Tere kevade esimene nädal on olnud tujukas ilma poolest ja heitlik meeleoludel. Mõnes mõttes on selline tujukus ilmselt eesti laiuskraadil elavale rahvale ikka kuidagi omane olnud. Tänane saade peegeldab just Nendest meeleoludest sündinud teemasid. Juhan peegel meenutab Lennart Merit. Hasso Krulli esseest loomise mõnu ja kiri räägib Anzori Barkalajal Eerik Emanuel Schmidti raamatu Oscar ja roosamamma luges läbi Priit Kruus. Ja lõpuks eesti kirjanik Napolis eht Mehis Heinsaar Itaalias. Mina olen Janek Kraavi, head kuulamist. Lennart Meri pole suurkuju mitte üksnes Eesti poliitikas vaid ka kirjanduses. Kunagine ajakirjandustudeng Riho Lauri saar võttis mütsi maha ja kuulas oma õpetajate õpetaja Juhan Peegli meenutusi ajast, mil peegel ohjas edasi toimetada ning kus ukse vahelt astus korraga sisse kõhetu ja veidi ebakindel Lennart Meri, kes soovis kirjutada kunagistest suurtest mõtlejatest. Teie olite edasi toimetuses tööl, sel ajal? Ma olen edasi toimetuses tööl ja pärast sõda ja pärast sõjaväest vabanemist aastail 1947 kuni 52 ja samal ajal õppisin ka ülikoolis ja meri oli siis ajaloo üliõpilane, Talibanist minust ju muidugi noorem, sest mul oli seda oli selja taga ja ma olen kokku lugenud. Noore nüüd tema tuli mulle pakkuva joonealuseid omaaegsete kunagiste sotsialistid utopistid, side kohta prantsuse jäigilisamad, mis nad olid, kuna see oli sel ajal ka omaette nagu teema, kui majanduse ja filosoofia ajaloost juttu tuli. Ja nüüd mina töötasin sellel postil hiljem on teil see edasi 48.-st aastast toimetuses ja toimetasin neid nende avaldamist toetas nende lugude lohudisliku, sellist polnud veel ilmunudki meil taolist ajakirjanduses, see on yks asi. Teiseks autor oli päris hea jah, kirjutamise ja käsitlemise oskusega. Et hiljem edasi, siis sisuliselt toimetajad tahtsid teda viia ja viisidki minu arvates mitmeski suhtes vabariikliku ajalehe tasandile. Seetõttu nad minu arvates olid omamoodi nagu originaalsed. Ja hiljem siis Päris headeks tuttavateks ja ajaloo käsitlus oli ka mitmeti huvitav ja tema noh, sotsiaalsed ja kultuurilised huvid samuti, sest tal on terve seeria reisikirjelduse on ilmunud. Puhul nagu hindan, mina hindan meri juures seda, et. Oli kahekesi iseendaga ja üks pool pidi välja tulema kas poolt või minu arvates ta suhtumine, see oli muidugi isikupäraga väga tugev, varsti seotud ja seetõttu ka mõnetigi uudne. Kuna ta oli olnud välismaal ja tema noh, niisugune pilt ja elukäsitluse kujundusse ei jätnud ka jälje ja õnneks mina ütleksin positiivsest tema jaoks väike rahvas kirjutama kokku, siis väikesena Ja seda eestlaste kohta, vaat seda tal ei olnud. Ja minu arvates oli see täiesti õige, sest kultuuriajalooliselt Me. Tänavu aastal näiteks on ju ka juubeliaasta mitmel kultuuriloolisel sõigalt esimene eestikeelne talurahva ajaleht. Selle ilmuma hakkamist möödub 200. Esimene Eesti ajakirja hakkas ilmuma 240 aastat tagasi, lühike õpetus raamatutest ja kirjaoskuse levikuste kooli esimestest koolidest ja teatritest ma siin ei räägi seal ju teada ja peetakse juubelit. Mis väike rahvas see siis saab olla? See on omaette tugeva kultuurilise tagavõsaga rahvas, olgugi et rahvaarvud on väike väike rahvas ei tee. Vot sellel seisuga-s oli neid taga presidendile ja seda ma hindan väga kõrgelt. Ja ta suhtumine inimestesse oli noh, nii lugupidav ja kui ta lehele kirjutas oma artikleid ja ülevaateid siis et tema uudishimu oli terve. Ja lugu pidigi, mis ta kirjutas, ükskõik, kas siis ei ole olnud või mõni muu asi ajaloost. Selle väärtus oli just selle uudis ja võib-olla täiesti põhjendatud lähenemine tihtipeale esmakordselt ühele või teisele probleemile ja isiklik käsitlusviis. Te ütlesite, et kui Lennart Meri esimest korda tuli edasi toimetusse ja teiega kohtus, et ta vist pisut pelgas teid. Jah, seda küll sellepärast, et ajalehtede suhtumine tol ajal võis olla erinev ju. Mina olin kuidas ütelda, vanem inimene ja tema oli alles alles esimesi ridu kirjutas, loomulikult ta võib-olla natuke kartis ja see on ühe raamatu lõhendas, mis ta mulle kinkis virmaliste väravas seal sellest isegi juttu, et ta nagu kartis. Aga ei, me saime läbi. Kuidas see tagantjärgi hiljem nüüd, kui ta presidendiks sai, et kas te mõtlesite ka, sa oled oma käekäigu peale selle peale, kuidas ta alustas omal ajal ja mis tast on saanud, et mis mõtteid sütitas? Ei, ma olen mõelnud küll, aga tema jäi, ma, nagu ma ütlesin, ta jäi seeldaks tallali, oma iseloom, oma tõekspidamisi ja inimestega käitumisi, noh, kuidas ma ütlen siis stiil või suhtumine, oli niisugune, nagu ta peab olema heatahtlik, see ei olnud sel ajal sugugi. Ärge nüüd aga teda sai usaldada. Sest ta toetas ka ajaloole ja kultuuriloole ja oskas inimesi hinnata. Ühesõnaga, mina usaldasin teda, ta oli usaldusväärne inimene ja ja mingisugust isiklikku karjääri või üleoleku tunnet või, või seda mina tema juures küll. Ta ei siis kui ta alles alles tutvusime ka hiljem, kui ta oli tõesti kõrge koha peal ta liike inimene. Me kõik muidugi teame, kes olid vanapagan ja Suur Tõll. Hasso Krulli uurimus loomise mõnu ja kiri annab aga Eesti antiikaja kangelastest ja sellest maailmast, kust nad olulised olid, mõneti teistmoodi pildi Krulli käsitluse vanaaegsest ja moodsusest rääkisingi rahvaluuleteadlase Anzori Barkalajal. See materjal, millest, Ta on ju tegelikult siin, eesti kultuuris kogu aeg nii-öelda olemas olnud meie silme all, kuni metafoorselt väljenduda needsamad vanapagana lood või mõned muud asjad. Mina kujutlen seda materjali ette võssa kasvanud varemetena, mis meid ennast eriti nagu ei huvita, aga teinekord me nii turistidele ja välismaalastele seda nii põlluservalt näitame. Krulli käsitlus, minu arvates üritab neid varemeid kuidagi võsast puhastada ja Krull teeb mingisugust sellist kaevamistööde ühe teema lõikese. Mulle jäi mulje, et tegu on sellise suhteliselt sundimatu jalutuskäiguga hilissügisesel juba jäässe mineva jõe kallastel, kus tükati ta läheneb sellisele jää-äärele, mis on veel habras, jagus voolav vesi, ei lase seda tugevat jalgealust tekkida, et päris mitmeid julgeid põikeid just selle sinna suhteliselt ütleme, teadlase ohtlikule pinnale. Aga kuivõrd see esituse pretensioon on, on SEE, no esitatud siis on sellised riskivõtmised üsnagi õigustatud, seda enam, et teema on ju tegelikult loomise mõnust. Ja selles mõttes minule meeldis just see, et kui me räägime asjast, siis ta kasutab sedasama asja meetodeid. Krull räägib tõesti loomise mõnust ja olemise mõnust mingisugusest sellisest olemise rütmist. No mida see mõnu mõiste näiteks see sinu jaoks tähendab selle ese lõikes. No päris oma essee alguses ju Hasso selgesti väljendas oma positsiooni, et, et maailmavaade või maailma hoomamine on väga oluliselt kinniga keeles. Ja nende sõnade ja nende sõnadevaheliste seoste tähendusväljades mis tihtipeale on meil juba muutunud ebateadlikuks selles valguses. Minu jaoks läheb see väli mida märgistab meie teadvuse jaoks ebateaduse jaoks sõna mõnu langeb kokku sarnodes seltskonda, kus istuvad ees juba sõnad ilu, võluvägi, sellised asjad, mida tänapäeva siukest Tehitistlikus maailmas võib-olla nii palju juhatanud, tähelepanu pöörata. Müüdiloomes on need nähtused väga olulised, sest nendes selles väljas, mida need sõnad tähistavad, on kinni üsna palju elujõudu, edasikestmise võimalusi, laulumõnu, laulu, ilulaulu vägi, need on asjad, mis on teed reaalselt ka praegu olemas. Ja Hasso on oma isee kaudu toonud nüüd meie tähelepanu välja need nähtused tagasi. Aga teiselt poolt on ilusasti eesti pärimuse uurimisel küllaltki võõras sõnaga see triksteri kuju ja trykteri mõiste. Mikseri puhul on aga nagu selge, et, et Hasso on siin teinud interdistsiplinaarset lõiget ehkki üritab ehitada silda kultuuriantropoloogia ja selle seltskonna vahele, kes on uurinud Põhja-Ameerika indiaanlaste mütoloogiat ja nende maailmapilti. Selle seltskonna käsitlused ei ole naljalt Eestis eriti ei jõudnud, noh mõned üksikud paralleel, mida sa isegi on ära näidanud näiteks maailma loomise müüdi see versioon, kus tegelema, kas siis ütleme mõne veelinnu või siis mõne kahepaikse või neis elava imetaja näol sukeldub merepõhja ja tooge välja tüki maad, millest siis meie maismaa tehakse. Selliseid üksikuid lõikeid on olnud aga süstemaatilist lähenemist konkreetse mütoloogiliste funktsiooni või rolli omava tegelase tuvastamiseks, ütleme läänemeresoome või eesti mütoloogias. Seda ei ole küll keegi ette võtnud. Otse kultuurikihistused, mille peal me elame, et ma ei nimetaks seda ütleme, võssa kasvanud ahervaremeteks, vaid pigem ma võrdleks kasutaks teistsugust metafoori, kasutaks rabamaastiku mõistet kultuuri, mis on senini olnud ta meenutabki, ütleme rabamaastikus omad laukad, omad läbi vajumised, siis on turbasammal kasvatanud piale uusi kihte. Erinevatel aastatel on seal olnud erinevaid mõjusid. Rabapõleng üle, et selles mõttes skulptuur oma loomult mitte tehislik niivõrd palju kord ikkagi looduslik mainin, oleksin seisukohal, et, et selline jaotus kultuuro versus Natura on üsnagi meelevaldne. Enamus neid jaotusi, mida inimene teeb, see on ju meelevaldne, kokkuleppeline mudeli loome ümbritsevast reaalsusest on ju hea kujud, et see, et see on adekvaatne semassiivuse aines, mida aso käsitleb, kuulub palju laiemasse ja suuremate skaalale maailma, kui on see õhukene, inimtegevuse kiht, kör palju. Seda mõnu ja seda väge näeme tänases Eesti kultuurikangas. Mina julgen öelda, et Eesti kultuurikangast pole olemas, kangas on hetkel vähemalt mitte kambas, on selline paindlik ja, ja ikkagi terviklik substants. Kuigi kangas võivad olla augud ja rebendid ja muulased eesti kultuuri hetkeolukorda pigem iseloomustab purunenud peegel kus iga peeglikild pretendeerib nii-öelda tervik Kuu kajastamisele ja ainuõigele kajastamisele, teisi pole olemas. Osaliselt muidugi on süüdi selles. Noh, üleüldiselt ütleme, Eesti ühiskonna kindlustamise protsessid ja kihistumise, mis iganes, onju, ja pretendeerimine ainuõigele tõele on kaisa loomulik inimesele üldse, sest sellele tugineb tema usk, olemasolemise usk ja igasugune teistsugune informatsioon või asja olemasolu, mis, mis seab kahtluse alla tema usu ainuõigsust sätib inimese paratamatult vastamisi tõega, et ega ta maailmas väga palju ei tea. Ja kui ta ei tea, siis teadmatus põhjustab hirmu ja hirm põhjustab mängi raevu, agressiooni ja muid asju. Hetkeolukord Eesti kultuuris ja ma mõtlesin kunste ja teadusi ja inimkäitumist üldse, tähendab ma pean silmas kultuuri kui inimliigi kohanemist või toimetuleku kohastumustega ellujäämiseks siis hetkel inimliigi. See osa, mis ennast nimetab ühisnimetaja veetud, on üsna kehvas nutuses seisus. Kõik on killustunud, Yodild proovib varjutada teisi. Käib üsna karm võitlus ressursside pärast. Et selles mõttes nende klaasikildu ei peeglikildude keskel, nii sundimatu jalutamine on üsna suur vägitegu tegelikult. Kasutaks veel siin lõpuks Hasso Krulli enda kahte väljendit siin kokkuvõttes või nii-öelda lõppsõnas ütleb ta, et selle pärimuse näol on meil tegemist eesti antiigiga ja et see võiks olla meie eneseteadvuse müütiline teine. Hasso on üsna suur romantik. Olekski minu kommentaar selle peale, et selliste pühaderuumide otsime ja kujundamine on Rummatikutele üsna iseloomulik tegevus ja loomulikult kogumagi kummasele selle killunemise keskel. Inimestel ikkagi on vaja mingeid pühasid asju pühasid nähtusid, sedasama ruumi, kust taas naasevad ellujäämiseks vaimse olendina ellujäämiseks olulised asjad. Asso ju kogu aeg räägib sellest, et et see püha ruum või, või see sõja Alg, Lättaline, ürgLättaline ruum on meie kõrval ja me vajame ainult inimesi, kes sildavad meie igapäevaruumi, selle püha ruumiga. Trikster, konkreetne sildaja, sillaehitaja, müütilise püha, sellise igikestva maailma ja meie kaduva lineaarse kaosele võistlusele segamini minemiseks, altile maailmale, taas korrastajad on, on meie ruumis vajalikud ja kuivõrd neid väga palju ei ole, siis tuleb luua ja Hasso ongi sinna nagu manab esile selliste triksterite või kultuuriHeroste või ütleme, püha ilmaga sildajate nagu esiletulekut või vähemalt tähelepanu suunamist sellele rollile ja kes teab, kui on piisavalt kaua manatud, siis asi ka tekib. Et pigem ma näen siin selles, see näol sellist praktilist katset esile manada. Mida olid Eesti kultuuriruumi päästvat? Kas Eesti rahvaluule teadus võiks selle essee selle käsitluse üle rõõmu tunda? Haigla tulnud ala rõõmu, Asso on teinud midagi sellist, millest juba ammu tegelikult tuntakse puudust son julgete mõtete ideede tähelepanu juhtimisega esile tuua, tulla. Ja ma olen kindel, et nii mõnigi noorem ja vihasem tegelane rahvaluuleteaduses haarab kinni seal esitatud mõtetest ja siis vastavalt üritab neid tõendada või ümber lükata. Et sellisel kujul on Hasso uurimus ESS vormistatud, aga ikkagi uurimus on selline väga hea katalüsaator. Ma juba näen, ärasin Trat potentsiaali, kuidas, kas nõustuda või mittenõustumise pinnalt on siin võimalik arendada eestikeelset mõttelugu täiesti selgelt. Eric-Emmanuel Schmidti loomingut tunneb kultuurihuviline mitmete Eestis lavastatud näitemängude kaudu kuid see Brüsselis elav kirjanik on vanas maailmas tuntud ka populaarse prosaist. Kristina Kirjastus Varrak on välja andnud Schmidti juba paljudesse keeltesse tõlgitud lühiromaani Oscar ja roosamamma. Romaani luges ajakirja värske rõhk peatoimetaja Priit Kruus. Katkendeid teosest esitab näitleja Alo Kurvits. Haigla on superlahe koht, siin on palju suuri inimesi, kellel on hea tuju ja kes räägivad valjusti. Siin on palju mänguasju ja roosa kitliga tädisid, kes tahavad lastega mängida. Sinasõbrad, kellel on su jaoks alati aega nagu peekon, Einstein ja popcorn. Ühesõnaga, haigla rokib täiega, kui sa oled selline haige, kes teistele meeldib. Kõigepealt jääb teile raamatupoes silma väike kollane raamat. Võib juhtuda, et leiate selle lastekirjanduse letist kõrvuti pokud Janoxi Trallidega. Võimalik, et olete kuulnud või lugenud Schmitist ja tema edust Euroopas. Nii või teisiti, raamatu pealkiri kõlab üsna lihtsalt. Nagu tõepoolest professionaalse lastekirjaniku järjekordne väljalase. Ütlen kohe ära, et tegemist on taolise teosega, mis langeb minu arvates ühte ritta Paulo helio müstilise menuga. Mida ei peaks mõistma halvustavalt. Lugejale pakutakse ahhaa-elamust väga suurtel läbi proovitud ja ometi ammendamatutel teemadel. Elu, surm, elu, mõtte, elutee, elutee, mõte. Selles teoses oleks teema elu surmateel. Üks sõna, mis pähe torkab, on väike. See raamat on formaadilt väike ja väike on ka lehekülgede arv 80. Suur on aga selles raamatus nii sõnum kui ka kirja shift. Klišee võiks olla teine märksõna, millest on raske üle või ümber saada. Haiglas on verevähki suremas. 10 aastane poiss nimega Oskar. Haiglas on põetaja tädi, keda Oskar roosa Mamaks kutsub, kes oma jutu järgi on endine šõu maadleja. Tema suudab ainsana kontakteeruda lapsega, kelle on pealesunnitult varaküpseks muutnud ravimatu haigus ja lähemale hiiliv surm. Roosamamma õpetab Oscarile, et me kõik kord sureme. Oscar omakorda näitab vanale elukogenud naisele kui raske kui vajalik on vältida moosist suhtumist nendesse, kes on lootusetus olukorras. Roosamamma nimest võib seega välja lugeda irooniat. Eriti roosa ta tegelikult ei ole. Roosa. Omal on üks lihtne kahtlemata Ta südantsoojendav ana mõeldud idee. Väike poiss, kujutage et kuidas iga päev võrdub 10 aastaga. Poole päevaga saab Oskaris niisiis juba 15 aastane, kes otsib haiglas populaarsust tüdrukute seas. Keskiga saabub mõne päevaga. Niisama kiiresti jõuab kätte vanainimese lik lepiv resignatsioon. Edasi antakse tegevust kirjades, mida Oskar saadab Jumalale kirjade lõpus üle küsides. Mis ikkagi su aadress on? Me lugesime koos Pegi bluuga päris põhjalikult meditsiinisõnastiku see on tema lemmikraamat, haigused tunduvad talle nii huvitavad ja ta mõtleb kogu aeg, et mis haigusi tal kunagi veel võib tulla. Mina vaatasin neid sõnu, mis mind huvitavad, elu, Surm, usk, jumal. Usu või ära usu, aga neid polnud. Nojah, see tähendab, et ei elu ega surm ega usk, ega sina ei ole haigused mis on pigem hea uudis. Aga samas peaks see ju nii tõsises raamatus olema. Vastused kõige tõsisematele küsimustele onju. Kõige selle käigus on kümneaastase vähihaige maailm esitatud mingit laadi süüdimatu groteskiga. Haiglas on Oscarile endavanuseid saatusekaaslasi tüdruk, kelle nahk on sinist värvi, kuna tema kopsudele on verevarustushäired ja keda nahavärvi tõttu kutsutakse Pegi bluuks. Suurte põletushaavadega poiss nimega peekon. Üheksaaastane poiss, kes kaalub 98 kilo, hüüdnimega popkorn või malehuviline ainstain, kellel on teistest kaks korda suurem pea. Räägitakse, et seal sees on mesi, ütleb Oskar. Ka siis, kui raamat, et läheb hinge tekib mõte, miks autor kujutab niivõrd traagilisi asju taolise üleoleva aplombiga. Kuskil oleks justkui vint üle keeratud. Autori taotlustest on loomulikult võimalik aru saada. Me peame süvenema väikse sureva poisi soovidesse sarnase empaatiaga nagu roosamamma. Ja me peame seejuures olema sama tugevad kui roosamamma. Mida siis Oskar soovib? Teda vaevab mõte, et siit ilmast tuleb lahkuda olukorras, kus keegi ei suuda temaga enam normaalselt käituda. Mitmel pool mitmel viisil, eriti Hollywoodi filmides risti ja põiki läbi hekseldatud teema. Nii või teisiti lugedes end raamatusse sisse need hetked ikkagi mõjuvad, kui poisi vanemad haiglasse külla tulles kuhjavad poja üle kingitustega näinutavad jahivad, käituvad poisi jaoks piinlikult võõrastavalt. Kingitustega tahavad vanemad justkui tasa teha puudujäävaid aastaid, mil nad võiksid pakkuda armastatud lapsele soojust ja armastust. Raamatu tagakaanel tutvustavas tekstis on meid ette valmistatud positiivseks lõpuks ja kui raamatul üks kindel vaieldamatu pluss on, siis on see just nimelt see lõpp. Nii et ma selle jätan siin täiesti õhku rippuma. Aga tagakaanel räägitakse elurõõmu, leidmisest, julgusest julgusest vastu minna oma saatusele. Eelkõige aga nõuab see raamat minu arvates julgust lugejalt, et selle lühikese teksti põhjal uuel moel mõtestada teemasid, tegelasi ja lahendusi, mida on juba kümneid kordi nähtud. See oskus leida midagi oma hingele. Raamatust, mis on Stampne, kuid mis töötab väga kindla mudeli järgi. See on suur väljakutse ja soovitan raadiokuulajal kindlasti proovida. Vaat nii, jumal selline mu päev siis oli. Ma mõistan, miks puberteeti nimetatakse tänamatuks heaks. See on raske aeg. Aga lõpuks, kui 20 kukub, loksuvad asjad paika. Ja nüüd ütleks sulle tänase soovi. Ma tahaks, et me Pegi ka abiellusime. Ma pole päris kindel, kas abielu on vaimne asi või kas see on nüüd ikka sinu teema. Kas sa sellist perekonnaseisuameti soovi täidad? Kui sul siukest riiulis pole, siis ütle ruttu, et ma saaks õige inimese poole pöörduda. Ma ei taha sulle peale käia. Aga ära unusta, et mul pole eriti palju aega. Niisiis Oskari ja Pegib luu abielu? Jah või ei? Katsu ära teha. Mul oleks väga vaja. Homseni kalli. Oskar. PS kuule, mis su aadress siis ikkagi on? Ei maksa arvata, et eesti kirjanik on mingi erand inimene. Nagu kõik teised eestlased, käib ka tema ennast aeg-ajalt soojal välismaal täiendamas. Naapolisse sattus eesti kirjanik Mehis Heinsaar. Ma ei käi eestlast kuigi meelsasti väljas. Esiteks on väljasõidud minu jaoks alati kaunis väsitavad ja teiseks mind ei vaimusta eriti välismaa, kardan alati miskipärast välismaal kaotsi minna. Ei, mitte selles mõttes, et mind näiteks neeruvarguse tarbeks ära röövitakse või maanteel hääletades kadunuks jääks vaid pigem selles mõttes, et ei ole enam ärkveloleku tunnet. Hiljuti näiteks sattusin ma Naapolisse, kujutage ette, seal oligi kõik täpselt nii nagu olin enesele ette kujutanud, et kuskil lõunamaal võiks asjad nõnda olla. Iseenesest oli see ju päris huvitav teha uks lahti justkui mingisse lõbusasse unenäkku ja hakata seal ringi vaatama. Inimesed, vehklejad seal alatasa kätega ja aina vaidlevad, kuis jaksavad, kõik lähevad hommikul vilkalt tööle, aga tööd ei tee, samas mitte keegi. Iga mees seisab oma äriuksel, vaatab ilma ja teeb suitsu, lobiseb naabräri uksel seisva ärimehega ja mõlemal tuju hääl. Ehitajategi puhul on lugu sama, iga haamri ja naela jaoks on olemas neli meest ja igaüks neist neljast püüab teisele tõestada, et just tema kord on parasjagu puhata ja minna nurgapealsesse kohvikusse espressot jooma. Ning tõesti ainuke, kellel käed terve päev tööd täis on, ongi vist kohvi müüa. Sest kohvi joovad Napolis kõik alates imikutest ja lõpetades Raukkadega ning lõunapausi on ka seal iga tunni kohta vähemasti kolm. Jah, lihtsast elamise mõnust osatakse seal tõesti lugu pidada. Muide, kui rääkida veel kohvist, siis on seal tõesti võrratu. Tuleb tunnistada, et pikema aja noopolis viibides võib igaühest saada kohve Omaan. Minagi ostsin igal tänavanurgal vähemalt ühe tassi kohvikoort tavalise kohvi, mis on Naapoli mõistes lonks ülikanget, espressot, kord külma kohvi magusa kreemiga, kord kapotsiinot, kordkafeilad, teed ja nii edasi ja nii edasi. Kohvikutes vaidlevate töömeeste naised on aga enamasti kodus ja pesevad pesu ja karjuvad alatasa midagi itaalia keeles. Äsja pestud valge pesu ripub üle kitsaste tänavate ning tilkuva pesu all sõidavad ringi mopeedidega insenerid ja advokaadid ja luuletajad ja väikesed tüdrukud ja kõige kiiremini kihutavad seal mopeedidega ringi. Muidugi vanamehed. Liikluskultuur on seal üldse vaimustavalt pea peale pööratud. On tõesti tõsi, et Naapoli seal iga teine auto lömmis, et valgusfoorist ei hooli seal keegi ja kui sa loodad, et jalakäijatele rohelise tule ajal autod seal kunagi seisma jäävad siis võitsid ootama jäädagi. Tuleb lihtsalt hakata üle tee minema ja tähelepanu väärne on siis see, et nad viimasel hetkel pidurite kriginat umbes kolme sentimeetri kaugusel su jalaluust pidama saavad. Ja kusjuures alati ka siis, kui jalakäijatele on punane tuli. Aga ikkagi on seal iga teine auto Lõmmis ning see teeb veidikene ettevaatlikuks. Ja muidugi, kui sa Napolit külastad, siis otsi kindlasti üles ka moodsa kunsti muuseum. Sest esiteks on juba selle üles leidmine kusagilt äärelinnast kitsaste räpaste tänavate vahelt paras kunsttükk. Ja kui sa selle siis ka pimeda õnne läbi üles leiad, ootab sind seal muuseumis tõesti üsna moodne kunstielamus. Nimelt on seal korravalvurid iga kunstisaali peale tükki neli, viis. Ja kui sa siis kummardad näiteks Andy Warholi pildi juurde, tasuda seda intiimses mõtisklus nautima, võid üsna kindel olla, et sinuga koos kummardab seda pilti vaatama vähemalt kaks korravalvurit kummagi poolt sind üks neist astub sulle sealjuures ka ilmtingimata täiesti kogemata jala peale ning teine imisekse kõrval mingit lõbusat Itaalia viisikest. Kuna kolmas korravalvur peab samal ajal möödapääsmatult vajalikuks sinu ja Andy Warholi vahelt vähemalt neli või viis korda läbi jalutada. Kusjuures iga kord vaatasin sellise pilguga, mis ütleb, et ma tean sind küll, sina oledki see meistervaras, kes juba ainuüksi oma silmadega viiendiku pildist vaikselt ära varastada, aga meie käest veel siiski pääsu pole. Ja ometi on kõik moodsa kunsti muuseumi korravalvurid sealjuures väga sõbralikud ja lahked. Nad arutavad valjusti naerdes omavahel pereasju ja seda, kuhu õhtul välja minna ja seda, mis riided sul või su pruudil seljas on ja sedagi, et kas teist võiks saada kunagi abielupaar. Oh, näha Napolit ja surra, tekib seepeale tahtmine öelda. Aga unenägu jätkub. Naapoli vanalinnas Jeesuse väljakul istub sinu pruudi kõrval äkki ülimalt galantne joodik, kes suudleb sealsamas pruudi kätt, küsib ta vanust ja kolmanda asjana teeb talle abieluettepaneku. Ja see kõik sünnib nii pingevabalt ja võluvalt, et su pruut juba ongi enam-vähem asjaga nõus, vaja ainult registreerimiskuupäev veel paika panna. Vaid kerge lööd küünarnukiga ribide vahele, toota jälle maa peale tagasi. Või siis vaadelda palme ja mandariinipuid ja õitsvaid tulpe ja nartsisse, kest veebruarikuud, hingata sisse, maikuiselt sooja, talveõhku, juua odavad, kuid ülihead veini, vaadelda Vahemerd ning veenduda, et see on tõesti sinisinine ja eemalt läbi piimvalge udu näha kuumendamas Capri saart, sedasama saart, kus kunagi Maksim Gorki oma paha Eeemmastest õhkkonnaga elas ja millest on tehtud maailma kõige ilusam ja nukram laul. Ja näha Napolit ja surra. Aga siis saabub päev, kus sellest Naapoli unenäost jälle tuleb välja astuda ja kus lennuk mind üle haigutama ajava Kesk-Euroopa taas Eestisse tagasi toob. Ja parem ongi, et toob, sest ausalt öeldes, ega mul Eestist väljas käia, eriti ei meeldi, värvilise sürr, reaalsed unenägusid siingi iga öösel näha ja kusjuures täiesti tasuta. Pealegi ei ole tõesti midagi võrratumad, kui istuda keskmõnusat märtsi pakast oma soojaks köetud toas, juua mõrudat põdrasambla teed, vaadata aknast kase otsas istuvaid leevikese ja siidisabasid ning mõtiskleda omaette muheledes sellest, et kaugel see kevad kenam on. Et juba kuu aja pärast õitsevad lumikellukesed ja krookused. Et juba paari kuu pärast võib kasuka vahetada välja jope vastu ning minna poristele maanteedele hulkuma, kuulatama, põldude kohal laulvat külmakartmatud ja vapralt lõokest. Ja mis on selle lõokese kõrval mingi Naapoli? Selline oli siis tujukate märtsi ilmade rütmis valminud saade. Toimetaja Jaan ekraavil ja helirežissöör Külliki Valdma all on hea meel, et veetsite need hetked oma laupäevast kultuurisaate seltsis. Järgmine kultuurikaja on eetris aprillikuu esimesel päeval ja ma kardan, et see tuleb hoopis teist koodisaade. Kohtume siis juba vähem kui nädala pärast. Kena laupäeva.