnismäel, mille tulemusena siis see pronkssõdur siia teisaldati, siis selle enne seda oli juba eemaldatud see 74. aasta monument, eks. Aga ta oli niisugune tagasihoidlik ja, ja ta markeeris lihtsalt seda võttis nagu kokku Tallinna linnapoolselt nihukest. Et nemad on ka selle pannud, sest ülejäänud on pandud kõik veteranide organisatsioonid või siis pärast hiljem siia müüdagi on lisatud veel ka vene saatkonna või Vene Föderatsiooni saatkonna poolt. Nii et selles suhtes siia midagi eriti juurde lisatud selle Eesti vabariigi ajal ei ole välja arvatud siis nende haudade üha üha uhkemaks ja, ja ilusamaks tegemine, mis noh, põhimõtteliselt on mõeldav, aga peaks olema siis vähemalt projektide järgi, sest esialgu peeti kinni, noh, need olid väga tagasihoidlikud need read, need on kõik noh, nii-öelda väga neutraalne, reaalselt seal on ainult nimi, aga seda rütmi ja kõike seda hakkab nüüd rikkuma siis see, mis, mis püütud teha. Aga see on praegu lihtsalt Vene Föderatsiooni poliitika, et ka kalmistutel põlistada oma kohalolekut. Aga kas kaitseväe kalmistu ei ole kaitse all muinsuskaitse all näiteks no on tegelikult terve sinna kalmistu kuulub ka Euroopas ajalooliste kalmistute assotsiatsiooni, millest, millele lisaks on meil siis Tartu Raadi kalmistu ja selle 2007.-st aastast on selle kalmistu omanik, kaitseministeerium, kes on andnud volitused üle praegusele Eesti sõjamuuseumile. Ja hooldab muidugi seda Kesklinna pargid, tähendab see on siis on leping sõlmitud, et siin oleks alati riisutud, siin oleksid talvel ka siis võimalik liikuda, põhiliselt küll hooldatakse. Kui tagatakse liiklus siis siia juurde, sest et talvel välja arvatud Eesti vabariigis väga tähtsatel tähtpäevadel seal meie monumentide juures nagu eriti ei käida vastlapäeval ja siis Tartu rahu aastapäeval siis käiakse. Ja siin on ka videovalve. Kui me nüüd vaatame temast mööda, siis me näeme seda kabelit, kus me just tulime ja nii kui me nüüd keerame ümber ennast ja me näeksime peaaegu et mälestus ehistaga sireli econi. Jah, vot see on nüüd üks ei tee, mida tegelikult ju alustas selle mõtte realiseerimist juba Edgar Johan Kuusik, kelle ajal esimese tekki püstitati, sest tema idee oligi, et teha nagu väiksemalt matmisaladelt mitte ei ole niisugune suur ja lage väli, vaid et nad oleksid kõik väikest lekkidega nagu eraldatud siin nüüd on järg minek, aga see on veidi väiksem ja madalam. Seda ei ole hooldatud. Aga seda nüüd tagasi lõigatud ja pügatud. Nii siin seda oskan, Laretei hauda me täpselt ei tea, aga siin on kaks selles eas kõrvuti nüüd hilisemate matustega on kaks hauakivi, üks on siis Edgar-Jaan isikule, kes oli siis, kes langes seal Kuusalu all Kuusalu küla all 31. detsembril 1918, et see imekombel nagu säilis siin ei ole. Ei ole küll peal. Ühtegi sellist tähist, et, et millest võiks välja lugeda, et ta on ka vabadusristi kavaler, eks. Seljale on nüüd see osa, mis siin üleval on see risti Väike-bioloon, see on nüüd pandud kolm aastat tagasi meie enda poolt, et kuna nende sugulased on kuskil elus või selle mehe sugulased on elus, siis nende palve oli, et kas meid aastaks seda siis taastasid ja samas eas on nüüd esimene vabadusristi kujutisega Vabadusristi kujutisega haud. Siin ei ole küll ühtegi tähist selliselt, et oleks isikut võimalik välja lugeda, plaat on karistan, see on see kahjuks ei loe välja, millise järgu oma on, aga igatahes tegemist on vabadusristi kavaleri iga, nii et noh, siin saidil praod ära parandatud. Aga me ei taha seda hakata uue vastu vahetama, sest et noh, varsti ei ole siin ühtegi ühtegi seda tolle perioodi kivi. Noh, me võime siin Nende kunagiste vaba, see oli Kuusiku kindel nõue, Edgar Johan Kuusiku kindel nõue 28.-ks aastaks, kui mälestusehis valmis sai, oli ka siis tal see risti kujutis või see, milliseid kive tuleb kasutada, ta muutis neid ja ja näiteks britid ei olnud lõpuni nõus ja 33. aastal tõid siis omad kivid, sest Kablittidel oli siis oma standard välja kujunenud, mida nad kasutasid üle terve maailma sentimeetri täpsusega oligi kõik ette antud. No väga mugav oli teha vabrik kuskilt lasi neid ja, ja veeti üle üle maailma laiali ja eks tõid ka siis siia, sest neid oli ju ainult brit britte, kes siin 26.-ks aastaks ju ka ikkagi oma platsi kätte võitlesid. Siis kõigepealt paati viis tükki, sinna lihtsalt pandi sinnapaika ja, ja, ja siis, kui hakati seda planeerima, siis leiti, et noh, et, aga mis need ülejäänud ka siia langesid, Henry omal ajal, mitte ühel päeval ja siis oli nii, et seal oli alguses 17 matust, aga kaks nendest Ameerika kodanikud, kes pärast viidi kodumaale, nii et jäi siis 15. Nii. Nüüd me jõudsime, võiks öelda, et Eesti Eesti vabariigi kaksikveega nagunii, nagu teda alguses kirjutati tolle perioodi kõige tähtsama monumendi juurde Eestis sest et esialgu mitte seda seda ehitustel ei olnud. Põhjus oli väga proosaline. Ei olnud, ei olnud rahaplaneeringutega tegeleti, siis olid vigased veel siin teatud intriisis erinevate autorite vahel sest kuusik sai tegelikult alles kuskil 25. 26. aastal enda kätte need ohjad, et hakata ühtselt tegema, sest et esimese nurgakivi panek oli juba 24. aasta kaheksandal juunil siine sellel kalmistul. Ja seda käis avamas tolleaegne riigivanem Jaan Tõnisson. Ja see oli ka üks kivimürakas, millel oli siis valge rist peal ja kus oli siis see kuupäev ja neli aastat siis seda raha korjati ja alustati. Ja kui see valmis sai, siis noh, et seda kui ökonoomselt olla, siis oli kutse peal oli pärg, ärge tooge, annetage see raha, selle midagi jäi veel tasumata mõningatele meistritele, et annetage see raha siis pärgade raha siis sellesse fondi ja siis me saame kõik need asjad nagu ära teha. Mälestusehis, see on nüüd tegelikult esimest korda, tuli, asendati pausile, on maailmas oli tuntud mausoleum mitte ainult punasel väljakul, vaid igal pool, eks, ja siis asendati siis oli see suur kõikide eestipärane naati, kõiki asjadel oleks eestikeelsed vasted ja siis veidi kuusik, nuputaski mälestusehis. Kas on kuusiku, sõnatsioon, kuusiku sõna see on ja Edgar Johan Kuusiku sõna mälestusehis ja pärast hiljem ta veel ekspluateeriks kolm aastat hiljem, kui toimus järgmine suur või võistlus või noh, ütleme Niuke konkus selle üle-eestilise ja seal ta siis oli ka mälestus kehis sidekriipsuga jäi pärast hiljem jalga, ongi niimoodi läinud ja selles brošüüris, mis selle 28. aasta monumendi avamise jaoks kokku pandi, seal on siis juba igal pool on see mälestusehis ja ja kuusik siis. Ja selle nihukesest vanaste pärast hiljem arendas ta seda seal väravaehituse juures edasi nihukesest kaarte, motiivist, mis on tegelikult ju juba Vanas-Roomas kasutusse läks, kuigi siin ta tegi selle nagu neljakandiliseks ja monumentaalne kaheksa meetrit kõrge. Ta on niisugune proportsioneeritud ja kuusiku puhul muidu öelda kuusiku kuubik ja kõige klassikalisem kõik on, on kunstihoone, mis rikuti ära ühe korruse peale ehitamisega Vabaduse väljakul. Ta oli ennem täpselt kuuk. Nii et, et temale niuke keemia geomeetria, lasteaia, no vähemalt tema õpilased, keda, keda minu tuttavate hulgas on väga palju. Lisaks Tiina linnale Leo Lapin ja Villu Künnapu ja siis ta juba järgmistele kursustele enam ei, ei ei õpetanud aga Lapini kursusele, kes lõpetas 71, nendele ta lõpetas. Et siis tema oli niisugune geomeetria harrastaja ja noh, minu meelest on ju ideaalne niisugune asi. Aga, aga põhimõtteliselt see struktuur ja olemus oli Euroopas sellisel kujul moe, sa oli juba ja see oli juba Napoleoni sõdade ajastul tuli uuesti nagu teise laine näeks et ega siis maailmas midagi pole uut, kuid ära unustatud vana. Ja siin põhiidee oli see, et see samane tundmatu sõduri, see kivi, mille peal te seisate, see on tundmatu sõduri haud tegelikult sest et esimeses maailmasõjas sai nii palju hukka ja väga paljud nendest olid kaitsega raha küljes ja nad olidki tundmatud. Ja kui, kui lõppes esimene maailmasõda 11 november 1918, mis on brittidega seoses väga tähtis päev, et siis ei pea seda, hakati siis ka nii-öelda tundmatu sõduri haudu nagu tähistama ja, ja esimene tundmatu sõduri haud on tegelikult on Pariisis triumfikaare all on seal ja kui ja siis noh, leiti, et meil peab ka olema, sest meil ka neid tundmatuid ikkagi oli. Ja siis noh, niimoodi see lahendati, et siin küll ühtegi Ühtegi nii-öelda hauda klassikalises mõistes ei ole meie jalgade all, aga vähemalt koht on markeeritud, esialgu tekkis isegi küsimus, et võiks olla siis ka see sarkofaag betoonist sarkofaagi, aga noh, keda me siia ikka matma hakkama, niiet ja see kalmistu seisis tegelikult nii-öelda purustamatu ja lõhkumata kuni 1950. aastani ja siis siinsamas, mitte küll selles kasarmus, aga siin Juhkentalis on teisigi, nüüd on nad küll juba likvideeritud. Oli ju veel eesti korpuse väeosad olid siin mitmetes koht Tartu maantee ääres ja aasta kodutänaval ja ja siis nad otsustasid siis Eesti NSV juubeliks selle õhkida selle monumendi 50. aastal, nii et, et ja siis läks lahti, siis hakati ka ülejäänud kõik välja arvatud sisse värava ehitus siis Männiku plahvatusohvrite monument ja siis veel pudi-padi kuni, kuni selleni, et brittide haudu ei lõhutud, vaid kuna britid olid, olid Nõukogude Liidu liitlased teises maailmasõjas, siis need peksti puruks alles 61. aastal ja siis tuli tuli Linda Soomre, kes siis hakkas sinna vedama muldajal igast läheb lahti peale ja peitis ära. Tänu sellele siis ongi nüüd ülevalt pata. Aga siin mälestus EHIS-s. On üks asi, mis on säilinud, see on surnd. Jah, õige keskel, see on kõige keskel, selle leidmislugu on on ka niisugune, nii nagu ta on tegelikult, eks, ega kõike seda informatsiooni nii nagu muude asjadegagi siin teiste, kui me läheme pärast sinna vabadusristi kavaleride monumendi juurde, siis seal ka ju ikkagi väga paljud asjad suudeti ära peita ja nagu siingi, et ülejäänud asjad olid nagu niukse noh, oli võimalik kuskil kasutada näiteks need vundamendikivid, mis siin all on, neid kasvatati tondi, kasarmud, vastas olevate puit Barakide vundamentide tegemiseks viiekümnendatel aastatel veeti laiali. Aga siin ma rääkisin kalmistuvahist ja tema majas õigemini kabeli ümbertegemiseks nende elamuks. Siis kui see õhku lasti, siis noh, see ei pakkunud nagu kellelegi kohe huvi ja siis oligi, ta viidi sinna kõigepealt peitu ja siis seitsmekümnendatel aastatel, eriti siis, kui hakati seda seda kontoriks tegema ja need, need kalmistuvahid pidid siit lahkuma, kellel oli ka mingi noh, nii-öelda eestiaegne päritolu siis veeti ta viilida meriväljale ja ta ja mina avastasin selle metsakalmistul seal uues osas, kus on minu ema isa haud ja ma käisin siis seal Memento platsi ja läksin siis vabadusvõitlejate platsile, vaatan. Ta oli sinna juba pandud vabadusvõitlejate platsile, see see monument, kuna raudteearhitektina ja mina siis helistasin talle, et teeme vahetust, et noh, et me tahame originaali siia ja sulle teeme koopia, noh, nii-öelda sulle, eks tema aktsepteeris seda ja siis Karl kunstialased restaureerimistööd, kes siis selle kõik puhastasid ja ja pärast hiljem ka seal selle on korda teinud selle väravaehitise kaks korda, siis nemad tegid sellest täpselt koopia. Siin on kõik asjad on alles välja raamat, see on nüüd seal vaas ja seal faasiga niuke vanasti käia või vahepeal kunagi käisid. Baasidel oli niukene, kõrge nupp oli siin üleval oli niuke lukk, millest sai siis kinni võtta ja selle kaane pealt ära ära tõsta ja, ja siis see vahepealne tükk oli juba kadunud ja need on kõik need uued asjad, mille tegid siis tuntud Saaremaa Kiviraidorid, Kaarmast perekond sai ja ja siis tema, tema kolleegid, et see on kõik seal seal kõigepealt ülesse lahutad kaarkaarehaaval Sablonite peal siis uuesti lahti võetud, siia toodud. Aga see vaas, see selle pealt muidugi kaamera. Ma ei käi, kui me paneme siia külla, kas sobil käivad küünlad siin käivad all käivad pärjad ja küünlad käivad, käivad siin üleval serva peale. Õnneks on ikkagi nüüd väeosa vähemalt ikkagi nemad on muide sisustanud mitte küll täielikult. Kui. Läheb ei näe, võtke pealt ära, võtan raha pealt ära ja vaata, kaks. Tikk tuleb kaminatikud teinekord kaasa võtta, kui niukse kohta läheb. Nii kas läheb põlema? Nüüd läheb väga ilus jäiga küünalt sõidate ka võidupühal mitte ainult jõulude ajal, muidugi siin ongi nüüd niimoodi hingedega päeval on, noh, kui rääkida üldse nendest nendest sellistest, mida, mida siin niukse suurelt organiseeritakse, on siis see, et meil on siin 235 haua, tähistan taastatud 1365-st siis lilled on enne üheksandat maid, Me istutame alati võõrasemad siia. Sinised ja valged võõrasemad, maa on must, siis on nagu need lipu värvid. Aga see aasta juhtuseks see õnnetus, ma siin just küsisin töömeestega. Varesed nokkisid poolelt lilled ülesse, mitte ei ole siin mingid röövlid käinud, niiet. Me astume maha mälestus ehise trepilt ja jätkame jalutuskäiku Jaan Tammega kaitseväe kalmistul, võttes suuna väravaehitise poole, et teada saada kõikide nende mälestussammaste kohta, mille kohta täna ei jõudnud. Ja vikerraadio kavas jõuame väravaehitise juurde ülejärgmisel nädalal, nädal pärast võidupüha. Mälestus ehise juures, meenutame nii neid, kelle viimset puhkepaika me ei tea või kelle kalmule me käia ei saa kui ka kõiki Eesti eest langenuid. Eesti loos kõlab neile mõeldes üks laul, mida lauldi juba esimese ilmasõja ja vabadussõja päevil. Ansambel põldsepp ja pojad. Jää puhkama rahus. Pangaks Soo väikene haugud, muud ole. Ale. Ja palgaks on sulle su kääne haud poole saa omale või? Ei ole siin kirstu Väigeerinikud k ei, omaksed nutta ei lei hina sinka üle. Aga, aga see, see luugatu sealsel kina sind katta. Suur ala, aga see on sinuga ttu seal. Hiina. Rebane. Ja selle peal midagi millal mäluda ära suu, elu. Tulvil. Su omaks ei taha teadustada, et enam sind seale ootaks. Isa ei näe, ma ei kallim seal ka sind oodates kaugele. Ei saa veel jääma endale anda, loodades Kaul ka ta. Kama rahus mu seltsi messi rist üksi jääb hauale hill, ilus, ei ole su haual siine Tiiaid muid jaole kestnud, tahaks vaibaluks. Ole haualcine i kui ei ole, käsnutaks riba luuks jääbukama rahus Me lahkume nüüd, rist üksi jääb hauale iluks jaole. Ja ole, kas nutaks või ma? Su hauaseene kui joone kestnud taas