Meil on nüüd külas saates suvetuur Priit Kruus ja kõigepealt ma ütlen seda, et me 11 sinatame, kuna saatus, kaldkriips, akadeemiline elu on meid mingil perioodil kokku viinud. Tegelikult ma olen tahtnud sinuga juba ammu intervjuud teha, aga kuna sa nüüd kaitsesid doktoritöö, siis andis hea võimaluse, et lõpuks ikkagi see see intervjuuga aset leiaks. Alustaks võib-olla sellest, et, et sa kaitsesid doktoritöö sellisel teemal, mis puudutab Eesti ütleme viimase 20 25 aasta umbes kirjanduselu, mis on selline nüüdiskirjandus. Ja tegelikult sa oled ise olnud sellesama kirjanduselu osa mingis mõttes, et kuidas on uurida midagi sellist, mis on tegelikult väga kaasaegne ja mis leiab aset selles samas aegruumis kus uurija ise viibib võrreldes sellega, kui uurida midagi ajaloolist, mille kohta on juba väga palju võib-olla kirjutatud ja mille kohta on olemas juba dokumendid ja kõik nii-öelda tekstid, mille kohta võib-olla midagi väga uut leida on isegi keeruline, et kuidas sa oled enda jaoks mõtestanud. Tere kõigepealt minu poolt ja minu töö, millest sa rääkisid ja ma olen väga tänulik, et selline võimalus on tekkinud, et ma saan oma tööst rääkida. See töö käsitleb eesti kirjandust aastatel 1996 kuni 2013 ja täpsemalt, see minu vaatenurk on rühmitused. Me teame eelmise sajandi alguse rühmitusi väga hästi Noor-Eestist tarabiitoni välja kõige legendaarsemaid mainida. Aga mind huvitab see, et milline on nüüdisaegne kirjandusrühmitus. Ja see küsimus ongi väga huvitav. Mille sa püstitud, kuidas uurida midagi, mis on just äsja toimunud? Mina olen enda jaoks selle lausa seal töös lahti kirjutanud. Olen mõtestanud seda niimoodi, et nüüdiskultuuri nüüdisajaloo uurija ongi justkui inimene, kes ühel samal ajal jookseb järele rongile, mis on just jaamast väljunud. Ja samal ajal on ta ka selles rongis sees, juba suhtleb seal inimestega, üritab nendega mingit laadi usaldusliku suhet luua, uurijana. Aga samal ajal ta ise osaleb ka nendes sündmustes, nii et ta mingis mõttes uurib ka neid sündmusi, mida ta ise on aidanud luua. Ja kolmandaks, samal ajal ta veel on seal rongijuhi juures ja palub luba vaadata esiaknast välja, et kuhu me nüüd siis õigupoolest sõidame. Nii et on see lihtsam või keerulisem kui uurida näiteks ma ei tea Eesti 19. sajandi kirjanduselu. Ta on ühest küljest muidugi lihtsam, sellepärast et hästi tore on uurijana vahetult suhelda oma uurimisobjektidega. Näiteks kui mul oli vaja täpsustada sellise rühmituse nagu Tartu NAK liikmeskonda, siis mul oli võimalus pöörduda Jaak Urmeti ehk Wimbergi poole et tema aitaks mul seda nimekirja kokku panna. See on üks meeletult pikk nimekiri, tohutult palju nimesid ja ka see olemasolev nimekiri, mis minu töösse läks, ei ole veel mittetäielik. See mittetäielikkuse tunne ongi see, mida nüüdiskultuuri uurides nüüdisajalugu uurides nagu tekib, et kas ma olen ikka kõik olulised asjad kirja saanud, kas ma olen kõik nimed ikkagi ära maininud ja nii edasi? Muidugi, sama võib ju öelda ka selliste kaugemate aegade uurimise kohta. Aga kaugemate aegade kohta meil on ikkagi paratamatult juba midagi settinud, meil on juba mingit laadi arusaamad paigas, meil on mingid kokkulepped selle kohta mingisugused arhetüüp, lood on tekkinud ja niimoodi ongi väga huvitav nüüdiskultuuri uurijana siis ise mingisuguseid keskseid arusaam kujundada. Ja kui küsida, et mis on siis põhiline arusaam nende nüüdisrühmituste kohta, siis ma küsiksin sellise huvitava asja. Kas sina juba oskad öelda, millisest kirjandusrühmitusest on pärit? Kristiina Ehin üks praeguse aja eesti tuntumaid luuletajaid. Ma ei julgeks seda pakkuda, see ei ole selline asi ilmselt, mis on kõigile kohe. Oleks kõigile teada just nimelt ja, ja selles ei olegi mitte midagi veidrat, et sa ei oska seda pakkuda, see on täiesti tavaline ja see ongi see huvitav seos, et kui näiteks küsida, millisesse rühmitusse kuulus Marie Under, siis kohe Siuru tuleb esimesena pähe. Ja seda ma usun täiesti noh, inimesel, kellel on üsna sellised tavaliselt teadmised eesti eesti kirjandusest, kirjandusajaloost aga nende nüüdisrühmitustega ongi see lugu, et ei seostata väga neid väga suuri olulisi uue sajandi autoreid. Nende rühmituste aga kust nad on pärit, teatakse Kristiina Ehini teatakse, Berk Vaherit teatakse, Mehis heinsaart aga ei teata, et nad on kõik erakonna nimelise rühmituse liikmed. Teatakse Jürgen roostet, aga ei pruugita üldse teada, et ta alustas. Rühmitused nimega Tallinna noored tegijad. Noh, kui me vaatame Eesti kirjanduse ajalugu, siis tegelikult rühmitused on ju teadagi mänginud väga suurt rolli ja seda ajalugu mõtestatakse paljuski rühmituste kaudu, kui siin Siuru loomisest möödus ju äsja 100 aastat ja noh, loomulikult ka teised kõiksugused rühmitused. Aga milleks on vaja üldse rühmitada, milleks oli seda vaja, ütleme 20. sajandi alguses, seda me kujutame umbes ette võib-olla milleks tänapäeval on vaja rühmitust, kas noorkirjanikel ei ole mingit muud varianti, kuidas tõusta esile? See ongi väga huvitavalt kujunenud. Kõigepealt, kui alustada kaugemalt, siis rühmitus on ju osa avangardist, avangard on poliitiline, sõjanduslik isegi nähtus. Ta on eelvägi, kes soovib uuendusi, kes teeb mässu, kes rammib kehtivat normi ja seda saabki teha ja peabki tegema üheskoos. Seda peab tegema trummipõrinat ja manifeste raiudes kuulutades ja alati on seal siis ka selline selge jaotused, et kes on uued, kes on vanad, kes on mässajad, kes on rünnatavad, kes on ajast maha jäänud ja kes on uuenduslikud. Kuid nüüdisrühmituse teebki huvitavaks see, et ta on pigem selline praktiline või tehniline vahend, lihtsalt. Ta on justkui selleks, et tõmmata endale tähelepanu, saada nii-öelda pildile, aga siis juba ise omaette individuaalselt edasi tegutseda ja eesti nüüdisrühmitused suuresti just selliste tehniliste vahenditena Sis toimisidki. Rühmitus eeldab mingeid asju, ta eeldab mingisugust, võib-olla manifesti mingisugust programmi ja samas ta eeldab ka sellist solidaarsust, et väga individualistlik kirjanik, kes ei mõtle sellisele kollektiivsele nagu vaimsusele, ilmselt ei taha ühineda ühegi rühmitusega, et selleks on vaja mingit tõelist meelelaadi. Ka. Seesama erakond ongi väga huvitav näide selle kohta, nemad lausa manifesteerisid, et nemad ei ole rühmitus ja Nad koosnevad väga eripalgelistes autoritest. Neid ei ühenda, ei mingi esteetiline maailmavaade või kirjutamislaad, neid ei ühenda mingi programm. Nii et nad on täiesti risti vastupidiselt näiteks siis parabida rühmitusele 20. sajandi esimeses pooles, mis oli selgelt programmiline, selgelt sellise ühiskondlik-poliitilise sõnumiga manifesti tega. Aga hästi huvitav on see, mida minu töö välja toob. Mida ma oma töö kirjutamise käigus uurimise käigus avastasin, et hoolimata sellest, et nüüdisrühmitused on otsesõnu öelnud, et nad ei ole rühmitused, et hoolimata sellest on nad ikkagi kirjanduse õpikutes ja ka siis kirjanduslooraamatutes just nimelt rühmituseks nimetatud. Nii et see küsimus, mille sa mulle esitasid, et millisesse rühmitusse kuulunud Kristiina Ehin, et see on selline asi, mida ütleme, üks keskkooli õpilane võiks teada kirjandustunnist Tegelikult küll, kui vaadata kirjanduse õpikuid, neid, mis on viimase 10 aasta jooksul isegi viimase nelja-viie aasta jooksul välja antud, siis tõepoolest seal juba rühmitusi konkreetset Nende autorite kaudu tutvustatakse. Kristiina Ehini erakonna puhul on üks värvikamaid kõige rohkem esile toodud näiteid. Noorte Autorite koondise puhul tuuakse esile kontrat kindlasti, aga ka uuemaid nimesid näiteks Jaan Pehk, Aapo Ilves ja Tallinna noorte tegijate puhul kindlasti Jürgen Rooste, Wimberg. Ja see ongi väga huvitav jällegi, et kes siis on need, kes on need kanoonilise välja toodud autorid, mis põhjustel just neid kuidagi värvikamata või huvitavamatena nähakse. Ja puudub selline ühtsus, et nii nagu me kirjandusõpikust näeme Siuru paraadfotot, siis seal kõik nad on justkui ühe pulga peal ja me teame neid kõiki liikmeid, tunneme neid, nad on justkui rokkansambel, kus igaühel on täita oma roll ja igaüks kujundab siis välja oma nime, oma näo, oma oma kuvandi. Aga nüüdisrühmituse puhul on hästi ilmekas see, et kerkivad esile ainult mingi kimp või, või lausa ainult üks või kaks nime, kes tõesti siis eristuvad, kas siis oma tekstide kvaliteedi poolest oma autorikuvandi poolest. Näiteks Jürgen Rooste, Tallinn noortest tegijatest kohe sealt liikmeskonnast tõusis esile sellega, et tema debüütkogu 1999. aastal, mille pealkiri oli soneetid Marie Underi esikkogu eeskujul tema sai väga kiitvat tähelepanu ja võeti siis Eesti kirjandusringkondades hästi kiiresti omaks. Ta pälvis kla Betti Alveri debüüdipreemia. Nii et kindlasti mingi osa on sellel autori kuvandil. Näiteks Jürgen Rooste on teatavasti väga hea tekstide ettekandja, temas on sellist lavanärvi ja lavakarismat päris palju, ta on ka oma tekste Kooseri ansamblitega esitanud. Et seal tekib juba vaikselt selline Chimmurisonilik fect, võib-olla isegi nii, et jah, need on need lood, need nüüdisnüüdiskirjanduse lood nendest suurtest autoritest, kes meil praeguseks on kujunenud. Kui me mõtleme võib-olla, et rühmitused tänapäevases kirjanduselus ei mängi enam võib-olla nii suurt rolli, siis mis neid rühmitusi nüüd asendab, et see funktsioon, mida rühmitused on täitnud, mis on selle üle võtnud praegusel ajal? Kindlasti internetikogukonnad need ongi saanud sellisteks koondumispunktideks. Ja teiseks väljaanded, ajakiri värske rõhk, mis ilmub alates aastast 2005, on asunud noori autoreid koondama ja ka tegelikult on märgata, et nii-öelda vanade väljaanneteks nimetatud tavad Vikerkaar ja Looming, et ka nemad on asunud väga innukalt viimase 10 aasta jooksul nooremaid autoreid avaldama. Et eesti kirjanduses ongi uue sajandi algusest selline noorte kirjanike plahvatuseks nimetatav suur suur lainetus. Ja eesti kirjanduse iive ei ole vist kunagi nii hea olnud. Ma julgeks väita, et kindlasti on võimalik vaielda selle üle, et noh, kui kvaliteetseks neid tekste siis saab pidada, mida noored kirjanikud avaldavad, aga kui rääkida puht kvantitatiivselt, siis siin on ikka sadu ja sadu autoreid tuhandeid, lausa kümneid tuhandeid uusi tekste, kui lisada veel nende hulka nendes veebiportaalides näiteks suurim nendest on poogen VVV poogen. Aga sajandi alguses alustas ka selline väga huvitav webi klubi nagu kloaak, mis oli siis nagu poogna eelkäija ja mitmed veel sellised väiksemad veebipõhised kooslused näitavadki, et on välja kujunenud veebipõhised kirjandussalongid nii-öelda selle asemel, et saada kokku füüsiliselt kuskil kohvikus või kellegi juures kodus lugeda sellises koduses salongi üksteisele tekste, et selle asemel siis seda tehakse internetiportaalides, kus on need kogukonnad selles mõttes väga huvitavalt välja arenenud, et seal on noh, erirubriigid, seal on žanripõhised, rubriigid, luule, proosa, isegi vabavärss või haigud on eraldi rubriiki täna esile toodud. Seal on arvustuste avaldamise võimalus, foorumid, arutelud, seal käib väga selline kirju ja agar kirjanduselu ja mis, mis on veel väga huvitav, on see, et mina ise kuskil 10 aastat tagasi hakkasin märkama kõige nooremate eesti Autorite või kirjandushuviliste sellist väga aktiivset tegevust internetis. Näiteks Delfi portaali noorte rubriigis oli väga huvitav rubriik nagu Delfi noortekas, mida, mida enam ei ole üleval seal oli luule ja proosatekste lausa tuhandete kaupa üleval üle 10000 luuletuse oli seal ma mäletan ja kommentaari väga huvitav oli vaadata, kuidas noh, muidugi ei ole võimalik väga kindlalt, et öelda, kui vanad nad siis olid, aga eeldatavasti ikkagi sellised teismeliseealised võib-olla isegi 12 13 14 aastased ja kuidas nad omavahel arutlevad kujundite ja riimi ja rütmi üle väga asjatundlikult ja annavad üksteisele nõu. Et kuidas küpsemaid luuletekste kirjutada. Ja seda kõike ajal, kui räägitakse, et Eesti noored on kirjandusest järjest kaugenemas, nii et. Meil on ikkagi väga tugevad jäljed. Tõendid selle kohta, et need kirjanduse väärtustamine ei ole kuhugi kadunud ja me peaksime mõtestama seda võib-olla hoopiski teise nurga alt, et ei peaks küsima mitte ainult seda, et kas noortele meeldib lugeda vaid me peaksime järjest rohkem küsima seda, et kas noortele meeldib kirjutada ja mida nad kirjutavad. Ja milliseks on need kirjandustekstid muutunud, mida nad kirjutavad. Et taga selliseid huvitavaid näiteid on jällegi selle kohta võimalik leida. Ma ei ole jõudnud sinu rohkem kui 150 leheküljelist monograafiat läbi lugeda, muidugi, aga, aga ma olen sellele pilgu peale heitnud ja üks asi, mida muidugi selle töö puhul tuleb öelda, et Sayuri seal tegelikult ju tekste seal ei ole, sellist klassikalist tekstianalüüsi nagu ütleme, Me kirjandusteaduses ette kujutame tegelikult sa uurid just nimelt seda kirjanduselu, seda kõike, mis on tekstide ümber, mis on tegelikult ka mind väga palju huvitanud, võib-olla isegi vahel rohkem kui tekstid ise. Nii et sa võtsid kohe alguses sellise hoiaku, et tegelikult see, mida kirjutatakse ja nii-öelda need tekstid ise ütleme, rühmituse liikmete tekstides mingeid haakumisi, motiivi, analüüsi, sellist asja sa ei tee. Ei, selle ma jätsin täiesti kõrvale, kuna minu uurimisfookus oli rühmitusel kui nähtusel ja rühmituse kaudu või rühmituse nime alt saadetud sellistele kollektiivsetel sõnumitele nende vastuvõtul. Nii et tõepoolest seda teksti tasandil. Ma ei hakanud sinna põinima, seal oleks tekkinud selline väga noh, suur vastuolu, et käsitleda ühel samal ajal rühmituste avaliku vastuvõtu ja siis ise uurijana asuda sinna kõrvale tõlgendama nende ilukirjanduslikku loomingut. Need kaks poolt ei lähe minu arvates väga hästi kokku. Mõistagi saaks kirjutada sellise nii nagu sa ütled klassikalise kirjandusloolise jutustuse aga siis ta just nimelt ei oleks jutustus nendest rühmitustesti nende autoritest ja ta ei oleks enam selline teaduslik uurimus. Nii et tegelikult see ei ole mitte üksnes kirjandusteadust klassikalises mõttes, vaid see on mingis mõttes ju kultuuriteaduskultuuriliste protsesside analüüs. Ja kahtlemata kahtlemata ja kuna ma uurin seda veel sellise kommunikatsiooniteooria kaudu või kommunikatsioonimudeli kaudu, et siis ta tegelikult läheb küll ka teksti analüütiliseks, aga siis mitte ilukirjanduslikke tekste ei analüüsivaid metatekste ehk siis kõikvõimalikke arvamusartikleid, manifesti, laadseid, kirjutisi, kirjandusarvustusi ja kõike seda, mis käsitleb neid autoreid rühmitusi ja nende tekste. Tahaks rääkida natukene sinust endast ka, aga kõigepealt me kuulame nüüd natuke muusikat vahelduseks ja muusika sinu valikul ja sa ütlesid, et võiks kuulata Queeni. Ja kui on minu väga suur lemmik ja ma arvan, et ta sobib küll väga hästi Me vestleme täna saates Suvetuur kirjandusteadlase ja õpetaja Priit Kruusiga, kelle tegevuses on väga erinevaid aspekte ja kes on väga mitmekülgne inimene. Priit, ma tahaks tegelikult rääkida natukene sinusse endast ka, et nagu ma aru saan, tegelikult sinu elukäik on kulgenud nii, et pärast gümnaasiumi lõpetamist sa puutusid ka kokkuraadioga, sest et savist töötasid raadios mingi ajareporterina üsna noore poisina. Ja ma olin ülikoolis teisel kursusel, kui ma aastal 2001 kuni 2002 ja töötasin Eesti raadios Tartu stuudios ja ma olin seal reporter ja ühtlasi lugesin uudiseid eetrisse tegin ka politsei päästeametiuudiseid ja mul on meeles päris mitu väga huvitavat intervjuud ja lugu. Üks nendest oli kohtumine intervjuu Arnold Rüütliga, kes parajasti oli kandideerimas Eesti vabariigi presidendiks. Ja kohtusin temaga Puhja teraviljapäeval, kuhu ma olin läinud lugu tegema. Kuid ta käte suvine aeg noorele reporterile öeldakse, et mine tee lugu Puhja teraviljapäevast. Ja mina hoidsin peast kinni, et no mis asjalugu me sellest. Ja siis ma nägin seal põhupallide vahel jalutamas Arnold Rüütlit ja läksin, tegin temaga ühe väga vahva intervjuu teraviljateemal, ta oskas sellest väga põnevalt rääkida. Aga mis ajal sa aktiivselt ise kirjandusellu astusid, ma saan aru, et tegelikult olid kõigepealt seotud sellise Eesti Kirjanduse Seltsi kvartaliajakirjaga nagu vihik. Ja ma liikusin nendes kirjandusringkondades, mis olid seal Tartus ja ka Tallinnas sajandi alguses ja vihik, mille Berk Vaher aastal 2002 asutus oli üks selline koondumispaik seal noorema ja võib-olla veidike alternatiivsena kirjanikuna avaldamisel kohtumispaik. Ja pärast ajateenistust Berk kutsus mind siis toimetama seda väljaannet ja seda väljaannet toimetades siis ka mäletan, 2004. aastal tekkis arusaam, et peaks olema täiesti selline omaette Väljaanne noortele kirjanikele ja mis ei oleks siis nagu selline alternatiivse kirjanduse avaldamiskoht, vaid mis pakuks avaldamisvõimalust võimalikult laiale autorkonnale värske rõhk ja, ja niimoodi siis 2005. aastal sündiski ajakiri värske rõhk, mida ma hakkasin toimetama koos Eesti Kirjanduse Seltsi noorliikmetega. Ja sellest sündis väljaanne, mis siiamaani ilmub. Ja mis on siis praeguseks saanud igati tunnustatud ja, ja ka riiklikult toetatud väljaandeks, aga meie tegime seda omal ajal lihtsalt sellise projektipõhise üsna sellise ebastabiilse eelarvega entusiasmist nii-öelda põlve otsas, aga see oli väga kihvt. Kujunes ta lõpuks siis selliseks, nagu te olite alguses ka ette kujutanud. Mis teie nagu mõtted olid alguses, kui ta selle värske rõhu üldse tegite. Tema mõte oli peamiselt selles, et tekiks selline usalduslik suhe toimetaja ja noore autori vahel ja et noor autor saaks võimalikult palju suhelda oma toimetajaga, et isegi kui tema teksti avaldata, siis ta saab aru, mismoodi tema tekste on mõistetud tema tekste ja tema kirjutamislaadi peegeldataks endale tagasi. Nii et seal oli päris tugevalt selline noh, justkui pedagoogiline aspekt juures, et kuidas ikkagi noorteväljaanne ja hästi hea meel on see, et, et just nimelt see arusaam on säilinud värskes rõhus siiamaani ja hästi kihvt on vaadata ka seda, kuidas värske rõhu kunagised debitantidest autorid on kasvanud. Selle ajakirja toimetajateks. Nii et värske rõhk on endiselt väga oluline platvorm noortele autoritele, noorkirjanikele et sealt võib alguse saada täiesti vabalt selline kirjanikukarjäär ja. Ja sealt ongi kasvanud välja väga palju väga suuri nimesid, näiteks minu jaoks on täiesti käsitlematu see, et kunagine verinoor autor, väga andekas luuletaja Andra teede praeguseks Õnne 13 stsenarist, noh, et kunagine värske rõhu autor on, on praeguseks sellise mainstream pigem vanema põlvkonna legendaarse teleseriaalikirjutaja, et seal nagu ühtlasi märk sellest, kuidas, Sa mainisid enne ka, et tegelikult Eestis praegu noorkirjandusega on üldiselt päris hästi. Et kirjutatakse päris palju, kvantiteeti on palju. Ja hea, väga hästi läheb selles mõttes tõesti. Need autorid, keda mina noorkirjanikena olen uurinud oma doktoritöös, on kujunenud sellisteks vaata et elavateks klassikuteks juba ja nende seas on ka väga tunnustatud väga suuri nimesid. Näiteks hiljuti just oma mammutromaaniga ohtralt kiitust saanud Vahur Afanasjev. Kuidas kirjanduskriitikaga on, et ikkagi, ma kujutan ette, et ka ühe noore autori jaoks on ikkagi lõppude lõpuks see, kui keegi tema raamatut või ütleme, teost arvustab, kusagil sellises mõjukamas väljaandes on ikkagi Oluline ja see arvustamise kultuur on ka üks asi, mida värske rõhk on üritanud pikki-pikki aastaid arendada. Lauri eesmaa, kes pärast mind asus värske rõhu peatoimetajaks võttis just selle suuna sellise erilise tähelepanu alla. Ma julgen küll väita, et see töö, mida värske rõhk on teinud Eesti kirjanduselus just selle arvustamis kultuuri edendamisel, et, et see on olnud väga-väga tänuväärne. Kriitikuks ilmselt tuleb kasvada samamoodi nagu tuleb kirjanikuks kasvada, et ja noh, Eestis ükskõik, mis kultuuri valdkonnas kriitika on selles mõttes natuke problemaatiline, et inimesi on väga vähe ja tihtipeale needsamad inimesed, kes kirjutavad kriitikat, on ka ise need, kes kirjutavad neid tekste, mille kohta kriitikat ilmub. Ja muuseas seesama tendents, mida sa kirjeldad seda nimetatud kamba kriitikaks ja mina olen seda oma töös niimoodi eraldi veel uurinud, et just nimelt need sajandivahetuse noorautorid nendele tegelikult veel siiamaani heidetakse ette seda, et nad on ise kirjutanud, ise, lugenud, ise 11 vastamisi üles kiitnud kuni selleni välja, et siis üksteisele auhindu ja mida kõike veel määranud. Aga mina võtsin selle siis täiesti niimoodi eraldi vaatluse all. Et hakkame siis täpsemalt vaatama, kes on kelle kohta kui palju arvustusi kirjutanud. Kas on niimoodi, et ühe rühmituse liikmed on siin 11 niimoodi mõõdutundetult esile tõstnud kas need eri rühmitustesse kuuluvad ja noh, nii-öelda sellise ühtse põlvkonna moodustama autoreid, kas nemad on siis 11 kuidagi teistest autoritest rohkem kiitnud, esile tõstnud ja minu uurimus näitab, et tegelikult on küll selliseid mõningaid kurioosseid näiteid aga sisuliselt me ei saa öelda, et seda kamba kriitikat oleks niimoodi toimunud nagu selle kohta selliseid õudusjutte räägitakse, et noorkirjanikud alates sajandivahetusest on kirjutanud objektiivselt häid tekste ja on saanud kiita mitte ainult oma põlvkonnakaaslastelt. Me jõuame nüüd veel ühe teema juurde, mida võib sinuga siduda, et sa oled töötanud loomulikult ka õpetajana ja noh, vahepeal räägiti, et keegi ei taha enam minna tänapäeval õpetajaks, et kui populaarne praegu on eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala näiteks Tallinna Ülikoolis Järjest populaarsemaks läheb, võib öelda Tallinna ülikoolis eesti keele kirjanduse õpetaja eriala on lausa mitmekordselt populaarsemaks muutunud. Kaks kolmandast tagasi olin ma auditooriumis kahe tudengiga, nüüd on neid seal 12. Nii et see on väga hea näitaja. Aga on veel märgata seda, et õpetajaamet noorte seas on järjest sisukamaks populaarsemaks muutunud. Siin on muidugi noh, mitu aspekti siin on ka see asi minnakse õpetajaks tööle hästi suure ootusega või isegi vaimustusega ja statistika näitab, et esimese paari-kolme aasta jooksul ligi pooled nendest noortest õpetajatest kaovad koolist ära. Aga mida saab teha ja mida, mida kindlasti praegu ka tehakse, hästi palju on eriprojektid, programmid noorte õpetajate toetamiseks ja õpetaja professionaalsuse kujundamiseks on hästi palju tööd tehtud sealhulgas ka Tallinna Ülikoolis. Mina julgen küll selles mõttes lootusrikkalt tulevikku vaadata, et Eesti õpetaja on uuesti sündimas justkui, ja ma pean silmas siis seda avalikku kuvandit, et eesti õpetaja tegelikult on olnud kogu aeg töökas ja tubli. Ja nüüd me saame üsna peagi näha avalikkuses seda Eesti õpetaja kõige tugevamat professionaalsemalt külge, mis loodetavasti siis tähendab ka seda, et neid noori tuleb järjest rohkem juurde. Ja muidugi see igipõline õpetaja palgateema, et sellega on asutud üsna üsna aktiivselt tegutsema, nii et. Tundub, et õpetajaamet on muutunud, et ma tean, et sa tegid mõne aasta eest Kaasa kinoteatri lavastuses, kus oli siis juttu sellisest võib olla Nõukogude aegsest õpetajast ja tema mentaliteedist aga tänapäeval on ju kardinaalselt minu meelest see olukord tihtipeale muutunud, et siin ju räägitakse sellest, et et milline on tänapäeval see õpetaja autoriteet ja millised on need õpilase õigused ja võib-olla on õpilastel tekkinud rohkem õigusi, asi on läinud natukene demokraatlikumaks, aga see on toonud jälle kaasa mingisuguseid võib olla kitsaskohti. Kuidas sulle tundub? No mulle tundub, et tõepoolest nagu sa ütlesid, see nõukogude aegne taak on ikka veel teema ta on nagu selline vari, pole midagi parata, praegused lapsevanemad mäletavad oma kooliaega nii nagu ikka, inimene ju tõlgendab oma kogemuse kaudu kõike. Ja kui endal on olnud mõni selline negatiivne kogemus mõne nõukogude aegse õpetajaga või üldse nõukogude aegse koolikeskkonnaga, et siis paratamatult see on nagu see filtri härra või see lukuauk, mille kaudu sa vaatad siis ka oma lapse koolielu ja tekib, võib olla kiusatus teha nagu selliseid tormakaid järeldusi, et ju need õpetajad ikka veel samasugused ja, ja nii edasi. See on nagu selline stereotüüp, mis, mis kindlasti takistab seda eesti õpetaja kuvandit nagu paremaks saamast. Aga mis puutub nüüd sellesse, et ühiskond on muutunud, lapsed on muutunud, et siis see kõik on nagu loomulik osa õpetajatööst, et iga õpetaja, isegi kõige vanema staažiga õpetaja tegelikult käib ajaga kaasas ja kohaneb lastega ja nende kommete harjumustega. No näiteks ma olen kuulnud sellisest asjast nagu e-kool, et kui mina koolis käisin, siis ei olnud sellisest asjast seal isegi võimalik, unna näitab, see e-kool on üks näide sellest, mismoodi, See kooli ja kodu vaheline kontakt saab olla tihedam ja tõhusam. Info saab liikuda väga kiiresti, mõnikord see tekitab ka probleeme, isegi laps läheb koju ja ema-isa juba teavad, mismoodi tal koolis läks täna. Et lapsel ei ole nagu võimalust ise näiteks häid uudiseid anda teada vanematele, kes see kõik alla siis ka nagu selline kokkuleppe küsimus, et mismoodi me selle suhtluse korraldama, et kas lapsed tõesti peab tundma teda nagu iga sekund jälgitakse või talle antakse ka mingil määral sellist hingamisruumi. Mis on need põhimõtted, millest sina oled lähtunud, olles eelkõige noh, eesti keele eelkõige eesti kirjanduse õpetaja, et oled seal enda jaoks pannud paika mingisugused olulised põhimõtted. Ma olen alati seda ka oma tudengitele öelnud ja see kõlab võib-olla sellise radikaalse asjana, aga ega meile kõigile ei pea tegelikult kirjandus meeldima. Meil ei pea ka meeldima need raamatud, mida me koolis loeme tõesti ei pea. Aga mida me koolis õpime, on oskus sõnastada, miks mulle ei meeldi või mis mulle meeldib. Ja iseseisev omanäoline lugeja, see on eesmärk, kuhu õpetaja peab jõudma, et õpilane eriti gümnaasiumiastmes. Ta ei pea ütlema, et mu, ma olen vaimustatud mingist 19. sajandi maailmakirjanduse klassikateosest, isa Corioon, tõesti, no see ei pea olema mingisugune asi, mida ma tõesti nüüd vaimustusega loen. Kuigi on ka väga palju õpilasi, kes loevad seda vaimustusega, olen selliseid õpilasi näinud, kes loevad isa Corio läbi ja ja siis tulevad, küsivad, et aga kust ma leiaksin kõik Balzaci teosed? Kuigi päris ei ole eesti keeles, aga mine raamatukokku ja vaata, seal riiulis on ja siis ta tuleb kahe aasta pärast uuesti minuga sellest juttu tegema, ütleb, et aga nüüd ma olengi need kõik läbi lugenud, mis on üldse eesti keeles saadaval. Et selliseid õpilasi olemas. Ma olen näinud seitsmenda klassi poiss, kes loevad hiiglaslik tom klantsi, poliitrillereid näiteks ja ma olen näinud kaheksanda klassi õpilasi, kes loevad suurima heameelega tõe ja õiguse esimest osa ütlevad, et see kõige ägedam kihtime, naljakam asi, mida nad on üldse lugenud. Nathan klantsi ei ole tõenäoliselt kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Ei olegi ma tõingi selle näite just nimelt sellepärast, et ta nagu ise vastavalt oma maitsele ta on leidnud endale midagi ja tõepoolest Öeldakse, et õpilased tahavad järjest, ma ei tea õhemaid raamatuid, lihtsamaid raamatuid, ei sugugi mitte mingi põhikoolipoiss, loeb mingit väga keerulist, väga mahukat teost, mis talle justkui ei peaks üldse hea koha on olemas, aga see trikk on vist selles, et nii nagu ka selle tõe ja õiguse esimese osa näite puhul keegi ei ole talle veel öelnud et see on nüüd midagi suurt ja olulist keerulist või tähtsat, keegi ei ole talle öelnud, et kultuur on oluline või kirjandus on oluline, kelle talle öelnud, et see on siin suured, ei lähe, Tammsaare võtab seda sellena, mis see on. Et seal saab tekkida see täiesti suveräänne suhe selle autori ja lugeja vahel. Kui Anton Hansen kirjutas oma teoseid, siis tema plaan ei olnud olla mingi puuslik kellest hardusega räägitakse. Tema eesmärk oli lugejale mingisugust lugu pakkuda, teda kõnetada. Ja kui anda õpilasele võimalus seda võtta puhtalt vastu, siis me oleme teinud eelkõige sellele autorile väga suure kummarduse, väga suure teene. Aga kohustuslik kirjandus peaks kindlasti jääma, eks see on ka ilmselt muutunud aastatega, et mis kohtunik kirjandus üldse on? Kohustuslikku kirjandust noh, päris ametlikult ei olegi olemas, tegelikult on olemas soovituslike teoste loetelud eri ainekavades ja kursuste sisu kirjeldustes, eks, ja põhikoolis vähemalt mida mina olen näinud ja mida ma ise soodustan ja, ja õhutan, on see, et antakse võimalikult lai valik õpilasele. Ta saaks valida, milliseid teoseid ta loeb. Gümnaasiumis võib tekkida tõesti juba olukord, et kui me tahame käsitleda näiteks realismi tunnuseid, et siis me tõesti võtame klassiga ette ühe konkreetse teose ja loeme selle kõik üheskoos läbi, loete ta läbi, sellepärast et kultuur on tähtis või Balzac on oluline, vaid me loeme sellepärast et gümnaasiumiharidusega inimesel on olemas teatav võimekus ja see võimekus on tööülesandena lugeda läbi raamat, leida sealt üles teatud tunnused, neid mõtestada ja nende üle arutleda. Ja see, kas, kas tegemist on tema lemmikraamatuga ja kas ta hakkab armastama ja austama kirjandust kui sellist, et see on antud juhul siis juba see suurem ja laiem eesmärk. Aga praegu meil on üks tööülesanne lugeda läbi üks raamat. See on selline üldine kultuuriline silmaring on esiteks silmaringi ja teiseks ta on siis selline täiesti. Tee vaimne ülesanne, eks ole, vaimset võimekust nõudev ülesanne, mis treenib mingisuguseid vaimseid oskusi ja need vaimsed oskused ja tööharjumused, need on omased inimesele, kellel on gümnaasiumiharidus. Et nii lihtne see selles mõttes. No ja lõppkokkuvõttes kirjandus on vaid üks väga väike osa kõikidest õpilase kohustustest, et me teame ju, palju on aineid ja kui palju on ju see, et ma pean Tegelikult seda veidikene ohtlikuks, et me tõstame kirjanduse kui, kui õppeaine võib-olla liiga erilisele kohale. Ka kirjanduse kui õppeaine on, on ikkagi eelkõige õppeaine koolis ja sealt tulevad teatud oskused. Õpetajaamet on ilmselt ikkagi väga keeruline mingis mõttes, et kui kaua üldiselt sul kulus aega, enne kui sa said aru, et sa tunned ennast mugavalt selles ilmselt ükskõik, mida inimene hakkab tegema, ega ta kohe ei ole meister selles vallas. Ja õpetaja töö eripäraks muidugi on see, et seal ei saa päris kunagi ennast mugavalt tunda, aga ma saan aru, sa mõttest, teatud selline liikumisvabadus, sujuvus tekib kolmandal-neljandal aastal. Aga esimesel teisel aastal on täiesti loomulik see, et pidevalt peab juurde otsima, küsima, uurima, kahtlema ja see on ju tegelikult täiesti loomulik. Et nii nagu igal erialal, et ma kujutan ette väga raske leida mingisugust tööd, kus kohe kõik hakkaks esimese poole aastaga hästi sujuvalt. Täna on meil suvesaates külas Priit Kruus ja tegelikult on üks teema veel, millest ma tahtsin sinuga rääkida, et saab hetkel teed ju vikerraadios sellist väikest saatesarja nagu keelesäuts ja seal siis sa juhib tähelepanu erinevatele veidrustele või sellistele tendentsidele, mis eesti keeles praegu esinevad. Kuidas sulle tundub, et kas see keel on kuidagi läinud väga käest ära või samas on ju ka nii, et tegelikult keel ajas muutub ja mingis mõttes see, mis oli kunagi viga, võib muutuda isegi ju normiks? Mina keelesäutsu tehes üritan vaadata keelt kui sellist elavat loomulikku organismi ja isegi kui on midagi, mis võib olla keelenormile, ei vasta. Kui inimesed midagi valesti ütlevad, normist kõrvalekalduvad, siis, siis ma ei pea noh, kõige olulisemaks nagu sellist näpuga viibutamine reeglite meeldetuletamist, vaid näiteks parasiit, sõnade või parasiit väljendite kasutamine on vajalik nähtus. See aitab teha mõttepause, aitab oma lauset korrastada sellepärast et mõte liigub kiiremini peas kui lauset. Kui see valmis saab. Ja ma usun, et kes vähegi keelenormipõhiselt mõtleb, siis ka meie vestluses on olnud väga palju normist kõrvalekaldumisi. No me elame sellises keskkonnas tänapäeval, kus tegelikult inglise keel on ikkagi väga domineeriv, kuna väga palju. Me puutume inglise keelega kokku ja muidugi keele puhul on ka seda märgata, et ütleme lauseehituses ja mingites keele sellistes süvastruktuurides on ikkagi inglise keele mõju tuntav. Ta mitte üksnes sõnade mõttes või et kasutatakse mingisuguseid inglisekeelseid sõnu lihtsalt. Kas selline asi võib olla oht ka sinu hinnangul, või on see lihtsalt midagi, millega tuleb leppida? Ei oska veel näha, väga raske on öelda, kust maalse oht algab. Kui kujutada ette arhailist ühiskonda, kus kahe keelekogukonna või, või kahe riigi piiril kohtuvad inimesed ja siis võtavad üle väljendeid sõnu. Eesti keelde on tulnud ju väga paljudest väliskeeltest väga palju väljendeid ja sõnu aegade jooksul. Siis see on selline loomulik-paratamatu olukord, jah, et geograafilised piirid hakkavad mõjutama keelepiiri ja et mingid demograafilised protsessid mõjutavad keele sisu on ju rahvasteränded ja suured ajaloolised sündmused, riigikorra muutus ja nii edasi. Et kust maalt algab siis oht nagu keelele. Keeruline seda sõnastada, et eesti keele väljasuremist on ju ennustatud väga pikka aega, kui mõelda nende pessimistlikke stsenaariumite peale, mis on olnud praeguseks peaks eesti keel juba ammu kadunud olema, jah. Aga ta on endiselt siin. Ja praegu need piirid ei ole üldse nii selgelt mõtestatavad ja nii selgelt nähtavad. Meil ei ole nii ühe ülbaliselt võimalik seda olukorda kujutada, et kuskil on mingi kahe riigi või kogukonna piire, siis seal mingid kaupmehed omavahel suhtlevad ja mis iganes. Et meil on praegu selline globaalne küla ja nii nagu ma olen ka väga palju õpetajatega erinevatel koolitustel seda mõtestanud, et kui palju me üldse teame, kus kohas meie lapsed ja kui keelekeskkonna mõttes elavad, et sa vaatad oma mingit kolmeteistaastast õpilast klassis ja sa mõtled, et ta elab Eestist, elab Tallinnas näiteks, aga suurema osa oma vabast ajast veedab ta näiteks mingisuguses internetikogukonnas, mille põhiliikmeskond on Austraalias, Uus-Meremaal, ja ma tea Kanadas, et noh, ta on osa globaalsest kogukonnast, globaalsest keele kogukonnast ja siis sealt ta võtab üle väljendeid, sõnu Ta toob need oma igapäeva kasutusse. Ta annab neid teistele edasi justkui väikeste viirustena. Võib-olla viirused ei ole ilmtingimata ainult halvad, eks ole. Aga nad on tihtipeale väga elujõulised, et keel muutubki väga, väga kummalisel moel, praegu selles mõttes, et me ei näe neid piire, ei näe neid protsesse. Ja see, mida sa nimetasid et miski, mis on vale olnud ja nüüd nimetatakse õigeks ja et see ongi see paratamatus, et keelekorraldus jooksebki keelele järele kogu aeg, et ta ei saa kunagi ette ennustada, näha seda mingit selget juttu ja siis panna kätt ette, suunata seda kulgu kuhugi teises suunas, et seal on muidugi hästi pikki hästi hästi põnev teema. Aga minu peamine sõnum on see, et selline veendumus, et nii nagu on räägitud kirjanduse kadumisest, raamatute kadumisest on räägitud eesti keele hävingust, eks ole, hästi pikka aega, et neid jutte ei pea ilmtingimata väga palju uskuma ega, ega, No me oleme siin nüüd rääkinud eesti keelest ja kirjandusest ja õpetajaametist ja igasugustest erinevatest asjadest kui masina doktoritöö juurde korraks tagasi veel tulla, lõpetuseks siis ma just mõtlesin, et teaduslike tööde puhul peab olema ju ka teoreetiline osa ja tihtipeale teoreetiline osa tavalugejale ei pruugi olla see kõige põnevam selle töö juures. Ja ma just mõtlesin, et kas sul nüüd järgmise sammuna plaanis anda välja ka mingi selline raamat, et ma ei taha öelda, et mälestused, et võib-olla kui palju sinna veel aega läheks, kirjutaks mingeid mälestusi sellest ajast, aga võib-olla mingi selline raamat, mis on natukene populaarteaduslikku, mis vaatleb seda perioodi viimast kahtekümmend viit aastat eesti kirjanduses kuidagimoodi sinu pilgu läbi. Ja seal Doktoritöös ka ühes kohas mainin, et iseenesest saaks kirjutada ka sellise jutustuse või oma omaenda kogemuse põhjal sellest kõigest. Ja miks mitte proovida kunagi. Aga ma arvan küll, et et enne võiks veidikene aega veel mööda minna, et see ajalugu saaks rohkem setid. Aitäh selle vestluse eest. Priit Kruus, aitäh, Ivo.