Tere teatrisõbrad. Eetris on teatrijutud ning stuudios toimetaja Ivar Põllu tänav maks, teatri NO99 lavastus nafta ning sellest räägivad Tõnu Lensment Kultuuriministeeriumi teatrinõunik ning vabakutseline lavastaja ning Madis Kolk. Teatrikriitik. Tõnu Lensment, Kultuuriministeeriumi ametnik, sina, Urmas Paeti kõrval üks nendest funktsionäridest, kelle süül vana pask. Kin teatrite jäeti ja tekkis, no teater. Kuidas hindad NO teatri esimest hooaega? Kuna see täieliku provokatsioonina, sissejuhatus nüüd ma pean nüüd ütlema, programm õnnestus, jah, ütlengi nii õnnestus. Ametnikuna olen asja jõle uhke. Ühesõnaga, me räägime lavastusest nafta. Oota, lepime ühes asjas kokku, et nüüd ma räägin edasi inimesena, mitte ametnikuna sisendama? Jah, lavastus on tarvilik, tarvilik tegelikult selline teemakäsitlus teema käsitluses tänapäeva ühiskonnas on igati asjakohane. Et noh, mis võivad olla teatri funktsioonid. Üldisemas plaanis ikkagi põhimõtteliselt mingist osast meelelahutusena meelelahutusmingisuguse alatooniga, et on siis kahte sorti tegemise varianti ma kujutan ette või ütleme, mida statistiliselt olen tähele pannud, et mis on toimunud ja mida ma ise võib-olla inimesena nagu ootaksin, seed. Üks nii öelda lavastus, mis aitab vaatajal minna ära kuskile mingisse muusse reaalsusse uidata ringi, kuskile, siis tulla plärtsti kahe ja poole tunni pärast tagasi koju. Ja teine variant on see minna laadida emasse, teadis, et vot näed, kurat, ime olin tänaval, vot nüüd nägin otsaine, ühesõnaga teate tegemine, mis viitab ühiskonna valupunktidele teatel kui avangard teatavate teemade käsitlemisel. Teater kui see õukonna narr, kes kõige esimesena näärijulgeb välja öelda selle tõve, mis tegelikult ei kuskil siin-seal ümberringi on, aga mida me näha ei taha ja olles oma igapäevases argirutiinis rüüs. Me lihtsalt ei suuda seda tunnistada ega naha iseenda jaoks, et kus teater oma süüdimatu pinnal võib iga hetk öelda, sorry, kunsti tegime, et tegelikult ei mõelnudki nii. Aga ega inimene seal ei vali, et olid need kunst või ei olnud, et vahetu kogemuse ja ta saabki selle. Ütle sellele, kuidas tahad, aga kui sa ütled jõuliselt ja sihiteadlikult, et ju ta siis ikka sõnum kohale jõuab, et ja nafta on see külm, mis nüüd nagu täitis seda rolli, et mitte, et oleks meil võimalus ära minna, kuskile uidata ja niisama olla ilusasti kuidagi õhtul vaadata kostüüme mida iganes, vaid pigem vastupidi, ta üritas neid rusikaga näkku lajatada. Mitte selle eesmärgiga tappa, vaid selle eesmärgiga, et ärka üles, mees. Jaa, õnnestunult. Ja pärast seda ma mõtlesin küll, ma olin väga uhke pärast seda lavastust vaadates, et ma sõidan autoga mis töötab gaasi peal et tagant torust tuleb välja tibake vete kübeke natukene CO kahte, kui ma ei eksi. Küll ma olen rohelise mõtteviisiga võrreldes nendega, kellel tuleb tõrva ja tahma välja. Kui rääkida selle sellest teatrikeelest Vot niisugune asi võiks mõtlema, et mis see nüüd siis oli? Naine saatis poodi, ütles, et osta pesupulbrit, mis on valge pesu, peseb valgemaks veelgi sellist pesupulbrite poodia aatomi. Kõnnin, kõnnin seal nii ligi 20 sorti, pesupulbrid erinevaid ja kurat kõikide on üks sama jutt etiketi peale pesu. Ta peseb kõik puhtaks. Niuke on siis see, mis teeb pesu haldamaks, vot ei tea, uurin, uurin igalt poolt, lõpuks ei viitsinud peenikest kirja uurida. Ja sain aru, et miinus reklaam, ma mäleta, kumb neist nüüd oli, aga üks neist tee valgeks jäi meelde, aga ma just mõtlen sellele mis reklaam ise lõpmata meelde jääb. Sõnum jõuab kohale, lähen poodi suureks, muuseas, ma eristan selle, mida mul on iga õhtu Tombitud sealt kohe-kohe lõigu vahelt kuidagi pähe. Et analoog sellega, et noh, ütleme kui ma kodus otseselt klaami siis vaatasime, emad on lihtsalt seal röögivad ja näitavad pilti, et meelde, et kuskilt osast toetusi kokku viieselt. Ma ütleks seda, et ma ei tunne nagu jälle sattunud pesupulbri reklaami otsa. Jõudis kohale küll, jah, jah, ma mõtlesin selle peale, mahutisse saab gaasiga teist korda vaatama minna ei tahaks. Ongi õige, võib-olla ajas võitiski seda nii teha, et me mõtlesime vormide ajal, olgu ta nii vastikuid igale sain ja inimesed meil peasid pähe kumisema kumiseb, kumiseb, onju, ja mõtleb ka selle peale. Kui oligi nii saetud, siis müts maha. Aga võta seda kui teatrikunsti. Siis vot ongi see, mis ma ei taha mingil juhul ametnikule rääkima inimesena sügavalt isiklik, seda üdini isiklik arvamine, mis tekib peas, et vot mulle ei meeldi see labast näkku õiendataks ja lisatakse. Et võib-olla see, et ei tasu, ei talu lihtsalt otsekohest kriitikat, otsekohest ütlemist ja siis on teine punkt, on see, et müts maha ühe näitleja eest, kes suutis jääda laual ausaks aga teised ei jäänud. Ja mulle meeldi Laat, valetan ja. Ühesõnaga paar tükki jäi, tee natuke ausaks, aga see oli see hetk. Räägiti sellest, et puudutati teemat, et noh mõned need, kes elavad seal lahatud korteris, võtavad pangalt laenu, ostavad korteri mida iganes. Üks näitleja, kelle kohta ma teadsin, et ta on. Korter on laenu laenu peale ostetud, et oli silmad maha. Sel ajal, kui nauti kõigil käpad püsti, kes on laevu orjad ja vaadata näkkuavalt, et vaesekesed kõrbete, siis see näitleja, kellel oli laen, see vaikis hetkel ta ei olnud nii-öelda see sõnumitooja ja siis mõtlesin, et siis Sausument üks aus moment. Kui sõimatakse inimesi tegude eest, mida tegelikult teevad need, kes sõimavad, siis. Teevad nemad ka muuhulgas igapäevaelus mõtlesin, et noh, mis te seal vaidlesite, et räägite asjast, räägib sellest, mis on väga oluline. Te võtate seda väga jõuliselt teha. Aga kui see pole teie probleem, ei teadvusta endale seda probleemi. Ma ei tea, ega sellel seltskonnal ei olnud ülesanne teha sellist lavastust, mis andnud korraldust. Ma mõtlesin, et nad lihtsalt puhtalt siirast tahtmisest sügavast hingest lihtsalt jõudsid selle äratundmiseni, et ühiskond karjub nüüd. Ja karjume peegeldame neile. Seda aga. Ma ütlen, et see lihtsalt ühel hetkel tundub, et see on lihtsalt üks konventsionaalne ebagunuitsionaalsused. Tülgastavaks, kui ta nüüd vormiliselt just nii atraktiivne, kui ta peab olema siis seda enam On välja pakutud sellist teooriat, et tegelikult see et maja kohustavad sellist žanri noh, esiteks see, et selles on tehtud selles organisatsioonis, mis tegutseb seal maja haldajana siiani edasi vähemalt nimes on tehtud need prügikaste. Ma olen stuudios ja samuti on vananenud stuudio teinud osavalt muusikale. Ja nüüd on siis nagu nagu nagu neide žanre võimendades siis pandud sinna juurde siis nii-öelda siis maailma parandav sõnum, mis nendes eelmistes asjades on puudunud. Noh näiteks see on üks võimalus seda asja tõlgendus. Härra Baskini ja meil on jätkuvalt ikka jõuline maailmaparandaja Melts ironiseerida ris siiralt tema satiirivorm, mille ta valis khati straatlike lahendustega. Sealnegi saba sisema tõukejõu ikkagi sellest, mis tundub ripakile laokil olevat ühiskonnas. Et impulss sügavam tõukejõud on ikka samasugune terav sotsiaalne on reageering ja mis on tegelikult õiget asutuses, ega ma ei kujutagi ette, et, Räägime nagu sellest teemast, justkui, nagu oleksin midagi halvaks pandavat teatritegemise juures, et jumalaid, siukseid rohendama, udutajaid, nii-öelda teatritegijaid veidi olekski tarvis. Eks Baskini ämm ja geenius ja Ojasud geenius geeniuse jälgedel Kas NO teatri nafta ongi nüüd see sotsiaalne? Mille järgi on väga palju küsitud, sellised määratlused teevad juba juba kriitikutki ettevaatlikuks. See sotsiaalse teatri mõiste on juba juba nagu läbinud sellist. Praktikute kiirust, irooniat ja, ja kuigi me kõike seda tahame, on, on, on juba natukene raske selle mõõdupuuga läheneda hiljuti Marianne Kõrver ütles seoses filmiga tabamata ime, et tema ei saa aru, mida need kriitikud tahavad, kui nad nõuavad kunstilt piiride ületamist ja lõpuni minekut, et mis, mida, mida nad mõtlevad sellega, et ega siis need mõisted piiridele valetamine ja lõpuniminek ei ole ju lollide kriitika kriitikute välja mõeldud, et pigem on need mõisted imbunud kriitikute leksikasse ikkagi radikaalsete loojate manifestidesse. Ja, ja kuigi ojasoo ja Semper vastu tõepoolest vähemalt mitte piiride ületamist manifesteerinud, on nad oma, oma oma olemuselt või oma tegemistelt ikkagi sihuksed jäägitult lõpuni minejad, et noh, me võime ju siin ironiseerida või, või hakata sofistlikult targutama, et mida see ikkagi tähendab, aga noh, iga inimene, kes on midagi teinud olgu see kraavi kaevamine, mulgu lavastamine noh teab ju, et asja saab teha sajaprotsendiliselt ja saab teha lõdvema randmega. Ja ojasoo ja Semper on, on kindlasti just nimelt need lõpuni minejad tegelikult see sotsiaalse teatripähkel, selle naftalavastusega, et kas, et kas see oli nüüd siis lõpuni mindud või oli ta sotsiaalne Kui rääkida sellest kui teatrilavastusest praeguses eesti teatripildis, siis loomulikult loomulikult oli see ääretult intrigeeriv, ääretult oluline teema väga eesti teatripildi taustal loomulikult värskete vahenditega teostatud ja nii edasi, kes meist ei teaks, kuidas, kuidas ikkagi tegelikult on lood naftavarudega ja Iraagi sõjaga ja et loomulikult rääkida ojasoo Semperi tandemi seisukohast, siis noh, siis olid nagu mõningad pettumused, tähendab, esiteks see, et ojasoo ja Semperi lavastuses on on sedalaadi esteetikat. Ma mõtlen seda estraadižanri, noh olgu see siis paroodiline või mitte, paroodiline tagasipeegeldamine. See reality šõude temaatika. Seal on selline natukene ebaõiglane vastuväide, et noh, et, et mis siis, et on juba nähtud, et kas loojal ei ole õigus ennast korrata, et noh, loomulikult on õigus ennast korrata, et korraku palju tahavad, asi pole selles, aga ma ütleksin, et et näiteks ojasoo lavastustes loogilise esteetikaga mängimisega jõudis ta üldse kõige kõige võimsama tulemuseni oma esimeses sellelaadses lavastuses, mis oli neli aastat tagasi nõu Morthrs Von Krahli teatris, noh, sellele on järgnenud vahel on tunne, et elu saab otsa asjade seis veel enne seda. Et nagu selles reas mul hakkas nagu üha rohkem nagu see küsimus, et milleni siis tõepoolest nagu tegijad tahavad selle sellega viidata ja vot siin tekibki see lõpuni minemise kategooria. Ta on vist üsna lihtne noh, mitte lihtne, aga, aga, aga siiski käepärane öelda, et teemad on nii tõsised, need on valusad eestlane üleüldse ta on ju, ta loeb õhtulehte ainult ta, ta, ta, ta on pime selle koha pealt, et selleks, et üldse tema nagu naha alla mängida, eks ole, peab ta kõigepealt pehmeks tegema sedalaadi esteetika. Aga noh, see on natukene selles mõttes kaheldav, kaheldav asi, et noh, et esiteks on selles natuke teatav annus publikus külvamist. See, see rumalam osa publikust võib selle peale öelda, et ma olengi piinlik ja ma ei hakkagi nii või teisiti sellise hoiaku peale iialgi panema ajalehti ja ajalehe korvi ja prügi prügikasti. Ja siis arukam osa publikust võtabki seda samuti sellise lustimänguna milles ei olegi midagi ja halba. Ja need sotsiaalsed teemad hoiab enda jaoks lahus, ta ikkagi ei jäta võib-olla tuld põlema ja ikkagi mõtleb enne kui süütevõtit keerab. Aga aga jah, et küsimus selles, et, et nüüd sedalaadi lavastus, et, et mille millele sedalaadi lavastusega tahetakse vajutada korra tekkis seal endises vanalinnastuudios istudes tõepoolest siuke tunne, et mis siis nüüd teistmoodi on, et see alt tulev või lavalt nähtav esteetika on üsna sarnane, ainult et siinne mindi selles žanris lõpuni. Nüüd kasutatakse seda sulgudena justkui sulgudena tõsise temaatika ees, aga see millegi sulgudena kasutamine on alati natukene kahtlane asi. Kunagi ei tea, kas see on tõepoolest selline läbitunnetatud paratamatus, et me peame asetama tõsise asja ümber, need peegeldavad sulud, sest muidu mine tea või on see lihtsalt selline väike peidupaik, et. Me ei tea, kuidas selle teemaga lõpuni minna on äkki äkki meil ei tule välja, aga alati võib öelda, et noh, me kasutame estraadižanri sellepärast et publik saab niimoodi paremini aru. Ja noh ka estraadižanr on asi, milles saab siis juba sel juhul lõpuni minna. Mitte mitte nüüd mitte nüüd ainult nagu sulgudena kasutatav asi võib-olla olekski no teatrile päris huvitav väljakutse teha selline tõeline, tõeline lõpuni mindud estraadikava, ma ei tea, kas see peab olema omas kallilt tellitud, aga et, et miks mitte proovida selles lõpuni minna, aga mis ma sellest nii pikalt räägin, on just see, et mina tean ojasood pärit kui kui ääretult võimsat andamit, kes suudab luua selliseid lõpuni pingutatud struktuure nagu näiteks hoolitseda padjamees ja seitse samuraid. Ühesõnaga kus noh, ütleme nagu mingisugune radi vari, viiul, millele asjatundja oskab, oskab peale puhudes öelda, millised on puidu omadused, millised on, millised on selle akustilised omadused, tähendab asi läbi iseenda suudab ka ennast nii tagasi peegeldada kui edastada sõnumit, ühesõnaga ei ole vaja igaks juhuks talle ümber riputada mingisuguseid ette välja vabandavaid noh, aksessuaare. Tobe on öelda inimestele, et tehke rohkem selliseid asju, et seda te olete juba liiga paljudel on see ei ole minu asi öelda ja mina naudin nende tegemisi alati ja nautisin ka naftat aga teades nende võimet, ütleksin maa, et see nafta oli pisut natukene lahtisest uksest sissemurdmine nende kontekstis muidu muidu mitte. Te kuulete saadet teatrijutud ning stuudios on toimetaja Ivar Põllu. Tõnu Lensment ja Madis Kolk räägivad. No 99 lavastusest nafta. Ütleme, et meie väärtushinnangud ongi selles mõttes natuke eksitatud noh ütleme vanasti, enne seda naftat on olnud niimoodi, et sotsiaalne teater on olnud enamasti kas sisse toodud lääne sotsiaalne võõrkeha mingitest narkomaalidest, mis tundub meile absoluutse võõrkehana või siis nii-öelda halva maitse piiril balanseeriv prügikast ja noh, isegi kui see ei ole prügikast, vaid see on hoopis tehtud näiteks kuskil mujal teatris, materjaliga seda paigutatakse ikkagi nagu halva maitse teatrialased, sotsiaalset, ebaõnnestunud. Taotluseks või siis halvamaitselise, eks ma tean mingiks mänguks inimeste foobiat. Aga see sõltub kõik palju vastuvõtjast ja sõltub tegijast, maakon natukene oskaks täpsemalt sõnastada, isegi julgen väita, et minu meelest Baskini prügikastid olid palju siiramad, ausamad, õigemad ja ehtsamad lavastused, kui nüüd konkreetselt see prügikast, neli sisene sest aadres seda, mida Baskin tegi, ma sain aru, et inimesed räägivad isiklikust murest. Tra klatsisid ma sain aru, et jah, vot see ongi teema, neid valutabki mingisugune hingele üks või teine selline klassikaline teema või mis iganes, mis igavesed, antud hetkel tundus see nafta konkreetselt, et ma ei uskunud, et see nende inimeste mure otsama teavydame alko puudutasin, et vaat see on see nüanss, mida võiksid kritiseerida. Et kas on õigustatud selline odava populaarsuse teed minek või mitte selle ala, see teema, et kui Savisaar heiskab sil uljalt, et teeme 600000 krooni asemel 600000 eurot. Ta ei lähe väga õigel hetkel väga õige. Teemavalikaine. Andeks, kui ta seda siiralt tõesti mõtles, ma ise mõtleks ka, et annaks aine, aga, aga mis nagu tundub ühel hetkel nagu vale olevat, et see väljaütlemine või see seisukoht ei ole mõeldud siiralt selleks, et sportlased tõesti saaksid oma teo eest vääriliselt tunnustatud, vaid pigem naine, selle teo eesmärk on teine. Ja täpselt sama tunne. Pange nüüd vaadates seda ette astumist seal, et lahkus, ma rääkisin seda teades või nähes, et tegelikult need, kes seal midagi konkreetselt ütlevad lavale, mida, mis on õige ja et tegelikult neid inimesi ei käi oma igapäevaelus nende sõnade järgi, mida nad lava seal suurelt uhkelt laia kaarega välja ütlevad, et siis näiteks ka, et võib-olla see ise deklareerisid, et vot alates tänasest hakkame ennast parandama aine ja vaadake, me oleme kõik jalgratastega teatri ukse taga. Et Ma ei ole täheldanud, et seda oleks juhtunud, on ja ma ei näe jalgrataste rivi ukse taga. Raekoja pl õnnestub Augusest suusad, onju, aga ei ole ka suuski. Et vot siin tekibki tunne, et. Mis tekitab teatavat tülgastust kohati et ma oleks võib-olla palju vastuvõtlikumad antud teemale. Ma olen nii mõnigi teine, oleks olnud palju vastuvõtlikum teemale omale või kuidagi laseks ennast nagu mõjutada kergemalt, kui see oleks. Noh, jälle sõna ausus, siirus sellel tasandil on rohkem, et noh, kiiresti võib massipsühhoosi saavutada see domindambindamin nii nagu see pesupulber aine reageering sellele kähku keeran auto bensukraani kinni, keeran gaasi peale. Aga ekstaatiline käitumine, mis teinekord, kui ta ei ole nii-öelda päris kainelt nagu enda jaoks lahti mõtestatud, selline käitumisviis tuua hoopiski nii-öelda mitteoodatud tagajärg ja esimene, kui tema oodatud tagajärjeks oli popule kaasus. Mis ta selle saavutas, Anya? Kui kauaks on ju teine asi see, kuidas tegi iseennast, mõtestab aines, võid alati käia seda teed, et otsin uusi uusi nõkse, et saada populaarsust juurde saada nii-öelda rohkem orbiidile üheks ammendanud seal nagu Al, kui härra Alliku andeks, aga see kuna kunagi oli Ugalas ta direktoriks viimast korda, siis tunnistas mulle ausalt smuutide repertuaari planeerisite. Seal on nii, et iga lavastus oleks nii-öelda Oleks eriline läks seal üks tõmbenumber. Asi, mille peale inimesed jookseksid. Aga sa saad rootslane, tõmbenumbrid et ühel hetkel saad efektid otsa. Üks on nagu püsiväärtuste kasvatamine, kultiveerimine, nende pealt nii-öelda elamine eksisteerimine, teine kuskohas on üks püsiväärtuste kultiveerimine? Ma ei oska tuua näidet, kus ta meil nii-öelda suurepäraselt eksisteerib, et kas kuskil teistsuguses teatri laadis või üldse mitte teatris Kilingi-Nõmmes olemas. Elatakse, oldakse, mõeldakse nii nagu tehtakse. Aga see teine. Vaata punkeritega. Mainin meile keegi nõmme Bussipeatuseni, mõnede punkarid Tallinna tänaval, teinekord mõneliselt mujal jäljed. Et ei ole tegelikult teatri puhul, et kui on naguniisugused inimesed, kes noh, tead, katsu sa tänaval midagi valesti teha, katsu sa natukene valesti tarbida, mingit otsust teha, sa tead, et kurat seal istub, no 99 oled, näitavad sulle mürki, hobusaledaine? Ei, mul ei ole seda hirmu. Need aferist käivad ainult seda teed, kus ta nii-öelda parem ise profiiti lõigata mitte see, et need kõik need muud halvad ja pahad mõtted nii-öelda tümitada ja hävitada, ühiskonna ümber kasvatada. Sest mulle tundub, et ühiskonnas ümber kasvatada, mida nad võiksid olla, nad valivad selle mängu võtme, nad on nagu see maailma parandajad. Tegelikult on iseenda egoparandajad kulutatakse. Aga kes meist ei oleks, no ja siis kõik mehaane naine kõrval seisev, jõle hea, kritiseerida. Aga aga nagu ka selle nafta eelreklaamides juttudes räägiti sellest päris pikalt. Kuidas muuta maailma bla, muuda iseennast ja see ongi sinu panus. Ma tean, et ma hakkan neid täpselt jälgima, kes neist läheb üle elektriautole, jalgrattale, kes sõidab Tartu ja Tallinna vahet rongile. Laine, et ja siis ma lähen vaatan veel 10 korda naftat ja ma olen õnnelik veid, kuulutan kõigile seal templis kuulutatakse püha tõde, kui see realiseerub kõika tegudes, see, mis oli laval sõnades kuulutatud. Aga Eino Baskin ei ela ka tagahoovis, aga võib-olla meil ei ole õige nii-öelda. Ei ole õiglane kunstnik ei ole kunstnikult õige õigus nõuda seda. Kõrvutada. Mängu Baskini et tema mängib ühes suunas antud hetkel vaatame, hindame teist, et ma ei arva, et kuidagi see energia, mis Baskin seintesse trampis siin Tseenid tuleb kaarele tagasi Puma bumerang ojasoo Semperi tandemile peale, et et vaevalt, et nemad on oma elu ja maailma sees ja kõik uus äririda. Kas kõik see kulutatud fossiilseid kütuseid, mis selle edenduse tegemiseks etenduse edendamiseks on, on üldse õigustatud? Jah, kas nad väärisid üldse seda nii-öelda kas nii-öelda see kulutus oli selle eesmärgi vääriline ja sinu vastus on? Kui nad oleksid küünlavalgel ühe küünlavalgel lugenud mul kaks tundi under ja Viiding, kelle iganes luulet ja lõpuks kavalehe peal, mis oleks liivale kirjutatud, olnd, andnud mõista, et sellega nad üritasid kaasa aidata fossiilsete kütuste vähemale tarbimisele siis oleks vaimustusest röökinud antud hetkel vaadates seda energiakulu ja seda on võimalik ka nii-öelda efekti, mida see lavastus võiks nagu taotleda ühiskonnas ma arvan, läks kallimaks maksma veidikene küll. Et see vist ei olnud väga kasumlik investeering. Kuidas sulle tundub nafta võrreldes teiste NO teatri lavastustega just selle tihti osas näidendi lavastusi on seal olnud ju kõigest üks minu mäletamist mööda. Ja ka see tükk on ju tegelikult vestluste ja improvisatsioonidel tulemus, kusjuures tekst tundub No sellega on natukene samamoodi nagu nagu nagu eelnevajutugagi, et, et loomulikult tähendab iga samm selles suunas vajalik ja, ja noh, absoluutselt tervitan selliseid ettevõtmisi, aga et kui nüüd jällegi jällegi olla püüda nagu kriitilisi hoone välja tuua et siis Noh, seesama adressaadi küsimus tekkis selle tekstiga. Mulle meeldis Eesti Ekspressis ilmunud vestlusring sel teemal natukene lavastuse esietendust, kus osalesid ka Marek Strandberg ja Peeter Jalakas ja kus Peeter Jalakas just nimelt rõhus sellele aspektile, et inimene omaenda maailmasiseselt saab, saab maailma muuta, noh, vana tõde loomulikult, aga aga et, et tõepoolest ja lõppude lõpuks sundida kedagi teist teistmoodi tarbima, aga noh, alati jääb, mõtlesin, et kui me ise loome oma tegude ja oma mõtetega enda maailma puhtamaks, et äkki äkki see kiirgab kaugemale, äkki seeläbi saab midagi muuta ja selles mõttes, et ma saan aru, et see, selline selline muusikaliks muudetud lavastust noh, ta võib-olla juba oma oma žanri poolest pidi olema tohutu kompott kõigest ja, ja miks ka mitte ja lõppude lõpuks palju me siis ikka naftateemalisi lavastusi saame teha, et loomulikult paneme, paneme kõik sisse, mis vähegi annab. Mis see sõnum siis nagu lõpuks pidi olema, kas see, millest Peeter Jalakas räägib, et milleni saaks nagu igav iga teatrikülastaja jõuda oma sisemuses või või ikkagi noh, lõigata natukene natukene odavapoolset popule, Kaarsust väliseva vaenlase mõnitamise läbi, meil on tõelist poliitilist teatrit ja et ka selles suunas on iga samm teretulnud ja loomulikult on valitsusjuhi ja pangajuhi ja kõikide muude vitamiine väga vajalik asi, aga, aga teisalt on, on nendesamade, nendesamade inimeste üks osa nende palgast maksabki kinni seda, et, et nad on ühtlasi ka ventiilid ja peksukotid, see on nagu selline. See on selline, selline kokkuleppeline ventiili kasutamine mille ütleme võitluslikus natukene kaheldav, see on pigem selline igas õukonnas. Karl, kes kokkuleppel tõdesid välja ütleb ja selles mõttes, et seesama publik, kes äratundmisrõõmus naerda seal Ansipit ja, ja kogu muu selle kaadri üle. Et kas see, kas see mitte nagu ei ei tõmba nagu seda noh, seesama asi, et miks India filmid on, on ajast aega nii pikad, et, et rahvas ei läheks mässama, et, et kas mitte ei. On ju lihtsam hakata mõtlema siis, et näed, need on, need on lollid, need on süüdi, mis mina siin parata saan, kuigi võib-olla sõnum võiks olla just selles, et just mina saangi siin parata. Minagi Ma valimas käin, mina, kes ma valin, mis prügikasti panna, patareid, kuhu ajalehed tähendab, et see, millisele südametunnistusele nuputada, et kas, kas me naerame koos mingi väljamõeldud süüdlase üle, kes on ju kogu aeg, kogu aeg on need ühed ja samad või me üritame nagu inimest äratada, toome lähiajaloost näiteid. Pärnu uue kunsti muuseumitemaatika on natukene liiga spetsiifiline või tähendab seda, seda ma ei tahaks siia nagu segada. Küll, aga paar aastat varem oli Tallinnas probleem raamatupoega rahvaraamat. Ja noh, jällegi nagu selline asi, et probleem on valus ja tõsine, aga selle saab nagunii abstraktseks üldistada, et lõpuks jäävad nagu tavateadvuses nendeks vastas leerideks raha, võim ja siis see kannatav humanitaarne vaim, mis kumbki ei tähenda ju tegelikult reaalsuses mitte midagi, nad on abstraktsed vaenlased ja siis on üks osa inimesi, kes piketeerib, võib-olla isegi uskudes, et, et sellest on tõepoolest abi. Küll aga küll, aga olles kindel, et see pikett läheb ajalukku. Aga siis on mingisugune käputäis solva neid, kes noh, tõepoolest mõtlevad, et mida nüüd teha, kuhu need raamatut panna on ju ja, ja see seltskond, kes siis neid reaalseid lahendusi nuputab ta jääb alati vähem populaarseks, ma ei haletse siin neid inimesi, tahan lihtsalt öelda, et seda tüüpi asjadest, kus käega lubatakse koputada publikule südametunnistuse peale. Aga tegelikult hakatakse naeruvääristama asju, mida on sedasama teatrilaval tehtud juba 20, et et, et kus, kus seal on tegelikult see piir selliseid, sellise tõelise, selle sõnumi ja siis pisut sellise publikule naha alla pugemise vahel, kuigi ka seda viimast on vaja. Aga et kui see küsimus oli selles, et kuidas see, kuidas see dramaturgia tundub, et noh, et see, see ongi väga vajalik, aga, aga väga ka mitmesse suunda haarav, et tahab nagu koost laguneda, et võib-olla võib-olla järgmine samm oleks see, et noh, nafta, kaks ei, ei, ei kõneleja ainult käibeteemadel mida ju iga inimene mingil abstraktselt tasandil teab, et nafta on lõppemas ja, ja ja nii edasi, vaid loome nagu hääli juurde. Võtame üheks konsultandiks Anto Raukas, kes räägib tuumaenergia võimalustest näiteks, et äkki äkki see äkki see paneks publikut rohkem mõtlema kui see, et saada järjekordselt lõuatäis naerda mõne mõne vaese ministri peale, kes kellele see välja naerdud saamine kajastub palganumbris. Ma mõtlesin ka seda selle teksti jutu peale vaadates neid erinevaid, no teatrilavastusi on alati see tunne, et et ojasoole tsentrile sobib väga hästi, kui neil on ikkagi üks kindel tekst ees, isegi kui see tekst on natuke piinlik nagu näiteks leevendade originaaltekst. Et vähemalt see on üks kindel asi, millega suhestuda, mida hakata muutma. Aga kui ees on on visioon, siis nad teksti kirjutajatena, teksti loojatena jäävad natuke jänni ja sellised õhukohad on ju ka tipplavastuses Julia või te oletegi Draamateatris, seda võib ka tõlgendada, et sansemarki keerimine, kus näidatakse ära teatri teatrisüsteem aga samas kui kogu vastus on lõppkokkuvõttes markeerimine nägusid, näiteks nafta on tervenisti markeerimine. Jah, sama sama tunne või tähendab ma ei, ma ei söanda nüüd teha neile etteheiteid või anda nõu, et kuidas nad peaksid edasi liikuma või noh, aga küll, aga ma ise olen tähendab nautinud nende nende tegemiste puhul just just neid asju, kus nad on saanud suhestuda kellegi teise valmis tekstiga, noh võib-olla seal on juba seegi, et mitu pead on mitu pead või selline tõlgendamise energia on ju ikkagi. Lisa lisakvaliteet, et kui, kui kõik tuleb ise teha, siis paratamatult kuskil kuskil midagi teed põlve otsas või noh, neil on küll väga-väga testid, väga tore ja tervitatav ja selline nii-öelda eelmise teatriuuenduse praegu meenutav ajutrust seal ümber ja noh, noh väga vaja on jälgida üldse seda, seda laiemat mõttevahetust ja, ja aeg-ajalt lehtedes ilmuvad kirjavahetust selle teatritegijate ja, ja mõttekaaslaste vahel. Noh, aga, aga ikkagi sedasama Mil kunagi oli juttu, et igal inimesel on mingid nõrgad kohad, igal iga tegija peab millegagi mitte midagi tehes peab ta mõtlema ka selle peale, kuidas oma kusi varjata. Aga tähendab, see on, need on, need on nagu suurepärased hetked, kui sa näed midagi. Et keegi võib Absoluutselt läbi läbi selle asja enda midagi väljendada, et ta ei pea sinna juurde lausuma, et sellega me heegeldame seda, et ja ojasoo ja Semper on nende valmistekstidel tuginevat lavastustega näidanud, et nad Neile sobib see, see autori tõlgendamine ja sellest sündimine energiat ja paratamatult, kui kui kõik algusest lõpuni ise ise nokitseda, kaob ära see viljastav tagasi. Peegeldades aga arvestades kogu seda kulutatud energiat mis vastase tegemiseks läinud ja seda, et fossiilseid kütuseid hakkavad otsa saama, kas see nafta ja põlevkivi, mis selle lavastuse ettevalmistuseks huugama pandi kas see on läinud asja eest? Kindlasti on, tähendab iga iga iga selles suunas tehtud asi on, on asja eest. Eelnev kriitika oli ju ka selline, et. Et, et kui sa tead, et needsamad tegijad on palju kinnisematest ustest palju võimsamad pauguga läbi läinud, et siis nagu hakkad vigu otsima, aga noh, et ega siis Siin nagu mitmed-mitmed, arvustajad on vist oma nende kirjatükkide lõpus öelnud, et vot, et et kui ikka nüüd mõtled, et kas jätad isikus tule põlema või mitte, et ma arvan, et juba olgu see siis otsene puhastuse või etenduse mõju või olgu see selle ümber tekitatud kuni mõju, aga ma olen üsna kindel, et et väga paljud inimesed mõtlevad juba kasvõi sellegi peale. Ja see on juba samm selles suunas, et oma maailma puhtamaks muuta, mis on juba eeldus, et maailm tervikuna muutub paremaks ja mine tea masinana. No ma siin enne väljendasin seda, et seda tüüpi esteetikaga natukene lohakalt ümber käies on oht publikut solvata, aga ega ma nüüd ei taha väita, et meie, siin vaatajad, kõik oleme, oleme tõepoolest nüüd nii targad, et me saame hädakell ja alati aru palju minemast ja rafineeritum kunstist, et noh, kõik kõik vahendid tuleb läbi proovida vaatamata oma oma mõningatele kõhklustele ma nagu, nagu igal juhul igal juhul ütleksin, et see nafta, mis selle lavastuse peale läks, läks asja. Ja muide, kas sa nägid möödunud Baltoscandali lavastust Paiplins mis oli väga intellektuaalne, rääkimise lavastus enam-vähem samast teemast, aga mis oli kohutavalt igav. Tõnu Lensment ja Madis Kolk rääkisid Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses nafta mis esietendus paar nädalat tagasi teatris NO99. Kui kellelegi jäi see eelmise jutu sees arusaamatuks, siis niimoodi nii halvasti, nii kriitiliselt rääkida saab siiski ainult väga heast lavastusest. Kui teatrikriitikale tehakse tihtipeale etteheiteid, et nad ehitavad oma pisuhänd ja üldse ei kajasta toimuvat siis samamoodi võiks etteheiteid teha teatrile. Et teater ehitab üles oma võlumaailma, kuhu soovijaid unustusse sisse viib mitte ei peegelda olemasolevat. Et oleks kirik keset küla, siis ütleme nii, et teater võib teha oma roosamannat. Ja kriitikud võivad ehitada oma pisuhänd. Ja kõik oleks rahul. Ning teinekord teater peegeldabki elu. Ning hea ja kõnekas kunstiline sotsiaalne teater oleks võimalik. Ning võib-olla seda kajastades sünnib ka adekvaatne teatrikriitika või siiski mitte. Kõike head. Stuudios oli toimetaja Ivar Põllu.