Portselmann ajalehe sõnumi pihta ja laseb pahvaku sigarisuitsu õhku. Mis sa ütlesid, küsib emand. Portselmann. Härra Purcell, mann kordab ütlust. Ainult selle vahega, et tõuseb asemel, ütleb, kerkib. Emand, teeb näo nagu 10 kriimsilma ja uriseb vihaselt. Nojah, seal on neid, aga kes kiriseb alati, kui ma tahan natuke rohkem toidukraami valmis osta, siis oled küünte ja hammastega vastu, misjaoks nii palju? Vaata nüüd. Lehes seisab küll, et kerkib, aga ma olen kindel, et ta juba ongi tublisti kerkinud. Meie kaks vanainimest, palju siis meile ikka tarvis läheb? Saavad teised suhkrut, saame meiega. Ega kogu eluajaks ikkagi ei jõua valmis osta. Ja, ja. Liisa, kõneled alati. Noogutab emand pead, lükkab kohvitassi kõrvale ja kaob majast. Mõne aja pärast tuleb tagasi higine ja kurja komps kaenlas on suure hädaga välja painanud 20 naela 30 marga eest. Naer. Aga andku nüüd Purcell man kohe raha, ta läheb ja otsib veel paar puuda. Taevaisake. Ohkab portselmann. Nii palju raha tahad sa suh ral kinni panna. Ei ole seal midagi, taevaisake taevaisake andis küll kord mannat, aga eta oleks suhkrut andnud seda põlema kuskil ega kunagi kuulnud. Tee kähku. Seni kui sa kaupled tõuseb, hind, mine tea, kui kõrgele. Portselmann ohkab veel kord nagu kassameister. Kangilaski ajab Sist Engel pungale päkad silma ja vaatab ära tuttavale naisele järele nagu kaotatud õnnele. Emand Purcell Mann kohtab tänaval emand Virklit, kes parajasti tuleb vürtspoest sinise piimakannuga. Noh, kuhu nüüd nii ruttu, tere hommikust. Suhkurt toomast suhkurt tooma. Kas siis teie, proua Virpel veel ei teagi, et suhkur tõuseb ja varsti pole seda enam üldse saada. Armas jumal, kohkub emand Virpel, meil kõigest paar naela kodus. Õieti pole sedagi. Oodake, proua Purcellmann, ma annan piima üle ukse sisse ja tulin kaasa, siis nahapilk läheb koju, viskab põlle eest, litsub kübara tagurpidi pähe, haarab kaks padjapüüri ja jookseb naabriproua juurde. Suhkur, suhkur hingeldab, suhkur on linnast kadunud, tulge ruttu, vaatame, ehk saame veel mõne naela. Naabriproua jätab pere söömata, lapsed karjuma koera ulguma ja tõttab kaasa. Poolel teel kasvab suhkruostjate arv kaheksa inimeseni. Kesklinnas on neid juba kuusteistkümmend. Kõik on nõndanimetatud koduses riides, juuksed kammimata, näod pesemata ja täis meeleheidet. Prouas angel mannil on ühes jalas king, teises pantoffel sukasäärkiirus. Proua iidan laseb paljaizzuckis. Kampsunikuduja pügalal ripub kleidi alt mingi pael. Kui tee edasi poe uksest sisse ja väljasuhkrut suhkrut jumala pärast suhkrut. Aga kaupmehed pilgutavad sellidele silma ja enamasti müüvad ainult vanadele kunnidele ja vääga headele tuttavatele 35 eest nael, kuid pole viga, antagu ainult küllap hinnaga toime saame. Nii sekeldavad higised ja Topased naised õhtuni ajavad suhkru marru kogu linna ühes Haagulitega Emand Virplil lõhkeb padjapüür, suhkur sahiseb tänavale nagu värske lumi. Neiu pügal kaotab rahakoti ning läheb politseisse meeldima. Et näe, et oli rahakott, aga läks ühes rahaga isikutunnistuse ja sõrmusega. Proua Purcell man jääb vastu õhtut nii hajameelseks, et unustab kuhugi ühe kompsu maha. Hakkab käidud kohti uuesti läbi käima, kusjuures unustab veel teise konksu. Koduteel kogemata helistab võõrasse autobussi, sõidab Peetri kiriku asemel Vaksolisse. Aga nädala pärast jälle koputab härra Purcell man ajalehe sõnumi pihta, laseb pahvaku sigarisuitsu õhku ja tähendab, suhkru hind on 20 protsenti langenud. Arvatakse, et langeb veelgi. Proua Burcelmann Monserdab söögilaua juures, teeb otsekui ei kuulekski. Meie kohvimasin tilgub läbi, tähendab siis vaja viia Glentneri juurde.