Tooplime taadi ta ka hääliku pardaroos. Killugu tere tantsukunstist 100 aastat tagasi soolo tantsijast Ella, kust, kes andis esimesed iseseisvad kontserdid 1918. aastal balletitantsija Rahel olla Preist ja 1918. aastal tööd alustanud esimesest professionaalsest balletitrupist ja teistest eesti tantsukultuuri rajajatest räägib Tallinna Ülikooli tantsuajaloo lektor Heili Einasto. Saate toimetaja Piret Kriivan. Tantsukunst 100 aastat tagasi, kuidas siis tantsiti ja mis tantse tantsiti ja kust tantsiti? 100 aastat 1918, siis. Võiks öelda, et tantsukunsti harrastamine saabki alguse seal, ütleme Eestis siis 20. sajandi alguses. Ja meil on nagu kolm mõjutajate, et ühelt poolt tuleb siis Venemaalt Peterburi tõttu balletitantsijad ja paljud käisid siin tegema, selliseid esinesid põhiliselt saksa teatris ja tegid selliseid kontsert numbritega etendusi või siis noh, näiteks on ka fish Luikede järve teine voor juhtus. Aga põhimõtteliselt ikkagi tulid sellised kontsertnumbrid, aga käisid kuulsad tantsijad, et siin progrozenskaatan mainitud või keiserlik nüüd kõmulise kuulsusega Matildaksessinskaja näiteks käis Tallinnas ja noh, hilisematest kuulsustest, Tamara Karzavina, Mihhail Fokin, ühesõnaga selles mõttes Tallinn ei olnud mingisugune nagu, nagu kuskil eemal. Ja eriti veel, kui ta oli vene impeeriumi koosseisus Tartu ilmselt see natukene vähem. Nüüd teine mõjutaja oli siis nüüd sealt Saksamaalt tulev väljendustants, ma kasutan selliseid nimetusi, mida tol ajal siis kasutati ka kelle nimesid oli kuuldud, oli Rudolf Laaban näiteks hiljem ka. Aastatest ja veel hiljem siis kurtioos, kes nagu Eestit kõige rohkem mõjutanud niisugused suured nimed ja kindlasti Ameerika poolt küll läbi Euroopa asja tuurad Ancan ja seda, mida siis tema viljeles nimetati vabatantsuks või plastik kaks. Ja noh, need nimetused nagu üritavad võimalikult täpselt peegeldada siis seda mida need tantsijad tegid. Nüüd, kui ballett tuleb noh, niisuguste ideega või trio tega ja sageli siis väiksed rühmakesed seal ümber, selline traditsiooniline vorm siis vabatants ja väljendustants, mõlemad on üsna sarnase lähtepunktiga. Eelkõige sai alguse soolotantsuna, nii et tantsid tihti üksi soolokontserdid, nimetan kontserdid, sest noh, need olid tavaliselt sellised eeskavad, kus siis oli 10 kuni 12 numbrit kas kahes või kolmes osas. Numbrid olid siis seal kolmneli maksimum viis minutit võib olla mõniga natuke pikem ja kasutati kindlasti tuntud väljapaistvate heliloojate loomingut. No lemmikud olid seal Sclawinshopäenšuuman, mis tol ajal oli vaagnat ja tavaliselt klaveri saatel pianist, elav muusika. Asja tordankingil esines ka aeg-ajalt orkestriga, nii et noh, oli järelikult seda finantsi orkester palgata Beethoveni sümfooniat näiteks seitsmendat sümfooniat tantsis. Et see oli nagu selline julgus, mida tänapäeval. Ma arvan, et eriti kellelgi ei ole. Ja valdavalt oli see soolotantsijad naised. Nii et see oli nagu on võimalus naistel ennast väljendada ja oma niisugust isiksust väljend väljaspool igasuguseid raame. Ballett surub sulle raami peale, seal on ette antud tehnilised nõuded, seal on ette antud treeningsüsteem, seal on eta repertuaar ja nüüd paljud naised seal siis esineti algul salongides, jõukamate, siis ütleme keskklassi või mõnikord ka aristokraatide salongides esineti. Ja hiljem siis liiguti sealt salongidest välja, tavaliselt kontsertlavale, mitte teatrisse, vaid kontsertsaalid olid need kohad, kus siis esinenud mingil määral ka osa tantsijaid esines sellistes noh, meie mõistes kas siis Music hoolides või ööklubides vähem, aga ka mõned seal. Nii et me võime öelda, et et nad näitasid oma isiksuse erinevaid tahke. Üks tahk oli kindlasti väga populaarne tol ajal idamaine temaatika ikka see idamaa vorm andis võimaluse väljendada oma erootilist mina, mida mingid muud vorming sellisel kujul ei võimaldanud. Ja see andis sellise naiseliku julge eneseväljenduse osa tantsijaid tantsis ka alasti ja see oli nagu suur Algul sajandi algul ja siis oli seal keelatud, mõned andsid niisugused ainult kutsetega etendused kuid mõned tantsijad ka laval alasti ei esinenud, kuid näiteks üks reklaamivahend, kuidas nad ennast siis reklaamisid, oli postkaardid üldse tol ajal noh, nagu see võimalus endast siis lasti pildistada ja siis neid postkaarte trükiti ja ütleme, suur osa publikust võib-olla ei olnud kunagi näinud tantsu, aga oli näinud neid postkaarte, neil tekkis mingi ettekujutus sellest tantsust siis osa tantsijaid ka näiteks poseeris siis selliseid alasti poosis tantsupoosis, see oli nagu selline võimalus ennast jällegi tooks välja, et noh, et see ei olnud mitte niivõrd eksi pitsionistlik, vaid pigem selline noh, nagu oma erootilise mina väljendamine. Ja teised vormid olid siis selline tütarlapselik kindlasti ja ja siis oli vahest siukest androküünsus, paaži roll või natuke niisugune, et noh, et sa nagu proovitada mehelikumad poolt endast välja tuua või mitte noh, niisugust väga traditsioonilist naiselikkust, selline lai spekter siis olid, milliseid tantse nad siis esitasid, et üritasid üles ehitada natuke siukse kontrasti printsiibile ja nüüd Eestisse siis jõudis me võime öelda, et 1913 esineb mägi Brittenberg esimest korda siis Tartus ja Tallinnas. Ja seda näeb siis noorukene Ellai back, millest ta saab siis innustuse, et vot see on nüüd asi, mis tema hingel, vot selle kaudu ta saab ennast väljendada. Ta ei olnud veel siis 20 aastanegi 18 et senine teismeline äratundmine, tants, ilmselt on see. Nüüd 1913, Elme Riisparts oli lugenud mingist naisteajakirjast või, või mingist ajakirjast, et Saksamaal on selline kunst, tantsu või mingisugune vabatantsu, väljendustantsu liikumine. Nii huvitav oli, võttis rongipileti, sõitis Berliini Tallinnast lolli Tartust ja võttis seal mingid kursused, tuli tagasi, hakkas õpetama ja vot nendel Partsi kursustel siis õppis Ella Ilbaka seal oli ka teisi ja nad andsid esimese etenduse 1915. Need siiamaani on nagu räägitud 1918, aga tegelikult, et meil nüüd selle näituse jaoks, mis teatri muusikamuuseumis oli, avastasime, et tegelikult on 1915 aasta, kui teadaolevalt siis antakse esimene selline vabatantsu eesti tantsijatega vabatantsuetendust, nende tulijate Partsi õpilased, ta ise ja õpilased seda muidugi natukene seal kogu asja. Nii et 1900 siis 18 suundub nii, parts suundub ja Ilback õpivad Moskvas vahepeal siis neid plastika kursustel. Nüüd hästi tüüpiline ongi Eestile see, et noh, kuna ka ei ole ju õpetajaid koha peal, siis minnakse mujale. Üks võimalus oli Venemaale minna, eriti enne revolutsiooni. Ja teine suund muidugi Saksamaale. Ja tõesti, see Saksamaa oli nüüd see koht, kuhu nagu suunduti. Kui Ilback õppis natuke aega Peterburis, siis ta tuli tagasi Eestisse, andis oma järgmised siis esimese iseseisva tantsukontserdid, 1918 Tartus Tallinnas Parts ja Ilbaksis, noh, nagu esimesed, kes meil seda vabatantsu niisuguse kunstilisel tasemel viljelevad balletipoole pealt, siis kui mainida, siis 1918 Estonias kus on olemas siis selline segatrupp, operett, draama aga tahtis laiendada seoses selle rahvusliku kunsti loomisega. Me tahame olla samasugused nagu teised kultuurrahvad, meil peaks olema oma ooper. Ja vot nüüd see ooper, suur osa 19. sajandi oopereid vajas, oli ka sisse kirjutatud tantsustseenid. Nii et noh, nagu selle jaoks oli vaja siis lisajõude, et mitte enam ei tee need lauljad või näitlejad ainult, vaid ka võeti siis 1918 esimene tantsujuht palgale, selleks oli sessismirooninasse von, kes oli õppinud Peterburi, isegi tegelikult Eestist pärit tütarlaps ja ka kolm tantsijat, siis neli tantsijat, Robert Rood, kes oli tegelikult ka enne teinud siis hemi Holts, liilia, nooring ja rohel Olbri. Nad kõik olid õppinud selles punnis stuudionis stuudios ja siis olid seal tegid küll esialgu lihtsamaid tantsunumbreid operettides, kuid sealt tekib nagu niisugune ideed ikkagi võiks olla selline püsiv tantsutrupp. Kuid jällegi esimene niisugune, ütleme puhtalt liikumislavastus oli varem ka nüüd ma võin aastaarvuga eksida, kes oli 1009 11 või 13 oli, kui ma ei eksiunenägu kiiraiduri töökojas, mille oli lavastanud siis jällegi Peterburist pärit baleriin Niinas nirnova ja seal tegi kaasa ka Robert Rood juba. Nii et noh, see kõik saab nagu alguse seal enne revolutsiooni ja siis ta nagu peale revolutsiooni kristalliseerub ja hakkab siis ei üles ehitama selline rahvuslik tantsukunst. Nüüd, 1913 veel on huvitav aasta rahvatantsupoole pealt siis nende üle Anna Raudkats Soomest, Helsingist võimlemisõpetaja ja teeb oma esimesed rahvatantsukogumisretke Setumaal 1913 ja seal need, nagu see kõik meil saab alguse, nagu, nagu ühel ajal, mis on üsna üsna tavatu, et seda traditsiooni sellist lavalist tantsukunsti traditsiooni ei ole ja säkisin sajandi algul hakkab siis niimoodi tekkima. Aga kuidas inimesed suhtusid tantsukunsti, te rääkisite, et naistel oli võimalus ennast väljendada, erootiliselt väljendada mida inimesed sellest arvasid? Noh, jällegi väga raske on öelda, mida täpselt arvati, et erinevad ringkonnad kindlasti erinevalt. Kui lugeda Ilbaku mälestusi, noh, tema nagu kuulub sellesse esimesse põlvkonda, siis tema vanemad vastu ei olnud. Olbri vanemad olid Albrei ütles, et tema kuigi tema vanemad olid suured teatris käia, toetasid Estonia seltsi siis ei näinud nemad elukutsena tantsu. Siis mälestustest ka Lillian looring, räägib, tantsijatest suhtuti noh, nagu niisugustesse kerglastesse või üldse teatriga tegelevad inimesed, et noh, nad ei ole nagu tõsiseltvõetavad kahtlaste elukommetega ja mis kõik publiku huvi oli nüüd nüüd kunstnikud või sellised, ütleme, haritlased suhtusid pooldavalt just sellisesse vabatantsu, balleti suhtes oldi sageli palju rohkem. Kuidas ma ütleksin? Noh, seda peeti nagu iganenuks, sest osa balleti oli ka niisugune ajast ja arust ajast ja arust tolmunud täiesti mingi keiserlik aristokraatlik, mõttetu kunst selles mõttes. Need, näiteks Tuglas nägi minu teda tankenid seal 1906 ja ta ütles, et noh, see oli täiesti eluaeg, armastas tõstankenit sellise vaimustusega. Semper nägi, et noh, et nad olid nagu näinud seda, seda, seda vabatantsu ja selline nagu neid puudutanud ja see puudutas tõesti haritlasi palju rohkem kui see palett. Nii et ma arvan, et seda suhtumist oli väga erinevate selleks, et, et seda publikut kokku saada, nüüd ütleme selliste regulaarsete tantsuetenduste jaoks oli taha ei olnud nagu nii, et ooh tulevad ja kõik lähevad vaatama. Mindi, vaatan käidjaga. Arvustajad kurtsid, et publikut oli näiteks hõredat, tead või, tundsid lausa häbi, et publikut oli nii vähe, nii et samas kirjutati juba päris palju, et noh, et neid muljeid tol ajal oli ju ka palju rohkem lehti. Et kui ütleme, kui palju siiski kirjutati tantsust ja ilmus igasuguseid nagu aru elusid ja see arutelu moodne tantsis ehk teisiti öeldes siis see vabatants ja siis selline ballett ja selle vastuolud ja plussid ja miinused ja see dispuut juba käib sealkümnendatel aastatel, et see on nagu hästi hästi põnev, selles mõttes. Siis 1918. aastal olid meil olemas ja tegutsesid vabatantsija, Ella Ilback ja balletitantsija Rahel volbri. No Olbri sel ajal oli veel ütleme jah, tõesti ainult tantsijat ja ta alustas balletis, aga ta läks hiljem õppima. 1922. aastal 21 läks ta Saksamaal õppima rütmikat ja siis 22 23 oli ta siis Mary vihmani juures, õppis Dresdenis. Nii et ta tuli nagu tagasi ja balletiinimeste jaoks olid need rikutud. Ta oli plastikast rikutud, tema mõtlemine, rikutud tema õpetaja, jogeenelik niinova, katkestas temaga igasugused suhted. Aga jah, et 18 siis ütleme siin olite Estonias, tekkis selline niisugune oma tantsurühma, mis esialgu tugines ikkagi balletile. No ütleme nii, sihukese balletikoolitusele võiks olla õige möödas. Vaba tantsijaid veel rohkem, mitte ainult della ilmakaid ikkagi rõhutakse Thelmeli Spartsa kes tegi ka kaasa draamaetendustes, tema tegi Oskarvaldi Salomees tegi temast Salumäe ja noh, nad seal balletitantsijad, oh, et parts ta siis seal maandus Parts ja Partsed, Hyper tal ei olnud ja jalanumber 46 ja mis tal kõik seal olid need puudusel siis jällegi see balleti esteetika ja meil oli stuudiot, rõhutaksin, et balletistuudiot, Litvinovi stuudio avati 1918. Ta tuli Peterburist tulnud mees oli ohvitser tulid nad juba 1913 Eestisse, aga ilmselt siis noh, pärast kõiki neid revolutsioone tekkis selline olukord, et raha oli vähe. Jaalid viinova siis avas oma stuudio ja seal ei koolitatud mitte ainult nii-öelda professionaalseid tantsijaid, vaid kõik, kes tahtsid saada paremat rühti ja nii edasi ja, ja maksid, sest noh, ta küll jagas seal õpilasi taseme järgi ja aga noh, et kõik võisid sinna minna ja ja, ja sealt on läbi käinud, noh ka näiteks anna ekstra näppis lik Liinova stuudios, et noh, paljud meie niisugused alustalad on, on sealt tulnud need lino stuudios õpisoolbrei õppis, looring õppis, Rood õppis käimi Holts, kes, kes läksid siis noh, nagu esimene see Estonia tantsijad, kes võib lugeda selleks esimeseks põlvkonnaks, kes seal olid, kuni siis 25. aastani 26 loob Rahel lol pressis juba sellise püsiva nagu enda põhimõtete järgi tantsutrupi jaga, alustab siis selliste Estonia teatri juures õppestuudiot kuhu siis need enda valitud tantsijad kus saavad siis ennast täiendada, milles on nagu küsimus, Orbree ütles, kui ta Saksamaalt tuli teda võeti siis Estoniasse 25. aastal tantsujuhiks ta oli enne teinud ka operettides siis tantsuseadeid ja selle tõttu ilmselt, ega siis sinna kutsuti. Ja nüüd oli siis see, et ta nagu soovis ka luua tõesti püsivad tantsurühma, mis aitaks siis nagu ma ütlesin, eelkõige ikkagi jutt ooperites, tantsunumbrid, see soov luua nii-öelda tantsulavastusi, täispikki oli tema enda maksta, soovitati, et ära seda kõva häälega räägi. Et nad ei taha mingisugusest balletist kuuldagi. Teatri, valitsus ja Olbri siis oli selle valiku ees, et kui sa nüüd nagu võtad sealt kliinova, valid suhted, halvarlid Heino oli keelanud oma stuudio, õpilastel on tema mälestustest. Et, et keelanud ära oma õpilastel üldse pulbriga tegemist teha. Siis ta ütles, et kui ma võtan nagu, mida ma pean hakkama nagu, nagu tantsijatega siis nagu võitlema, et sellest ei ole huvitatud. Või jällegi teiselt poolt ja siis kuulutati välja konkurss ja kes tulid, siis ta valis need välja ja hakkas nendega töötama. Et need ütleme Estonia jah, selline püsitrupp ja selline püsiv tantsuline mõte sai Olbri kujundatud, ta viis oma põhimõttelt teate järgi ja nagu jällegi, et kui ma ütlesin, et Eestis nagu see tantsukultuur on nagu väga tihedalt läbi põimunud balleti ja vabatantsu ja noh, ka see rahvatantsumõte, nagu nad tulevad koos ja korraga siis ka see volbri nagu põhimõte oli, see, ta ei eita balli. D, aga see ei ole see, mida ta tingimata teha tahab. Ja et see on üks, üks paljudest võimalustest üldse, nagu väljendada mingit mõtet, aga et on ka paremaid võimalusi või teistsuguseid võimalusi, et kõik ei pea, et iga tegema. Nii, et see, see nagu oli seal Estonia aluspõhimõtetes, kuigi hiljem taga lavastab klassikalisi ballett Enda koreograafiaga varude enda koreograafiaga. Ka Ella Ilback, tema oli teerajaja vabatantsus plastikas. Jah, noh, see nimetus on nagu noh, selline, et, et nii ja naa, et ta nagu toonitab seda, et see keha on hästi plastiline, voolav vaba selles mõttes, et seal ei ole mingisuguseid ette antud piiranguid, meil ei ole ette antud treeningsüsteemi sageli, nagu on jäänud kujutelmad, oh tanken ja neil ei olnud ju mingit kooli, et kool oli või ütlenesed, treeningus neetud ja kuidas nad keha treenisid. Aga tollal nad tahtsid rõhutada seda. See tants sünnib nagu inimese loomusest ja loodusest endast. Et see treeningsüsteemi rõhutamine oleks nagu pigem olnud sarnane selles mõttes balletile, et noh, me loome mingid kindlad aluspõhimõtet ja nii ei, et seda ei ole vaja. Et eelkõige on tähtis kuulata oma keha, kuulata neid impulsse, jälgida loodust ta sealt siis noh, vaata, kuidas lained liiguvad või kuidas need lehed seal tuules on näiteks tanken, juhtis tähelepanu või laava ütles, et vaadake, kuidas inimesed tänaval liiguvad, millised on situatsioonid ja võtke sealt. Ja seda arendada edasi, et noh, sinna ei saa kinni jääda. Nii et noh, nagu selles mõttes vabadus nagu võtta igalt poolt julgelt ja kuulata siis seda, mis, mis sinu enda sisemus seal tuleb, see väljendus, tantsimine, väljendumine, seda, mis siin sees on. Meie võtad kuskilt väljastpoolt nii, vaata seda, kuidas see välja näeb, balletist, põhiasi, kõik kontrollivad koguateeglist. Ei mingeid peegleid, kuula, mis su keha, et milline see impulss on, mis siit välja tuleb ja sellele vastavalt otsinud liigutuse. Ja sul on see sõnum, miks sa tahad üldse midagi rääkida, mida sa tahad sellele maailmale öelda? See oli nagu see, mida nüüd see, see kogu see nii-öelda plastilise ja vabatantsukoolkond tugevalt rõhutas. Ja Ilback oli, ütleme, me võiksime öelda ka parts oli rahvusvahelise kuulsuse, kuid Ilback oli esimene ja võib-olla kõige meie kõige väljapaistvam soolotantsija, kes jäi elu lõpuni soolotantsijaks ja see on nagu haruldane Lääne-Euroopas kahekümnendatel haka soolotants täiesti nii-öelda ära kaduma ja 30.-teks enam peaaegu ei olegi. Ilback jääb soolotantsijaks, noh tema viimased seal etendused on 60.-st aastast, aga ütleme, tema põhikarjäär jääb ikkagi siia kahekümnendad kolmekümnendad aastad tantsis pool sajandit ja tantsis Stahli, ta oli väga kõrges vanuses, kui ta, kuidas parts ka andis etendusi tegelikult peaaegu kuni surmani ja ta suri üle 90. Nii et noh, nagu nagu need tantsijad on sellised. Vitaalsed koju ja noh, lihtsalt see, see soov kehaga teid väljendada läbi liikumise on ilmselt noh nagu olemuslik see, mis teeb tantsija, tantsija, ka seal Albakut armastati Eestis. Ma ütleksin niimoodi, et vaevalt et oleks saanud siin oma soolotantsijana noh, nagu nagu elatist teeninud ja see oli põhjus, miks ta läks välismaale. Ta ise kurdab oma mälestustes, aga me peame meeles pidama, millal need mälestused on kirjutatud, see on tagasivaade, inimeste tundlikkus on nagu erinev. Et teda nagu ei mõistetud täiel määral. Kui ma lugesin arvustusi, siis üldiselt on arvustused väga positiivsed. Hilisemad 30.-test aastatest hakkab nagu rohkem, et oh, me oleme seda juba näinud või ta nagu ta programm väga palju ei muutunud. Ta vahetas mõned tantsud välja, kuid põhimõtteliselt oli see esteetika, millega ta seal ütleme, 20.-te alguses, mille ta endale kujundas. See jäi tema elu lõpuni. Ja osa tantse oli tal tõepoolest võimalik, et ta neid viinistes ja täiendas, aga noh, et nagu nagu see muusika ja see tõenäoliselt põhikoreograafia samaks noh, üks nendest oleks, oleks leek, mille ta Wagneri muusikaga, millega ta alati lõpetas oma kontserdi. Ja arvustajad seal mõni arvustaja, näiteks Voldemar metuse joonud Ilbaku suur austaja nagu ütles, et ta ei ole kunagi tema tantsust nii väga pidanud metuseli väga hinda, Solbreid näiteks andsime nagu näeme erinevust. Ju ta lihtsalt sobis, teatraalsem laad rohkem et mitte selline kammerlikum laad võiks öelda. Aga jah, et, et ma arvan, et Ilbakud hinnati Eestis võib-olla mitte nii palju, kui ta oleks oodanud. Ja nagu ma ütlesin, Tallinnaga senine rahvusvahelise kaliibriga ta esines Pariisis Rootsis mitmel korral, aga ka sellistes kohtades, kuhu enamik väljendustantsijaid jõudnud näiteks Palestiinas ja seal Lõuna-Euroopa pool, nii et selles mõttes, sest noh, kui tal oli väga lai ütleme, geograafiliselt lai esinemispiirkond. Ja, ja noh, siis siis ütleme, me võime öelda, et karjäärile tõmbas kriipsu peale täiesti teine maailmasõda oli Prantsusmaal, ta jäi Prantsusmaale, mis ta seal täpselt tegi, ei ole selge. Aga noh, ta seal püüdis kuidagi hakkama saada. Siis pärast seda Ta jõudis Taani ja Taanist siis lõpuks USA-s 156. aastal vist jõudis sinna. Ja noh, siis ta veel püüdis seal ei ka ma tean, et ta käis Kanada eestlastele esinemas. Aga noh, ühesõnaga me võime öelda, et see karjäär, mis tal oli sõjaeelsel ajal, see enam aeg oli muutunud inimeste ootused tantsule. Meil on muutunud ja nagu see vabatants sõjajärgselt siis teise maailmasõjajärgselt nagu, nagu mõneks ajaks taandub, võiks öelda niimoodi. Dallase saatest mõni saade tagasi saime me vihjet just Ella Ilback on võib-olla see põhjus, miks Siurulased ja ballaslased ja publik ühel tantsuetendusel magi kripenbergi ja onni Gaabrieli tantsuetendusel kaklema läksid. No ma ei oska seda öelda, aga nagu nagu kui gripimürk käis 1913 esimest korda, siis võeti väga hästi vastu. Aga nüüd see temalt 1919 esinemised seal olid, ilmselt seal oli nagu see uue ja vana kunsti ja noh, et osa tema siis sellest repertuaarist oli natuke niisugune, mida võiks meie meeste sööda, varieteelik või natukene niisugune kommertslikumalaadiga, võib-olla siis leiti, et see ei ole piisavalt kunstantsweevee piisavalt, et niisugune aateline. Kuid ma arvan, et seal olid ka veel teised põhjused, mis ei olnud üldse seotud kripenbergi jaa, jaa, onni, Gaabrieli ka või isegi tantsuga, et taheti mürtsu teha ja tähelepanu tõmmata nagu, nagu teistele asjadele. Et ja sellele ballasele. Kuid kui rääkida nagu sellistest skandaalsematest asjadest, siis on 1911 oli siis välja kuulutatud sellise Gruusia Tinna paljasjalgne etendus Inessa orbiliaani. Ja tegelikult oli see siis Eesti laulja agaadee Herman meeltens Herman ja sellest oli ka, et siis see tekitas sellise kõmu ja selle üle olised, mis asi see siis on ja Addison hiljem kirjutasite, et ta oli tantsukunstist väga kaugel võrdluseni kuidagi tabavam, kui ma praegu ütlen. Aga noh, samas nagu nagu võiks öelda, et see on nagu esimene katsetus tulla sellise vabama liikumisega mitte reglementeeritud tantsuga, siis välja ta oli ka õppinud külmite tantsu vaid laulu Twitteris, nii et küllap ta oli näinud ka seal siis selliseid vabamaid ja, ja neid vabatantsu ja rütmika just rohkem sellise Rütma plastika esindajaid, nii et küllap ta siis sealt inspiratsiooni sai. Aga noh, kui nagu rääkida skandaalseid asju, vabatants on alati olnud. Balletis oli, on kui me räägime noh, sellised maailmatasemel siis muidugi kõik on kuulnud selle kevadpühitsuse skandaalist 1000 eks ta ka 13 kui, kui Pariisis, siis Stravinski muusika ja see oli nii ootamatu, kõik seal laval ei olnud üldse mitte balletiaeg, publik läks marru ja kes tagus kedagi vastu pead ja naerda, et kõik sellised uuendused on, on tekitanud selliseid ametlikult nagu balletivaldkonda jääv, aga Kevadpühitsus ei ole ballett, vaid seda võiks öelda ka, et see on väga tugevalt sellisest vabatantsust vaba tantsuline või rütmiline liikumisetendus. Aga et kui nagu liikuda ajas lähemale, siis näiteks 2001 Estonias siis tuli välja selline lühiballettide õhtu noorte Korograhvide õhtu. Just kevadel, mai lõpus, juuni algul Mobile Nova ja seal oli siis kiima hartšenko ja siis teine oli Mart Kangro lavastused, mis olid nagu üldse mitte nagu akadeemilise teatri omad ja siis Mart Kangro omale veel eriti selline, kus kus tantsijad tulid lavale, võtsid mikrofoni, rääkisid nagu ma olen tantsija ja nagu suhtlesid publikuga. Ja Tiit Tuumalu on kirjeldanud, seda esitas et, et soome pensionärid olid nii nördinud, et olid läinud, tormanud saalist välja ja uste paukudes ja, ja ropendanud, nii et noh, selliseid skandaale nagu selle sellise eksperimenteerima kunsti ümber ikkagi. Aga kui kiiresti eesti tants jõudis Euroopa tasemele? Ella Ilbacki Rahelolbrei mõlemad olid siis Euroopas ka tunnustatud? No selles mõttes tõenäoliselt vähem, et noh, ta lihtsalt ei saanud välja välja minna, aga ütleme niimoodi, et kui Estonia ballett käis Helsingis 1937 siis vastuvõtt oli vaimustav. Soomlased olid, võiks ju, nagu ta sillas ja nad nagu leidsid, et see Estonia balletitase oli tunduvalt kõrgem kui, kui siis soome balletitase ja Olbri ise kanalilt Sonovereti taset siis kui tema seal käisid vaata eriti kõrge ja neid oldi valmis kutsuma Saksamaale. Ja ka keegi oli mälestust, on nagu kirjas, et Argentiinast oli keegi soovinud, et noh, et Estonia ballett läheks ja näitaks ennast lihtsalt see jäide korralduslike probleemide taha tõenäoliselt noh, siis juba tuli sõda peale. Aga et noh, et nagu me võime öelda, et ei olnud midagi, mille pärast oleks põhjust häbeneda. Et see, mida Olbri tegi, oli, et isegi kui võib-olla see puht nii-öelda klassikaline tehnika Tase ei olnud võib-olla see, mis oli siis nende ütleme, Peterburi koolitusega tantsijatel ka Lääne-Euroopas. Aga et see tema lavastuste kunstiline tase ja mõtestatus olid kindlasti niivõrd hea, et sellega ei oleks nagu olnud põhjust sellepärast kuidagi häbeneda. Lisaks sellele Olbri suutis alati oma tantsijate nõrkusi varjata Ta ja näidata nii tugevast küljest. Kuid tegelikult nagu mis on nagu huvitav, võiks öelda siin seda, et see vool Eestist läände oli, kes läksid õppima, siis tulid tagasi või ei tulnud tagasi, oli küllaltki suur. No näiteks liigmani trupis töötas Iida urjam näiteks mõnda aega Laabani juures oli Gerd nagu ja nego tuli 24 tagasi, kui siis Laabani stuudio laevani stuudiolakas või tantsurühm plakas läks laiali. Ja nego pühendas ennast õpe õpetamisele, nii et ta lõi siin stuudio ja nego stuudios tuli tõesti näitlejaid, tantsijaid. Paljud rajasid oma stuudiod ja paljud käisid Euroopas esinemas. Peale selle Aino Siimon ala, kes alustas rahabani juures, vahepeal käis Eestis ja siis läks tagasi kurtioosse juurde, kes oli olnud laevani õpilane. Ja nad leidsid niimoodi, teine teist, et abiellusid ja Anna Aino Siimule jäi siis Joosi assistendiks. Lossi trupp käis kaks korda Eestis näitamas ja seda repertuaari ja need tema lavastused nagu olid ka balletiinimeste jaoks nagu väga vastuvõetav võtavad ja sügavad taseme roheline laud, tugev, sellise sõjavastane ballett. Nii et neid oli teisi. Helmi Nurk tegutses mõnda aega, alustas, läks Eestist töötas mõnda aega ka Laabani juures ja siis pärast iseseisvalt preemenis näiteks. Ja nii tuli tõesti. Neid mitmeid, kellest need osalistest ei osast, ei teagi, Alice Jürna. Et nimed, kes on nagu läbi käinud ja me oleme nagu natuke nende kohta teada saanud ja Saksa arhiivides jooksevad natukene, oli seal trupis ja seal trupis ja eks see pihta, enne kui dünaamiline ja nad liid läbi ja nad tegid oma etendusi lavastusi ja töötasid seal trupis ja, ja noh, et nagu väga jõuliselt, selles mõttes ei saa öelda, et et oleks kuidagi põhjust häbeneda. Lihtsalt, et nende, noh, kuna see, see, see rahvusvaheline piltoni dünaamiline sellest ajast ei ole nii palju noh, niisugust ütleme, järelkaja või meieni jõudnud, siis lihtsalt ei tea, aga et see on täiesti valdkond, mida tasub uurida ja vaadata, et neid tantsijaid oli hoopis hoopis rohkem, kui arvata võiks, et siis see minek. Jaa, jaa, ja niisugune liikumine kui nimetada veel mõningaid, et näiteks Jaan Kaplinski, ema Noora Liina oli ju mitu korda esines Pariisis õppis Prantsusmaal siin küll õppis kõigepealt ja siis läks ja tantsis Prantsusmaal need ühes prantsuse arhiivis on terve suur hulk pilte temast. Interneti vahendusel andis ka üles leida. Et ta lõpetas tantsimise seal kui jällegi sõda tõmbas paljudele karjäärile kriipsu peale või noh, nagu aga et jah, et, et selliseid nimesid ja stuudioid oli ka palju, et, et jällegi et paljud tulid just nimelt selle vabatantsu päält, et noh, oli ka mõningaid balletistuudiot oma, nimetasin siin. Eks litriinova stuudiot Tšernovskel oli Tallinna stuudio alistšernooval oli stuudio balletistuudio siis Tiinaga päris stuudio oli Tartus kõige mõjukam, aga see ei olnud ainult balletistuudio, et seal oli väga mitmesugune. Noh, nagu jällegi mitu mitmed stiilid. Aga neid oli palju, oli neid vabatantsustuudioid, millest paljudest pole nagu eriti räägitud, aga noh, et kui muuseumist hakata otsima, siis leiad, et näete, oli ja kui hakata vaatama neid arhiive, siis tegelikult oli, oli nagu hästi noh, ütleme, kire ja jaa jaa, põnev pilt. See ei tähenda, et need stuudiod olid väga pikalt tegutsesid ilmselt mõned ei tegutsenud paljud tegelesid eelkõige lastega. Taheti anda sellist vanemad ikka, et lapsed õpiksid hästi liikuma ja hea rüht ja nii edasi. Ja noh, näiteks meie veebileheks huvitavamaid kollektsionääre Alvar Loog, kes armastab just nimelt kogub tantsust pilte tantsupilte sisse seada enne teist maailmasõda. Tal on suurkogu fotosid, mis leitud antikvariaatides tegust iganes, mille kohta ei ole eriti teavet. Aga me näeme selliseid tantsulise poose rannas metsas mingid noored tütarlapsed, mitte nii noored tütarlapsed. Et selline tantsuharrastus või selline vabaliik kumise harrastus tundub olevat üsna üsna aktiivne. Et see nagu nagu on, on nagu huvitage seda, see tasuks nagu rohkem uurimist. Kas selliseid vabatantsu harrastaja nagu Ella, kui oli, kas meil on neid palju olnud või kes võiks olla tema mantlipärija? Ilmak oli selles mõttes jällegi jällegi haruldane, et nagu ma ütlesin, kui enamik, siis lõid oma stuudiod ja tegelesid ka võib-olla noh, aga parts näiteks hiljem asutas oma stuudio, tantsis partneriga Ilbacki, esines üksi, mätsinud soolotantsija läbi ja läbi. Tal ei olnud õpilasi, välja arvatud lühikest aega, kui ta oli Tartus 1918 19, siis tal olid need nego on tema õpilane ja tal on seal mõned veel, aga ta üldiselt ütles, õpetamine talle ei sobinud, et kuidas tema jaoks oli, nagu ta ütles, tants on nagu luule. Ja kuidas sa siis nagu seda luuletamist õpetada. Ja samamoodi ka, et tema jaoks just tantsuluulega kollektiivselt jällegi seda tantsuelu nagu luulet ei loo, see oli tema seisukoht. Et selles mõttes ta on haruldane, et, et ta on nagu omaette seisev ja, ja nagu väljaspool selliseid ütleme, koolkondade, looma koolkonda või midagi sellist. Ja ma nagu ei oskagi siia isegi kaasajast, meil ei ole lihtsalt sellist soolotantsu traditsiooni. Aga et noh, et nagu see vabatantsu mõõta, et või selline noh, nüüd juba siis, siis sellise kaasaegse tantsu nime all tuleb tagasi Eestisse ikkagi siis 80.-te lõpus, pool 90.-te algul, kui tõesti saab jällegi võimaluse ka senine balletiväline kunst, mis nõukogude ajal kuulutati kodanlikuks igandiks, mingisugune täiesti kõlbmatu ja sobimatu laad. Et see saab nagu eluõiguse. Ja kui nagu tuua paralleele, siis huvitav on see täpselt samamoodi nagu siis sajandi algul pidise vabatants, enda olemasolu õiguse eest võitlema, et ka ka siis üheksakümnendatel väga palju pidi selgitama, mis asi on see ja et noh, et see, et meil ei ole sellist kooli nagu ballett, et see ei tähenda veel, et, et see oleks koolitamata keha, lihtsalt see kehakool on teistsugune. Ja see, see varvas ei ole nii sirutatud, ei tähenda seda, et selle jalaga ei oleks tööd tehtud, et noh, et nagu sellised esteetilised põhimõtted on teistsugused ja vot see oli üks asi, näiteks millega Eestis vähem, aga just seal, kus selline balleti traditsioon oli selgemalt näha tuli sellel vahva tantsul tugevalt võidelda, et see, et me oleme robustsed, on võib-olla meie stiitiline soov olla robustne, mitte see, et me ei oskaks olla teistsugused. Nii suudakski olla loomulikult küündimatust on alati, aga seda on ka balletis lihtsalt küündimatus on natuke teistsugune. Kas eestlased on tantsurahas, mitte ainult rahvatantsurahvas? Ma arvan, et on, et see soov ennast kehaliselt väljend on olemas. Ja see on nagu jällegi teistsugune soov kui võib-olla mõnel teisel rahvusel. Eesti on selles mõttes haruldane, et meil on balletitraditsiooni kujundanud ja vorminud väga tugevalt naised, mis on maailmas täiesti haruldane. Meie kaks alustala, Rahel Olbri Estonias, Ida Urbel Vanemuises olid naised nii Olbri-le, järgneb, eks ta on. Niisiis tuleb küll vahepeal natukene seal teisi, aga siis tuleb Mai Murdmaavärinat. Ja see on nagunii tugev. Vanemuises Urbel nii, no ma ei saa öelda jah, film oli väga oluline, aga nüüd on Tommingas, et noh, et selline, et naised kunstiliste juhtidega koreograafidena nii tugevalt esindatud praegu Marina Kesler Estonias, kes noh, nagu niisuguse korreograafilise mõttega paistab silma näeme, kui tugevalt selles balletis naised esindatud. Ja kui see vabatants nüüd ütleme, siin sajandi alguses oli ka tugevalt naiselik valdkond, siis praegune nüüdistantsuvaldkond ei ole nii naiselik, see on huvitav, et meil ta tõmbab, on tõmmanud palju just nimelt mehi. Et noh, kui me räägime, kas valgusest, et Renee Nõmmik Mart Kangro, Raido Mägi, et kõik see niisugune noh, esimene teine põlvkond võiks öelda siin hiljem juba järgmised, et, et nii nagu see meeste niisugune huvi selle nüüdistantsu vastu on küllaltki tugev, palju tugevam noh, et need mitte naiste nimed oleksid vähem olulised, aga kuidagi see maskuliinne mõte on seal tugevalt sees mida jällegi tugevalt ei oled sageli peetakse noh, moderntantsu nagu palju-palju noh, nihukesed noh, nagu palju naisi ja, ja nagu selline naiselikum valdkond mitte ta oleks olemuslikult naiselikum, aga aga et noh, et naised naistele on nagu see üks võimalus ennast võib-olla see nišš on, ei ole nii tasuv ja naised saavad seal paremini löögile võrreldes näiteks balletiga. Niiet võib-olla see põhjamaistele Insiksustele see kaasaegne tants kuidagi sobib, et see, see ballett nagu ei ole päris nii, meie meie, meie meestele, mitte et neil ei oleks häid meest tantsijaid aga, aga noh, et nagu kuidagi kuidagi need naised on siin tugevalt esindatud. Tallinna Ülikooli tantsuajaloo lektor Heili Einasto. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Rahelolbrei suri 1984. aastal Torontos, kui ta oli 86 aastat vana. Teise saksa okupatsiooni ajal sajandi keskpaigas õppis Rahel Olbri käe all kauaaegne Estonia teatri tantsija Johannes piirg kestantsiss ka 1944. aastal Rahelolbrei lavastatud, siis siis, kui teatrit pommid tabasid. Partin Wiiralt küsis. Nüüd see legendaarne rahel Albriotaali tükk aega olnud juba Estonia balletijuht oli selle trupi loonud. Kuidas temast stiil oli võrreldes nüüd tema juhtimisstiil range ja ma olen paljudes kohtades edaspidi töötanud tegija. Minule meeldib, kui distants on kollektiivijuhi vahel. Et see ei ole Familiaarne jäävat, Oldre oskas seda väga hästi pidada ja seen lõi tugeva distsipliini rühma. Mõni ütles, et ta oli despoot. Kuidas keegi võtab there sobisse, minule väga sobis. Kuidas ta teid juhendas, kui ballettmeister, tema juhendas suurepäraselt näiteks Puise krati, lavastus oli, sellega ma olin muidugi jälvega edas, temal oli natukene teistmoodi see neljas vaatus temale rohkem selle mütoloogia järgi tehtud seal olid. Kui need talupojad juba olid jõukaks saanud, siis nemad tegid pidu ja panid endid siis loomade ja lindude kostüümides. No ja, ja mina pidin olema kukk ja kukel oli üksik soolotants. No tema näitab ette, mina ei julge teha. No julgena jällegi kiita räägib kõik, et tal ei ole kedagi panna rohkem kui mina, mina olen kiire liikumisega ja blinov teeb seda krati ja, ja keda oleks võinud panna, et mis me teeme, no ja mis ta tegi. Kutsusid õhtut mind üksipäini, proovi koos oma abikaasa härra kompusega ja klaverimängija deebee proovisaali pimedaks ja ainult selle klaveri juures üks tuli. No ja siis ärkan mind. Ühesõnaga, kuidas ma peaksin ütlema, õpetama? Teate, Kompus näitas ette. See oli nii vapustav ja ütlesin. Ja siis ta rääkis üteldi, maapoiss kast ei ole vaadanud, mismoodi need linnud liiguvad looduses. Taadi enne äikest oli niimoodi mõttetult jooksma ja tuletage seda meelde ja ja siis ma mõtlesin tõesti, see on nii olnud kombus kõige rohkem ütles, et unustage ära, et te olete see väike viiesk. Et mõelge ikka Etelt. Ja see pimedus oli selleks, et ennast vabamalt ja. Ella Ilback suri 1997. aastal Ameerika Ühendriikides Pontiace linnas. Tema viimane teadaolev esinemine oli 1967. aastal New Yorgis. Siis oli ta 72 aastat vana. Surres oli ta 102 aasta vanune. Temast on rääkinud klaveri ja orelikunstnik Juttavascase harski Baltimore'ist. Ma räägiksin natuke Ella, ilma et oli meil väga tuntud tantsijanna, aga ühtlasi ta oli ka kirjanik, ta on avaldanud kolm raamatut, autobiograafilised ja tema oli muidugi Euroopas väga tuntud tantsijanna, keda käis ka Eestis, aga Eesti kriitika oli natukene mahategev ja see teda väga häiris. Ja siis ta jäigi euroopasse ja ta oli peale selleks tohutu eesti patrioot. Ta oli väga heas sõpruses nagu Gailiti ja Tuglas, ega temast tehti Eestis ka väike näidend. See varjuse teater tegi temast näidendi. Aga ma ütleksin tema kohta, et kui ta tuli paguluse, tema põgenes, mida ta tegelikult ei põgenenud, ta läks Prantsusmaale. Et saada peale sõda püsivat elukohta ja ta fiktiivsed, abielus grantlusega, aga siis ta tuli kohe Ameerikasse võimalus oli siin, tal oli väga raske, mis juhtus, tal ei olnud mingisugust sissetulekut. Siis Me moodustasime ühe grupi eestlastest tulles pool tosinat, toetasime teda järjekindlalt. Ja tema siis muidugi pidi saada siinset riiklikku toetust, pidi töötama kaks aastat vaimuhaiglas, saada väikest pensioni. Tema oli väga omapärane, tema oli ülientusiastlik ja ülielav, tema iseloom oli täitsa mitmes suhteliselt vastandlik, ta oli, võis olla väga rõõmus, väga tore ja teises tali põlvini maas, temaga oli tegelikult võrdlemisi raske läbi saada, aga kui ta teda tundsid, siis saali haruldane sõber kuni elu lõpuni ta oli Meie sõber, aga tal oli väga kurb elu lõpp, kuna tema New Yorgist ära minema. Tema oli huvitatud sellest, mis nimetatakse Christian Science, mis on ta oli Eesti luteri kiriku liige, aga väga huvitatud idama uskudest ja difteedi, muretses talle Wisconsini osariigis väga ilusa koha ühes kodus niisuguses nagu mis on kinnetavad nagu hoolduskodus Pansonaadiks ja panin sõnad ja väga-väga tore, kõik oli hästi, ta kirjeldas neile, aga siis ta jäi haigeks ja nende usk ei luba arsti. Siis ta tahtis minna haiglasse arsti juurde, nad viskasid ta välja ja viskasid ta välja, nii, tal oli, pension oli ääretult väike. Siis pandi teda kõige hullemasse nende vaeste vanadekodusse. Ja siis seal oli üks eesti proua, kellega ma sain kontakti, kes käis teda järjekindlalt vaatamas. Ja lõpuks ta oli väga viletsas olukorras, ta suri seal ja siis oli veel see asi, et tema tahtis saada maetud Eesti, seda mulle alati seda rääkis, ta ütles, et saab hoolitseda selle eest, aga see koht, kus ta oli, oli ainult vaeste inimestel see hooldekodu säält nemad tahtsid tuvastada ja tahtsid sinna kohema, sellepärast et nendel oli, see oleks liiga kallis. Nad ei tahtnud meile kasvada, seda urni. Aga Eesti saatkonna vahendusel ma sain siiski, et see urn saadi välja ja saatsime ta Eestisse ja ta on maetud metsakalmistule. Nii et tema süda on rahul ja rahuni minus aga tema õel. Nad olid kaksikõed. Mõlemad elasid Ameerikas kunagi kokku ei saanud, ainult olid kirjavahetuses ja ütlesid, me oleme vaimselt koos. Aga nüüd. Diana, kui hästi läks tal siin Ameerikas, kui palju ta sai esineda, kui palju ta sai tunnust? Ja väga õigus küsida, sest tema tuli siia ja ta tahtis muidugi, et midagi, nagu ta oli 60 alguses, kas 60 263 tahtis natukene, et noh, siiski võib-olla saab teenija isegi ja mina ei tundnud teda, ma teadsin, muidugi ilva läksin sellele etendusele. Ma olin ääretult pettunud, sest ta ei olnud enam see, mis ta olevat olnud ja aga varvustus kirjutas muidugi ka ikkagi natuke, kiitis teda. Aga, aga üldiselt oli nii, et see oli väga vale samm, nii et ta enam ei esinenud. Ta sai siis ise ka aru, et 62 aastaselt ei alustada karjääri Ameerikas, ta sai sellest väga hästi aru ja tema tugevuseks olevat olnud käed just käetehnika. Ja tal oli üks kuulus tantsida, nad nimetasid leek, mida ta tantsis üle Euroopa, väga kuulus. Aga siin muidugi ei tulnud välja, võib-olla ootus oli liiga suur ja nii et, et mina isiklikult ütlen, et ma olin pettunud sellest. Muuseas, tema pidas loenguid Eesti majades, mina korraldasin talle Baltimas, New Yorgi tähendab igasugustel teemadel, tema oli mõnikord ka usulistel, idausulistel teemadel või siis ilus, tema oli ilukummardaja, pidas nagu ettekande ilu tähtsusest või midagi niisugust. Kuuldud katkendid olid Martin veerandi maailmapildi saadetest. Pilte näitab raadio ikka kodulehel ja Facebookis. Ella Ilback on oma mälestustes kirjutanud lava, see on seismine teiste ees lahti rebitud südamega pannes kogu oma isiku kõrvale, sest siis alles Avaka teine sulle südame ja laseb oma isikliku ammuse langeda. See hetk süda südame vastu on õnn, on meie kõige salajasem õnn.