Täna on meil plaan rääkida ühest uuest vilepilliplaadist, nagu ma saan aru, selle nimi on vilepillid. Ja sellel musitseerivad Merike paberid Katariina firmast, kes on ka stuudios külas. Tere, sain plaadi just oma kätesse ja küsin, et mis, mis väljalase see siis on. Mida te jagate? See on meie meie tuuakese esimene. Et tegelikult me oleme koos mänginud juba viis aastat ja tükk aega mõelnud seda plaadi mõtet, jõudu ja julgust kogunud ja nüüd George, kõik lood sinna kokku ja muusikast on siis ennekõike me mängime eesti viiulilugusid tegelikult et pärimusmuusika kahel Fredil. Aga need on päris tavalised, sellised kõiki slaidid, mida te mängite. Jah, pillid on klassikalised, nii-öelda, aga te õppisite pärimusmuusikat ja. Nüüd ülikoolis nii-öelda seda küll jah, et ma olen õppinud varasemas elus ikka, alustasin klassikaga nii, aga praegu olen Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast tudeng. Ja mina olen lõpetanud ja pärimusmuusika igaüksteist siin ei ole, teise õpiõpetajana? Praegu mitte. Aga me kohtusime küll sellises suhtes ühes laagris suvises laagris nimega pärimuse, kus mina õpetasin ja Katariina sattus mu õpilaseks. Ja siis otsustasin temaga koostööd teha pikemalt. Aga rohkem ei ole anda korra ja neli ja pool aastat sellises õpetaja õpilase suhtes, aga muidu ikkagi pigem bändikaaslased. Ütlesite, et viiulipalad on need sind löögidel, mängituna siin on, ma arvan, et siin on kõik sellised lood, mis meid mõlemat. Ta on väga nagu köitnud kohe esimesest pilgust mida me oleme tahtnud ise mängida ja millegipärast on seal palju viiuli lugusi. Ma arvan, et need lood, mis mina olen toonud, on viiulilood, sellepärast et seal on minu ees kui õppimise teema. Kuidas siis kohaneda selle kleidiga siin Eesti pärimusmuusikamaailmas. Viiul on kõige sarnasem registriga kuidagi ja nii on läinud. Ja samas ka mina olen õppinud viiulit ka paralleelselt flöödi ka. Et mul on ka see seos olemas. Et esialgu me proovisime lihtsalt kõlada nagu viiul, kõlaks kahekesi jagades spertiisi. Aga hiljem lasime sellest ideest lahti, et seal on ka väga palju toredaid mõjutusi muudest muusikažanritest ja lisaks sekka siis paar laulu ja mõned päris pile lood ka ekskandelugu ka. Et meie lemmikpalad võiks siis lühidalt kokku võtta. Ma näen, et Karoliina Kreintaal paaris loos kaasa teinud viiulil ja siis veel ühel pillil Bradža. Ungari altviiul selline kolmekeelne vioola vilepillitükk, mille pealkirja panite? No otsisime pealkirja esimesena vaatad ikka neid lugude peal kirget, kust siis saab inspiratsiooni? Vilepillitükk meie koosseisule tundus väga hästi sobivat ja sellenimeline lugu on ka siis plaadil olemas. Mõtlesin lõpu lugudesti ja sellise nimega te leidsite kusagilt selle ja see on üks, üks käsikiri arhiivist mis on siis Vilal mängitud meloodia jupike nimeks ongi pandud vilepilli tik. Et ma ei tea, võib-olla siis teised tükid on veel ka kuskil, et me saime jäätisele ühe tüki ja ma arvan, et see kõnetas kõige rohkem, ei, võtab kuidagi kõige paremini kokku need lood. Nii koosneb ka siis see nimilugu, stuudios on külas Meriti paberid, Katariina hirmaste ja nüüd nad hakkavad tutvustama albumi vilepillitükk lugusid ja kuulame ka muusikat. Plaadi esimene lugu kannab meile hellitavalt nime hittlugu, kuna see oli ka meie singel, mille me välja lasime ja see on ideaalne näide sellest, kuidas mina olen toonud ühe loo. Katarina on toonud kaks lugu ja siis me oleme nüüd omavahel kokku panud. Mina võin rääkida sellest esimesest poolest, see on üks palka, mis kannab pealkirja käi ruttu, sa. Ja see on lugu, mida on lihtsalt nii mõnus mängida pleediga, et temas on selline tore hoog sees ja, ja minu armastus esimesest silmapilgust. Ja sellele polkale siis on otsa pandud kaks kasvatas kit mis on mängitud Võrumaa viiuldajad, too Hiiopi ja kristjan, jaak kiti poolt. Ja ma olen nende pillimeestega päris palju tegelenud noodist ja need ära, kõik nende lood on välja tulnud ka noodivihik nende lugudega ja siis sealt mõni niimoodi leidsingi. Siis plaadi teine lugu on vist meie repertuaaris kõige kauem olnud, et just seal laagris, kus me esimest korda koos mängisime ja 11 leidsime seal ma õppisin selle Merikese käest, selle nimi on Aaduvaid. Jah, selline krutski ka labajalg et meile väga meeldib tantsuks mängida ja see lugu paneb proovile nii meid kui ka tantsijaid. Et kindlasti võite proovida kodus selle järgi tantsida, siis valssi. Kolmas lugu on Reilenber ja see on üks vahva lugu, sellepärast et see kõlab nagu leierkast kokku ja kõlab sellepärast, nii et me kasutame siin Multitoone, mis on flöödil võib-olla üks, mitte nii levinud tehnika, ühesõnaga vajutame klappe sedasi teistmoodi, kui tavaliselt kõlab kokku siis kaks erinevat tooni. Et jah, väga layer, kastilik, Reilender. Hea plaadil on ka kaks soololugu. Neljas lugu plaadilt ongi minu soolo. Kaks põlgat, Mihkli esimene põlvkond, Tori polka, mõlemad Pärnumaalt. Tütar lase linnukese, viies lugu ja see on siis esimene lugu, kus tuleb kaasa ka Karoliina Kreintaal. Seniks tõeline viiulipolka tundus rumal mitte viiulit siia kaasata, et siis näidata võib-olla rohkem seda, kuidas, kuidas me püüame olla ikkagi viiuldajad samal ajal. Ja ka. Kuues lugu on, on jällegi popurrii kahest erinevast labajalast esimene torupillivalts, teine nisa luigelugu. Ja minu jaoks on see ülistus naispillimeestele siis, kuna Torupillivalts on mängitud juuli oti poolt ja tema Leaks julge naine. Ma ei tea, kas esimene, aga igal juhul esimeste seas omal ajal, kes võttis pilliga Ta Juljet Kolga-Jaani kihelkonnast pärit ja ma tean, et sünniaastaid, aga see oli ikkagi 20. sajandi algus, kui ta veel elas, sest teda on salvestatud 36. aastal minu teada, et vanasti oli pill ikkagi ainult meeste mängida, aga juuli otsis on jah mänginud selle esimese poole ja teine pool on jällegi üks minu väga-väga armastatud labajalg. Nii et pidime panema siia. Ja seitsmes lugu on siis minu soololugu sõrmelugu väga sihuke tore ja unelev. Valsike et jah, ma lähen alati rändama nii mängides kui kuulates seda lugu ja siin plaadil endale selline natukene hõljuvam ja vabamas formaadis, kui kõik teised lood. Kaheksas lugu on laul, petetud ja purustatud süda, millele mina olen teinud viisi sõnad on rahvalikud kurva armastuse lugu väga traagiliste sõnadega, dramaatilise lõpuga. Aga tegelikult kuna see on nagu nii, nii kurb, kõik see asi seal kokku, siis jääb ikkagi mulje, et tegelikult asi ei ole nii hull. Peetuudia purustatud. Tormiliselt tuksub surma. Palun kallim unustada seda, et mind armastasid eludi. Palun kallim unustada seda, et mind armastasid elude. Ei, ma aiman teetsusi nii silma mis nii nõidusliku üldse ära unustada, võtsid mentseeniena purustada, armusid. Unustada võtsid mind siin ilma purustada äärmuse idee. Mäletad, kui viibisin su rinna, mis siis lausus sinu petlik. Sinu pärast kalli mees, tibin, tabab mind revolvri, surmav. Sinu pärast, kallim, eesti been. Palun, kallim viimast korda sinu mälestuseks teha pisut. Kustutas hääbumist need salmi ja mu kirjutatud armsatria kustuda. Vaibumist nüüd nii ja mu kirjutatud armsad. Ja oma hinge kuisa tuula lauas ei sega sinu pärast kallim, siis ma ilma. Kumb unustatud rinnaga. Siin on pärast ka inimseni, ma ei ela lahkumisrinnaga. Ja üheksandaks Laaks on meie ainuke kandlepala mis on siis ahune palukülas elanud Aksel Tähnas valts Meie plaadid ja kannab nime Ahuna palu vahel siis ma tean, et teda on kutsutud ka vana aja valsiks. Ja see on selline lugu, mida ma esimest korda kuulates lihtsalt olin nii lummatud, et ma olin kangestunud. Ma tean, et seda mängisid Juhan Uppin ja tuule kann oma kannedel. Et väga-väga maagiline lugu ja paneb alati mõtlema, et kellele ja miks need vanad pillimehed nii ilusaid lugusi kirjutasid. Et kindlasti on selle järgi väga hea tantsida, aga seal on nii maagiline muusikapilt nagu kaasas. Et selle selle valame panime siia plaadil ära. Polka kolmetuuriga on see viiul, flöödilugu, kus kahed söödiga mängime justkui viiulit koos meloodia ja siis saatekeeled. Eelviimane lugu plaadil on, on siis see lugu, millega tõmmatakse pidu veel korra käima, enne kui plaat otsa saab, jällegi labajalad. Esimeseks on üks laul, yks pulmalabajalg, kus siis jagatakse õpetussõnu või kirjeldatakse, ma arvan, konkreetset situatsiooni seal pulmas. Ja siis mõtlesime, mängime ühe Kihnu Kihnu lavale nimega liivamanni. Ja ma arvan, et see ongi sihuke tore, tore üles kirimine veel enne seda viimast nimilugu. Tantsige end nalja poisid ja tüdruk. Söögiraha maa, kruusaneiu, nii vagusad säägida magusa näinud, nii vagu seal teiega me ka ju veel. Ega me ka ju veel äi tohi tulijaile ei rõõmu, võime. Jäi, lõi, lõi rõõmu. Jaan, kelgaldeedrallell-i juht ja meil jääb Andra. Vaadan rehkinud, käes. Ai, ai lõbu, nii teed ei tohi töö ja lõbu, nii te poisid ja tüdrukud, kujutantsigendroll jätkuvad poisid ja tüdrukud 30 null jätkuvalt astugem jalg jala pääl ajju ei tohi, Aino ei tõsta. Me. Tõstame söögijuhu, neil vagusad söögid on maa, kuhu saad leiu Neeva, kuhu sa ei ka me ka ju veel. Vilepilli tik, aga nii nagu ma enne juba mainisin, on seks käsikirja järgi õpitud pala täiesti meie enda interpretatsioon sellest et kui arhiivi salvestistega on nii, et sa saad mingisugusegi aimu sellest, kuidas seda mängida siis kõigi nende üleskirjutustega on, on puhas oma arusaam, kuidas see võiks olla. Ma arvan, et seda mängiti, seda mängiti teistmoodi, kui meie seda teeme. Aga jällegi, see on selline lihtne, väga väikse ulatusega pala ja nende puhul läheb tihti ikkagi meel rändama ja muusika muutub selliseks Trantsi viivaks rohkem. Ehk siis see on meie kõige improviseeritud pala seal lõpus jätab kõik kuidagi õhku. Kuulasime pärimusmuusika flöödiduo paberit, hirmaste albumit, vilepillitükk ja stuudios olid külas Meriti paberid. Katariina Dirmaste.