Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Paistab, et me oleme ammendanud kõik Sankt-Peterburi restoranid, sest olen ma käinud nii vene kööki, prantsuse köök, kiku rahvuskööke pakkuvates restoranides. Kuid on üks võimalus veel ja eriti arvestades Venemaa avarusi. Me peame kindlasti rääkima vagun restoranidest ja jaama restoranidest puhvetites. Sellepärast et reisides Venemaal neid kõlastamata oli peaaegu et võimatu. Ja ma arvan, et meie kuulajate seas on päris palju neid inimesi, kes on näidanud Teisel aastal valminud ekraanidele jõudnud Darrasanovi filmi ja kahele ja maletavad seal imekaunist Ludmilla kurtšenkart ja tema partnerit passilašviilit ja teavad väga hästi, millega see kokkusaamine jaama restoranis võib lõppeda. Nii et väga sümpaatne lugu ja meie noorematele kuulajatele, kes pole seda filmi näinud, võib seda tõesti soovitada, sest film on ju erakordselt armas ja omal ajal ka päris palju premeeritud. Ja annab ka pildi, milline see elu nõukogude maal 80.-te alguses välja nägi, nii et tasub igati vaadata. Aga mis puudutab vagun restorane, siis kui võrrelda läänepoolsema-Euroopaga, tulevad nad seal tunduvalt varem käibele võimuduvad niisukestaks, tavalistaks reisimist hõlbustavateks kohtadeks siis Venemaale hiljem ja kuidas need vagunid võisid välja näha, siis võime jälle tapi mõnel filmi, filmi, mis on valminud Agatha Christie romaani või teose põhjal ja see on mõrv Ida-Ekspressis nüüd jällegi ilmselt väga paljud on seda filmi ja neid on ju mitmeid näinud ja kujutavad ette, kuidas need tolleaegsed 19. sajandi lõppu 20. algus, vagun, restoranid võisid välja näha. Ning kõigepealt ilmuvad nad Venemaal nende rongide koosseisu, mis olid ette nähtud just välismaareisideks ja ka kirjanduses. Tolleaegses on seda mainitud, et kui esimesed sellised Wagon restoranid ja just nimelt arvestades pigem sõitu Venemaa impeeriumi territooriumil, kasutasid seda ka sageli mõned jänesed. Nii et koheselt sisenesid kuskil jaamas vagun restorani, jõid seal teed, väljusid järgmises jaamas piletit ostma. Ta on kavalpead alati midagi uut suudavad ju ära kasutada. Aga alguses olid need vagun restoranid ette nähtud ikkagi valdavalt esimesse klassi publiku jaoks. Ja tuginedes kirjandusele vast esimene rongikoosseis ja sanaastaga 1912. Ja see on rong, mis alustas oma reisi Sankt Peterburist ja eesmärk oli jõuda Mineralnõje voodesseniat kuurorti. Ja vot seal selles rongis Buddy vagun restoranis ka odavaid lõunasööke kolmanda klassi reisijatele, nii et algselt valdavalt esimene klass, teine klass ja hiljem juba lisandub kolmas klass. Jäned lõunad olid, meil on nii palju juba neid hinda olnud, nii et enam-vähem juba orienteeruma, mis on odavam, mis on kallis, väga odav, ei olnud 80 kopikat, aga muidugi ka mitte eriti kallis. Ja samast ajast teada veel üks enamvähem levinud tava, millega on ka vist paljud inimesed kokku puutunud, kes on Venemaal, kas omal ajal, aga miks ka mitte tänapäeval reisinud? See on tasuta, hommikune tee, hommiku reisisaatja, papp kub inimestele kupeedas või ka üldvagunites teed, nii et see tava on 20. sajandi algusest. Mis nüüd muudab seda olukorda, siis 1891. aastal laieneb Venemaale üks ettevõte ja see on magamisvagunit ja Euroopa kiirrongide rahvusvaheline ühing enam-vähem midagi sellist. Ja see ühing, nii et kõik on üks firma, kes hooldab neid vaguneid, põhimõtteliselt üks firma jõusis, harukontor on Venemaal. Ja enam-vähem on seal kindlaks pandud ka standardse personal, kes näid, vagun restorane teenendas ja hoolitses selle eest, et seal kõik toimiks. Ja seal olid ette nähtud kokad, arusaadavalt ettekandjad ja puhvetipidaja. Ja kui vaadata, Ta on nüüd sõda hierarhiat, siis puhvetipidaja ongi see kõige olulisem figuur, kes vastutas, et kõik toimiks, Kök toimiks, kõik jõuaks ilusti laudadele. Ja talle väga ranged nõudmised, et väga raske on selle ametikoha enesele saada. No kõigepealt pidis inimene, kuna tegemist oli ju rahvusvahelise organisatsiooniga ja need rongid ületasid ka impeeriumi piiri pidi valdama mitut võõrkeelt, siis arvestades vagun restoranis, kuigi nendes restoranides vagunites midagi sellist Te ei toimunud, aga ikka igaks juhuks tugeva kehaehitusega. Muidugi inimene pidi olema terror, teisiti ei saaks seda tööd teha. Ja ka nõue nõue, mis eeldas, et tal peaks olema kapitaliga kaudsenina sisse makstud 400 rubla. Igaks juhuks nõuti seda sissemaksu, nii et kui kunagi töö lõppes, said need 400 rubla tagasi tuli sisse maksta, nii et igalühel seda võimalust ju muidugi ei olnud, pluss keelte oskus tervisega ja finišisse ka natukene lihtsamad lood, võib-olla kuna tegemist on rahvusvahelise organisatsiooniga, siis jälgiti ka väga tähelepanelikult, et kõik oleks täpselt nii, nagu nähtud, Navis täna vähem sellist nagu tänapäeval maailmas, kuigi aastad mingid keti restorani söögikohta siis enam-vähem nõuded on ühesugused. Kuidas siis reis välja nägi, kui me nüüd kujutame ennast ette, et me astume kuskile rongile 20. sajandi alguses ja olema esimesse klassi reisija fantaasiates on võimalik ju klasse valida, siis panime loomulikult esimesse ja kuskil täiesti reisi alguses käib kelner läbi kõik reisijad jaganud taksot, talongid ja mida need talongid enesest kujutavad? Arusaadav, vagun restorani väga palju inimesi korraga mahutada ei suuda ja tegemist pole mitte nõukogude aegsete vagun restoranidega, kus seisad järjekorras seal kuskilt taanduris ja vaatad, kui koht vabaneb. Aga inimestel oli ette nähtud kellaaeg, millal just tema vahetus ja millal ta võis Wagon restorani külastada. Ja tavalihtsalt arvestades, et ikkagi suhteliselt lühikese ajaga tuli teenendada päris palju inimesi, oli see standardmenüü. Et meie mõistes nagu komplekslõuna ja erand, kui juhtus, et reisijaid oli vähe, siis võimalus ka tellida laudadel menüüd ja tellid, mida sa soovid. Mida on mainitud, et väga suur ka kõikvõimalike jookide valik, nii et see oli olemas nendes vagun restoranides siis ajalehed, ajakirjad ja võib-olla, mis üldse seda aega iseloomustab. Et selle klassi inimesed ja me nägime seda, kas või nende jahipidamiste variandis neile ikkagi serveeriti nii nagu see oli kombeks serveerida nendele inimestele. Nii et ka seal loomulikult laudlinad serviis mingisugused odavad taldrikud. Ja on mainitud ka, et vähemalt nendes rahvusvaheliste liinide rongides oli ka lauahõbe. Nii et köik see viimase peal. Ja kui meil tuleb meelde kunagi räägitud üks kuulus naisröövel või varas siis arusaadav, milline publik seal reisis ja kuidas siis oli võimalus seal ka neid oma tempe läbi viia. Vastu läheb meie kuulajatelt meelde. Täiesti uus tase, see on aasta 1913, esimene liin on Moskva Peterburi. Ja hakkab sellel liinil, said Ma olen niinimetatud rong Dell. Ja see on koosseis, kus oli võimalik enesele Ta kakskolm tubaagno nimetama, seda nii. Tegemist on ju hotelliga. Seal oli tualettruum koos sooja veega Niijatel võisite karrise ajal tõmmelda. Seal sai tellida sooja toitu, dub korterisse hotellituppa ja kasutada selleks telefoni. Ja üldiselt oli sellel rongil väga palju kliente soovijaid reisida. Just taolisel mugaval viisil oli päris palju säärdi algusel jõukaid inimesi piisavalt. Ja Plaan vastavad koosseisud panna ka liinidele, mis läksid tamp, nii et Siberi suunas. Kuid seda tuleb vahele ja see plaan jääb realiseerimata. Nii et rohkem taolisi ronge ei või koosseisu ei olnud. Aga me näeme, et põhimõtteliselt jõukad inimesed says reisida enam-vähem nii, nagu seda tegid tsaariperekond muidugi mitte terve rong neile ei kuulunud, aga vähemalt peaaegu terve vagun, sest kui oli vaja ühte vagunisse sisse seada kolm tuba, kõik need muud ruumid, siis ongi peaaegu et terve vagun. Ja kaugeltki ei olnud mitte tsaar ainus, kellel olid oma isiklikud rongid, koosseisud. Ja üks näide. Tegemist on tol ajal vaieldamatult Venemaal rikkama inimesega. Ja naiste seas on ta vist kindlas teatama tsarinna võib-olla kõrvale kõige rikkam inimene ja see on uus linna just suppova. Nii et jällegi soovitus, mida kunagi sai ju antud, et kui keegi meie kuulajatest juhtub Sankt-Peterburi linna, siis Žukovi paleed tasub kindlasti külastada erakordselt ja huvitav. Ja võib-olla rohkem on tuntud tema poeg Felix Rasputini tapja. Aga mille poolest oli vürstinna jo suppava tuntud, ta tegeles väga laiahaardeliselt hea tegevusega, nii et need summad, mida ta on tõesti teiste vaeste inimeste jaoks annetanud kolossaalsed ja erinevalt võib-olla väga paljudest aristokraati tõst õnnestus perekonnal Venemaalt lahkuda, nii et ühtteist nendest varadest said kaasavad. Ja kinnisvara oli ka nagunii olemas Prantsusmaal. Ja kuigi hiljem on ju teatati ja kunagi ammu-ammu ka sellest rääkisime vist kahekümnendatel aastatel kuskil jo suppovi paleedes leiti ülesse müüritud kamber või tuba, mis oli täis kulda ja väärisesemeid ja kunsti, aga ikkagi midagi õnnestus meil välja viia. Nii Tiust suubovaid said tegeleda ja eriti vürstinna heategevusega ka emigratsioonis väga palju aitasid vaesed emigrantide. Ja ta sureb 1939. aastal Pariisis. Kes soovib näha, kuidas vürstinna välja nägi, siis teda on loomulikult väga palju portrateeritud ja üks kuulsamaid tema portree kuulub see proovile, nii et Zeroovi poolt maalituna võib teda siis vaadata, kuidas ta välja nägi. Tavalisematas rongides muidugi vagun, restorane, Polnud ja nagu me seda teame, kas Venemaal on reisinud inimesed, kui nad asuvad pikemale reisile, võtavad ikkagi toitu kaasa ja see tuleb nii tuttav ette, trong vaevalt jõuab jaamast väljuda. Takse välja keedetud kanad ja munad ja alustatakse nisukest vagun. Vaguni sõjalgi karda. Tavaliselt vene inimesed on väga lahked, nii et kui keegi juhtub siin nagu pessa, siis pakutakse aga tal üht-teist ja mis seal salata Teatriinimesed ju räägivad ja jutustavad oma eluloo ja juba kuskil 10 15 minuti pärast juba teate sellest inimesest peaaegu kõik. Nii et need kogemused on ju paljudel olemas. Aga need vähesed, kes tol ajal midagi kaasa ei võtnud, siis ka nendes rongi koosseisudes, kus eraldi vagun restorani polnud, sai alati osta teed, nii et see käis asja juurde. Ja vagunisaatjal oli ka ühtteist mingisugused küpsetised või mingisugused küpsised, need olid ju tavaliselt ikka olemas. Ja veel üks huvitav tava ja see puudutab ka Sankt-Peterburi lähedasi linnu. Nii et vahepeal päris palju peatusi ja üldiselt seda täiesti asja juurde võisid anda vagunisaatjale raha. Ja niikaua kui rong seisab, ta käib jaama puhvetis ära ja tootele näiteks pudel mineraalvett õlut, kes mida soovib. Nii et see oli küllaltki tavaline. Ja kui vaadata, kuidas inimesed reisivad, siis reisimine ei ole ju lihtsalt ja mida võiks tänapäevaga silmas pidada, mitte lihtsalt punktist A punkti B jõudmine, vaid reis on ju omaette nauding ja sellel pärast peatused on üsna pikad. Nii et põhimõtteliselt inimesed võivad rongist väljuda, jällegi minna jaama puhvetis, sealt midagi osta, ka süüa. Ja nagu me seda nägime ka nimetatud filmis komplekslõunat Nõukogude-variandis ja miksis juhtused, filmi peakangelane lõi meessoost peakangelane rongist maha jäi, mitte sellepärast, et aega oleks nüüd nii vähe olnud, kõike jõudsid seal ilusti oma selle lõuna ära süüa. Aga konna talle paistis toit niivõrd mitte isuäratav, sest ta keeldus maksmast Hitler konflikt ettekandjaga ja selle tulemusel jääb ta rongist maha. Aga põhimõtteliselt need peatused olid piisavalt pikad, nii et jõudis välja minna. Ja selliseid puhvetajaid oli ju peaaegu igas jaamas ja mis tol ajal ise loomalik nende puhvetite puhul täpselt samuti, nagu me seda nägime, paljude restoranide puhul. Teenendav personal, mehed ja tatarlased, nii et kui nõukogude ajal imekaunis kurtšenkaali ettekandja, siis seal mehed ja tatarlased. Ja kui filmivariandis toiteritisi ei kõlvanud, vähemalt peakangelasele, teised said seal hea isuga sümphil siis näha. Ja nõukogude inimesed ei olnud ju väga nõudlikud, siis tol ajal üldiselt nende jaama puhvet, Pirita restoranid, toitu kiideti, nii et need olid suhteliselt hea kvaliteediga. Nii et isegi võis vahetevahel kuulda nisukest lauset, et kui taheti, mõnele saigi kohale teha kompliment, siis öeldi peaaegu sama hea toit nagu jaama restoranis. Ja eriti see kompliment käis tee kohta, võib-olla seda mäletavad ka minuealised inimesed, et kui tee oli väga hea, siis oli tavaks öelda nagu raudtee, midagi sellist, mida pakute reisi ajal raudteele. Selliseid puhveteid nimetame neid praegu, nii, tolleaegne statistika on ju väga täpne aastal 1912 kooli Venemaal 1200, nii et kui keegi oleks püsti, tänud enesele eesmärgi, ta proovib, kuidas maitseb toit kõikides Venemaajaamades, siis ta pidi peatuma 1200 korda. Aga ka see ei ole plik arv, sellepärast et need on ainult jaama puhvetid, kus pakuti nii külma sooja toitu kui ka veini ja viina. Ja lisaks oli muidugi neid kohti, kus sai ainult mingisuguseid sakus kaslikus, alkoholi ei olnud, nii et see üldine arv on muidugi tunduvalt suurem. Täpselt samuti nagu rest Doronin tõve traktorite puhul inimesed teadsid, kes sageli reisisõit, kus pakuti midagi paremat, nii et mõned peatused. Ja kui arvestada, et näiteks punktist A punkti B sõidu ajal kuskil seal keskel oli kolmneli peatuskohta, kus oli põhimõtet Ta lihtsalt võimalik rongist väljuda ja midagi süüa, siis muidugi inimesed ju teadsid, et ahah, siin ei tasu seda teha, aga ootan veel 15 20 minutit, tuleb järgmine peatus jalaäärse, et välja ja proovin midagi. Nii et mõnikord need puhvetid olid kuulsad oma roogade Poolast näiteks kus pakuti väga head seal all katkus oli veel midagi ja inimesed tegid vastavalt sellele oma valiku. Kui vaadata Ta Sankt-Peterburi lähedasi jaamu puhvletajaid ütleme siis, niisiis nende seas oli eriti kuulus Paulovski oma nii Paulovski jaam ja kuna tegemist on ju peatusega, mis ei ole väga kaugel pealinnas, siis inimesed sõitsid spetsiaalselt sinna jalutasid, veetsid seal aeg, kas koht on ju väga ilus ja enne tagasisõitu einestasid seal jaamapuhvetis, nii et see oli nagu niisugune obligatoorne, reisi või sinnasõidu lõpppunkt ja on tolle aja ajakirjanduses mainitud, et see oli nii populaarne koht 19. sajandi lõpus, 20.-te alguses. Et väga sageli polnud seal kohta leida võimalik, nii et tuleb jällegi meelde midagi hoopis hilisemast ajast. Inimesed ootasid, millal keegi lahkub, et saaks seal einestada. Ja mis puudutab puhveteid jaamade juures, siis väga sageli näid külastasid ka kultuuritegelased ja just nimelt tulenevalt sellest, et köögid üsna kuulsad ja tuleb jällegi meelde ülikooliajast vahetevahel peale stipipäeva millegipärast sai käidud Tartu jaama restoranis ja see kohta oli kuidagi niisugune prestiižne väe oma köögipoolest tuntud. Mis puudutab nõid suuri jaamu siis sajandi alguses ja just nimelt Sankt-Peterburi kõige kuulsam muidugi viitebski jaamarestoran avataks juures taureerituna sajandi alguses. Ei, ja kui keegi juhtub linna, siis tasub seda jaama vaadata, väga huvitav, ilustan, restaureeritud ja inimesed käisid seal ka spetsiaalselt söömas, kuigi mõnikord ei olnud mitte mingisugust kavatsust kuskile kaugemale reisida. Kui nüüd veel mõni söögikoht, siis täpselt on teada aasta, millal rajada eriti esimine nende seast. Ja see on 1841. aasta ja siis Sankt-Peterburi ajalehed, teatavad avad, aga kas see või on avatud esimene kohvik-restoran? Meie võime nimetada neid lihtsalt kohvikuteks ja neid on kuskil eriti palju või tekib eriti palju. 20. sajandi alguses läheb lahti täielik buum, ehitatakse need hästi palju. Ja sai öeldud, et peamiselt saavad aru restoranide pidajad, et oleks vaja midagi restorani kõrvale kergemat või midagi, kus uksed avanevad varem ja väga paljud restoranid avavad oma kohvikud, muutuvad väga moodsatakse ajaveetmiskohtadeks, neid on Peterburis järskil, teistel peamistel tänavatel, aga ka rohkem või vähemal määral siin ja seal üle linna laiali. Ja kui on need Kofiksis, teame ju veel, on üks oluline ja vene traditsioonis jooksjol tšai. D. Ja esmapilgul võiks ju olla niisugune tunne, et need Chain, et need võiksid olla varasemat kui kohvikut. Aga kui vaadata, millal Sankt-Peterburi tekib esimene Chaina siis on 1882, nii et kui kohvik 1804 üks China alles hiljem peaaegu et sajandi viimasel veerandil. Ja see ei tähenda muidugi seda trahtritesse, ei oleks võinud saada teed ka varasemal ajal, aga spetsiaalselt niisugused kohad, mis reklaamisid ennast just nimelt Chainajatena. Need on siis aastast 1882, mida seal pakuti. Valik ei ole eriti suur, sest peamine ongi tee tee kõrval, lei sai väga sageli need esimesed Chainajad valmistasid võid ise. Muidugi see tee on samovarist jällegi võimas ettekujutus toda. Ja kuidas tol ajal, mida tee kõrvale veel pakuti, need kuulsad parankad ja publikut ja et nad oleksid soojad, siis need hoiti, neid hoiti sellesama varitoru ümber, kujutan seda väga hästi ette. Näpnejad publikut pidid olema päris suured, et nad mahtusid sinna peale. Ja mis puudutab samovaris, siis on ju niisugune tunne, et tegemist on Venemaale jõudnud disega. Kuidagi samovariga seondub Venemaa. Aga ei ole, see on toodud Venemaal ja mõned autorid väidavad Don toodud Peeter Esimese poolt Hollandist. Kuid ilmselt see ei vasta tegelikkusele, sest esimesed teated sama vääridest Venemaal on kuskil 50 aastat pärast tsaari surma. Me oleme nii väga harjunud või kirjanduses on ka levinud samovariga seonduv vene linn tuulasest alati öeldakse tuulasama varid. Aga kui vaadata samovaarindust puudutavat kirjandust, siis on veel üks linn, mis pretendeerib sellele rollile. Samovar Venemaal sai Pealt valmistatud selles linnas. Ja see on üks väikene linnakene permi krais ja selle linnani mu sukk sull umbes 10000 elanikku. Aga seal tänase päevani peaksid olema tõesti tehased, ettevõtet, kus need samavõrra valmistatakse. Ja kui vaadata andmeid 19. sajandi lõpus 20. alguses, siis kogu sama Vaare, mida valmistada Tiit Sukk, sunnison hirmu ära, Need on ikka kümned tuhanded, nii et hästi palju. Ja mis nüüd puudutab neid Chainajaid, siis seal muidugi üsna pea juba ka ajalehed. Ja teame 19 sajandi lõpus 20. algusest, et Venemaal on kahte sorti mõtlejaid, jällegi lihtsustatult Ühed oleksid Slavenofiilid, kelle jaoks kõik see vedelik on nii oluline ja teised läänlased. Ja kui vaadata, kes siis eelistaks juua, teed, istuda rohkem Chain ajas, siis need on muidugi Slavanofiilid, lilled, nende seas väga populaarsed kohad mõned kesklinnas ja väga esinduslik, väga esinduslikud ja seal isegi mitte niivõrd parankad, vaid pigem koogite kõrvale. Nii et ega põhimõtet tõeliselt nadi kohvikutest ei erine. Aga kui tol ajal näha kuskil silti Chain aia, siis võis tähendada ka midagi. Kui me nüüd võrdleme tänase päevaga või nõukogude ajaga midagi, mis meenutab sööklat, nii ei tee, aga võis saada ka täis lõuna, nii et pigem võiks olla söökla. Ja kui võtta nüüd üldse Chainad kuidagi kokku, siis enamus muidugi ikkagi lihtsama publiku jaoks ja hästi väikese valikuga, nii et need kesklinna Chain aed on pigem erand ja peamiselt linna äärerajoonides just nendes rajoonides, kus elasid väga palju töölised täpselt samuti nagu Katrahtrid alati varahommikul. Ja miks pidi neid avama varahommikul ja miks olid nad populaarsed töölisklassi seas siis mitte heast elust, aga kas või kui vaadata neid elamuid, kus need tööliselasid tol ajal, siis ega seal ju mingeid ei olnud, nii et jah, muidugi kuidagi hädaga sai ka midagi. Ta, aga põhimõtteliselt kööke seal ei olnud, nad olid lihtsalt mingit magamiseks ette nähtud ruumid. Ja loomulikult mugavam oli siis kuskil juua teed nendes Tšailajates. Mis on aga nende erinevus võrreldes nende traktoritega, Chain ajas oli rangelt keelatud igasuguse alkoholi müük. Nii et kangeid jooke seal ei olnud, pakuti teed arusaadavalt leiba-saia ja mingit väga lihtsat toitu sinna kõrvale. Kuid vaatamata sellele keelule on päris palju teated selle kohta, teame, vahel öeldakse, et seadused ongi selleks, et neist mõõda hiilida. Et ka nendes Chainajates üritati siis müüa salaviina, keegi jäi vahele karistuseta, pandi uksed kinni. Aga ega sellest vahest ju lahti ei saadud. Näed meie kuulajatest, kellel on jutumärkides olnud õnn teenida Nõukogude armees siis teavad, et kõikides väeosades oli Chainajad ja kus siis nüüd need Chainajad, see on aastast 1908 on sõjaministeeriumi korraldus rajada taolised asutused väeosadesse. Seal oli ette nähtud lisaks teele ka lihtsad. Raamatud ja aja läheb ja mis on huvitav, tegemist on juba sajandi algusega, et seal tuli demonstreerida ka filme, filme just nimelt selleks, et tugevdada, patriootilist kasvatada, täpselt nii on see tol ajal ka fikseeritud. Mis veel 20. sajandi alguses üsna palju on tol ajal rajatud ja mitte ainult Sankt-Peterburis, vaid erinevates linnades niinimetatud rahvamaju. Ja need on heategevuslikud majad, peaaegu igal pool on siis nende majade juures ka mingisugused söögikohad, aga need on ka kokkusaamiskohad väga erinevatel seltsidel ja nende seas ka igasugustel ekstremistide all, nii et ka need kogunevad, lendas rahvamajades. Ja nendes on, kui nüüd varasemas terminoloogias nimetada alati neid kohti, kuhu mister skajataks siis 20. sajandi alguses tuleb juba käibele see termin, mida me tunneme ka hilisemast ajast ja sans taloovaja, nii et söökla ja 1891 Sankt-Peterburis esimene Naroodnajasta loo rajal ja vot need olid mõeldud rahvasööklad laga vaestele inimestele, kes ei saanud enesele lubada süüa, siis kuskil, rääkimata restoranidest, aga ka trahtrites. Ja need tooli väga tagasihoidlikult sisustatud, kuid väga paljude puhul on mainitud, et see nõue kvaliteedile oli ikkagi küllaltki nisukene, tõsine ja peamiselt neid avati ja see oligi üks peamine annetamisviis just nimelt inimesed, kellel see võimalus oli, annetasid raha selleks, et avada või toetada taoliste söögikohtade avamist. Neid on päris palju ja miks võimud sõdaga soodustavad, siin on veel üks päris huvitav seos. Et kui oli mingisugune ja paar korda sajandi alguses oli, oli ohted, võib puhkeda mingi epideemia. Ja siis leiti, et kes siis on epideemia-le või haigustele kõige kergem saak, need on näljased inimesed ja sellepärast oleks mõistlik toetada. Vot seda tegevust. Kuigi üsna pearaha ei jätku ja siis tekib idee vaesemad inimesed, kes saavad seal väga odava raha eest midagi süüa võiksid selle vahe kinni siis maksta oma tööga nii, et teha mingisuguseid Tõi, Lukas, tänavate koristustöid või midagi sarnast üsna peas nende söögikohtade populaarsust vähendas, nii et mõned inimesed tööd teha ei taha. Vaatamata sellele, et häda on suur. Ja tulemusena ikkagi neid linnas on, aga kui me mõtleme, kui suur see linn oli sajandi alguses, ma toon need arvud. See on aasta 1908 ja need on nüüd söögikohad, mis olid rajatud keiserliku inim armastava ühingu poolt, nii et ühingul on nii ilus nimi armastavad inimesi. Ja neid oli linnas üheksa lisaks üks veel spetsiaalselt lastele ja üks tudengitele, nii et neid kohti oli, aga muidugi mitte väga palju. Neid avasid ka jõukad inimesed ja mõnikord näiteks pühendada mingisugune nisukene koht kasvava ei lahkunud abikaasale, oli üks tuntud perekond, fon tervised ja nemad avasid mitu taolist kohta Emajõe poeg. Ja need kohad olid väga kaunilt sisustatud reeglina kahe saaliga ühes olid ka laudlinad laudadel, teistel paks tukk ja seal pakuti kuus varianti erinevat sööki, toitu ja kõige odavam variant oli seitse kopikat ja peamine missis neid eristas. No ütleme niimoodi, igas selles variandis oli mingi. Ja hind tõusis kopika võrra sõltuvalt sellest, kui palju liha või kui suured lihatükid supis olid, nii oleks võib-olla õigem öelda ja üht-teist sai sealt ka odava raha eest kaasa osta. Nii et need majandasid päris hästi. Need tema söökla Tuesele, perekonna söögikohad ja tavalihtsalt sellest kasumist muidugi ei olnud suur, aga see kasum, kuna tegemist oli heategevusega, läks selleks, et jagada talonge nende söögikohtade külastamiseks inimestele, kellel üldse raha olla. Ja see on ka nüüd üks väga levinud sajandi alguses heategevuslik toimimine, et inimesed lihtsalt ostsid näita lounge või Antsilt raha, selleks need söögikohad saaksid, näid talonge jagada siis inimestele, kes tundsid, hakkan puudust lõi, kellel oli näit. Hakkan tarvis. Ja viimane täna nähtus, mis iseloomustab 20. sajandi algust, nii et mingid asjad, mis paistavad meile olevat väga uued ja mida nagu varem ei olnud, tegelikult lähevad juurtega ikka sinnasamasse 109 dessandile Bogahekümnenda algusesse. Sankt-Peterburis avad taks tol ajal mitmeid, ta ei ole mitte üksikud, need on tõesti näiteks aastatel 1000 904905, Neid on Jevskil tervelt kuus. Ja kohe siis nimetame, mis need ka on, on söögikohad, kus pakutakse taimetoitu. Nii et ka need on 20. sajandi algusest väga populaarsed. Aga mis on võib-olla erinevas, kui nüüd vaadata neid Tiive, miks inimesed seal käisid ja nagu on nõudlus, nii on ka kohe pakkumine siis võib-olla võrreldes tänase päevaga ei ole mitte nende külastamise põhjuseks niivõrd veendumus kuiver see, et seal pakutavad taimsed toidud olid muidugi tunduvalt odavamad, nii et jällegi külastavad väga paljud tudengid ja vähemalt tuginedes nendele teadetele mälestustele, mis tollest ajast on säilinud ikkagi selle peamise põhjusena tuuakse mitte niivõrd tervislikkus, kuivõrd just nimelt see hind. Ja selle teadmisega võikski praegu lõpetada käed järgmine kord minna siit juba edasi.