Möödunud kuul tähistas meie ajakirjandus vanema põlve naiskirjaniku Agnes staari seitsmekümnendat sünnipäeva. Juubilar on pärit hallistest ja sealne vana Mulgimaaelurõõmus, õhkkond on jätnud oma pitseri kadaloomingu paremikku-le. Oma isa, kauaaegse maru algkooli juhataja Aado tari eeskujul valis tütar algul pedagoogi elukutse, töötades õpetajana peale kodukoha ka Viru ja Tartumaal. 1930.-test aastatest alates palagnestaar tegutsenud vabakutselise kirjanikuna, Tartus, kus ta elab praegugi. Tänapäeval meenutame akne staari nime eeskätt lastekirjanikuna. Tema lasteluulekandvateks elementideks on spontaanne südamlikus ja päikesepaisteline huumor. Eriti kodusena tunnetanud lindude ja loomade maailmas. Kutselise pedagoogi vilumusega oskab ta hästi tabada seda, mis last sisemiselt huvitab. Selle tõttu on ta lasteluule leidnud kasutamist ka nõukogude aegsetes laste ja kooliväljaannetes. Omal ajal said väikestelt sooja vastuvõtu osaliseks aknestaari, laste näidendid, mure ja rõõmuloss. Viiu sõit kevadriiki ja kuri kill loomade kohtu ees mis pääsesid kutseliste teatrite lavale. August Kitzberg on oma tuuled Allajas Mannanud lugeja silma ette idüllilist pilte Mulgimaa koolimajadest möödunud sajandi teisel poolel. Agnes staar, viibuma pikemas proosateoses Mari-Ann õpetaja tütar meid samuti vana vallakooli miljöösse. Selle teose järjes romaanis hulkumas ja põgenemas kujutab autor ilmekalt noore naisharitlase eneseleidmise otsinguid esimese maailmasõja ja revolutsioonikeerises. Kui Hugo Raudsepa Miku Märdi avas tee meie külakomöödia võidukäigule proovi Sagne staar oma võimeid näitekirjanikuna. Naisnäitekirjanikke oli meil käesoleva sajandi esimestel kümnenditel vähe ja neid hiljemgi palju rohkem pole olnud. Hellavooli jõgi kirjutas oma talulapsed küll juba enne esimest maailmasõda, kuid tegi siis näitekirjandusalal pikema vaheaja. Sophia Vardi dramaatilised Skidsid ei leidnud meie teatrilavadel erilist vastu. Kajab. Seepärast mõjus Agne staari menukas debüüt näitekirjanduses omalaadi uudsusena. Üksteise järel ilmus tema sulest rida rahvatükke nagu emake maa muld kõrgemale noored naisvallavanem kolm sündi ja teisi. Kirjandusteadlane Oskar Kruus iseloomustab taari näite kirjanduslikku toodangut septembrikuu Loomingus järgmiselt. Akne staari naljamängud on lustakad värvika rahvakeelega. Neis esineb lopsakaid, külatüüpe ning toredat situatsiooni, koomikat. Ühiskondlikest vastuoludest on aga autor enamasti mööda vaadanud või pakkunud ebaelulisi ja kompromistlike lahendusi. Lisagem, et kolmekümnendatel aastatel oli Agnes staar meie maalavadel üks mängitavamaid autoreid. Nüüd aga pöördugem mõningate küsimustega kirjaniku enda poole. Lugupeetud juubilar, teie hiljutise juubeli puhul huvitaks meie kirjanduslikku üldsust küsimus, mis ajendas teie kirjandusliku tegevuse algust? Mis just seda ajendas? Seda ju päris lihtne vastata. Kuid võib-olla see, et ma juba lapsepõlves väga palju lugesin ja mul oli ka võimalus lugeda just seetõttu et samas majas, tähendab, kus mu isa oli 50 aastat õpetajaks, selles majas asus haridusseltsi raamatukogu ja ma sain sealt lugeda igasugust kirjandust, mis mul oli lubatud, aga ka seda, mis mul oli keela antud. Sest ma teadsin, kus võtmed seisid ja. Ma näppasin sealt tihtipeale niisugust raamatut. Ma lugesin nii luulet kui proosat ja näidendeid nõnda edasi. Siis oligi ükskord selline juhus, et kui ma läksin lauta lehmi lüpsma, ma olin siis üks 11-l 12-l aastal umbes võtsin raamatu omale kaasa, et kus ma ikka muidu lugeda saan, kui, kui laudas, et isa võtaks muidu ära, mis on keelatud ja nii juhtuski. Mul olid lehmad lüpsnud ja lüpsik oli pandud kesklauta. Ja lugesin ise Salakesiseda väga huvitavat raamatut. Korraga tuli isa ja ütles, mis siin lahti on, lüpsik seisab keset laut. Kassid lakuvad piima, piima ära solkind ja mis sina seal? Nii sain ma väga tõrrel taht, palusin andeks, janud singi, aga lugesin siiski edasi. Peale seda veel. Ema luges meil väga palju ka saksakeelset kirjandust ja õhtulauas tihtipeale jutustas meile nii, et võib-olla seal ja siis õpilaste käest kuulsin muinasjutte mõne vanade tuntud või meile tuttavad vanad inimesed, kes seal käisid igade käest, ma siis palusin mulle muinasjutud peale seda võib-olla siis see vast kuidagi ajendas veebi töödelda. Teie alustasite oma kirjanduslikku tegevust lasteluuletajana, teie esimene luuletuskogu kruu ilmus just 40 aastat tagasi. Aga hiljem hakkasite teie kirjutama näidendeid, mis teil selleks nii tõuke andis? Vot seda ma võin teil küll otse öelda, mis selleks tõuke andis, selleks andis mulle tõuke minu ema. Ema oli samas kohalikus haridusseltsis nii näitleja, näitejuht, lavastaja, ja tegeles kogu aeg näidendite proovidega, mis toimusid samas meie koolimajas. Mind väga huvitas nii näitekirjandus kui näitekunst. Ja ema käe all hakkasin ma edaspidi ka ise mängima. Selles ilmas. Dist teie näidendid olid esialgselt mõeldud rohkem maalavadele, nad olid väiksed huumoriga rahvatükid. Aga Stad osutusid maa lavadel väga menukaks ja ka Vanemuine võttis neist paar asja oma repertuaari. Võib-olla teil sellel teemal oleks mõningaid mälestusi? Minu esimene näidend, mis ilmus emake maa, muld, kumu käsikiri sai valmis, ma viisin selle vanemasse ja see võeti seal vastu. Ja kui oli esietendus, siis ma muidugi väga närveerisin, sellepärast et kuidas nüüd publik seda vastu võtab. Sul mu esiknäidend ja põksuve südamega seisin seal ukse taga, ei julgenud sissegi minna, lõpuks oma sisse astusin ja istet võtsin, siis nägin, et minu selja taga oli professor Gustav suits, oma abikaasa Ainoga vill oli Sütiste seal. Siis oli seal veel Visnapuu ja Karl Eduard Sööt, nad ütlesid. Me pidasime pöialt, kas te tulete või ei tule? Noh, ma kogu aeg kartsin, kuidas publik vastu võtab. Aga kui esimesed aplausi käisid, siis ma juba kuidagi rahunesin. Peale selle näidendi on Vanemuises lavastatud mul veel kolm pluss üks operett minu Librätoga nimelt Veski neiu, kelle muusikalide ja operettide Veski neiul, jajah, see oli Adalbertlilt house-muusika. Ja peaosa mängis peaosa mängis Linda Tubin. Teie näidendid olid Vanemuise laval ajal, kus tegutses seal ka meie üks tuntumaid lavajõude Liina Reiman on temaga mõnes teie näidendis kaasa mänginud. Jah, Liina Reimann mängis just minu emakese maamullas vana perenaise osa ja mängis seda nii suurepäraselt, et paremini ei oleks seda võinudki teha. Räägiksime nüüd pisut ka teie tegevusest lasteluule valdkonnas. Raamatuna on teilt ilmunud kaks värs raamatut lasteluule alal, aga teil on vist väga palju ka omaaegses ja ka nõukogude aegses ajakirjanduses lastelaule ilmunud. Ja ikka on küll. Ma olin seal paar aastat lastelehe väikeste sõber, toimetaja seal ilmus ja mitmel pool mujalgi. Ka nõukogude ajal on ilmunud sades isegi Edasis peol ERR-is ja nõnda edasi kooli lugemine, kes ka ja vot kooli lugemi, kes kindlasti ehkki ma ei tea ütelda, kui palju ja kus kunagi ma sain eesti raamatust mingisugust honorar ja kui ma küsisin järele, et mille eest see on, siis öeldi, et siin ja seal õpikutes on ilmunud minu lastelaule kus nimelt, et ma praegu ei mäleta ja neid õpikuid ma ka ei leidnud. Kas teie lastelaule on ka viisistatud loojate poolt? Jah, 1148. aastal haridusministeerium kuulutas välja lastelaulude tekstide võistluse võistlusest, võtsin ka mina osa kahe tekstiga ja sain ka kolmanda au enna. Need viisistas siis ühe Aado Velmet ja teise Paris kõrvel Meie kolhoos ja tenori ema eeskujul. Teie abikaasal teatavasti helilooja on temaga teie laule viisistanud. Ega tema on kaks minu lauluviisi standmis ilmusid mõned aastad tagasi Edasis kägu ja mall kooliteel. Üks teie suuremaid proosaraamatuid on noorsoojutustus pooleldi romaan, Mariann õpetaja tütar, eks ole, see on ka mitmete autobiograafiliste sugemetega. Võib öelda, et, et ja mul oli aga mõeldud Trei loogiaks. Daci Marianna õpetaja tütar Sis hulkumas põgenemas ja veel keskpäev, mis on mul praegu pooleli. Jah, tõsi küll, seal on ka autobiograafilisi sugemeid. Marianne. On teil praegu? Ka midagi teoksil oma just oma isikliku lapsepõlveteemadel proosas või. Kas just isikliku lapsepõlveteemadel, kuid mul on küll teoksil. Nimelt üks luulekogu, mis kannab pealkirja päike vana maja kohal. Ja üks proosateos, Kai Need on mul praegu pooleli ja ma loodan neid ikkagi pumbast aasta pärast või lõpetada väike vana maja kohale, see tähendab tõesti, et see on koduümbruse ja looduse luule rohkem seal. Ja seal tuleb ka nii. Võib-olla ka midagi minust endast. Vahest. Sellest kogust päike vana maja kohal, kuuleksime ka paar teie luuletust. Jah, ma vaatan kohe, mul pidi olema küll siin. Kiiged saare ja jalaka vahele tegi isa kord meile kiige. Et seal polnud ruumi, kahele tuli kiikuda kordamisi. Kiik õõdutas meid kordamisi Eha ja Koidu vahele unelmate kaunile lahele taeva ja maa vahele, püstitas aeg meile kiige ja lennutas meid kordamisi ära. Ära ära suurele tundmatule lahele, ära tõelisuse karide vahele ära unelmate kaunilt lahelt ära saare ja jalaka vahelt ära.