Tänases saates me räägime Württembergi printsessist sellest ilusast, noorest naisest, kelle elutee lõppes rohkem kui 200 aastat tagasi koluvere lossis. Ja selle saate alguseks sobib tsiteerida tema isa, kes on kirjutanud umbes nii. Vaid lihtinimene võib abielult õnne oodata, kuivõrd ta on alati oma valikutes vaba. Minu seisvusest inimene peab abielluma hoopis teistest kaalutlustest lähtudes. Sellise abielu puhul räägib kaasa kõik muu peale südame ja tagajärg on, et inimesed on kibestunud ning teevad õnnetuks ka oma lapsed. Tänase saate külaline, Julius Põldmäe, jurist, hariduselt Aga kutsumuselt ajaloo huviline ja täna räägibki ta siis selle loo, mis on seotud selle koluvere lossi ka. Aga tal oli ka endal isiklik side selle lossiga, kuna ülemused soovisid teatud perioodil, et algaja, kuid edukas kolhoosi esimees peab õppima põllumajandust ka kõige praktilisema külje pealt alates siis juba traktorite ja autode remontimisest. Julius Põldmäe. Mul on selle pika loo jaoks enda jaoks kaks algust. Üks algas 1956. aastal helmes, mil ma olin sealses põllumajanduse mehhaniseerimise koolis õppimas traktorite ja kombainide asendust. Ja ühel ilusal juuli laupäeva hommikul sõitsime koluveresse külla samasuunalise kooliõpilastele. Meid paigutati korterisse koluvere lossiväliselt jäätis, loss väga suursuguse mulje. Ta oli raske kivist seintega. Hoopis teistsugune kui tavaliselt mõisahoonet kuna see oli kunagi kuulunud Saare-Lääne piiskopile. See loss asub nagu saarel. See oli ümbritsetud sügava kraaviga. Pargis oli mitmeid tiike sildu ja see park ise oli väga võimas laialdasel maa-alal ja oli piiratud raudkivist raske müüriga. Ma mõtlesin Nendele inimestele peamiselt sakslastele mõisniku talle, kes seal olid sündinud-kasvanud elanud sugukond kaupa, kuidas ebatervislik olukord nende tervisele mõjus. Pühapäeval oli meie võistlusest ilmunud jälgima ka mitmed kohalikud elanikud. Ma nägin ühte soliidset papat, kes istus suure puu all pingil. Ta õiendas mind, ütleb, et ta ei ole kohalik elanik. Ta ei ole siin sündinud ja kasvanud. Ja lossist teate väga vähe. Kuid ta on kuulnud siiski traagilist lugu. Kuidas üks noor lossipreili on seal lossis elusalt maetud. Kullamaa. Kus aga enne, kui me selle loo juurde läheme, mis mulje sul on see suur vägev hoonemürakas, mis seal muidu toimuste olite seal juhukülalised, mis teistes ruumides. Kord oli seal põllumajanduskutsekool sepp, kool töötas seal mitu aastat. Elasid selles janulised elasid selles majas, see kool oli tõesti seal, aga seal oli varem olnud vangide kinnipidamiskoot seal siis vene või eesti alla. Eesti ajal oli seal noh, nii kurjategijate, noorte kasvatusmaja. Vene ajal siis kui ma enne seda olin sealt mööda sõitnud ja, ja seal lossipargis käinud oli seal vangimaja Need, üksikud nähtavasti väheohtlikud vangid istusid seal vangiriietuses seal pinkidel ja jalutasid seal ringi. Läheme nüüd siis selle õnnetu noore naise juurde, kes 24 aastaselt omamaised päevad lõpetas siin. Tal oli selleks ajaks, kui ta oli sinna toodud, tal oli juba tegelikult neli last vist, kas oli nii? Tal oli kolm last, aga ma jõuan selle teema juurde. Täpsemalt ja lähemalt. Kuid ma pean enne enda tegevusest rääkima, et mul oli see teema elavalt maetud inimesest oli mul kuidagi nii erutav. Ja üheks niisuguseks kohaks, kus ma sain kõigi pahede raamatutega ja seal kirjutatuga tutvuda oli akadeemia teaduslik raamatukogu, eriti selle balti kaasakond. Ja üheks niisuguseks allikaks oli ajakiri päid reege Surkunde eest, liiv, fun, Kurlands. See oli baltisakste väljendab ajakiri, kuid kirjutades kohalikest oludest palju ja mitte mitte halvasti, vaid päris heatahtlikult. Kord lugedes ajalehenumbrit 1901.-st aastast nägin ma seal pealkirja mis eestikeelses tõlkes kõlab nii Württembergi, printsess Auguste, surm koluvere lossis 1788. See oli vesi minu veskile, kuna seda see juhatas mind mitukümmend aastat tagasi kuuldud temale koluvere lossis. Ma võtan aluseks Katariina teise valitsemisaja, kuna see on aluseks selles järgnevas loos. Katariina oli sündinud-kasvanud Saksamaal. Ta oli mürskonna vürsti hinnaks printsessiks ja ta oli 15 aastasena koos emaga toodud Venemaale, et temast kasvatada Venemaa tulemast, keisrinna. Temast pidi saama noore Peetri elukaaslane. Katariina elas kiiresti sisse Vene ellu. Ta muutis oma mitmed eesnimed üheks venepäraseks, nimeks Katariina. Ta vahetas isegi usku ja hakkas juba kasvama koos Peetriga. Oli kasvamas Katariina poeg Paul, kes oli sigitatud kolme inimese poolt. Kuna täpselt Pauli isa ei tea, sest Katariinast räägitakse peamiselt seoses tema favoriitidega, tema armukest ega eesti keeles otse välja öeldud. Nimeliselt 12 peale selle olevat olevatel teisi kallimaid. Samal ajal kasvas. Ei juba täisealiseks Kadrina ja Peetri poeg Paul Paulil võeti jälle abikaasa Saksamaa printsesside hulgast, seekord Württembergi printsess. Selle Pauli abikaasa vend kindral sõitis külla oma õele Peterburi õukonda. Ta tuli koos oma noore naisega vaevalt üle 20 aasta vana ja neil oli sündinud juba selleks ajaks kolm last, kaks tütart, üks poeg, see noor printsess oli olnud väga ilus, äärmiselt ilus ja ta oli olnud liikuv sädelev naine. Ta oli võitnud kohe õukonna meeste tähelepanu ja see tekitas Katariinas teatavat kahtlust, kuna ta kartis, et mõned tema favoriitide hulgast võivad langeda selle ilusa särava noore naise ohvriteks. Nende hulgas võis olla ka tema üks kuulsamaid favoriite vürst Potjomkini kes oli tema kõrval pikemad, et aega kui teised. Ja Katariina tuli nüüd mõttele see perekond kindrali ja tema noore abikaasa perekond kuidagi Peterburist ära saata. Ja nad ei tahtnud, ei avaldanud soovi Saksamaale minekuks. Tagasiminekuks nimetas Katarina selle saksa kindralihalduriks Soome ja nad pidid asuma elama Viiburi linna. Seal elasin lühikest aega, printsess sõitis sealt kiiresti ära Katariina juurde. Kurtis oma mehe pärast. See olevat olnud ja pidi olema väga toores, pidi teda solvama seltskonna ees pidi teda isegi peksma. Taleot pisarsilmil põlvili palunud Katariina, et see lubaks teda lahutada oma meest, kes minevat aina tooremaks olevat teda vedanud põrandat pidi juuksed kinni hoides ühest ruumist teise ja peenses vandus, et tema enam sinna tagasi ei lähe. See ei klappinud Katariina plaanidega. Ta mõtles välja plaani printsessi asumisel saatmiseks. Katariina oli mõnel korral käinud Eestimaal. Tal olevat siin loodus ja elanikkond meeldinud. Tal oli isegi kuulus riigile. Koluvere mõis koos koluvere lossi ka. Ja ta saatis printsessi koos kaaskonnaga asumisele koluvere loss. Tema saatkonda ja kaaskonda kuulus printsessi kaua aegne teenija Saksamaalt kaasa toodud prantsuskeelne õpetaja koos abikaasaga üks mees, kammerteener ja kaks ohvitseri, kes olid ette mõeldud sidepidajateks tegelikult aga olitama kaitsjateks praeguses mõttes turvameesteks. Sel seltskonna ülemvalitsejaks määras Katariina. Kindral Reinhold on poolmanni. Miks niisugune tähtis kohtu usaldati just kindral poolmanile. Holmanni peeti rahva hulgas vendade Orlofi heaks tuttavaks. Ja teda kahtlustati Peeter kolmanda tapmises koos vendade Orloffidega. Sellepärast võib-olla tahtis Katariina temast õukonnas lahti saada. Niisiis asus Reinhold fon poolmann elama koos tema hoolde usaldatud seltskonnaga kolovelloosis. Ta oli lesk perekonnaseisult ja koos koluvere lossis oma kahe poja kahe tütrega. Varsti oli kuulda, et poegade isa vahel oli tekkinud lahkhelid. Isegi riid ulatus lossist välja ja arvati, et selle põhjuseks oli ülemvalitseja ja tema hoolealuse lähedane suhtlemine. Pojad lahkusid lossist, Polmann jäi üksinda elama. Koluvere loss. Väike vahemärkus poorman oli kuuekümneaastane ja ja printsess 24. Ja nii see oli tegelikult kuid tõenäoliselt tekkis nende vahel päris lahe lähedane vahekord. Katariina ei suhtunud printsessi põrmugi halvasti. Nende vahel tekkis kirjavahetus. Katariina kirjadest on kaheksa säilinud arhiivis oma poolt printsess saatnud talle neli alles olevat kirja. Seal lõbustavas toonis on tekst koostatud. Seal räägib Katariina oma pikast sõidust lõunariikidesse koos Potjomkini, aga millest on tekkinud jutt Potjomkini küladest? Katharina küsib oma kirjas, kuidas printsess on rahuldama olukorraga ja printsess vastab, et tema on täiesti rahul. Eriti rahulanda ülemvalitseja kolmanniga ning keda ta iseloomustab väga heades sõnades. Mis seal tegelikult juhtus, seda muidugi ei tea täpselt kuni ühe traagilise juhtumini. Mõisatöölised koristasid parajasti viljapargi müüride taga, kui nad kuulsid õudset naisterahva kisa lossi poolt. Neil oli selge, et lossis toimub midagi erakordset, midagi kuritegelikku, kuid nad ei saanud kuidagi aidata, kuna mõisatöölistel oli võimatu lossi minna ja õhtul saadite lossist väljapuusärk. See paigutati kullamaa kiriku kabelisse ja sinna määrati valvesse kaks soldatid. See oli olnud väga vihmane. Välk oli vinud ja Go müristanud, kuid vaatamata sellele halvale ilmale olid soldatid lahkunud oma postilt ja jooksnud koluvere lossi oma ülema juurde. Nad olid rääkinud, et nad ei julge oma postil enam edasi olla kuna krabilist oli kuulda naisterahvakirjeldusi ja üminet peale selle. Nii, ja nad olid kindlad, et seal võis olla tegemist ainult vaimuvaimudega, kuna nende teada kabelis ühtki elavat inimest ei olnud. Kindral poolmann püüdis selgitada, et mingisuguseid vaime elus ei esine ja saatis. Hommikul kaevati kiiruga kullamaa kirikusse hauakamber, vooderdad see tellisest voodriga ja paigutati sinna kabelis olnud puusärk. Ei mingit kristlikku uskliku ärasaatmist, ei mingit vaimulikku teenistust, sealjuures mingeid külalisi ega käegasaatjaid ja see oli isegi kirja panemata. Kullamaa kirikuraamatus, ta oli tõenäoliselt poolmanni poolt tapetud maha maetud ja tema hauakamber oli kullamaa kirikus kaetud raske plaadiga. Ja see lukustatud ja nii jäi siis see haud sinna pikemaks ajaks seisma kiriku altari ees. Nüüd loo jätkamiseks pean ma pöörduma tagasi tsaari õukonda ja tsaariperekondade juurde. Katariina ja Peeter, kolmanda poeg. Mul oli saanud pärast Katariina surma valitseja postile temast ja Württembergi printsessist. See oli siis kaasa üritamegi vürst konnast asusid nad tsaari troonile. Kuid Paul oli veel all Lähen ja nõrgem valitseja kui Peeter kolmas, kes oli troonilt kõrvaldatud ja ära tapetud. Paul oli niisuguste eluga, aga et ta kiiresti vihastus ja mõnikord vihastas isegi mõne tegelase üle, nii et ta kaotas peaaegu teadvuse. Kuidas siis oli tõsiselt vihastanud, siis pekstes ta lihtsalt selle inimesega läbi kohapeal. Tsaari troonile asumisel tegi ta nii-öelda platsi puhtaks. Lätis kõik ministrid laiali, suure osa nendest Siberisse, ilma põhjuseta Siberisse saatis taga juhtivaid töötajatel oma tähtsatel kohtadel. Ja tema peale ei saanud kunagi olla Key kindel. Ukaasid, mida ta riigi valitsemiseks andis, olid täiesti võõrad ja Paul esimest hakati pidama isegi poole aruga valitsejaks. Nii tekkis temale varsaskond peamiselt õukonna liikmete ja ohvitserkonna hulgas. Paul taipas ise, et tema vastu on midagi liikumas. Ta muutus väga kartlikuks. Ta laskis enda ja perekonna jaoks ehitada Peterburi uue suure lossi. Ta ümbritses selle sügava kraaviga, laskis selle isegi vett täis tõmbuda. Ta laskis ehitada kolm rippsilda üle kraavi ja need olid sillad ja ööseks laskis ta kindlasti need sillalt üles tõsta, nii et tema juurde öösel ei saanudki pääsed. Ometi õnnestus salgal ohvitseri veel öösel tema juurde pääseda. Lossi pääseda. Paul kuuliselt treppidel on mingisugune liikumine. Ta hakkas ühest ruumist teise põgenema. Peitis ennast ühte ruumi kardina taha. Ohvitserid said sisse, hakkasid teda jälgima, saite kaardinud Te ja viisite laua juurde, ta kirjutaks alla troonist loobumise aktile ja oma vanema poja Aleksandri nimetamiseks keisriks. Paulu ei olnud sellega muidugi nõus. Ta hakkas ümbritsejaid roppude sõnadega sõimama, kuidas nad kõik Siberisse saata. Ja keevaverelise ohvitseril läks nii hinge, et haaras laua pealt raske küünlajala ja viskas sellega Pauli. See tabas täpselt otsaette. Ta langes pikali ja ei suutnud marru läinud ohvitserid enam keegi peatuda. Paul tapeti sealsamas. Sel korral. Nüüd troonile astus tema vanem poeg, nagu on mehed siin Aleksander esimese nime all. Ajaloolastel oli küsimuseks, kas Aleksander teadis sellest plaanist tema isa tapmiseks või oli ta ise kaasselles tapmise protsessis. Igatahes jääb küsimus lahendamata, kuid on teada, et et Aleksander kandis seda isatapja rolli endas eluaja. Aleksander esimene oli hästi haritud, ta oli saanud Lääne-Euroopa hariduse oma kasvataja tõttu. Temast kujunes nalja ka kuulus sõjamees. Ta sudis prantsuse keisri Napolioniga esimene jääd lahinguta kaotas kuid viimased paar leidsid lahingut. Jaa, Waterloo ta koos sakslaste, austerlaste ja inglastega võitis Aleksandria esimese sõjaväes abistasid teda ka launimetasin sakslased ja teised rahvused. Sakslastest tema seltskonda kuulus Württembergi vürst. Ja see viib meid tagasi Württembergi vürstkond, ta kus paariga ühinenud vürst teatas Aleksander esimesele, et ta on saanud andmeid selle kohta, et tema ema on aetud, kelle kõrvalisse kohta tema tahaks teada saada, kuhu ema on maetud et neid säilmeid tsaari nõusolekul tuua Saksamaale ja matta need kodumaa mulda. Aleksander esimene andis muidugi alluvatele käsu välja selgitada matmist oht. Käsk läks edasi alluvatele, sealt veel korda edasi alluvatele ja moodustati kolmeliikmeline komisjon. Neile anti abiks üks puutöömeestena imetakse puude meistriks tegeliku töö läbiviimiseks. Nad avasid hauakambri. Ma leidsin sealt eest kastis oleva puusärgikast olid nähtavasti niiskuse tõttu lagunenud seal. Nii et töömees pidin selle kasti laudhaaval sellest hauakambrist välja tõstma. Selle protseduuri kohta koostati üksik asjaline akt. Puusärk oli säilinud tervena, seal oli kaetud punase sametriidega kuid lähemalt silmitsema. Seal leiti seal nurkades augud, mida nähtavasti rotid olid sisse uuristanud. Puusal kavati. Sealt leiti ainult puhas, ilma lihali jäänusteta inimese luukere. Selle kohta kirjutatakse ta oli normaalses surnuasendis puusärgis kuid tema Neude luud olid rohkem üksnes eraldanud, eemaldunud kui Tavalisel surnud. Seal oli jäänud ja alles ka matuseriiet räbalad. Ja selle järgi sai kindlaks teha, missugusel riietuses ta oli maetud. Rohkem sealt pikemalt ei kirjutata sellest sisust. Kuna see on juba arusaadav, missugune pilt seal oli. Puusalt pandi uuesti kinni kaheti kaanega hauakamber kaeti samuti kindla raske laoluugiga. See pandi lukku ja nii see haud siis sinna jäi. Kuni poeg ei tulnud siiski järele. Lähemal ajal sellest läks mööda mitu aastat või rohkem kui 10 ja siis tekkis uuesti jutt, et nüüd on poeg tulemas. Et hauakambri üks sein oli hakanud maa vajuma, luuk oli seal viltu, avati hauakamber uuesti igaks juhuks abatiga ka puusärk. Ja sel juhul viibis seal komisjoni juures kohalik köster kiriku köster teda ei vannutatud, kuna Puusepp oli vallutatud, tema eriti sõna ei räägiks edasi sellest, mida ta oli hauakambris ja, ja puusärgis näinud. Köstrit tookord vannutatud. Kas ta oli seal kutsutud juurde või viibis ta juhuslikult seal selle toimingu juures, ei ole teada. Kuid kuna temal ei olnud vallutamist protsessi temaga jutustas ta avalikkusele seda, mida ta oli puusärgis näinud. Ja erinevalt aktis toodud andmetest oli näinud luukere kõrval ühte väikest imiku pealuud ning laiali laotatud väikeseid luu tükikesi. Ta rääkis sellest eelsusele. See levis ümbruskonnas, kuigi pastor püüdis sellele vastu vaielda. Lapse luid ei ole seal olnud ja see seda ei olnud ka aktis märgitud. Kuid köster jäi oma jutule kindlaks ja nii levis lossis tapetud noore naise elusalt matmine ja puusärgis sünnitamise jutt laiali ümbruskonnas. Ja kui nüüd Ta tõendeid, mis seda sündmust lähemalt kinnitaksid, siis on selles tõendiks kõigepealt kindral poolmanni keeld lossist printsessil väljaminekut. Viimased kuus kuud oli ta ning eelarve ka lossist üldse väljaminekut. Ja see võib tähendada raseduse perioodi, et välja väljaspool sellest mitte märku anda puusärgi mahamatmine kiirendatud korras ja igasuguse vaimuliku talituseta kirikuraamatusse kandmiseta. Soldatid. Naisterahva kyljetustel ja järgneval emisemisena oli samuti tõendiks, et sealt võis toimuda midagi kahtlast ja erakordset. Köstritunnistus puusärgis nähtud lapse skeletist viitab tõesti selle poole, et see lugu põhineb tõestisündinud asjaoludel. Nüüd kas on teada need hilisemad sugulased järeltulijad, kas nad on tundnud huvi, on juttu olnud ka sellest, et nad käisid siin kohapeal ja on ka mingi versioon, et säilmed luustik faktiliselt siis on viidud Saksamaale ümbermatmiseks. Teada on ainult see, et need Säilmed puusärgis on viidud Saksamaale, millal ja kes viis selle kohta andmed puuduvad. Lähemaid andmeid ei ole olnud võimalik ka uurida, kuna arhiivides nähtavasti selle kohta andmeid eriti palju ei ole või üldse ei ole. Nii et kullamaa kirikusse ei ole mõtet minna torkima ja, ja uurima, ei, surnukamber on kinni tehtud. Põrand on peale mehitatud ja nii, et sealt ei leia midagi. Aga täienduseks võib nii palju öelda, et see tõlge, mida mina tegin saksakeelse artikli alusel. Nüüd on ta isegi arvutis ümber kirjutatud. Ta andis ühe eksemplari haapsalu kodulu, kodu-uurimise või kodulooarhiivile, teise eksemplari viisime me kullamaa praegusele noorele pastorile, et ta oleks teadlik ka selles, mis tema koguduses tema kihelkonnas on. Mitusada aastat tagasi toimunut. Niisuguse loo rääkis meile siis 96 aastane Julius Põldmäe. Me kordame seda saadet järgmise reede öösel kell üks. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand.