Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile, me oleme, need on meil väga-väga palju aega Sankt-Peterburi söögikohtades jätnud moskva vahele. Nii et veel kord, kui huvi on telia rovski raamat soojalt soovitada. Aga kuna istuda ja süüa tervislik, eriti variandis, nagu seda tegid Moskva kaupmehed, siis mõtleme ja vaatame, kas on ka mingeid alternatiivseid võimalusi meelt lahutada. Ja tõesti, kui vaadata Ta seda perioodi, mis meid praegu huvitab 19. sajandi lõppu 20.-te algust siis neid võimalusi on tohutult palju, nii et murrangut ka selles valdkonnas valdkonnas, mis puudutavad näiteks kehakultuuri ja sporti. Need on ikkagi sellel ajajärgul väga suured. Ja võtame kas või ühe näite, et kui vaadata, kui palju Venemaal oli vahetult enne esimese maailmasõja algust igasuguseid spordiühinguid seltse siia juurde tasuks lisada või tol ajal lisaks ka jahimeeste seltsid, kalameeste seltsid. Need oli rohkem kui 1200, muidugi arvestades Venemaa suurust, pole sarv ju nii väga märkimisväärne, aga ikkagi võrreldes näiteks varasema ajaga. Ja mis on need iseloomulik Venemaale juba alates Peeter esimese aegadest väga paljud ju harrastused tulevad mujalt Euroopast kaugemalt, läänepoolsest Euroopast pärast ja selleks väravaks, et nad jõuavad Venemaale, ongi väga sageli just nimelt Sankt Peterburist linn ja seletab see ju arusaadavalt sellega, et selles linnas rohkem kui üheski teises Venemaa linnas elas ju välismaalased. Ja nii on ka öeldud ja kirjutatud. Mitmed harrastused joovad kõigepealt Peterburi ja alles sealt levivad kuskile mujale Venemaale. Ja kui tuua mingisugused konkreetsed näited, siis on teada, et just nimelt inglased asutasid Sankt-Peterburis ja see oli aasta 1864. Ühingu ja selle ühingu liikmed tegelesid sõudespordiga tuttav ettevõtmise ooperit, kaks kuulsat ülikooli ja Annejad aeru paadid võistlevad juba ei tea mis ajast ja sedasama harrastus tuleb ka Venemaale. Ja tõesti, kui vaadata tagantjärele, siis ajajärk 19. sajandi 20. algus ongi periood, kust alates võib rääkida spordist või kehakultuurist kui massilisest harrastusest. Nii et loomulikult ka varem tegeleti nende valdkondadega natukene rohkem teise vaatenurga alt, neile lähenedes kui spordile. Aga et see on massiline, see on tõesti see periood. Ja tõesti, ka Venemaa ajakirjandus juhib, tähelepanus on nüüd 20. sajandi algus, vahetas siis kokkusele muudatused, mis on aset leidnud. Ja seal on enam-vähem sellised seisukohad peaaegu täpselt tsiteerides, et kui 20 aastat tagasi kehakultuuriga ja spordiga tegelesid meil ainult inglased ja šotlased, siis nõiduna kannud nendega tegelema nende aladega ka venelased ja niisugune muutus on aset leidnud. Mis siis muudab populaarseks kehakultuuri, selle ajaveetmisviisi? No väga paljus, kas või needsamad ajalehtedes ajakirjades ilmuvad fotod ja nagu me seda tänapäeval teame, need inimesed, kelles kirjutatakse, need on populaarsed, on kuulsad. Ja kui me tuletame kas või meelde nimekaid eesti soost maadleja, et siis ju pildid neist ilmuvad siin ja seal trükitakse eraldi postkaarte. Ja kui pööratakse inimestele nii palju tähelepanu, siis arusaadavalt muutuvad ka need valdkonnad populaarseteks. On veel üks väga huvitav tegur, mis suurendab kas või võimude tähelepanu tegelemisele kerad turja spordiga. Ja see on küllaltki ootamatu, see on lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas. Ja nagu ikka, kui miskit olla lõppenud fiaskoga, siis otsitakse, jub põhjuseid, kes on süüdi, mis on selle fiasko tagamaad ja tuuakse välja ka üks niisugune oluline tegur tolleaegsete autorite arvates. Et kui vaadata, mis jaapanlastele võidu tõi, siis on nendes sitkus ja isadus ja assid, tehakse järeldus. Et nad tegelevad väga palju füüsisega, aga venelased selle asemel filosoofeerivad ja mõtisklevad ja vot, kas see ei ole ka autosse peamine põhjus? Nagu tulemus meile on öelnud, tuleb teha vastavad järeldused ja hakata ka rohkem tähelepanu ja ka riiklikul tasandil pöörama siis keha ja füüsise arendamisele. Vene-Jaapani sõda on andnud siin ka mingisuguse panuse. Veel üks moment ja kui tõmmata mingisugune paralleel tänasele päevale siis kindlasti tähelepanu kehakultuurile spordilas sellele aspektile suurendasid ja mängud. Kui esimesed olümpiamängud ei pälvi Vene ajakirjanduses erilist tähelepanu siis alates neljandatest mängudest Londonis juba väga suur tähelepanu, nii et lehed kirjutavad ja kirjeldavad neid sündmusi. Ja võib-olla põhjus seisneb selles, et need on esimesed. Pean mängud, kus Vena sportlased nii leiavad lehed on olnud edukad. Ja millesse edukus väljendus, võideti üks kuldmedal, selles oli iluuisutajad Nikolai Kalamelkin paanin. Ja lisaks sellele kuldmedalile talviti kaks hõbemedalit maadluses. Aga siin tuleb märkida, et tol ajal näiteks Soome esines eraldi võistkonnana, kuigi kuulus ju vene impeeriumi koosseisu, aga ikkagi nii et need olid puhtalt vene alade sportlaste saavutused. Aga kui, et võrrelda kas või Inglismaa saavutustega, mis annab ju meile ka mingisuguse vastuse, kus sport oli populaarsem kus nende valdkondadega rohkem tegeleti, siis kui venelased võitsid kolm medalit, siis inglased võitsid 146 medalit ja kui venelased piirdusid ühe kuldmedali Grassis, inglased said neid 56. Nii et vahe on ikka kolossaalselt suur. Et sport. Ta on väga populaarne ja kehakultuur üldse, seda kinnitavad ka veel kord tol ajal trükitud postkaardid. Nii et kui näit tagantjärgi vaadata, siis näeb seal väga palju iluuisud tajaid, suusatajaid, maadlejaid muidugi ei ja vast kõige rohkem ikkagi inimesi, kes tegelevad või on esitatud võimlejad poosides. Nisukesed, triibulised trikood seljas. Võib-olla need pildid tulevad meie kuulajatele silmade jätta kas siis käed musklis, niimoodi tõstetud kuskile pea kohale või mingisugusest Teises atleetlikus poosis, aga näed, postkaardid olid väga populaarsed ja ilmusid ka väga suurtest iraažides. See tol ajal võib juba öelda, alustatakse kehakultuuri ja spordipropagandaga. Ei tähenda seda. Ajalehtedes poleks ilmunud kriitilisi artikleid. Väga palju diskuteeritakse näiteks selle üle, kas üks või teine spordiala on tervisele kasulik või mitte. Millegi pärast eriline diskussioon seoses jalgrattaspordiga. Vanad autorid leiavad, et see pole üldse tervisele kasulik. Siis kui moodi tuleb hoki, ilmuvad näiteks nisukesed kirjeldused, paistab nagu mängijad ajaksid taga litrit, aga tegelikult ajavad nad tagatraumasid. Hoopis see on iseloomulik sellele spordialale. Siis kui muutub Venemaa järgmisena või paralleelselt väga populaarseks näiteks jalgpall ja jalgpalli hakatakse massiliselt harrastama. Siis leitakse ka, et see võib olla tervisele väga ohtlik kõik ja teame, et tõesti jalgpalli mängides on trauma saamise võimalus, noh, mitte nüüd väga suur, aga neid juhtumeid on ju piisavalt palju. Nii et vähemalt on jäänud niisugune mulje ja kuskil vist keegi on kirjutanud, et jalgpall on ju natukene isegi ohtlikum kui box, kui esmapilgul paistab, et peaks olema vastu pidi. Aga tol ajal ei olnud see seos, mida välja toodi ajakirjanduses seotud just nimelt taoliste traumadega vaid ja siin on üks konkreetne sündmus, mis võimaldas ajakirjandusel arutleda selle üle. Ja see seondub tol ajal väga kuulsa võimleja, kelle nimi oli Saša Strell Niko tema surmaga jazz. Traagiline sündmus leidis aset aastal 1911, mis siis juhtus? Sasha Strelnikov mängis jalgpalli, külmetas, sai kopsupõletiku ja lahkus, meie seast leitakse jalgpall, inimesed, higised tormavad, tuul puhub läbi ja väga ohtlik tervisele, nii et ka selliseid seisukohti. Ja täpselt samuti nagu ka tänasel päeval mood ei kesta ju väga pikalt. Nii et sajandi alguses on üks, kaks hooaega, kui kogu kuldne noorus ostab jänesele rulluisud, nii et ka neid pilte ja fotosid on hästi palju, nii et köik rulluisutavad. Aga siis nagu nende lainetega sageli juhtub, järsku nagu läbi lõigatud enam keegi ei rulluisuta ja mingisugused uued tuumid aga mitmed alade tekke paigutubki sellesse aega ja ta poleks saanudki kuskile varasemasse paigutada, sellepärast et tegemist on tõesti valdkondadega mis otseselt seonduvad tehnilise progressiga. Ja kas nüüd seda valdkonda saab nimetada spordiks, raske öelda, aga midagi ju seal on. Ja see on lennusport. Nii et lennuk, mis tuleb 20. sajandi alguses ja jällegi ei ole populaarsemaid inimesi, kui need esimesed lendurid toit tunnevad, need on populaarsed ja väga kuulsad inimesed. Ja ega vist sajandi alguses polnud Venemaal ühtegi inimest, kes poleks kuulnud. Poisikesed soovisid jäljendada tema kangelas tegusi, nagu hilisemal ajal Nõukogude liidus oli juuriga Kaarin sees Tsaari-Venemaal 20. sajandi alguses kooli Sergei Uutaczkil. Ei ja ei tegelenud kaugeltki Ta ainult lendamisega. Ise on ta maininud, et tema harrastuste hulka kuulub 15 spordiala. Nii et niisugune mitmekülgne sportlane, mitte kümnevõistlus, vaid hoopis rohkem valdkondi, millega ta tegeles. Ja ta on ka meie jaoks üks väga huvitav persoon, sellepärast et on olemas väikele filmi katke kaadrid aastast 1912, kui ta lendab siin meie peade kohal. Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab seda pisikest lõigukest vaadata ka meie Facebooki kodulehel. Kui eelmine kord me rääkisime sellest suvisel ajal mitmed restoranid, aga mitte ainult restoranid vaid ka lihtsalt mõned teised ettevõtjad avavad suviseid söögikohti siis reeglina seal esitati ka igasugu said, võib ju neid nimetada sportlike sportlike etendusi, peamiselt Need olidki, kas võimlejad, akrobaadid, Aga või tiga, demonstreerida maadlust, tõsta raskusi, nii et inimesed lisaks söömisele muule meelelahutus, selle said vaadata ka neid atleet, kuidas nad hakkama said. Ja veel üks spordiala, mida tol ajal harrastati ja kus külastajad võib-olla oli rohkem kui tänasel päeval. Kuigi ka see spordiala on populaarne ilmselt teatud ringkondades ja seal ratsutamine, jahipadroomide külastamine. Muidugi, kui nüüd vaadata, mis nende hipodroomi ümber toimub on päris palju kirjandust, mis seonduvad ka kasvõi Moskva, aga miks ka mitte Sankt-Peterburgi nende söögikohtadega siis olid vähemalt Moskvaskile rovskineid, kirjeldab niisuguse kindla trahtrit Clinton, restoranid, kus kogunesidki need inimesed, kes vahetasid informatsiooni selle üle, mis seal Adroomidel toimus, tegid panuseid, et sport on muutunud ka riiklikult väga oluliseks. Seda kinnitab fakt, et 1913. aastal loodi Venein peeriumis eraldi spordi ja kehakultuuri kasvatamisega tegelev ametkond ei anna ka ametkondade puhul on küllaltki määrav. On ju küsimus, kes määrata Te otsakas riik omistab sellele tegevusele tähtsust või on see midagi teisejärgulist ja kui vaadata, kes pannakse seda ametkonda juhtima siis selleks on kindralmajor Vladimir voi Eikov. Ja kui 1912. aastal moodustatakse Venemaa olümpiakomitee, siis ta on ka selle eesotsas. Tegemist on keisrile väga lähedal seisva isikuga. Ta oli palee komandant, sellega tõesti sinna tippu kuuluv inimene. Ja kui pärast veebruarirevolutsiooni ajal tema puhul võiks isegi nii õelda, ta arreteeritakse. Hiljem küll vabastatakse, aga 1918. aasta suvel on tema jaoks selge, et uut arreteerimist tal vältida ei õnnestu. Nii et neid juba kohted, bolševikud arreteerivad. Siis ta varjab ennast hullumajas, nii et teeskleb, et peas on ikka midagi sassi läinud. Kuid kui saab teada, et arreteeritakse, tema naine õnnestub tal põgeneda Krimmi. Ja sealt hiljem seigeldes üle Euroopa jõuab ta Soome. Ja imekombel saab loa, oli aasta 1925, nii et see ongi kuskil piir, pärast seda enam selliseid lube praktiliselt välja ei anta. Saab õiguse Nõukogude Liidust lahkuda, aga tema naine? Jaa, enamuse järgnevatest aastatest elabki Soomes. Kui puhkeb sõda, siis kolivad rootsi ja vahetult pärast sõda surebki Rootsis, aga kui 13. aastal saab ta määramisse, meie jaoks oli lihtsalt vaja, et me näeksime, tegemist on küllaltki olulise figuuriga ja seega sellele valdkonnale juba pööratakse riiklikult päris palju tähele panna. Kui nüüd tulla konkreetselt mingite sportlike rahastust juurde, siis vast köide massilisem, millega inimesed tol ajal tegelesid, oli ikkagi ilmselt gümnastika või võimlemine. No see termin on muidugi erakordselt lai ja arusaadavalt, et igasuguseid kehalisi harjutusi tehti ka varasemal ajal, aga nisukene, organiseeritud tegevus, teadvustatud tegevus ikkagi vast kuskil 19.-st sajandist. Ja tõesti, kui vaadata, mis toimub Venemaal, siis kuskil aastatel 1820 on juba võimlemine kohustusliku ainena sõjakoolides, niiet kursandid peavad võimlema. Ja neljakümnendatel aastatel juba arutletakse selle üle, kas nisukesed, võimlemisharjutused, see peaks olema rakendatud kas sõjaväes ja spordiseltsi täna kuskil aastast 1860 ning neist esimene ja kõige nimekam, kuigi neid on kümneid, kui mitte sadu, oli üks selts, mis kandis nimi Palma Palm. Ja see tegutses nii, et päris pikalt, 63.-st aastast ilma vaheaegadeta kuuni oktoobrit, pöörde pärast pannakse kinni. Aga käivad ka kogu aeg vaidlused, nii et võimelda võib ju väga erinevalt, nii et seal on eri stiilid ja väga tõsised vaidlused, mis siis on ja mis ei ole ja kuidas seda tuleb teha, kuidas ei tule teha jällegi omavahelised tülid. Nii et kord üritatakse läbi viia mingisuguseid nõupidamisi, kus oleks nagu koos kõikide seltside esindajad, siis Osab, teatavad, nemad ei lähe sinna. Sesson Alevõimlemine ja üks võimlemisviis, mis tol ajal leiab väga sageli mainimist. See olli, kas partneri võimleb ja fotod, seda ka kinnitavad või niinimetatud elus püramiidid? Ei tea, kuidas tänasel päeval koolides aga omal ajal vähemalt meid, meie kehalise kasvatuse õpetaja Ta sundis neid põrkumist moodustama nii, et seal alumine korrus oli siis neljakäpukil, kes sõitis meie selgadel, ma millegipärast olid seal all sageli nii, et millegi sellisega me tundides tegelesime. Aga kui vaadata talla aja tsirkust nendesamade suveteatrit, soe restoranide programme, siis seal ikka kindlasti väga olulise elemendil ta oli püramiidide esitlemine aga seda muidugi käsitletud tol ajal, mitte mingisuguse sportliku tegevusega. Valitsuse oli ikkagi meelelahutus. Kuigi ajalehed märgivad ka ära, see on väga tore harrastus, kuid sellega võivad tekkida probleemid. Ja ühtlasi nüüd need probleemid, et keegi sealt ülevalt võiks alla kukkuda, vaid et kuna tegemist on niisukese kollektiivse aja, mis isiga. Aga kui juhtub, et keegi langeb kollektiivist välja ja inimesed on nii harjunud just nimelt selle seltskonnaga, et mis siis edasi saab, et väga raske on neid auke täita nii niruks mõtisklused ja sellepärast tuleb nendesse püramiidide suhtuda väga ettevaatlikult. Ja veel, et seal on niisugune alaliik ja seda nimetati võimlemine aparaatidega ja nüüd võiks isegi esitada meie kuulajatele küsimus, milline võimlemine, siis aparaat, et aga aga tegelikult vastus on väga lihtne, midagi keerulist siin ja ei ole. Ja vast oleme seda kõik näinud, et igasuguseid nisukesi, akrobaatilisi asju saab ju teha ka nii et keegi hoiab käes redelit ja siis ronitakse mööda seda redelit üles. Aga taolised abivahendid ja see viis olla kandiski nimetust võimlemine aparaatidega. Olemas need 20. sajandi alguses uus, uus ja väga populaarne võimlemisviis. Ja kui öelda, kuidas seda tol ajal kutsuti, tõsis, võib-olla meie kuulajad ei suudagi ära arvata, millega tegemist. Aga see oli võimlemine talk, rosaa meetodil või viisil. Tegemist oli ühe võimlemisõpetajaga käes pärinis Šveitsist. See muutub erakordselt populaarseks, igal poolroopast tuleb ka Venemaale. Aga kui öelda, mida sa jänesest kujutab, kui 100 viisi kirjeldada, siis leiab ka tänapäeval sellele vastava termini ja see ei ole midagi muud sisuliselt kui aeroobika. Nii et võimlemine muusika saatel. Aga tol ajal väga palju kirjutisi, mis põhjendavad selle uue viisi olulisust ja peamine, mida välja tuuakse, on see. Taoliselt toimub harmoonilise inimese kasvatamine, nii et mitte lihtsalt inimesed ei vehi kätega vaid just nimelt muusika saatel ja Ta varsti muusikal on tohutu roll, selles kasvaks harmooniline inimene. Ega asjata jõe õpetatud aadli preilisi klaverit mängima ja üldse muusikas orienteeruma. Sergei klee särav son sõda temaatikat käsitlenud, mis puudutab 20. sajandi alguse Sankt-Peterburi moodsaid meelelahutusi toob välja, et selle viisi tulihingeline pooldaja propageerija oli endine keiserlik teatrite direktor Sergei Volkonski. Ja et tema initsiatiivil võetis võimlemisviis mitmete eliitkoolide programmi näiteks sama Smolm tütarlaste gümnaasium, et kas seal tegeleti selle võimlemisviisiga ja et ta avaldas või tema initsiatiivil avaldada tiga vastavaid juhendmaterjale. Nii et tõesti väga suur propagandist. Aga see uus võimlemisstiil leidis, nagu ikka, uued asjad ka väga palju vastaseid, nii et, et see ei kõlba mitte kuskile. Ja on kirjeldatud ka 1913. aasta alguses toimunud skandaali ja seondub see ülevenemaalise perekondlikku kasvatust, tusse, kongressi kõneljat, vastorcongrasklus kogunesid inimesed arutlema selle üle, kuidas pered peaksid toimima, kuidas peab lapsi kasvatama. Ja seal vastavasisulise ettekandega esineb vürst ja tema ettekande lõpuks. On ju väga hea demonstreerida näidata kokkutulnutele, et kui hea see meetod on, kuidas sõjaid tap lapsi kasvatada. Ja oligi demonstratsioonesinemine. Meie mõistes peaks olema mingi rütmiline võimlemine ja me oleme ju kõik näinud ja lapsed väga sageli on ju seda harrastanud, toimuvad igasugused festivalid ja näidis esinemisel. Aga kui lapsed lavale, siis puhkeb täieliks Taalniat saalist hüüded, et aitab, lõpetage. Tol ajal mitte keegi ei kujutanud ette, et võiks midagi sellist lavalt demonstreerida. Nappides rõivastes lapsed teevad mingisuguseid harjutusi nii-öelda alles pärast pikka arutada. Tõnu lubatakse etendus viia lõpuni, aga vastuseisjad on päris palju. Ja kui vaadata tol aja ajakirjandus, siis all ilmuvad näiteks artiklid, mille sisu võiks võtta kokku lausesse. Taolil rütmiline võimlemine on laste sunnid. Ja kriitikud pole kaugeltki mitte vähetuntud inimesed, aga nende seas on ka väga nimekaid. Ma toon ühe näite ja see on kirjanik Theodor Sala. Ja ta kirjutab, et rütmiline võimlemine, see on dresseeritud kargamine tähendab mitte midagi muud kui dresseeritud kargamine. Ja mis on siis kõige ohtlikum sellise rütmilisuse võimlemise puhul? Petse tapab inimhinges püüdluse vaba eneseväljenduse poole. Kui me vaatame igasuguste diktaatorite autoritaarsete juht intellembelisust nisukest massiliste võimlemisürituste vastu oleme neid näinud stalinlikust variandis hitlerlikus variandis Põhja-Korea variandis siis võib-olla sala ka nii palju ei eksi. Aga veel korpnenda diktaatorite variandis olid ilmselt soovid hoopis muud, kuis ta vürst valskunski võimless propageerides silmas pidas. Ja väga suur sündmus on, kui 13. aasta veebruaris külastacki Peterburi isiklikult del kroos koos kuue õpilasega annab mitmeid tunde näeb teatrisaalid, kus toimuvad tema tunnid on puupüsti rahvast täis ja see võimlemisviis levib Sankt-Peterburis ka teistesse linnadesse. Nirk muutub populaarseks. Jällegi midagi, mis paistab olevat väga tänapäevane. Kõik need erinevate aeroobika viisid, aga tuleb välja jätta, moodi läheb, või tuleb see 20. sajand alguses ja tõesti väga suur roll selles ilmuvad, need tutvustavad materjalid viiakse läbi igasuguseid üritusi kuulub just nimelt vürst Volkonskile. Ja esimene maailmasõda tõmbab loomulikult sellele tegevusele nagu paljudele teistelegi kriipsu peale. Midagi üritatakse teha ka pärast oktoobripööret, teame, et esimesed aastad on suhteliselt vabad. Nii et 1920. aastal Petrogradis moodustatakse näiteks rütmiinstituut. 24. aastal antakse välja kaartelcrose raamat, nii et see on kõik olemas. Kuid mõne aasta mõõdudes on tegemist juba kodanliku harrastusega. Mõistetakse hukka ja selle asemel tuleb neile paljudele väga Ta tootmisvõimlemine, nii et ilmuvad uued raamatut, mis põhjendavad seda ja saadav tõttaya. Tööline peab olema terve ja tugev ja sellepärast peab ta võimlema. Ja on ka igasugused teoreetilised seisukohad. Näiteks tootmisvõimlemine jagatakse kahte niisugusse ossa. Et kõigepealt on võimlemine sissejuhatav, mis peaks valmistava tööpäeva. Nii et inimesed kõik kollektiivselt võimlevad nendes tehastes kombinaatides, mille juurde olid rajatud ühiselamud. Algselt oli ju idee, et köik koos võimleme siis koos mässis, kõik läheme koostööle ja vahel siis nisukesed võimlemisminutit ja 1961.-st aastast ka kõik Nõukogude Liidu raadiojaamad hakkasid aitama meid tootmisvõimlemisega tegelema. Ja selles pole iseenesest mitte midagi halba ja ka tänasel päeval tanud vikerraadiole ja Martin karvale ning Viive Ernesaksale saame joa sõtta virgutusvõimlemises. Nii et kõik see on hästi tore, aga see konkreetne meetod sellele, jah, tõmmati kriips peale 20.-te alguses. Järgmine oluline spordiala, mida täna ei jõua küll pikemalt vaadelda, aga teeme siis sissejuhatuses, on kerge jõustik. Tavaliselt mainitakse, et spordiala maa sai see alguse 1888. aastal kui moodustatakse Sankt-Peterburis spordisõprade ring. Kuid kõigepealt niivõrd spordiala, kui ikkagi meelelahutus juhtus, nii et tegemist on meelelahutusega, mis spordialas on kui kaks inimest võidu jooksevad või rohkem solka meelelahutust. Ja üks näide aastast 1883 sarskressiolo hipodroomil pidi toimuma suur, sportlik või meelelahutuslik. Oleme siis täpsed üritus, kus vaatab Talle pakuti igasuguseid asju. No enam-vähem, et aega kokku hoida, nägid need välja sarnaselt sellele, mida tavaliselt korraldatakse firma suvepäevadel igast kotijooksud ja muud nisukesed lõbusad ettevõtmised. Ja nende seas oli välja pakutud ka tüse date võidujooks ja olid nimetatud konkreetsed nimed, kes on osalejad, seal oli kolm nime ja need olid tõesti päris tuntud inimesed linnas. Üldiselt jäid nad silma mitte ainult sellega, millega nad tegelesid, vaid ka oma suure kaalu poolest, nemad pidid siis võidu jooksma. Kogunes tohutult rahvast välja kuulutanud oli see võidujooks kui päeva nisukene nael. Ja eelnevalt toimusid igasugused muud meelelahutuslikud, sportlikud võistlused ja nende puhul hiljem ajakirjandus on maininud, et kuna tegemist oli täieliku haltuura, kasvatame küll nõukogude aegset terminit siis inimesed ei pööranud sellele isegi eriti tähelepanu, sest kõik ootasid seda võidujooksu, et see on ikka kõige põnevam. No näiteks toimus Rooma sõjavankrite võiduajamine ja ajakirjandus, teatab Need, hobused nägid nii viletsad välja, et nende ribisid oleksid kadestanud, isegi oleks kadestanud isegi tankikate kuulus hobule killukesed võiduajamised, aga käiku tahavad ikkagi seda võidujooksu. Kuid ei, toimugi ei toimugi ja korraldajad on kadunud. Ja hiljem, kui õnnestub nendega kontakti saada, siis nad väitsid, mitte midagi sellist üldse plaanis ei olnud. Et see on puhas ajakirjanduse väljamõeldis, et midagi sellist toimub, Nemad ei planeerinud midagi taolist. Ja ajakirjandus omalt poolt jällegi, et see oli tavaline sulitemp. Et kuulutatakse välja võidujooks, mida ei kavatsetudki läbi viia, aga meie jaoks on see sündmus oluline, sellepärast et midagi taolist, nagu võidu jooksmine oli magnet, mis võis kohale tuua publiku. Ja tõesti enam-vähem samast ajast üks teine sündmus, mida kajastavad tolleaegsed kõik olulisemad väljaanded. Nimelt Sankt-Peterburi saabus inglane kiirjooksja kelle nimi oli king ja tema lubas siis publiku ees demonstreerida 29. juunil enneolematut nisukest atraktsiooni. Ta lubas läbida 15 värsta ühe tunniga. Aga see osutus aga olude sunnil väikeseks pettuseks sale pärast lakkamatult 100. lombid ja siis pakkus ta välja, et ei, hoopis teeme seitse versta ja poole tunniga rahvast meeletult lõhet kirjutavad, et see on uskumatu vastupidavus. Ja veel toonitab, tahaks, et erakordne rahulikkus, millega ta selle distantsi läbis. Kohal viibivad arstid võtavad teda peaaegu nagu uurimisobjekt, tennised mõõdavad pulssi ja teatavad seda kõik rahvale. Ja samas jällegi tsiteeritakse kingisõnu. Ta ei ole üldsegi väsinud. Nüüd oleks muidugi väga huvitav vaadata, millise saavutusega inglane hakkama sai. Üks verst peaks olema enam-vähem 1067 meetrit. Ja see ka tunniga oleks ta pidanud läbima ligikaudu 16 kilomeetrit. Väga huvitav, niisugune ülesanne ei tea, kas rekord on üle löödud, aga minu meelest mitte. Vaatasin teatmeteostest, maailmarekord peaks kuuluma Kepresse, las selle ja see on aastast 2007 ja ta tunniga läbis 21285 trit. Ja naiste maailmarekord peaks olema 18517, nii et paremad naised jooksevad tänapäeval kiiremini. Aga ega see ei ole halb tulemus. Kuid meie jaoks pole mitteoluline see tulemus, vaid tähelepanu, tähelepanu, mida inglane king tol ajal Sankt-Peterburis äratas. Ja see jääb tema viimaseks saavutuseks linnas. Ja sellest järgmisest jõuame juba rääkida nädala pärast. Sellepärast et huvi selle spordiala vastu või selle meelelahutusala vastu tol ajal, mida kutsutakse kergejõustikuga, on väga suur ja selle teadmisega võibki täna lõpetada.