Kui abielumehed teaksid, kui mõnus on vanapoisi elu, vahetaksid nad kaastunde kadeduse vastu ja kordaksid lakkamata. Õnnelik mees, vabajas sõltumatu teed, mis tahad, ei perekonna muresid, ei vastutust varaküpsete laste kasvatamise eest, ei naise virisemist ega ämma tarku näpunäiteid. Aga kuna nad ei tea, laskuvad nad Holetsemisse ja pigistavad oma sõnadesse fraasi, kauneid kibedaid tilku. Jah, ja sa oled nii üksik, tõmbuda oma kesta ja irduda maailmast. Sul ei ole kodu, on ainult korter, sööduma eine kusagil sööklas või oma korteris paberikotist. Mis puudutab, kas sa saaksid homme minu koju lõunale tulla. Mu naine on rõõmus, nähes, kui toredaid töökaaslasi mul on. Ja ühtlasi tutvud mu pojaga, kes hiljuti sai 15 aastaseks. Vanapoiss võttis kutse vastu ja vist tänaski tähelepanu ja sügava kaastunde eest päris oma tubli töökaaslase naisele sinise hüatsindi mis kohe välisrõdule kümnekraadilise külma kätte paigutati. Kuna proua oli allergiline hüatsindi lõhna vastu. Neetud fraasid, ütles vanapoiss endamisi ja hülgas lõplikult oma araabia kõnekäänu. Kui sul on kaks särki, müüd teine nendest osta hüatsint ja rõõmusta, omasinge. Mitte kunagi ei peaks vanasõnadest tuge otsima, mõtles vanapoiss, ei soome ega araabia omadest. Hüatsint näris vanapoisi meelt veel lõuna lauaski, mille äärde ta istus koos oma vana töökaaslase ja selle ainukese pojaga. Perenaine tegutses nimelt ettekandjana ja jooksis köögi ning söögitoa vahet punetama näo ja närviliste varvastega. Nonii, mu sõber, loodetavasti toit maitseb, ütles peremees natuke uhkelt, nagu ikka need abielumehed, kellele perekonnaelu on andnud sotsiaalset kindlust, enesetunnet ja laenuga ehitatud korteri. Toit oli maitsev, parem kui rahva sööklates, kuid siiski ei andnud võrrelda nende köögikunstimeisterlik näidetega, mida vanapoiss oma väikeses korterikeses oli õppinud. Nokitsema. Toidu maitseainena katsus peremees pakkuda vaimuka vestluse vürtse, kuid kukkus haledalt läbi, sest pere ainukesel lapsel olid omad maitseainetagavarad. Poiss on kas lobamokk või sisu, vala küps, mõtles vanapoiss või siis on ta ennast napakaks lugenud. Muidu tundus ta küll normaalne olevat pikk ja pakume juukse Koonalmis silmile. Valgus ei andnud tunnistust ise äratsemis pillidest. Kas sa veel tegeled nende psühholoogiliste uurimustega, püsis peremees vana poisilt. Sa oled ju selline mõistuse tüüp. Selle peale ma peaksin vastama Bergsoni sõnadega. Mõistusele on iseloomulik see, et alati ei suuda mõista eluga. Hüva, hüüdis noormees ja pühkis juuksed silmilt. Minu arust olid täitsa kihvt laul. Mark parkus ütleb, kui elatakse, siis mõistus, hüljatakse, dissaak, annan jälle, ütleb mis tegemist on mõistlusel armastusega. Ja ma olen muuseas samal arvamisel kui Frank taat, kes alati kordab seda elus edasi, kuigi mõistus sind maha jätaks. Küll on ikka poiss tükid selgeks õppinud, mõtles vana puis, puistab fraase ja autorite Nimidki hääldab õigesti. Elu on pidev liikumine, jätkas vanapoiss, ainult automaat on täiesti vankumatu olend. Automaadist tulid mulle meelde Herbert Powelist sõnad. Eimale automaat ehtid pakkis, marsin, katkestas noor Kaczemms, sync, ütleb automaadi kohta. Automaadist ostan sigaretid ja kauplusest automaadi. Mitmed teisedki räägivad automaadist. Haroldi jääger John Jacob Samfod ja neid on teisigi. Vanapoiss katsus jätkata. Nagu ütlesin, elu on pidev liikumine ja see ongi kõige parem lohutusnärvilistele inimestele, kes alati kurdavad oma meeleolude kõikumist. Kõigub, kuid ei kuku ümber, ütleb Tans. Vini katkestas noormees jälle. Ja nüüd tuleb meelde, mida ulja mäki närvide kohta ütleb inimene ära närveeri, sa ainult imesta. Seda fraasi oli vanapoiss varemgi kuulnud, kuid alles nüüd sai ta teada, et selle isa oli William Mäkinis. Vanapoiss heitis pisut imestavaid pilke maja peremehele, kelle mälu Laburintides ei tundunud olevat ühtki tsitaati. Ja kust tulekski kohusetundlik ametnik neid saanud, kui lugemisharrastus piirdus ainult päevalehtede pealkirjadega? Huvitav kuulda, ütles peremees lõpuks, et elu on pidev, liikumine sõrada on vastaspoel. See liigub siiski, ütles Alton. Saak. Dalton sapp, kordas vanapoiss. Kas see siiski ei olnud Galileo Galilei? Mitte iialgi. Kõik teavad, et see oli Alton saat, ameeriklane. Vanapoiss julges pead raputades öelda. Küsi nüüd ikka seda asja homme oma õpetaja käest järele. Õps ei pea midagi, ma võin vanduda. Altosaar, peale selle on poolhaakins öelnud. Tee, mis tööd see pöörleb, siiski peremees köhatas piinlikkusest. Nonii, jätame selle loo hauduma ja võtame jäätist. Jäätis sulab, süda mitte kunagi, märkis noormees. Kes nii on öelnud, küsis vanapoiss. Lastesse ei tea seda. Sellega saavutaski Ralph naastat maailmakuulsuse samuti Lewise niiskes, ütleb, et imeta oma last jäätisega. Kõrvaltoas helises telefon, noormees hüppas püsti ja hüüdis. See on mulle. Vanapoiss jäi peremehega kahekesi. Sul tundub väga terane poiss olevat. No eriti hea, kõva lugema, igatahes koolis läheb vist hästi. Mitte eriti kaks aastat ja klass, kuhu see tähendab midagi, lohutas vanapoiss. Mitmed suured geeniused on koolis nõrgad olnud. Vaata, nad elavad oma ajast ees. Su poeg on lugenud ka muud peale koolitükkide. Siin satud päris häbisse, kui kuuled kümnete kaupa kaasaegsete anglosaksi kirjanike ja filosoofide nimesid, kelle loomingut maitu. Su poega näikse eriti huvitavat. Ameerika kirjandus. Ei usu, sa ei usu, sa ju ise kuulsid, kuidas autoreid tsiteerib. Peremees liigutas oma jäätist ja vastas aeglaselt. Ei, need ei olnud kirjanikke. Vaid estraadilauljate ja heliplaatide nimed. Mingi arusaamatu mõttevälgatus ajas mind eile õhtul Kaisa Neeme parki. Võib-olla oli see Keva? See ju saabus paar päeva tagasi ja nõidus välja koiliblikad, jäätisemüüjad, pargivahid ja tänavaparandajate asfaldikatlad kes lauliski kirglikult, et kevad on elurõõmu, noore armastusele ootuste kuldne aeg. Puhas võltsing, valesti tõlgitud lugulaul. Kogesin seda eile oma silmade ja kõrvadega. Parditiigi lähedal kasvab, kasvas eile veel võimas hobukastan, mille rohelise lehe katuse varjus peatub vahetevahel raudteejaamast minema aetud pudeli kallutaja mõningord, armastusest vaevatud noorpaar ja mõnikord ka õhtusele jalutuskäigule läinud koeraomanik oma lemmikuga. Eile õhtul ei olnud ühtki rahu rikuvad näha. Sellepärast võiski üks õnnetu inimlaps plaanid seda nurjatud tegu. Köie sidumist püha puuoksa külge. Istusin pingile jälgima mõjuvat ühe tegelasega näidendit, Asjakohased, rekvisiidid, kitsasäärelised teksased, püksid, tikk-kontsaga kingad, sinine vateeritud jope, vabalt lainetav tupeering, ventileeritud song ja sinise värviga raamitud pilt. Õnnetu inimlaps oli otsustanud noorusega ja kurja maailmaga hüvasti jätta. Kui raske on Ilmar redelit Ta nööri puuoksa külge kinnitada. Proovige ronida mööda mehe jämedust tüve ladva poole kõrge kontsaga kingad jalas, tagumik venimatutesse pükstesse topitud rebase krae kaelas ja teises käes. Proovige siis näete, sellel proovi all ka ei õnnestunud, ikka pettis mõni liigutus ja ta potsatas maha. Üsna lootusetu näoga vaatas ta ringi, tuli siis minu poole ja ütles süngelt. Nii nagu sellises olukorras ikka öeldakse, kergita pisut oma peput, milleks mul seda pinki vaja, mille ja ma ei saa muidu nööri oksa. Saab siis pingi või saab kindlasti. Kui ma nüüd enne pisut olen jalgu puhanud, ega siis teil ka nii väga kiire ei ole, saab ju lihtsamalt ka läbi. Mulle ei meeldi lõual laatamine, see käib mul ajude peale. Mis te nüüd ometi, te ju päris hingeldate. Kas ei oleks targem enne teele minekut pisut puhata ja jõudu koguda? Plära mulle ei meeldi see. Ta heitis mulle halvustava pilgu ja tal oli õigus seda teha. Hea poolest oleksin võinud, ta ei saa olla. Ja isasid ei pea ju tänapäeval austama. Need öeldakse olevat fossiilid, liikuvad lubjasetted, kummutid, mida puukoi närib kasvatusest, koputatud ajuhäiretega, sokud, keelpillikultuuri pidurid ja muud ebavajalikud asjad. Niisiis ei pidanud ta minust lugu, kuid siiski ta istus pingile, pani nööri enda kõrvale ja hakkas oma soengut korraldama. Tal olid hästi hoolitsetud pikad küüned, mille punane lakk lõõmas nagu põrgupäraseim ilus käevõru. Sõrmis palju sõrmuseid, silmalaugudele Bioleti ja huultel surnu kahvatut värvi. Ta ei pannud pahaks, olgugi et ma nööri oma kätte võtsin ja seda uurima hakkasin. Miks teie enesetapu kavatsete? Ma ei suuda elada, aga kallis sõber teised ju peavad suutma. Ja peale selle niiviisi ei tehta silmust. Vaadati nüüd see libise ju kuskile. Teie pükstesse, mina külleeriskeeriks. Jama üldsegi soovita, poomist tuleb nii inetu, lai. Aga kui ma ei suuda elada, see on iseasi. Aga poomises tuleb hoiduda juba puhtalt esteetilistel põhjustel. Kas te olete proovinud end uputada, võtta gaasiarterit, läbi lõigata? Willisooli juua? Ei ole. Või siis teisi teid viskuda sõbra mootorratta alla liikuda, paljapäi 30 kraadise pakase käes, kuulata viis tundi ühtejärge traadimuusikat. Twista õhtust hommikuni meda. Ei pea lugu. See on puhas tee. Teil on heitegaasid kupli all, te olete plank, tohman ja või kõik öeldagi. Aga on teil, Mahhovi? On ikka? Olge lahke. Ei tasu mul omal. Kui vanapreili on kes, preili, ma mõtlen teid. Te olete ju veel üsna noor polema, preili, ma olen Me. Me. Vabandust, kuidas ma võiksin naine olla, kui ma mees olen ja, ja, ja täpselt ma saan nüüd aru küll. Aga see punarebase krae ja need tikk-kontsaga kingad, see on moes. Te olete vares, ainult tiiv vares, seda ma vist olen ja. Ja siis see soeng see tupeering või kuidas seda nimetatakse teiega nägite seda? Ja paganas? Mul on nadi olla, miks te ei lase seda ära lõigata, te olete Lobjad tellis? Ah, jeeki metmaile Tenet ei vaadanud. Oli must saatus. Ma ei või enam elada, miks ei või ei, ei või? Ma olen moest maas. Ma olen vana. Ta haaras köiest kinni ja pigistas seda, nagu ma kallis tütarlast. Siis rääkis ta mulle oma vapustava tõestisündinud loo, mis palju rohkem nutma ajas kui Göte nooreverteri kannatused. Ta oli paar tundi varem läinud raudteejaama saali näitama oma rebase kraed ja tupeeritud pead, milles oli ennastohverdavalt paigutanud oma nädala taskuraha. Ta oli arvanud, et tekitab muljet juntsudele, plikadele ja politseile. Aga nüüd sööstis talle vastu uus uljas maailm ja sotsiaalne ülekohus. Mitte ühelgi noorel mehel ei olnud enam tupeeritud juukseid ega rebase kraed. Mood oli eile õhtul vahetunud ja sellist olid teatatud televisiooni hilisõhtuses saates. Ai aetu, et ma eile telet ei vaadanud. Mis nüüd, teil on ju nii hurmav soeng. Sellega on teil kindlasti suur menu tütarlaste juures. Pärmi nendele plikadele, need on nagunii hullud mu järel. Aga poisi naeravad mu mudas moodi ei jälgi. Kas pikad juuksed ei olegi enam maa, te olete totakas? Kui te olete ajast maas põrgu päralt, on jah pikad juuksed moes, aga need kammitakse nüüd nuuti. Peale selle nüüd ei kasutata rebase kraed, vaid pärle. Ja peale selle on igal poisil nüüd lutt suus ja rängad kõrvus. Ja siis teiseks. Ma olen õnnetu. Tõusin tasakesi püsti ja loovutasin tingi noormehele. Oleksin ju lihtsalt ebainimlik olnud, kui ma poleks pakkunud üldkasutatavat pargipinki, et Soome värteri kannatusi kergendada. Soovisin talle head teed ja läksin Helsingi raudteejaama jälgima noorsoouutmoodi. Ühel ilusal päeval tundis härrasimpanen end halvasti. Ta otsis peeglilt lohutust. Ent talle vaatasid vastu verd täis valgunud punased silmad ja mingisugune tindikarva sinakas joon suunber kõrvus Kogilises. Ja sinu kurgu urgitse ja ilmus appi nagu Simm muinasjutupudelist. Vaadanud korraks haige kurku, sattus doktor ärevusse. Ta eemaldas impaneril mandlid, mis olid sedavõrd paistes, et ähvardasid sind paneelil lämmatada. Ent valutu operatsioon ei toonud kergendust õnnetule härrazinkpane Nile. Tema silmadesse valgus endistviisi, veri kõrvus kohises ja ta võis iga minut minestusse vajuda. Dessuitsetajatel liiga palju, kallis, ütles talle arst. Ma pole ühtegi pabeross oma elus teinud, tunnistas impanen avameelselt. Kuigi ta oma iseloomult oli kinnine. Ah niimoodi, noh, tee siis, tähendab, ei, ei, ma ei pruugigi alkohooli. Ennetas haige kärmelt arsti, mitte mingisuguseid marke. Siis tehti röntgeniülesvõtte härrasimpaniin lõuast. Ja seni, kui lint kuivas, tõmmati tal kõik tarkusehambad ja tosin teisi ettejuhtuvaid hambaid välja. Ent silmade haiglaslik puna kõrvus kohiseb sümfoonia ja lämbumistunne kurbus ei kadunud. Härrasimpanemil kadus eluisu. Ta ei tahtnud midagi kuulda elu kallidusest ja kasvavatest tulumaksudest. Matusebüroo agendid tülitasid teda päevast päeva ilukõnedega või siis saatsid postid eeldale gurmavaid reklaambrošüüre, mis ülistasid kaasaegsete kiirustude mugavusi, nende penoplastiga pehmust ja kõigis leinavärvitoonides nailon trapeeringut. Härrasimpanen asus ennenägematu õhinaga lugema ja kirjutama. Ta lugesin läbi kõik meditsiinialased teosed, mis talle ainult kätte puutusid. Algaja pensionäri teatmikust kuni naisterahva hügieenini. Ta kirjutas arvukaid järelpärimisi suurte ajalehtede arsti näpunäidete nurkadele tagasihoidlikult ja objektiivselt oma elu valgustades kurtes verd täis valguvate silmade kõrva, kohina, minestuste lämbumise ja maise Oleskelum mõttetuse üle. Tänu meditsiini Beatmikele, ajalehe arstide nõuannetele, samuti ka hir romantidele ja soolapuhujate, kelle poole ta pöördus sai ta lõpuks järgmise diagnoosi oma haiguse kohta. Hüpertoonia, allergia, aneemia, neerukivid, astma, pimesoolepõletik ja umbusaldus. Viimast haigust põdes seda eriti raskel kujul. Palju küsis ta nukralt arstilt, kes seda kurba diagnoosi kinnitas. 1000 marka oli kiire vastus. Vabandage. Kaua mul on jäänud veel selles ilmas elada. Nii kaks kuud, umbes härrassent panen, rõõmustas ausõna, kaks kuud pole mitte väike aeg, kui aeglaselt alustada, jõuab elu veel korralikult nautida. Ta müüs maha kogu oma varanduse, et järelejäänud päevade eest maksimaalset lõbu tunda. Tellinud endale parima rätsepa käest uue ülikonna, Läks ta kauplusse Manitskit ostma. Öelge oma krae suurus, päris nägus müüjanna. Mul on. 39, on mu kraenumber. Ei või olla imestus müüjanna, teie kasu ja õlgade laiuse teie soliidsuse juures. 39 tõepoolest kordas härrasimpone näritatudes ja näost punaseks tõmbudesse, kohe hakkas talle oimukohtades tuikama kõrgus kohisema just nagu männimetsas enne äikest. Müüjanna võttis sentimeetri, mõõtis härrasimponeni kaela ja hüüdis. Võidurõõmsalt teeksite, härra, teie kraenumber on 42 42, pomises härrasimponen. See Pole võimalik. Ma kandsin särke 15 aastaselt juba ja mul on alati olnud 39 number. Härra sõnas müüjanna autoriteetsel. Kuid tõmbate praegu selga särginumber 39 valgub telliveri silmadesse, kõrvus kohiseb. Te hakkate hingeldama ja võite iga minut minestusse langeda. Alaealise koolipoisina sel ajal ma käisin veel põlvpükstes ja lasin rakuhulgaga. Imetlesin tohutult kõnelejaid, keda juhtusin kuulama vanematega koos noorsooseltsipidudel kirikus meeleavaldustel kooli lõpupidudel piimasabas, juuksuri juures. Kohe päris jumaldamise objektiks oli raudteevaht paudi ainen, kes pidas vabatahtliku tuletõrje ühingu suvepeol tunni pikkuse kõne kordagi publikule või paberile vaatamata. Raudteevaht paudi ainen esitas alati täiesti omi mõtteid, sest ta ei kuulanud kunagi kedagi ega lugenud midagi. Võluv mees, ta võis külvata publiku tühja hinge mida tahes ja alati oli idanemisprotsent 100. Ma imetlesime, kadestasin teda, keegi pahatahtlik kuulaja märkis, et poodi ajalise pea on ainult lõualihaste tugipunkt või midagi muud vastikut. Kadedus loomulikult, sest kõnemees ta oli eeskujulik, innustav ja ärkvele hoidev. Tema oli ka minu ärataja. Seepärast teil ei tarvitse imestada, et kümmekond aastat pärast minu äratundmist hakkasin ma kõnemeheks. Mu sõbrad ütlesid, et mul on kõik eeldused saada heaks kõnemeheks. Kõva kolme oktaavi line hääleulatus kiledas tenoris elevandikeldribasseini oskus rusikat raputada ja sõrmega näidata. Loomulik võime jõuliselt köhida ja küllaldaselt tahtejõudu vahtida viis minutit ühte ja samasse punkti. Kui noorel mehel ei ole kindlat tööd mitte mingisugust ametitega kõrget teaduslikku kraadi peab ta toetuma oma loomulikule andele. Ühte kindlasti taipate, miks ma kõnemeheks ka siin. See oli ainuke kutsumuse ala, millega võis elatust hankida ilma otsestesse kuritegudesse kaldumata. Kui oleksin end kusagile kõne kooli kirja pannud, oleks võinud kindlasti koolitatud deklamaatoriks või raadiodiktoriks ja siis oleksin ma täiesti valele elualale sattunud. Tarbetuid koole polnud mulle vaja. Olin näinud hirmutavaid eeskujusid. Klaveritunnid olid rikkunud mitu head müüritöölist ja võimlemistunnid mitugi head spordisõpra. Tajusin reklaami jõudu, seepärast avaldasin kodukandi kihelkonna lehes järgmise kuulutuse. Organisatsioonid, tellige oma koosviibimistel ja elukutseline kõneleja OP avas kainen, tunneb 14 kümmet ala ja pisut astronoomiat. Aeg ette tellida tähelepanu häid kõnesid ka pulmadeks, matusteks ja heategevuspidudeks. Ma ei tegelenud pettusega, sest aastate jooksul hakkasin pidama kõnesid ükskõik mis teemal. Panin tähele, et asjatundmatus andis kõnelejale kõige suurema kindluse. Ühel ringi õhtul ärkasin oma nõrkusega nagu Paulus ja sain kuulajad enda eest jooma. Alevis Piritistide ringis kirjeldasin hingede rändamist ja kõik uskusid, et oma eelmises elus ma olin india maha ratsaspordiühingu aasta peol tegin mõned võimlemisliigutused ja kogu publik hakkas hetke pärast karjuma, käsi ringutama jalgadega trampima. Ühesuguse hardumusega kõnelesime karskuspidudel kui kodumaise õunaveini degusteerimist pidustustel kolm korda aastas pidasin kõnekoosoleku Keskvanglaeluaegsete vangide õpperingis. Juba pärast esimest lauset, kallid härrad ja saatusekaaslased, olen rõõmus, et ta nii rohkearvuliselt olete kohale saabunud. Avaldasid nii vangid kui ka valvurid mulle poolehoidu. Kui olin 14 aastat kõnemehe ametit pidanud, anti mulle propagandanõuniku aunimetus ja kodukihelkonna elanikud ehitasid mulle talgu korras oma maja, mille andekas soome arhitekt oli projekteerinud kõnepuldikujulise. Kuid iga amet toob kaasa oma ohukirjanikud ja kunstnikud haigestuvad alkoholismi, autojuhte ähvardab vingumürgitus. Filminäitlejate kutsehaigus on suurusehullustus ja poliitikutel alaväärsustunne. Mulle ka jälle oli muudeban. Talgutega ehitatud maja läks maksmata maksude katteks valla kätte ja sellest tehti valla arstile suvekorter. Ja nüüd siis olen kolm aastat pealinnas Päästearmee majas elanud. Ei, kallid sõbrad, alkoholil ei ole selles küll mingit osa, et ma nüüd tuntud õmblusmasinafirma agendina tegutsenud. Selle töö sain ma seetõttu, et olin endine elukutseline kõnemees. Aga kunagi väevõimuga teada tahate, miks ma kõnemehe ameti maha jätsin, siis ma räägin teile. Väärt lugu niisugune. Ligi neli aastat tagasi ilmus minu koju sellesse talgutega ehitatud majja põllumees Augustin, müssonen oli pühapäeva hommik, linnud laulsid, ojad sulisesid ja ka muidu oli mõnus olla, nagu üldse vanapoisil, kellel on võimalus kosida ainult publikut. Härra hauas kainen, ütles Talumees, nõissonen rutakalt. Teie abi on vaja ja nüüd on pagana kiire. Kas tulekahju? Küsisin ma ja hakkasin kuube selga tõmbama. Meie pidu on seal, täna algab paari tunni pärast kommulainena isa kõnelema tulla, tal olevat kõht pahasti lahti läinud. Kommu lainen, on see konsulent, kunstlik leevendaja ja mis veel? Ja nüüd peaks peokõneleja saama, kuna see on välja kuulutatud ja puha. Mis pidu, kas siis täna on koguni kolm pidu? On, on väga, see on meie pidu. Seakasvatusühing peab oma kümnendat aastapäeva ja kommulaise kõht on lahti. Käskisid küsida, et kui teile sobiks teie käes see kõne ju ikka läheb? Raputasin pead? Ei, nüüd vist ei lähe. Ma ei tea ju seakasvatusest mitte midagi? No küllap ta nii palju teate, kui komulainen, see ju ka rohkem lehmadega. Tulge nüüd ometi, küll meie ühing maksab ja kenasti maksab. Ametimehele katsusin ikka veel keelduda. Teema on mulle võõras ja ma ei oska, eks tempore kõnelda. Nii peenelt pole vajagi kõnelda, räägite lihtsalt niisama, et kõik aru saavad. Et selle komulaise kõht pidi juust ka nüüd lahti minema. Aga teise läheb, asi on siis klaar, lõiga see siis nüüd nii tähtis pole, mis te räägite või kas seda ikka keegi, kuula, rahvas läheb kõne ajaks tavaliselt puhveti või suitsetama või niisama saalist ära. Kui te ikka midagi ütlete. Nad on tunni aega andnud sellest võist aitab, aga võib ka pikemalt rääkida, kui asja on. Augusti öösel oli kiire ja tal ei olnud aega mu vastuväiteid kuulata. Ja nii ma siis hakkasin valmistuma peoga. Läks kell on kangas ja kasvatuse ühingu 10. aastapäeva pidustustel, mis peeti kirikukülas pühapäeval, viiendal augustil algusega kell 11 hommikul. Lugesin kiiresti rahvatarkusega õpikust artikli, mida peab iga soome kodanik seast teadma ja läksin jalgrattal kiriku külasse. Sõitsin otseteed Algkooli juurde, kust kuuldus meeltülendavat puhkpillimuusikat. Publik viskas mulle pisut võõrastavaid pilke, kui ma peosaali astusin ja esimesele pingile istusin, punaste ameti eesriiet vahtima. Võib-olla seakasvatajad pettusid, et komulainen oli omas ka isegi ära vahetatud. Pidustuste juht ronis lavale ja teatas kaunilt artlikuleerides, et nüüd kuuleme peogenet. Tõusin eesriide ette üheaegselt õpetaja Suosega, kes minu teada kasvatas ainult kanu ja porgandeid. No võib-olla on ta endale jõulupõrsa muretsenud, mõtlesin ma. Vabandust, härra omas, kainen, ütles õpetaja Suwanen. Vabandust, härra Suhanen, ütlesin mina. Kui me teatud aja olime, vabandust palunud, haaras õpetaja Suhanen mul käsivarrest kinni ja tõmbas mind eesriide taha. Mina kõnelen, ütles õpetaja Soonen, võib-olla. Aga mina pean peogane, mina samuti pärast mind. Õpetaja Suhanen kehitas õlgu ja mina tungisin läbi eesriidel prao publiku ette. Mitte keegi ei plaksutanud ega vilistanud ka mitte. Ja nii ma võisin kohe alustada. Kallid daamid ja härrad, kallid kasvatajad. Isamaa ootab meilt palju hästi arenenud kulte healoomulisi ja suuri emiseid. Me peame oma kasvandikke vastu õrnad olema. Kogu imetlusaja jooksul peab igal väikesel olevusel oma nisa olema. Aga kui emal ei ole küllaldaselt piima, peab väikesed põngerjad lutipudelist nimetama. Mida pikem on nimetus aeg, seda tugevam on põrsakese kasvu. Publik hakkas köhatama ja köhima, nii et mul tuli häält kõrgendada. Meie suursugune kasvandi kodustati vististi juba nooremal kiviajal kuid igal juhul palju hiljem, kui kitsed ja lambad ja lehmad. Praegused tõud on kas lont või püstkõrvalised, kas sileda või kähara karvalised, valged või värvilised. Meie armsad kasvandikud, on segatoidulised, kasvavad siginevad hõlpsasti. Kuna nad oma toiduhalvasti läbi närivad, tuleb neile anda rohkem pudru taolisi toite. Nad ei söö putru. Hüüatas keegi naishääl tagumisel pingilt. Nad tahavad võileiba ja kompvekke. Neile võib sööta ka kõiki toidujäätmeid, jätkasin ma rahulikult ja pidage meeles rohkelt fosfor, lupja. Tõugult tuleb nõrgemini sööta, sest need ei tohi rasva minna. Esimeselt pingilt läks kolm naisterahvast minema ja saali tagaotsast kuuldus vilistamist. Jätkasin katkestamata. Soome maatõugu on kaks tüüpi ida ja Lääne-Soome tõug. Ida-Soome tõug on kasvult üsna väike, küürus seljaga pika ja kitsapeaga värvilt valge, kollakas võimusta, kirju, harjased, pikad ja tugevad. Publik hakkas lärmama. Nüüd märkasin, et lava vasakule äärele oli mikrofon. Hakkasin kuulajaskonnaga võistlema ja mul läks korda oma hääl kuuldavaks teha. Kui jõudsin oma ettekande tõelise kulminatsioonipunktini jõulutapmiseni kukkuse esimeselt pingilt kaks naist minestunud põrandale kümmekond tugeva kandilist meest, tormas lavale ja hakkas mind eesriide taha lohistama. Haarasin mikrofonist kinni ja jätkasin. Liha säilivus ja kvaliteet oleneb tapmisviisist. Kui torkamisel kasutatakse mustanuga, võivad bakterid mööda veresooni tervesse keresse sattuda. Kaks laia kämmalt vajus mu suule ja ma pidin oma kõne lõpetama. Mida see tähendab? Küsisin vägivaldsetest peo korraldajatelt. Siis märkasin oma kõrval talumes augustil nissost, kes mulle otse suu ehkis rauas, kainen, rauas, kainen, teid oodatakse. Pidu hakkas juba tükk aega tagasi, te pidite ju peokõnelejaks tulema? Peokõnelejaks, nii me ju leppisime. Seakasvatuse ühingu pidu peetakse noorsooseltsimajas ja kommu, naisel on kõht lahti. Ma ei palunud toimumisaega, ainult küsisin alistunult. No mis pidu see siis on? Lastekasvatuse ühingu aasta pidu, ütles keegi kõhetu mees ja heitis mulle eriti sealiku pilgu. Siin on peokõneleja õpetaja Suhonen aga ta sai äsja südamerabanduse. Augustini üssonen, haaras mul käsivarrest kinni ja ütles, kas me ei läheks? Tulge ja jätkake siin jälle, kui vahepeal meie teol olete ära kõnelnud. Kuradima värk, kohed sellel komulaisel just täna kõht lahti läks. Ainult siis, kui mul on küllalt aega või kui mul on sant tuju. Eile just oligi säärane päev. Mul oli poolteist tundi aega, et jõuda linna südamesse. Messuhalli Kiiret mul polnud, aga sant meeleolu oli mul nimmevalude ja issi ja seepärast vasakus jalas. Aleksi peatuses oli rahvast murdu. Kuigi ette sõitnud tramm oli puupüsti täis. Tunduse eesotsas veel ruumi olevat. 40 inimest rüseluses tagumise ukse juures. Vool kandis ka mind vagunisse sisse. Ma katsusin oma haigele jalale vaba toetuspinda leida, kuid tagajärjeta mingisugune sportlase moega nooruk masseeris minu vihjest oma korvpalliga. Ma püüdsin vabaneda tema naabrusest, kui keegi lõi mind kõige õrnemasse kohta. Ühel soliidsele daamil oli kandekotis mitu vigurvormis lillevaasi. Astuge palun ettepoole, eespool on ruumi üürgaskonduktor. Asusime pealetungile. Keegi härjakaelaga jõumees ajas rinna ette, trügis enda alla paar naishinge, kolm last ja õemeeshinge häbenema toos kriiskas üks noor reisija. Te viisite mul kübara peast. Sellises omas jääb kebar ainult ette. Vastasjõumees. Ooey Mukonnas ilma ja minu uued kingad kuuldus naiste nutu kuskilt pingi poolelt. Konnasilmadega ärge trammi trükkige tähendas jõumees. Mu käekott on kadunud, ühines nutulauluga kolmas naine. Mu lapsevanker on läinud ääritsus neljas ööülikooli, teatas konduktor, palun astuge ettepoole, ees on laedam. Isegi täitsa lae kähises, üks ära joodud häälega ja suurte peast eemale hoidvate kõrvadega vanamees, kes pole veel piletiraha maksnud, küsis konduktor ammu makstud urises vanamees. Maanõuandeid piletiraha veel tagasi. Mu kaabu on jalge alla tallatud. Palitule pole ühtegi nööpi ette jäetud. Neetud, Frank. Ta ei lõpetanud lauset, kuna üks daam torkas kogemata oma vihma, Marju talle otsapidi suhu ja rõhus õlaga akna katki. Tramm jäi seisma, kohe algas tagumise ukse juures ruselemine, vähemasti poolsada inimest asus rünnakule. Ühel oli käes hiigelsuur kohver, teisel aiatool, kolmandal pesumasin, neljandal madrats, viiendal pesukorv. Teistel oli väiksem pagas, portfellid, tordid, lilled ja aknas alusiid. Jõumees ajas uuesti rinna õieli ja trügis ettepoole. Seekord surusta ennast kespaigani, jättes enda alla väikesekasvulisi maksuametnike. Sel hetkel hüppasin ma valu pärast kohapeal. Üks lugupeetud linnakodanik torkas mulle ribi kontidesse mingeid paberisse mässitud oraga. Holise metallist kardinapuu või mõni kivipuur. Ma ei saanud aru. Mavarusin ettepoole, niipalju kui ruumikitsikus võimaldas. Ja kui teine lugupeetud linnakodanik minu õlgadele oma tööriistakasti tõstis ja ise piletit ostma hakkas, ei suutnud ma enam vastu pidada. Hädaldasin tahtmatult. Elurõõmus jõumees, naeris südamest. Mis te siis ronite, trammi kui teilonisias ja nimmevalud siin saate igast hädast lahti, kui see pole just surmatõbi. Siin on nii soodus paik siin ole kas või silmini täis, ikka ei kuku, sest igast küljest on toedal närvilisus, haihtus ja kõik tundsid end nagu kodus. Klaaspale teatas konduktor. Algeni hea, astuge ettepoole, ees on täiesti tühi. Alustas uuesti vihmavarju otsaga vaikima sunnitud vana mees, ent jälle katkestati teda poole sõna pealt. Tramm jõnksatas ja üks abitult tuge otsiv reisija vajutas oma puhta pesu bambuga vanamehel suu kinni. Jõumees lausus jälle lepitavalt. Ärge riielge trammis, nii kena on enda ümber inimesi tunda. Kolm aastat tagasi kerkis järsku mõõte raske probleem. Ma pidin alustama ehitustegevust. Aga enne, kui hakkan selle probleemi eri külgi kirjeldama, palun teid kannatlikult ära kuulata, väike ajalugu. Elasin linna lähedal. Kunstnike arvates oli koht maaliline luuletajate arvates luuleline ärimeeste arvates mitte tulus. Ja minu oma meelest nii odav, et mulle see kõlbas. Ühele samal krundil oli kaks väikest elumaja ja neil ühine kõrvalhoone. Selline ilus punaseks värvitud putka, mille uksel oli nii sees kui ka väljaspool haakputka ümber, kasvas paar leppa laululindude jaoks ja metsviinamari. Vot see imeline paik inimelu vaiksete hetkede veetmiseks. Ühel päeval ja nüüd on sellest tõepoolest kolm aastat möödas, kui peremees teatas, et ta oli teise elumaja müünud perekonnale kus peale mehe ja naise oli 11 alaealist last. Väga meeldivad väikesed tattninad, naeratas üüriperemees. Ma ei usu, et nad teie rahu rikuksid, vastupidi lapsed võivad täita ja kirjanduslikus tegevuses abistada. Raputavad ärkvele teie uinova inspiratsiooni. Noh, mis mul võiski laste vastu olla, kui nad vähegi normaalsed on, siis rebivad nad kärbestelt tiibu, loobivad kividega vareseid ja aknaid, näppavad naereid maa seest ja õunu, puu otsast peavad 11 juukseid ja mind ninapidi. Niisiis, üsna teretulnud naabrid. See päris probleem sündiski sellest, et üüriperemees teatas, et on müünud uustulnukatele teise poole krundist ja just selle poole, kus asus see väike punane putka, mille seintel haljendesse äsja mainitud metsviinamari Te peate omal kulul endale ise kõrvalhooneid vana. Kui kunagi ära kolite võite putka kaasa. Leppisin teie uue naabriga kokku, et võite nii kaua tema mets Liina Maria majakest külastada, kui teie oma putka valmis on. Ma kuulun nende meeste hulka, kes kunagi ei suuda oma huvide eest väljas olla. Oleksin võinud öelda, et ei ole üürniku asi ehitama hakata või et mul pole seda putkat vajagi. Võin suurema vaevata sõita, bussiga linna oma teatud asju toimetama või häda korral siin lähedal metsas käia. Kuna ma olen maailma poolt muserdatud mees ja igas asjas alistuma õppinud, vastasin nukralt. Ega siis vist muud nõu üle ei jää, kui tuleb ehitustegevust alustada. Üüriperemees pidas mind tõeliseks härrasmeheks ja soovitas mul esmajärjekorras pöörduda tuntud ehitusmeistri poole. Mina pöördusin ja see ei tähenda see veel mitme teise poole pöördumist. Te peate esmalt ehitusloa hankima, ütles ehitusmeister, kes ise just niivõrd liikumist harrastas, et pilgutas silmi. See on äärelinnarajoon. Koeraputkad ei tohi ilma ametliku loata ehitada ja enne seda peate muretsema projekti. Ma võin ise projekti teha, ütlesin sinisilmselt, kuna mul on sinised silmad. Ei lähe läbi, ütles ehitusmeister. Ainult arhitektidel on õiguse hooneid projekteerida. Teil on õigus siis hiljem ehitise siseseintele kritseldada, milliseid joonistusi tahes. Ja nii ma siis tellisin arhitektilt projekti ja sain selle kätte kolm kuud hiljem. Mõõt üks, 50-le. Hinda ei tihka ütelda, sest mind võidaks siis loll peaks pidama hakata. Suursugune projekt kaenlas, läksin ehitusluba taotlema. Ametnik number üks silmitses projekti ja andis selle tagasi, märkides kuivalt. Te peate kõigepealt täitma avalduse blanketi v 16 murdsee 144. Kust ma võin blanketti saada? Neid saab riiklikust trükiste laost. Aadressi leiate telefoniraamatust. Kas ma tohin telefoniraamatut vaadata? Kahjuks mitteraamat on mõeldud ainult meie asutuse ametnikele kasutamiseks. Sõbraliku politseikonstaabli juhatust mööda leidsin trükiste la sain blanketi, täitsin selle ära ja läksin uuesti ehitusluba taotlema. Ametnik number üks oli hommikueine. Ootasin tund aega ja oodates kirjutasin oma uue romaani esimese peatüki. Ametnik number üks ilmus luugi taha. Oleksin ma 20 aastat noorem olnud, oleks ta mulle kindlasti näidanud keelt. Nüüd ta ainult osutas meelt. Mis asjadel jälle on, küsis ta puiselt ehitusloa avaldus, palun. Tavades loa taotluste ütles. Kolmas luup paremal. Torkasin paberit paremalt kolmandasse luuki. Need tulid peaaegu kohe tagasi julmade sõnade saatel. Siit antakse ainult sauna ehitamise lubasid teine luup vasakul. Siirdusin vasakule. Ametnik number kolm kahmas mu paberid märkis. Muretsege pabereid juurde, kirikuõpetaja tunnistus või väljavõtet tsiviilregistrist, tõend selle kohta, et hoolduse all pole väljavõte maaregistrist krundiga art ostuleping või maarendileping, Rõuge tunnistus ja kaks fotot, tõend varandusliku seisu kohta. Kuulasin alandlikult ja kirjutasin üles. Kummardusin sügavalt ja tänaseni. Ametnik number kolm pistis pea aknaluugist välja ja vaatas mind hämmastusega. Ta ei olnud varem nii alandlikku kodanikku näinud. Ta võib-olla mõtles endamisi. Vaat see on mees, kes on teel taevasse. Või on ta siis lihtsalt nii äraütlemata loll? Ei ta esimene oletus oli siiski tõele lähemal, sest alandlikku alistuma meelega läksin, muretsesin kõik vajalikud tõendid ja ilmusin kahe nädala pärast sama ametiluugi ette. Vastus tuleb postiga, ütles ametnik number kolm, mille pärast seda, kui avaldus on läbi vaadatud. Tänan väga. Mida 1000 tänu. Ta kindlasti naeris mu üle. Ta ei mõistnud, et ma tunnen sügavat austust püha bürokraatia vastu, mis nii paljudele meestele naistele elatist annab. Mina olin ainult üks miljonitest, kes bürokraatiat jalul hoiavad. Mina ju olin paluja ja palujad on isikut, kellele pole kunagi veel nii tugevasti tagumikku löödud, et nad palumise lõpetaksid. Kaheksa kuu pärast sain rõõmusõnumi. Mulle oli antud ehitusluba. Läksin lunastasin loa välja ja toimetasin selle otsekohe ehitusmeistri kätte. Nüüd võite tööga alustada, hüüdsin innukalt. Vastus oli ei või, me oleme alles alguses, kallis härra. Nüüd pean mina omakorda oma luba taotlema. Oma väga esitus tuleb ju mulle. See on kõrvaline asi, mis mind ei huvita. Alakene nüüd, asi on selline. Mina pean taotlema linnavalitsuse ehituskontrollibüroolt loa hakata tööde üldiseks vastutavaks töödejuhatajaks. Avaldus tuleb esitada blanketil number M A 504 A murd 100. Kui linnavalitsus peab vastuvõetavaks minu kinnitamise, selle tähtsa ülesande täitjaks võetakse selle kohta vastu otsus, mis on kirjutatud blanketil. 53 A murd, 163 leil ja tempelmargid tulevad ühtekokku. Ma kuulasin ja midagi ei kuulnud. Laulis ennevanasti, suur luuletaja. Jälle näitasin üles imetlusväärset rahulikkust. Aastaajad vahetusid mu mälestuspildid, ehitustegevuse algperioodist hakkasid vähehaaval fossiilseteks muutuma. Külastasime ikka veel naabri punast majakest ja mõnikord juhtusin laste mängu segama. Nad nimelt kasutasid seda väikeste osmikut oma mängumajana. Nad küpsetasid istelaual savisaiu ja tegid tähtsatest paberitest lohesid. Hakkasin juba oma individuaalehitist unustama, kui sain ehitusmeistrilt rõõmustava teate. Teda oli kinnitatud vastutavaks ehitusmeistriks. Lõpuks ometi võisime alustada. Oli vaja ainult maapinna uurimust teostada. Seda uuriti. Oli kaks võimalust. Kas hoonet püst palkidele ehitada või valada alusplaat. Mavalisin alusplaadi. See oli muidugi momendi mõttevälgatus. On ju ikka ohutum seada end plaadi kui palgi peale. Alus valati valmis, aga siis tuli töö katkestada. Betooni tehnilise uurimise laboratoorium tahtis tingimata uurida surve kestvust, enne kui ehitustöid jätkatakse. Andsin rõõmsa meelega alla, sest olen kindlalt sellel arvamusel, et kui ehitan, siis ehitan igaviku jaoks. Ka ehitusmeister esitas oma väärtusliku seisukoha. Vundament ei tohi kõikuda. Ja ega ta muud ei öelnudki. Nõudis ainult oma osa töörahast endale silm selge, nagu vaaderpassi mull. Kuu aega ootamist ja seejärel sain materjali proovimise ülevaate blanketil see number 24 330 murd esimene kannatab koormust. Suurepärane. Jälle veidi tööd jätkata, oli ainult vaja saada tervishoiuosakonna seisukoht. Avalduse kaudu loomulikult. Kolm ametnikku hakkasid avaldust ja lisasid uurima. Poole aasta pärast tegid nad oma otsuse pärast tõsist hääletamist. On uurinud ja pärast läbikaalumist teatab, et ei või lubada puuega metalltünni, vaid tuleb juuresoleva joonisele vastavalt ehitada umbkaev, kuivõrd linna tänava ehitusosakond seda lubab. Aeg ja koht, nagu ülalpool märgitud. Tänava ehitusosakond hakkas avaldust arutama ja saatis selle koos oma seisukohaga fassaadide komiteele kes nõudis arhitekti projektis märkimisväärseid muudatusi. Ja ei näe võimaliku olevat lubada akent ukse sisse sellisele kõrgusele, nagu see on juurde lisatud projektis. Vaid aken tuleb paigutada ukse ülaserva kõrgus põrandast 155 sentimeetrit ning aken ei tohi olla südamekujuline, vaid see peab olema nelinurkne ja selle mõõdud peavad olema 25 korda 35 sentimeetrit. Kes selle otsusega rahul ei ole, võib esitada kaebuse 30 päeva jooksul, kaasa arvatud kaebuse esitamise päev. Ehitusmeister toimetas projekti arhitekti käte. See istus ja mõtles 10 minutit. Siis ta ainult istus. Möödus kaks nädalat. Arhitekt teatas, mis ma projekteerisin selle maaga. Projekteerisin. Me esitame kaebuse. Meie kaebuse peale ei ole vastust tulnud kuid selle asemel tehti täna linna generaalplaanis üsna märkimisväärne muudatus. Just see koht, kuhu rajati tugev betoonist alusplaat, jääb peatselt ehitatava liiklusmagistraali alla ja kogu territoorium on pandud ehituskeelu alla. Jäätisebaari väikesele Avakese taga on suitsutundi pidamas neli muinasjutuliselt värvikat juukse Koonalt. Punapäine preili Salo, Cucula lillajuukseline neiu, Lilluka, hallipäine preilid, Timpula ja valgepäine preilid til. Oigas põles hurmav. Ma pean küll ütlema, et luule Annika, kihvt kuulakes nüüd hädada ida ida häda Ta puuhobu autoa, onu, tädi, onu, komm ICOM. Anne aeda. Põles kena värk. Mul läheb olemine heaks koma niisukest, loen seal õige lüürika või selline, nagu mulle meeldib. Kas põleski yht? A-d on minu meelest kägine veel Loidi raamat, las ma tõmban ehteks maha. Või noh, nüüd ma võin lugeda, tuli tädituudi tädi kotkudkot, hüppagaks pakkisi diskis. See on nii ellu. Mu meelest on see hurmav, kes selle raamatu kirjutas, seieri kiires ikka seal varjunimi härra on sees plika või untsu, ma arvan, et seal plika, see on geenius ja veel nii noor. Kui noor siin tagakaanel on öeldud, et see on alles kaheaastane koi, ajatu juba oskab luuletada. Kas seal raamatus midagi julget kah on? Ma mõtlen, seksi või midagi niisugust ei ole, aga siis teises raamatus on küll ma tõmban, esiteks sa oled maffia, siis loen. Kuulakes nüüd kuube, riisub, võta lonks ja püksid läksid. Kluk, lukk verd, Malemmin, libu, telefon, sadism, masohhism, suur geenius, pepu, liha paistab, koidab. Kuigi üht juukest oskaks etele kirjutas kaane peal seisab ette Jeppe, Jaakko karsladwalwanen. On see ka varjunimi ei ole. Sa oled tohman või jeebee jääga Kreeskle Talvanen on suur sur, luuletaja jutt sai riikliku preemia ka veel. A on seega kaheaastane. Natuke vanem sai just 18, nii vana juba meeles, seeri kirstu lam, parem. Nüüd peaks tundi minema. Õhku ükskord selle alkoholi läbi saaksid, kesk oli, pääseks. Läki nüüd, muidu mata õps mõtleb, et me Johnsoniga kuskile mujale vajusime. Seltskond tõusis lauast ja läks aeglase astumisega suure laste latraid algkooli poole. Neli muinasjutulist värvikat juukse Koonalt lehvis tuules. See oli hurmav.