Nüüd, kui riiklikud kullavarud on tugevasti täiendust saanud, kui paljud ei näegi enam unes klassikajälge ja pulss hakkab tasapisi aeglustuma on aeg taas tagasi pöörduda põhiväärtuste juurde. Iseasi muidugi, et meie demokraatlikus ühiskonnas ja tolerants sel ajal on väga keeruline või isegi võimatu kokku leppida. Mis need põhi järeldused siis ikkagi on. Kultuurikaja teeb katset neid vähemasti esitleda. Täna saates pärimusmuusika teemadel. Räägime seljaRoosega. Andreas vee, sõitis Tartust Tallinna ja kirjutab oma läbielamistest Huaniidale. Tallinnasse jõudes põikame Peeter lauritsa näitusele. Samuti kohtame Aare Pilve, kes teab rohkem Tuglase novellipreemia laureaatidest õhtuks koju gaasi, sest Tartus ja sadamateatris esietendus eile õhtul tantsuetendus. Sõduri lugu. Mina olen Janek Kraavi. Head kuulajad. Äkki kood kollang näega laanike. Täna toimub Tartus pärimusmuusika festival maa ja ilm. Keskpõrandale tulevad kokku muusikud Rootsist, Alžeeriast ja muidugi Eestist. Ansamblid Eesti keeled koosseisus mängib erakorraliselt kaasa Tseelia roose. Temalt uurisingi, mis muusika see pärimusmuusika ikka on ja miks see meile tähtis võiks olla? Ole hea, selja. Seda rahvamuusikat on nagu kogu aeg kahte sorti, mulle tundub, et üks on selline, mis on loomulik olnud, inimesed on lihtsalt pilli võtnud ja mis on noh, nii-öelda päritud muusika ja mida siis on edasi mängitud, et see muusika on ju ka kogu aeg olemas olnud. Aga võib-olla seal kogu see laulu ja tantsupeo taustal hakkas tekkima selline nähtus nagu need kapellindus ja ja suured rahvapilliorkestrid, tõelised mammutiorkestrid. Ja kuna seal kasutati seda, noh, ütleme ikkagi klassikalise muusika õppimise printsiipi, et noodid pandi ette partiid kirjutati välja ja nii edasi. Et siis ta jäi selliseks noh, nooti kinni muusikaks mõnes mõttes, et selles muusikas puudub selline improvisatsioon või varieerimine, minule selline muusika paraku ei tekitanud nagu mingit kontakti üldse Teigavaks ja aga et selle tõttu võib-olla nüüd hiljem, kui on hakatud seal Viljandis ütleme, Põhjamaade eeskujul õpetama ja tegelema selle rahvamuusikaga, et siis ongi natukene otsitud sellist eraldumise võimalust või eraldamise võimalus sellest, et see ei ole seesama seal midagi muud. Jällegi. Ja teisest küljest ikkagi ongi see, et kuna sellele kuulmise järgi õppimisel on hästi palju rõhku pööratud see kuulamine ja ja matkimine ja ja sellele mälule toetuv mängimine, et mulle tundub, et see sõna on sobiv Mina selliseid profaanina näen pärimusmuusika puhul, mis üheksakümnendatel siin Eestis viljeldakse kolme asja, nagu see on midagi sellist, mis teeb meile, aga eks see on midagi sellist, mis on samal ajal ka selline teaduslik tegevus. Ja kolmandaks on ta veel mingisugune selline müstiline meditatsioon, mingisuguse esimese heliotsimine või selle pole kuidagi püüdlemine. On see loogika kuidagi? Ei, väga hästi, sa ütled praegu ju tundub, et see nii on. Et noh, viljandiski on ju see ja, ja mida me nüüd ka nendes muusikakooli õppekavas vaadates ikkagi näeme, et selline noh, allikakuulamine on hästi oluline, et teatud mõttes sealt ärakuulamine ja mahavõtmine. Aga see müstika poole on jälle mida. Ma mõtlen, et see on just nimelt see tarkuse pool, võib-olla, kuidas keegi seda tunnetab, mina tajun või tunnetan seda tarkust, mida ma sealt saan. Et sellele ei saa kohe ligi ja siis ta võib tunduda müstilisena mõist, mõtlen regilaulude puhul, et kui sa nagu väga kaua tegeled sellega ja siis lihtsalt Päeval jõuab jälle miskit kohale. Ma olen nii palju mõelnud, et eestlased on ju maarahvas, ma ei oska nagu laiemalt mõelda kui siin Eestimaal ja see meeletu linna kippumine on noh, minu arust viinud inimesed kuidagi teelahkmel, mis nüüd saab. Sest et olemuses on mingi teine kood justkui sees. Võib-olla selle tõttu mingid otsingud, kuigi, kui ma näiteks vaatan jälle neid suuri selliseid massikultuuri ilminguid nagu laulupidu ja tantsupidu, et siis seal ikkagi tahetakse jälle väga selget struktuuri, selget mudelit nagu täita või mulle tundub nii. Aga kes selle pärimusmuusika poole peal on just see vabadus või see üksi tegemine või üksi hakkama saama, mine üksi kuskil kohapeal hakkama saama, ehk see nii-öelda kohanemisvõime ja kõik? Jah, ma ei oska isegi seda praegu hinnata, et teatud mõttes, eks ju, need tendentsid on need praegu kasvõi seegi, et pärimusmuusikaõpetus muusikakooli. Et kas lihtsalt mingi grupi inimeste selline unistus või on see mingi selline väga loomulik asi, mis kasvab praegusest ühiskonnast, sellest kultuurist välja? Seda oskab keegi tagantjärgi. Mõtlen kuidagi samas suunas, et meie mõtted on tegelikult ju läbi meedia kuidagi urbaniseerunud ja mingisuguseid selliseid Meediaklišeesid täis, et kuivõrd palju sellest maast või sellisest loomulikust olemisest või äraolemisest tõukuvat mõtteviisi üle pea enam leidub. Mulle tundub, et kui sellist noh, eestlasele kui rahvale omane, selline kohanemisvõimelisus eeldab ju meeletud, sellist paindlikkust ja loomingulisust, sest loodustingimused eks ju, talved ja suved ja kevaded ja sügised ja niivõrd niivõrd mitmekesised ja niivõrd ootamatu teinekord mulle tundub, et praegu siiski Eestimaal On teatud kas paikkonnad või mingite inimeste grupid, et et seda on siiski piisavalt, kui ma mõtlen kas või sedagi, et on sellised festivalid olemas nagu maa ja ilm või Viljandi pärimusmuusika festival. Kui sinna leidub inimesi, kes seda naudivad ja järjest rohkem ja rohkem, et siis siis on nagu hea koostöö või kuidas ma ütlen, et et inimesed, kes seda allikat vajavad, saavad seda ja see allikas nagu töötab Seesama üritus, maaja ilme näitab ka seda, et ega pärid muusika ei ole kade, see tähendab seda, et ta suhestub või peab dialoogi ka nii-öelda teiste muusika, ma tea, suundade või mingite esteetikatega. Nojah, kui ta on juba pärimusmuusika ja ta on selles ajas siia päritud ja siis ta siin saab kokku teiste asjadega, et noh, teiselt poolt on ju see ka, et selline juurte otsimine et siis võib-olla inimesed, ma ei tea Eestis või kus tahes suudad ennast kindlamini tunda, et kuskilt tuleb see nende nende juurejupike küll aga et saab seda seostada kogu maailmaga või või nende muude elementidega, mis meeldivad noh, kas või näiteks muusikas. Mina arvata ühest tänasest sellisest esinejast nagu ansambel Metsatöll käge. Viimasel ajal ma olen tähele pannud, et kui mehed teevad asja ja mulle just meeldibki, kui nad teevad niimoodi, noh nonii, nii põhjast kui vähegi. Mulle tundub, et siin Eesti ühiskonnas. Ma just pean silmas seda rahvuskultuuri, kuidas ma siis ütlen, ma ei ütleks ka rahvakultuur ega rahvuskultuur, aga ütleme kasvõi näiteks tantsupidugi, eks mina, kui ma vaatan neid tantsivaid inimesi seal, siis mulle tundub, et mehed on läinud ära naiste stiili tantsima. Kuidagi meistrit Hansson näiteks ära kadunud või Ainsaar värgitas mehed uuesti laulma, mis on nii väega asi. Ma ei hakka siin, räägime sellest, kas see nii muusikaline maitse, aga mulle meeldib see nähtus väga, et need mehed seal on ja nad teevad ja nad minu arust väga ausalt. Ja noh, niimoodi, et kõige värisema, et see noh, ongi varal raputada, et äkki see raputab kuidagi mingeid teisi valdkondi ka. Ma mõtlen selles kultuuris Mööda riigipeamagistraali hakkame nüüd Tallinna poole kulgema kiri kodukandist ehk miks Andreas vee ikka hoonid talle külla jõudnud. Paula vanita, tead, ma tahtsin sulle külla tulla sinna Peruu kuumusesse, et lähen istun lennukisse ja lendan üle seitsme maa ja mereolengi kohal. Hakkasin siis minema, aga tee peal hakkas lund sadama, 100. väga palju lund, jäi buss seisma, tee oli üksteisele otsa sõitnud, autosid täis ja bussijuht ütles, et ega enne kahte tundi siit läbi ikka ei saa. Nii et ma tulin bussi pealt maha ja hakkasin jala lennujaama minema. Lennujaam asub meil riigi pealinnas Tallinnas Tallinna poole läheb tee kaks rida ühes ja kaks rida teises suunas. Lasin jala läbi purgaa ja äkki ma sain aru, et maailm on kuidagi muutunud. Terve suur magistraal oli tühi, meeletu, teisel pool piiret, vastutulevate autodega hääled summutas, lumesadu ära, nähtavust peaaegu polnud, oli helepäev ja kümnete minutite kaupa ei liikunud riigi peamisel magistraalid riigi peamise linna suunas, mitte ühtegi autot. Inimese maailm oli justkui otsa saanud, tee oli tühi ja valge koht tundus olevat rohkem mõnest ulmefilmist välja pudenenud lennukite stardirada või midagi niisugust. Ja kõik see juhtus ainult sellepärast, et juhuslikult oli tekkinud planeerimatu ebakorrapära planeeritud ühetaolises voolus. Maailmarütm katkes, tuttav ja harjumuspärane, kirjutati hetkega teistsuguseks. Ennekõike rahulik maailm. Aeg liikus temast tuntavalt teistmoodi ja seda aja liikumist ei kiskunud tükikesteks inimeste pidevalt kibelevad neurootilised rütmid. Ära saa minust valesti aru, ma ei ole tagasi tõmbunud ja vaikse elu apologeet. Mida suurena, mida kiirema rütmiga linn, seda paremini ma ennast temast tunnen. Ma armastan tehnoloogia tekitatud masinlikke ülekiirendatud rütme. Aga siin oli point milleski muus maailma suurena raskem. Sisemine rütm muutus nähtavaks sellepärast, et ta tekkis sinna, kus muidu on inimlik, läbipaistmatu normaalsus. Kõndisin kaua ma kõndisin läbi lume ja tühjuse, aga lõpuks jõudsin Tallinna piiri. Ja siin selgus, et Tallinna piirist tagasi linna sisse teed ei ole. Õigupoolest autotee oli küll ja autod olid sellel jälle sõitma hakanud. Aga inimesed Need ei olnud. Tundub, et Tallinnas ei osata aimatagi kahejalgsete elusolendite populatsiooni olemasolu linna lähiümbruses. Aga neljarattaline elu on küll täiesti aktsepteeritud. Õigus oli ilmselt fort perfektil, kes taglase hädasse raamatus Higher Skype Galaxy maale saabudes püüdis kohe kontakti võtta autodega, kuna pidas neid planeedi valitsevaks mõistusega eluvormiks. Ma olin eeldanud, et linna piiril taastuvad inimese rütmid maailma üldiste rütmide vastu aga selle asemel tulid hoopis asjade rütmid ja kirjutasid ennast inimese rütmidest üle. Mulle tuli meelde, kuidas Octavio baas kirjutas raamatus üksinduse labürint mehhiklase elu põhja ameeriklase eluga võrreldes. Inimene on üksi kõikjal, kuid mehhiklase üksildusalti planitsia sügavas kivises öös, mis on siiani asustatud täitmatute jumalustega, erineb põhja ameeriklase omast, kes on eksinud masinate, kaaskodanike ja moraalsete tõekspidamiste abstraktses maailmas. Mexico orus tunneb inimene end rippuvat maa ja taeva vahel võnkuvat vastandlike jõudude, jõllitavate kivi silmade ja õhivate suude vahel. Tõelisus tähendab, maailm, mis meid ümbritseb, eksisteerib iseenesest. Tal on oma elu ja ta pole inimese leiutatud nagu Ühendriikides. Mulle tundub, et see on Põhja-Ameerika ja ka Euroopa inimene elab oma väljamõeldud praktilisetest karkassidest koosnevas maailmas. Ma ei ütle, et see on tingimata halb maailm, aga inimene on unustanud iseenda sellesse maailma sisse mõelda. Jälle võtavad tema väljamõeldud ümbruse rütmid juhtimise üle ja ta ise jääb mängust välja. Nii ei jõudnud ka mina sinu juurde Huanita, sest mind polnud skeemis sees ja ma jäin lumme kinni ja lennuk lendas ilma minuta seitsme maa ja mere taha sinna, kus sina elad. Aga ma ei muretse üldse sellepärast, et nii läks, on hullemaidki asju. Näiteks peetakse meil siin eesti teatris aasta juubelit, aga teatriauhindade väljaandjad ei ole suhkrut 100 aasta jooksul selgeks saada, et etendustel on olemas ka helikujundaja. No ei, ausalt, ma ei valeta. Lavastaja kategooria on kunstnikukategooria on etendust teenindava tehnilise töötaja kategooria on isegi teatri tehnilise töötaja auhind, etendust ettevalmistav asja haldustöötaja kategoorias on olemas, ühe hingetõmbega ei jõua väljagi öelda. Aga helikujundaja kategooriat ei ole. Uskumatu, eks ole. Mis siin siis veel lumest lendamisest, niiet Payphuanita selleks korraks. Argentiinast on Eestisse siiani jõudnud vaid tango, viida ja Maradona. Nüüd täiendab komplekti keegi kunstnik lotees, kes koos kellelegi kunstnik Laurits aga on kunstihoones sukeldunud maailma sügavustesse. Nii oligi, et ühel päeval tööle tulles lebas toimetusele laual kiri Lauritsalt, kus ta tervitas ning selgitas. Hiljem küsime näituse kujundaja Alt Rosita Raualt, millega õigupoolest tegu? Asja uuris Eero Epner. Seekord, kui sa mind kunstihoone ees oranži ratas kohvriga nägid, olin jah, just teel bussijaama. Lund 100. ja linn oli ummikuid täis. Algul tegi hinge hirmsasti täis, et taksot ei saanud. Aga siis hakkas mulle see lumesoogas kohvreid, ahistamine meeldima. Natuke tontlik tunne oli selline poolläbipaistev ja hajameelne minemine kusagilt kuskile, kuskilt kaudu. See samu minekus otsustavust nägid, viirastus ilmselt lume virvendusest. Ilm oli hästi drastiline, tänavad olid kaetud paksu nimetamatulegaga sellega, milleks lumi linnas muutub ja ülevalt tuiskas muutkui lisa. Maanteel oli avarii avariis kinni. Aga kui ma lõpuks Võrru jõudsin, oli külm ja karge ja tähed taevas. Mängisin hommikuni ühtede piltide kallal ja siis läksime järve jää peale vastu valgust vaatama. Hästi kirgas oli. Pakkusin küll mõne kätt, parema käe võttis ta kohe omale vasakuga. Natuke hiljem. Püüdsin kirjutada Markusele sellest tundest ega ei saa kindel olla, kui palju me teineteisest aru saame. Rohkem vist mõistatame, me pole ju kohtunudki. Kogemused ja temperament on nii erinevad, aga algusest peale äratundmise tunne just see pilling, kaksik või peegelduse äratundmine, millest kirjutasid aga Porfelikult ära nihutatud ja paradoksaalsest seoses. Ma olen ka sellest mõelnud, et kui ma näiteks oleksin jätkanud tee stuudios siis võinuks me pildid palju sarnasemad olla. Samas kui ma ei oleks lugenud ja armastanud markeesi Porfest posseedibunelli, võinuks pildid olla ka hoopis erinevamad stuudiole vaatamata. Igat moodi oleks olla võinud. Igatahes oleme me sellised paralleelmaailmad, mis teineteist toetavad ja täiendavad. Rosita raud on teinud meie piltidest väga intelligentsed valikud. Järjestused ise poleks ma niimoodi osanud. Muidugi Marcus irooniline, aga iroonia võib olla palju komplitseeritum kui parastav enesekaitse vastutuse lõputu edasilükkamine. Lopez iroonia on jälgede segamine, topeltagendi maskeering. Ta on samal ajal kunstnik, olles ka süsteemi osa. Vaata tema reklaamitöid. Topeltagendina võib muidugi alati juhtuda, nii et ta enam ise ka ei tea, kelle kasuks ta töötab. Kas kunsti või reklaami. Aga Markus ei töötagi kellegi heaks. Markkus töötab rõõmust raevust sundusest nagu trikstel. Trikster osaleb maailma loomise töös ja tont teab kelle kasuks on irooniline karikatuursus viitab lihtsalt esmastele reeglitele mängulisusele. Sealt aga jutt alles algab, eriti ta hilisemas seerias kreooli suprealismi on kihti käänakuid väga palju. Iroonia on muidugi veel üks allikas ja see istub rohkem vaataja sees juba kõigepealt teadis. Selleks, et valet usutaks, peab see olema väga suur. Valetamise tehnoloogia aina areneb ja praeguseks on vale tohutu suur. Kui need mingit asja valede pakendist lahti koorida ja nimetada õige nimega, siis mõjub see kergesti iroonilise, absurdse või huligaanse na. Sest see ehmatab hoopis, vaataja vajab mõnikord enesekaitset. Kui sa näitad või ütled midagi, mida ta üldse kuulda ei taha siis enesekaitseks pöörab ta öeldu oma peas naljaks ja seletab, et küll see kunstnik on ikka irooniline pullivend. Ennem kui loopase pildid irooniliseks tunnistada, maksab ikka hästi hoolega järgi vaadata, kas need hoopis itku tegijale. Sa küsisid lõuendi kohta, et kas ma ei karda, et värv hakkab maha kooruma? Mulle tegelikult väga meeldib, kui värv kusagilt maha koorub. Aga see on Epsani eri ettevalmistuse saanud lõuend. Selle pealt kahjuks niipea midagi maha ei kooru. Sellegipoolest on lõuend palju ehtsam ja elusam materjal kui plastikpaberid. Mind on pikka aega häirinud digitaalsete välja trükkides stabiilsus, kliinilisus lõuend on kootud ja ebakorrapärane. Teda saab käega katsuda ja nuusutada. Kõigepealt on hästi lõhnavatest puust kiiludega raamid. Neile tuleb lõuend peale pingutada. See on väga meeldiv tegevus. Pärast pilt kõmisev nagu trumm. Ja see on hästi mõnus, kui pilt muutub päris asjaks. Esemeks kui pilte ei olegi enam sümboolne, viirastus. Siliseva arvutiekraanipikendus. Ma jõudsin küll nüüd ainult mõnedest asjadest sulle vastu kirjutada, aga ma olen tõesti kaunis väsinud, praegu viimasel aastal on näitusi olnud väga tihedalt, otsekui oleks pikka aega üksnes välja hinganud. Paistab, et taltsutamatu aeg hakkab nüüd vaibuma ja annab ruumi rahulikumale. Ma nüüd tõesti mõnda aega hingaks rõõmuga sisse, lumist õhku ja kõnniks ringi järvejääl, ennem kui see sisse langeb. Kuud ja Päikest sulle. Rosita raud kui te alustasite Peeter Laurits, Marko Slopase näituse kujundamist, siis millest lähtusid Lähtusime tegelikult just teemadest, kui ma vaatasin alguses muidugi ainult kataloogidest Lopezi tööd ja ja siis Peetri tööd muidugi minu jaoks olid nagu tuttavad mingil määral siis vaatasime, mis teemad ja millest need tööd kõneleja, vaid see on tegelikult kõige tähtsam ja kõige tähtsam see, mis nad tahavad öelda inimestele, kes tulevad neid vaatama. Ja kõige suurem probleem oligi sellest, et panna neid kõnelema spetsiifilises ruumis spetsiifilises riigis, eriti seal nagu pultab muidugi lobesid teed, kus on lumi ja samal ajal tööd, kus on inimesed ja sinine sinine, ilus taevas ja täiesti kontrastne kollane, sinine, punane moel. Ja kuidas nad koos omavahel räägivad juttu? Peter lauritsa loominguga olite te ju juba varem kursis, aga mis nurga alt eirates Markus Loplase tööd lauritsatöödega kattusid, ei kattunud. Ja see on Peetriga juba kolmas koostöö. Me oleme teinud ennem kunstihoone galeriis näitus ja siis Portugalis Lissabonis ühte suurt näitust. Aga Lopezi kohta ma võin nagu öelda seda, et tegelikult mis, nagu mind pani imestama, et nad mõlemad mehed, kes elavad erinevates täiesti mõelva otsadest, et nad räägivad samast asjast. Nad räägivad võib-olla nendest ekstreemse, sest meie ilu ekstreemse seest ja elust üldse ja kui palju see ilu kuulub meile ja kui palju mitte. Võib-olla see minu jaoks oli nagu tähtis, kui palju just nagu see elu. Meile praktiliselt uuesti inkrimineeritud. Võib-olla see on niisugune veel nagu imelik. Lause kui te nüüd vaatasite Peetri töid kõrvuti Markus Lopezi töödega, kas tundus, et need lauritsa teed, mis tegelikult on ju varem korduvalt näitustel juba olnud ja hästi tuttavad kas nad suutsid teid nüüd sellel näitusel loopase tööde kõrval ka üllatada ja hoopis teistsugusena mõjuda või nad mõjuvad just seal samamoodi nagu varem? Ma loodan, et ei mõju, sellepärast tegelikult just seda, mis minu töö oli luua ruumi, kus need tööd kõnelevad. Kõnelevad erinevalt erinevates ruumides loomulikult ja loomulikult läbi teiste vaateid silmi ka seal veel kolmas komponent, väga tähtis. Loodan, et nad kõnelesid laiemalt ja rohkem, nendel oli võimalusi just eriti, kui sul on kõrval tihti niisugune dialoogis teine mees ja teine kunstnik ja tema tööd ja vahepeal võib-olla isegi mingil määral, mida nüüd sa räägi temaga dialoogis vaid just sugustega konfliktis oled ja võib olla vahepeal isegi sind provotseerib siis ka nagu mingil määral sul on võimalusi nagu ennast ka väljendada rohkem. Ja minu meelest just nendest kontrastid just nad andsid rohkem võimalusi, siis me oleme harjunud nagu näha eesti mentaliteedi, Eesti inimesed nagu võib-olla rohkem harjunud rahuliku maailmaga. Just et kui kõrvale mingi keegi väga dünaamiline, väga niisugune humoorikas, isegi vahepeal siis kõik teised asjad ka natukene paistvaid, teise rakursi käsi. Sa tead, et kas sinu nimi on üks nendest, mis iiveldama ajavad aga milleta läbi ei saa, sest rahvas, kel puuduvad iiveldama ajavad nimed, pole veel vaks küps. Nad tõmbavad sind, Tuglas nagu poisikesed tubakat. Ja nad öögivad vahel sarapuupõõsaste vilus. Ent nad tunnevad sinu läbi täismehe aastatel Loculeeki. Lase sel olla. Lasenad tõmbavad vabatahtlikult oled sa ühe sõnana maailmale mängida andnud. Sulle on selle eest makstud. Sinu nimi on kaup, mille tarvitamise üle sinu otsuseid ei vajata. See kirjakoht pärineb Jaan Unduski 20 vastad, tagasi kirjutatud ja palju vaidlusi põhjustanud novellist sina, Tuglas. Toona tähistati viimase sajandat sünniaastapäeva ja Unduski novelli hinnati Tuglase novelliauhinnaga. 20 aastat hiljem pälvisid 2005. aasta parima novelliauhinna Armin Kõomägi rooga anonüümsed logistikud. Ülo Tuulik elust enesest pärit vajatusega Eri Klasiga Kiilis premeeritud novellidest. Rääkisin žüriiliikme Aare Pilvega. Kirjandusteadlane Aare Pilve, mul on selline ettekujutus, et novell või jutt on tänases kirjandussituatsioonis vist küllaltki populaarne žanr ja noh, võib-olla ka tänu sellele, see novell peegeldab vahest suhteliselt adekvaatselt ühe või teise kirjanduse nägu kuivõrd nüüdne Tuglase auhinnale kandideerinud lood võiksid peegeldada näiteks eesti kirjanduse hetkeseisu. Noh, kui kõige lihtsamalt öelda, siis need on nagu kaks novelli, kahest äärmusest üks on selline uue tulija kaasaegne või nihkega naljakas hüperpoolne konstruktsioon ja siis seal vastas on selline klassikaline pajatus millestki, mis on nagu juhtunud, keegi meenutab sellises traditsioonilises viisis mingit sellist väga olemuslikku seika lihtsalt elust, et noh, tegelikult võiks ju hetkeseisu sinna nende kahe laadi vahele. Tõmmata, aga see, see valik oli vähemalt minu jaoks igal juhul üllatav aga kas või selles mõttes, et ühe auhinna pälvis nii-öelda uustulnuk eesti kirjanduses hoopis noh, ütleme teises valdkonnas endale nime ja kuulsust kogunud isike, eks valik. Kinod niimoodi pauh kohe või et nii, et nüüd on selge, et need on vaid ta tekkis ikkagi nagu selekteerimise ja arutlemise käigus, millised tekstid tunduvad noh, narratiiviga või sellise jutustatud asjana nagu kõige terviklikumat kompaktsemad, mille teravik on nagu kõige teravam. Peab ütlema, et nagu sellist Tip novelli meil ei selgunud või ei, meile ei tundunud, et sellist asja on sellist ühte, mis oleks ilmselgelt nagu nüüd esindaks nagu sellist novelli kui žanri kogu oma suurepärasuses. Mõnes mõttes see otsus oligi nagu seal nende äärmuste esiletoomine mõlemast. Kui võtta mingisugune realistlikum plaadi, siis mingi selline hüperpoolsem ja ja noh, ütleme siis rida Kivirähk, heinsaar vadi, eks ju. See nimede kolmik ütleb umbes, et mis laadi ma mõtlen, päev võiks ka sinna umbes paigutada, et oleks need mõlemad nagu sellised põhilised laadid. Mis eesti proosakirjanduses praegu on. Se Armin Kõomägi novell anonüümsed logistikud on mehest, kelle soontes voolab põlvkondade jooksul täiuseni lihvitud absoluutse ratsionalistiveerija. Tegelikult see on ju väga lihtne meetod, Kivirähk on seda kasutanud nagu lõpmatuseni ja mingi imelik natukene ebanormaalne kalduvusi siis vaadata, et mis siis juhtuks, kui nagu viia äärmuseni või oma loogilise lõpuni. Kui naljakas, see on samas natukene õudne noh, mingi selline reaalne või sotsiaalne tagapõhi ju seal ka on, eks ju, et noh, seda võib ju mitte küll niimoodi täies mõttes, aga noh, kuidagi ümber nurga võtta mingi seisukohavõtuna sellise asja valiku ja arvestava eluhoiaku vastu, eks. Mis on probleem praegu meil siin? Kui ma ei oleks seal žüriis olnud, siis ma ise nagu üllatuksin rohkem isegi sellest tuulikust üllatuksin kuidagi positiivselt. Tegemist ei ole ju selles mõttes mingi sellise puhtakujulise novelliga, et see algab peaaegu nagu artikkel. Veidemann kirjutas seal Eri Klas presidendiks ja algab nagu mingisugune arutluse, üks asi on see eriklassiga Kiilis olemine ja siis on seal mingi väike jutt sellest, kuidas Jüri Tuulik hoidis oma rahaga Moskva lennujaama kuskil Telliskivihunnikus. Et noh, sellised väiksed detailikesed elust ja need on nagu suudetud nagu üsna lakooniliselt. Ja kirjutada nii, et nendest tuleb mingi selline. Kas need üldistus, aga sa tajud selle asja mingit ühtaegu nagu elulisust ja samas ka selle asja nagu sellist kunstiväärtuslikkust kuidas, nagu elu võib kirjeldada, nii elustab kunstiline asi elustanud narratiiv, elustub narratiivi jah, et noh, just see, et kuidas selleks, et kirjutada nagu head juttu, sa ei pea nagu eriti midagi fantaseerima või perboliseerima või kuidagi nihestuma seda noh, ütleme, et Toomegi esindab sellist nagu lisamist. Mis on sellel, lisame nüüd selle mingi nihke ja liialduse ja, ja nalja ja nii, eks ju siis tuuliku asi vastupidi esindab nagu pigem sellist nagu äravõtmist, et et võtame nagu kõik selle liiase ära ja jätame nagu mingid kõige kõnekamad detailid toome nad kuidagi niimoodi lihvituna esile ja on meil nagu suurepärane jutustus. Kas Tuglase omaaegsed novellid võiksid ka konkureerida tänaste kunstimeistrite loominguga? Loomulikult ma arvan, et nad oleksid olnud sel aastal kindlasti konkurentsis. Ja lõpuvõib-olla, selline moraal, ma meelega tsiteerin õpetaja Lauri kuidagi valesti. Kui romaani ei jõua võtta novell head lugemist. Sõda käib, käib ka tunnimees. Luuletas Juhan Viiding kunagi Vanemuises sadamateatris esietendus eile õhtul Igor Stravinski seitsmele instrumendina kirjutatud sõduri lugu moodsasse tantsuks keelde tõlkis sõduri loo külalislavastaja rassiitika jätkab Vanemuise balletitoimetaja Maarja SaluV. Alice diagnišel ta ehk seda lugu on Vanemuise selle hooaja kolmas ja ühtlasi viimane tants etendas koreograaf, lavastaja ressiitika Belgiast Hunti kunstnike Ricineering, valguskunstnik Airi salmi on tulnud Soomest. Etendust dirigeerib Toomas Vavilov, kes on ühtlasi Vanemuise teatri järgmise hooaja muusikajuht. Ja kelle jaoks see on esimene projekt Vanemuises, milles ta dirigendina kaasa lööb. Loo libreto autor on Charles Ferdinand trammi ja selle on eesti keelde tõlkinud Häidik olla. Lisaks Vanemuise tantsijatele osalevad lavastuses neli noort vabakutselist näitlejat, seitsmeliikmeline orkester. Lasterashiit ikka on saanud tantsuhariduse Morizbeshari käel. Mõnda aega tantsinudki tema trupis 20. sajandi ballett. Lisaks klassikalisele balletile ja moderntantsurände huvitunud erinevatest näitlejatehnikatest alates 1000 988.-st aastast tegelikult, et vabakutselise koreograafina lavastajana eriti moderntantsuõppejõud ei tartlastele ega ka vanem eestlastele, ei ole räsiitikani võõras. 1998. aastal Vanemuises lavale Gustav Mahleri muusikast inspireeritud laulu- ja 1909 Üheksanda aastaid ja festivali raames sündis antiikmütoloogiast inspireeritud tantsis mänguline etendus Listrata. See tõrje lugu jutustab deserteeruda ja nüüd see turist, kes teeb lepingu saatanaga saatanale oma viiulit ja saab vastutasuks võluraamat mis toob talle rikkuse ja kuulsuse mitte õnne. Kavalisega, võidab sõdur saatanat. Viiuli ravib selle abil terveks printsessi ja kosite kuid soovides külastada vanemaid, lahkute kaitsest kuningalossist, satub taas saatana meelevalda. Siit endaga kaasa põrgusse. Lugu sündis 1918. aastal Šveitsis, kus Igor Stravinski esimese maailmasõja ajal viibis. Tal oli soov luua väike ja kompaktne etendus, mida oleks sõja tingimustes kerge esitada. Koos Šveitsi kirjaniku šarl Ferdinand seega loodil libreto, mille jaoks inspiratsiooni leiti vene muinasjutte sisest, mis räägib sõduriste saatanast. Saalis oli laval neli tegelast. Sõdurit, saaterant, jutustajad, kehastasid näitlejad ja printsessi, tantsijanna, muusika, loodivaid, seitsmene instrumendina režiitika lavastuses Tartu sadamateatris mitte nelja neljateistkümned tegelast. Kusjuures rollid ei ole jagatud kindlalt, vaid laval on korraga mitte saata sõdurite printsessi. Lavastaja on öelnud, et kasutab tantsijaid ja näitlejaid selleks, et leida kokkupuutepunkt sõnaja liikumise vahel. Samas tuuakse vaatajani hea ja kurja igikestev, ütles ja näidatakse, et elu pole vahel midagi enamat kui lihtsalt tsirkus. Sa oled näinud nüüd seda prooviprotsessi natuke kõrvalt, mis sellel 100 aastat tagasi tehtud lool nii-öelda tänapäevaga seost on või mis ta tänapäevale võiks öelda. Mulle tundub, et see, mis on lavastaja jaoks siinkohal olnud oluline, on just see, et tuua meieni see, need igavesed teemad, nagu on headus ja kurjus ja samuti ka võitlus raha pärast, millest seal etenduses ka palju juttu on ja mis ta ise on öelnud veel, on see, et soovib selle muusika nende tantsijate näitlejate abil otsida või leida üles ideaalne etendaja, ehk siis selline, keda me tunneme antiikajast, kes nii laulis, tantsis, tegi akrobaatilisi trikke. Aegadel on väga paljud erinevad lavastajad ja teatritegelased püüdnud selleni jõuda, aga pole suutnud, et omal viisil natukene soovib nagu sellist tegelast üles leida meie kõigi seast. Aga tegemist on ju ennekõike tantsuetendusega ja milline on see tantsuesteetika, on see klassikaline, on see modern? Klassikaliseks tantsuetenduseks seda kindlasti pidada ei saa, sest et koreograafiline keel on ikkagi lähtunud modernsest liikumisest. Lisaks sellele on mõnedki tantsijad pandud rääkima ja näitlejad pandud liikuma, mis kindlasti ei saa miidi. Klassikalise tantsukeeleni. Palju küsimusi jäi täna muidugi vastuseta. Näiteks millal lõpetab laupäevane Postimees niinimetatud Pomeriimide avaldamise või kas nüüd hakkabki eesti kultuuri uue mantrana kuust kuusse kõlama jutt, et kumu on alafinantseeritud, leitud? Ei tea. Aeg näitab tänase saate toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Külli tüli tänavad laupäeva hommikusi raadiokuulajaid ja juba ette ka klassikaraadios 18 15 eetris oleva kordussaate kuulajaid. Varsti on kevad, kõike paremat kuuleme jälle. Mina olen linnaulm aru ja ma tahan jutustada ühe loo, mis juhtus siis, kui ma ma arvan, et ma olin 12 aastat vana tolleks suveks, aga võib-olla olingi tibake nooremani tibake vanem. Ja see juhtus ühel imekaunil suvel päeval kui meie perekond otsustas minna puid tegema metsa. Mina, minu isa, minu ema, minu noorem õde Kadri-Liis ja siis minu noorem vend Jaan. Vanemate enda Indrekut ei olnud millegipärast tol päeval meiega kaasas, ma isegi ei tea, kus ta võis olla. Aga ka see puude tegemine oli meie peres selline tohutu ettevõtmine. Ja miks sellepärast, et me käisime puid tegemas riigimetsas? See, et see riigimets oli kunagi kuulunud meie talule, see ei huvitanud muidugi kedagi, eks. Nii et sisuliselt me ei tundnud endid varrastena, arvasime, et meil on õigus seal neid puid teha, aga tegelikult me võisime ikkagi vahele jääda, nii et õhustik oli alati üliärev. Me sõitsime rahale sinna lagendikule raielagendikule, siis mille isa oli eelnevalt välja vaadanud ja kust kõik enamalt jaolt kõik puudeid viidud. Me võtsime alati selliseid jämedamaid suuri oksi ja siis võib-olla peenemaid tüvesid, mis oli lihtsalt maha jäetud. Ja läksime oma apelsinikarva Moskvitšiga sinna taha, panime järele ru järelkärusse, panime mootorsae Družba mis oli meie pere suur varandus. Ja kui me olime kohale jõudnud, siis andis isa kõigile ülesanded. Kui ma õigesti mäletan, siis Kadri ja Jaan pidid lagendikult kogu aeg oksi juurde tooma. Mina pidin siis neid jämedaid oksi isale ette panema, ema pidi saetud puud laduma sinna järelkärusse. Ja isa siis saagis kogu aeg. Ja miks see oli oluline see, et, et kõik oma ülesandeid väga täpselt täidaksid. Sellepärast, et see Družba, see kohutav riist, ma ei tea, kas see oli ainult meie Družba iseärasus või siis või siis oli see üldse suuskade ise Rasmus, et kui ta kord käima läks, siis pidi temaga jutis töötama ja kohe nii kaua, kui vähegi said, sest kui ta välja suri, siis ma ei tea, kas siis läks veel tund aegade, kui ta pidi ennast koguma ja, ja siis oli nagu väga suur ajaraiskamine ja kadu ja me ei saanud seda endale selles ärevus õhustikus lubada. Ühesõnaga, isa pani kõigile südamele, et, et kõik teeksid oma tööd täpselt ja kiiresti ja kõik pidi toimima. Nii, Družba käivitus, meeletu lärm üle selle kauni suvepäeva siis Mu meelest kõik olid kõige peale vihased. Ma tean, et isa riidlas kaadria Jaaniga karjus üle selle Družba hääled, et nad ei too piisavalt kiiresti neid puid ja nad kippusid võib-olla mürama seal ja et et mina paneb piisavalt hästi, et mina pahandasin emaga ja ema pahandas uuesti Jaaniga ja ühesõnaga, õhustik oli nagu äärmiselt selline pingeline ja, ja võiks isegi öelda, et negatiivne. Aga kõik toimis, see mikromaailm toimisse, mudel toimis, puutsaid jäetud ja vähemalt pool Castiel juba seal neid puid olemas. Kui äkitselt Družba sae siis tera osa kiilus ühte palki sisse ja isa pani oma jala üsna sinna lähedale, et toetada siis seda väljatõmbamist. Ja haake tuli palgisest välja, kargas isale jalga. Nii et ta haagis läbi oma jala kõõlused siit. Ma ei mäleta, kas ta röögatas, kas ta karjus, ma ei mäleta midagi sellist, igatahes saag jäi seisma. See pinisev vaikus, mida me kuuleme siis, kui on olnud eelnevalt tohutu suur lärm. Ja, ja kui see lärm äkki lakkab, siis on, on selline selline heliline helisev vaikus. Õhk virvendab kuumusest ja veri voolas siis sinna nende puude peale ja mingi kõik tardusime. Kohutavalt askeldav kiire maailma mudel, äkitselt seisis, tekkis ja mull, inimesed hakkasid liikuma aegluubis. Me otsisime kuskilt, ilmselt siis sellest samast autost otsisime autoapteegist mingeid vahendeid, millega seda verejooksu peatada. Ja loomulikult olid unustatud kõik puud, kõik ülesanded, kõik riiud, kõik oli muutunud ühe sekundiga. Me jätsime selle järelkäru sinnasamasse lagendikule koos selle hinnalise Družba saega. Istusime autosse ja hakkasime sõitma Tartu poole, Tiia isat traumapunkti. Ja siis seal autos istudes mõtlesin esimest korda seda mõtet, et ma pean oma elu muutma. Ööülikool. Raadio ööülikool alustab uut loengusarja teemal elu kui ime. Avalikud salvestused sel nädalavahetusel Tallinna linnateatris. Laupäeval, neljandal märtsil kõneleb geenitehnoloog Erkki Truve teemal inimene kui ime. Ja pühapäeval, viiendal märtsil räägivad ajakirjanik Mari Tarand ja kirjanik Jaan Tätte tundmatust inimesest. Laupäeval ja pühapäeval kell 18 Tallinna linnateatri kammersaalis.