Selle nädala neljapäeval esietendub Tartus Pühade Aleksandrit, kirikuhoovis on siis sõbra tänaval Emajõe suveteatri suvelavastus Tsaar Saltaan mille idee autor ja lavastaja on Kaili Viidas, kellega mul on praegu võimalike siinsamas kiriku hoovis vestelda ja võib-olla taustalt kostab natukene selle etenduse muusikat, mida just praegu proovitakse, aga Kaili ka on siis väga põnev vestelda ja uurida, et kuidas lavastus alguse sai ja millest see idee sündis. See tsaar Saltaani materjal on minu mõtteis keerelnud maga pikalt, võiks öelda, et paar aastat juba võib-olla isegi veel rohkem, et minu nagu soov oli teha midagi selliste muinasjutulist ja hõljuvat, võib-olla või emotsionaalselt hõljuvalt naiselik samas sellist nagu grotesksed, julget materjali ja just nimelt nagu siis täiskasvanutele. Et materjal, mida me oleme harjunud vaatama või mõtlema sellest, kui laste muinasjutust või lastele mõeldud Äsjast. Aga milles on nii palju teemasid, mis võiksid just nimelt kõnetada täiskasvanut. Ja kui ma mõtlen selle tsaar Saltaani peale siis on teatud vanuses inimesed või noh, teatud eas pigem naised, kes kui kuulevad nime Tsaar Saltaan ütlevad. Oi, see oli mu lemmik multifilm lapsepõlves selline tõeline nostalgia, selline tunne tuleb peale. Ja, ja siis ma nagu mõtlesin, et, et see võiks olla selline selline suure suure teatri suure lava tükk, et kus on uhked lavadekoratsioonid, kõik sihukene, mustrid, värgid, et kui pats on, siis pats on maan ja noh, selline klassikaline muinasjutustamine aeglasem mööda läks edasi. Siis mul tuli mõte, et selle tsaar Saltaani tegelikult peaks väga lihtsalt just rääkima peaks rääkima, justkui nagu teelauas nagu teejoomise rituaali juurde, et sama varid nõud, teetassid, suhkrutükid, parankad, präänikut, niukene, niukene, mõnus naised. Naised räägivad lugu, lihtsalt mõtlesin, kolm naist räägivad laua taga siukest mõnusat lugu nii-öelda. Siis läks aeg veel edasi. Ei, see oli nagu vaja, ühel hetkel nagu välja mõelda, ikkagi, kes need naised on. Ja siis tuligi idee, et need naised peavad olema need kolm õde, kes muinasjutte alguses ketravad ja unistada Lähevad noorte tüdrukutele sellest, et nende ellu tuleks rikas, uhke habemega mees, kes täidaks kõik nende unistused, noh, nagu me unistame siin printsist valgel hobusel, nemad Olisse tsaar, Saltaani sõda ja need, kes tuleks, et kellele, kes tahaks teha maailma kõige paremaid uhkemaid sööke, kes tahaks kududa maailma kõige ilusamaid kangaid ja kes tahaks siis olla see, kes kingib siis selle poja vägilase soost. Ja siis, kui on selge, et need on õed siis ühel hetkel ma sain aru, et seda lugu jutustama siis, kui need õed on vanad kui nad on oma elu ära elanud ja nad on oma selle elukogemuse põhjal saavad vaadata sellele asjale tagasi ja, ja kui niiguses selle fookuse võtad juba, et mul on võimalus oma elule tagasi vaadata, siis muutub muinasjutt päriselt olemasolevaks ja päriselt juhtunud, et see ei ole mingi fiktiivne lugu, vaid see on muutunud nende naiste päriseluks, sest et oma elule tagasi vaadates või oma elusündmustele tagasi vaadates on alati võimalik seda metologiseerida, muuta sündmuste käiku, sündmuste järjekorda, situatsioone, kõiki selliseid nagu tegelasi, pilt, et me mäletame kõik erinevat minevikku ja seal ongi võimalik neid asju kuidagi osavalt miksida ja mängida nende mõtetega ideedega. Selline pikk jutt võib-olla, et kuidas nagu tekkis see idee, aga ta on jah, selline järk-järgult sündinud mõte, sest et noh, kui ma räägin näiteks kohe siia otsa ka selle, et nii, et me teeme seda nüüd kiriku hoovis, siis algselt ma ju ei tahtnud seda teha niimoodi alguses mõtlesin, et ta suures saalis hoopis siis mõtlesin, et võiks olla väikse sellise vene taluõue peal niukene pisikene väike tared, arekene onni oja samovar keeb õue peal ja siis naised jutustavad. Ja nüüd me oleme jõudnud hoopis selle sellise eluteekonna viimases etapis just kiriku õue peale, et mis annab hoopis teise mõõtme igavikulisele sellise tunnetuse hoopis teistsuguse keskkonna Senine puhastuse õrnuse, sellise hoopis teised mõõtmed nagu juurde, et ta annab jõudu rohkem võib-olla et, et ta ei ole enam lihtsalt niisugune väike kerge lugu, vaid sellest on saanud väga-väga suur nagu lugu just inimhinge inimhinge mõttes äkki selles loos teie enda loos, see sündmus toimub siis selle tsaari peiedel? Jah, et see on see hetk, kui on nüüd Tsaar Saltaan on surnud. Et ta ongi surnud vanadusse ilmselt siis kolm õde, kes ei ole kõik need aastad 11 näinud, kohtuvadki siis seal peielauas. Ja Meie laud on kindlasti üks selline elutapp, kus inimesed kellelegi matustel ikka saavad inimesed kokku, kes pole aastaid 11 näinud. Ja matustel juhtub nii mõndagi, et räägitakse teatud asjad võib-olla läbi inimesed, kes seal omavahel suhelnud, kes on võib-olla tülis olnud, tahab, aga endiselt armastavad, võib olla 11, teine sest et muinasjutt lõppeb sõnadega, et no mitte päriselt, aga seal viimases osas veel niimoodi, et et Saarne saatis oma teed, saatis siis õed oma teed, et kihutas maalt välja. Et minge minema siit. Ja nad ei olegi tulnud pärast seda, nagu nad ei ole mõõda näinud, need ütleme 70 aastat äkki või võib-olla isegi 80 aastat, ma ei tea, nad on umbes 90 või sajaaastased on õeks, praeguseks hetkeks on siis nad kohtuvad seal peielauas ja siis neil on aega, siis ei ole enam kiiret sisse tsaari, sega neid enam see kilesse, võib-olla kõik olid armunud noorena, et siis see ei sega neid enam. Et saab mingitel teemadel rääkida. Selle loo draamaks kirjutamisel aitas Ott Kiluske. Ott Kiluske on dramaturgi mõttes noort turg Eestis, et kes see on teinud vähe, aga aga hästi, et ta siin oma ühe tööga kirvetööga siin võitis viimaseni näitemängu agentuuri korraldatud näidendivõistluse. Et aga ma olen otiga teinud koostööd nii säärase mulgi puhul, midagi on viltu puhul ja nüüd siis selle tsaar Saltaani puhul ja otil on väga huvitav keeletunnetus ja väga huvitav, seal on selline nagu maailma nägemise viis, aga no ma ütlen, et kui eelmised töödelnud sellised lihtsad temaga siis see oli tema jaoks paras pähkel, sest et materjal ise osutus väga tugevat vastupanu. Kuna see on see, et, et ta tegi, pidid toime tulema siin siin minu ideega nii-ütelda, et mul on selline idee, et aita nagu aidata, aita tekstiliselt nagu toimetada või aita teksti nagu juurde kirjutada, et aitame, väga ilusaid monoloogid sinna vahele ütlenud lisandus, eks, et kuhu see lugu ma tahan, et sa tüüriks nii-öelda. Ja ja seal on olnud talle nagu selline keeruline ettevõtmine. Sest et lavastajana olen üsna nõudlik ja ei lepi alati esimesena variandiga, et, et ja ta pikalt ei saanud aru, mida ma tahan, sest et see siin on, ilmselt mängib, omal oli see, et, et ma otsisin naiselikku loogikat asjas taga, et et ilmselgelt on mehe loogika asjadest on teistmoodi, naistel käib läbi tunnete läbi emotsioonides asi, et et on ilmselgelt tunda ja emotsioonidest paks on seal avastus, et ta siin on, mida, nagu läbi elada uuesti, mida üksteisele ette heita, mille pealt uuesti armastus tekkida, mille pealt kibestunud alla ja selles mõttes on see, mismoodi ott kirjutas nüüd. Need lisandused on väga head tõesti tõesti magusad, et on ootamatuid ja siukese väga puändi rikkad. Võiks rääkida ka nüüd sellest kolmest näitlejannast, kes selle asja läbi viivad. Milline on olnud töö nendega, Maarika parabanšikova Vanemuises, Karin Tammaru Endlaste, Terje Penni Ugalas. Need on kolm suurt näitlejannad. Et väga erilised näitlejannad nagu väga hea huumorisoonega peene huumorisoonega tajuvad pooltoone, mis on minu jaoks hästi oluline, sest ilma pooltoonide tajuma. Ta ei saa viia asju äärmustesse, siis ta läheb lõbustseks. Et nendel on see tunnetus väga-väga-väga ilus, et nad on praegu väga heas eas, väga küpsed, väga ja kogemusega näitlejannad, et nad on kõik väga erinevad, samas ja nad ei ole nii palju saanud võib-olla koos mängida, kui võiks. Minu soov oligi natuke ka seda, et need näitlejad, kes laval kokku saavad, ei oleks igapäevaselt võib-olla nagu teinud üheskoos. Et selles mõttes annab neile kindlasti sellise hea lüke, et miks miks teha, mis toimetada ja, ja see nõuab nendelt päris palju iseseisvat tööd. Sest et esiteks on tekstivärss, eks ole värsis. Ja teiseks ma soovin päris palju füüsilist ümberkehastumis füüsilist, sellist liikumist, neid, samas on see mitu nii-öelda mitme tasandi rollide mängimine on alati väga keeruline, et, et kuidas me vana muttina nüüd mängin, eks ole siin luike või krid on või, või siis mõnda teist tegelastelt nende nüansside nagu tabamine või niisugune peenhäälestust seal nagu väga palju vaja nagu kogu aeg timmida ja ja väga palju rekvisiidid. Ta on niisugune, nagu see tee on üsna keerukas. Ma arvan, et see ei ole väga tavapärane töö. Ilmselt on ta on ta huvitav nii tegijatele kui vaatajatele, et mismoodi näitlejad Juss toimetama saavad, et kui nad saavad selle endale nagunii selgeks, nii kätte nii-ütelda, et noh, mõned päevad on veel aega, eks ole, teha proovi siis võib sündida, tõeline ime on ja mida me alati teatris ootame nüüd siin kohapeal ma saan siis selle läbi siis sellise heas heas mõttes nagu elamuse. Nüüd on hästi-hästi kihvtid naised, hästi töökad eestivistid. Teatrikunstnikuna Artur Arula ja muusikaliselt kujundab elesoni. Jah, nendele kahele võrratule inimesele on veel kambas Marika haigla, kes aitab ka natukene liikumisega kaasa, et mõned tantsusammud tuleksid vähe kabedamalt eakatel prouadele. Et aga kuna Emajõe suveteater on väike teater, siis on see, millega nad nagu hakkama peavad saama, sellise suvelavastuse puhul on see siis on hästi palju ja see on imetlusväärne, mismoodi kõik teevad kõike ja mismoodi kõik siblivad siin nagu üks suur sipelgapesa nii-ütelda. Et niisugune väga hoogne toimetamine käib, et. Ma mõtlen, et kuna on tegemist ikka väga keerulise rekvisiiditükiga, siis on nagu ka rekvisiit, tal on väga oluline, et ta sammude riietule kostüümid oleksid nagu laitmatus nagu korras ja nii edasi, et abiväge on ja nad on nagu aitavad, väga palju ka, sest selle lavastuse sünnile tähtsad inimesed, muusikud ju ka veel lisaks on ju, et kes toimetavad kasin ja mängivad ja õpivad ja edasi-tagasi võtavad proovides 100 protsenti kogu aeg kohal ja hästi pühendunud on, et väga-väga hea meeskond on tartu peadeleks on krite kirik on lahkesti lubanud teid siia oma lavastust tegema ja see on väga suur privileeg, et üks õigeusklik kirik on lubanud oma õue peale teatrit tegema, et on ju aeg olnud, kus kirike teater üldse kokku ei sobi. Et selles mõttes, et ma pean tõesti nagu olema väga tänulik kiriku perele, mismoodi nad on neid lahkesti vastu võtnud ja tõesti, et piiskop on andnud loa ja õnnistuse sellele asjale, et saaks teha sellist Lugusin, et võimalik, et see lugu paelus neid. Et see, et see läheb just nimelt inimhinge kallale, räägib nagu asjadest, mis mis on oluliselt ka kirikule. Et kuidas olla parem inimene, et kuidas me kõik saaksime olla paremad ja ilmselt on neile sega parajalt üllatus tekitav, et kui nad on siukene, rahulikult toimetab, kirik, neil on väike kogudus ja nad ka teevad väga palju, kusjuures ise siis neil on ilmselt üllatus, et keegi nii energilised, vooganud äkisin, saetakse, veetakse mulda õue peale, pannakse esemeid edasi-tagasi päevas mitu korda 15 inimest õue sakib vahepeal, eks ole, et neil on see kõik, võib-olla tekitab hämmastust, sest teistmoodi, eks ole, nad on harjunud. Aga et nad on, nad on väga lahked olnud meie ja väga mõistvad olnud meiega ja, ja ilmselt, et on nad ka väga kannatlikud nagu meiega, et see on meile suur vastutus. Et kirikus on tehtud ennega teatritega minu teat, mitte õigeusu kirikus. Ei, tähtis on suur aitäh kirikurahvale. Et ma loodan, et nad tulevad etendust vaatama ja siis näevad ka, et et see lahkus ei ole kuritarvitatud mitte kuidagi, et see on ilus lugu. Aitäh, Kaili Viidas. Me rääkisime üleküpsenud muinasjutust. Tsaar Saltaan klassika töötlus Puškini värssidega ja tuleb ettekandele Tartus, Pühade Aleksandrit kiriku hoovis, Emajõe suveteatri lavastusena 12-l korral sellel suvel alates neljapäevast.