No tooblime kaadi ta õlga hääliku pardaroos. Killugu tere Siuru lastest ja krüsanteem idega sant laagritest ehk printsessist Marie Underist paažist Artur Ratsonist mürstist, Henrik Visnapuust Felixist ehk Friedebert Tuglased asmist ehk Johannes Semper-ist keest ehk August Gailiti-ist ja nende toimetamistest ja ettevõtmistest ja tõekspidamistest, Siuru loomisest ja sellest, mis toimus 1918. aastal saksa okupatsiooni ajal räägib Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse õppejõud Jaanus Vaiksoo. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Aastal 1917, miks sündis Siuru just sellesse aega? No see põhjus on isegi üsna selge, et kestis esimene ilmasõda. Ja see oli aeg, kui juba pikka aega kultuuris ja kirjanduses tegelikult suurt suurt midagi ei toimunud. Kõik kunstnikud, kirjanikud, kultuurihuvilised, tundsid justkui nagu mingisuguste nälga kultuuri järele, sellepärast et see sõda oli kestnud pikalt ja ja eks see oli kõiki väsi, väsitanud ja kurnanud. Ja kui rääkida kirjanikest, siis Noor-Eesti rühmitus oli oma tegevuse lõpetanud juba? Jaa, kirjanik on ilmselt ilmselt tundis, et peaks midagi ette võtma. Ja tegelikult noh, siin mälestustes Visnapuu ja Watson kirjutavad näiteks põhisüüdlane oli siin Mait Metsanurk, kes töötas tol ajal Tallinna Teataja toimetuses. Tallinna teataja oli siis Päevaleht, mida seitsmeteistkümnendal aastal toimetas. Räineljaser tuntud advokaadid ja õigusteadlane ja hilisem riigikogu liige ja Eli Aaser oli omakorda August Gailiti õemees. Ja seal Tallinna teataja toimetuses, peale Metsanurga töötas ka August Gailiti. Vot nüüd hakkavad need nagu kuidagi need seosed tasapisi niimoodi kujunema, et et Visnapuu oma mälestustes kirjutab, et kui tema 16. aastal astus lõpuks peale selliseid pikki eksirännakuid, ta ju üritas pikalt eksternina gümnaasiumi lõpetada ja kui see lõpuks tal siis õnnestus. 16. aasta alguses astus ta Tartu Ülikooli õppima. Ja siis 16. aasta suvel. Ta nägi kuulutust, et tulla suveks Teataja toimetusse tööle, siis ta kirjutas sinna. Ja Kaili, et kes seda kirja siis luges, pidas seda Henrik Visnapuud üheks teiseks Visnapuuks. Visnapuu siis kirjutab, et kui siis tema välja ilmus sellise kleenuke Tiidura kasvuga Mehhikene sees Gailit oli isegi pettunud sellest, noh, eks ole nagu huumoriga öeldud, sellepärast et tegelikult nendest said nagu väga head sõbrad truud kaaslased, kes 11 väga hindasid, aga aga seda kasutasid ära jälle omaaegsed karikad, turistid, kes siis kujutasid sageli nii näidet. Visnapuu ulatus Gailiti püksitaskute nii ja ja, ja Gailiti jalad jätkusid järgmisel leheküljel, et. Nonii, nii said need mehed kokku. Siuruse kuulusid veel peale Gailiti ja Visnapuuga, Artur Watson, Marie Under, Johannes Semper ja Friedebert Tuglas. Et selline koos kirjaniku ja ja nendest kuuest ju tuntud oli ju ainult Tuglas, kes siis seitsmeteistkümnendal aastal oli tulnud maa, paavst oli olnud seal tosin aastat maa vahustada, nii Vildet kui Tuglast võeti ju suure austusavaldustega vastu. Ja nüüd tagasi tulles selle metsanurga juurde, tähendab metsanurk oli see mees, kes kes kutsus kokku Tallinnas tegutsevad kirjamehed ja kirjanaised, et et võtta midagi ette, teeks midagi, noh, kas mingi almanahhi või koguteose või midagi taolist. Ja siis üks seltskond noh, kuhu kuulus siis see eelnimetatud seltskond leidis, et mis nad ikka nende realistide ja naturalistide ega seal midagi teevad, eks tol ajal, seitsmeteistkümnes aasta oli juba noh, väga selgelt esile tõusnud selline moderne, igasugused modernistlikud ismid, noorem põlvkond, loomulikult töö läks sellega kaasa. Nii et selline väiksem seltskonda otsustas, et teeme parem ise midagi sinna väiksesse seltskonda, kuulusidki siis Gailit, Visnapuu, Tuglas, onda, Ratson, Semper oli tol ajal veel eemal, tema oli Rakveres sõjaväelane, tema oli seotud Eesti esimese polguga. Mälestustes Hatsoni Visnapuu Semperisse eriti soojalt ei suhtu, see oli ka mõistetav, eks, et Visnapuu ja Watson olid mõlemad paguluses Semperi siia Aleks kaaslasele, nõukogude võimuga ja ja seda on ka väga selgelt tunda, et nad ei hinnanud naasele Semperi selliste paindlikkust või sellisteta vastavalt sellele, kuidas olud olud eeldasid või nõudsin. Jõhvi kandis siis oma pitseriga sellele Semperi toonasele tegevusele. Tähendab näiteks Watson meenutab teda ikkagi üsna irooniliselt, et Tsemperist oli jäänud selline kuvand, et ta oskab väga palju keeli, ta on selline tohutu elu, Tiit eks taga. Haatson väidab, et see oli ikkagi paljuski fassaad, et ta kasutas ära, aga väga palju, noh, kus ta midagi midagi kuulis, seda serveeris ta enda teadmistena, et ei olnud ta selline eru tiit ühti. Kui välja paistab. Et ühesõnaga jah, et see seltskond kogunes siis Adsoni juures. Pikk tänav 34 korter seitse. See on siis tuntud Siuru laste aadres. Vaat siit tekib jälle nagu huvitav liin, et mis korter see oli seal pikk tänav 34, korter seitse. Kas praegu on seal ka korter või on seal mingi ettevõtte asutust? Ta on antud nagu Eesti kirjanike liidu käsutusse see, see, Maja seal seal peeti ka vahepeal nagu sellist rao väikest raamatupoodi ja nii, aga omal ajal ta jah, avanes sellisele rohelisele turule, need aknad seal ja selle korteri sai. Ats on nii, et Hatson on pärit Võrumaalt ja ta õppis siin sajandi alguses Pihkva maamõõdukoolis. Ja temast sai maamõõtja ja seal maamõõdukoolis temast aasta ees õppis muuseas Otto Tief ja Otto Tiefi ka said nad päris headeks sõpradeks, nad on mõlemad ka ühel aastal sündinud 1889 ja ja ka hilisem kolonel Eduard Ahmann oli isegi Hatsoni pinginaaber ja sillad töötasid Pihkvas maa mõõtjatena, aga Otto Tief tuli Tallinna Tallinna linnaplaneerimise osakonda tööle. Ja mingil hetkel saatis ta sõpradele kirja sinna Pihkvasse, temale Peterburi, tema ja et et koht jääb vabaks, et ta võib kosta nende eest ja selle kasutas muidugi Hatson ära. Ta tahtis ammu Tallinna tulla ja ta oli siin defil külas käinud ja nii nii süsteem pärandas Adsonile selle ametikoha Tallinna linnaplaneerimise osakonnas ja muuseas ka siis selle korteri pikk tänav 34. Et sellest saigi siis Siuru nii-öelda Siuru staap kus siis eurooplased pidasid oma olenguid kõiki selliseid vestlusõhtuid ja öid ja ja kuna Watson oli juba aastaid siin viibinud mitu aastat, siis ta oskas ka keerulisel ajal sellist kohvi ja kohvikõrvast hankida, nii tema tol ajal teda kutsutigi selliseks nagu Underi erasekretäriks Underiteetigi ju Šeuro printsessiks Adsonali paaž truu saatja ja Siuru asutati siis seitsmeteistkümnendal mail 1917 sellisel ilusal kevadel 101 aastat tagasi ja et no nad meenutavad, et kus euro asutati, siis nende perekonna esitähtedest sai moodustada nime Gustav. Kuna Gustav suits oli legendaarne Noor-Eesti asutaja ja selline vaieldamatuks autoriteediks kirjanduses kujunenud, siis seda peeti väga heaks märgiks et rühmituse perekonnanimede esitähtedest saab moodustada sellise ilusa nime Gailit, Under, Semper, Tuglas, Ats on ja mis nato üsna puhe ongi vastav. Aga tegelikult nad olid ju kõik algajad, et välja arvatud Tuglas tundmatut laiemale publikule suhteliselt suhteliselt tundmatud või siis ütleme, kui nad olidki nagu mingisuguseid kirjanduslikke ambitsioone ilmutanud, siis nad olid ka kriitikalt vastu näppe saanud, noh näiteks Kaili, et ma toon ühe näite kallitali noore mehena 1910 avaldanud jutustuse, kui päike läheb looja. Kui seda jutustust lugeda, noh, kallitan ka selle ise hea meelega maha vaikinud, sest see on tõesti selline noh kubiseb võib-olla sellistest sümbolismi mõjudest. Ta stiililt on küllalt ikkagi algeline. Nii et sai õigusega jah, ja, ja ütleme, kallitit oli ikkagi nagu võtta, nagu ikka väga suure avansina tol ajal, kui kirjanik Visnapuu oli koos Richard Rohu ja Maria Heibergiga avaldanud kaks koguteost momente, esimene ja roheline moment ei olnud ka kuigi suurt tähelepanu pälvinud või, või kui, siis pigem nagu negatiivselt. Eks Underi luuletusi oli, oli siin-seal ilmunud, eks nagu nagu Gazemperil. Aga ikkagi välja arvatud siis jah, Tuglas ja Tuglase kohta on öeldud, et ta tal oli siiski nagu väga hea ninaga selliste noorte annete peale ta tajus, tajus seda kirjandust hästi ja ja siis, kui Siuru asutati ja et siis see oli selline nagu Visnapuu meenutab, et selline mitmekordne kevad nende jaoks, et see oli selline. Väljas oli kevad hinges oli kevadeks ju noh, see oli kindlasti ka selline Hatsoni Underi Underi aeg ja siis omakorda veel selline kindlasti hiljem tuli ka seal Tuglas mängu ja et selline noh, seal oli armastust, luulet, kevadet, kõike oli. Ja peale selle kujunes jõuluväga kiiresti ka selliseks millekski selliseks, mille järele rahvas tõesti janune, nad paistsid ka välja. Et muidugi nende põhieesmärk, miks nad kokku tulid, olid hakata ikkagi oma raamatuid avaldama. Aga kuna nad olid sellised küllalt ka värvikad kujud, noored tahtsid midagi korraldada siis muidugi nende ettevõtmised leidsid ka sellist suurt tähelepanu. Siin meenutatakse, kivad, näete, see väike seltskond, kuus inimest jagunesid ka omakorda sellisteks tiiba, teeks sellise vasakpoolse tiiva, moodustasid siis Gailit ja Visnapuu, eks, kes alati tahtsid midagi sellist pöörast korraldada, midagi väikekodanliku šokeeriv, eks ju. Aga siis under, kes oli siis 34 aastane, kahe tütre ema siis tema muidugi oli alalhoidlikum kõigi nende pööraste ideedega vaimustunult kaasa ei läinud, loomulikult Hatson ikkagi tegi nii nagu konder soovis. Ja saad sa meenutudki, et Tuglas oli selline tsentrist ja Semper kõlkus kord siia, kord sinnapoole, nii nagu olukord parasjagu ette nägi. Noh, see on ka jällegi selline mälestustes irooniline vihje, ilmselt Semperi sellise selg rootusele. Siis muidugi, et nende eesmärk oli hakata nagu raamatuid välja andma aga neil puudus kapital ja selleks mõtlesid nad siis välja, et oleks korraldada üks loterii, tuleks korraldada tuluõhtu. Need loose müüdi, medi ise müüsid sõprade kaudu müüdi, eks ju seal sõbrad kunstnikud andsid üht-teist neile loosimiseks. Konrad Mägi andis oma maastikumaastikumaali ja ja üldse sinna Seurulastega liitus mitmeid kunstnikke. Ado Vabbe, Nikolai Triik tegi Siuru vappi. Siuru nimi pärineb Tuglaselt kalevipojast pärineva müütilist lende tähistama. Et see Siuru vapp ja, ja see turulipp, mille siis Nikolai Triik kujundas, noh see see kogu seltskonnale väga meeldis, eks. Jaa, Ado Vabbe illustreeris nende sõrulaste kogusid. Ja siis 25. septembril 1917 korraldatigi siis jõuluõhtu Estonias. Saal oli rahvast täis nagu asjaosalised ise meenutavad, et meeleolu oli selline karnevalile. Et noh, midagi sellist oodata ei olnud tükk aega. Et kui selle repertuaari süveneda, ega seal midagi enneolematut ei toimunudki, et nad lugesid ikkagi ette oma loomingut, eksju no kui me mõtleme sellele, et noh, mingisugust tänapäeva mõistes võimendust ei olnud, eks. Et Under luges sellise väga vaikse tagasihoidliku häälega, noh võib-olla kõige värvikam modellid, Gailit, kallid luges oma saatana karusselli eta. Saatana karussell oli siis tema uus novellikogu silmus ja Tuglas oli siis vana revolutsionäär muidugi, kes oli viienda revolutsiooni aasta kõnesid pidanud, et Tuglas jah, oskas, oskas kõnet pidada, et näed, mehed meenutavad ka, et ta siis väga professionaalselt valmistused. Enne esinemist jäi ära mitu toorest muna ja õlitas oma häälepaelu sellega ja seal oli igasuguseid naljakaid auhindu siis välja loositud seal küll seal Randevu, Ellail pakuga ja ja, ja nii edasi, et et väga palju selliseid naljakaid loose oli muid. Kas juba esimesel õhtul juhtus või korraldati ka mingi skandaal, mille poolest jõus jõululased on kuulsad ajaloos olnud? No selle skandaali nii me võib-olla ei jõua, see oli nagu võib-olla ka üks kõige värvikamalt toimus 18. aastal. Et sellel esimesel õhtul läks suhteliselt rahulikult ja seal oligi Selline just selline karnevalile meeleolu, et, et Visnapuu oma mälestustes päike, jõgi meenutab, et seal, et üks inglise mereväelane tagus rõõmsalt teisele kapsapeaga vastu kui pead ja andis kapsajuurikat närida, et kapsalehte oli kogu fuajee täis ja noh, eks seal ja, ja oksjonil loositi välja konjakipudel ja, ja niimoodi. Ja nii edasi, et, et tegelikult kapitali tuli ilusti, nii et kirjastamiseks saadi kapital kokku. Juba sellel esimesel jõuluõhtul oli ka olid juba müügis ka Siuru esimene album ja Marie Underi sonetid. No millest kujunes siis selline tõeline müügihitt? Vist kuu aja pärast anti välja juba teine trikk aasta pärast kolmas trükk. Under sai noh, tõesti nagu sonettidega kuulsaks ja ega seda põhjust ei pea väga otsima, sellepärast et 100 aastat tagasi arvestades seda millist kirjandust oli eesti rahvas seni lugenud ja, ja kui nüüd kirjutab eks naisterahvas selliseid Impressionistlikesoneta, kus ta väga avameelselt siis kirjeldab oma armuelamusi, eks see muidugi ka erutas. Lugejate lugesid ka need, kes muidu ei loe, eks see ole ka tänapäeval täpselt samamoodi. Ja Siuru õhtu oli siis 25. September, ja siis hakkasidki, nad said kapitali kokku selleks kirjastamiseks, nii et. Siuru esimesele albumile järgnes siis son Marie Underi sonetid siis Semperi PRO, millel on just Aado Vabe kaanekujunduseks Semperi PRO siis Gailiti saatana karussell, Visnapuu andis välja oma luulekogu Amoores ja kui me võtame need sellised püüd kogud, et näiteks kui me jätame kõrvale selle Gailiti esimese teose ja Visnapuu varasemad koguteosed siis eks need omal ajal ikkagi tõmbasid ikkagi suurt tähelepanu näiteks saatana karusselle. Noh, Kairitil seal need olid pöörased fantaasiad seal, kuidas niminovellis seal lolla kloostriülem saatanaga patustades toob ilmale viis sinist põrsast. Eks, et ma ma olen Teaduste Akadeemia raamatukogu Baltika osakonnas laenutanud ühte selle ühte, seda saatana karusselli eksinud ilmselt omaaegset Emotsionaalne lugeja oli servale kirjutanud, et kallitamise kuues põrs. Et noh, mis näitab nagu suhtumist, et ikkagi nagu ta ilmselt šokeeris. Ja ma võin lugeda siin ühe Visnapuu luuletuse sele, laulsest Yaledast. See on kirjutatud 1900 seitsmeteistkümnendal aastal 14 jaanuaril. Nüüd laske märatseda Vaidia surra ja vandu saatanlikult tervitada. Ko idioot, kes usub, armastada võib naine, et ta südameid ei murra. Hoonarges usub ilu, siin võib Loita, kui oma elu suudad selleks anda. Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda, et ülev rõõmses elus veel võib koita. O elu virtsamäele haisev lokse, oo õud oo jälkus kõige Mäendamine hoo, jamp, soo, hullumeelne sonimine, oo maailm, purjus jumalate okse. Värvikas, ja et pärast seda muidugi hakati Visnapuud süüdistama jumalateotuse ja nii edasi, et eks talle see märk jäi. Külge ja, ja aga Seurulased on alati rõhutanud seda, et nad tegelikult nad kirjeldasid seda aega, et sageli need luuletused, mis on võib-olla kirjutatud mina vormis. Et see ei ole mitte nüüd luuletaja, mina, vaid tema, ta väljendab seda, mis oli ja aeg oli selline, eks, 1917, kõik käis esimene maailmasõda. Ja, ja noh, ma arvan, et ega tänases päevas see luuletus väga-väga võõralt ei kõla, eks ju. Et siin neid paralleele võib tuua väga palju. Kui Sõõrulased maring sõite korraldasid siis mismoodi need välja nägid ja missuguseid luuletasin seal lugesid kas nad arvestasid näiteks publikuga, kelle ees nad parajasti on, või panid kõik oma kõige vängemad välja. Või Marie Under, et kui ta oli alalhoidlik ja väga tagasihoidlik ja vaikse häälega, kas ta luges neid oma erootilisi luuletusi ka publiku ees? No kindlasti oli nii, et Marie Underi luuletused noh, köitsid eriti, võib öelda sellist tolleaegset noorsugu noored koolides õppisid neid Jul tüdrukud õppisid need lausa pähe ja nii et see oli ikkagi selline, et et võib-olla nad sellist alalhoidlikumad publikut ja šokeerisid. Aga nooremat küll nagu ikkagi olid nagu väga-väga vaimustuses sellest. Et neil endal oli ka nagu sellised mõistet kasutusel meile Visnapuu ja Gailiti Nad nimetasid Seurulasi nagu santlaagrite, eks, et see tähendas selline vaba ja loov boheemlane, eks, või, või nad ütlesidki nagu distsiplineeritud boheemlane, et nad on sellised distsiplineeritud kohe Eeemmlased noh, see tähendab, et nad otseselt mingisuguseid hulle skandaale korraldanud, võib-olla nagu fo turistid Itaalias või Venemaal, eks midagi sellist ei olnud küll, aga nendega üht-teist ikkagi oli seotud, et et kui me hüppame siin nüüd näiteks 18. aasta suvesse. Sysseurulased suvitasid pühajärve ääres saare talus just seal olid nagu ma Marie Under oli oma kahe tütrega, Hatson oli seal. Mingil hetkel liitusid nendega Gailiti Semper ja ka Visnapuu tuli sinna. Nii et seal oli küll selline ilus suvi mida nad nagu helgelt meenutavad ja seal oli siis olnud üks selline rahvapidu, kus vana ärkamisaegne tegelane ja põline vallakirjutaja Gustav Wulf võis, kes on kirjutanud siis sellise toreda laulu nagu õrn ööbik sõnad Gustav Wulf Öise siis, kritiseeris seal rahvapeol vest kõnes Kaseurolasi ilmselt nende pühapäeva meeleolude tõttu, sest aeg oli ju selline rasked. Ja siis Hatson meenutab, paari päeva pärast nad kuulsid, kuidas saare talu seakarjane nagu sigu taga ajas sõimates näidet kuradi Seurolased, et et ilmselt Wulf, oi, see oli jah, selline, selline vana talle mõistes siis vana kooli mees, kes sellised c oruga seotud ettevõtmise eriti ei jaganud. Aga jah, et tulles selle juurde tegelikult Siurulased ise ütlesid, et et nendes puudus selline topeltmoraal Nad ütlesidki, et nad vastandasid ennast nii-öelda prokurör idele, kelleks olid siis sellised nende mõistesse sellised kitsarinnalised, väike kodanlased et kes nagu tegid noh, väga traagilist nägu, aga tegelikult noh, võib-olla püüdsid sellest sõjast nagu kasu ja tulu lõigata, eks, et. Südant Isamaa saatuse pärast, eks tegelikult Cheurulased vägagi elasid sellele kaasa mis Eestist saab, eks, et juba siin seitsmeteistkümnenda lõpus, kui Venemaal toimus revolutsioon ja kommunistid haarasid võimu ja, ja ka siin tulite ju enamlased võimule, meie maapäev saadeti laiali. Noh, eks selle, see kõik sellele ikkagi Sõõrulased vägagi pingeliselt elasid kaasa ja ja nad oma mälestustes On Visnapuu on meenutanud, et et kui saabusid nüüd need ärevad ajad, see 18. aasta algus ja Eesti vabariigi väljakuulutamine, et siis nad olid noh, kõik sellest noh väga vägagi haaratud, eks jälgisid neid sündmusi väga pingsalt. Ja elasid sellele kaasa. Ja Sõõrulastel oli üks kirjanik, keda nad väga hindasid, aga kes eesti kirjandusloos on jäänud ikkagi selliseks marginaalseks nähtuseks, mida võib-olla laiem lugeja publik ei tunne. See oli Jaan Oks. Oks oli juba Noor-Eesti päevil kirjutama hakanud ja ta oli mõnda aega-Läänemaal masus kooli õpetaja, seal tekkis tal Tuglase ka kirjavahetus. Ja Jaan Oks on nüüd nagu selline selles mõttes miks? Miks Eurulasetada hindasid ja miks teda nagu laiem publik ei tundnud. Põhjus oli lihtsalt tema sellises väga eripärases loome laadis. Et ta oli sellise spontaanse loomelaadiga, et kui talle hoog peale tuli siis võis ta ükskõik kus hakata oma novelli kirjutama. Ühe hooga vehkis novelli valmis, sinna suurt parandusi ei teinud. Ja seetõttu tema novellid kujutavad endast justkui nagu mingit sellist alateadvusevoogu. Hatson on öelnud, et et sellise, näiteks oma hilisemates mälestustes, et tänapäeva sürrealismi voolus oleks võinud Talle isegi täitsa menu olla, kui tal oleks olnud mingi kirjastaja ja eestkostja, et aga aga omal ajal ilmselt suur osa Oksanoveller rändas lihtsalt toimetuste prügikasti, sest sest nad olid niivõrd subjektiivsed, eks see mõte oli sageli nagu hüplik. Aga nad on ikkagi nagu noh, väga poeetiliselt kirja pandud ja Seurulased siis oma koosolemistel seal pikk tänav 34 lugesid neid üksteisele neid oksa käsikirju ette. Ja siis oli mingil hetkel periood, kus järgmises majas pikk tänav 36 oli, see oli linnade liidu ajutine haigla oksa siis oli seal haiglas, ta põdes sellist raskekujulist, luu tiisikust oli sellistes kohutavates piinades sirulased käsitleda ka seal aeg-ajalt vaatamas. Kõrvalmajas, siis on lihtsalt hea. Sellest hiljem see maja on, sellel on huvitav ajalugu, et ta on hüütud ka Toomuse pilvelõhkuja, eks see vabariigi algusaastatel ehitati sinna siis osaühing Toomus ja pidas seda maja, ehitati selline kuuekordne maja, noh tolle aja kohta ikka selline uhke maja, eks taeva kõrgustesse eksklusiivsete korteritega. Ja hiljem kujunes selles raudteelaste maja vist seal nõukogu nõukogude ajal oli pikka aega seal ja siis oli üks periood, muuseas, kui Watson ja Under hulk aastaid hiljem tulid Tartust Tallinna ja siis Adson nägi kurja vaeva, et leida sobiv elamine neile Tallinnas. Ja siis ta tohutu raha eest üüris ajutiselt sinna selle Toomuse pilvelõhkuja kuuendale korrusele korteri. Ja oma mälestustes ma loen siin ühe tsitaadi, sest ta on kirjutanud, et ilus oli tuba seal Toomuse kuuendal korral. Printsessil pole eluilmas nii ilusat sooja tuba olnud, õhtuti läks seal ärkliaknast vaadates kaks päikest looja. Et, et noh, kui me paneme tähele, sest ta kirjutab süna ainsuses printsessil pole eluilmas nii ilusate sooja tuba olnud, et ta ei räägi endast, vaid ikka Marie Under istet Wonderile oleks hea ja soe ja ilus. Aga noh, seda nüüd etteruttavalt, et siis Jaan Oks oli raskelt haige. Lõpuks viidi ta vist ära sealt vaestehaiglasse ja kui tulid, siis need ärevad päevad. Et mis saab Eesti riigist või kui Saksa okupatsioon lõppes. Ja siis 24. veebruaril kuulutati välja Eesti vabariik, siis kui Sõõrulased üks nädalapäevad hiljem läksid oksa haiglast otsima, siis nad enam ei leidnud teda, sest Oksoli surnud päev peale Eesti vabariigi sündi ja ta maetud juudi kalmistu taha rahumäele sinna tollasesse vaestekalmistule. See haud on praegu ka hõlpsasti leitav, et koduvald on Saaremaalt pärit. Püstitas sinna sellise graniidist ausamba, mis on sellise suureahelaga piiratud. Et ta on sellises hooldamatus seisundis, aga see ausammas on piisavalt võimas ja et sellega ei juhtu nagu mitte midagi, et et aga et jah, et sellised kirjandus ja kultuurihuvilise huvilistele teadmiseks, et see Aude oksaaugud on seal olemas. Aga kas Hirulased püüdsid siis või hoidsid alles ka tema loomingut? Rändasid küll ajalehtede toimetustes, rändasid prügikasti, aga kas Sõõrulaste kätte jäid ja et kas kõik või suurem enamus on säilinud? Ilmselt mitte suurem elam enamus, sest ühes kirjas oli oks kirjutanud Tuglasele, lõpetasin täna oma 100. novelli. Aga kui me vaatame tema mingeid kogutud teoseid või no Velli kogum, mis on välja antud, noh see pisut üle paarikümne novelli, et paljud on jah niimoodi kaduma läinud, et noh, igaks juhuks ma põhimõtteliselt tsitaadi ette lugeda. Magusalt kestab see elupäev, mõnikord huvitav on siis natuke kerget värinat ja siis see tähtis ollu segune elu, mõõdupuus on jälle meeletu, tähtis, midagi suurt ja vahest ka kõik, kõik Sa suur ja saladuslik, kõik piirideta, vabade vaba, ainuke olemasolemine, vältus ja muud ei ole ju, sest ka inimene on vältuse tühine omadus. Ta kirjutas jah, sellist sellises võib öelda sellist väga poeetilises stiilis proosat. Aga sirulased ise no kõige ma siin mainisin Gailiti saatana karusselle ja ja Underi sonett ja, ja siis Visnapuu amorest, need olid debüütkogud, aga jätsin mainimata selle, et Adsoni tatsan ju oli ikkagi noh, nagu ma ütlesin justkui selline Sõõrulaste võõrustaja. Aga mingil hetkel, kas ta soovis ka ikkagi seda Siuru liikme nime õigustada, aga igal juhul hakkas ta ka luule Vähemalt legend räägib, et kõigepealt näidanudki ta oma luuletusi Tuglasele, mille peale siis Tuglas öelnud, et ka sina otsal. Et lootis, et vähemalt üks nende hulgas ei ta tegele kirjandusega, aga tema andis siis välja ja luulekogu hinge, balangu murdeluuletused. Nii et kaatsonist sai, sai luulet, aga muidugi Adsonil on väga imeilus käekiri, noh ilmselt see kalligraafiaoskus on pärit ka sellest maamõõdukoolist. Üheks tema meelisharrastusteks oli siis Underi käsikirjade ja luuletuste ümberkirjutamine Heurust jätkub juttu kauemaks kirjandusteadlane Jaanus Vaiksoo räägib nädala pärast Siuru ringsõitudest ja paljust muust huvitavast. Sirvime veel Henrik Visnapuu mälestusteraamatut, päike ja jõgi. Kui vürst Pühajärve äärde jõudis, leidis ta eest oma kaaslased täis päikest ja elurõõmu. Pruunid parkinud poisid ja naised ning Underi harjalised tüdrukud. Seda naiselik olemisrõõmu seal järve ääres on Marie Under luulestanud eel õitsengus. Hääl oli seal supelda, sõuda ja kala püüda, aga ka elulustist hõisata, nii et Kaja mitmekordselt vastu lajatas. Hääl oli hulkudahobusemäel või sealsamas piduõhtul õrna ööbiku autorit välja plaksutada ja hüüda, kui selle laulu ette kant. Aga siis tärkas kolmel musketäri, Kailitilsem, Peril ja minul idee kõndida Pühajärvelt Sangaste ja Helme kaudu Lipp Lappile mõeldud, tehtud. Ja kui me nüüd esimesed reisiseiklused vahele jätame, siis mis juhtus lip-lapi talus, kuhu pühapäeva õhtupoolikuks jõuti. Selle kohta kirjutab Henrik Visnapuu järgmiselt. Pühapäeva õhtupoolikul olime juba Abjas lipp, lapi talus. Esinesime nagu kord ja kohus lipp lapi vanatüdrukutele, kuid meist ei tehtud palju välja, aga sellest polnud suurt viga. Meil oli igaühel õpilaste keskel tutvusi ja sellest piisas. Pealegi oli lipp lapi rehe all ja õues niinimetatud basaar ja loterii. Moodustasime kohe grupi Ameerika loteriidest osavõtmiseks ja nõnda juhtuski, et saime pudeli konjakit ja mulle langes sülle elus oinas. Ma olin oma oina ka mures nagu poissmees lapsega. Seni kui rehe all viibis veel hobuseid ja rahvast, oli oinas vaip. Kui aga vaikus maad võttis, tõstis ta haledat häält. Ma lootsin, et pererahvas mu oina eest homseni hoolitsejad, kuid seda ei juhtunud. Mida pidin ma oinaga pääle hakkama, Juua talle tõin ja kartulipealseid pakkusin ka, mida hämaruses põllult kitkusin, kuid neid oinas ei söönud. Pelutagu siis öine sõjanõukogu lipp lapi lakkas, otsustas oina saata salajase kaaskirjaga Abja kaudu hallistesse Semperi ema juurde. Olgu oina liha ja verikäkid laual. Aga kust võtta hobust ja meest või naist, kes oina hallistesse viiks? Liplapilt seda ei saanud. Oinast ise lõa otsas 15 kilomeetri taha viia olnuks väga tülikas. Rehealune tuli oinast tühjaks teha. Panime siis oinale Baera sarvede taha ja läksime külla hobuste meest otsima. Fotoaparaati olnuks vaja selle protsessiooni pildistamiseks, mina vedasin oinaste eest, Gailit lükkas tagant ja Semper viht käis protsessiooni eesotsas. Õnneks nõustus üks vabadik teatava arvu Oberostide tolleaegse okupatsiooniraha eest oinast hallistesse viima. Me ise läksime teist teed. Mis sai oinast edasi, selle saab teada Henrik Visnapuu mälestuste raamatust. Aga ansambli tooma poeg abiga läheme läbi 1970. aasta 100 aastat tagasihobusemäele piduõhtule ja kuulame Gustav Wulf, Õie ja Karl rammu, laulu õrn ööbik, kõike head.