Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Kõigepealt tahaksin tänada kõikide nende kirjade ja kommentaaride eest ja andke siis andeks, kui mõne vastusega võtab natukene rohkem aega. Kuidagi väga kiire tempo on peal ja eriti muidugi nende kuulajate kirjade ja tähelepanekute eest, kes on juhtinud mingisugustele asjadele tähelepanu. Neid on olnud päris palju, aga ühel tahaks kindlasti tänada, peatuda ja tänada Sakari Salot Soomest kes juhtis tähelepanu ja kui te mäletate kunagi rääkisime tsaari rongist rongides, neid oli ju kaks nendest vagunitest, kuidas need välja nägid. Ja ka sellest õhustikust, mis selles rongis valitsus kui Nikolai teine sellega mööda impeeriumi ringi sõitis. Aga siis sai ka lisatud, et ja seda ma tegin, tuginedes just nimelt vene allikatele. Ühtegi originaalset vagunid pole säilinud, valdavalt kodusõja päevil on nad läinud kaduma. Aga see täpsustus oli tegelikult see ei vasta tõele ja et need vagunid on eksponeeritud Soome raudteemuuseumis, nii et kui keegi meie kuulajatest satub Helsingisse, muuseum ei ole väga kaugel sealt mälu praegu ei täpselt seda kilometraaži ei ole säilitanud, oli vist 50 ringis. Ja kui on veel huvi, siis on ka soome keeles ilmunud raamat keisrirong, romaanovid Soome raud. Ja sealt võiks siis vaadata Ta vaadata ilmselt pilte ei ole veel seda raamatut näinud, kuigi lubati ka mulle seda näidata aga ilmselt on see kättesaadav ja vaatasin natukene, aga selle muuseumi kodulehekülge, nii et ka sealt saab selle ettekujutuse veel kord niisukese visuaalse pildi milline see rong välja nägi. Ja see on küllaltki tüüpiline, et sa tugineb mingitele allikatele, neid pole üks ja kaks isegi natukene rohkem ja oled veendunud, et see vastabki tõele, aga paraku kui meie maailmas ja ajaloo valdkonnas on sageli nii tuleb välja hoopis teine tõde, nii et veel kord soovi korral võib siis neid vaguneid vaadata. Kuid eelmine kord sai lubatud, et lähme juba Moskvasse, aga midagi pole parata, nii me oleme ka vahetevahel teinud midagi huvitavat. Ta on tulnud vahele ja ma mõtlesin, et me võiksime veel mõneks ajaks jääda pealinna. Sellepärast et ka seal õnnestus selle nädala jooksul leida veel lisaks päris palju huvitavat ja tahaks 100 kuulajatega jagada. Ja tuginedes ühele autorile, keda eelmine kord sai ka mainitud, tegemist on 19. sajandi esimese poole autoriga fantjei pul Kariniga. Ja ma tahaksin tuua temalt ühe tsitaadi tsitaadi, mis natukene põhjendab, miks me ei saa kuidagi pealinnast lahkuda, peame sinna veel mõneks ajaks jääma. Ja ta ütleb. René restoratsia, tuletan meelde, et see oli variant, kuidas need restorane tol ajal kutsuti. See on algusetaja lõputa lugu, viljakale Sulele eriline maailm, mida on võimatu kirjeldada, kuna ta on sama mahukas ja sisukas poeem nagu poeem, surnud hinged. Kitsalt lause, mis meile kirjeldab, valitud teema on ilm algused lõputa. Aga ärgu siis meie kuulajad ehmatage, kunagi, kui me alustasime kunagi me lõpetame ka ja selle plokiga täpselt samuti. Kuigi ons köik lõpmatu, siis tuleks alustada või lisada kasvõi seda või need faktid. Ja natuke oli sellest ka juttu. Esimesed söögikohad, Sankt-Peterburis, linn on rajatud 1703. aastal pika keskaega ulatuvate ajalugu seal ei ole. On asutatud välismaalaste poolt ja tõesti, kui vaadata, milliseid nimesid nad kannavad, siis on juba selge, et need asutajad ei olnud ilmselt venelased. Näiteks hank Peterburi esimene söögikoht kannab nime osteeria või asteeria ja asutatud hoonse itaallase poolt 1900 kolmekümnendatel aastatel, nii et see on kõik aeg. Kui meil elasid tuntud tegelased valitsejad loojat Puškin, Lermantov, teised siis kolmekümnendatel aastatel teen niinimetatud saksa trahv. Jällegi arusaadav, miks saksa trahter sellepärast pidaja on sakslane, sa oled traktori puhul on olemas veel üks huvitav kirjeldus, mis avab meile ühe omapära ja nimelt selle trahtri juures oli kalatiik, on, mida see tähendab, on niigi selge, seega seal serveeriti hästi värsket kala, nii et ka nisukesed näited juba tollest ajast. Siis 1740.-test 50.-test aastatest on juba teab, et Ing lihtsalt Rahtritest. Ja muidugi mingi eriline buum me ju teame, kui me liigume ajas edasi, et kogu see maailm Sankt-Peterburi muutub prantsusekeelseks, teame tänu sõjale rahule teistele teostele mälestustele siis buum õis, prantsuse keelne maailm väga paljus sunnib tänu või pärast prantsuse revolutsiooni kui väga paljud põgenikud, põgenikud just nimelt sealt jõuavad, Sankt-Peterburi jõuad Venemaale. Nii et ega see põgenike teema ju põhimõtteliselt ka pole uus. Ja mis on huvitav, kui vaadata, natukene analüüsida, kes need põgenikud olid, siis arusaadavalt, kes pidid revolutsiooni kõige rohkem Maal, kes jäid oma varast ilma aristokraatia. Aga nende põgenike seas oli ka väga palju lihtinimesi, nii et seal olid kokapoisid, seal olid käsitöölised, seal oli väga paljude teiste elukutsete esindajad. Ja kui vaadata, millised konnad läksid prantslaste kätesse, siis kõigepealt toolis aadlilaste, Domina jällegi väga sageli mälestustes meie teame, kes olid need koduõpetajat, kes olid nad kodukasvatajad, Need olid põgenikud Prantsusmaalt. Teine võib-olla niisugune oluline valdkond oli. Võtame seda siis niipealinna daamide rõivastamine Pariisist, mood, nii et kõik see on seonduv selle eelmise ajaga ka põhimõtteliselt sealt tuleb. Ja ka need on valdavalt siis Prantsusmaalt saabunud inimesed ja kolmas valdkond ongi see, mis meid praegu huvitab seal kõik, mis seondub kulinaaria. Nii et väga paljude aristokraatide majades on tol ajal Prantsusmaalt ja hiljem siis nende järeltulijad. Ja kui algselt nad töötavadki nende aristokraatide juures, siis mõne aja mõõdudes juba, kui on mingisugune kapital kogutud, alavad, näitab, meil olid, avavad oma restorani. Ja vot see meile seletab ka, kui me vaatame nüüd seda rida, mis meil olid, itaallased, sakslased, inglased, prantslased saama ja see ei ole ainus valdkond, söömine ja kulinaaria, see maailm. Et Sankt-Peterburi on ikkagi tunduvalt kosmopoliitse linn, kui seda teine pealinn Moskva jätad väga paljus erinevad ka selle poolest. Kui vaadata kohtade arvukuse dünaamikat, siis söögikohtades, siis on selge, et nad kogu aeg kasvavad, nende arvukus suureneb. Kuid, ja see on jällegi tüüpiline ja eriti Venemaale, midagi ei ole siin, mis toimuks isevoolu. Ja algusest alates on, võin kõike reguleerinud ja need tulevad mõned näited näidata nii lõputult palju neid regulatsioone trügib olematut peatuda, aga mõned olulisemad märgilise tähendusega võivad meil olla. Näiteks jätab Petroona ajal, see on aasta 1745 ilmub määrus millega määratakse kindlaks sang Petarboli niinimetatud RB rite arv. Palju neid tohib pealinnas olla, võib-olla oleks vaja täpsustada, mis need Kerberit on? Nad oleksid meie mõistes võõrastemajad kostrahtriga, nii et võõrastemaja, seal on toad, aga seal pakutakse ka süüa. Ja selle määrusest tulenevalt neist võis linnas olla 25, ei vähem ega rohkem, vähem võib-olla küll, aga mitte mingil juhul. Kui 25 on olemas, siis 26.-le enam luba ei anta. Ja on kirjas täpselt, millist toitu nad pidid pakkuma, seal on näiteks mainitud kohvi pidi olema šokolaad pidi olema Gdanski ja prantsuse vilinat pidid menüüs olema vein ja nii edasi, nii et see loetelu on väga täpne tubakas täpselt samuti. Ja veel kord piljardilaud, mis on päris huvitav ilma selleta. Ja vot need Kerberad, Neid oli viis kategooriat ja see esimene kategooria, mille loetelu meil oli, kus siis tõesti pidid olema kõik need toidud, valik, joogid ja need lauad. Neile oli siis vastavalt määratud ka erinevad riigimaksud, nii et esimene kategooria, kus olid need kõik asjad olemas, pidin näiteks riigile maksma aastas 500 rubla päris suur summa. Aga madalam kategooria kannel ei hakka neid täpselt kirjeldama. Esimene kategooria on siis kõrgem, madalam on viies ja need kohad olid alkoholivabad, nii et seal olid siis alkoholivabad, joogid ja tubakas pidi kindlasti olema ja nende maks oli 100 rubla. Hiljem veel täpsustatakse, need näitajad tulevad meil köit iseloomustamaks, seda bürokraatia vohavust. Hiljem määratakse kindlaks ka, millise kategooria asub dusi võis linnas. Kui palju olla näiteks seda esimest kategooriat ess kategooriad, neid võis selle määruse järgi või selle määruse edasiarenduse järgi olla linnas ainult kolm. Arusaadavalt, kui on juba määratud mingisugused reeglid ja kui need reeglid väga paljus tähendavad omaniku jaoks seda, palju ta maksma peab siis väga sageli omanikud teatasid, et nemad asutavad selle rastama, ütleme kolmanda kategooria järgi, kus näiteks alkoholi ei ole. Et maks oleks võimalikult väike, aga läti alt arusaadavalt seda joosta sai, nii et midagi siin põhimõtteliselt uut ei ole, kõik see on meile. Ja kuna need rikkumisi oli nii palju, siis 1755. aastal antakse välja korraldus üldse kõik sulgeda. Jagunemist ei saa nendes sulitest ja kavaldajatest, kõik tuleb sulgeda ja järele jäeti ainult üks, nii et 25. selgus, et üks on enam-vähem siis selline söögikoht ja ööbimiskoht, mis neid reegleid täidab. See muidugi ei tähendanud seda. Pärast seda otsusta enam, linnas pole võimalik kuskil mitte kodus süüa. Neid kohti oli palju ja näiteks veinikeldreid ainuüksi veinikeldreid kooli 1750. aastal linnas 65 Neile lisaks kõrtsid ja näid kõrtsu võiks jagada kaheks. Ühed olid trahtrit ja need olid kohad, kus peamiselt käisid välismaalased ja teised neid kutsuti venekeelse terminiga hartšo vanne. Hartši oleks või hartši oleks tõlkes moon kost. Ja vahetevahel võib ju vene keeles küsida nakaki hartši tähendab Nomnis rahast või kuidas hakkama saag midagi enam-vähem sellist. Ja näide oli linnas 120 tiks. Analoogilised regulatsioonid ka järgmistel aastatel, nii et pidevalt reguleeritakse. Ja peaaegu kõigis mälestustes või väga paljudes mälestustes 19. sajandi esimesel poolel on kirjas, et peaaegu igalt poolt võis osta alkoholi kaasa. Kuigi ametlikult oli alkoholi väljamüük keelatud, kes mäletab kas või nõukogude aega, siis kõik need asjad tulevad väga hästi meelde. Periooditi olli asutuste arv, söögi, tutvuste, joogiasutuste aruka vabaks lastud näiteks Aleksander esimene leidis, et ei ole vaja seda initsiatiivi kuidagi piirata. Kui aga troonile Nikolai teine, siis me teame, et tema jaoks kõige olulisem kord ja seatakse ka siinsis kindel kord. Ja 1835. aastal ilmub määrus, antakse välja määrus, mis paneb paika, palju neid asutusi Sankt-Peterburis tohib olla. Kohe täpsustan, aga enne seda veel üks väikene, niisugune detailikene, et kui Aleksander esimene annab selle arvu vabaks siis tema 1821. aasta määruses on esmakordselt mainitud asutus nimega restauratsioon. Restoranide mainimine esmakordselt 1821. aastal. Aga tulemusele Nikolai esimese Alex 35. aasta otsuse juurde ja selle järgi linnas tohtis olla 35 restoraatsejat 46 kohvimaja, 40 Rahtrit, 50 hartševanat, 250 veinikeldrit ja 20 müügi kohta, kellel oli õigus pidada veinikeldrit. No need on need arvud ette loetud ja nüüd oleks väga hea teada, et enam-vähem kui suur Sankt-Peterburi linn oli. Et seal pidi ikkagi olema nii palju söögi- ja joogikohti. Võime lihtsalt ümardatud öelda tolle aja. Sankt-Peterburi linn oli enam-vähem võrdne tänase päeva Tallinnaga, et seal elas enam-vähem sama palju inimesi, kui täna elab Tallinnas nii et söögikohtade joogikohtade arv, siis ikkagi väga suur, vaevalt meid tänapäeva Tallinnas nii palju on, kui tuleb välja sellest loetelust. Seda, et neid kohti oli väga palju. Seda märkasid ka Sankt-Peterburi külastanud välismaalased, et väga sageli mainivad, et neid kohti on väga palju. Kuid mis neid võib-olla isegi rohkem üllatas, oli see, et naljas sõid ka keskmise ja natuke alla keskmise sissetulekuga inimesed, nii et nad võisid endale seda lubada, nii et see on üks niisugune moment. Ja tõesti, kui vaadata kas või hilisemate nimekate kirjanike luuletajatel artistide mälestuses väga sageli, kui nad meenutavad oma noorpõlve lugusid, siis seal oli ikka sageli igav päevased hommikusöögid, lõunasöögid, õhtusöögid kuskil restoranides kohvikutes, nii et me saame järeldada, et see oli taskukohane tegelikult päris paljudele inimestele. Ja on ka natuke hilisemast ajast üks väga konkreetne aastanumber. Ja selle aastanumbrijärgselt suureneb kaklyyantuuri arv nendes söögikohtades. Ja see on aasta 1806 1861, kui Venemaal lõpetatakse pärisorjus. Aga mida see tähendab? Et muidugi üle keskmise jõukamate inimeste arusaadavalt vaesemad Johannesele seda lubada ei saanud. Ja neil ei olnud ju kuskil provintsis mõis, kus töötasid sajad tuhanded talupojad, elasid, aga nendel inimestel nendel jõukamatale inimestel olid ju pärisorjadest kokad, nõnda abilised, teeniaskond ja need pärast 1860 esimest aastat seda luksust omada koka omada. Teenijaid said enesele lubada tõesti pööraselt rikkad inimesed, nii et teatud kategooriad teatud kiht, nimetame seda muidugi üle keskmise jõukad inimesi, mõisnike anam enesele seda endisi mõisnike kui nüüd pärisorjadest talupojad lubada ju ei saanud. Retse olevat veel olnud üks niisugune tegur. Ja sa ei ole mitte tähelepanud tagantjärele, vaid see on tolle aja kirjutistes, tolle ajakirjanike tähelepanek. Jah, mitmed inimesed, kellel varem oli oma kokk, olid nüüd sunnitud või pidid sööma restaraatsejates 1874. aastal uus määrus, millega Sankt-Peterburis kaotati viinapoed ja muud viinamüügikohad. Järsku ilmub määrus? Rahvas hakkaski sõda kutsuma trahtritel reformiks pärast mida enam nagu kuskil niisugune siis spetsiaalselt alkoholi mõjuvaid poode ei olnud ja tõmblemine käib pidevalt. Ja siis, kuna ju alkoholi müüa on vaja, on siin on ju tegemist riigi suure sissetulekuallikaga siis on eraldi trahtritel luba müüa kanget alkoholi. Nii et Rahtrid jagatakse kaheks, need, kes siis võivad välja müüa eraldi kanget alkoholi ja kes ei või, ja kui linnas selle aasta seisuga, aga see pandi täpselt kõik palka enne selle määruse või otsuse vastuvõtmist oli neid 669 siis enamus said selle õiguse müüa oma asutusest välja kanget alkoholi. Ja et inimesed saaksid aru, milline trahter omab seda õigust, milliselt seda ei ole siis nendel, kellel see õigus oli, oli vastavalt ka õigus punasele sildile, punane silt, punane värv tähendas inimese jaoks, kes siis otsis alkoholi just nimelt see häda, et vot sealt seda kanget saab. Kui varem ei olnud mitte mingisuguseid piiranguid, kuhu need söögi-joogikohad võib rajada, siis hiljem juba tekivad piirangud. Ja peamine, millest lähtuti, et need kohad ei tohtinud paikneda kirikutel lähedal, nii et see oli see peamine kriteerium hiljem tulevad juurtega õppeasutused jällegi midagi, mis on küllaltki sarnane tänapäeva arusaamadega. Veel üks seadus, liigume siis Nikolai teise aegadele lähemale. See on aastast 1894, kuuendast juunist ja selle seaduse alusel köik Sankt-Peterburgi trahtrid jagatakse kolme kategooriasse. Ja mis oli siis peamine erinevus, kui jätta need kõik need detailid kõrvale, see oli või seisnes selles, kas alkoholi võib müüa välja või mitte, see meil juba oli ja teine kass müüakse fikseeritud hindadega või on õigus lasta hinnad vabaks. Nii et need kõige kõrgema kategooria trahtrid võisid müüa trikke välja ja võisid ise määrata selle hinna, millega nad nalja võivad ja ka üldse vaadata seda bürokraatlikku tendentsis, siis mida aeg edasi, seda keerulisemaks kõik läheb. Don näite. 1910 ilmub seadus, mille järgi üks osa trahtreid võis müüa vaba hinnaga näiteks pool aastat ja pool aastat mitte ja neid piiranguid või neid nisukesi erilisi soodustusi või veel kord piiranguid on lõputult. Ja mis ei ole üldsegi midagi enneolematult köik võimaldas igasuguseid tempe ja ma toon ühe niisuguse näite, mis oli Sankt-Peterburis, no kas just levinud oli, aga üldiselt teadjad inimesed olid kursis. Ja see tulenes ka selle linna arhitektuuriliste eripärast, seal oli väga palju paralleelseid tänavaid. Ja üks omanik asutas kaks asutus Is paralleelsetel tänavatel paralleelsetel tänavatel ja üks neist oli hästi suur, ütleme trahter, kus alkoholi ei müüdud ja seal maksud väga väiksed. Ja sageli need maksud olid veel seotud, mitte ainult selle Näiteks pind, selle asutusse siis pind, kui suur see asutus on? Ja paralleeltänaval sellesama kõrva, ütleme siis niimoodi, teisel pool oli siis üks hästi väikene jällegi asutus, mille olid väga kõrged maksud, aga kus müüdi peamiselt ainult kanget alkoholi. Aga mida muidugi võimude ei teadnud, teadsid ja vaatasid läbi sõrmede oli see tasuta osad, mis paiknesid vastastikku, et seal oli siis niisugune läbikäigu väikene koht kas läbi hoovi või mingisugused koridorid viisid siit ühest täis ja siis oligi niimoodi, et ühes söödi ja siis mindi vahetevahel siin teise võeti seal pits mingisugust jooki ja siis tulistati sinna söögipoolele tagasi, jätkati sealt söömist. Niiet nisukesi nippe ja nende loetelu võiks veel jätkata, oli ju päris palju. Ja kui vaadata seisu aastal 1910, siis Peterburis oli neid söödi asutusi ligikaudu 3000, selleks ajaks muidugi Peterburi linn tunduvalt suurem kui tänane Tallinn, aga ikkagi arv on kolossaalne, 3000 söögikohta. Omanikud olid tolleks ajaks 20. sajandi alguseks juba liitunud igasugusteks ühingutaks ja näiteks olid ühingud, kuhu olid koondunud need omanikud, kellel oli õigus kaubelda kange alkoholiga ja ühingud, kus olid siis ilmasele kange alkoholita. Ja üldiselt nad olid ikkagi üsna jõudsalt oma huvide eest väljas. Ma ei räägi praegu mitte nihukesest lobistlikus tegevusest, vaid ka kui oli vaja algasid ka igasugused aktsioone ja üks näide, üks näide, mis natukene haakub ka meie tänapäevaste asjadega 1908. aastal. Sankt-Peterburi võimud otsustavad, et raha peaks ikkagi rohkem teenima ja me teame, et aktsiisid alkoholile on üks niisugune kindel vaen või võim arvab, et see on kindel vahend ja tõsteti küllaltki järsult Peterburist toodetud õlle hinda. Kuulutatakse välja boikott nende omanike poolt ja kõikne söögi-joogikohad selle kategooria järgi kohad, kus oli siis õigus, aga õlut oli õigus müüa, igal pool hakkavad pakkuma ainult import, Baieri õlut. Ja üsna pea võim annab alla, yld lastakse jällegi tagasi. Üldiselt, kui vaadata seda olukorda 19 lõpp 20. algus, siis on täielik buum, täielik buum, mis puudutab nende kohtade asutamist, nomenklatuuri, neid on lõputult. No võib-olla Moskva puhul lähme natukene ka detailidesse, kuigi meil ka Sankt-Peterburi kohtadest olulisematest oli eelmine kord juttu, aga ikkagi ja seondub see selle üldise edasiminekuga, mis iseloomustab 19. sajandi lõpus puu, 20.-te algust, linn kasvab, tööstusasutused kõik see toob linna väga palju uusi inimesi. Väga palju uusrikkaid kõrgkoolid tahes, neid asutusi on tohutult palju. Ja restoran ning söögikohti tekib isegi sinna, kus esmapilgul paistab, et ei ole mingisugune põhjust neid avada. Aga küllaltki üllatav, et 20. sajandi alguses Sankt-Peterburis on mainitud, et kui avatakse mõni uus saun, siis ka sauna juures on restoran. Ja see sauna juures võib-olla mingi puhvet või väikene kohvik oli küllaltki tavaline ja arusaadav, aga nende restoranide puhul mainitakse, et need olid väga head restoranid, mis on ju ka tore inimene, käis saunas ja pärast istus sealsamas väga heas restoranis. Ja kogu aeg veelkord igasugused regulatsioonid, näiteks kui varem oli õllesaalides keelatud soe toit, siis 1912 lubatud. Siis mõni aeg Puuviljamüüjatel lubatakse nendes poodides müüa veini lahtiselt veini ja on lubatud ka kõrvale müüa, sakuskasi inimene peab ka midagi peale hammustada, kogu aeg muutub. Ja mitte ainult ei ole siis maks nendele söögikohtadele tulenevalt sellest, millena Pindi ja kas nad voivad müüa või võimu ja aga Toomes veel mõned näited bürokraatiast. Kõigepealt kellaajad olid ette määratud, sellest oli meil jutt, tore äpp, need kõrgema klassi restoranid tohtisid olla lahti kella kolmeni. Aga siis oli ka ja meil oli juttu sellest, et seal sageli mängisid orkestrid, aga see ei olnud nii, et igal restoranil oli luba oma orkester sinna kutsuda, mängima, see nõudis ka eraldi luba. Eraldi luba oli vaja selleks, kas sul on piljard või ole piljard, nii et see on lõputu nisukene bürokraatia, mis võimaldas jällegi teatud inimestel selle pealt teenida, kord lihtsalt pigistati silm kinni, aga mõnikord pääseti ka sellest kohustusest või midagi sai jälle lubada makstes väikest altkäemaksu, mis on veel huvitav, 20. sajandialguse puhul, võib ka öelda, 19. lõpus. Traditsioonilised restoranid hakkasid enesele saama igasuguseid konkurent, et ja konkurente, mille sünnis oli võib-olla seedikud kaudselt, nii võib altar, tehniline progress. Näitena päris palju puhveteid avatakse uute kinomatagraafia asutuste juures. Need kinod, mida rajatakse eriti 20. sajandi alguses, seal on oma puhvetid siis puhvetid, tekivad ka teatritesse ja kuigi seal on reeglina keelatud kange alkoholi müük, siis näiteks likööri toolid lubada. Ja lubatud oli ka Sankt-Peterburis väga populaarne šampanja. Siis sajandi alguses me võime rääkida millestki sellisest, mis on meil tänapäeval väga tuttav ja võib-olla ka natuke problemaatiline, see on kaubanduskeskused, nimetame neid nii, kas seal on söögikohad ja millel on veel juhitud mälestustes tähelepanu. Kui traditsioonilistes restoranides, eriti nendesse, kus ukse ees seisis šveitsar alaealised, sisse ei pääsenud, siis teatud puhvetid igal pool sinna põhimõtteliselt ju ligi oli pääs tunduvalt hõlpsam, nii et see on veel üks niisugune moment. Kui puhkeb esimene maailmasõda, siis on kõikide nende asutuste jaoks väga paljude probleemidega seotud ja nende arv hakkab taga kiirust vähenema. Ja muidugi 1914. aasta 28. augustiseadus, mis keelab alkoholimüüki, see on üks peamine restoranide sissetuleku allikas, sellest me rääkisime, et kui söögid võib-olla ei olegi nii kallid, siis eriti nendes Ekstra restoranides oli ju peamine sissetuleku allikas just nimelt alkohol. Need kõik need asutused peavad ju kuskilt kokku, kui hoidma, mõned loobuvad orkestrist, aga mida see tähendab, jällegi kuulsad orkestrid, käidi ka neid kuulamas. Nii et kas see toob omakorda publiku vähenemise kaasa. Aga samas on küllalt paljuga näited sellest. Ja me teame, et kui seadus ei tööta mitte kunagi sajaprotsendiliselt ja minuealised inimesed mäletavad ka seda, kuidas näiteks tööl tähistati sünnipäevil Gorbatšovi ajal ja kui vaadata neid mälestusi sellest esimese maailmasõja alg perioodis, siis need kirjeldused tulevad väga tuttavad ette. No jätame kõrvale eliitrestoranid, kabinetid, kus kõrvalisi inimesi ei olnud, näiteks eelmine kord mainisime villa Rodeed teisi siis seal võidi serveerida šampanjat ka pudeliga. Aga kui me vaatame, mis toimus üldsaalides, siis alkoholi pandi lauale kannus ja kallati pakaalidesse vaid tassidesse, nii et pilt väga tuttav tollest ajast. Muidugi, kui mõni asutus jäi vahele, siis ikkagi sõjaolukord, ranged karistused, näiteks mainisime, ka oli restoran esimesse klassi või kõrgema klassi restor, konto jäid nad vahele 16. aastal ja neilt võeti ära, nii et karistused on väga erinevad. Neid võeti ära, õigus esitada, muusikat tähendab, keelustati orkestri kasutamine. No see oli muidugi asutusele löök. Aga üle riigi on ikkagi sadu kohti, kus on rikkumise tulemusena nende tegevus üldiselt keelustatud, nii et asutus oli sunnitud panema oma uksed kinni. Kui on Need, keda tabavad mingid hoobid, siis alati leidub ka neid, kellele on see kasulik. Ja kui vaadata sõja algperioodil inimesed on harjunud ju kuskilt käima ja kas või istuma rääkima, restoranid on sunnitud oma uksed sulgema siis milline on see alternatiiv, võimalus, alternatiivvariant, need kohvikud, nii et kui me vaatame sõja algperioodil, kohvikute külastamine on järsult kasvanud. Aga muidugi restoranide puhul mitte ainult see materiaalne riigi poolt tekitatud külg, aga väga paljud kliendid on ju sõjaväes ohvitserid oma polkudega kuskil rindel minemas. Nii et väga palju on ka see klientuur muutunud või kadunud. Aga kohvikud saavad oma karistuse kätte. Ja see on 16. aasta lõpp, kui puhkeb suhkrukriis, suhkur on tohutud defitsiit. Sellega kaasneb väga palju spekulatsiooni ja lõpptulemus on suhteliselt vähetuntud fakt, alkoholi müügikeeld on meil teada, aga 16. aasta lõpus keelustatakse kondiitritoodetes tootmine, suhkrute peab kokku hoidma ja nende kõik ei rikkumise eest jälle väga suured karistused. Sellega võiks täna põhimõtteliselt lõpetada, aga õnnestus leida üks väga ilus foto. Eelmine kord rääkisime, sson Peterburi olulisus söögikohast krissis saatanast, kui meie kuulajad seda mäletavad. Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis missis sana. Foto saab olema meie Facebooki lehel. Nii et kes tahab vähemalt mõttes sealt sisse astuda ja vaadata, kuidas see kõik välja nägi. Ja sellega täna lõpetama järgmine kord minna siit juba edasi.