Siin Tallinn. Algab laupäeva õhtu kõigile. Paneme siia jälle kena laupäeva õhtul. Tanja Ma ei ole välja anda suurem asja. Päris mõnus kadunud lämmen, kambrin raadiueenistu ennast siin hästi praeguri pinal krabinal pidule vise ja näitses tulistjalu kolhoosi lubisse. Mede voolamine tähendab piduõhtu aina paremini sinna, pime suur tegelane ja puha, peab sealses hävitama nooringi ilusti kõrda, säde oli ta seal näpagangi, õhin seen. Allakambri Lääne-Tal tuli veel ele meelde, õiglassis minule, mõtle sa neid kodune hästi kärgimise seal kõnelat ja vales aegsasti valmis kolhoosin, mari sulle järgi tuleb, jaga oligi minnu. Ja sedasi ma sest siin ei ole, ma enam vist ei ole ka, kodun Saigolhoosi pultoosiku puhkekodu. Nii, nemad, sõitendanydene, kikilipsu, käänaja, esikütet, kuda tagasi tulles süsteeti vedelimeede kolhoosi mehele piletiga pähe teeme, on juba mitmendat aastat perest sügisesi põllutöösid, Motkuaga puhkab, mina tähes, kui elupäevi on tuleva kevade, mine esimees, käes kõneldajad, talve saavad Narva-Jõesuhu maailma suur ja ilus kuurort, valmis jätsi olev keevitajat just kolhoosnike jaos. No küll ses vaatame järgimjaandusi puhkemise elu seal päris Sammis vanamehi see täis saab. Aga kui jälle tõsi pidi? Ta jaanist peab ikke aru ka saama. Terve oma nooruse rühmasime rasket tööd, teete röövaraasiks Leva palaksiist. Aga nyyd oma katuste kotal, Edimeldi elasime seal Abja kandin, aga vahepeal olime mõne aasta Bidenga. Nosestame minu vana, mõistab ja tunneb Yogike püüsid küll sepatööd, küll põllutööd pime mõistab, majasid ehitaja järaktorit, juhti kutsutastest sinna ja tänna, pimedad kõike kolhoosi asju, line mure on kadunud. Töö on ka kontimööda ja Josises ongi, mis vanainimese elevile ajab, haaramisi vaeste kõnelame latsile, teie kõnelade raketiga lendamisest, aga mede nooren, põlven oli suure saua asjas. Kui ese priitahtlike pritsimeeste liitmise vastu, siis me elasime siis just Biden, pritsimeeste, hääliku ja ülemba, olime tipplinna antvärgi rikkama ja omaniku, nende käsin, oli kõik see võim ja vägi ja juhtmine sel ajal. Kauba navil kõnely, hästi peenikest diil, mütsi Nike saksa, eesti keeli nagu sel ajal nii kada ja saksa Olive aga küll olimases rumala käega uhke, kui minu mehel lubati pritsisaagast kinni võtta. No ma mäleta sinna niididki sinna mingi mitukümmend aastat tagasi, kui jaanipäeva paiku läksime suitskut kick paraadile. No parasjagu oli vastane pritsimaja valmis saanu ja vits päälik üteldes mittu kõrda oma kõnen eteteegiot, kuidas Indoni tegime massiivse majakesi kimbus antse torniga. Noh, nii mul ei ole meelde jäänud, mis tantsu seal vil oli, ses marsity sealt turuplatsi pääle, sääl jälle kõnesid pritsimehe ja rahvasse esimeses ümmer kiiru, aga keset turuplatsi olisest hääliku ja nende paksu prouade ja viskit, paide koera, kes sealses Borelil nõnda palju kune jõudsime aga perest lastilaasikusti aknast suitsu eakatisest padrunit puhuma. Ja see taske hakkassessist pritsimeeste võitluspäevi, et kes saab oma printsist kige ennem Pili väljana kaits printsiibil asjana. Aga kolmandast ei tule tilkagi, minu jaan pumbas seal nõnda pähe oli video, otsan, nimelt tuli välja pritsimine Solegi tilka vett. Noses kantsis ülemusele ette, aitäh härra Opmann. Vassernics härra Opmann, vassernics. Merloorin. Noh, peale seda siis läksime ülemal lõunat sööma, aga rahvas poisiks ja koera ja Kikaadi vesin pritsimehes esile, kari rind ja Hoodiviseda. No kuna sest tagasi tulime segmendi mõtsa kosjas roosa auke vahel hakatises joome ja pudeli tõese mehe päädmast paska, kiiver, kapid, pehme seal. Vaata seal oli minu vanamehe esimene paraadkostjana sai ka olla asjamees miil oli meil mõlemil etne, meiega aiti midagi. Nüüd oleme juba palju aastaid paidest äraollu ja, aga vahel oleme käinud ja vaadanud filom, linn muutunud. Hilda haigu lugesin vanamehega nii rõõmus nimed Näämist Paide mehi jälle ära Tenno nime olime seal ehitanu oma tihaste. Seadsid teehöövli, mis olemede kodumaa, kige, parem pikk. Aga varsti lubasin hakata tegema 1000 massindaastaga. No kes seda oleks võinud usku, kui pritsitädist. Oh jah, kui hakkad mõtlema. Küll on see elu ikka teistmoodi, sest ajast kumine, uuri, olime minu sädemed nime lugesimegi laupäeva õhtul, piibel ja tähtraamatut, vaest ja muud raamatut nagu vaes inimesi ostes oligi maal. Aga nüüd ma vaatan silmanurgast vanameest, kuda ta õhtul teiega sugu tsid, agrotehnika raamati tuurib terve tehnikaraamatukogu, meil juba kodun. No mina loe köiki, päris paelu peab ütlema, aga minul jälle juturaamatu seltsis. Ja kui sa hakkad mõtlema, kick nii ilusti kirjutet luuda. No nii, teeme küll peris hulga targem asi, hakkad sedaviisi paelu, parem pine seda ilma ja elu mõistma ja inimesi ka. Ja kui nüüd kirjaniku mõtteda ja siis veel oma mõtte ka jäskikna ilusti ritta paneb, tõesti, s on minu elupaelu teisesse ja inimesi ei tunne ka mitte enam, räägi säästest inimestest, nagu minu noorem põlvel Biden elasime, saab meid ball raamatutest lugeda. Mul ongi siin nüüd sajandi raamat, see on. Soome kirjaniku, Aappeli raamat, maol sellest laest Jaanile epiga lugenud kirjanik on seal igatsuguste inimeste mõtteid, juttude mänge hästi kirja panna ja nagu lugema hakata, koi seangi tundmus, et kik inimese ajame sinuga juttu. On. Ta endaga ja ta on ka nagu, et ma ei paga paigad ei pööranud. Rütmi tarda. On alati nii, et Jaldovi anud unelm tauda tartu toiduta. Jalutan mängijana ja Mati Alaver hoole ta rännujala Kaagverre. Minust pidi saama detektiivkirjanik, ent minust sai kirikuõpetaja. Oli võib-olla õnn, et minust ei saanud detektiiv kirjanikku? Minu onu armas Raida, kelle rahakoti peal ratsutasin vaimulikuseisusse, ütles, et tuleb valida elukutse, kus on kõige vähem ebaõnnestumise võimalusi. Otsus oli seega selge. Minu õpinguaastaist, noh ega neist nüüd just põnevusromaani ei saaks, aga pisikesi novelli ikkagi ei ole see mingi üksik kiused, juhatasin ajutist vennaskoori, juuksurite jõulueelsel arengul, restoran algasaris. Proovisin ligikaudu kõike, mida kogenematu maapoiss suudab, et jõuda patutundmisele. Kuid see oli nüüd vaevalt midagi erilist. Igal juhul tean tänapäev paremini, mida Murrüü nõuab. Olen ainult noorsoopastor. Minu naine kindlasti kannatab selle all. Ei tea teisi, kel oleks nii terav keel kui pastoriproua. Veel räägitakse, et olen keskpärane kõnemees. Seepärast on mulle mitmel korral antud nõu hakata poliitikaga tegelema. Ma ei ole hakanud. Tean, et Riigipäeva saadikuna võiksin mõnikord võtta paar klaasikest kuskil pealinna kõrvalisemas restoranis. Ma pean tunnistama, et säärane soodne juus on vahel kiusatusse viinud. Minul on too nõrkus, mis Hompalt olgugi et olukorrad takistavad seda harrastada. Kuid ma ei kandideeri sellest hoolimata, et vaevalt kuigi paljud on saadikuks trügimas õilsamatest motiividest, aetuna. Vend hiida minu õpingutekaaslane on hästi edasi jõudnud, tema poliitiline pooldajate rühm on laialdane ja ustav. Temal ei ole olnud tarvidust pidada ägedaid kihutuskõnesid ega kuulutada lehtedes. Puhas nägu ja nukker pilk ristsetel, pulmades ja matustel kannavad ohtramat vilja kui sõna. Mitte millegagi ei saa inimestes niivõrd usaldust äratada kui käte pealepanemisega. Minu eelkäija pidi lahkuma, olles üles tunnistanud, et oli sisemissioni näite müügirahadega ostnud kellelegi teatavale õmblejannale kasuka. Ei mõtle tema peale kahjurõõmu ega pahatahtlikkusega. Mul oleks olnud arvatavasti samuti kalduvusi samaks. Kuid ma ei saa sinna midagi parata, et metsik naer pitsitab mu südamealust, kui ma kujutlen, mismoodi prouad välja näevad, kui õmbleja, anna Matilde neile oma kasukas vastu tuleb. Olen leivapapp. Aga keda see peaks vapustama rohkem kui mind ennast. Jumalal peab olema midagi mõttes, kui ta ei ole pidanud tarvilikuks teha minust detektiivkirjaniku. Vahel tuleb mulle vastu kingsepp, miitinen kaunikesti turtsakas. Mees. Ta ei heida pilkugi minu poole, kuigi kindlasti tunneb. Arvan teda, sülitavad mulle järele. Räägitakse, et Kingse polevat mingisugune kirikuvastane. Mul on mitu korda olnud tahtmine kingsepp niidist kõnetada heaga aga mina talle rääkida anekdoote või? Olen viimasel ajal jälle kõhnemaks jäänud. Märkan, et head inimesed silmitsevad mind murelikult. Tean, mida nad oma kuldses südames mõtlevad. Kuid see on põhjustatud ainult maost. Mul on ikka olnud halb kõht, viimasel ajal isegi halvem kui harilikult. Ainult säärast asja ei või kantslist ütelda. Pastor, aidaa, pastor Raida, nüüd tean, mis sa oled. Sina oled see vana naljajutu kõhurääkija. Core käike, arste läksin arsti juurde, kui rinnus pistis. Ütlesin, et andku mingeid tilku või Pille no see andis kassi vuntside nimel siin haiglas lesinega sa oimugi liigutada. No nad teavad, et ma ei ole meelikke l. Seepärast tuleb siin nüüd lehmedagi nagu ramp. Lamavat meest on kergem kitkuda kui vabalt ringi jooksjat. Haiseb saidist vast. Et need haiglamaja lehmad teevad rahutuks. Tookistamine kurja vaimu topistamine mul süda on siis mingisugune puu teel või maad, millel laga või kork lüüakse. Asi läheks, kui ei oleks neid külastustunde ei trügi sängi kõrvale turgutama. Poeg on täitsamees ega tule, naene vaeseke ihub nuut mini ja valetab, et mees on saatnud terviseid. Neil on kehv olla neil. Tere, ütle marski käijatel, aga minul on veel kehvem. Tuleb arstile öelda, et keelaks käimise ära, öelgu tervis on nii halb, noh siis alles hakkab Lil sekeldamine vanamoorile, minial, laulusalmi otsimine pärja liidile. Küllap ma tean, et siin on küsimus kõige rohkem võlalepingust mõne kuu võlalepingust. Mõistusega inimene, kes oskab üks ja üks kokku arvata, tunneb seda juba oma luudes kontides. Tiina on hea tüdruk ja tüdruk, kalda nimetan teda tüdrukuks, kuigi poeg selle juba kooliplikast peast paksuks Puksas. Noogus küll peaks olema kogunenud nii palju mõistust kenasse pähe. Poeg arvas olevat tegija. Jooma hakkas aga seda Arvil suurim osa mehi selles eas vaates nagu isamesilane tahtmist mööda tiibu lehvitada. Jah, jälle ehitaski. Ei olnud Tiinal tarvis kirjandeid kirjutada ega konservatooriumis käia naksas mehe täiesti kursus krutskitega. Ega ta juures need suuremad kiita ole. Poja juures aga oleks võinud hullemmagi messil saada teadlased ja peale selle veel nii suurt vahet lõppude lõpuks ongi. Mispärast meid, ärimehi nagu lihtsameelseteks peetakse, kui tuleb jutt peenevatest asjadest? Kas on antud põhjust sihukeseks arvamuseks, mis tuleb nõus olla, et ei ole koolis käidud. Aga seesinane südameharidus? Halvim ajasin agulis, prouad korjasid raha, olid võtnud pähe, et ka äärelinnainimestel oli Hiiumaal, kellele tuleb peavari muretseda. Vabrigalkistinen, ütlesid nad. Aguli noorsugu ähvardab hukkamine. Minul ei ole mingit meelelaadi, ütlesin jäääärelinna, jõngermann ei ähvarda miski, kui just mitte kesklinnaprouad ei ole mingisugust meelelaadi. Aga süda on ja see on omal kohal. Kas passima? See oli esimene suur kingitus, teatavad isikul ei saanud jätta järele tegemata, teatavad isikud vandusid, aga minu arust ei ole ilus vanduda, kui kingitakse palvemajale. Andsin aknad ja uksed otse laos sattusid olema parajad. Esihakatuses olid need tehtud klubi juurdeehituse jaoks, aga ent see asi veni siis andsin, palvemajale, olid jõudnud juba vähegi siniseks tõmmata avaküllast raamides looja päike sisse paistab, kui ta paistab. Ja uksest kõlbab igatahes patrusel vaatlusel sisse minna ja meeleparanduse läbi teinud inimesel välja kingatav. Ma olen kindel, et meie issand, ei ole mingi tähenärija, selles puuvärgi Alienduses. Panen pea panti, ta vaatab rohkem andja südamesse ja seal ei ole mul jälle midagi viga peale tolle topistamis. Seal ilmus kuule siis tema käest. Täpsemalt kui siit minek tuleb. Ma lasen Hutvuse veel enda juurde kutsuda, kui arst Krist läheb hullemini hirmutama. Eva, autonen küll mõni hingekarjane olevaid, no mingisugune asekonsul. Võib-olla kutsun Mustla kuuem isegi, aga ise ajal. Utuses tegid asekonsuli sessey toimetanud Punase Risti rahasid kõrvale, kuigi tal oli neid sõja ajal käes. Rumalusest legi udune, niimoodi aveel rumalamini oleks teinud, kui oleks toimetanud sihukesed ootused, satuvad kohe kinni, kui proovivad, on vooruslikud saamatuse tõttu. Panen hutuse siia enda kõrval istuma. Kuule asekonsul ütlema suurenemist, ärav. Utunen Konsum meelt härdaks teha ja hõõrub nina muuta, ei ole teinudki, asekonsuliks olles püüame tõrjuda, et ega ta siis veel, aga noh, mina ütlen kohe vastajaid. Pea oma masti molu kinni. On sul, mina olin suri ja mees ja minu kallal ei maksa norida. Kas tead, mis, küsin ase konsulilt? No mida? Mul on kodus kõrvalhoones oinas Kärne nuumoinas. Sul on vist jah. Olen teinud tema kohta testamendi oina kohta oina kohta testamendi, teda ei tohi tappa taas urgu loomulikku surma. Oled tulnud ilusatele mõtetele, siin oma surivoodil kiiskinen väärheole, oinas, surgu loomulik. Kui meeles oleks, siis eriseltsin end vaevu laulu, et oi, kas mäletad veel seda salmi. Aga ei ole meeles. Privaatpalatis võiks igatahes viriseda. Ja ametivendadele sõna saatma. Ärime helgib, tasub elusaks laul pähe õppida, iialgi ei tea, laos peab olema kõike. Ja laulu tegi suu siniseks. Nosta orjalgaa regiretki alfa, helge diood, peened keeloised, tähti, kirgathoff. Orlin paustigi Rees külla viis käsige teeneks toot taga. Tiugu kalka kild ka käsime pildi, ka joogahetki on konsolvumba. Tele-tan RE mullis M1. Seegemise kereid žanre kiire. Orly Puiga harja aivan tähti kargia kuud kirgas, ühes sabainenda. Juuakse, juuakse, modim kinnivoosse, Jellalemmiliesi horota. Deletanyerg. Seegeemidegerreib varre kerre. Meil oli klubis olnud tavaline iganädalane kaardiõhtu, mis seal muudki sihikeses armetus linnakeses ajaviiteks välja mõtled. Peale selle mängib kaardimängus kaasa mõistus ja seda ei ole jälle siin jumalast mahajäetud kohas muidu vajagi. Aga olgu, mis neist siinsetest inimestest sõimata, ega nad sellest teisemaks muutu. Nonii, oli kõigi pealt mängitud vahepeal söödud, õhtust jälle mängitud. Ja loomulikult võeti õhtu jooksul mõned konjakid, kuidas muidu aeg jäi hiliseks selle õhtul või hommikul kuidas ainult on tahtmist öelda. Sai nii palju istutud, et meelekohad hakkasid pakitsema ja suus oli järgmisel päeval panka minnes kasetohu maik. Muidugi läksin täpselt kell pool 10, kui nõuda alluvatelt täpsust, peab ise olema täpne. Esimene klient oli Raus, kuu ärijuht oli olnud üks meie hulgast seal klubis. Kas pangadirektoril uneaega? Paluksin väikest konsultatsiooni? Küsis Rausku naiste kuuldes. Olge hea asjaajaja direktor, ütlesin mina ja avasin ukse oma ruumi. Mis sul on? Küsisin, kui oli istet, meetod? Veski leidsin pooliku kodunt ja mõtlesin araa selle, et oled nagu taevast tulnud. Mul on siin kuskil soodavett. Tegime selliseid pisikesi tropid, jutt hakkas jooksma. Kui kõht on hommikul korrast ära, On miski kõige parem. Jajah. Uksele koputati ja uksehoidja käigu lainen, panga uksehoidja piilus sisse. Üks härra küsib pangadirektorit. Selguse mõttes pilgutasid veel silma Raus kulunud võimatulk anekdooti ja ta oskab muhedalt jutustada. Õige tõotav algus päevale. See järve tahab panga direktoriga tingimata kokku saada. Tülitas kelku lähenen uuesti uksepraost. Kui ma ütlen, et mul on nõupidamine, siis mul on nõupidamine. Käigu põrgusse või öelge, et tuleks homme. Ütlesin sedaviisi, panga direktor ei jõudnud korralikult järgmise anekdoodi poole, pealegi kui käigule ennem olid, teab mitmendat korda ukse vahel. See vanatoi ütleb, et ei lähe enne, kui on panga direktoriga kokku saanud. No nüüd on kurat lahti. Viskasin kuue selga, pistsin kohviube suhu ja vajusin pangapoolele. Säärane väheldane mees tuli kättpidi teretama. Kuulge, kulla härra, ütlesin ja mina oskan seda öelda õige mõjuvalt. Kuulge nüüd ma ei tunne teid, igatahes ei ole selle linnainimesi. Kuid meil siin on niisugune komme, et vabandust, keda te ütlesite ennast olevat. Nendeks nendeks Taali peakontori revident ja väga hädaline naaber oli. Ei nõustunud isegi õhtu poolikuni ootama. Muidu mõnus mees ja. Nii et nüüd istun siin vangimajas. Veidi pahal ajal juhtus koguse viperus, pidin nimelt pääsema volikogusse, olin asjad valimiste puhuks selle plaani järgi valmis seadinud. Pärast seda oleksid võinud saata peakontorist kask või 10 revidenti. Häbenes Insica rauscul jäi tookord anekdoot pooleli ja ei, muidugi. Kuid vaevalt, et ta selle üle kurvastab. Tal nüüd klubis jutustada semudele palju. Värskem anekdoot. Ütlen ainult seda, et täpsustki ei tohi harjumuseks teha. Kui öösel on kaarti mängitud, on hommikul targem koju jääda. Peakontorid ei mõista harukontorite raskusi. Ei mõista. Väetudele olnud armuline, ta on lasknud mind elada nii vanaks, et mul ei ole enam vaja sõjaväe vormi, kalda minevik või seal siiski kuidagi olematuks teha. Mind kõnetatakse kuni surmani koloneerina. Aga kui palju oma parimaid aastaid küll ohverdasin tutvumiseks filiaal tükiga ainukese selleaegse ohvitseri relvaga. Ei saaks mind jätta vihale ajamata, kui oleksin kindel, et oleksin kõlvanud millekski paremaks. Sõda sõjat just nii. Loen neist meelsasti parema meelega seesuguste kirjutusi, kes ise ei ole sõjas olnud. Nad on tihti nii osavad panema sündmustesse põnevust. Isiklikult tegi seda minu tervisele head. See on mu maja pööningul. Loodetavasti on tontidel mõnus istuda neil sisse põletatud ilustustega toolidel. Ütleb, et tahab saada sõjameheks tema kiindumus säilitada, pean ma hoiduma tema plaane rikkumast. Võib-olla mõne aasta pärast, kui poiss suurem, ütlen talle sõnakese sõnakese, mis palaks vanadus totrus arvele. Praegu on mul kaks vaimustavat harrastust. Noor naine, orhideed. Viimaseid püüan kultiveerida, esimest mitte. Ja ö. Ainsagi indiviidi eest hoolitsemine nõuab minult erakordset hoolt ja kannatlikkust. Orhideed nii tujukat, nii äraarvamatud leelol alla käinud aadlilõhn. Orhideeraamatuid. Perekonnaliik loob ilusa pruuni sinipunakirju õie mis oma kujunudki meenutab teatavat parasiit evilast emast. Lisaks lõhnab. Et veed nendega hõlmavad, võtke ei ole teada, mida mõtleb orhidee. Kuid hõõri lastel on tagantjärele siiski piinlik. Niisugune on elu, noorete täitlankid. Veenud kolme viiel alu oksehein sae siin on ta. Leestlastadengin vaid ta sind ka. Vaipa ei tee. Miin valgeeaa sekest ois Aini Jaxile, Peepu. Nii Vaigeeaa sekest, mainiaxile teed. Tiina sünga. Liniku vasak poolkaitsja. Mulle ei meeldi ajalehemehed niisugustel neist paljalt pahandusi. Peale selle nad ei saa jalgpallielust enamasti midagi aru. Kord küsis intervjueerija, missugused tulevikuplaanid mul on. Kavatsen arendada oma andeid, vastasin. Ta vaid irvitas, oli vist natuke puudulik. Minu treener on öelnud, et mul on annet ja seda on tarvis ainult arendada. Kuid niisugune asi mahtunud tollele ajale neegrile muidugi pähe. Alustasin tavalise töölise pojana juba koolis erinesid teistest omaealistest. Ma ei tundnud end nende hulgas hästi ja õppimine mind ei huvitanud. Pühendasin kogu oma vaba aja, mida oli palju just pallimängule. Nooo arenesin kiiresti, kuid see nõudis rohkesti loobumisi. Stodeerimise pidin lõpetama lütseumi esimesest klassist kuid ma ei kaotanud nähtavasti palju siis keskkoolide õppekava on ju niivõrd eluvõõras. Olen jalgpallitäht. Minu nime trükitakse ajalehtedest tihemini kui kellegi muu omasin linnas ja. Ega ma ei ole sugugi oma noorust ära raisanud. Mind on valitud maavõistluste B meeskond, sõidame järgmisel kuul osasse. Oslo on Norra pealinn. Ajale fotograaf on käinud kolm korda minu juures kodus. Koos meeskonnaga mind pildid satub, kes teab, kui palju kordi. Eelmisel sügisel oli pealinna lehes üle kolme veeru ulatuv pilt, kus ma annan eeskujuliku söödu kyll bulisele ääremängijale. Üldse praegu kihvtis vormistada. Tuleb ainult hoolitseda, ent liiga ära ei rassiks. Nii mõnigi on minu vanuses alla kaheksa 10 aasta oma tervise nahka pannud. On palju kurbi näiteid. Olin kaks nädalat treeninglaagris, jäin kindluse mõttes veel paariks päevaks töölt ära, bot, närvid jõuaksid tavalise ümbrusega jälle arrida. Kontorile katsus kisa tõsta ja ajas nina vingu, et mind oleks laos vaja olnud. Ma ei võtnud vaevaks vastatagi, vaid vajusid koju. Helistasin meie seltsi, esimene, see on täitsa vunts, sokutas mulle selle töö kohagi, ütlesin talle, et ma ei kannata enam üks s lendab kontoriülem või mina, see on selge. Esimese helistas firmas, asi ta kontoriülem käis andeks paluma üks. Ma ei viitsinud siis rohkem peale pressida. Kuid säherdune värki oled närvidele tervislik. Just sedamoodi. Sarja mängude lõpul vean kihla, et kontroile ei teadnud midagi isegi maavõistlusest. See on minust neli aastat noorem stiilikas masin tantsib nagu uss. Seksuaalses mõttes ei riskinud lõpuni minna, siis see mõjub vormile allakiskuvalt. Suudlen küll meelsasti. Arvan, et see on hea hingamisharjutus kuigi ei ole hakanud treenerilt järele küsima. Meie ema ja isand, pagana vahvad inimesed, ehk ainult tavalised töölised. Vahel, kui ei ole midagi paremat etena, aitan emal puid lõhkuda. Kaisa on kindlasti sellega rahul, sest ma ei ole pärast seda, kui hakkasin võistluspäevarahasid saama tema käest, kuigi tihti raha nurunud perekonnad, see tuleb hästi suhtuda, olgu siis. Mis on? Pangadirektor häbele lubas mulle sõidu pariisi. Kui annad sõnad, hääletan omavalitsuse valimistel tema poolt. Pariis muide on prantsuse pealinn. Saab siis näha, kas annan. Ei tulnud pähe küsida, mis aastal need valimised läbi viiakse. Kui lõpetan jalgpalli mängimise, söön jäätisest isu täis. Elan üksi, nagu all on, Silvan küll, purskab nalja, annan Aadoks. Raivo, naera kaevad, on maailmas. Huumorilaua, edude rull kodustele Ruhnus ahitan parv, Haylage on harmi nagu olen sattum, oksad on, vedas. Kui Mazda Göran nous Dwayne rannadalaiutanud vaata, heidan Jaakobi poegade karri lahus. On minuga maad näidata Ingilboomion kui naastu. Lakoviad tulles laskus ta avaimel Jako koduuksel euko tajuda unest, võrrata ja kaua koduks. Sõu Raus on sangar rinding, au olla jogaravi. Paiga. Preeni Siren. See oli väga kena maja seal mäel. Mu isa ostis selle 93. aastal ja sellest alates olen elanud seal. Ühel päeval. See oli Maarja kuulutamise päeva eelne pühapäev. Tuleb Anders ihar tuleb köögiuksest. Oi, heldene aeg. Anders, härra. Kuidas Sandersi? Härra, nüüd siitkaudu? Küllap vist segan preilid, pealegi on pühapäev. Oh ei, Anders Härm, see oli rõõmustav üllatus. Köik minu päevad on nüüd pühapäevad. Läheme tahapoole, Anders Härm, kas võin nimetada Andersi härraks või pean kohtunikuks preili kutsugu vaid taandersiks, nagu varem? Jaa, Andersi härra kutsugu, vaid tädiks näguemmegi. Ta palub, et võiks istuda köögis nagu ennegi. Sellest on kaua aega, kui viimati? Oh ei, mul on tunne, nagu oleks Sandersi härra viimati eile siin toolil istunud. Ja ometi on sellest palju palju. Või siin siin vist tihtigi tädil tülinaks olla. Sanders nüüd küll, räägib Andres, oli nii südamlik poiss, käis vahel vananaisterahvaga juttu ajamas. Ja istusin siin tädiga juttu ajamas. Ja teised poisid tegid selle ajaga tädi õunapuu oma taskusse tühjaks. Mind on sellepärast südametuudistuski vaevanud tädi oioi by Anders. Mina teadsin niuke õik, tee vigurid ära. Kui vahvad vembumehed küll olid. Aga siiski olin nii mõistmatu, tookord. Ega Anders nüüd samade mõtetega ei tulnud. See veel puuduks. Nii kui vale inimesel käib. Aga Anders siin täna on üsna hästi. Kas tädil käib külalisi? Harva, Anders. Kas mõnikord tundu kõle elada niisuguses üksi, kus majas ei tundu, Anders? Imestamisväärne? See on jah, imestamisväärne. Räägin otsekoheselt tädi, müüge maja mulle. Nii ta ütles Sanders minu majaga peale hakkab. Räägin otsekoheselt, esitaksin siia krundile suure maja. Ega tädi pahaks ei pannud. Mitte sugugi. Anders. Kas tädi müüb maja mulle? Müüsin maja Andersile miljoni eest. See oli nii lapsik auk, et veelgi ajab naerma. Ma ei rääkinud kellelegi, müüsin täies vaikuses miljoni eest Andersile. Preili Siren ei jäta endast kedagi järele. Miljon ja kaks miljonit on temale sama asi. Sama tüütu asi. Mõlemad on liiga palju. Mind ootab trahvid. Jääb siia paika, see elu ja maailm. Lon. Ei, ta on see nagu. Moodi. Ikka publik. Läätsi. Hoonel. Ma nagu ei ta Nüüd on. Ja. Ei. See on Ikka nii. Kuunelini. Koolil. Eelnevatel. Ma ütlen ainult seda, et kui on tahtmist hiinlinad edasi jõuda ja kaua elada, siis ei passi olla kunstimaitsega jõlluks, küpsetasin nagu kord ja kohus piparkoogimehikesi, neid oli tellitud peaaegu igasse kohta ja need olid ilusad ja hästi küpsenud ja nii edasi, sest mina olen kondiiter nagu iga teinegi, vähemalt kui küsimus on piparkoogi mehikesed. Nonii, olgu pealegi, kõige enne tuli ja siis tuli teine ja siis tuli kolmas ja, ja kõik, nad ütlesid, et litsina taga armunen, hüppasid valegi numanu hakaga oma tainarulle kokku korjama. Sul tuleb minek siit majast päris paugupealt ja mitte kahe nädala pärast. Mina ei saa midagi aru, nemad aga seletavad, mis sul arus oli, pagariemand asja ees, teist taga küpsetad oma piparkoogivanamehed selle noore kohtuni kaantersi näoga ja peale selle ei ole kohtunikul nii püsti nina kui sinu piparkoogimehikesel. Kuigi on raasike sinnapoole. Sulle tuleb sellest pahandusi kaela, see on kindel, sest Anders ära ei lase pagari naistel endaga mängida. Ta kuuluks hoolivat, hirmsas aus, sest tema kadestajad ostavad piparkooke lausa tosinate kaupa kokku ja naeravad klubis. Ja sellest ma hakkasin juba veidi taid pama. Et küllap on kuri karjas, kui linna peal seesuguseid asju räägitakse. Esiti arvasin, et vilistan selle peale aga kui siis järele mõtlesin, kui paljudele Anders järankondi kõrisse toppinud siis neelasin oma iseloomu alla ja otsustasin, et ühe korra võib vaene ilma süütagi pead painutada, kui sellega saab tegemata patu heaks. Ja ma helistasin Anders härrale. Ma ütlesin, et vabandust, härra kohtunik, et ega siin räägi suuremat keegi, ainult mina A taga Kunen, pagar jäät, mina neist piparkookidest. Et kui ütlevad, et seda, et Ma ei tea, mis nad ütlevad, et siis seda ainult et mina ei ole sellega mitte midagi murdildud. Issand hoidku mind midagi mõtlemast. See oli ainult sedamoodi, kuni piparkoogid olid, lähed niuksed ideele mas tainas, mis parata, kui nende mehikeste nina küpsedes Kristi kerkis. On teil, see arvas heaks ütelda, et olen häbematu inimene ja saan sellest kuulda. Kuid siis läks mul kops üle maksa ja ma arvasin omalt poolt heaks ütelda, et mis kuulmise puutub, siis on nüüd Anders härra kord kuulda. Sest tont võtaks, viisid oligi isevärki lugu, et linnas ei saa rahus isegi piparkooke küpsetada, ilmat mõned noored torukübaraga, advokaadid ei tuleks lina peale hüppama. Kui kohtunik leiab, et härra kohtunik on piparkooginägu sihukese vedelast tainast tehtud piparkooginägu siis ära kohtunik võiks selle enda teada pidada ja Te mööda ilma laiali laotada, kus niikuinii jätkub teist kõneainet ära kohtunikust ja jumala eest, mis mina parata, maanteel sierra, nii lühikese ninaga. Ma mõtlesin õrnatundeline, et igal pool läheb enese kilkamist mees siis vaene pagar tohib enam teha, kui kapitalist hakkab juba isegi piparkooke taga kiusama. KaasMay pandelt Jääralt küsida, mis saab, kui ma nüüd lähen ja küpsetan Pletaja? Kee tuleb muidugi kohtuniku proua näoga või kuidas, härra kohtunik. Ja asi on nüüd sedamoodi, et mul on muudki teha, kui keerata tainast takte kujukesi, uskuge seda, härra kohtunik. Ega mul muud asju olnudki, kui vaid härra kohtunikul ütelda, et ära kohtuniku oleks nii hea ja hoolitseks ainult oma jänese leivategude eest ega jääks oma küüs jääda kagusse. Nii et enam ei ole midagi lisada, nagu ajalehtedes öeldakse halvasti. Ja siitpeale saadan ära kohtuniku seenini, näe koera kohtuniku oma koju kasvõi lausa lehma lärmakas. Vaata niiviisi ütlesin ma Anders järvele. Ega ma siiski kõiki vist ei öelnud, aga praegu on täiesti selline tunne, nagu oleksin öelnud ja Juupa mu ema õpetas, et rääkides need asjad selgeks saavad. Esimene haiglassi kell nüüd küll juba ammu ei näe märjal java Moskvitšiga trepihaiglaid ääre nabidisenike valmistama, mis ma seal piduõhtul kõnele? No ta enda on ju ka tähtis päev, mede kolhoosi tallimees läheb pidulikult pensiooni pääle. Aga kui nüüd õigust ütelda, ega tal seal suurt tallimanud edasolegi Poe, tehnika, verk, rohkem ratsahobustega ka seal kõik hästi, aga muud töötajale suuremat, midagi. Aga nii hakkavadki vanale põllumehel pensiooni massma nagu midagi muud kui elada. Aga kui nüüd võtta telefonitoru ja säästesse otsa mõne selle haiguse antvärgi mütsi meeste pealiku küll ütles. Oh sa heldus, küll näed. Oota, oota põgenikele räti pall, kas mask on siin kindlasti? Nuia ma kohe tulen harimarioada. Jah, minu vanamees pidi seal pritsi Purganud pumbaga mööda turuplatsi laskma nagu nänn. Kas tema oli selles süüdi, et me vaesi olime ja vaata käima õhtumatiidi just sellist juttu ja see ongi õiget kõneldi enne asja selgest saamegi.