Tere päevast, ütleb toimetaja maris Johannes. Tänane saade on pühendatud linnateatri sünnipäevale mida tähistati 13. veebruaril. See teater sai siis 40 aastaseks. See on täiesti hoomatav aeg ühe keskealise jaoks kelle lapsepõlve kuulus nii n kraami mängitud Karlsson kui ka Tõnu Tamme tehtud Arno Tali. Ja täna linnateatri eelkäija noorsooteatri. Esimeste lastelavastuste pilte vaadates tuleb mulle nii mõnigi nägu tuttav. Kuigi oma hilisemas elus pole ma neid inimesi teatrilaval enam kohanud. Nüüd ma tean, et nad lõpetasid Panso kooli teise lennu ja tulid 20 ühekesi vastloodud Eesti NSV riiklikusse noorsooteatrisse. Nimepidi võisin ma sel ajal teada vaid Paansot ennast. Tema oli kuulus. Ma armastan teatrit selle hetke pärast, kui kell saab seitse kui tuled hämarduvad teatrisaalis, kui suletakse saali juuksed, kui viimased tulijad varjudena seinaääri pidi kohtadele libisevad. Kui ootuslikus kõminat hääled puhtaks köhatatakse, nagu peaks saalitäis varsti häält tõstma. Kui vaatesaal täiesti pimeneb. Kui eesriie rambivalguses kummaliselt kumama lööb. Ning kui saali poeg suur ja ootav vaikus. Ja siis on ta seal see suur hetk. Täna otsustati vabariigi ministrite nõukogus noorsooteatri loomise küsimus. See samm valmistab palju rõõmu nii meie teatrirahvale kui ka noortele teatrikülastajatele. See pidulik Ivar Trikkel on pärit 1965. aasta augusti päevakajast. Palusime nüüd seepärast täna meie mikrofoni juurde vabariigi kultuuriministri asetäitja Paul Uusman, nii et ta jagaks meie kuulajatega lähemat informatsiooni uue teatri loomis. Palun. Teatrid ei sünnimaailma iga päev, seepärast on tänane päev ajalooline, kuna Eesti NSV Ministrite nõukogu võttis vastu otsuse luua Eesti NSV riiklik noorsooteater Noorsoo Kasvatuse probleem on ju päevakorral väga teravalt seda esiteks. Teiseks lõpetas tänavu konservatooriumi teatrikunsti alal 21 noort artisti mis on nii-öelda aluseks kunstilise koosseisu komplekteerimisel. Noorsooteater on küllaltki kulukas ettevõte, kuid nõukogude valitsus leidis vajalikud summad ja teater võib alustada tegevust. Teatrialaliseks asupaigaks eraldati maja Lai tänav 23 kuhu mahuvad prooviruumid, administratsioon ja nõnda edasi oma alalist statsionaar. Jaga teatril esialgu ei ole. Etendusi kavatsetakse anda teiste teatrite lavadel ja Jaan Tombi nimelises uues kultuuripalees Salme tänaval. Muidugi on tarvis teatrile luua edaspidi oma alaline statsionaar. Selles suhtes kaalutakse võimalust ümber ehitada kunagist dominikaani kloostrihoonet Vene tänaval. Nüüd annavad asjale sisu juba noored näitlejad ja organiseeritava teatri juhtkond. Kunstiliseks juhiks on lubanud hakata Voldemar Panso. 1965. aastal lõpuks siis asutati üle aegade jälle uus eestikeelne sõnalavastus teater Tallinnasse teater, mille ta oli ka lootnud asutada oma esimese lennupõhjalt, aga mis tookord ei õnnestunud. Nüüd siis lõpuks teise lennupõhjalt see õnnestus. Samal aastal lõpetas lavakunstikateedri teine lend. Ja õnnestus tegelikult tänu sellele, et tuvastati, et Eesti on veel üks peaaegu vist ainus tolleaegsetest liiduvabariikidest, kus ei ole noorsooteatrit, aga siis oli kõik ju ette nähtud niimoodi kõrgemalt poolt, mis peab olema. Räägin seda sellepärast, et tõenäoliselt ei kavatsenud ja ei tahtnud teha tingimata noorsootead, see oli lihtsalt ainus võimalus ja ta ise on seda rõhutanud, et ta tahab lihtsalt teha ühte head teatrit ja seda ta ka tegi. Kommenteeris teatriloolane Lea Tormis. Noorsooteater avati ühe venetükiga. Otsustage meie üle, inimesed Jaan Sauli lavastuses. Panso esimene lavastus oli 80 päevaga ümber maailma Jul Verni järgi. Ja sealt lavastusest on ka kuuldav laulukatke. Jätkame Voldemar Panso auto intervjuuga 1970.-st viis aastat noorsooteatrijuhina on selja taga Panson saanud viiekümneseks hüljanud oma mõttekaaslased ja õpilased noorsooteatris. Ja läinud draamateatri etteotsa. Häälon resigneerunud ju süda kripeldab. Millised on olnud kõige viljakamad aastad andmise mõttes 1000 965970 noorsooteatris? Aga näitlejad? Nemad ongi see teater. Erilise soojusega mõtlen vanematele, näitlejatele, kes tulid, jäid ja teevad tööd. Noored on peaaegu juba tänane päev. Kas sa oled oma õpilastega rahul? Vähene huvitüki ja rolli siseilma vastu. Vähene huvi näitekunsti maagia vastu. Tahetakse üllatada välisega ega mõisteta, et vapustatakse sisemisega. Ja latt asetatakse liiga madalale. Tahte ja eetika mõttes. On see õpetatav? Äsja ilmunud linnateatriraamatus meenutab Lea Tormis, kuidas noorsooteatrile nime otsiti. Publik pakkunud mitut varianti. Üllatavamad olnud jah, jõngermann ja olla trupile olevat meeldinud just see viimane. Selles on šveik, spiri tunglemist, ajataotlusi, aga samuti kõhklust püha kahtlust. Ta on ootamatu ja varjundirikas ollast kuni olla laani, kirjutab Lea Tormis. Noorsooteatri teisel hooajal jõuab Panso oma Hamleti lavastuseni nimiosas Ants Eskola. Sõnateatriloolasele. 1966 stalinismi aastad on üle elatud, sula on tulnud ja hakkab parasjagu lõppema. Au sees on vaba vaim. Dogma vaba oma peaga mõtlemine. Teatrikeel on muutunud tinglikumaks. Mängumaneer lihtsamaks, napimaks, pehmemaks. Ajastu põlgas ja põlastas üldse paatost, valjuhäälsust, kangelaslikkust, aktsepteeriti loomulikku inimhäält. Inimlikkus kui kategooria oli vahetanud välja kangelaslikkuse kategooria ja kodanikukohusesõna. Niisiis Ants Eskola 58 aastane, kui ta hakkab mängima Hamletit, ta tähistab selle tükiga ka oma kuuekümnendat sünnipäeva. Ants Eskola kui näitleja orgaanika peen nüansseerimis võime tunde peenus, mõttetäpsus, pool- ja veerandtoonid. Panso, Eskola pole orel, Canite vaskpill, tants lööd, temas on peidus imelisi helisid. Võib-olla ta isegi alati ei tea, kui imelisin. Eskola Hamlet ei mõjunud tõtt-öelda noorega varana. Ta mõju seatuna. Sellel Hamletit oli vaimne erksus, subtiine närviga kui eksistentsiaalne filosoofiline pilk maailmale ta isamaailma räpasusest ja varjatud vägivallast teada esmakordselt. Ta ei avasta maailma, kuid lõpuks teeb ta siiski katset seda maailma muuta. Tal ei jää nagu muud üle. Ümbrus. See on siis lavastaja partituur. Valvsuse, hirmu, kahtlustamise, vihkamise türannia umbus, totalitaarne vägivallasüsteemi pingeline õhkkond, Hamleti vaimine, üleolek, tema sõltumatus oli kolossaalne, kuid ta ei saanud sellest maailmast välja astuda. Olla või mitte olla? See on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada, surra, uinuda, muud midagi. Ja teada sunnil kaob hingevalu meil ja 1000 piin. Me lihaperranud, seda lahendust peaks hardalt. Seep see ongi see, mis une näod meil võivad tulla selles surmaunes. Kui surelike möllust pääseme, meid paneb kõhklema. See ongi põhjus, miks viljeetsusel nii pikk on iga, kes taluks elu, piitsutust ja torkeid, rõhu ja Iicet, uhke mehe ülbust, põlatud armupiina, kohtu aeglust ja võimu, jultumust ning jalahoope mida malbe teenikust saab väärituld. Kui rahupõlve luua endale võiks palja naaskliga kes kannaks koormaid ja higistaks joigaks elu vaevus. Kuid kartus millegi eest pärast surma. Uurimatu valdkond, mille rajalt ei tulda tagasi, ei halvaks tahet. Mis pigem talub tuntud pahesid kui viskub teistele? Mis tundmatud. Nii kaalutlus teeb kõiki pelgu läiks. Kuidas vaatad noorsooteatri tulevikule? Mitte nii ebakindlalt kui enda tulevikule. Mida pead noorsooteatrisaavutuseks? Et tegime mõne aastaga uue teatri mitte veel ühe teatri On sundinud leiutama uusi ideid ja võimalusi teatrikunstis. Et lõime teatriinimeste voolavuse võimaluse. Et me pole mänginud etendusi vabas õhus. Ma ei mõtle vabaõhuetendusi, et tõime intelligentsi kalamajja jääd teatav kist publikut ei hooli sellest. Teatrist järgmised neli aastat. 1970.-st 74.-ni juhib noorsooteatrit Mikk Mikiver kes ise veel enda leidma misega ametis. Kui Panso oli teatrit teinud oma trupi tippnäitlejatega Eskola, Rummo järveti, mandri Lindauga ja noored unarusse jätnud siis Mikiveri lavastustega hakkab noorsooteater oma nime õigustama. Antiigone libahunt, kuidas karastus teras Roomeo ja Juulia on vaid mõned nimed repertuaarist. Järgmine helilõik on 1969.-st aastast. Juulia Mari Lill, Roomeo Enn kraam. Reporter Mari Tarand. Heaks. Arvamus ühendab kõike, mida suudab arm. Suh hõimlasidki mind ei takistaks, näevad, tapavad. Sinu silmis välgub suurem oht kui 20. nurgas. Vaata lahkelt. Siis oled kaitstud nende vaenu eest. Kui see, mida ekspiroomlase Julies kirjeldab, ta ei ole meie ajastu teatud osale noortest, ei ole taga mitte võõras ega kättesaamatu, ta ei ole mitte mõistetamatu vaid ta on väga hästi mõistetav. Minule tundub vahel, et see peaks olema niisugune omamoodi ideaal, niisugune tunne, et puhtus ja suurus kuigi minu arust kõige rohkem on muutunud kuidagi elurütm see kiirus, millega saavutatakse kõik maailmatõdede tundmine tänapäeval inimese poolt. Kas ta nüüd raami Juulia vahelgi? Ideaalne on? Temast peaks olema. Verd ja liha ja viha, miski inimlik ei ole neile võõras veetmas meie ajastul, puudu on arvatavasti see, et armastusest räägitakse vähenest, räägitakse sellel tasemel, et kas kaljuga toimis õigesti või niisugustes rubriikidesse tegutsemist nõuab ja aeg rohkem ja see, kes ei teeotsa. See, kes rohkem sissepoole lapse võib naeru alla sattuda. Kes pidi neid Juuliaid cancel dama ja noortele häid teatrikombeid õpetama noorsooteatrisse jäilis Lindau kui saadik eestiaegsest teatrist, töölisteatri tausta ja terava ütlemisega teatri vanaema kes veel kaheksakümnendatel Ki endast kõnelema pani. Paul-Eerik Rummo Äramyldarimaldaga. Järgnev intervjuukatke on 1982.-st aastast Liisu 75. sünnipäeva aegu tehtud. See on muidugi kurb, sest kui sa oled jõuline ja, ja sa tunned, et sa võid tööd teha ja kui see nüüd, siis mitte töö pärast, vaid mingi muu asjade pärast sind kõrvale jäetakse. Kurb muidugi. Aga noh, eks me kõik eestlased, oleme niuksed inetud aegu vahel läbi elanud. Aga küllap me elame edasi, mina, usk. Ta on ju teater, on ju ka minu jumal, võtame siin viis aastat. Jumal, me oleme kui palju läbi elanud ja neid perioodi ja neid stiile ja kõiki neid asju. Aga kui sa näitleja oled, sa elad selle läbi ja mina siiski pean nagu sellest realistlikkust teatrist kõige. Aga noh, see on jälle sellepärast, et ma olen selles seltskonnas. Eks muidugi, igal ajal on omad ideaalid, igal ajal on omad arusaamised. Aga ma ütleks, et näitlejad on alati armastust, olgu siis seekord missugune tahes ja teda on ikka oodatud ja enda kohta ma peaks ütlema. Et mul ei ole nagu seda ikka teed olnd, raske käia. Mul on olnud õnn, ma ütleks nii, nagu Panso ütles ikka, et kõike muud talenti peab olema, kõike muud peab olema, ka näitlejal peab natukene õnne ka olema. Siis ma ütleksin, et mul on palju, on, mul on olnud head nädivid. Mul on olnud head kolleegid, kellega on hea töötada olnud. Ja ma ei saa öelda, et see neid aastaid ikka on üle 50 viied, kus ma olen laval olnud. Et neid oleks rasked olnud või või kurnavad või sest rõõmusid on meil ikka ka vahetevahel. Hõbedased traadid. Seltsi ära nalja sumin ei o. Sest eile õhtul Rõõmusõõm Boga. Mu hinge. Just mürgi. Kui järsku? Külla ja teistest bla pikistuna jäin ootamatult lauda. Ja sama. Sest üksinda Kohe. Kuriteole. Ja ei ole ju isegi kurvu Sänna. Oli ju Liis Lindau eesti teatri esimene Kaarin tões ja õiguses kes Tammsaare endagi ära võlunud. Siis oli ta 27 aastane, on kuuse nurgaari Elmo Nüganeni lavastuses. Meie ette astumas. Näis, näis. Aga nüüd tagasi 70.-te noorsooteatrisse. Mida ikka ette võtta selle kalju Kaaga? Mäletate Mikiveri küsimust? Pärast Mikiveri lahkumist algab noorsooteatris Komissarovi aeg. Need on aastal 1974 kuni 86 saates tsiteerida intervjuu on aga 1988.-st aastast, kui Komissarov oli noorsooteatriga juba lõpparvet teinud. Ja just just oli lõpusirgele jõudmas tema kuulus 13. lend. Ise arvan omamoodi tööde peale vaadates et ma püüan rääkida sellest reaalsest maailmast, kus ma elan nendest hädadest, nendest rõõmudest, mis selles maailmas on. Ja kui mõni nimetab seda siis poliitiliseks sotsiaalseks, siis on tema lõbu, minu asi on lavastada. Esimene oma lavastus noorsooteatri peanäitejuhina oli protsess Ruja ja Urmas Alender igav. Või seda ma mäletan küll trellid publiku ja saali vahel. Alasti katkutud nukud lava mööda laiali ja poisid lava peal rokkimas. Selline ekspressiivsus jahmatas 15 aastast tõsiselt. Sõnum polnudki mulle nii oluline, pigem muusika ja tavatu teatri. Taas on juba. Uus pauk. Jälle puu otsas. Hapukapsast ja kartulit, soolapekki ja puskarit. Demokraatia on üks tore asi, ainult see eeldab ka mingit kultuuri. Kui ka kultuur ei ole siis noh, kas on ta demokraatia või autokraatia ja siis on ikkagi lõppude lõpuks see üks niisugune rühkiv rühkiv seakari kari kes allub ainult instinktidele. Kui ikka mõistus selle asja taga ei ole, siis ükskõik, kuidas me teda nimetame, see ikka lõppkokkuvõttes ei tähenda mitte midagi. Elementaarne kultuurharidus, haritus jälgides praegu seda meil toimuvat diskussioone ja poleemikat, siis me pidevalt näeme seda, et kui madalam see suhtlemise tase teatris võiks olla ka demokraatia ja peaks olema demokraatia. Ainult kuhumaani. Fellini orkestriproov on üks suurepärane näide ja hoiatus selle kohta, mis anna pseudodemokraatia, mis on tegelikult anarhia. Meil on väga vaja juhte. Suured revolutsioonid tõstavad võitluse käigus esile suuri inimesi ja tiivustavat selliseid andeid, mille olemasolu tundus varem olevat võimetu. Andkem rahvale võimalus oma saatuse üle ise otsustada ja te näete, kuidas tema sisemusest kerkivad esile sellised inimesed, kelle kätesse võib anda kogu meie elutöö. Meie vaid alustasime, aga nemad peavad jätkama. Konkreetne elusaatus näitas seda, et tulin kinost ära teatrisse, kuna teatris olla olnud tunduvalt demokraatlikum õhkkond ja suuremad ausaks jäämise võimalused, kui seda kinos oli unistus saada näitlejaks pole kunagi olnud. Kõigepealt ma arvan, et ma olen lavastaja ikkagi lõppkokkuvõttes kõik see milles seisab see lavastamise kunsti, HP see on ikka kõik banzolt saadud alused teda ka, muidugi olid ka teised seal kõrval. Õnneks oli ka. Õnneks oli Kalmet Vello Rummo õpetajatega vedanud veel eriti tähtis on see minu jaoks olnud Tohvermel kuigi tema otseselt ei olnud nagu lavastaja, aga talitantsuõpetaja ja see mismoodi tema läbi liikumise oskas mõtet anda ja seletada, nii et Tohviga muidugi seal reas. Kuna see on kollektiivne kunst, on see õnnetus seal teatritegemise juures, seda sa ei saa üksi kodus teha oma klaveri taga või oma kirjutuslaua taga, sa pead seda tegema koos teiste inimestega, sonda õnnetuse võlu siis muidugi peab olema mingisugune meeskond, peab olema mingisugune ajutrust, peab olema mingi liider, siis edasi juba tuleb kuuletuda. Kui sa tahad selles mängus mängida, siis sa pead mängima seda rolli, mille peale me oleme kokku leppinud. Näitlejad noorsooteatris olid muidugi nad olemas oli Allabertoli kraam, oli luule Komissarov, Ago Roo, Oro-Tepandi oma meeskonnaga või oma pundiga koos töötades me ju kõik koos vananeme, võime ka öelda, siis areneme veel. Aga mingisugune ühine kasvamine ja ühine mõtlemine ja rääkiminest ma ei tea mingi eaga aastaste aatekaaslast, minu arvates on see olemas. Selle elu ja koostöö jooksul on mitmeid suuri kohtumisi olnud ja suuri kirg ja armastus ei olnud ja on ka lahkumise olnud niivõrd-kuivõrd. Me olime tõesti liitlased Mati Undile kuivõrd ta mind aitas ja, ja ta oli mulle suureks toeks noorsooteatri alguspäevadel. Ainult heaga saab meenutada seda kunagist koostööd. Kõigepealt pean ma tänama teid ja tänama, tänama nende tervituste eest. Teiseks, aga veelgi rohkem selle eest, et mind vabastati nende tervituste kuulamisest. Ma arvan, et me loome juubelite jaoks sobiva vormi, kui see, mida on seni praktiseeritud ja mis mõnikord on andnud põhjust imetlusväärselt headeks karikatuur ideks. Ja nüüd tahaksin ma öelda mõne sõna bolševike partei praegusest olukorrast. Kuidas sul leni rolliga on, kas see on roll, mida sa meelsasti mängid? Mulle meeldib väga seda mängida, see on iga kord surnu kokkuvõtmine, sest pausid on pikad vahepeal ja täiesti nagu uuesti algamine, aga aga kui see etendus läbi on, siis ma noh, ma ei tea, ma olen ise, ma tunnen, et ma olen rahul, olen võrdlemisi suur egoist ja, ja haua ja kõik need asjad, mis veel võib öelda, siis mul nõuab küllalt suurt pingutust näitlejana ennast maha suruda, et mitte hakata siis lavastajad lavastama. Mul on vedanud näitlejana, ma olen mänginud tõesti ainult seda, mida ma olen tahtnud, ma olen saanud valida mina, kui ma tulin noorsooteatrisse, siis ma pidasin silmas Irdi teatrimudelit, kes suutis ühe teatri kollektiivi sees omada niivõrd erinevaid gruppe, üks oli toominga trupp, siis oli Hermaküla trupp. Ja ma püüdsin sedasama mudelit, aga ju ma ei olnud nii võimas isiksus, et ird suutis neid ühe nimetaja alla panna. Ei saanud Karuldavad Raidi Petersoni, Mati Unti ilvetit ühe mütsi all hoida ja sellepärast tegelikult pidin lima lõpuks teatrist ära tulema. Kui loen linnateatri vastilmunud raamatust Jaak Alliku meenutusi nendest Komissarovi aegadest siis näib, et üks ideoloogiline ninanips järgnes teisele. Igatahes oli selles tegusate meeste uljust ja mängurõõmu, enne kui kõik umbe jooksis. Noore vaatajana minust Komissarovi teatri õiget fänni ikkagi saanud. Kuna aeg läks järjest Rottemaks ja teatrist, otsisin üha rohkem kosutust identiteedile ja hingele. Karusoo ja Peterson olid ikka need õiged, ühe punase Komissarovi kõrval. Ikka kod ootasin. Ja pärastpoole hakkasin muidugi ka Mati Undi naljadest lõikama, aga see võttis aega. Nüüd ei jõua ära imestada, kuidas 80.-te alguses need lavastajad kõiki ühte väikesesse majja ära mahtusid. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkan imetlema toonase Komissarovi teatrijuhi professionaalsust. On see lõpp. Püüdke mind mõista. Ärge mind haletsage, mis tähendab mitte mõelda. Hea küll, siis ma küsin nii. Kas varsti on lõpp? On see lõpp? Pole preili, ma olen Te võitleja nagu lahinguväljalgi. Mind haavati. Ma pean teadma tõtt. Te olete kommunist. Mind ei tohi haletseda. Jutt käib olulisemast. Mõned asjad on pooleli jäänud alati ebasobival ajal. Alati jääb midagi poolele. Hoiatage mind, eks? Mulle aitab vaid teie sõnadest. Kes tuleb asemele, kes tuleb asemele, kes. Olles kodust kaugel unistrazins. Õnnest, mis? Kes tuleb asemele? Komissarov lahkub noorsooteatrist ja asemele tuleb Rudolf vallabert. Noorsooteatri asutajaliige võtab teatri ohjad enda kätte 1986.-st 92. aastani. See on vastuoluline aeg. Ühelt poolt on publikumenu nendes näopesa valge tee kutse, kuningHerman esimene meistriklass. Need olid kõik Salme tänava menulavastused. Kaarel Kilvet, kes sai oma lavastajatee alguses mööda päid ja jalgu teeb Sulev Luigega lavastuse Raimond Valgrest. Lavale ilmub Tõnu Kark Stalini ja käopesa möphina. Mati Unt hullutab meid veidralt armsal moel eesti klassika ja poola dramaturgia tippudega siin. Nii et justkui on publikut ja on ka lavastusi. Aga 92.-ks aastaks on kõik ikkagi sumbunud meeleolus. Aeg tänaval on muutunud, teatergi tahab muutmist. Leebete laulude aeg on ümber. Tuleb uus poiss noorsooteatri õuele, kes õige varsti vahetab teatri nimegi linnateatri vastu välja. Kui kalju Arop oli oma tulekuga teinud noorsooteatri näitleja Nende seas suurpuhastuse ja paljud asutajaliikmed pidid lahkuma, siis nüüd teeb koma õpilane Nüganen täpselt samuti. Asutajaliikmetest on tänaseks linnateatrisse alles jäänud ainult üks näitleja Marje Metsur. Ja kõigis Mils hing võib-olla. Lees õnn. Millegipärast on ju niimoodi, et, et kui me oleme väikesed hästi väikesed, siis me mõtleme noh, ainult enda peale ja tänase hetkel, kust tuleb see lastel see usk sellesse, mida ta teeb, eks ole, kui ta mängib mingisuguse mänguga, sest usub seda hetke niivõrd jäägitult sedasama hetke, eks ole, viis minutit tagasi, ta võis jonni ta või nutta oli kogu maailma talle solvunud, viie minuti pärast on, saad aru, see üks klots on tema jaoks terve maanteel niivõrd süvenenud siis läheb aastaid mööda, inimene hakkab juba mõtlema oma õe ja venna peale, kui tal on jah, mingil hetkel hakkab ta juba mõtlema vanemate peale, ehk hakkab, teda ei huvita mitte niivõrd tulevik, ainult vaid ta hakkab mõtlema juba eilse päeva peale. Läheb veel natukene aastaid mööda, ta hakkab mõtlema juba vanaisa vanaema peale, ta hakkab mõtlema juba üle Üleeilse päeva peale sata veel vanemaks ta huvi tundma selle vastu, et kust ta üldse pärit on, milline ta sugupuu ja nii edasi ja nii edasi. Räägime seda sellepärast, et see tegelikult ootab meid kõiki ees, ükskõik, kas me sellest räägime või räägi, kas me seda tunnetame tundetuse niikuinii on niimoodi. See on lihtsalt niimoodi, kui me räägime, et noorem põlvkond ei pruugi mõista näiteks näiteks meid siis aga miks me niimoodi täiesti vabalt võivad nad mõisteliselt tuleb natukene aega anda. Ja päris kindlasti nad saavad ühel hetkel ka aju, kas siis ei ole ka enam kahekümneaastased. Ja siis nad saavad sellest väga hästi aru, mõned saavad natukene varem mõnest asjast aru, noh, kas teoreetiliselt, eks ole, aga üldiselt nii ma tahaks mõelda. Need jutud, mida täna Elmo Nüganeni ka räägime, on salvestatud 2000. aastal. Elmo on linnateatrit juhtinud siis üheksa hooaega. Tehtud on Roomeo ja Juulia pianoola kuritöö ja karistus Hamlet. Ja juba on esietendunud ka musketäride teine osa. Teatri mängukavas on Kolmekrossiooper Shab piiralt ja Arkaadia Jaanus Rohumaa lavastuses on linnateatri kuldaeg sõnajärg, nüüd Marko Matverele ja hiljem sekkuvad vestlusesse ka teised musketärid Indrek Sammul, Jaanus Rohumaa ja Allan Noormets. Nõukogude ajal paljude inimesed, ka mina, nende hulgas hakkasid näitlejaks või ütleme, läksid, sisenesid teatrisüsteemis seda mitte sellepärast, et neil olid mingid sünnipärased eeldused näitlejaks saamisel näiteks edevus või mingisugune eriline anne, kedagi järgi ahavida või või osav keel või niimoodi lihtsalt teater oli oaas, kus võisid tegeleda põhiküsimustega mitte meelelahutusena. Osa inimkonnast ei vaja mitte mingisugust mingisuguseid vastuseid, neil ei olegi üldse küsimusi, nad söövad kõhu täis ja vaatavad telekat või, või ükskõik mida on eluga väga rahul. On üks osa inimesi, kes siis niimoodi elada ei saa ja nad ise ei ole selles süüdi ja nende vanemad ka mitte. Aga lihtsalt see seltskond seal midagi, mitte keegi sinna parata ei saa, see on paratamatus. Väga-väga-väga mõnus, kohtun sellistele inimestele teater. Aga siia teatrisse tööle tulles ma mõtlesin seda, et milline võiks olla niisugune esimene lavastus või avalugu või? Kuna ta oli noorsooteater ja noored ja noorte armastus ja nii edasi ja ruum ka. Tänu sellele tyylale tuli see otsus. Tika ruum minu jaoks küll dikteerib, aga arvan paljude jaoks eriti siis, kui ta ei ole niisugune tüüpiline igale teater, eks ole, et kui on nagu meil teatris teatud lood on põrguse, teatud lood on taevas ja neid ei saa segamini ajada Shakespeare'i Hamletit põrgus ei ole mõtet, mitte ei ole mõtet, vaid noh, võib küljest ja palume teistsugune avastas tema kohta on taevas ja, ja kolmekrossi ooperi kohta on ju põrgus, eks ole, see on iseenesest selge, tegelikult kõigile lihtsalt ei räägi sellest, ma arvan, kõik püüavad ju ajada oma eesmärki ja lihtsalt küsimus, mis eesmärk on, eks ole, grillfestivalil oma eesmärk. Aga teatrietenduste puhul, et lihtsalt kokku tulla ja aega veeta, no siis võib ju kuskile mujale minna, ma arvan ikka see mõte, mis pärast kokku üldse tulenenud, mida ma tahan sellele 600-le inimesele, kes täna siin istubki päikesepaistet, mida ma neile öelda tahan, see on kõige olulisem asi, siis tuleb kõik muu alles vorm võiks olla huvitav ja, ja mitte igav ja nii edasi, mida muidu võiksid kutsuda, kus te, inimesed kokku ja ma tulen siis nende ette ja ütlen paari-kolme minutiga ära, et üldse maaelust mõtlen niimoodi praegusel hetkel ja kõik saab varem koju, näitleja peab sellest tulema, publikule läheb kohe kiiremini koju, saab aktuaalset kaamerat vaadata ja nii edasi, nii edasi. Tammsaare oleks võinud ju tõe ja õiguse viie köit asemel selle, mis ta tahab öelda, oleks võinud ju kahe lausega ära öelda, aga see ei ole huvitav. Huvitav on see, et kui me loeme seda ja siis me ise saame aru, missugune raamat seal? No mis ma oskan? Ma minule meeldib väga olla, näiteks teatrietendusel, kus mind puudutatakse, et kus ma saan naerda ja kus ma seal nutta ja mõtelda. Mis sa hing veel rõhku tahad saada, või raamatut lugedes sama moodi, et ma saaksin. Mis see, et ta puudutaks mind ükskõik siis, kas ma olen lavastaja või kas ma olen näitab, kas ma istun teatrisaalis vaatajana ikkagi ma tegelikult Mayotanud ühte asja, et keegi puudutaks mind siit siit ehk siis südamest ja, ja peast, ega see teatri maskiks harjunud teda kasvõi siis niisama lihtsalt ei ole, seal on kindlasti mingi juuste sees ära unustanud selle. Vaatame seda märkimata laselgi teatrimärke aga vahel võib-olla teatris olles unustama selle ära, et tegelikult me kõik, kes me ostame, kassast piletit, tegelikult tantsida tahamegi. Me tahame naerda, nutta. Samuti Luigi 13. kirjutatud muusika. Margo Kõlar on seda väga hästi töödelnud. Uskumatu. Prantsusmaal saime selle muusika juba olemas, keteni ajaks enesele kätte olete head sõbrad. Kes siis näppasid, selle vastust ei osanud välja tuua, hõlma all, viisid välja arhiivist, võtsid kooke ja siis saatsid Eestist. Inimesel on loo jutustamise tarvidus, loo kuulamist, haridus ja senikaua, kui inimene on olemas, kas tarvidus säilib, need on sellised jääkuubikute omavahelised helid, mida peame teatrisurmaks videotes ennigsega ta. Ta pulbitseb, kerkib jälle üles ja, ja tahab edasi. Aeg-ajalt nagunii tekivad mingisugused inimesed, kes pääsevad hetkel võimu juurde, kelle arvates sellist asja nagu teater ei ole vaja. Aga neil ei ole õnnestunud seda kuidagi ka keelata või maha tapas nagu vorm, ütleme riiklikul tasandil võib muutuda, aga mingil teisel tasandil ta tuleb täid teises vormis, ta tuleb nagunii välja uuesti. Mis seal toredat on see, et, et inimesed, kes teadis, töötavad saama juba üldjuhul mingil tasandil, nagu ennast enda peret ära elatada, saad sa tööd nagu teha. Et nad peavad kuskil implindaažides virelema ja 100 koosnevad. Võtame selle Liivi, et. Mulle väga meele järgi ja ma arvan, see on pigem pluss kui, kui miinus, kuigi on neid ka, kes sooviksid teatrit pigem nagu klindaažis näha. Teater koosneb inimestest, kes tegelevad põhiküsimustega. Ehk siis, et miks me oleme, kes me oleme ja nii edasi. Usk, lootus, armastus, vihkamine, külm, nälg, need on need põhiliselt suured küsimused, mida inimkond ei ole suutnud ära lahendada. Mida inimkond suutnud defineerida? Teate moodustavad inimesed, kes nõuavad kärarikkalt endale tähelepanu nende küsimuste väljalõikamist ta nagu nõuab kogu aeg diskussiooni või ta ei lase nagu hetkekski inimestel rahus olla. Ärge unustage, et on väga palju lahtisi küsimusi, eks ole, mingilaboratoorium 125 aastat mingi probleemi kallale, siis tulevad häbelikult ühes teadusajakirja tagaküljel, eks ju, endo mõtlekesega välja siis tatar nagu mõtleb. Ja reageerib ja toob kohe selle idee, publickreta, saab peksa või saab kiita ekse? No teater on ju ikkagi ka, ütleme nii, et ta ei ole ikkagi puhas teadus, mingi mingite valgetes toogades, filosoofiline, nõupidamise ruum, ta on ikkagi meelelahutustööstuse kõige vaesem vend ja niimoodi see on. Ja niimoodi ta jääb alatiseks ja igaveseks, et samal ajal kui me tegeleme sellega, mis meid tõsiselt puudutab, erutab, peame me ka tegelema meelelahutusega. No on selge, et lavaaugus ei saa mängida näiteks sellist etendust nagu Kodood oodates. 600-le inimesele ei too lihtsalt inimesi kokku, sa pead rahuldama võimalikult erinevate huvigruppide soove. Inimene, kes ei ole kunagi olnud abielus. Ta võib rääkida ükskõik mida, aga aga see inimene, kes on olnud kas 10 või 20 või 30 aastat abielus? Ta teab sellest raudselt rohkem. Inimene, kes ei ole kaotanud ühtegi lähedast inimest, teab kindlasti kaotusevalust tunduvalt vähem, kui see inimene, kes on kaotanud maimukesel kunagi sünnitanud. Võib rääkida pedagoogikast ja laste kasvatamist, ükskõik mida. Aga naine, kellel on lapsed, ta teab, mis see tegelikult on. Inimene, kes ei ole kunagi kirjutanud ühtegi raamatut, ta võib ükskõik mida rääkida kirjanikest, aga ta diakirjanikest mitte midagi. Inimene, kes ei ole kunagi lavastanud tegelikult lavastuses mitte midagi. Inimene, kes ei ole kunagi olnud näitleja või, või noh, laval mänginud ta võib ükskõik mida näitlejatest rääkida, aga tegelikult ei tea mitte midagi. Ma arvan, et päris suur hulk energiat on siia õnneks mitte maetud vaid suunatud. Ma räägi endast, mina olen ka üks osa sellest energiaandjast, aga, aga ma pean silmas kõik need inimesed, kes siin on olnud ja nõks aeg kunagi hiljem kõik paika, aga ma arvan, kunagi, kui juhtub, see, et ma sain teatasid, töötas kunagi niikuinii juhtub, see on selge, eks ole. Eks ma siis päris heldimusega vist mõtlen selle aja peale. Praegu ma eriti tihti ei mõtle selle peale või püüa mitte mõelda, sest mitte ta segab, aga, aga sellest ei ole praegu kasu väga vaja lihtsalt teha teha nii et, et meil siin näitlejad saaksid huvitavaid rolle jälle avastaksime, et oi, vaata, kuidas see näitleja mängib vaatama, ei teadnudki, et ta on võimeline niimoodi mängima nii edasi. Selle nimel tasub rabeleda. Ta on vaid neli aastat vanem kui tema juhitav teater. Selle teatri Lukonda oma nime jõudnud juba kirjutada paksude rasvaste tähtedega. Ta on olnud kõige pikema staažiga teatrijuht, noorsooteatri ja linnateatri neljakümneaastase ajaloo jooksul 14 aastat vastu pidanud. Elmo on imetlusväärselt kiire reaktsiooni ja mõtlemisvõimega Uhke fantaasialennuga Maximalist autoritaarne, ütlevad need, kes armastavad vabapidamist. Kohati kipub kurjaks kätte. Kui inimene teeb midagi südamega, siis vihagi tuleb südamest. Aga see võib ükskord tigeduseni viia. Kes ei mäletaks pahuralt üle töötanud Vargamäe Andrest? Täna pean ilmale pöialt Tammsaare neljanda osa pärast. Naljakas, et aastatetagustes intervjuudes jõudis Nüganen ikka otsapidi Tammsaareni ka siis, kui jutu algus oli Dostojevski või tüma juures. Aitäh kuulamast. Toimetaja maris Johannes.