Gurmaanid on rahvusooperi Estonia tellimusel kirjutatud ooper mis on reaalsus, kas tõesti vaid see, mida saame silmadega näha ja kätega kombata. Nendele küsimustele otsivad vastust uue Eesti algupärase ooperigurmaanid kaks autorid René Eespere, kes on ooperimuusikaluu ja, ja üks Libretist ning Ervin õuna Puukalg. Libreto autor, ooperilavastaja ja lavastuse kujundaja, helilooja René Eespere räägib lahti selle Mikson ooperinimele lisatud number kaks. Põhjus on väga lihtne, tähendab, et aastal 2002 etendusgurmaanid lühioperina ja Ma see süžee tundus niivõrd intrigeeriv ja kutsus nagu seda lugu edasi kirjutama, sest kõik otsad jäid väga lahti. Ja teatrile sai vastav ettepanek tehtud ja teater huvitus asjast. Ja siis saigi kirjutatud libreto, edasi sai kirjutatud ooper edasi ja nüüd on see, mis oli ennem lühiooper, see on nüüd seal ooper, esimene vaatus, järgnevad veel teine omaduse kolmas vaatus, nii et põhimõtteliselt nii-öelda ka, et see on lihtsalt nii-öelda täispikk ooper gurmaanid, et mis siin ikka kahte, aga ju võib-olla ütleme, see on pigem sellele publikule nagu viitaks, et kes on näinud seda lühivarianti, et tegemist on siiski mingi uue asjaga, et see pole selle vana kordus mitte. Neeme kuningas soovitas, et võiks äkki proovida. Ervin õunapuu, mina ei tundnud teda üldse tollal. Ja me saime kokku ja ma rääkisin talle oma paarist ideest, üks oli, üks oleks olnud Kafka aineline asi ja teine oleks olnud Herman esse. Silmas pidasin tollal ja siis nagu väga tagasihoidlikult ja nagu muuseas ütles, et tal on üks filmi stsenaarium, mis, mis noh, tegelikult on päris säärane operlik, tundub, et äkki äkki ma loeks seda ja ta andis mulle selle filmi stsenaariumi lugeda ja see mulle väga meeldis ja see oligi seesama gurmaanid ja selle juurde me jäimegi lõpuks. Nii et, et see, et tema oli ka Libretist alguses mõeldud ültseta Libretist, oleks vaid, et, et oleks lavastaja, aga nüüd oli ta siis alglibreto, oli siis. Aga loomulikult on libreto väga palju muutunud aja jooksul, nii et eriti nüüd selle pika variandi puhul minu nii-öelda kaasLibretistiks tulemine, see oli ka nagu paratamatu, sest et lugu läks säravaid lugu hakkas kuskile täiesti kõrvalraja peale minema, kus alguses üldse plaanitud ei olnud. Mis asi on Kormaanid tegelikult, see on lugu fantaasiatest. Kas need on loomingulised, fanta, naasiad, valed, religioossed fantaasia, see on teineteisest läbipõimunud nähtused ja, ja selge on see, et, et pigem huvitavad mind, mitte säärased koomilised gurmaanid, eks ju, vaid vaid pigem ikka need inimesed, kes, kes loovad midagi nende, nende loomingulised fantaasiad, pigem pigem nendest inimestest on lugu, kes ihkavad midagi olematut säärases vaimses sfääris, mitte mitte gastronoomiasfääris. See on dialoog, ooper, tõepoolest, tegelasi on suhteliselt vähe, peategelasi on praktiliselt ainult ainult kolm neli, kes seal pidevalt laval on. Ma ütleks isegi niimoodi, et see võib mõjuda lahal sama tükk. Sest et, et kuna tegelasi on vähe ja, ja su see on olnud komplitseeritud tegelikult seal iga iga on väga mitmetähenduslik ja sellest, et üldse aru saada, mida see sõna nagu tegelikult nagu võis tähendada, sa pead väga pingsalt jälgima selle ütleja silmi, tema nägu, käsi, tema žeste, et mida, mida ta sellega nagu mõtles, sest need mõeldav, et väga palju, väga erinevalt ühest ühest sõnast aru saada. Kirjutamise ajal nautisin seda libreto ja ma olin nii ülepeakaela selle asja sees. Olin kord üks osatäitja, kord teine osatäitja ja ma nautisin neid situatsioone. See oli minu jaoks fantastiliselt lõbus periood, selle eskiisi kirjutamise periood. Kas kas solistide valik oli teie otsustada või dikteeris selle teater? Seal oli kõik absoluutselt minu otsustada, valikuvõimalus oli ainult see, et kas ta oli mees, teine kastan tenor, bariton, bass ja sapp soprandidest on ta on ta sopran, metsosopran valk, see oli kõik absoluutselt loojate kätest, eks ma mingil määral ka võib-olla arvestasin, ütleme nende häältega, kes mulle endale võib-olla väga sümpaatsed olid ja keda ma tahtsin laval näha. Aga ma tahaks näha, kes, kes teine oleks teinud seda rolli kui jazzi, Jassi Zahharov. Ja täpselt samamoodi Sebastian näiteks Rauma help. Need kaks personali küll kohe alguses paigaldab, need peavad need olema. Ooperit kirjutama hakates pidas trenees pere silmas konkreetseid soliste, üks nendest oli paruniosatäitja Jassi Zahharov. Ega ei pea ju olema alati pikki aariaid ja võib-olla kontekstist väljas ei mingeid efektseid muusikalisi numbreid, aga siin on kõik kõik allutatud sisule. Ja mul on nii, et, et, et selles suhtes on täiesti õigus ja, ja see on väga põnev ja mulle meeldib Renee eespere helikeel. Aga kas teile kui lauljale näiteks pakub selline osa muusikaliselt ka huvi, pakub kindlasti, esiteks esiteks ta arendab su kuulmist arendab solfedžo selle pärast, ega siis seda on küllaltki keerulise helikeelega, on tõeliselt raskeid kohti, mida tuleb lausa eraldi õppida, mis tuleb meelde jätta, et seda tabada, seda hormoonide olla harmoonias kogu aeg, see on, see on arendav ja see on väga tähtis ja see on väga hea. Ta on kirjutanud selle muusika nii karaktiivset, igale igale persoone eraldi, et see lihtsalt see nagu tuligi välja, nagu iseenesest tuli. See parun oli selline eritud hüsteerik, eks ole, niisugune hull, täiesti niukene linnukestega äärmiselt andekas, haritud inimene, eks ole, kunstnik, ekspert suure teadmistepagasiga ja ühesõnaga kõik tema ümber keeleb ja ta oli selle tabanud niimoodi ära, väga teenitud on see partii kirjutatud väga dramaatiliselt on ta kirjutanud selle ja seal on väga palju Kuuse mõttepause, mis tulevad täitemis, ei ole sugugi kerge laval, et seda täita, et see, et see lintkuulajaks hakkaks jooksma ilma aukudeta tervikuna jookseks kohe selleks on väga-väga palju tarvis energiat. Et need kõik täita ja publikul on, ma usun, on, on väga hea ja väga põnev seda jälgida. Ega see Eesti Eesti ooper ei ole üldiselt vilets ja ta on, ta on äärmiselt lauldav ja väga-väga hästi kirjutatud ja tehtud seal väga põnev ja väga ilusad.