Selle teose kulminatsiooni momendil kõlavad järgmised suurepärased sõnad. Tõstkem tervisejoogiks pokaalid olgu püha minimlik töö, jäägu lastele mälestus sellest läbi aegade läbi öö olnut lumede udude riigis, maa viimase piirini, meie rüht kui titaanide rivil teel surematuseni. On perioode, millal ma kirjutan rohkem vokaalmuusikat. Kuid üldiselt on minu loomingus siiski arvukamalt instrumentaalteoseid, esmajoones sümfoonilisi. Need on tavaliselt ilma programmita teosed, kuid mingisugune muusikaline suse, mis viib kujutluse helide raamidest välja. Mulle ikkagi Viirestab. Muusikaline süžee, mis viib kujutluse helide raamidest välja. Kui hea vastus küsimusele, mis on muusikateose sisuks. Kes oleks siiski õigem nimetada muusika sisukeseda helidevoogu, millest muusikateos koosneb. Kuid sellel helidevool on mingisugused omadused, millega ta mõjustab meie kujutlusvõimet. See ei ole muusikas sisu, vaid pigem tema omadused. Võiks öelda nii, et helide voog, millel selliseid omadusi ei ole, võib näida sisutu muusikana. Kuid siin kerkib jälle muusikataju subjektiivsuse küsimus. Üks teos võib oma omadustega ühele inimesele avaldada kõige tugevamat mõju test, aga üldse mitte puudutada. Isegi samal inimesele võib sama teost täna näida haaravalt huvitavana. Homme aga jäta teda ükskõikseks. Kas peab eeldama, et helilooja kirjutab oma teose alati kindlale adressaadile, kellest ta teab, et see on võimeline tema muusikaomadustele soovitavalt reageerima? Kuid tegelikult loob helilooja oma teose tõepoolest kas või alateadlikult ikkagi kellelegi mingisugusele kuulajate rühmale. Pead vist silmas neid, kes armastavad käia sümfoonia ja kammerkontsertidel ooperi- ja balletietendustel. Nähtavasti pead silmas neid, kes armastavad muusikat ja püüavad Temas ning temaga seotud küsimustes selgusele jõuda tõsisemalt sügavamalt. Kuid ikkagi on raske ütelda, mis valmistab suuremat rahuldust. Kas see, kui kontserdisaalis sinu teosele saavat osaks enam-vähem üksmeelsed kiiduavaldused või kui sa ootamatult kirja mõnelt täiesti võõralt inimeselt, kes kuulnud sinu teost, avastas selles midagi, mida sa tõepoolest tahtsid väljendada ja see midagi oli temale nii lähedane, et ta otsustas sulle mõne sõna kirjutada. Sellised asjad tungivat mõnikord eriti sügavalt hinge. Muidugi võib juhtuda ka nii, et helilooja seab endale teose loomisel sellise ülesande, mida heal juhul märkab vaid asjatundja. Näiteks hiljuti ma lõin klaveripala bõliina jäljes, ma tahtsin selles teoses väljendada vana vägilase Venemaa vaimu kuid peale selle oli mul siin ka formaalne idee vene ja slaavipärase intoneerimise ühendamine mõningate Todecafooniliste võtetega. Mis pakub kunstiteose loojale suuremat rahuldust, kas tööprotsess ise või selle resultaat Talmis töö, kui see on õnnestunud? Mõnikord tuleb suhteliselt keeruline teos kergelt ja kiirelt ja koguni õnnestunult. Teise sümfoonia ma kirjutasin kahe nädalaga esimesele kulusega poolteist aastat. Suurteose puhul võib loomisprotsess mõnikord olla vägagi piinarikas. Ehib päeva ei tundi. Ei hetki, millal sai mõtlema, teosele? Ei otsi. Ei kahtle selles, mida oled juba teinud ja kavatsed teha. Mul on suurteose tööprotsessis sageli järsu jahenemise perioode. Siis ilmub loomis sind uuesti, nii et töö kulgeb hüppeliselt. See on mingisugusel määral piinav protsess. Kui lõpeks midagi sellest tuleb ja see pälvib nende tähelepanu, kellele teos on loodud siis see ei ole võrreldav ühegi teise õnnega. Kuid iga suurema teose puhul näib ikka, et midagi oleks võinud teha paremini. Miski ei ole lõpuni õnnestunud. Nii et resultaat annab harva täit rahuldust. Sellepärast ma pöördun sageli tagasi varem loodud teoste juurde. Muudan midagi, mõnikord teen uue redaktsiooni. Ma tean, et on heliloojaid, kes seda kunagi ei tee ja on arvamisel, et õigem on luua uus teos kuivana parandada võib-olla et neil on õigus. Nikolai Peiku loomingus eriline suurteosed, üksikasjaliku viimistluse tasemelt mine jäätuuridest dema balletis šantaak sümfooniat des kvartettides on iga heli niisama hoolikalt läbi kuulata. Ja peab ütlema, et teisele pidurdanud Peiku muusika emotsionaalsust tunde väljendamise hoogu ja temperamenti. Kunagi, kui oli moes rahvaviiside tsiteerimine kirjutas Nikolai Peiku mitmeid värvikaid teoseid, erinevate rahvaste laulud ja tantsijate motiividel. Siin on kontsert fantaasias soome rahvaviisidele, sümfooniline Siitja kvoodi legendid, pidulik avamäng gabartiini teemadel. Sedalaadi teostest on tema loomingus kõige silmapaistvamaks Moldaavia. Siit kuuleme sellest esimest osa. Viimaste aastate jooksul On Nikolai Peiku realiseerinud mõned eriti huvitavad loomingulised ideed. Mõni aeg tagasi lõpetas ta poeem sümfoonia tsaarivanni solistidele, koorile ja sümfooniaorkestrile. Esimeseks osaks on pidu Aleksei Tolstoi ballaadi vürst Mihhail Repnil ainel teist osa nimetatud katakse ühised nägemused ja kolmandat Koit. Nende kahe osa jaoks ma kasutasin ühte peatükki Aleksei Tolstoi romaanist vürst Serebränney. Selles jutustatakse alul sellest, kuidas Ivan julma hoidja paljastab teda kui türanni ja ennustab talle suuri piinu. Siis kirjeldatakse tsaari kohtumist Maljutada, kes tuleb parajast tema töölt piinakambris. Lõpeks jääb Ivan Julm üksi talle viirastuvat hääled, mis ülistavad teda selle eest, et ta on hukanud süütuid inimesi. Viimases osas kohta metsaarivani job pritsnikuid hommikusel jumalateenistusel, kuhu nad on kogunenud oma patte andeks paluma. Ivan Julm seisab siin nagu kahe vastand jõu vahel. Üheks neist on südametunnistuse hääl mida kehastab tema hoidja. Teiseks on tema truu kaaslase marjuta hääl, kes on valmis tsaari toetama millistest tahes julmustes. Sümfoonia poeemi sääri vanni alles valmistatakse avalikuks ettekandeks Se Nikolai Peiku viies sümfoonia. Eelmisest neljast oli ametlikult kõige edukam esimene sümfoonia mille eest autor 1947. aastal sai riikliku preemia. Kuid kuulakem saate lõpetuseks siiski neljandat sümfooniat, sest.