Kultuurikaja. Tänase saate avalood viivad meid tagasi lõppeva nädala kolmapäeva. Tartus räägiti rahvusvahelisel naistepäeval teemal naised ja sõda. Vestleme elulugude uurija rutiinlikkusega. Samal ajal esietendus Tallinnas Von Krahli Teatris Võluflööt. Lavastaja tere jalakalt uuris üksikasju maris Johannes. Uus Eesti mängufilm Kuldrannake alates eilsest Tallinna, Tartu ja Pärnu kinodes. Kirja kodukandist saadab kultuurikaja kaudu vastne Gustav Suitsu luule stipendiaat. Kristiina Ehin. Mina olen toimetaja Janek Kraavi. Jääge lainele, kuulame koos. Kolmapäeval toimus Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi korraldusel traditsiooniline kaheksanda märtsi ettekandekoosolek. Tänavu keskenduti mõneti üllatuslikult eemale naised ja sõda naistepäevast ja naistesõjast. Rääkisin kirjandusloolase ja elulugude uurija rutiindrikusega. Kui pöörduda korraks tagasi ja selle nädala kolmapäeva kaheksandasse märtsi jääb, siis see on kujunenud minu arvates päevaks, kus üks osa kodanikke jookseb lilledega mööda linna ja teine osa kodanikke räägib ajalehtedes ja netiportaalides sellest, kuivõrd naistepäev on sügavast Nõukogude mütoloogias kuuluv päev. Mis teie kultuuriloolasena, sellest mõnes mõttes skisofreeniline olukorrast arvate? Minu jaoks on naistepäev alati olnud teatud poolsi ideoloogiaga seotud tähtpäevi ja. Ma ei ole sellest isiklikult kunagi hoolinud. Aga no ma mingis mõttes saan aru naistest, kes ehiste raatsi ära öelda ühestki võimalusest saada natuke tähelepanu või inimestest, kes otsivad iga põhjust, et natuke pidu panna. See ei ole ka niisugune patt, mida peaks neile nüüd otse otsaette kirjutama. Nii et ma huviga jälgin pigem, mis saab ja kuhu see asi areneb. Aga see nõukogudeliik suurepärane tähtpäev on tugevalt juurdunud iseseisvas Eestis, samuti ta alguses juurdunud. Ta minu arust on nüüd viimaste aastatega eriti sellel aastal märkasin hakanud jälle juurduma. Ilmselt see, mingisugust tühikut tähendab mingisugust igatsust millegi järele, millest puudus on, muidugi samas võivad öelda, ma kuulsin ka mehi ütlemisest siis tasakaalu mõttes kuivõrdõiguslikkus ideoloogiast rääkida, peaks meestepäeva kehtestama ja ja võiks nad ju siduda lahti sellest kaheksandast märtsist hoopis kusagile mujale, Ena kõik võimalused olemas. Ja sellel taustal peeti traditsioonilist ettekandekoosolekust. Eesti Kirjanduse selts korraldas ürituse nimega naised ja sõda. Sõda ja kogu militaarsfääri puutuvat valitseb selline mehelik vaatepunkte, seal see sfäär, kus naine on, ehkki ma sunnitud ja sellest tulenevalt siis on seda teemat puudutavates raamatutes või kulti teostes hästi palju sellist stereotüüpset kujutamislaadi. Milline on naine meeste sõjas? Kui vaadata kõiki neid loendamatuid mälestussambaid, mis on sääre pühendatud, siis seal on väga palju on selle leinaema kujundit kasutatud või ootav ema ootav õde, mõrsja, ka laps, kes ootab siis meest koju. Teiseks, muidugi on olemas mingi vähemuse jaoks alati olnud see sõjaprintsess Xena, eks ole, kui popkultuuri peale mõelda, siis on olnud need naised, kes lihtsalt on tagalas tegelenud sellega, et need inimesed, kes tagalas on perekonnad, et need, kes ei jõua sõtta minna, need kuidagi ära elaksid, et siis kui sõda on lõppenud, et siis oleks kuhugi tagasi tulla üldse. Ja see on see osa, kes kirjutavad ja mida me mälestustest võime kõige rohkem leida, mille põhjal tegelikult me saame rääkida naistest, meeste sõjas, Teie enda ettekanne käsitles seda, kuidas naised sõda mäletavad. Milline on siis nende mälestuste kaudu see naiste sõda. Peale selle, kuidas naised seda mäletavad, peaks sinna juurde täpsustama, millal nad sellest sõjast kirjutavad, millal nad mäletama seda sõda hakkavad ja siis, mis sõda see on vastavalt. Ja need naised, kes praegu meil siin Eestis sõda mäletavad, need on tavaliselt sündinud, kas kahekümnendatel, kolmekümnendatel, Nad mäletavad teist maailmasõda ja väga paljud neist olid sellel ajal siiski lapsed või teismelised noored naised ja seal valitseb niimoodi kaks hoiakut, üks on see, et see sõda oli väga hirmus aeg, jube aeg. Ja teine on see, et see oli viimse romantika aeg, et selles oli midagi põnevat, et ja et see on, selles on midagi, mida meenutada ja muidugi veel see, et see, mis tuli pärast sõda, see oli sage ja paljude jaoks palju jubedam kui rääkida nüüd naistest kui sõjaohvritest, mis on viimasel ajal ka noh, väga palju kõneldud teema. Mõelgem, kas Imbi Paju filmi peale tõrjutud mälestused, mõelgem raamatule naine Berliinis siis naised kui sõja ohvride see teema on, meil ei tule eriti välja Eesti puhul pigem naised kui kõigi nende olukordade ohvrid, mis kaasnesid sõjaga, mis tulid sõjajärgsel ajal, sellepärast Eesti mälestustes on ikkagi sõda on seotud kahe okupatsiooniga, Nõukogude okupatsiooniga, saksa okupatsiooniga. Sõja meenutamine tähendab sageli kahe okupandid mõtlemist ja nõukogude okupatsioon tõi suure osa inimeste jaoks, kes otserindel ei olnud kaasa palju rohkem kannatusi ja kõik see ohvri traagika ja naistega seotud vägivald või nälg, üleelamine kõik see on seotud ikka rohkem, pigem seal sõjajärgse ajaga. Sellel üritusel võtsid sõna ka soome kirjandusuurijad ja kultuuriuurijad. Kas sõda ja naised võrdlevalt Eesti ja Soome kirjanduses pakub mingisuguseid erijooni? No nii palju kui meie ajaloos on erinevad aga väga suuri erijooni ei ole, pigem ma kuulasin huvi käia kombo ettekannet ja mõtlesin, et kuidas nüüd läbi Eesti kirjandusajaloo ta vaatas läbi soome kirjandusajaloo põhiliselt kuidas on seda teemat käsitlenud ja kui palju eesti naiskirjanikud on sõjast kirjutanud ja mulle meenusid muidugi lilli Prometi meesteta küla kõigepealt, et siis luise Vaher rindeõde ja siis muidugi need mälestused, kus räägitakse sõja ajal Siberis nälgimisest või sõjajärgsetest olukordadest, neid on väga palju. Von Krahli teatris esietendus Mozarti võluflööt Al-keemiline tragöödia laulude ja tantsudega. Peeter Jalaka lavastuste reas võib seda lavastust oopus Magnumit pidada üheks osaks triloogiast kuhu juba kuuluvad Graal ja Luikede järv. Maris Johannese kaastööd. Naftaajastu lõpp on lähedal. Selle küsimusega tegeleb korraga kaks eesti teatrit. Kui noolased annavad sellest teada propagandistlikud vormis revolutsiooni lehvitades siis on kraan on valinud kunstiliselt peenema ja hämarama tee istutades katastroofi. Mozarti võlu löödi esteetilise rüpe. Võluflööti ise pakub mitut saladuse kihti. Huvilisele tuttavad, vihjed, vaba müürlusele, jalg keemiale. Kõik see on lausa loodud meie tänaste tormide tungide jaoks. Lavastust Peeter Jalakas pole kade poiss. Tema alustab oma võluflööti mõni minut enne maailma lõppu. Nii mulle vähemalt tundus piinatud tapageeno Erki Lauri ja kamina Taavi Eelma. Dialoogi kuulates miks maailm läks supi, mida tegime valesti? Küsib üks sõdalane, teiselt. Ehk on inimene ainult eksitus siin maailmas maakera haigusepisik ja kui see pisik välja juuritakse, võib maakera kenasti edasi eksisteerida. Tahtmatult küsimused. Kas lavastaja Peeter Jalakas on vastus valmis? Miskit vastust küll ei ole kunagi, teiseks ma kutsuks seda maailma paranduslikuks etenduseks Malva parasliku osa siin on pigem see, et me tegeleme teemadega, mis tunduvad meile olulised tänasest päevast ma ei arva, et üks etendus saaks olla maailma paranduslik. See lähenemine, et ise saab astuda paranemisteele, tegeledes teemadega, mis tunduvad sulle olulised. Aga kas olulisem on küsida või leida vastus? Küsimine lihtsalt küsimise pärast tundub natukene jumakas, et eks ikka seal võiks olla soov miskit vastust ka leida, aga kus ja kas teda üldse küsimuse peale on võimalik leida? Väga kahtlen, mis ei tähenda midagi, küsima ei peaks. Inimene sa oled lihtsalt üks süsinikuosake ja samas erakordselt energiavaene. Kui kõikidest maakera inimestest toota naftat siis jätkuks seda energiat maakera autodele ainult 70 kilomeetri läbimiseks. Masendav selles maailmalõpu hinguses elabki kogu etendus. Domino loodab veel kord proovida armastuse ehk päästab maailma algu või surnute armastus. Ta otsustab kiinduda Pamiinasse, keda mängib Tiina Tauraite pommid pruudivööks. No minu arvates ooperis umbes samasuguses seisundis samasuguse aukohal nagu balletis luikede järv. Mõlema puhul oli meil taustal ka see küsimus, et miks just see teos, mis selle teos on teinud, siis tõesti nii paljudest teistest erinevaks eriliseks, et just see on üks esimesi, mis tuleb pähe, kui su käest küsitakse? Sellise teosega tegelemine kutsub korrale, ütleme nagu kohustab ja sunnib sind olema tubli. Sellest on ju nii palju variante ja need meloodiad, mis on inimestele pea aseta, sellega tegelemine tähendab seda, et seal peab olema nagu mingi kindel, arusaadav point, miks just nii ja miks just sina ja ja miks just Mozart sõja seda küll küsinud, aga ilmselt varsti küsida, et miks just need instrumendid, et noh, offroadis on kaks märgilise tähendusega pilli, flööti kellamäng kuna mulle tundub ainult flöödi ja kellamänguga terved, kas aferist ette ei kanna või ütleme, ta ilmselt on vaatajana suhteliselt koormav siis püüdsid nagu leida neile sellist aseainet. Flöödi asemel on akordion näiteks siis rohkem kui üks leht ja kellamängu asemel veel kannel. Siis tundus ka ta sobib ka sellesse keemilise skeemi mehest. Kas peaks seda? Keemilis keemi nagu natuke lahti seletama, kuidagi avamaga. Kuule ma ei tea, ma arvan, et ei ole mõtet, kellele see on huvitav teema, selle ja materjale piisavalt, kas internetist mingisugust kohustust küll ei ole, et sellega peaks tegelema muidu ei tohigi vaatama tulla? Minu jaoks oli oluline ikka koguse struktuur, põhineb sellel allkeemilisel ülesehitusel. Aga siin nii palju erinevaid paralleele. Tsitaat Ma ei oska nüüd ühte teisest olulisemaks pidada, et noh, ka need pildid, tegelaste poosid aeg-ajalt ütleme, nendega dialoogis repliigid on tihtilugu plaadid. See tähendab, et sa pead nagu seda originaali teadma, aga aga see on nagu keskaegse maalivaatamisel. Et kui sa tead seal maali tausta ehk siiski, millest jutt käib, et milline piiblistseen seal on ja kes need tegelased seal kuidagi lihtsalt lisab sinna, võib-olla mingid omad mängud teeb põnevamaks. Aga reeglina hea maal on vaadeldav ka ilma selleta, et sa konkreetselt seda seda stseeni tead. Alkeemia sõpradele kirjutatakse märksõnad videoekraanile ja salakoodid on kirjas ka kavalehel. Minu jaoks jäi skeem võluflöödi segaseks. Ju siis progressiajastu oli minuga oma töö teinud ja ratsionaalsus ei laseni lihtsalt ohjest lahti või ei viitsigi müstikat raatsi võtmesse testilleerida. Igatahes raatse saadik Sarastro Juhan Ulfsak kõndis ringi kui popstaar ja kuninganna Riina Maidre kui mänedžer fooria verepiisad, moondusid kükiti sajuks. Tapageeno oli homo, Emonostaatos Maarja Jakobson lesbi. See kõik juhtus Von Krahli Teatris. Võluflöödilavastuses hämaravõitu, aga fantaasiale mõjub soodsalt. Isegi Mozarti muusikat kuuleb kandleja kordioniga. Esitatakse ka mõned kuulsad võluflöödi aariad ja Saša Beljajev on tantsud seadnud. Lavastus lõpeb maailma lõpuga vere pulmaga. Enesetaputerrorist paneb pommivöö plahvatama. Nii tundus mulle nagu šampoonireklaam, kommenteerib noorvaataja mu kõrval. Maailma lõpp või šampoonireklaam tuleb teist korda vaatama minna, siis keskendun võluflöödi Al keemilisele skeemile. Aga kas võluflööt päästab maailma? Eks seda tuleb sobival hetkel teha õiged järeldused, õiged otsused tuleb olla meelekindel. Kultuurikaja. Kas varsti saab kõrini? Tänavune mahukas eesti mängufilmilooming on läbi libahundi needuse tühiranna ja tabamata ime jõudnud teoseni kuldrannake. JÜRI Sillarti film ihkab postmodernismi tuues kokku nii olevikku kui minevikku, sümboleid. Jüri Sillartilt, stsenarist Hans Luigelt ja produtsent Kris Taska Alt päris aru. Tõnu Karjatse. Nõnda algab Jüri Sillarti uus film Kuldrannake stsenaariumi kirjutas Hans Luik, peaosades mängivad Taavi Eelmaa, Marika Korolev, Mait Malmsten, Ülle Lichtfeldt, Maria Avdjuško, Hendrik Toompere juunior, Sepo Seeman, Veikko Täär ja Merle Palmiste. Filmi tootis Taska film. Ehk siis Eesti oludes Eesti näitlejate ja Eesti rahadega tehtud film ja see mängib ka Eesti sümbolitega. Olgu selleks siis meie meeskoori kuldvarasse kuuluv Aleksander spreinklate kuldrannake Raimond Valgre laulud, Tallinna siluett või siis plekk-karp kiludega, mis sotsialistlikes liiduvabariikides kunagi seda siluetti vabaduse sümbolina tutvustas. Mis lugu nende kiludega õigupoolest on, seda Jüri Sillardilt uurisingi. Kilu on kilu, siin ei ole midagi kommenteerida küsimuses, nii et mida see lugu õigupoolest teile endale rääkis, kuidas sa tõid, puudutas Hans Luige stsenaarium, siis see on meist endist meist endist, nii nagu sel momendil praegult enam-vähem sellest aru saanud. See on hoiatus meie endi ees, meie endi sees on, on kilud. Jumala eest ei tohi neid demoniseerida, killukesi. Ütleme, kalad on meie sees, Öeldakse, et seal oli kala sees. Ei, palun võib tõmmata säärast paralleele. Jumala eest ei tohi muutuda. Kartes Jaanlikuks determineeritud ei tohi muutunud selle filmi puhul. Film räägib ühest vokaal-instrumentaalkollektiivist, kes pärast pikki aastaid otsustab taas kokku tulla. Samas pole mitte kõik ansambli liikmed rahul selle reaalsusega, milles nad parasjagu elavad. Stsenaariumi käimapanev, rikka ja vaese võitja ja kaotaja vastandavast ilmestavad viited praegu aktuaalsele terrorismi probleemile. JÜRI Sillarti sõnul pole kuldrannake muudkui tõsine mäng nende elementidega, millest tänapäev koosneb. Ja seda tulekski võtta mänguna, lõputute tähistajate jadana, mille siiski on tähendus. Tähendus võimalustest hoolimata. Ta pole filmi stsenarist Hans Luik lõpptulemusega 100 protsenti rahul. Filmikunst on kollektiivne kunst ja palju seal algsest stsenaariumist on jäänud, see on hoopis teine asi. Mina ei planeerinud seda märulit vaid realistliku tragikomöödiamaa. Aga praegu kahjuks on niisugune olukord, kuna finantseerib filmi sihtasutus, siis nad võtavad endale liigset voli sekkuda kunstilises koes nii-öelda. Tänapäeval noh, tähelepanu keskmes, sest igasugust muud terrorismi oli võimalik kuidagi terroristiga kaubelda. Aga siin pakutakse terroristid olid küll elu, küll armastust, küll terveks saamist. Aga kui ta on otsustanud oma elule lõpu teha, tahab teised kaasa võtta, siis on väga raske sellega midagi ette võtta. Kuldrannake viib siis kokku Raimond Valgre ja terrorismi produtsent Kris Taska talgusest ilm oli planeeritud ingliskeelsete menulauludega ja nende laulude õigused olid nii tohutult callida, et sellest pidi tegelikult projekti käigus loobuma. Minu meelest on see filmile kasuks tulnud, sest Eesti vaataja oma endav panul lööklaule palju toredam ja lõbusam ja hingelähedasem kuulata. Teine asi, mis sellel filmil on võib-olla omapära ja ma loodan, et annab nii-öelda selle vaatajale rõõmu juurde, on see, et tegelikult tavaliselt film pannakse kokku suhttükkidest, ehk siis üks päev on üks näitleja, teeb mingi stseeni, siis tegelikult sellega haakub, vastas plaan filmideks hoopis mõni teine päev. Näitleja üksi räägib äkki kaamera suunas. Ei olegi päris seda nii-öelda näitetrupi koos, kes tegelikult pärast hiljem nii-öelda mosaiigi kokku panduna selle loo moodustavad. Ja veel kord Jüri sillalt Mul on tõesti hea meel, näitlejate üle saad olid siit nurgast ja sealt nurgast rohkem ühest nurgast, aga ikkagi siit ja sealt kõige meeldib oli see, et nendest formeeruski tegelikult see samane, mingisugune bänd, kruvi tekkis mingisugune omavahel noh, niukene kooslus, vot see oli tõesti, see tegi südamesoojad hellad ja andis hommikul jõudu tõusta üles valgete kägardunud linade vahel. Tänu avaldati ka sellistele filmi loojatele välismaalt, nagu leni riifil staare silmitsi armus. Miks neile ja mis tänu? See las jääb nüüd mõistatuseks, mina ei taha seda lahti dešifreerida. See, kas mõeldakse lahti. Kirja kodukandist saadab seekord teele Kristiina. Ei tea, kui palju võin teistega jagada, seda, mida sinust olen mõelnud. Kuid see, mis jäi rääkimata, on justkui uduga kaetud jääbki ilmselt üldistuseks, mis võib käia paljude elude kohta. Teisest küljest aga sinuga kohtumisest kordumatu tunne. Olin tumm ega osanud tookord seal põhjamaa kaljude vahel midagi kosta. Mida praegugi oskan. Mida mäletan sellest reisist põhjapöörijoone taha. Mäletan, kuidas vaatasin õhuke T-särk seljas lennuki aknast välja lumistele mägedele. Mõtlesin miks mul küll kampsunid kaasa võtnud. Mäletan inimesi, kes tegid konverentsil nägu, et nad on nii targad, et võivadki maailma valitseda. Ja mäletan, kuidas ronisime tol hallil polaarpäeval kõrgest mäest alla ja sättisime kõverate väikeste puudega metsa. Kujutasin ette, et sellised puud võiksid kasvada Hiinas. Me ei saanud sealt läbi ja ma ei saanud läbige sellest, millest seal metsas rääkisime. Palju jäi lõpetamata ja paljud küsimused jäid ennast abitult valguse poole sirutama. Nagu need puud. Hiljuti käisin psühholoogia seminaril. Seal paluti meil ette kujutada, et ronid mäest üles ja mäetipul kohtad inimesega kellel on sulle midagi tähtsat anda. Mina kujutasin millegipärast ette sedasama pöörijoone tagust viie kilomeetrist saare mäge, kuhu üles ronisime. Aga selle kujuteldava mäe tipus ei seisnud, sina. Ütlesid, meeldib haigingi, kutsusid mind kaasa. Läksingi, siis kogema üht võõrast sõna. Tuttavate käest. Vaatasime mäest alla Atlandi ookeani peale. Kuskil 1000 kilomeetri taga oli see maa, kust see siia tulid. Aga näisid sinna tagasi, sina ei tahtnud. 1000 kilomeetritagune tsiviliseeritud Kanada ei olnud sulle lähedasem kui see ilus karge postkaardimaastik siin. Mõlemates kohtades pidin maski kandma, tõestama, et sul on käes kaks piieid, stiig. Et oled Bostoktuleid, sällo, Escinjorysseutcher, tõestama, et sa oled tark naine tarkade inimeste seas. Aga siin mäe tipus ei pidanud see tark olema. Võib-olla sellepärast eksisin mägi mäenõlva kääbus metsa. Sina ei tahtnud tagasi nende tarkade inimeste hulka, konverentsil. Ega mina ka ei tahtnud. Tahtsime rääkida, inimlikult. Rääkisid, kui raske on teadlase elu, eriti kui teadlane, noor naine, kaunis naine, lisasin omaette. Sedasi ei öelnud, kuid küllap teadsid isegi, rääkisid, kui raske on tegelikult teha karjääri, kuidas see võtab aastaid ja aastaid sinu noorest elust. Tegelikult tahtsid rääkida muust. Aga võib-olla ei teadnudki, millest muust? Vaevalt et põhjus oli see, et sa ei julgenud. Kuigi olin värske, tuttav, jõudsin tabatud sõnade vahelt, kuidas tüdrukuna unistasid uuest Atlandi tagusest mandrist kus elavad metsikud indiaanlased rikkad ja ilusad valged. Kasvasid väikesed nõukogude aegses linnas kus kõik olid võrdsed sammuma läbi teadmiste, helgema tuleviku poole. Neid on seal Kanadas oma telefon, faks, isid, kaardid, tööruum, korter, kus on? Ei hakka mitte kujutleme, mis seal kõik on? Lõpuks ometi olid jõudnud teadlaste maailmatarkade inimeste hulka suutsid olla nagu nemad. Rääkisite, armusid inimesse, kes oli sinust palju vanem. Räägid, et sellepärast Kanadasse läksidki. Usud seda? Aga seda inimest, kelle pärast mandrit vahetasid, ei ole enam su kõrval. Rääkisid, et põhjuseks oli tema laps, kellel olid psüühikahäired. Et sina ei suutnud olla talle ema eest. Aga mul oli tunne, et see oli vaid üks neid häid jõusutavaid narratiive mida kõik oma eludest loome. Näen, et olete hädas võõraste inimeste seas, kes ei räägi su emakeelt. Näen, et oled hädas aga vaikisin sellest nagu sinagi. Sest ei teadnud, kuidas sind tegelikult aidata. Küllap saad kõigest minust paremini aru. Vean kihla, et sul on ait, q testide tulemused minust palju kõvemad. Aga sa ei rääkinud ja mina ka ei rääkinud. Kus lootsid leida minus oma kaasmaalast võib-olla piisest sulle võimelisest kellegagi koos oma emakeelt rääkida. Kirjutan selleks, et teaksid, et sain aru et kuulsin sinust ka seda, millest me seal kääbuspuude all ekseldas ei rääkinud. Kirjutan, et hinged ei jääks kängu nagu need kümneid kümneid polaroid talunud puud. Valus on näha, kuidas teisele Volus targal tarkade sääs. Aga hea, et oled elus, kuigi nendest fotodest, mida me siin tegin, see võib-olla välja ei tule. Päike tuli välja korraks mõnel tähtsusetu hetkel, kui alla jõudsime. Aga see oli siiski ilus. Sellel hallil päeval, kui käisime nii kõrgel, et oleks võinud näha kaugele. Toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Külliki Valdma tähelepanu eest ja soovitavad kuulata ka klassikaraadios täna kell 18 15 algavat kordussaadet. Uued emotsioonid ja teistmoodi hetked. Juba nädala pärast paneme järjehoidja praegu siia vahele, et siis järgmisel laupäeval jätkata. Seniks aga kõike hääd kuulmiseni.