Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile, meil on olnud nüüd võimalus juba mitu korda viibida koos oma ana õitega pidulike lõunasöökide ajal nende ruumides ja vaadata pealt või osaleda, kes, kuidas Mõttas nendel suurtel üritustel ja mitte ainult ju inimesed, kes vahetevahel said kutsed viibida, palees, osaleda nendes suurtes pidulikus tseremoniaalses lõhna söökides. Ei einestanud ju ainult seal oli võimalus sõda arusaadavalt teha kodus. Tingimused olid ju nendel inimestel erakordselt head. Kuid tolle aja Sankt-Peterburis ju ka väga palju eliitrestorane. Ja ma mõtlesin, et täna võiksimegi jätta paleed natukeseks maha ja vaadata, kuidas nägid välja mitte ainult eliitrestoranid, vaid ka teised söögikohad 19. sajandi lõpus, 20. alguses võtame siis nad kategooriate järgi ja alustame võib-olla Peterburi eliitrestoranidest ja neid ei ole mitte üks, kaks, kolm, neli, vaid tunduvalt rohkem. Kuid et mõned esile tuua, siis nimetame Ernest olid kuulus rästorampi vaato Küba juba tulenevalt peakokanimest, kes meil oli Donota ja mis neid restorane iseloomustas. Muidugi nad on kõik natukene erinevad, aga põhimõtteliselt kehtisid, reegleb, lähenesid, niisugune suur tammepuust uks. Uksel võttis, tõid vastuschweitzar suurt kasvu mees tavaliselt liblee ess suure habeme, kauri, pakan pardidega ja muidugi näol ilme, nagu ta ainult Teid ootakski, nii et võrreldes Nõukogude aegses Šveits registrile põhiülesanne oli uksest sisse mitte lasta, kui kolm rubla ei saa, siis Šveits loomulikult teistsugune ja avades ust, annab ta teid üle järgmisele. Ja see on nüüd garderoob. Arusaadavalt, liiguta seal mõõda pehmet vaipa ja see ei ole mitte nii nagu Estonia teatris, kus võtad oma palitu abikaasa palitus siis suure kingakoti üritute need kuskile üle ääre anda sellele noorele poisile või tüdrukule, kes sealt neid vastu võtab ja telenumbrid kätte jagab, vaid see oleks peaaegu nagu teie riidest lahtivõtmine. Jah, sellepärast et üks inimene võtab teie pallid teine inimene kaabu ja kui on tegemist sügisese ajaga, siis ka kalossid, nii et need on kõik erinevad inimesed võtavad kõik selle vastu. Ja seejärel inimene liigub saali suunas ja jällegi võtab seal ukse peal vastu ülemkelner. Ja tema näoilme on asjalik. Nüüd ei ole mitte nisuke tervitav naeratus, vaid asjalik. Sellepärast tuleb teha väga tõsine valik, millise istekoha tööl hoida enda jaoks ei helistata. Ja kuidas see valik on tehtud, kusjuures üks väga oluline kriteerium on kas lavale lähemal või kaugemal kuidas töö kavatseb ta võib-olla on teil ees tööalane mingi vestlus või midagi niisugust siis kaugemale vedada, hiljem nautida seda, mis lava peale esitatakse, siis lavale lähemal ja märkamatult kaks kelnerit. Nii et kui ta oletas seal koha Alinud, siis vestlusesse teiega asub ainult ülemkelner, kaks keldrit seisavad tema kõrval. Ja nüüd Gudrutava häälega seda mälestust sattuda hakkab selle ülemkelner teile jagama soovitusi mida inimene võiks helistada, mis tänane eriti ja seda tehakse kerge prantsuse aktsendiga, sellepärast et enamus nendest roogadest kannavad prantsusepäraseid nimetusi prantsuse veinid. Ja samal ajal, kui ta siis seda valikute ette annab, see ülemkelner edasi juba korraldusi nendele kelnerid talle, nii, et nemad juba samal ajal hakkavad tegelema laua katmise kastmalad, nõud tuleb juurde tuua, midagi tuleb ära viia. Hakkavad juba ilmuma, lauale sakuskad, samal ajal kui te veel mõtisklete midagi desserdiks tahaksite. Ja kui need on protseduuri pannud, siis ülemkelner lahkub. Kuid mõne hetke pärast on ta jälle laua juures, kontrollib, kas kõik ikka sujub, kas kõik on korras. Ja kaks kelnerit, kui hetk ei ole neil, miks kaks, sest kui üks kannab roogi lauale, siis teine pingsalt jälgib kuskilt kaugelt märkamatult, kuidas siis toimetata ja koidel tasub välja võtta kas või portsigarsis hetkega. On ta teie juures koos põleva tiku, Garnier Te olete pideva hoole all. Sõja on enam-vähem atmosfäär nämbes kõrgema klassi restoranides kus siis valdavalt soid tipp, aristokraadid, inimesed, kellel olid need võimalused. Ja kuidas see kõik veel visuaalselt välja nägi, siis ülemkelner smokingis hiina kelnerid frakkides, valged kindad käes, nii et igaüks mees, kes tahab, võib seda atmosfääri ette kujutada. Ja kui Šveits habemega, siis muidugi kelnerid hästi korralikult raseeritud, väga viisakad. Ja sellised restoranid täitusid publikust valdavalt pärast, tegelikult siin on vaja täpsustada tol ajal teater algab tavaliselt varem mõned tunnid varem kui reeglipäraselt, tänasel päeval. Sellepärast et juba kuskil kella kaheksa-üheksa paiku hakkab mängima orkester, enamus publik, jutt on selleks ajaks juba restoranis. Ja need restoranid olid lahti kuni kella kolmeni öösel. Kindel reegel, soli ette kirjutatud, kell kolm panid rad uksed kinni. Ja sellepärast, kuna hakkaski mängima orkester, oligi oluline Tase koht kas väemale lavale kaugemale ja nendes restoranides ja see on jällegi tava, tol ajal ikkagi lähtuti mingi sest kinnistunud arusaamades, need orkestrid olid kas rumeenia orkester või Ungari orkester. Ja umbes 12 paiku algas programm, programm, kus esinesid kas mustlased või mõned lauljat ja tegemist oli muidugi juba naljapaistvate esindajatega selle žanri esindajatega, nii et see oli kõik viimase peal. Mõnedes kohtades ainult orkester ja üldine tava jällegi kuidagi pikalt aja jooksul kujunenud, et kelnerid olid valla vald nendes kohtades tatarlased, tatari päritolu. Ja millegipärast taas peeti neid väga kohusetundlikeks ja niisukestaks väga headeks ausateks töötajateks, nii et veel kord valdavalt tatarlased. Kui vaadata ja mälestustes seisab, et selliste söögikohtade hinnad olid väga kõrged, mis loogiline siis tegelikult, ega nii üle mõistuse ju ei ole. Aga siin on vaja midagi täpsustada, et kui on mainitud, et lõunasöögi või selle õhtusöögi hind võis olla kuskil kaks, 50 siis on ilma sakus kadett ja Weimita. Peamine sissetuleku allikas olidki veinid ja on öeldud veinide hind, aga tol ajal oli ju vähe neid, kes õhtusöögi juurde midagi joonud ja mitte ainult veinivaid, kogu alkohol siis oli kuskil neli-viis korda kallim, kui ta oli poes müügil ja teine asi on ka küllaltki huvitav, mida tol ajal tellitakse, päris palju. Tänasel päeval ei oska öelda, on seni või ei ole, see on puuvili, kõikvõimalikud puuviljad ja ka nende hinnad tunduvalt kõrgemad, kui nad olid poes müügil, nii et see oli peamine sissetuleku allikas. Ja kui seal lõuna õhtusöök lõppes, siis jällegi ülemkelner väga vaikselt litsalt asetas laua äärele kandiku arvega ja tavaenamvähem nagu tänaselgi päeval kuskil oli soliidne 10 protsenti jätta jootrahaks, siin pole eriti midagi muutunud ja saadetakse teid viisakalt ukse ja muidugi selles restoranis ikka olid täitsa erakordset juhtumit, kui keegi oleks siis tarvitanud alkoholi rohkem, kui see oleks olnud ette nähtud ja kuidagi aktsepteeritav. Kusjuures tol ajal need rästad, laane ju kutsuti, restor, raad, see on vene variandis on see restor raatse ja need esimesed restor raatsejad, ütleme siis selle kaera Sankt-Peterburis alles kuskil 19. sajandi alguses. Ja kui vaadata neist esimesi, siis need olid valdavalt asutatud prantslaste poolt. Ja tol ajal ka prantsuse restoranid olid üldiselt kallimad, kui näed restoranid, mida pidasid venelased ja nende restoranide vahel veel üks väga oluline nüanss. Vene restoranides väga palju sõltus sellest, mis oli tol päeval minees, kass oli paastupäev. Aga neid oli aastas hästi palju, nii et prantsuse restoranis sellest kinni ei peetud, aga vene restoranide puhul oli päris oluline, et kui vaadata nüüd natuke madalama astme restoran, aga need on ka ikka eliitrestoranid, siis need olid sajandivahetusel. Näiteks Medveets oli üks, niisugune, on akvaarium villa Rodee ja restoranid eliithotellide juures, nii et neid hinnati ka väga kõrgelt ja nende restoranide klientuur võib-olla mitte niivõrd palju, aristokraatia, pigem töösturid, kaup, mehed, võisid olla ka sõjaväelased juhtivad ja nendes restoranides tavaliselt, mis need nüüd eristas selle veel kõrgema kategooria restoranides. Siin oli reeglina vaid tavaliselt varietee, nii et see oli enam-vähem seltskond, kes ei tahtnud piirduda ainult orkestriga ja lauljatega tahtis natukene ka midagi suuremat meelelahutusliku ja seal pakuti varieteed. Muidugi see kõik oli ka väga heal tasemel. Ja on öeldud, et seal vahel küll läks mölluks ja kelnerid ka muidugi mitte nii väljapeetud ja hinnad arusaadavalt natukene odavamad. Aga nad kokku on ikkagi kõik kipp. Nüüd kui me liigume natuke alla poole kellegi jaoks natuke kõrvale, see ei ole praegu alulil, aga näe, nimetati esimese klassi restoranid, eks siis nende seas järgmised. Ja miks ma tahaksin just sellele jana välja tuua viini kui mäda ära tõlgime? Sellepärast Ta õnnestus leida ka sellest ajast selle restorani fotod, nii et kuidas see kõik välja nägi. Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab neid vaadata meie Facebooki lehel, nii et igaüks vaadata, kuidas restoran sajandivahetusel välja nägi siis üsna kuulus selle kategooria restoran oli Praha praga siis klississana Dominik ja ka mitmete ikkagi parimate hotellide restoranid, no näiteks see Värn hotell, Angleteer hinnad seal odavamad ja klientuur peamiselt ametnikud, aga kõrgemate kategooriate ametnikud võisid olla pangateenistujad, aga jällegi mingid olulisemad. Kuid ka üsna sageli kultuuritegelased, et võisid seal lõunatada õhtustada, näitlejad aga kuldse nooruse esindajad, ühesõnaga inimesed, kellel ikkagi see materiaalne võimalus seal süüa oli? Jaa, Igalühel natukene oma spetsiifilisem klientuur, täpselt nii nagu ka tänapäeval teatud kohvikut kujunevad teatud seltskonnad, teatud eelistused. Ja seesama Vienna, mille pilte on võimalik vaadata kooli just nõmmel kuulus selle poolest, et seda külastasid väga paljud tolle aja kuulsad artistid, näitlejad, kirjanikud, kunstnikud, vastavalt valitsus seal ka nisuke, vabam õhkkond ja ka omanik ei olnud ju rumal inimene. Omanik kogus kunstikogus kunsti, nii et võib arvata, et tema kollektsioonis oli väga palju teoseid nendelt samadelt klientidelt, kes siis kas odavama hinnaga kuidagi natuke soodsamalt oma teoseid talle loovutasid. Ja nende seas oli üks eriline koht, võtame mõned kohad Kvissis saana ja paiknes koht nirskil. Ja oli tuntud selle poolest, et seal oli 20. sajandi alguses mehhaaniline puhvet, nii et ka siin ei ole põhimõtteliselt midagi uut peaaegu kõikides asutustes. Kas need automaadid, kuhu võid midagi sisse panna, midagi kätte saada? Ja see mehaanil puhvet pakkus 10 20 kopika eest salatit, sealt võid saada salatit ja viie kopika ikka eest võis saada sealt võileiva. Ja kui me nüüd võrdleme neid hindusele kahe 50-ga, siis muidugi on ikkagi vahe väga suur, kas einestada seal võtta puhvetist, midagi, minna sinna kõrgema kategooria restorani ja arusaadavalt olis tudengite seas väga populaarne koht ja ka vaesema intelligentsi hulgas, nii et väga sageli külastasid nad seda klissis saamat ja mälestustes on seda ka korduvalt nimetanud. No võib-olla koht, mis oli tudengite seas populaarsed ja väga huvitav koht ja kuidagi on ka väga põnev ette kujutada, kuidas see siis võis tegelikult välja näha. See oli Fjodorovi restoran, restoran on muidugi väga tinglik nimetus selle koha jaoks, omanik oligi Fjodorov ja paiknes söögikoht, maa vajas Sando vajal. Ja nõid on meie kuulajatele panna mõttes silmad kinni ja kujutada seda kohta, et seal oli ainult üks let, niisugune suur pikk lett ja võimalus oli seda külastada ka sisse astuda, ka õle riietas leid seljast võtmata. Ja sellel letil meie mõistus komplektlõuna, nii et nii nagu vahel pakutakse ka meie söögikohtades, aga see komplekt oli natuke omapärana, seal oli lihavõileib. Vene keeles on purre nii, noh niisugune priske võileib ja komplekti, teine osa Presleri pakikest natukene kooli, pits viina ja see maksis 10 kopikat 10 kopikat ja mis muutis selle koha veel eriliseks, sellepärast et leti taga üks mees köögis muidugi valmistati neid võileibu. Ja see üks mees tal käes oli kaks pudelit, tema täitis kogu aeg neid pitse ja samas nii kirjeldatakse, võttis ka raha vastu niisugune imemees ja mis oli selle koha omapära, rahvast väga palju, võib arvata, eriti õhtustel tundidel, väga palju tudengeid, no võib arvata, kui keegi võttis kolm-neli komplekti, siis sumin ka päris suur ja mõnikord ja seda kasutasid tudengit tudengid, kellel lihtsalt ei olnud mitte mingisuguseid võimalusi, materiaalseid võimalusi. Ja olukord väga kriitiline. Sellepärast et seal oli tavapärast enne lahkumist lihtsalt mainida, mitu komplekti sa võtsid ja maksta siis nende eest. Aga kuna nii palju saginat ja nii palju lärmi, nii palju suurt segadus, siis mõni inimene lihtsalt tulenevalt sellest keerulisest olukorrast kitsikuses mainis näiteks, et ta võttis ja maksis kolme komplekti eest, aga tegelikult oli söönud neli või viis. Ja tagantjärele on mõtisklenud selle üle, et ilmselt sõjamees, kes leti taga oli, seda märkas, tõsta, märkas köit, kuid ta mitte kunagi ei teinud sellest mitte mingisugust luud. Ja miks siis nii? Ja vastus sellele küsimusele on aga huvitav, täiesti juhuslikult. Tite mälestustes sedasama vita mälestustes kellas saab peaminister väga oluline figuur. Valdavalt Aleksander, kolmanda ajal, aga mingi aeg ka Nikolai teise valitsemisaja ja Witte oma mälestustes kirjeldab nisukest episoodi, ta on juba peaminister ja sõidab ta mööda Venemaad ja kohtub Siberis ühe kubermangu ase kuberneriga, kes oli tema õpingutekaaslane. Jah, nad meenutavad vanu aegu nagu ikka, kui saadakse kokku juba eakamad inimesed, millest ikka rääkida jätad mälestus, Yasse asekuberner ütleb litele, tead maa, tuletasin meelde oma õpinguid ja mul tuli meelde, kuidas ma selle Filippo juures sain neid võileibu ja ei olnud mul mitte mingisugust võimalust. Raha ei olnud vaesest perekonnast pärit, ilmselt see tulevane asekuberner ja maa. Nüüd meenutasin seda, et mõnikord jätsin maksmata jama, saatsin talle 100 rubla tagantjärele, ma saatsin talle tagaluba. Ja kui ma seda kohta lugesin, siis ma mõtlesin, et see saigi olla tol ajal nii sellepärast et need üksikud, kes võtsid, jätsid maksmata ja ei teinud seda ka tagantjärele. Näide oli tunduvalt vähem või õigem oleks öelda, et need, kellel tuli see meelde ja kes tänulikult meenutasid seda võimalust siis saatsid Filippo villa tunduvalt suurema summa, mis kindlasti kattis ja korvas selle kahju, mille tekitasid need, kes jätsid siis seda tegema. Ta on nii, et nisukene meenutus, mis kuidagi seletab, kasvanud 100 protsenti on nii või mitte, aga kui mõelda kas või sellele asekubernerile, siis tema poolt saadetud 100 rubla tähendas sisuliselt tuhanded komplekti. 1000 inimest võisid ühe võileiva gospitsiga kasutada ja mitte maksta, aga vat ma nüüd siis maksis selle kinni veel mõned selle kategooria restoranid koolinäitajaks, Mariinski hotelli restoran ja see oli kuulus oma vene toitude poolest, nii et veel kord iga nisukene koht, mingi spetsiifiline kõrk. Ja väidetavalt oli ta päris populaarne provintsist Peterburi saabunud kaupmeeste töösturite, jõukate inimeste seas käes just nimelt tulid sinna sööma traditsioonilisi vene roogi. Kelnerid seal vene pärastas rõivastes ja mis näib olevat kuidagi eristanud. Vahel oli hästi suur rahakott ja vene keeles, seda kutsutakse vabatakshnic lapata labidas, mis nagu vihjaks, et ajab kokku raha labidaga, nii et selline rahakott ja õhtuti mängis seal vene orkester ja kas orkester siis vene pärastes riietes, kas nüüd otseselt rahvariietes venepärastest kindlasti. Ja need restoranid jällegi töötasid õõs kuni kella kolmeni ning mitmed neist veel kord olidki tuutud oma kindlate toitude järgi, nii et inimesed teadsid, see restoran on iiliti kuulus näiteks seal pakutud mingit suppi või seal tuntud omas akuskade Poolast ja sinna mindigi nautima. Et neid roogi, võtame ühe näite, hotell, palavinski, selle restoran, kooli tuntud Rospifi poolest jätku soov just nimelt seda nautida, siis mindi palabinski restorani hotelli Need, täitsa kategooria restoranid. Need olid lahti kella üheni. Lahtioleku aeg natukene lühem, arusaadavalt kõiku pis tagasihoidlikum, aga ka hinnad tagasihoidlikumad. Ja seal, kas, kui oli elav muusika, siis muidugi hoopis väiksema orkester vilinat mõni liige. Aga seal võisid olla ka sajandivahetuse paiku muusikamasinad muusikamasinat, enam-vähem sellised masinad, mida võib näha teatri- ja muusikamuuseumis, kuhu pandi nisukene paberrull või sisse, mis siis mängis nii äärt, näed, erinesid ka serveeringu Poolast kõrgema klassi kategooria restoranides. No võtame ühe näite. Kui seal eliitklassis kõrgemal serveerid diviina alati Karafinis siis siin pudeliga, kuid mis oli reegel oli, et mitte kunagi ei olnud pudel avatud. Kinnine pudel ja no kui keegi Jontarvut pudelit siis alati kliendi juuresolekul jagallarti talve, siis sealt pudel pidi olema alati kinni. Ja siia kategooriasse paigutuvad ka mõned Vaksalite või jaama restoranid, kes on näinud filmijaam kahele, siis tulevad need restoranid meelt. Muidugi, need olid hoopis teistsugused kui selles filmis, aga enam-vähem väga paljudes kohtades ju väiksemates kohtades ka nõukogude seal oli ju tegelikult ainus võimalus kuskil restoranis süüa jaamarestoran. Mõned nendest restoranides, kui keegi meie kuulates tunneb huvi ja satub Sankt-Peterburi töötavad ju tänase päevani. Muidugi selles mõttes tänase päevani samades ruumides nõukogude ajal muidugi nad oma ajaloolise nime vahetasid mingi prograssiivsema nime vastu, reeglina mitte kõik seal on ka erand. Näiteks seesama Praha on ikka Praha, aga mõned on siis muutunud. Tänapäeval on nad kõik oma ajaloolised nimed tagasi saanud ja üks nendest kõige vahem Peterburi restoran paikneb Nevski ja Vladimir sky prospektidel nurga ja selle restorani nimi Paukin. Tänasel päeval on seal veel lõpusse vene jätt vana kirjaviis. Ja kannab see restoraal oma asutaja Anishinud palkini nime. Ei anna teada, et ta asutas oma söögikoha 1785. aastal linnas solitrakter. Aga kus paiknas seda tänapäeval ei teata, nii et need kohad on korduvalt muuta tulnud, omanik on sama. Ja väga sageli mainitakse seda kohta 19. sajandi kirjanduses ja sellepärast ongi see restoran võib-olla nii oluline, et see oli üks meelisintelligentsi kokkusaamise koht. Ja väga sageli veel kord võib vene kirjanduses leida nisu klassilauseid, et me käisime palk tini juures võime, kohtusime palkini juures, sõime palkini juures. Ja selle hoone või selle restorani avamine just nimelt selles kohas, kus ta paikneb ka tänasel päeval toimus kaheksandasse septembril 1874. aastal ja seal olid ka suured pidustused. 27. detsembril vaatasin 1885 siis firma tähistas oma sajandat juubelit. Pidulik päev ja kahe päeva jooksul sai sinna restorani ainult kutsetega, nii et ei olnud neer taastanud tänavalt sisse. Nii et niisugune koht, kui huvi on, võib seda aga külastada. Nüüd, kui vaadata veelgi madalama järgu restorane, siis neid kutsutakse tol ajal trahtritekstraktiivi ja tuleneb nimest trakt, trakton maantee tee, nii et algselt olidki need teeäärsed söögikohad. Hiljem muidugi on see kõik linnas ja tavaliselt küll äärelinna kandis, niiet nisukesi söögikohti Nevskil muidugi leida ei õnnestu. Aga neid vaadete vahel kutsuti ka Chain ajaks ja tavalihtsalt reeglina kaks ruumi, üks neist oli nii-öelda, kui kasutada tolle aja terminoloogiat puhtama publiku jaoks ja teine siis lihtsama publiku jaoks on arusaadavalt, kus siis oli, milline õhkkond valitses. Ja üldiselt on öeldud, toit oli hea, no vähemalt hästi toitav ja see on ka arusaadav, teatud kultuuris on ikkagi mingisugused lati alumised asendid, et allapoole nagu kuidagi ei sobi sõdalaseks asetada, nii et toit päris hea ja publik muidugi lihtinimesel lihtinimesed, töölised ja muidugi seal ka vahetevahel läks löömaks, joodi palju. Ning need on siis kohad, kus heal juhul võib-olla õhtul keegi esitas midagi suupillil, hinnad muidugi madalad. Ja vahetevahel sinna astuti sisse ka ainult teed jooma. Ja jällegi siin ja seal mälestustes on öeldud, et kui sinna millegipärast juhtus inimene, kes nagu tavaliselt ei käinud nendes kohtades, ütleme siis, kui ta igapäevane või pigem oli kõrgema natukene klassi söögikoha külastas, sinna jäi sealt, teeb siis kahtlustades, et need nõud pole piisavalt puhtad, ise läks ja pesi siis need tassid puhtaks, nii et jällegi päris naljakas, väikene sõigakene, tänapäeval ei kujuta Lähed kuskile söögikoht praga, kõigepealt läheb kööki taldrikut pesema. Ja seal siis tee teed serveerida Tiiu kahes kannus, seda me teame ühes olis Zawarkarkangede teises kuum vesi. Need kannu kaanekesed olid kinnitanud ketikesega ja mis on huvitav, tavaliselt tila kannu tila oli kaetud mingisuguse metalliga mingi plekiga. See oli siis selleks niisugune kaitse abinõu, lihtsalt kliendid ei lööks tila kuidagi puruks, kui hakkavad kallama, võib-olla käsi natuke väriseb, läheb vastu tassi ja murdub, kild tuleb ära. Nii et nisukene kate ja omame, et muidugi ka nende seas oli trahtrid, mida külastasid voorimehe. See on siis pigem 19. sajandi lõpupoole ja miks nad on ja nõuavad erilist ruumi, kasvõi paigutust aru saada, kuskil oli ju vaja jätta hobune, mingisugune õueruum. Ja üldiselt öeldakse, et need olid väga räpased valitsus, sealne sihuke spetsiifiline atmosfäär, lõhk, nii et ega võõrad inimesed mitte sinna selle elukutse juurde ja just nimelt niisugused tavalised voorimehed mitte kutsarid sinna ei astunud, aga millele on juhitud tähelepanu, et vaatamata sellele, et need traktorid olid, nagu nad olid, olid neil väga tihti hästi kõlavad nimed, nii et mõni taolistest praktrites võis kanda näiteks nime London või Pariis. Nii et igapäevastel külalistele ettekujutus Pariisist ja Londonist, kaugel sellest, kuidas need linnad tegelikult välja nägi. Või teine variant oli midagi väga romantilist naerdud toolid näiteks vanad Rahtri nimetus, sipelgas, Muravee lillekijates Wyattootšekk ja nii edasi, nii et päris palju. Ja mälestustes on muidugi need Rahtraid kirjeldatud siin ja seal. Ja kui väikese sissetulekuga inimesed tahtsid kuskil süüa siis tegelikult neid võimalusi oli. Lisaks traktoritele oli ka üks ja sinna võib-olla ei tahtnudki sisse astuda. Tegelikult väga palju, väga palju ja see on jällegi üllatuslik, kui hakata vaatama süüvima, süvenema sellesse eluolusse, mis 19. lõpus 20. alguses oli iseloomulik Venemaa suurlinnadele siis sotsiaalhoolekanne ja meil oli natukene ka juttu sellest, kui palju Romanovite perekonnaliikmed tegelesid heategevusega. Täpselt samuti hooli arvukalt organisatsioone mille üks peamine eesmärk oligi kasvu nisukest söögikohtade ülalpidamine, kus inimestele pakuti odava hinnaga päris korralikku lõunat, nii et see oli üks võimalus. Ja oli ka tavalised, mitte neid toetada teatud söögikohad, kus võis saada 15 20 kopikaga ikkagi väga korraliku lõunasöögi ja jällegi, kui võrdleme kas või nende hindadega, mis valitsesid seal esimese kategooria restoranides, siis ikkagi vahe hästi suur. Ja päris huvitav on ka vaadata, kus need söögikohad paiknesid, on öeldud, et mitmed ja on arusaadav, kui inimene juba alustab seda äri ja peame nad oma äriidee seisneb ju selles, kui hind on madal, siis see tähendab, et häive palju sööjaid peaks sealt läbi käima siis need olid kõrgkoolide kuskil lähedal, nii et arusaadav, siis peamine publik on üliõpilas ja veel kord hinnad võisid seal olla 15 20 kopikat, tavaliselt pakuti ühte-kahte rooga, aga sellest oli täiesti piisab. Ja veel on nende puhul öeldud, et nende seas olid millegipärast Sankt-Peterburis hästi populaarsed just nimelt tudengite ja väikeametnike seas niinimetatud Poola söögikohad, kus siis pakuti poolapäraseid roogi. Ja neid oli ka päris palju. Milline õhkkond taga valitses nendes söögikohtades lihtsalt ühele raamatule tähelepanu juhtida, see on pigem küll natukene rohkem sajandi keskpaiga poole. See on väga huvitav autor. Selle mehe nimi on Fadei pulgaarin ja ta on kirjeldanud neid olusid, mis valitsesid Venemaa sajandi keskpaigas või teisel poolel ja räägib seal päris pikalt ei hakka praegu detailidel peatuma, meil ei ole selleks aega, aga just nimelt atmosfäärile nendest Rahtritas ja ta ütleb päevalilleõli ja kapsa lõhn olid seal nii tugevad sellest lahti saada, siis ei oleks muud võimalust, kui müürid maha lammutada. Et isegi tugev tubakalõhn ei suutnud summutada seda päevalilleseemne ja kapsalõhna. Eks kapsa lõhn, väga selge, üks peamine roog, mida nendes odavamates trahtitas pakkuda. Olli hapukapsasupp või ši kuulsad seed, mis on üks spetsiifika vene köögispetsiifiline toit ja mille algne nimetus oli muuseas tee hiljem on sealset teedest kadunud, kuskile kosmosesse need järele on jäänud ši. Ja tõesti, seda hapukapsasuppi sõid ju kõik alates lihtinimestest kuni ülikutel välja. Nii et kirjanduses on piisavalt näiteid sellest, kuidas Katariina teine on söönud hapukapsast. Teised valitsejad on söönud. Hapukapsasupiretsepte on muidugi tohutult. Ja veel üks supp, mida sajandi lõpus väga sageli ja ka just nimelt spetsiifiliselt on seda mainitud nende voorimeeste traktorite puhul. Et seal pakutes Sali algat ja veel niisukese täpsustusega salliamatškannas kava, Rodge ega pääse on iseloomulik nendel kohtadele kohtadele just nimelt Sankt-Peterburg, aga mitte ainult. Kui need rahtete kirjeldusi vaadata, siis käib kõikide Venemaapiirkondade trahtelt kohta ja sellega põhima. Ta oli sealt, võiks selle Peterburi ülevaate lõpetada, aga mis puudutab söömist ja söömist, mitte niivõrd Aristab kraati ega maailmavariandis vaidlenud jõukuritse uus maailm mis juba 20. sajandi alguseks on sisse tunginud seal, kus on meeletult raha, siis muidugi siin Moskva üllatab kordades Sankt Peterburi. Nii et selle veksli võib nüüd julgelt välja anda, et järgmine kord lähme Moskvasse. Ja on ka väga hea allikas, millele tugineda eesti keeles, seda raamatut Ta ei ole. See on tolleaegse ajakirjaniku kilja rovski Raamat, Moskva imas Gridžiiniat, Moskva ja moskvalased. Ja tolle ajakirjanik, kes võttis mingi teema uurimiseks ju süvenes sellesse, nii et anti tunduvalt ilmselt rohkem aega kui tänapäeva ajakirjanikele. Ja üks osa tema raamatust on just nimelt pühendatud Moskva Nendele söögikohtadele sellele publikule, kes seal käis ja tuginedes valdavalt siis tema kirjutistele ja teistele allikatele. Järgmine kord läheme Moskvasse ja vaatame, kuidas sõid Moskva kaudu mäed ja juba ette hoiatades. Kuigi on teada, kuidas sõit Rooma ülikud kunagi Rooma keisririigiaegades siis vahetevahel on öeldud, et kui otsida kedagi, kes neid on suutnud taga, siis need on 20. sajandialguse vene kaupmehed, nii et saame siis seda vaadata. Järgmine kord ja sellega võikski täna lõpetada.