Klassikaraadio. Suvetuur. Ja nüüd me räägime väga põneval teemal. Nimelt on kaks noort muusikut käinud esinemas hiljuti Bangladeshi televisioonis ühes muusikasaates ja et ennast vastavasse meeleollu viia, siis kuulamegi kõigepealt natukene seda muusikat mida seal kuulda sai. See, mida me kuulsime, oli Bangladeshi muusika ja Bangladeshist on just äsja või tegelikult mitte taga asja paari kuu eest tulnud tagasi kaks noort muusikut. Linda Kanteri, anna Bibe. Tere. Tere. Tere. Nagu ma aru saan, siis esinesid Bangladeshi televisioonis ühes muusikasaates, mille nimi on window Cheinz. Ja seal te olite ansamblis koos kohalike muusikutega. Mis on see üldse selle projekti idee ja kuidas teie sinna sattusite? Ja projekt on hõlmab endas laiv muusikavideot laiv stuudiosessiooni, mis on pildina üles võetud ja seda produtseerib kohalik telekanal. Mina sattusin sinna anna kaudu, kes on käinud seal juba mitmeid kordi. Minu jaoks oli see täitsa esimene kord seal olla. Ja hetkel on käimas saate kolmas hooaeg, mis on selles samas telekanalis siis kenasti nähtav ja samuti interneti vahendusel on siis võimalik kõiki neid videosid näha ja kuulda. Anna vibe on tegelikult lätlane, aga viimased viis aastat on ta õppinud ja elanud Tallinnas muusikaakadeemias, õppinud siis so jubin, Ashly menid, jubin Bangladesh, meni, Tšaimzpifoor. Nii et Bangladeshi televisiooni inimesed, kes tegid seda saate esimest hooaega, leidsid kõigepealt ühe Läti trummari, kes siis omakorda kutsus kanna vibe sellesse. Annabel mainis, et teda esimesena kohe torkas silma talle bangladeshi inimeste külalislahkus. Et kõik tõesti tehti neile ette ja taha ära, mis, mis, mis võimalik oli. Kas rinda, kas teie jaoks on need muljed olnud? Ja täiesti samasugused, et see on alguses täiesti ootamatu, kuidas nad pakuvad abi täiesti selliste asjadega, mille peale isegi nagu ei tuleks, et ka näiteks prooviruumis sul on, ütleme, vaja mingit mikristatiivi liigutada või tõsta ja siis nad on juba ei, ei, ära tee seda, et me ise tuleme ja tõstame ja tõesti need ei taha, et me seal lillegi liigutakse. Kõik nad väga-väga tahavad aidata ja teha ja teenindada ja see on hästi-hästi kena neist. Bangladesh on vist üks vaesemaid riike maailmas, kui võtta kui vaadata mingisuguseid selliseid edetabeleid, et aga samas, kui ma vaatasin mõningaid pilte, mis te olite sellest saatest olid internetis olemas, siis tegelikult need telestuudio nägi üsna uhke välja. Ja see kontrast rikaste ja vaeste vahel on, ma julgen öelda tõesti, päris suur tänavapilt on üsnagi mannetu, ma julgen öelda. Ja samas tõepoolest see stuudio, kus me olime ja kõik need prooviruumid ühtlasi ka hotell, kus ööbisime kogu see piirkond, nii-öelda, kus meie viibisime oli oli üsnagi kõrgklassiline, pigem. Milline mulje sellest telesaate tegemisest käis seal, et kui need võib-olla natukene võrrelda sellega, mis siin Ütleme nii, et nende võib-olla arusaama aja planeerimisest ja ajastan täiesti teistsugune kui meil. Et see alguses võttis nagu hästi palju aega, et saada aru sellest, et nende töörütm on nagu täiesti erinev. Ja see võib-olla alguses nagu pisut frustreeriv ja hästi palju oli sellist ootamist tunduski, et asjad ei ole nagu väga hästi organiseeritud just ajalises mõttes. Aga ühel hetkel, kui, kui nagu harjuda sellega ära ja sa näed, et see ongi see, kuidas nad töötavad ja see ei tähenda, et midagi on nagu vale, aga lihtsalt et see on teistmoodi. Et kui selle rütmiga nagu mingi hetk harjuda, siis, siis on täitsa täitsa okei. Seal oli veel osalisi vist üle maailma, nagu ma aru saan Euroopast. Nagu anna mainis 24-st erinevast riigist üle maailma, et Euroopast oli veel Lätist, Leedust, Poolast, Rumeeniast. Indiast Pakistanist USAst praegu rohkem ei tule meelde. Kangeri ja Ungariga. Kuidas see protsess välja nägi? Ma kuulsin, et tegelikult salvestati vist mitu hooaega seda saadet ja siis kohalikud artistid esinesid ja teie olite nagu selles ansamblis. Salvestasime kaks hooaega, mina tegelikult liitusin pisut hiljem, et anna läks juba ka varem ja enamus bändi oli juba seal olnud mõned nädalad, kui mina liitusin, et need inimesed ka vahetusid, tegelikult päris palju. Alguses olid mõned proovipäevad, olid ka sellised jämmipäevad, kus lihtsalt taheti, et bänd nagu saaks omavahel rohkem tuttavaks ja mängida koos. Ja siis olid salvestuse päevad, mis olid tihti väga-väga pikad, et selline 14 tundi me tihti ka ütleme, et see töörütm oli ka selline, et me alustasime kuskil pärastlõunal ja tihti need venisid hommiku kella viieni kuni, isegi kella kaheksani mõnikord isegi hommikul kella 10-ni. Et see oli loomulikult väga väsitav, aga, aga selline see töö seal oli jah. Kui palju teil enne seda Bangladeshi minekut selle kandi muusikaga oli kokkupuudet olnud või mida te ootasite ja mis? Ma ei osanud absoluutselt mitte midagi. Ma teadsin jällegi anna kaudu, et kuna ta on seal mitmeid kordi käinud, et see on nagu hästi naljakas, et ka kui me üritasime näiteks kodustele selgitada, kus me oleme ja mida me teeme, ikka hoiad sidemeid, samal ajal kui seal kaugel olla, siis tegelikult, ega enne ei saagi aru, kui päriselt seal sees olla, et mul mingeid ootusi ja otseselt ei olnud. Aga lihtsalt, kui kui ma jõudsin sinna ja nägin ka seda, mis, mis muusikud seal on koos, et reaalselt noh, maailma tipud, ma julgen tõesti väita, et see oli ühel hetkel nagu tõesti tekkis tunne, et oodatud, et kuidas, kuidas mina siia nüüd sattunud olen, kuidas mina nende muusikute keskel olen, kes mängivad täiesti maailmanimedega koos. Et see oli selles suhtes täiesti võrratu elamus, näiteks. Trummar, kergoparlai tšellomängija Artjom Nokian, Bassist, Anton David Jeans. See muusika, mida me nüüd siin kuulsime, on ilmselt selline üsna tüüpiline näide muusikast, mida seal saates siis kõlab? Jah, tegelikult see muusikali küllaltki erinev, et mõned lood olid sellised folgipoolsed umbes nagu me praegu kuulsime, samas oli ka sellist popmuusikat ja samas oli näiteks instrumentaalsete sellist kiusjonit et väga seinast seina See, kas see nüüd ütleme me siin enne rääkisime sellest, kui see muusika kõlas, et, et kas see on bangladeshi jaoks popmuusika või ta on pigem ikkagi selline folkmuusika ja nii et tegelikult popmuusika kõlab vähe teistmoodi. Pisut teistmoodi jah. Anna mainis siis, et tal oli palju meeldivaid taaskohtumisi inimestega, kellega ta juba ka varem on, on koostööd teinud ja et kõik sujus ja kogu see protsess oli taaskord väga nauditav. Kui nüüd vaadata tulevikku, siis kas sellised Eesti ja Bangladeshi muusikalised kontaktid võiksid ka olla võimalikud veel tihemini tulevikus? No miks mitte? Et on seal midagi sellist, on on mingeid ühisnimetaja heidet, et ilmselt kui pankades asub ju võrdlemisi India külje all, siis, siis tegelikult on mingis mõttes selles India kultuuriruumis, et see lugu, mida me kuulsime, oli ka bengali keeles, et et tõenäoliselt on see midagi eestlaste jaoks üsna eksootilist kommuni. Bangladeshi artist tuleks siia näiteks esinema. Ei oskagi kuidagi sellele küsimusele vastata, ausalt öeldes ma arvan, et see on kahtlemata väga põnev, et jah, miks, miks mitte selles suhtes selle projekti eesmärk ongi selline nagu kultuurivahetus ja ja ma sain aru, et tegelikult plaan on laieneda, et et mingi jutt on käinud, et tahetakse kogu projektiga sõita näiteks USA-s et siis miks mitte ka tulla näiteks Eestisse selle projektiga ja võtta need bangladeshi lauljad kõik kaasa. Väga põnev igal juhul aitäh teile, anna vibe ja Linda Kanter, tulite. Tulite rääkima oma põnevast kogemusest sel kevadel Bangladeshis, mis on eestlaste jaoks küllap üsna tundmatu ja eksootiline riik kel on nüüd 13 53 ja suvetuur jätkub ja nüüd kuulame hoopiski vahelduseks bulency muusikat. Aitäh.