Mul on rõõm tervitada klassikaraadiost sellist Lembi metsa, tere tulemast. Tervist. Üleeile oli teil tähtis sünnipäev, palju õnne ka klassikaraadio poolt, aitäh. Teie elu mööduks suures osas teatris ja koolis mängite Estonia teater treiorkestris ja õpetate noori tšellist otsa koolis ja Nõmme muusikakoolis ja ka siia suvetuuri otsesaatesse, tutvusite teatrist, kus võtsite vastu kolleegide õnnitlusi. No mida nad ütlesite, soovisid? Õnne. Midagi eriti pikka ei, juttu ei tehtud, sest mul oli kiire ära tulla. Ja sain lilled ja sain kallistused, jah, nii nagu see ikka käib. Kui palju aastaid te olete juba teatris olnud? Teatris mitte nii väga kaua 18, et võrreldes paljude kolleegidega, kes on seal olnud ligi pool sajandit, ma olen alles algaja? No 18 aasta kohta on seda võib-olla liiast öelda? Jah, aga ma pean ütlema seda, et päriselt selle orkestrimänguga ma kohane siin ikkagi alles peale võib-olla seitsme-kaheksa-aastast töötamist teatris ma ei ole ka kogu aeg olnud seal täiskohaga alguses olin poolega ja praegu olen taaskord poolega, sest et siin oli väikseid äpardusi kätega ja, ja nüüd on siis selline sobiv variant olemas. Et saab ikkagi mängida ja mitte liiga palju, aga see töö on niisugune kummaline, et seal on vaja sellist kõhutunnet selleks, et teistega koos olla, selleks et tajuda täpselt, mis toimub. Neid informatsiooniallikaid on seal hästi palju, dirigent on nendest üks, aga seal on veel lava ja seal on veel teised rühmad ja seal on orkestri kontsertmeister ja oma rühma kontsertmeister ja ja kõigi nende vahel peab toimuma mingisugune sünergia niimoodi, et see, et see kuus mäng toimib ja see oli minu jaoks väga raske. Teatris suures osas ka repertuaar kordub. Et kas siin osa teoseid on ka peaaegu pähe kulunud? Nojaa ikka Travjaataja Luikede järv on ja uinuv kaunitar ja need on ikka enam-vähem peas. Väikest vihjet on siiski noodilehe näol vajaga, jah, on teil seal just niimoodi tšellomängu osas mingid lemmikteosed, mida, mida te ootate, et saaks jälle mängida? Mulle tõsiselt meeldivad Tšaikovski ballekid? Nendele ma liginen alati himuga, aga need uuemast repertuaarist näiteks? Rasmus Puuri pilvede värvid liigutab mind väga südamest, seal ei ole küll väga palju mängida. Aga see muusika läheb hinge. Ja ma teen seda hea meelega. Neid tükke on veel palju. Aga jah, need on praegu, mis esimesena meelde tulevad. Kui palju muusik seal lavaaugus tajub, seda, mis laval toimub? Balleti puhul mitte nii väga sellepärast et meie orkestriauk on nüüd sügavaks tehtud ja me näeme vähe ainult seda, mis toimub eesservas. Aga ooperi puhul me tajume ikka kõike. Sest see on ju kuulda, mis laulja teeb, mida ta ütleb. Teatri orkester on jah, sügavas lavaaugus, aga, aga kui palju te olete tundnud tungi lavale otse publiku ette pääseda? No on ju ikka käidud ka sellepärast, et omal ajal sai hästi palju kammeransamblis just modifitseeritud ja mul on olnud palju erinevaid partnereid, kellega on olnud hästi huvitav koostöö. Alustaksin siin omaenese perekonnaliikmetest. Rein Metsast ja lainemetsast ja Virve Lippusega tegime koos kontserte ja mul on olnud veel vahvaid ansamblipartnereid. Urmas Vulpia, Reinute pea. Sel loendan õige pikk, Teet Järvi ja kes on olnud nagu tohutuks inspireerijaks ja, ja õpetajaks igaüks omamoodi. Selles mõttes ma olen väga õnnelik olnud, et ma olen saanud palju huvitavat muusikat mängida. Tahangi kohe küsida, et millised on olnud sellised põnevamad ja toredamad elamused? Interpredina. Tänu oma abikaasale hakkasin jumaldama Mess jaanimuusikat ja seda kvartetti aegade lõpust oleme mänginud ikka üsna mitmel korral erinevates koosseisudes ja ja ka pärast tema lahkumist veel mälestuseks, nii et see on üks asi, mis on mul sügaval hinges kinni ja ma tahan, et ta mind lahti lase. Samuti ta mind väga õpetas kuulma ja nautima 20. sajandi muusikat. Et seetõttu ma olen ka Need, vähesed salvestised, mis mul on, on just nimelt 20.-st sajandist. Ja näiteks Aulis sallineni, muusika ja skariaabini muusika, mis on küll natuke varasemast ajast on mulle väga tugevat mõju avaldanud. Scrabinid küll kahjuks ei ole nüüd niisugust, mida saaksid selloga esitada, väga, aga aga ta on lähedane mulle. Kuidas algas teie enda teekond seljaga? Minuga oli sihuke naljakas lugu, ma pika elulugu ei hakka rääkima, see ei ole inimestele huvitav, aga aga ma ei pidanud viis üldse. Kohe üldse ei pidanud viisi lapsena, nii et ema oli alati mul vanemad muusikute ema häbenes, kui ma jõuluvanale pidin laulma selleks kõik metsa ja ema ema oli flöödimängija, ema oli mängija sealsamas Estonia teatris ja terve terve oma tööelu. Ja siis oli meil üks tuttav solfedžoõpetaja Eda Stern, hästi vahva inimene ja tema ütles, et ta tahab proovida, et kas ma siis tõesti laulma ei hakka. Ja ma hakkasin siis laulma. Nii et sealt algas siis nagu see tee pihta, ma läksin Nõmme muusikakooli ja õppisin ühe aasta klaverit ja siis mulle mitte üldse meeldinud. Aga sellesama aasta poole peal võttis mul nööbist kinni laine Leister, legendaarne tšelloõpetaja, kes on kõik eesti tšellistid praktiliselt üles kasvatanud ja ja ütles mulle ja ütles emale, et proovime ja me proovisime, nii, see jäi. Lainelehter on tõesti eesti tselluõpetuse legendi ja kaheksandal juunil sai ta 99 aastaseks. Et. Laine siis panid eile tšellomängualused paika ja selles ei ole mingit kahtlust. Tema kõige tugevam pool on suhtlemine see, et ta suutis kõik lapsed endale ümber sõrme keerata niimoodi, et me tahtsime suvel ka tunde saada, ma olevat hakanud nutma. Ma kui meil see esimene aasta lõppes, et kas nüüd siis suvel tunde ei tulegi ja tuli tuli ikka tunde. Ja nii tegi ta neid eluaeg. Ja pani alused, loomulikult ta on kõigile pannud need alused sellised, et selle peale annab ehitada mida tahes. Edasi läksid tell õpingud konservatooriumis. Väga tuntud ja, ja mainekate meest solistide käe all. Tegija. Alustasin Ivo juuli juures. Siis tuli korraks välismaalt tagasi, Peeter Paemurru läks jälle ära. Ja siis oli vahepeal Toomas Velmet seal ja kui Peeter Pae muru tuli uuesti Eestisse, siis nii jäigi, et lõpetasin tema juures, siis konservatooriumi ja aastaid hiljem ka magistrantuuri. Kuidas te neid õpetajaid ja õpetusi võrdlete ja Ja, ja praegu olete ju ise õpetaja, et kas see, mida teie teete õpetajana on see nüüd süntees nendest asjadest kokku, kuidas teid on erinevatel aegadel õpetatud või on see hoopis midagi muud. Ma arvan, et ta on osalt sünteesi, osalt on midagi muud, aga suurel määral on see intuitiivne sünteesi pool, vähemalt sellepärast, et esiteks on mul väga raske täpselt mäletada, mis toimus siis, kui ma olin umbes kuue kuni kolmeteistaastane, sealt edasi hakkab juba asi natuke selgemaks muutuma, mu peas. Ma ma tõesti ei mäleta, mis täpselt seal tundides toimus. Mäletan teatud esinemisi, ma mäletan seda, kuidas laine temal oli põhimõte ja see on tõesti üks asi, mille ma olen üle võtnud, et peale esinemist ei tohi pragada lapsega, ükskõik kuidas tal läks. Kas ta eksis, kas ta läks sassi, kas ta mängis mustalt, mida kõike võib juhtuda laval? Peale esinemist ütled tubli, ja siis järgmises tunnis läheb asi edasi hakkad jälle otsast peale nende juttudega. Ma ei saa kindlasti võrrelda neid õpetajaid omavahel, sellepärast et see elufaas, kus ma olen nende juures olnud, on hästi erinev. Ja on ikka suur vahe, kas sa õpetad esimese klassi mudilast või õpetajat keskkoolilast või sa õpetad konservatoorium, lõpetajad? Need on täiesti erinevad nõudmised ja täiesti teise erinevad maailmad. Muusika mõttes ja suhtlemise mõttes ja igas mõttes. Peeter oli väga metoodiline, väga täpne oma nõudmistes mõnikord nii täpne, et noh, sa ei saanud ega saanud selle täpselt sellele pihta, mis ta tahtis. Aga samuti oli ta väga täpne sellise teose kunstilise kujunduse osas. See on väga väärtuslik asi, mis sealt tuli. Ja, ja kindlasti need tehnilised võtted mõned. Pean tunnistama, et mõned mulle ei sobinud, aga mõned on jällegi eriti hästi sobinud, nii et jah, see on olnud päris põnev. Ivo oli selline looduslaps väga andekas inimene, intuitiivne. Ja Velmetiga Me suhtlesime üsna lühikest aega. Ta ei surunud ennast aga peale. Mul väga sügavaid kommentaare siin teha ei ole. Ja praegu olete te tegelikult ise samas seisus töö õpetate erinevas vanuses noored selliste no mitte akadeemias, aga Nõmme muusikakoolis on nüüd need päris väikesed algajad ja otsa-koolis on juba need noored, kes teadliku valiku teinud, et nemad tahavadki oma elu tšelloga siduda ja, ja, ja vaat, kuidas te nüüd ise seda, seda vahet teadvustatet. Lainelehter ütles ikka, et see õpetaja töö on maailma kõige põnevam töö, sellepärast et sa suhtled inimestega ja sa vormid inimmaterjali ja sellest ma olen nüüd elu jooksul järjest rohkem ja rohkem aru saanud see tähendab seda, et sa pead nägema seda inimest sellisena, nagu ta on. Kui laps on kuue aastane, siis sa näed teda kui kuueaastast last. Ja hoolimata sellest pead sa siis juba mõtlema, et juhul, kui tema peaks valima muusikutee, et sa talle mingeid takistusi sellega ei tee, mida sa talle räägid või rääkimata jätad. Eriti oluline on see, et mida sa jätad rääkimata, aga sa ei tohi ka kõike korraga rääkida, sul on, võib olla väga palju seda, mis oleks öelda ja sa pead valima kogu aeg, selle, mis on hetkel kõige olulisem ja see kehtib loomulikult ka vanemate õppijate puhul. Aga suuremad õpilased on selles mõttes jälle teistmoodi, et väga sageli nad ei ole nii avatud kui väikesed lapsed. Nii mõnigi kord on nõnda, et kui see laps, õpilane tuleb otsa kooli, siis ta on suhteliselt kinnine. Ja võib-olla pool aastat, võib-olla terve aasta käib selline teineteise kompimine, et kuidas nüüd jõuda teineteiseni selle suhtlemise osas just nii, et see hakkaks kõige paremini toimima õpetuses. Ja see on siiamaani küll õnnestunud, mõnega kiiremini, mõnega aeglasemalt, aga aga, aga see suhtlemispool on tõesti kohutavalt oluline. Ma käisin hiljaaegu kahel koolitusel, kus räägiti, tegelikult oli teema teine, seal olid autistlikud lapsed ja sellised raskemad juhtumid. See koolitaja oli lihtsalt haruldane, tema rääkis neid juhtumeid, mismoodi inimesed avanevad täiesti kõrvaliste teguritega justkui ja ta ütleb, et sa ei tohi kunagi pidada mahavisatud ajaks seda, kui sa räägid lapsega tema koerast, kui see aitab sind temaga paremini suhelda ja nii edasi. See on üks väga huvitav aspekt, et tulemusel, et konservatooriumist välja justkui väga suure tarkusega ja siis ja siis sa oled nagu üksinda tühjal põllul selle oma suure tarkusega, et sa ei tea, kuhu sa seda külvad ja ja, ja mismoodi seda kõige õigemini saaks külvata ja, ja kas maapind seda üldse vastu võtab ja see on üks suur katsetuste ja eksimuste periood, mis alguses läbi teed. Kas või selline näide, kui mul oli Concial oli bet praktika veel ja seal kaksi aastast poisikest ja siis ikka rääkisin seal parema käe randmest, kuidas ikka peab hoidma ja et oleks tugev ja nii edasi, et oleks paindlik ja mida kõike ja siis asendi. Ja siis jutt käis ikka meil mitmeid tunde niimoodi vaheldumisi teiste asjadega ja ja ikka jälle panin paika ja siis ta ikka ja jälle vajus. Ja lõpuks küsis laps mu käest, õpetad, mis asi on ranne? Sa ei tule selle peale, sa pead lihtsalt seda kogema. Tänapäeval on muidugi see pedagoogikaõpetus natukene rohkem süvitsi, kui ta oli, tollal käisime lihtsalt interpreetide, eks pedagoogiline praktika oli seal kõrval selline kõrvalaine. Aga, aga need on asjad, mille peale sa ei tule, sa tuled sealt konservatooriumist välja just nagu mingi valmisproduktina tegelikult seal totaalne algaja. Ja ilmselt see õpetajaks õppimine algab koos õpetamisega koos õpilasega just nii ongi, just nii on. Ja need õpilased õpetavad meile, ma arvan, rohkem kui meie nendele. Me võime neile õpetada teatud oskusi võib-olla teatud eetilist suhtumist, maailmavaadet, neid asju me võime neile õpetada, aga nemad õpetavad meile tohutult palju. Just seda, kuidas asjad käivad. Eks see ole peres samamoodi. Jah eks see muusikuks kasvamine, see ongi väga tihe koostöö eriala õpetajaga, kelle tähtsus on tohutu. Ühe noore muusiku jaoks aga praegu siin lammutatakse Pärnu maanteel vana peda ühiselamumaja, et sinna vanamoodne ja uhke kaunite kunstide kool seal siis leiavad ühise koduni otsa kool Tallinna muusikakeskkool kui balletikool. Sellest on meil olnud eraldi ka helikaja saade, aga ma küsin, et mida teie isiklikult tunnete ja mõtlete ja milles te näete neid ohte ja milles positiivseid momente? No üks vähem läbi kõlavate seintega maja on muidugi alati asjaks ja kui ta veel nägus välja ka näeb, siis pole midagi pahaks panna kui seal on piisavalt ruumi selleks, et tehase töö, mis on vaja teha ja jätkub harjutusruume ja nii edasi. Need on pikad teemad, mis on hästi palju ka juba avalikkuse eest läbi käinud ja nendel pikemalt ei peatuks, aga ohtudel siiski. Mina näen, olles ise muusikakeskkooli vilistlane ja ja eluaegne Otsa koolitöötaja, siis ma näen seda erinevust just selles platvormis, keda me kasvatame. Kui muusikakeskkoolist tuleb välja või vähemalt eesmärgiks on, need, tuleks välja võimalikult palju selliseid tippmängijaid laureaat klassikatähti, keda veel siis otsa. Koolil on hoopis laiem profiil. Balletikooli ma siin ei peatuks, sest nende eripära on selge, aga aga tihtilugu, nagu võrreldakse muusikakeskkooli otsa kooli klassikaosakondi ja arvatakse, et see on suhteliselt sama töö. Ja sama tulen, ei ole. Mina näen selgelt, et ei ole sellepärast et meie lõpetaja on. Ma ei saa öelda targem, aga meie lõpetaja on leidnud selle õppimise ajal enamasti oma nišši ja see ei pruugi olla see, et ta tingimata mängib mõnes tipporkestris või et ta on solist või et ta. Meil on küll ka neid küllalt tulnud, aga just see, et palju on neid, kes soovivadki minna õpetajaks, kes tunnevad huvi pedagoogika vastu ja terve Eesti muusikakoolid janunevad õpetajate järele. Seal on ikka veel paljudes kohtades tühjus. Paljudel erialadel tullakse music ka toimetustesse tööle, nagu te teate teel klassikaraadios, geomitu meie Jelistlast minagi ja just ja sealt edasi mitmed noored ja ja nii edasi ja nii edasi ja mida ma väga igatsen, et oleks muusika ja kultuuriametnikke, kes on lõpetanud selle eriala kes teavad asju, mida peaks teadma selleks, et teha õigeid otsuseid. Nii et tööpõld tegelikult on lai ja, ja see, mis nii-öelda on suur ja sügav, kuhu võib meie lõpetaja minna? Nii et see kooli omapära ja erisus kummagi puhul peaks säilima ka nende uute majaseinte vahel. Täpselt just jah, see oh Ta on just selles, et nivelleerume, Me muutume sarnasteks, meil ongi üks väljund. Me ühineme nii, et meil ei ole enam seda oma õppekava ja oma eripära, see on oht. Kuigi räägitakse, et õppekavad jäävad samadeks, aga jah, pisut raske on ilmselt hoida seda atmosfääri, mis on siiani kummagis koolis. Ja. See on minu jaoks jäänud nagu väga mõistetamatuks kuidasmoodi me seda erisust säilitame, kui meil on ühised ruumid. Alates juba sellest. Ja kindlasti hakkab seal õppetöös toimuma üht-teist ühist, milles ei ole muidugi midagi halba, kui me näiteks paneme ühisorkestri kokku kahe kooli õpilastest, see on kindlasti väga uhke. Aga tegelikult on need sisuasjad ikka täitsa lahti rääkimata ja see tekitabki ohutunnet. Võib-olla on kõik väga hästi, aga ma ei tea seda. Aga öeldakse, et kooli kujundavat tegelikult ikkagi need inimesed, kes seal on ja sinna on veel aega, nii et on, on aega atra seada ja ega mõelda läbi neid asju, mismoodi see öösel peaks kulgema. Eks see on niisugune lugu küll, et me ei tea, võib-olla 20 aasta pärast ongi väga tore ühine kool. Lõppude lõpuks hakkas asi kõike ühest juurest kasvama. Seesama Tallinna kõrgem muusikakool, mis ligi 100 aastat tagasi asutati. Ja sealt siis argnesid kõik need ülejäänud. Esialgu kooliastmed ja muusikakeskkool loodi hiljem juurde sinna konservatooriumi juurde, nagu siis. Nii et ma ei tea seda, jõuame juurte juurde tagasi ja. Lembi, teie olete hoitnud pilgu peal, meie muusikaelu hulga laiemalt ka kirjutanud ja, ja oma arvamusi avaldanud, et kuidas praegune seis tundub. No meie muusikaelu on väga rikas, praegu meil on, õnneks on peale kasvanud ka terve plejaad oma häid interpreet, kes moodustavad juba oma orkestreid ja no toome siin kas või näiteks sellesama uue Tänava orkestri, mis on ju täiesti noortest praegu entusiastide eest koos ja teeb kõrgetasemelist muusikat. Tallinna kammerorkester on ju noore koosseisuga ja et selle kõige üle. Me võime suurt rõõmu ja uhkust tunda. Ja meil toimub lihtsalt hästi palju erinevaid, väga tugeva tasemega kontserte. Orkestrite tase on tõusnud. Suur aitäh, Lembi Mets selle jutuajamise eest ja tahaks klassikaraadiokuulajatele pakkuda siin teie esituses kuulata Zoltan koday tšellosonaati. Mida te sellele saates oleks, ütlete? Siiski sõnatiin? Klaverile ja tšellole esiteks seda. Teiseks on see väga tore muusika koday. Aga see oleks pikk teema, kui hakata nüüd kodaist rääkima. Ta on olnud maailma muusikakultuuris väga olulisel kohal, aga võib-olla jätan teiseks korraks ja ütleme selle teose kohta võib-olla mõne sõna lihtsalt. Ta on hästi poeetiline, poeetiline, suure arendusega ja selline värvikas. Ja siin on teie partneriks klaveril Vladima Jeremy Ann. See tundub armeenia nimi? Jah, see on tal abielu nimi, aha ja selge, aga kuulame nüüd Zoltan koday tšello, Sonatiini mängivad Lembi Mets ja Vladima. Jeremy on.