Tänases saates on väga hea meel rääkida kunstijuttu ja rääkida seda just nimelt Lihulast. Ja väga hea meel on tervitada klassikaraadios värsket Lihula muuseumijuhti Marika Valku, tere. Tere. Ja kui palju teie elu viimaste kuudega muutunud on? No selle võrra on ta ikkagi muutunud. Et tuleb tööl käia. Selle kohta on muidugi ka hea nali, et ei ole palju keeli maailmas, kus väljend tööl käima, tööd tehakse tavaliselt, aga eestlastel on selline väljend nagu tööl käima ihu, siis peab tööl käima. No muidugi peab käima, et kohapeal on ühteteist palju teha, aga teistpidi ega siis paljusid asju ei tehta. Ta laua taga, vaid tuleb, tuleb suhelda, käia, uurida, hankida investeeringuid, ma loodan, see peab olema üks põhilisi asju praegusel hetkel, nii et et eks ta ikka on muutunud ja kuigi kuna on suvi, siis ausalt öeldes me oleme suviti olnud ju paar kuud ikkagi oma suvekodus. Selles mõttes suve mõttes ei olegi nii palju muutunud, on muutunud nimelt talvemõttes, et ma käisin ju ka talvel. Ja see oli väga huvitav kogemus, ma põhiliselt talvel käinud Lihulas. Miks me seda kõike räägime 18 aastat Elite, ikkagi Eesti kunstimuuseumi peadirektor ja nüüd olete te muuseumi juht ühes väikelinnas Lihulas. Mida ma loodan, et kõik raadiokuulajad teavad, aga ega ei pruugi. Miks te üldse otsustasite kandideerida sellele kohale? No see on lugu, mida ma nüüd olen ajakirjandusele natuke ka rääkinud, sellepärast et kõik küsivad minu käest, et miks võib-olla lähemad tuttavad ja endised kolleegid isegi nii väga ei küsi, sest nad teavad, kus mu suvekodu on. Aga alguse sai asi sellest, et eelmine vallavanem pidas plaani paljude inimestega, mida selle mõisaga teha. Mõisas oli küll väike muuseum, see muuseum on suhteliselt vana ekspositsiooniga 96.-st aastast, mis tolle aja kohta oli päris päris hea saavutus, aga tänaseks päevaks muuseumimaailmas ta muidugi enam ei kõneta, eriti inimesi. Ja sestap oligi kõne all, et kuidas käituda selle muuseumiga, võib-olla tuleb sinna teha midagi päris noorte pärast mingisuguseid töökohti luua arendusi teha, võib-olla majutuskohti teha ja selles vestlusringides osales päris palju Lihula noori inimesi ja ettevõtjaid. Tegelikkuses muidugi jäinat jäinud suhteliselt nagu pinnapealseks. Sellepärast et mõis on uhke, suur, aga iseenesest väga paljude probleemidega, mis nüüd aina rohkem välja tulevad ja siis varje Ojala toos rääkis ka minuga ja kutsus mind arutama asja. Ja lõppude lõpuks tegi mulle ettepaneku, et äkki ma võtaksin teha ühe projekti liider projekti raames, et laiendame seda püsiekspositsiooni, teeme ta kaasaegsemaks, panime teema, mis kõnetab väga nii Lihula inimesi kui arvatavasti teatakse väga palju roositutega tikitud tekke, mis on tõesti Lihula eripära ja, ja väga-väga uhked rahvakunsti, sellised tööd, käsitööd, mida on võimalik jah, kõikidel nautida. Nii meie inimesed kui välismaalased on ikka vaimustust, kui nad näevad, sellised ekspeditsioone Eesti Rahva Muuseumis on Nende vaipade etnograafiliste vaipade ekspositsioonis on ikka väga vähe neid. Tegelikult on see üldse neil suhteliselt väike not ja siis ma mõtlesin, et proovime, teeme siis sellise projekti ja sai proovitud ja ära tehtud ja tuli ka raha. Ja mitte vähe raha, see oli 64000 eurot, mis on ühe sellise projekti jaoks ikka päris korralik summa. Selleks on olemas ka Lihula mõisas ruumid, mis tuleb renoveerida ja noh, kogu see Mosioloogiline tegevus sinna taha ekspeditsiooni tegemine ja nii edasi. No vot, aga siis juhtus lihtsalt niimoodi, et see muuseumitöötaja, kes seal oli, otsustas ära minna ja pühenduda nagu teistele õpingutele. Ja siis ühel hetkel olin ma fakti ees, et ma hakkan tegema ekspositsioonidega muuseumis pole ühtegi inimest ja see nagu ei toimi mitte kuidagi. Ja siis asi läks loogiliselt edasi, öeldi mulle siis, et aga proovi ja kaugtöö on võimalik ja, ja igatepidi saab teha ja nonii see siis lõpuks välja kukkuski, et mul on see projekt ja need on ka muuseum ja ja ilmselt on perspektiivis veel ka hanila muuseumi ühendamine Lääneranna valla muuseumideks, nii et korraga tekkis siis selline täiesti uus situatsioon. Täiesti uus kogemus tuleb ilmselt. No ja vahepeal ühtlasi ka see, et, et tegelikult enam ei ole Lihula valda, vaid kõik need vallad on kokku saanud läänerannavallaks ja enam ei käida tööl mitte Läänemaal, vaid Pärnumaal. Mind väga huvitab, kuidas teie sellesse suhtute? Tähendab mind nagu see põhimõtteliselt ei häiri, et seal on kõigepealt võib-olla oleks mul kena ära öelda oma arvamus selle haldusreformi kohta, seda ma lihtsalt arvan, et oleks võinud jätta sealt 15 maakonda teha, kas siis valdadeks nimetades kuidas tahes, aga selline vägivaldne liitmine kord sinna küll teisele poole, mis toob praegu kaasa samasuguseid vaidlusi, eks ole, Ühed tahavad lahkuda, teised tahavad ühineda, nii et see ei ole kuidagi lõppenud, midagi läks nagu natukene nihu selles selles liitmise protsessis sellel tasemel, kui mina käin Lihulas, mina muidugi ei tunne, et ma olen nüüd Pärnumaal või või, või minu jaoks on see ikkagi Läänemaa ja ajalooline Läänemaa loomulikult. Ja selge on see, et vald on suurem, ma ei oska praegu öelda, ma olen olnud põhimõtteliselt ju riigitööle olen teinud koostööd ka kohaliku omavalitsusega, Tallinnas aga, aga ei ole teinud veel sellise kohaliku omavalitsusega, mis asub kuskil ütleme, väljaspool Tallinnat ja see tähendab seda, et et see mudel on siiski natukene natukene teine. Ja nüüd, kui on just need vallad, liidetakse neli valda, mis nüüd lääneranna valla moodustavad. Ma saan täiesti aru, et seal on väga-väga palju probleeme, kuidas käivitada kogu see süsteem, käivitada inimesed tööle panna, seal on ilmselt väga palju ka sisepingeid ja ja kindlasti ka selliseid, mida minagi vaatan asja kaugelt, nagu ma hästi ei mõista, miks, aga need on kohalikud probleemid, nagu mulle öeldakse ja kui sa ei ole päris kohalik inimene, siis sa ilmselt ei. Mõistagi võib ainult oletada, et osa nendest probleemidest võiksid mitte olla probleemid, oleks tööd palju lihtsam teha, aga see, et keeruline on, seda ma usun küll. Et kas nüüd läheb aasta kaks või kogu see neli aastat, et nende valdade töö käivitamiseks organiseerimiseks ja, ja töölesaamiseks, seda ma küll ei oska öelda, aga fakt on ka see, et minu töö praegusel hetkel kindlasti sõltub sellest, mismoodi vald toimetab. Sest ilma valla toetuseta ei ole põhimõtteliselt kõiki neid arenguid võimalik tööle lükata. Teil on ilmselt suurepäraseid kogemusi suurte muuseumideni hoonete ülesehitamisel ja kordategemisel, aga et kuidagi anda mingisugune pilt raadiokuulajatele, et milline see seis on, kui teist sai Lihula muuseumi juht. Tegemist on Lihula mõisa peahoonega, mis asub aga kauni koha peal. Väljast näeb kena välja, aga sisse astudes, ega ta kõige värskem ei ole. No see oli kenasti öeldud. Tunnistan ausalt, et ma olen rääkinud kogu aeg sellest, missugune on see visioon või potentsiaal Lihulas, kus on nii uhke linnuse on mõisa peahoone, mida nimetatakse ka teatud ajaloolises kirjanduses lossiks, mis ei ole tavaline Eesti mõisate puhul. Nii et tal on see potentsiaal olemas, et ta muutuks millekski väga-väga huvitavaks. Aga see tänane seis on tõepoolest nukker. Ta näeb päris hea välja väljastpoolt, see on tõsi, näeb isegi väga hea välja katus, aga tegelikult nüüd hakkavad tulema muinsuskaitse eritingimused, mis sai tellitud uued ja ja selgub, et selle katusega on pahasti ja nii mõnegi muu asjaga aasta kui ma nüüd hakkan võrdlema, on palju hullemaid olukordi, on lausa kokkuvarisemise äärel mõis. Ja on loomulikult ka neid, mis on päris hästi korda tehtud, aga sellisel juhul on, on suuresti olnud abiks nii-öelda erainvesteeringud. Või siis EAS on aidanud, ma tean, ja kohaliku omavalitsuse vaevalt et Ma küll nüüd ütlen, kontrollimata fakti vaevalt kuskil on puhtalt oma suuremõisa korda teinud, seda ma ma ei usu, aga kui ma eksin, siis vabandust, aga tundub, et see niimoodi on. Niiet et kuidas nüüd edasi teha? Mul olid alguses küll päris sellised konkreetsed plaanid, aga, aga mind on elu õpetanud ka nii palju, et oma plaane tuleb muuta. Kunagi mul olid ka suured plaanid kuidasmoodi Kadrioru lossikompleks tuleb renoveerida tegelikult tekkinud täiesti teistpidi neid asju. Elu lihtsalt peavad asjad tihtipeale paika niimoodi. Et ma arvan, et, et midagi peab kindlasti sealt selleks tegema, et inimestel oleks huvitav ka praegu sinna tulla. Hetkel käiakse vaatamas linnusemäge kõige rohkem mõisa väljaspoolt ja, ja asutaksega sisse. Ma ei saa öelda, et inimesi poleks nüüd käinud, arvestades sellega, et uue valla puhul ei ole meil isegi mitte kodulehekülge praegusel hetkel, et me oleme tegemas. Teisest küljest ma ei julge ka väga palju seda situatsiooni seal reklaamida, sellepärast et see ei ole päris see, mida ma kujutan ette, et rõõmuga inimesi vaatama kutsuda. Kui tuleb mõni sündmus, näiteks D iga suvi on nende sama tikitud roositud tekkide suur näitus Lihulas. See on sündmus, kuhu tasub kutsuda inimesi vaatama. See on selts, teeb seda suure õhinaga ja väga heal tasemel. Või mõni kontsert näiteks selles samas saalis, mis on ju väga-väga hea akustikaga saal. Aga hetkel nagu väga palju muid asju ei ole. Me mõtleme selle peale, mida seal teha annab. Aga kõik sõltub nüüd järgmise eelarveaasta investeeringutest ja taotlustest, mida me kuhugi teha saama. Aga nagu ma ütlesin, potentsiaal on seal olemas rohkem kui mõnel muul kohal. Teie unistustes, mida võiksid inimesed tulla Lihula muuseumi vaatama? Jah, ühesõnaga muuseumimaailm on ausalt öeldes väga palju muutunud, tänaseks päevaks ta mitu korda muutunud oli, oli periood, kus noh, kui me tulime nõukaajast, aga mitte ainult see oli ka mujal maailmas kus olid väga-väga sellised staatilised ekspositsioonid. Siis korraga tuli tohutu vaimustus, et ei, kõik peab olema katsutud, odav ja, ja puudutatav ja mängitav ja siis tuli see interaktiivne periood. Ja nüüd tasapisi pööratakse tähelepanu sellele, et kõik ei pea olema puutetundlikud pinnad ja ja on ka selliseid asju, mida originaalis tuleks vaadata ja nagu läbi mõeldud, nii et need moevoolud käivad ka musioloogias. Need on väga-väga erinevad. Vahepeal oli ju ka periood, no näiteks oli periood, kus kunstimuuseum taheti panna internetti, et teil polegi vaja vaadata maale. Seda mäletan ma väga hästi, suhteliselt mind ka väga selgelt. Ja kui siis me püüdsime nagu rääkida, et vaadake, maali vaatamine, sa näed seda, maali teostus, tema töötles pinda, värvid ja see, see ei ole see, mis on internetis pildi vaata, mine. Aga see oli päris tõsine vaidlus siin ühel perioodil, kui oli kumu tegemisega probleemid, et miks me seda suurt maja üldse vaja on, kui me vaatame kõike internetist. No jumal tänatud, see periood on niimoodi mööda läinud. Aga selge on see, et iseenesest mis puudutab nüüd Lihula mõisa, siis ta tundub väljastpoolt väga suur, aga tegelikult ta ei olegi nii suur, kui me nüüd räägime ekspositsioonipindadest või mida me seal näidata tahame, on see on nii-öelda kohamuuseum, see tähendab seda, et eelkõige tuleb seal ikkagi näidata kohaliku kultuuri, kohaliku ajalugu. Sellest me ei pääse. Kui palju seal on seda esemelist poolt, kui palju tuleb seda ajaloolist poolt? See on nüüd iseküsimus, aga see kontseptsiooni väljatöötamine on päris tõsine töö, see juhtu isegi ilmselt mitte ühe aastaga. Selles olukorras. Aga iga muuseumi juures peab olema selline elutekitavat nii-öelda sektorid, näiteks nagu kindlasti pedagoogiline töö. Kui need asjad sujusid, siis seal lõppude lõpuks on Lihula Gümnaasium virtsus, on ka kool. Need vahemaad ei ole nii kauged. Selliseid õppeklass või ekskursioone või õppetunde läbi viia oleks täiesti mõeldav, see tähendab koostööd koosnevad kogukonnaga. See on nüüd järgmine probleem. Et kuidas minul see õnnestub. Sestpeale näituste ja ekspositsioonipindade on kindlasti vaja teha ka üritusi. No üks oli see, mis ma rääkisin praegu pedagoogikast, lõppude lõpuks võib lapsi panna seal ka õpetada neid maalima ja graafikat tegema ja igasuguseid selliseid uusi asju, mida seal otseselt pole tehtud. Rahvakunstiga on küll tegeletud, aga, aga seda võiks organiseerida suvelaagrid või sealsamas Lihula linnusemäel. Nii et neid, neid mõtteid ja tegevusi on ju üksjagu. Et kuidas paasned lahendatakse me selle hoone, nagu saaksime siiski sellesse olukorda, et teda on kena vaadata, kui külastaja sisse astub. Ei, seda vaadatakse küll väga suure huviga. Suur tuled sisse? See on muidugi veel omaette lugu, et Wistinghausen Entel olid ilmselt suured plaanid, kui nad selle hoone ehitasid, aga ilmselt neil ei olnud palju raha. Sellepärast et see sissepääs ja kõik see muutub kuidagi pisikeseks, seal ei ole õieti seinamaalinguid. Vähe karniisi, selliseid kaunistusi, mida mõnes teises mõisas on Eestis ju küll, aga seal ei ole. Nii et järelikult need ruumid tuleb lahendada. Mis tähendab seda, et muuseumi jaoks on need ruumid väga head. Muuseumid segab suhteliselt palju, kui on seinamaalingud ja ja kõik sellised segavad asjad, kus oleks või tsooni, ei saa nagu korralikult paika panna need ühte, teistpidi on erinevad võimalused olemas. Kõlas Heino Elleri Pivaatse Sten Lassmanni esituses ja tänases suve tuuris räägime juttu do, Lihula muuseumi juhi Maarika valguga. Te olete kindlasti seda palju kuulnud ja selle üle ka mõtisklenud, aga on ju majanduseksperte, kes räägivad nendest nii-öelda tekitatud töökohtadest ja mida alati näitena tuuakse, on, on seesama muuseum. Mis te arvate sellest? Tekitatud töökohad on? No mina küll arvan nüüd selle kohta seda, et mina tean küll palju ministeeriume, kus on palju tekitatud töökohti, sellest turistist viimasel ajal ka palju juttu olnud. Ei, ma ei usu, et meie muuseumid oleksid liigselt nagu mehitatud selles mõttes, et Ma tean, kui palju erinevate perioodidel on tulnud inimesi koondada ja, ja eriti keeruline oli see siis sellel ajal kui tulid sellised uued tegevused, nagu kommunikatsioon, pedagoogika, tulid IT-lahendused, kus pidid olema inimesed taga, kes, kes need, kes valdavad. Nii et pigem on inimesi vähem kui rohkem. Ja mille peale keegi eriti seda ei saa ka inimestele ka mitte nendele majandusspetsialistidele pahaks panna on see, et nad ei näe seda tööd, mis on muuseumi varjatud ehk miks muuseum on muuseumi, mitte näitusesaal või midagi muud. Ja see on nimelt kogudega kogude hoidmine ehk siis nende kunstivarade hoidmine ja säilitamine ja ja restaureerimine, kõik see, mis käib nii-öelda tagatubades, töökodades ja, ja mida peab tegema, sellepärast et muidu need esemed, maalid, kunstiteosed ei salliks lihtsalt. Aga milline oleks ühe väikelinnamuuseumi selline ideaalne trupp? Ma arvan, et kolm inimest võiks olla sest üksinda paljusid asju ei tõsta, kui me räägime prograafilistajate ühenetest. Meie majas on muidugi ka mõisamajas, tähendab, on olemas ka kaitseliit, Lihula malev ja me oleme siiamaani tuttavaks saanud ja öelnud, et kui meil abi vaja, tõstvat jõudu vaja, sest nemad osta. Noh, see on muidugi väike nali, aga teisest küljest muidugi nende vabatahtlike tööd ei maksa niimoodi vähe hinnata. Meil üldiselt suurtes muuseumides vabatahtlik eriti ei tööta. Ameerikas on see täiesti tavaline ja, ja vabatahtlike töö meil mingites sektorites toimib, mingites mitte. Aga jah, ma, ma ei julge sellele küsimusele ausalt öelda vastata, sest ma ei taha seda vallarahvast ära ehmatada või, või võlavalitsejaid. Et kui ma nüüd tõsiselt ütlen, et kui me tahaksime meeskonna kokku panna, kes ikka väga jõuliselt niimoodi asja ajab kaasa arvatud rahastusprojekte otsib, siis oleks nende inimeste arv veidi teine, kui praeguse poolteist inimest. Sellele väikesele kogukonnale oli kevadel. Ma arvan, et suureks pauguks, et hanila muuseumi noor juhataja suri. Ja hanila muuseum on pisikene armas, aga seal on väga palju vana väärtuslikku kraami, see on nagu väikene vabaõhumuuseum. Mis te sellega peale hakata nüüd? Ja ma käisin seal alles eile seda vaatamas, seda olukorda ja tegelikult on, on see veidi trööstitu. Anina muuseumiga on selline lugu, et ma olen linnamuuseumi loomise juures olnud veidi, aga minu abikaasa Einsaitas laine Veskaru ikka päris palju ja tema tegi ka esimesed ekspositsioonid sinna ja ja õpetas siis nii-öelda seda muuseumi raamatupidamist. Ma pean silmas kogude Tulme raamatuid ja kõike seda, mida tegelikult peab üks korralik muuseum pidama koha muuseumid muuseas, eriti seda ei tee. Eesti muuseumiseadus on neile suhteliselt võõras. Aga põhimõtteliselt peaks, see aitaks paljudes asjades kaasa, aga nüüd tulla selle küsimuse juurde. Jah. Seal on hea väike kogu see vastab tõele. Aga selle muuseumihoonega on ilmselt suured probleemid. Aeg on oma töö teinud ja 93. aastal ta avati, sellest on ikkagi palju aega möödas. Ja me teeme kõigepealt sellele hoonele ekspertiisi. Et mis temaga vahepeal on juhtunud, kuidas konstruktsioonid vastu peavad ja, ja seal on väga-väga külm, alumisel korrusel, kus olnud küll materjal, mis on puit ja metall. Ja sellest hoolimata tundub, et maja tervis ei ole korras. Ülemine korrus on paremasse olukorras, seal on tekstiil ja tekstiilikogu on muidugi väga-väga tore ja armas, et osa asju on seal päris tuttavad meiega omal ajal oma rahvakunsti kogumisega. Oma kogustika sai annetatud päris päris palju esemeid ka hanila muuseumile, teistele muuseumidele, nii et, et kogu on tuttav ja armas, aga situatsioon on keeruline. Ja veel üks selline tähelepanek. Üheksakümnendatel aastatel oli olukord muuseumitel eriti ka väike muuseumidel hoopis teistsugune. Eesti taasiseseisvumisega tekkis selline vaimustus kõige vastu, mis eestlasele tekitastele eestlased und, rahva kunstlikult tuur, ajalugu, kõik moodustati seltse ja klubisid ja tehti väikesi muuseumeid ja väikese väljapanekuid. Inimesed käisid, said kokku, seal ei olnud ainult selle muuseumi kogu vaatamine, seal olid üritused, tehti kõike, mis käis kaasas, selle vabaduse vaimustusega aega mööda läinud, me peame lihtsalt tunnistama, et seda praktiliselt enam ei ole. Midagi pole teha, minu meelest on see täiesti objektiivne ja sellega tuleb arvestada. Paljudki koha muuseumid on tegelikult sellesama olukorra lõksus. Ja teine probleem on, et kohalikud kogukonnad, see, mis oli hanila kunagi ei ole praegu enam sõjanil. Seal on jäänud toredad inimesed, kelle iga on tegelikult juba nii kõrge, kes hoiavad paraku seda vaimsust üleval ja noori ei ole, noored lähevad ära. Et kui olid konkursid nendele ametikohtadele, siis konkureerijad ju ei olnud. See oli väga kurb ja, ja kui ei ole kogukonda suuremat kogukonda 10 või 15 inimest, siis on väga raske isegi midagi organiseerida. Turismiga on hoopis omaette lood, turistide vool sõidab sealt praegusel hetkel mööda. Ja, ja veel on üks probleem, no mis probleem ta? Me oleme uhked, et ERMi uus hoone on paigas. Aga see tähendab väga suurt etnograafilist ekspositsiooni, mis nagu tõmbab selle tähelepanu nendelt pisikestelt etnograafiamuuseumid, et ära, mis on paljude meelest päris ühetaolised, et leida see nüüd iva või see nõks, et kuidas see tööle panna, nii et busside autod pööraksid sealt vasakule Virtsu sõites, see on väga keeruline küsimus. Kui jätta nüüd kõik need tehnilised probleemid ja kogude säilitamisprobleemid kõrvale, siis see on probleem. Võiks ju teha ja ongi tehtud, Hanilas on ju hanila muuseumi selts, mis on töötanud väga-väga hästi, paraku on jäänud sinna ka vanemad inimesed, seal ei ole nooremaid inimesi enam. Ja ma saan nendest täiesti aru, nad on vaimustuses sellest, mis omal ajal oli ja kuidas seda tehti. Mäletan minagi, kuidas Lennart Meri käis hanila muuseumi avamisel, no ma ei tea ka tänasel päeval. No võib-olla tuleks president võib-olla ei tule, aga tol ajal oli nii suure vaimustusega talle, et selliseid asju tehakse, inimesed loovad selliseid muuseumeid ja ekspositsioone, see oli ääretult oluline ja president kindlasti seda ja see on mälus olemas, aga, aga hetkel tuleb ilmselt toimetada kuidagi teisiti. Ega mina ka ei oska praegu öelda, kuidas ma alles uurin seda asja, sest et selliste koha muuseumide suhtes ma olen aru saanud, et et nendel läheb suhteliselt hästi, kus taga kõva ja nooruslik kogukond ja vallavalitsus toetab. Ja teistel paraku nii hästi ei lähe seal isegi mingi loogika olemas. Lõppude lõpuks. Aga kui palju te kõikide nende mõtete kõrvalt aeg-ajalt KUMUs käite? Ma ikka käigud. Aga ma ei ütleks, et ma seal nüüd ülitihti käin periooditi rohkem, periooditi vähem ma olen käinud arhiivis. Kuna meid on tagantjärele hakanud huvituma nii mõnedki asjad, kui, kui kõik see valmis oli siis mul ei olnud isegi tahtmist muuseumisse minna. Ma olin nii tüdinenud väsinud kogu sellest pikalt pikast protsessist, aga aga jaa, loomulikult, nüüd ma olen käinud ja üle vaadanud, pabereid avastanud, mida ma ei mäletanud enam ja mis, mis olid päris huvitavad ja mõned isegi väga naljakad. Ma räägin ametlikest paberitest, mitte ainult oma mälestustest. See aeg eriti üheksakümnendad oli, oli tegelikult ka väga uhke igas mõttes, sest ma ei räägi ainult pommiplahvatusest, neid ei pannud tähelegi tol ajal see tuli kuidagi tagantjärele, et kas oli tõesti selline aeg, et maffiat ja kõik muu ringi liikus, et meie tegime tohutu suure rõõmuga oma oma tööd ja innustusime sellest, kui tulid väikesed võidud ja saime oma oma muuseumiga. Aga samas oli sedasorti aeg, et ja muidugi missuguseid töid ja, ja meil olid ju need kohaprobleemid, eks ole, kuu kumu ehitada ja siis oli meil suur vägikaikavedu kaitsejõududega ja kaitseministeerium õigemini ei olnud. See oli tegelikult päris omaette naljakas lugu pärast välja tulid aga ju oli väga palju erihuvisid tol hetkel mängus eriti selle asukoha üle ja ja nüüd tagantjärele vaadata ikka seda kirjavahetus, siis oli ikka päris huvitav. Aga millal te esimest korda sinna Läänemaale sattusite? Oi, see oli ikka päris ammu, minu vanemad ostsid kloostrisse Tamme talu ja see oli minu meelest 77 või 78. Ja, ja sellest ajast peale oleme me siis olnud seal pikemaid väiksemaid aegu, kui lapsed olid väikesed, siis siis ma olin kauem, aga kui oli juba muuseumitööde ja tegemistega seotud siis sellel 17 aastasel perioodil mul peaaegu ühtegi puhkust ei olnudki. Et ajad olid sellised, kus, kus pidi olema kogu aeg nii-öelda valmis käima ministeeriumide ministrite parlamendi vahet, et tõestada seda, et sellist muuseumit on vaja ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga tüütu ja pikk protsess, aga see tähendas seda, et mul oli kuskil kolm-neli päeva järjest, sain olla Tammele, siis tuli, et linna ja aga kuna see oli juba meie suvitustalu juba nõuka ajal, siis siis oli natukene teistmoodi, oli võimalik olla. Ja imeilus koht, imeilus koht, kuigi me ei saa sealt otse mere äärde, on seal meie maja rõdult on vaade luhtadele ja lohad on suviti eriti palavad ilmad erakordselt ilusad. Sa vaatad nagu savanni nik, õhk väreleb seal ringi ja ja, ja selles mõttes mõttes, kuna ma olen kasvanud mere ääres meriväljal, siis minule meri tähtis. Ma ei kujutaks oma elu metsa sees ja sestap on see koht nii südamelähedane. Nüüd elab minu tütre pere, seal elavad nad aastaringselt. Mis siis ja andis mulle võimaluse Lihulas siis see töö ette võtta. Nüüd see, mida te kirjeldasite, need ilusat luhad kuumal suvepäeval, aga milline see talv sellises maakohas on? Talve ma õieti nägin, see aasta esimest korda me ei käinud talviti, seal ei olnud ju puhkust ja maja oli ka selline, mis eriti ei pidanud meil sooja. Me käisime seal suviti, aga see tal tuli mul muidugi juba tulla. Ja kuigi lund oli vähe, aga selle aasta alguses oli, olid mõned nädalad sellised, kus oli nii lund kui härmatist, kui kõike sellist kaunist maastikku, vaadetes oli tõeliselt ilus. No enne meil oli juttu sellest ka, et kuidas inimesed kihutavad sellest kaunist Läänemaast läbi, sõidavad Saaremaale näiteks suvitama ja puhkama, aga, aga kui te nüüd niimoodi nende mõne kuu põhjal vaata siis, kes need inimesed on, kes käivad ja uudistavad Lihula mõisa ja sealset kanti? No praegusel hetkel meile on juhtunud turiste ja nemad muidugi tulevadki päris kindla plaaniga läbida seal Lihula ja veel mõningaid punkte, nagu ise räägivad, neil on marsruut tehtud. Võib-olla üksikud sellised jalgrattaga sõitjad, noored inimesed, ütles, me tulime lihtsalt ja vahetame lihtsalt ringi. Aga need, kes nüüd tulevad, et Eesti eri paigust on tõesti eri paigust tuldud Tartust ja Haapsalust ja siis nende puhul võiks öelda, et nii mõnigi neist on kuidagi kokku puutunud Lihula, aga kas on siis nende vanemad olnud päritud seal kandist ja tahavad näha või siis ka nad ise nooruses olnud, et ma tulen, vaatan, kuidas see nüüd välja näeb? Oi, kolhoosiajal oli see muuseas mina kolhoosi ajal käisin paar korda ka seal ja see, see mälupilt oli minust täiesti pühitud, aga ühel hetkel ma pidin, hakkame meenutama, mis välja nägi. Seda on praegu põranda pindadelt näha, kui on välja need üksikud niisugused tubades tehtud 1000 1000 toad ja sa oled korterid ja on näha, ta oli ikka päris õudne. Kõige otsesemas mõttes, aga ta ilmselt säilis, et kui ta oleks päris tühjaks jäänud, ma ei kujuta hästi ette, mis oleks saanud kõige paremini säilinud need mõis, koolid mis on saanud ka kõvasti investeeringuid, nüüd. Nii et jah, inimesi on erinevaid. Aga kui nad tulevad sisse, siis alguses nad ikka vaatab, et kuidas inimene nagu suhestub siis välismaalased vaatavad seina katastroof või? Mina ise mõtlesin, et tegelikult on niimoodi, et seal on need krohvipinnad oluliselt ju välja puhastatud, eriti saalis. Et oleks huvitav näha, kui Rootsi restauraatorid tuleksid, sellepärast et neile selline pilt väga meeldib. Nemad tahtsid, kui Kadrioru lossi restaureeriti umbes sama pilti, võtame seinad, niisugutaks maha, võtame värvi juuste pealt maha, jätame niimoodi, meil oli tükk tegemist seletada, et sinna tuleb muuseum. Et päris nii ei saa. Nii et need lähenemised on, on väga erinevad. No mina ei ole selle kandi pealt väga objektiivne, sest tegemist on ka minu kodukohaga ja mina igal juhul kõikidel raadio kuulajatel soovitan võtta suvel ette üks reis Lääne-Eestisse ja Lihulasse, aga mida sel suvel Lihula muuseumis näha saab? Ütleme niimoodi, et me seda põhiekspositsiooni seda väikest ekspeditsiooni ei hakanud praegu muutma, see oleks väga keeruline olnud. Meil on küll mõte teha talve jooksul asi oluliselt ümber ja muidugi seesama näitus, millest ma juba rääkisin seal põhifunktsioon, laiendus, roositud tekid. Et sellest kahes saalis selline uhk, esialgses püsiväljapanek, see tuleb niikuinii talve jooksul tahaksime avada järgmine kevad. Minu enda mõte olnud selline, et mõis on mõis, mina väga etnograafilist ekskursiooni sinna ei taha. Manilas on hea kogu, kui selle tööle saab, siis see on tehtud. Aga on olemas ka Lihula mõisa suur ait, neljandik kus on üksjagu sellist vana kraami, etnograafilist, tööriistu, separiistu, seal on vedruvankreid, seal on tavalise vankreid. Et kuna see keskosa sellest aidast palusime, kohalikud töömehed tegid kenasti selle meil tühjaks, siis me mõtlesime, et me siis nüüd katsume sellel suvel varsti kuskil tõsta asjad ümber ja ja teha selliseks sinna, nii et kus on aida uksed lahti. Vaat see on nüüd see koht, kus meil on sellist tõstvat jõudu vaja. Ja mille peale siis organiseerima, sest ma saan aru, et, et kuigi need kohalikud mehed, kes meil on abiks käinud seal uut fondihoidlad tegemas ja nii edasi, on äärmiselt vastutulelikud on neil ilmselt väga suur töökoormus selles uues vallas. Nii et midagi uut üritame pakkuda. Üks plaan on veel, aga sellest ma julge rääkida, sest see on sedasorti, et see ei pruugi õnnestuda. Kui see tuleb, siis me anname ka kõigile teada. Igal juhul suur tänu, Marika Valk täna klassikaraadiosse tulemast ja ma soovin palju õnnestumisi ja ka ebaõnnestumisi seal Lihula muuseumis. Tavaliselt ongi niimoodi, et suurem hulk on ebaõnnestumise ja tuleb arvestada, et kui sellest vähemalt viis protsenti õnnestub, siis on väga hästi ka oma kogemusest. Seda ma soovingi.