Adamson-Ericu muuseumis avati uus näitus Austraalias tegutsenud ballaslase näitus lõunaristi all Gunnar Neeme eesti kunstnik Austraalias stuudios on selle näituse kuraator Kersti Koll. Tere tulemast regist. Et see, kus on muuseumi kahes saalis ja sinna ilmselt ei mahu kuigi palju ühe kunstniku elutööst. Aga mingi ülevaate see annab. Kuidas te iseloomustate kunstnik Gunnar, Neeme ja kuidas te tegite valiku selle näituse jaoks? Gunnar Neeme kahtlemata on Austraalias elanud Eestis Os kunstnikest kõige märkimisväärsem ja teda kui loojat iseloomustada, noh, selline ürgne anne erakordselt laiahaardelise, sellise tööväljaga on ta ju kunstnik, kujutav kunstnik praktiliselt kõigil aladel, me läheme maale, joonistusi, raamatuillustratsiooni, skulptuuri, aga samas oli ta ka väga hea kirjanik ja tal ilmus mitu luulekogu, kirjutas näidendeid. Nii et selline väga pulbitsev väga laiahaardelise, sellise andega inimene ja ei tohi ka unustada, et sealjuures ta ju kogu elu tegelikult töötas ka veel tänapäeval ütleme, graafilise disainerina ja erakordselt edukalt Austraalias ja Gunnar Neeme puhul muidugi ma tahaks öelda, teegini kenasti, mainisite ballaslane. Loomulikult alustas Eestis oma õpinguid Pallases. Nii nagu tema põlvkonna kunstnikel ikka võiks mainida, et Gunnar Neeme on vaid paar kuud noorem kui meie Eesti vabariik, nii et ka mais möödus Gunnar Neeme sünnist 100 aastat. Aga pagulusse minnes 44. aastal, nii nagu kümned tuhanded meie kaasmaalased seda tegid siis Gunnar Neeme tegelikult lahkus siit, ütleme, niisuguse kunstitudengina, ta oli küll siin mõnel näitusel esinenud. Ta oli see ka ajakirjanduses tähelepanu pälvinud, aga ta kuulub ikkagi meie pagulaskunstnike nagu sellesse põlvkonda, kes tegelikult, et nagu oma kunstnikutee ja kunstnikuks kujunemise juba see teostus juba nende uuel asukohamaal ja peab ütlema, et Gunnar, Neeme, kui vaadata nüüd tema loomekäiku seda Austraalias ja kogu seda loomepärandit, siis ta on ikkagi noh, erakordselt suurejoonelise loometee elanud kunstnik erakordselt suurejoonelise loomepärandiga, aga peab ütlema, et Eesti sellises kultuuriringkondades Gunnar Neeme nimi, ma arvan, ei vaidle vastu, on siiani olnud üsna tundmatu ja noh, kahtlemata Austraalia on kaugel, aga kui me räägime just sellest põlvkonnast, kui me räägime sellest natuke vanemast pagulaskunstnikepõlvkonnas, kes käia siin juba endale olid nime teinud enne pagulusse minekut siis nende nimed on kahtlemata läbi aastate meie kultuurimälus püsinud, aga just nimelt see Gunnar Neeme põlvkond on see, keda, mis on meie muuseumide töö neid avastada ja meie kultuuriruumi tuua. Ja Gunnar Neeme puhul muidugi peab ütlema, eriti just meie pagulaskunstnik tekstis. Et ta ikkagi üllatavalt üllatavalt kiirelt haakus austraalia kunstieluga, et ei jäänud sugugi sellisesse eesti pagulas kunsti eesti pagulaskultuuri välja ainult kinni juba kaks kuud dial Austraaliasse saabumist 49. aastal see toimus, kui ta perega siis läbi pagulaslaagrites Saksamaa Austraaliasse jõudis ja juba kaks kuud peale seda ta tegelikult rikult esines kohalikel kunstinäitustel. Tema elukohaks sai Melbourne sugugi mitte kohe 49. aastal, sest Austraalia on väga tuntud oma niisuguse küllaltki karmi immigratsioonipoliitikaga kõike Euroopast läinud sõjapõgenikud, kõigil oli selline sunduslik töökohustus kaks aastat ka samuti sellisest vastuvõtulaagrites elades. Aga sellest hoolimata. Ta kujutage ette, eks ole, te olete jõudnud sinna ja kaks kuud möödas, te esinete näitusel, tehas Gunnar Neeme astus kohe ka Victoria osariigi kõige sellise olulisema vanima Victoria kunstiühingu liikmeks, kus ta oli elu lõpuni päras valitud ka auliikmeks. Ja kui vaadata nüüd läbi aastate nagu seda Gunnar Neeme nisukest osalemist just nimelt Austraalia kunstielus Melbourne'i Victoria osariigi kunstielus siis see on minu meelest täitsa imetlusväärne. 10 miinimum 10 15 näitust igal aastal, nii personaalnäitused kohalikes galeriides kui ka siis sellistes austraalia kunsti üldnäitustel osalemine ja mitte ainult Austraalia kõikides osariikides, vaid ta oli ka korduvalt valitud selliste väljaspool Austraaliat esindavat näituste komplektidesse. Mis hakat teinud selle, et tegelikult Gunnar Neeme looming ei ole mitte ainult Austraalias ei olnud see meie jaoks uurimiseks vaid Ta on niimoodi jõudnud tegelikult nii Ameerikas kui ka teistesse riikidesse Inglismaale, muidugi. Saksamaal Ma mainisin, ta ju elas pagulaslaagrites mitu aastat osaledes muideks ka siis juba väga aktiivselt sealses kunstielus nii eesti pagulaskunstnike näitustel kui ka nendel rahvusvahelistel kunstinäitustel tehti nii, et tema loomingut on tõesti üle maailma laiali ja ma ausalt öeldes väga kahtlane, et kas kunagi üleüldse sellist täielikku ülevaadet tema sellest laiahaardeliselt loomingust saab, aga ma arvan, et kui me juba nii Eesti Kunstimuuseum kui kirjandusmuuseum, kes me oleme seda projekti koos teinud oleme ta toonud nagu tugevamalt meie kultuuriruumi, siis tavaliselt on see, et pudenema siit ja sealt killukesi, et kuskil on veel tema töid, nii et ma arvan, et see on üks põnev uurimisvaldkond veel päris mitmele inimesele. No ilmselt oli tegemist väga tegusa inimesega ja nüüd siin näitusel neid pilte vaadates on hoomata ka sellist väga jõulist isiksust ja nagu te mainisite, et ta elas Austraalia kunstiellu väga kiiresti sisse, seal näitusel on ju ka neid Austraalia värv, aga samas Eestis ta jõudis ju elada niivõrd vähe aega ja millised mõjuvõimsad Kalevipoja-teemalised maalid on. Ja sellel näitusel on nagu kolm fookust, et Gunnar Neeme, et siis tõepoolest siin ühe näituse piiris esitleda. Üks fookus on tõesti Gunnar Neeme Austraalia, sest et Austraalia maastik, Austraalia värvid, nagu te mainisite, et see on Gunnar nimelt väga mõjutanud ja seal on ikkagi sellist austraalia looduses esinevaid värve, on seda sisema hõõguvad punakat, oranži ookerit, on sellist eukalüptimetsade hõbehalli on seda just nimelt seda kest Austraalia sisema kõrge taevaga, sellist erilist sellist värvikäsitlust ja ookeaniäärset nisukest valgust, see kõik oli see, mis Gunnar Neeme värvi balleti mõjutas. Ja Austraalia maastik, sellega suhestumine, see on üks väga suur osa tema tema loomingust. Ja ta tõepoolest koos oma abikaasaga tegi ka väga mitmeid matku Austraalia sisemaale autakse, mis Austraalia kunstis ju läbi aastakümnete niisugune noh, tõesti väga-väga paeluv ja teemal olnud, et väga paljudele austraalia kunstnike jaoks minu meelest Gunnar Neeme on selles osas erakordselt hea panusega, võiks öelda ka Austraalia kunsti andnud ja teine fookus on Gunnar, Neeme ja Eesti, nagu te mainisite, Kalevipoeg ja tõepoolest Gunnar Neeme elutööks võib öelda, on ka Kalevipoja teemaga tegelemine. Eesti kunstimuuseumi arhiivis on üks väga pikk ja põhjalik kiri Eesti kunstiteadlasele Rudolf Parisele, kes elas hiljem Saksamaal ja kes pöördus Gunnar Neeme poole palvega, et Gunnar Neeme kirjeldaks Austraalia kunstielu oma loomingut ja nii edasi. Ja muuseas, Gunnar Neeme seal mainib. See on kuuekümnendatel aastatel, et mul sellist suurt sihti nagu just nagu eesti kultuuri suunas. Et ma tahan luua kaks uut sarja ühe ühendatuna eesti sõdurile eesti mehele, kes on igal ajal pidanud oma kodumaa eest seisma, mõtlema ja teiste suur teema on Kalevipoeg. Sõduri teema, ma arvan, on Gunnar Neeme oli muidugi väga südamelähedane, sest Gunnar Neeme noore mehena ju sattus nii nagu tema generatsioon tervikuna sellisele ajaloo pöördunud kuulge kätte ja mitte lihtsalt kuidagi vaikselt, vaid eesti mehena ta väga aktiivselt võttis ka siiski osa ja nii vastupanuliikumisest kui ka nägi seda sõja karmust tegelikkuses ja väga lähedalt. Nii et see oli talle väga südamelähedane teema, sellest ta tegelikult väga kaugele jõudnud ja ma arvan, no tegelikult kõik selle kanaliseeris siis sinna meie rahvuseepose Kalevipoja ainetel töötamisse. Ja seda võib tõesti öelda niisugune Gunnar, Neeme Suur-elutöö alates kuuekümnendates aastates näeme selliseid maale väga abstraktses kujundikeeles käsitletud. Aga Gunnar Neeme on sisuliselt nagu värss värsihaaval tegelikult visoliseerinud Kalevipoega selle läbi mõtestanud ja nende aastate jooksul on väga mitmeid erinevaid joonistuste sarju Kalevipojast ja, ja peaks ütlema, et 96. aastal algas täitsa niisugune uus etapp kaabid noh, võiks juba tõesti öelda vanameistri elus. Kui Tasmaanias elav Triinuga tus hakkas Kalevipoega inglise keelde tõlkima ja Gunnar Neeme seda siis samas illustreerima ja kogu see nende ühine töö ja kuidas selles siis sündis niisugune Kalevipoja tõlge, kalevipoja inglisekeelne tõlge ja kaluri paha, ma ütleksin, selline visuaalsesse keelde tõlge. Kahjuks Austraaliasse raamatut välja ei antud, aga see raamat anti välja Eesti Kirjandusmuuseumi poolt, et 2011. aastal, nii et neil on see olemas meie raamaturiiulitel ja näitusele on valitud antud siis üks komplekt, mis ma arvan seal küllaltki suurejooneliselt mõjule pões, et see Gunnar Neeme käsitlus Kalevipojas, kuidas tema on Kalevipoega näinud ja peab ütlema, et Gunnar Neeme Eestisse jõudnud pärandi hulgas on erakordselt suur osa tema arhiivil, sest Gunnar Neeme, nagu ma mainisin, oli ju ka luuletaja oli kirjanik, mis näitab seda, aga ta oli väga sõnatundlike sõna armastav inimene ja sõna kasutav inimene. Ja ta oli ka väga kõnekunstifilosoofiat, kirjandust, lugev inimene, väga palju mõtisklev, kirjasõnas mõtisklev inimene. Ja see arhiiv asub kirjandusmuuseumis ja seda läbi töötades. See on erakordselt tore on vaadata, kuidas ka Gunnar Neeme sellele kalevipoja teemale lähenes ta juba Eestis olles külastas Rahva muuseumit Ta juba tegelikult siis oli see teemadel huviorbiidis. Aga kuidas ta läbi töötab ka Eesti kunstnikud, praktiliselt ennem teda, kes on kalevipoega illustreerinud. Ta kirjutas Neist, ta vaatleb neist analüüsid ja, ja seal kõrval see pidev niisugune aastakümnete töö, sest selle kalevipoja teema kallal, mis on enamasti siiski istuva võlu just sellisesse abstraktses kujundikeeles edasi antud töödes. Ja kolmas fookus meie näitusel on just nimelt Gunnar Neeme niuke modernism Gunnar Neeme, kui selline haakumine just 20. sajandi erinevate kunstivooludega Gunnar Neeme peale sõda Austraaliasse jõudis. Ma arvan ta väga hästi, tegelikult suhestus sellisesse Melbourne'i kunstiellu toona valitsevas sellisesse hilisimpressionismi, kus laadi aga viiekümnendatel aastatel jõuab Austraalia kunstiellu väga jõuliselt abstraktne kunst, abstraktne kujundikeel. Ja ma juba mainisin, et Gunnar Neeme oli ka selline arutlev ja kirjutav kunstnik ja sealtpeale on näha, kuivõrd taga analüüsib seda abstraktse kunsti olemust iseenda jaoks ja kuivõrd oluliseks, kuni elu lõpuni tegelikult kas just sellise abstraktse kunstikeel, tema jaoks dub erinevaid selliseid 20 sajandi modernismi väljendusvahendeid kasutab ta oma loomingus, näeme kollaaži, kasutas ta kaasan plaaži erinevaid tehnikaid, ta jõuab sellisele päris monocroomsetesse lahendustesse valge valgel, sinine, sinisel roheline erinevatel tonaalsuste kasutamine. Nii et üks valik siis on just Gunnar Neeme, nagu selles loome väljas töid. Ja näitusel on ka mõned skulptuurid, sest nagu ma juba mainisin, Gunnar Neeme tõepoolest, on erakordselt laiahaardelise anda välja ka inimene, kelle loomingust ei puudu ka skulptuur. Ka seda on meie muuseumi näitusel näha. Kersti Koll, aga kui pikk ja kui suur oli see eeltöö, et see näitus üldse teoks sai ja Gunnar Neeme pärand Eestisse jõudis? Pagulast. Tuurja pagulased, sealhulgas pagulaskunstiga tegelemine, see alati enne näitusele jõudmist vajab küllaltki pikka eeltööd. Ja aastal 2000 Ta 10 oli just teoks saanud, hästi suur eesti kunstnik muuseumi poolt initseeritud pagulaskunstiprojekt, kus mul oli ka suur rõõm osaleda ja kus me keskendusime oma võimaluste piires siis eesti pagulaskunsti kolmele suurele keskusele, see tähendab siis Rootsile, Ameerikale, Kanadale, kõige olulisematele, meie pagulus kultuuriväljadele. Ja Meie idee oli kaasata ka Austraaliast vähemalt Gunnar Neeme ja ta on meil ka kataloogist, õigemini paksus raamatus ka mainitud, kuid kahjuks siiski tema loomingut nagu siia tuua, selles mõttes meil ei õnnestunud aga just selle kalevipoja väljaandmisega, mida ma mainisin, mida juhtis peatoimetajana Marin Laak kirjandusmuuseumis kirjandusteadlasena oli ta just seda teed pidi Gunnar Neeme nii jõudnud ja meie teed ristusid aastal 2011 ja sealtpeale hakkasime me siis tõesti, ma ütleksin, kirglikult koos seda projekti vedama. Ja minu meelest on väga tore, kui sellisel väljal on just kaks mäluasutuste Eesti kirjandusmuuseum, Eesti Kunstimuuseum, meie erinevad, sellised kompetentsid, kohtunud ja loomulikult isa unustada kunstniku perekonda, tema poegi, kellega me kogu aeg suhtlesime, et seda eeldust teha. Ja meil on õnneks Eestis olemas selline asi nagu meie rahvuskaaslaste programm, mis ikka väga väga palju panustab selleks või annab võimalusi inimestele meie rahvuskaaslaste pärandit uurida üle maailma. Nii et siis 2015. aastal kohus Marin laagiga me töötasime mitmed nädalad Austraalias, pildistasime nii erakogudes kui siis ka Melbourne'is selles tõesti nagu ladustatud Gunnar Neeme sellises hoones, kus sees tema tema lahkumise järgi oli, siis tema ateljees oled lihtsalt hoiustatud, ma ütleksin niimoodi, pildistasime, kaardistasime, tegime nimekirju, samuti pakkisime tema arhiivimaterjalid ikka mitmesse-mitmesse 10-sse suurde suurde kasti. Ja tagasi jõudes jälle pöördusime rahvuskaaslaste programmi poole, saades siis toetust selle tema pärandi transpordiks, mis siis tõesti 2000 seitsmeteistkümnenda aasta alguses Eestisse jõudis. Valdavalt siis arhiivipärand ja suur osa kunstikogu on siis meie kirjandusmuuseumi arhiivis hoiul ja osa sellest siis tuli kunstimuuseumisse ja loomulikult nüüd nagu kolmanda etapina ütleks, nii on siis näitused, mis muidugi meil oli kohe algselt plaanis. Nüüd avasime Adamson-Ericu muuseumis näituse Gunnar Neeme kunstiloomingust ja kolleeg Marin Laak avab siis 28. juunil kirjandusmuuseumis näituse, mis eelkõige keskendub siis Gunnar Neeme arhiivipärandile ja kus loomulikult ka on tema maale skulptuure võimalik Tartus vaadata. Kui kauaks jääb Adamson Eriku muuseumis avatuks Gunnar Neeme. Näitus jääb avatuks 28. oktoobrini, nii et ma loodan, et kõigil huvilistel on võimalik tulla ja näitusega kaasnevad ka mitmed programmid nii lastele, koolinoortele, juba suvel on meil lastele niisugused Austraalia kunsti ja kui nad neeme kunstilaagrid, kolmepäevased ja kuni oktoobrini on siis ka erinevaid selliseid üritusi, mis rohkem Austraaliat avavad seda tagapõhja, siis ütleme seda keskkonda, kus Gunnar Neeme elas ja töötas. Suur aitäh Kersti Koll. Aitäh. Gunnar Neeme näituse avamisel osalesid tema kolm last oma perekondadega kokku 27 inimest. Kunstigeen on perekonnas järjepidevalt edasi liikunud, poeg Aarne on lavastaja Ants helilooja ning lapselapsi jagub nii kujutava kunstiteos, trimuusika kui filmivaldkonda. Ants kinnitas, et kuulab Austraalias meie klassikaraadiot oma telefoniäpist. Ants tegi läbi ka reisi oma vanemate põgenemisteekonnast Haapsalust Hiiumaale, Saaremaale, sealt laevaga Poola tantsingisse edasi Saksamaale ja sealt Austraaliasse. Näituse avamisel vestlesin poegade Aarne ja Hansuga nende isast Gunnar neemest. Kus sina said oma kunsti joonistamine, maalimine, kus sa saad ja siis sisega? Aarne Jants, kuidas tee iseloomustaksite oma isa, milline mees oli Neeme. Ta töötas väega, et raha oli vaja sisse tuua, et perekonnale maja pidada. Ja siis, kui ta leidis aega, siis ta läks oma tuppa või oma ateljees ja tegi aga talvisest, normaalne mees, kes hoolitses oma perest täpselt nii, ja see on see kõige suurem õnn, saime tema käest, et ta alati pani oma pere esimeheks ja kunstoli, teine teie Hungitada, nii palju kunstnikud panevad oma kunsti, Te pole ja siis pere võib minna põrgu. Temal oli see seisukoht, et kui tema lõpetas keskkooli, ta tahtis minna kunstikooli, aga vanemad tahtsid, et läheb ülikooli. Maksis, ütlesin, issand, ma tahan teatri minna. Okei, lasid mind kohe teate minna ja siis ma läksingi. Teatrid õppima, ülikoolis draamad. See oli nii haruldane, et, et ta Et miks korralik töö nüüd olete, te annate oma isa kunstiteosed Eestisse. Millised mõtted teil olid seoses sellega, et need kunstiteosed need Eestisse saavad? Meil oli köik tema teosed, mis olid perekonnamajas, kui isas või siis panime lattu ja ma alati meetrist ei ole õige, et nad just istuvad seal alati ütlesin igaühele. Tema inspiratsioon, tema kunst algas Eestis ja sõrm võttis, rajab Austraaliasse, aga et tema kunst saab tagasi Eestisse tulla, mulle oli see oli tähtis. Et siin on tema kodumaa seonduv. Et, et tema töö saab tagasi tulla Eestisse ja kersi ja Marin vaatavad selle töö järele tasanädal. Kõik need pildid on, on üles haritud ja ja see on meile nii, see on kõige tähtsam asi. Me ei taha raha sellest teha. Me tahame teda austada, seal kõik lõpuks südameid rahul. See on umbes ainult pool, mida on nüüd Eesti, hoidsime Uusile käes ja puhastatud A. Ja see teine asi on, et, et mitte ainult kunst, aga tema kirjutamest data, temal luuletame stama. Nõnda rääkisid Gunnar Neeme pojad olnud ja Aarne niisiis näitus lõunaristi all. Gunnar Neeme eesti kunstnik. Austraalias on Adamson-Ericu muuseumis avatud kogu suve. Kuni 28. oktoobrini. Soovitan soojalt.