Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäevateele. Me oleme jäänud nüüd päris pikaks ajaks 19. sajandi lõppu, 20. sajandi alguse ajajärk. Ehk Nikolai teise valitsemisaega. Ja võib-olla oleks põhjendatav sellega, et vähemalt minu põlvkonna jaoks, aga ka nooremate inimeste jaoks on ju neid sündmusi mis eelnesid veebruarirevolutsioonile oktoobripöördele tagantjärele analüüsitud, just nimelt lähtudes sellest soovist mõista, kuidas impeerium kokku varises. Aga inimesed, kes ei olnud otseselt seotud revolutsioonilise võitlusega, ei võib-olla selle ühiskonna ladvikus kuulumisega elasid ja oma tavapärast elu käisid restoranides, kes keetis kodus, kes veetis aega kuskil soovitades ja nii edasi. Nii et võib-olla olekski just nimelt selle plokid ja see eesmärk just nimelt selles või seisneks selles, et vaadata seda argielu. Ja pühapäevane aeg on ju selline, kui me enam-vähem mõtleme, midagi täpne, mida teha lõunasöögiks või õhtusöögiks või kuhu minna. Nii et kas restoranide teema peaks olema ju suhteliselt sobiv ja tuleb ju arvestada ka sellega aega veeta, niisukestas meeldivatest kohtades on ju väga mõnus. Ja sinna võib ennast kamatas unustada, nii et see on väikene sissejuhatus, mis võiks seletada, miks me oleme selle teema juurde jäänud. Eelmine kord mainisime Ühed, olulisemad restoranid pakkusid tol ajal prantsuse kööki. Jõudsime ma näen nimetada, liigume siit edasi ja vast üks nimekamaidon kiuuba, püüame neid hääldada, kuidas venelased seda tegid? Mitte nii väga prantsusepäraselt, ja mis on nüüd nendele kohtadele iseloomulik ja võib-olla natuke eristub tänasest päevast et väga sageli nendes eliitrestoranides toimusid pidulikud vastuvõtud, tähendab mingisugused üritused, mis olid pühendatud Kasmanele tähtpäevale või mõne inimesega seotud mingisugusele juubelile ja nii edasi ja neid on päris palju. Ja olgu üks näide sealtsamast lubast. 1903. aastal, 21. mail tähistati seal ühte ümmargust tomit misseoldus linna ajalooga ja ma arvan, et meie kuulajad juba aimavad, millega on tegemist, kui aastal 1903 ja maikuu siis seal pidulikult tähistati soli pidulik hommikusöök ja just nimelt linna asutamise kahesajandad juubelit. Ja kuna tegemist oli niivõrd tähtsa sündmusega, siis sellest hommikusöögist võttis osa ka Nikolai, teine isiklikult nii taolisi üritusi päris palju ning on säilinud ka selle piduliku hommikusöögimenüü ei hakka seda ette lugemas, on päris pikk, aga pakuti ka põrsast. Minu teada on see vana retsept, mis kannab nimetust põrsast trooja moodi ja lühidalt. Ta on selle valmistamise viis, järgmine üks osa põrsast, mis läks ahju, oli kaetud taignaga, nii et haiglasesse nagu küpsus ja teine pool siis oli pigem otseselt selle kuuma õhu käes ning tõmbus nagu pruuniksjoni saadi nisukene, pruunikas heledam põrsas, mis oli tol ajal laual serveeritud. Ja ka kuigi juba hinnad või peeti seda kalliks restoraniks, siis ega need hinnad üle mõistuse ei olnud, millest võib seda järeldada. Et väga sageli seal ka üritused, mille osavõtjad ei olnud võib-olla tipp eliiti kuuluvad inimesed, kui üldse võib niimoodi inimesi jagada. Aga need olid näiteks vilistlased, korraldasid seal väga tihti kokkusaamisi, pidulikku õhtusöök, ülikoolide õppejõud ja teised organisatsioonid, mis võib-olla ei olnud oma või need inimesed oma sissetulekute poolest seal täiesti tipus. Aga muidugi ka nisukesi üritasin, mis meil olid 1911. aastal näiteks sealsamas tähistas oma kahekümnendat, et juubelit see kuulus baleriin Che Silskaja mis tol ajal restoranidele on omane ja mis võib olla erineb tänasest päevast, ei ole ju niivõrd kursis tänapäeva restoranide hingeeluga, aga seal võis saada krediit. Ja kuna klientuur on ju enam-vähem sama, nii et inimesi tunti, neid usaldati ja inimesed klaarisid siis hiljem oma arved. Julia temidenko, kes on seda temaatikat uurinud, toob sellesama restorani puhul esile, et kui restoran suleti, see oli 1900 seitsmeteistkümnenda aasta jaanuar. Ja sulgemise põhjus oli, et rikutud tee 100 kuiva seadust, nii et omanik oli seal tegelenud väga aktiivselt alkoholimüügiga ja karistuseks restoran suleti. Siis selleks ajaks oli kogunenud klientide võlgu 25000. No see on kolossaalne summa, nii et 25000 eest olid tolleks ajaks kliendid võlga söönud ja see võlg oli jäänud tagasi maksmata. Üsna küüba lähedal on veel üks esmaklassiline prantsuse restoran ja seal soo soo. Ja kui kaks restorani, mis võitlevad ühe ja sama klientuuri eest, paiknevad lähestikku, siis arusaadavalt, et väga terav konkurents üritatakse meelitada kliente just oma restorane. Heades sood peeti vähemalt sajandi keskpaiga poole kõige moodsamaks kohaks, kus kogunnas kuldne noorsugu. Nii et nisukene, nimekas koht. Ja kui vaadata, kui palju kultuuritegelasi tol ajal nimekaid inimesi on selles restoranis mitte kordia kaks käinud, siis see loetelu on lõputu ja ei ole üldsegi mõtet nende Peterburi eliitrestoranide puhul vaata nüüd loetlema või tuletama meelde neid inimesi, kes on neid restorane külastanud veel kord, käsn, pidevad kunded, need nimed on ju ülemaailmatu. No näiteks sajandivahetusel olevat seal käinud väga tihti ka Dostojevski ja üks sündmus natuke varasemast ajast, kui 1859 lahkub Venemaalt välismaale Turn Keenias, siis just nimelt soos korraldati tema kumise õhtusöök ja neid üritusi on väga ja väga palju. Ja ka seal oli võimalik süüa või üritusi korraldada järelmaksuga. Ja need on need arvud, mis on jällegi toodud selles samas mainitud antud raamatus täiesti uskumatut, tähendab, ei kujuta üldse ette, kuidas on võimalik nii palju võlgu süüa ja juua ja tekib niisugune tunne Klakata natukene kuidagi mõtisklema või lahti hammustama, et kuidas on võimalik, et mõni klient oli restoranile võlgu rohkem kui 40000 rubla, see on üle mõistuse käiv summa siis ilusalt, et ma arvan, sest ei kujuta kuidagi, et ta oleks võimalik süüa ja juua niisukese raha eest. Et tegemist on ikkagi mingisuguse suurema üritusega, mis sai korraldatud just nimelt võlga, et siis pikapeale võlg tasuda. Teisiti pole see lihtsalt võimalik. Ja võib-olla selle taga on ka mingi nisukene vene külalislahkus ja tuleb praegu meelde natuke varasemast ajast. See peaks nüüd olema 19. sajandi kolmekümnendad aastad, kui on kirjeldatud ja vist tegemist oli Graf suvaloviga. Ta pakkus iga päev nisukesi avatud uksega lõunasöök, vannimatamalaid õhtusöökidega. Ja kommentaar on enam-vähem selline, et 30 aastat seal käiski ligikaudu 30 40 inimaastat koldelt aastat olevat näid lõunasööke külastanud üks härrasmees kes ei pidanud vajalikuks ennast esitada. Jaa, Grafile sobinud jällegi küsida, kes ta selline on. Ägedalt päris naljakas lugu. Nii vallased tava tavapakkuda inimestele süüa ja juua ja nägime ka palees Nikolai, teine ja varasemad monarhi peavad oma kohustuseks etnoppi avad toitustama kogu seda seltskonda, kes ison palees ametites või parajasti seal viibib. Veel üks tuntud valdavalt prantsuse köögiga restoran kooli Donun. Seal olid kuulsad hommikusöögid. Neid nimetati tol ajal teiseks hommikusöögiks ja näid pakuti kella 12-st kuni kella kolmeni. Ja täpselt sama populaarsed ka lõunasöögid ja need olid kella viiest pärastlõunat kuni kella kaheksani. Ja nagu me rääkisime ka seal 20. sajandi alguses moodne Rumeenia orkester. Kuna sellel restoranil oli oma aed, siis suvel tõstatiga lauad välja ja väga kuulsad olid seal niinimetatud Donooni laupäevad, kui iga kuu viimasel laupäeval kogunesid sinna pealinna liiteraadid. Neid oli kuskil tavaliselt 20 40 inimest, nii et me võime enam-vähem kujutada seda atmosfääri aitäh. Ja seal oli ka spetsiaalne album, kuhu inimesed, kes sellest üritusest osa võtsid, kas kirjutasid mingisuguse luuletuse, joonistasid mingisuguse pildikese, nii et taolistesse albumites kogunes tõestit tol ajal ja ka hilisemal ajal inimestel niisugused väikesed šašikesed, väikesed mingisugust epigrammid ja nii edasi ka kunstnikud kogunevad 100 ja 1901.-st aastast hakkavad seal toimuma niinimetatud Solovjovi lõunat. Solovjov on tuntud filosoofiat kogunema, et inimesed, kellele filosoofia pakub huvi ja tavaliselt keegi tegi mingisuguse ettekande ja pärast toimub selle ettekande arutelu, nii et me näeme, restoranid pole mitte ainult kohad, kuhu minnakse sööma, võib-olla hakkab rassima. Aga need on väga sageli just nimelt olla kultuuri ja mitte ainult kultuurieliidi nisukesed kokkusaamise kohad, kus midagi aru antakse, vahetatakse mõtteid. Ja veel üks huvitav seltskond, kes seal koos käis, kuigi juba hakkas ta 20. sajandi alguseks otsa saama. Need olid inimesed, kes olid seotud Aleksander teise, 1861. aasta talurahvareformi läbiviimisega. Nemad said hakkama. Valmistasid selle reformi aitäh ja nüüd enam-vähem midagi sellist, nagu meil kogunevad rahvarindega seotud inimesed ja nad said seal kokku ja meenutasid aga arusaadavalt, kui vaadata, kui palju juba kümnendid oli möödas, siis 19. sajandi lõpuks oli alles mõni üksik inimene, aga ikkagi kes tahtsid seda meenutada, kes võib-olla olid nende inimeste järeltulijad, kogunesid ühel kindlal päeval restoranis, et meenutada seda ajaloolist sündmust. Mõned valdavalt prantsuse köögiga kohad olid ka suhteliselt odavad, nii et kuigi enamus kuulusid sinna kõrgemasse klassi, aga oli ka natukene madalama klassikohti ja ma toon ühe näite. Jällegi nirskil oli prantsuse restoran Albert. Ja kui vaadata selle restorani hindu, võtame kuskil aastatuhande 910. paiku põhja meenutama, et ühes restoranis mõnel kliendil oli võlg 40000 rubla siis hinnad on järgmised. Kahekäiguline hommikusöök selles restoranis Solaris, tellida kahekäiguline hommikusöök ja see maksis 75 kopikat. Neljakäiguline lõuna oli üks rubla, viiekäiguline lõuna rubla 50 ja kahekäiguline õhtusöök üks, viis kümmerkijad veel kord võrreldes 40000-ga on need summad muidugi väga väikesed, kusjuures iga taolise käigu juurde oli siis ette nähtud ka tasuta kohvi, jällegi, seal käib väga palju kirjanikke. Aga see koht oli tuntud ka selle poolest, et seda külastasid väga sageli kaardiva polkude ohvitserid. Üldiselt atmosfäär, seal nisukene skandaalsem ja väidetavalt tol ajal kollane press, mis oli 19. sajandi lõpus 20. alguses väga loetav. Väga sageli leidis ainest just nimelt sündmustest, mis olid aset leidnud selles restoranis. Ja 1909. aastal kirjeldasid kõik ajalehed ka ühte traagilist sündmust, mis leidis aset seal restoranis. Sinna saabus üks ohvitser, esmapilgul täiesti tavaline, niisugune rahulik inimene tellis saali veini ja puuvilja ning seejärel lõpetas elu enesetapp. Ajalehed arvasid, et tegemist muidugi õnnetu armastusega, nii et niisugune sündmus klientide juuresolekul leidis sealt 1909. aastal aset. Neid prantsuse restoran nii arvukalt, et ei jõua muidugi tühistki, osa neist mainida võib olla vaid üks, kuna selle omanikuks saab 1009. 12. aastal meie Ta oli viies selles alati autor. Ja see oli kantan. Ja seal ka igasugused pidulikud hommikusöögid ja lõunasöögid ja võib-olla ühte tasub mainida. Kui meenutada, et praegu Kadriorus toimub Aivazovski maalide näitus, siis näiteks selles restoranis toimus üks pidulik lõunasöök, mis oli just nimelt pühendatud Aivazovski-le ja taoline tava pühendada mingisuguseid tulu lõunasaake näiteks distidele kunstnikele, kirjanikele oli väga levinud. Aga seal ka mitmeid juubelit tähistame seda näitena, 1916. aastal kogunes seal väga väärikas seltskond, pidulik õhtusöök ja tähistad tee Venemaa Prantsusmaaliidu aastapäeva, nii et ka sellised üritused väga sageli nendes eliitrestoranides. Ja see 16. aasta sündmus on läinud ajalukku sallebalast. Eks seal neid detaile oli muidugi palju, aga üks kutsututes oli Shale appin. Ta esid tas hiilgavalt, märgivad köit Prantsusmaa hümni marseljeesi. Aga kui tuletada meelde selle hällisõnad, mida nad seal räägivad fännidest, kes tuleb kukutada siis muidugi Venemaa kontekstis on marsseljees, kõlab kuidagi eriliselt ja 16. aastal seda enam. Lisaks võis prantsuse köögist aimu saada ka madalama klassi söögikohtades ja ilmeksimatult, kuidas neid leida. Kui keegi nüüd kuidagi ajas, satub tagasi 19. sajandi lõpp puu 20. alguse Peterburi, siis sildid on kuidagi prantsuspärased, kõlavad, kui olla sai Pariis ja kohta ei lähe eriti nisukene liitne välja, siis tavaliselt seal oli midagi prantsuse köögist. Kui vaadata nende prantsuse restoranide või prantsuse kööki quote restoranide menüüsid, siis ega ei piirdutud ju ainult prantsusepäraste toitudega väga sageli midagi ka venepärast, mingisugused alternatiivid pidid olema. Ja kindlad reeglid, kui on, no kas või võtame ühe näite, kui on vastla päev, siis kindlasti kõik need restoranid pakkusid vene pliine pliine kalamarjaga, see käis asja juurde, nii et ilma selleta saanud hakkama ka ükski prantsuse restoran. Ja väga sageli oli prantsuse köök ka iseloomulik hotellide restoranidele ja kui vaadata, kui palju sajandivahetusel hotelle jätame, igasugused muud majutused kõrval, aga just nimelt asutused, mis kannavadki nime hotell siis neid oli ju Sankt-Peterburis rohkem kui 100 ja tohutult palju ja ka nende töö oli igati reguleeritud. Nägime, kuidas kõik, mis puudutas restorane, millised orkestrid võisid mängida, mis kell või siis mida teha täpselt samuti ka reguleeritud on elu hotellide restoranides ja näiteks oli ka ette kirjutatud, et nüüd peavad olema kõik venekeelsed. Aga kui me vaatame Peterburi südalinnahotell, siis me ju näeme, et klientuur ju väga sageli välismaalased. Aga me nüüd pidid olema kindlasti venekeelsed. Ja lubatud oli lisada siis paralleelne tekst ja me näeme, millised keeled on tol ajal olulised, mitte ingliskeelne, vaid saksa ja prantsuskeelne tõlked võisid olla sellised. Aga nende menüüdega on hoopis lõbusam lugu madalama klassi hotellides ka nemad, pakkudes prantsuse kööki pillid tegelikult menüü esitama vene keeles. Ja siis kuidas sellest nõudest aru saada. Prantsusepärased road olid lihtsalt kirjutada tatud kirillitsas või otse tõlgitud prantsuse keelest vene keelde. Raamanedkalased väga naljakalt, aga nõue oli täidetud, oli venekeelne. Üldiselt esmaklassiliste tellida restorane peeti sama kõrge klassiga restoranides nagu need nimed, esmaklassilised, restoranid ei jäänud millegi poolest alla. Ei anna vast kõige kuulsam. Ja ilmselt väga paljud meie kuulajad, kes on Sankt-Peterburis käinud omaaegses Leningradis, mäletavad Nevskil väga uhke hoone Euroteiskaja, Dell ja ka selle restoran väga tuntud, väga kuulus, lisaks sellele ülemisele terrassile, millest me rääkisime, kus on imeline vaade linnale. Ja teine koht, mis on ka kindlasti silma jäänud on aastatel 1911 12 ehitatud restoran Astoria hotell Astoria all siis restoran. Ja seda peeti avamise ajal üldse roopa, võib-olla ka maailma kõige moodsamaks saavutuseks hotellinduse ja restoranide vallas. Näitena Köök viimase tehnika järgi ja seal olid juba külmkapid, nii et suur uus uuendus külmkapid, mis võimaldas toitu paremini säilitada ja hoita. Ja seal pakuti ka moodsat tol ajal kella viie teed, nii et Euroopast tulnud tava serveeriti lauad, nii et kell viis võis külastada selle hotellirestorane ja seal oli sisse Faid klokk. Nii et seda spetsiaalselt ka külastati. Ja millegipärast, kui vaadata mälestusi, eelistati hotelli restoran, miks see nii on väga raske seda seletada pulmade ja täiede korraldamiseks. Miks just hotelli, restoran veel kord sõda on väga raske tagantjärgi seletada. Ja kui vaadata, Ta näid hotelli restorani, siis on tunda, mõeldi, mitte niivõrd hotellikülastajate toitlustamisel rändega poleks ilmselt saanud ots-otsaga kokku viia, vaid just nimelt, et meelitada ka sinna 100 kõrvalist publik. Nii et seal see erinev suhtumine võrreldes nõukogude ajaga, kus eriti välismaalastele maetud hotellide uksed olid kohalikele suletud. Kes mäletab neid hiiglaslikke järjekordi Viru kohviku ukse taga, et saaks sinna sisse siis tol ajal et meelitada seda publikut. Ja üks nipp, mida kasutati ja mis on ka tuttav tänapäeval sõja on restoranipoolselt mingisugused sümboolsed nisukesed, tasud Ta suupisted või midagi sihukest väikest. Ja kuna tegemist on Venemaaga, siis üks restoran näiteks pakkus tükike Karulliaalne hästi põnev. Ja ühes teises kohas oli jälle mõeldud lõpetuseks restoranipoolne dessert ja see oligi jäätis, aga mitte lihtsalt jää disvaid, jäätis imelistas vormides. Jäätis võis näha välja nii nagu viinamarjakobar, väike nägitseke või midagi, midagi veel. Eksootilisemad, need niisugused ilusad jäätised ja need olid tasuta restorani poolt. Konkurents nii tihe, püütakse leida mingisuguseid kõrval nisu, kas nipikesi meelitada publikut, me rääkisime eelmine kord, et keegi sokutas ka pärast toiduahela seal muidugi niisugune kallis reklaamilipp, aga üks restoran, mille nimi oli bee rätsi pipar ja selle restorani kõrval oli pood kohe, nii et restoran oma, võiksime seda isegi nimetada tänapäeval omaaegset terminoloogiat kasutades kulinaaria poeks. Miks, aga sellepärast, et sealt sai osta neid valdavalt sakuskasi, mida restoran pakub, kus jaga seda veinivalikut. Nii et kui inimesele midagi väga maitses, siis ta võis pärast astuda kõrvaluksest sisse, osta endale koju kaasa sellesama toidu, mida ta äsja oli nautinud. Sedasama veini. Veel üks koht, näiteks noobel Peterkov, ka üsna tuntud koht. See reklaamis ennast teatega, see oli trükitud ajalehtedes, et kõik daamid, kes seda restorani külastavad, et neile kingitakse lilli, mis on otse litsast. Ja see restoran oli tuntud ka selle poolest, et seal olid niinimetatud päevamenüüd, mis jällegi ja siin olles restoran pioneer olid trükitud ajalehes, need inimesed said vaadata, mida seal restoran sellel päeval pakub ja need olid kindlad, nädalate kaupa jaotatud, toome mõned näited teisipäeval pakut, pliine kalamarjaga. Reedel oli Lutsu haa Jakule Piaca laupäeval valik mis võimaldas võtta suvalised neli rooga, neid oli seal rohkem, kanneli võis vali. Ja kõik need asjad maksid üks rubla. Ja samapalju üks rubla maksis ka hommikusöök ja seal oli jällegi huvitav Vovnikusse Ägmaid ja paljud meie kuulajatest on juba hommikusööki söönud, kes ei ole, sa tahaksid seda süüa nii nagu pakkus Peterkop maksis ka üks rubla ja koosnes kahest vabal valikul võetud roast siis parafiin viina, Sakus ka kohvi või õlut lihtsalt niisugune omapärane hommikuse koos karafine viinaga. Nüüd me oleme tänapäeval sellega harjunud. Ka meie suuremates linnades on esindatud ju väga paljud rahvusköögid, nii et soovi korral võime valida alates Hiina restoranist lõpetades kreeka restoraniga. Ja meelde tuleb, et nõukogude ajal mingeid selliseid spetsiifilisi rahvuskööke, kui jätta võib-olla kõrvale Kaukaasia köök ju ei olnud. Ja järsku meie kuulajatas keediga mäletab, et seal mitte kaugele raekoja platsist nõukogude ajal nad olid vist aastani 1970. paiku praegu ei tule meelde, kas varem või hiljem ka, aga oli kaukaasia restoran, aga mingisuguseid muid rahvuskööke ju ei olnud. 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse Peterburis oli ju esindatud kõikvõimalikud rahvusköögid. No kõigepealt muidugi itaalia köök, väga paljud Itaalia söögikohad ja arvatakse, et juba kuskil Katariina teise aegadest neid ei jõua jällegi loetleda, sellepärast et neid on kõiki nii palju, aga vast kõige tuntum oli Pratcia Pivaata. Ja seal näiteks kogunesid tol ajal väga populaarses satiirilise ajakirja satiirik on toimetuse liikmed, nii et inimesed tegid oma tööd sisuliselt seal restoranis ja ka selles restoranis, nagu paljudes teistes oli võimalik osta sööki kaasa koju, nii et ka see variant oli juba sajandivahetusel olemas. Plaanidest võis tellida, arvestades, kui palju Peterburis oli sakslase, see on ju arusaadav, et väga paljuga esindatud saksa kööki, nii et neid kohti oli palju ja iseloomulik nendele kohtadele, mitte ainult saksa söögid. Nii on vähemalt tol ajal kirjeldatud neid kohti. Et ka niisugune saksa mentaliteet, et väga sageli kogunesid seal mingite elukutsete esindajad, korraldasid seal mingeid oma spetsiifilisi üritusi ja kui keegi ta meie kuulajatest jälle natukene ära arvata, siis esitamises selle küsimus on, millised võiksid olla need, võtame toiduainete, tööstus ja see valdkond need kitsamad spetsiifilised toiduained, mille tootmine oli valdavalt sakslaste käes, soli vorsti tõstus, nii et väga paljud vorsti tootvad ettevõtjad olid sakslased. Ja veel üks valdkond, mis oli valdavalt muidugi mitte ainult, aga valdavalt sakslaste omanike käes, need olid Abdekid, niiet nõudsid erilist täpsust. Ja need pidasid sakslased üks saksa koht ja sellega võib-olla on tuttavad mõned meie kuulajad. Kui hakata liikuma Levskist allapoole, siis suhteliselt seal üsna pea võib jõuda kohani, mille nimi tänapäeval litse rattur märgata ja omal ajal pidasid seda kohta sakslased. Sõja oli väga sageli koht, mida külastasid Tšaikovski, Stravinski, jällegi neid inimesi kultuuris tuntud nimesi on lõputult, oli tun, Studia saksa kohad üldse spetsiifilised soni igati arusaadav oma õlle poolest ja näiteks selles kohas traditsioon et kui avati mingi uus õlletünni, siis selleks avamiseks kogunesid püsi kunded ja tohiks nisukene pidulik proovimine. Et kuidas siis selle Tõnni õlu peaks maitsma? Ei ja seal ka kogunevad inimesed, uus hobi, varasematel sajanditel oleks see mõeldamatu. Aga seal kogunesid ka Sankt-Peterburi Filatelistid, nii et näiteks niisugune koht. Ja jällegi ei ole ju 19. sajandi lõpp 20. sajandi algus, mingis mõttes nii väga eriline tänasest päevast. Et see oli ka Sankt-Peterburi geide kokkusaamiseks Meelis paik. Kui üldistada, siis saksa kohad odavamad kui prantsuse. Kuigi me teame, et oli ka suhteliselt odavaid prantsuse kohti ja see muidugi määrab ka klientuuri nii-öelda üsna palju tudengeid üsna palju ametnikke, nii et saksa koha, tuntud ka oma roogade poolest, aga missal saksa käeks, seda me ka enam-vähem kujutame. Nüüd köök, mis oli Sankt-Peterburis küllaltki hästi esindatud ja mille puhul ma isegi ei oska öelda, kas Tallinnas, Tartus või teistes Eesti linnades oleks kuskil esindatud, minu teada mitte, aga võib-olla ma eksin, son Poola köök ja tolle aja Sankt-Peterburis päris palju söögikohti mis pakkusid poola, ehkki see oli jällegi väga spetsiifiline huvitav köök. Ja need olid küllaltki odavad kohad. Kõigepealt miks neid oli palju, sellepärast et linnas poolakaid palju ja mäletame, teame, et Poola tol ajal kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Varssavi on Vene impeeriumi suur linn. Ja millegipärast olid need kohad valdavalt suunatud just nimelt tudengitele Poola päritolu tudengeid küllaltki palju Sankt-Peterburis. Ja olid need kohad tuntud oma odavate hindade ja samas väga kvaliteetse toidu poolest. Sankt-Peterburis tol ajal ka mitme söögikohad, mis pakuvad juudi kõiki, neid oli ka nirskil. Ja mis muidugi muutub väga populaarseks ja just nimelt 19. sajandi lõpust, need on kaukaasia restoran, et ja nad olid tuntud mitte ainult oma söökide poolest vaika jookide poolest, nii et kohalikud veinid. Ja mis üldse torkab silma, et mingisugust valikut kaasroogadest hakkavad pakkuma, aga teised restoranid peamiselt nädašlekid, nii et šašlõkki saadaga kuskilt mujalt teiste restoranide menüüs võis leida šašlõki. Ja mis on veel huvitav. Rääkisime, ilmus spetsiaalne ajakiri, mis oli mõeldud restoranide asutustepidajatele. Ja see ajakiri kannab pealkirjad, restoran diala ning selle ajakirja ühes 1912. aasta numbris arutletakse selle üle ja kinnitatakse, et Kaukaasia köök, kui on vene ja prantsuse köögist odavam tähendab odavam, mitte nüüd klientidele vaid selle köögipidamine on odavam restoranidele. Miks on nii, jällegi ei oska seda seletada. Kas mingi nomenklatuur toitudest on teine ja leiti, et selle köögipidamine võib garanteerida kasumit kuskil 20 30 protsenti samal ajal kui vene restoran prantsuse restoranid saavad arvestavat tunduvalt väiksema rentaablusega väiksema kasumiga, et see vahel sajandi vahetuses on Peterburis päris palju tatarlasi. Ja see tähendab ka Nende spetsiifilised toidukohad, pakutakse valdavalt seda toitu, tuhnis oli iseloomulik nende rahvusköögile kas või hobuseliha, mida ju teistes köökides eriti ei kasutata. Ja neid söögikohti, mõned on muidugi väga väikesed ja ei ole üldtuntud linnas, aga neid on päris palju. Ja veel, võib-olla üks rahvusköök, mis oli tol ajal Sankt-Peterburis, esindab ja on öeldud, et olid kaheksa kreeka restorani, nii et ka kreeka restoranid on esindatud. Aga mida tuleb kindlasti mainida, seda, et need rahvusköögid ei olnud eriti populaarsed, no jätame suuremat kõrvale, jätame Itaalia, jätame ka tudengid seas Poola võib-olla kõrvale, aga see ei olnud nii nagu tänapäeval sageli külastatakse Tai restorani, mingisuguseid Lähis-Ida-restoran neid praktiliselt üldse ei ole või mitte praktiliselt, vaid neid ei ole tol ajal Sankt-Peterburis, nii et saan hoopis hilisema ajastu nähtus. Aga seal käisid ikkagi valdavalt selle rahvusgrupi esindajad. Ja täpselt sama ka, mis puudutab juudi restoran, pakkusid koššertoitu ja teeamet, tänapäeval mõned inimesed helistavad just nimelt neid restoran, kes ei ole juudiusku, siis tol ajal muidugi külastasid näiteks juudi restorane ikkagi valdavalt ainult juudid, tatarlaste restorane, tatarlased, Kreeka restorane, kreeklased, tatarlaste söögikohtade puhul muidugi termin restoranid on vale. Mis on aga huvitav ja mida võiks ju kuskilt kunagi otsida ja mis pole jäänud Vene allikates silma? Ja seda me teame pead sajandivahetuse saanud Peterburis elas ju väga palju eestlasi olid seal õppimas, olid seal ametites ja neid oli ikkagi kümneid tuhandeid. Ja mitte ainult eestlasi, vaid ka arvestades, kui ma siia lisame veel soomeugrilased, kes elasid linnalähedastes maakohtades siis näide on ju väga palju. Oleks erakordselt huvitav raamat. Selle raamatu autor on pahtjaarafias, raamat ilmus 1800-ga 87. aastal. Pealkiri on priocha Peterburg asi tõlkida päris keeruline võiks olla võib-olla Peterburi vats. Ja selles raamatus on terve peatükk pühendatud, toob Peterburi lähedastele soome-ugri lastada, kuidas nad seal elasid, mida nad tootsid, mida nad linna müügiks tõid. Ja eestlase otseselt ei maini. Aga veel kord me teame, et selles linnas elasid kümneid tuhandeid eestlasi ja oleks tõesti väga huvitav teada. Kas ka neil olid mõned spetsiifiliselt just nimelt neile meelepärased söögikohad, kus kogunes kasvõi sedasama eesti kultuurieliit tulevane kultuurieliit, kes õppis Peterburis. Ja ei ole ju aega kõiki neid asju vaadata. Ta aga tõesti võib-olla leiab midagi mälestustes, kas need inimesed on kuskil maininud, olid kirjavahetuses, kus nad siis käisid, millised kohtivad, helistasid. Nii et sa võiksid olla mõnele tudengile bakalaureusetöö, ma ei tea, võib-olla keegi on selle valdkonnaga tegelenud, aga nisu täna huvitav ülesanne leida siis salk Peterburi kaardil ülesse ka need kohad, kus kogunesid eestlased ja me teame, kui oluline roll oli taolistel söögikohtadel, kohvikutel võtame kas või Eesti kultuuriloos tartus Werner, kus inimesed kogunesid, kus nad arutasid, kus nad oma mõtteid vahetasid täpselt sama Pariisi kohvikud, see roll, nende kohtade ralli on erakordselt oluline. Nii et keegi võiks ju selle temaatikaga tegeleda. Aga mida me ei ole Sankt-Peterburi rahvusköökide puhul veel käsitlenud ja ilmselt peame järgmine kord seda tegema, sellepärast et vaatamata prantsuse restoranide teiste söögikohtade suurele arvule ikkagi peamiselt hakkasid need kohad, mis on ka arusaadav. Muidugi siin on väike erinevus Moskvaga, kui kunagi Moskvasse jõuame. Et need on ikkagi vene kööki pakkuvad söögikohad. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord minna siit juba edasi.