1846. aastal, sellega 29 aastat enne pisi ooperi esietendust Pariisis toimus Madriidis suure eduga Marius petitaal lavastatud ballett. Garmin süütan lülitatud viimase numbrina kamba, kuhu kuulub viis, ühe väärtuselist balleti. Peab ütlema, et neid balletti vaadates mõistad alles Karmen süüdi hajali. Miks on nii raske saada piletit sellele õhtule? Karmen siit ei ole suure teatri ainulaadseid etendusi ainult käesoleval ajal vaid kuulub üldsusele teatri erakordsete saavutuste hulka. Lilli korreograafilise lahenduse idee tuli majja Plyssetskajalt. Palju aastaid unistas ta surematu muslanna kuju kehastamisest koreograafiliste vahenditega ja rääkis sellest alatasa. Kuid kaua ei õnnestunud tal leida paletti meistrit, kes oleks suuteline Carmenit lavastama, nii nagu tema seda kujutles. Balletiõhtu kavalehel kirjutab Plyssetskaja aasta tagasi käisin Kuuba balletiõhtul Moskvas ja nägin Alberto Alonso seatud tantsunumbreid. Ja olgugi, et ükski neist omaszežeelt ei vastanud mu unistusele Carmenist tekkis mul siiski otsekohe mõte, et see sellise ande Remendiga ballettmeister, kes võiks ellu viia minu ammus püüdluse vaheajal ma läksin Alberto Alonso juurde ja küsisin, kas ei ole ta mõelnud Karmenil balletilaval. Ta Sütus otsekohe tajus oma teemat. Täitust lõpeks kogu mu kunstniku eluunistus Karmen. Ma olen jõudnud ära oodata oma balleti, seda ei sa enda kohta öelda kaugeltki iga baleriin, seal haruldane kunstniku õnn. Samal kavalehel kirjutab Alberto Alonso muuseas järgmist. Maia Plyssetskaja mõtte jutustada muslanna Carmeni lugu koreograafiakeeles haaras mind mitte teha suur Spy seeginiaalsest ooperist ja pros Päär märimee novellis tantsuseaded. Ei vaid luua sellest kirglikkust temperament seest muusikast ballett. Lahendada see üleni Carmeni kuju kaudu, mis on maailma muusikaliteratuuris suurimaid. Idee kasutada balletimuusikana just pisimuusikat ei tekkinud siiski otsekohe ainult tihti Rodioašedriinile ettepanek kirjutada balletile oma muusika. Ma hakkasingi tegema visandeid, kuid kui ma jõudsin tulejatuuri muusikalise ise loomustuseni, siis ma mõistsin, et see on täiesti kasutu ettevõte. Sadu. Hägu ja. On lõikunud iga inimese kõrvu ja kui ta teades, et täna läheb Karmen kuuled teatrisse tulles korraga midagi täiesti uut, millega tuleb veel harjuma hakata, tunneb ta end kindlasti kibedalt petetuna. Isegi siis, kui mul õnnestuks luua väga hea muusika. Nii sündiski transkriptsiooni idee. Ka siin oli palju võimalusi. Alul mul oli mõte väga vabast transkriptsioonist, milles oleks kasutatud vaid pyysee teemasid. Kuid ka sellest ma loobusin ja otsustasin, et peamine, mis muusikale annaks kaasaegsuse varjundi, peaks olema orkestratsioon. Kõige raskem oli lahendada orkestri koosseisu küsimust. Kuid näib, et see küsimus on lahendatud otse. Nõelasilmaorkester koosneb ainult kiirpillidest ja löökpillidest. Keelpillid on kõikidest sümfooniaorkestri pillidest kõige kohasemad asendama inimhääle. Sooja laulu. Löökpillid aitavad teravdada, alla kriipsutada. Bizee muusikas endas olevat. Bizee partituuri alati armastanud, kui ma aga tööle asusin ja seda muusikat ikka veel ja veel kuulasin, siis olin ma vapustatud selle teose unikaalsusest kogu muusikaliteratuuris. Ja ma püüdsin mitte irvitada visee geniaalse partituuri üle, vaid võimalikult suuremal määral väljendada oma vaimustust ja imetlust. Karmen süüdistan saanud lavateos, milles absoluutselt kõik komponendid on niivõrd laitmatult niivõrd kõrgetasemelisel kooskõlastatud. Balleti jälgides jääb kriitiline meel lihtsalt uppuma. Ma ei märkagi, nagu enam, mida kuulajad ja vaatajad vaid muutunud nagu ülene, ainsaks alasti närviks, milles risti-põiki sähvivad lavalt sinusse kanduvad välgurütmi. Tunned nende tulikirja oma selja all ja kui siis. Etendus lõpeb, siis märkad hämmeldusega, et oled keiserliku teatrisaalis ja su ümber on aplausitorm. Sellele etendusele on raske aplodeerida, otsekohe. Pigem tahaks. Teater muutuks vaikseks kirikuks, mille üha kasvava koguduse iga liige mõistaks et kõige jõledamate asjade seas on ka mõtteõigusest türaniseerida teise inimese tundeid. Võib muidugi arvata, et Karmen süüdi korduval vaatamisel kuulamisel esialgne vasikavaimustus, ehkaa vahetu mulje jahtub ja hakkad nägema kuulma puudusi. Kuid selline saatus on ju lõppeks ka paljudel suurimateks tunnistatud kunstiteostel. Milline siis on see lavastus üleni äikse ilmne. Kuid seejuures sarnaneb ta niisugusele kujuteldavale suurele äikse ilmale, millel puudub Ko ja mille seesmine pinge seetõttu tohutult kasvab. Välgukirjaline on selles balletis sammude ja liigutuste kõne. Need välgud sähvivad nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt. Liigutuste teravad joonised algavad sageli peast või sõrmedest, välgatavad üles selja, rinna, puusade põlvede ja kaovad varvastelt hääletult naha pinda. Nad kanduvad ka tantsijal tantsijal sest kogu ballett on ülene arendatud kontra punktiliselt ka ansamblites ja koorides. Jutumärkides muidugi on erinevatel rühmadel või üksiktantsijatel enamasti üheaegselt erineb sammude liigutuste joonis. Erandiks on muidugi soolonumbrid, kuid siis muudetakse kontrapunkti loomise vahendiks tantsija enda kehaliikmed. Nii et tantsupartituur sarnaneb siin ülimal määral kaasaegse mõtlen esmajoones tõdega foonilise muusika partituuri ka. Ja imelik küll, see ei ole seejuures ometi vastuolus pisi muusikaga, mille Rodiasse Triin on tõepoolest suure taktitundega uutmoodi rüütanud. Sisaldab ju lõppeks isegi saateta viis kontrapunktilise balletiseadevõimalusi, sest sama meeleolu elatakse üle ja väljendatakse erinevalt. Äiksemeeleolu on karnesiidi lavastuses tajutav otse esimesest lavapildist. See on kummaline tsirkuseareen. Kummaline sellepärast, et nagu ikka sõõrikujulist tegevus välja ei, ümbritsesid publikule määratud tõusvad pinkide poolringid vaid sein, mis näib ületamatult kõrgena ja masendavalt süngena. Lava keskel on selles seinas suur kahepoolne kaarjas suletud värav. See sein meenutab pigem vanglat kui tsirkust. Ülal kõrgel müüriserval istuvat korrapärase rütmiga asetatud toolidel. Peaaegu kõik balletitegelased istuvad rangetes poosides sirgete selgadega liikumatult kanged käed, puusadel, jalad põlvist kõverdatud harkasendis neis midagi kohkuma Danevaltardunuks muutunud jõudundest. Tsirkuseareenil on Karmen täiesti üksi. Maiablisseltskajat oli raske eelnevalt kujutleda Carmeni nähe võib-olla et just sellepärast on tema Carmeni mõjujõud eriti tugev. Sellel Karmenil ei ole õieti midagi ühist nende Carmenitega, keda oleme harjunud nägema ooperilaval. Juba välimus on ootamatu. Lühikesed juuksed on kui ta karmilt ja tugevalt pealaele hobusesaba, soengutaoliselt kokku tõmmatud. Seljas Alplis seltskonna Karmenil, Tillu, ülilihtne, igasuguste kroogiate ja lisanditeta mustast pitsist kleit sügava seljadekolteega. Jääb mulje, nagu oleks Carmeni kujust eraldatud väline. Kõik olustikuline tähelepanu peab üleni koondumas sees, nisele Carmeni hingele ja vaimule. Ja selles osas amplist seltskond, Carmen selline nagu ta alati kõikjal peaks olema seal üleni pingel Karmen pingel nägu vinnas vibu, millelt iga hetk on null lendu tõusmas ega ole teada, milline see nool seekord on ja keda ta tabab. See Carmen puhas särisev põletav nagu tuli ise. Alberta Alonzo ütleb Garmini kohta, et ta kujutleb tena elu nagu areeni, kus ta iga päev võitleb oma vabaduse eest kõigiga, kes seda ohustada ähvardavad. Karmen saatus nagu tore toorie härja omagi on alati elu ja surma piiril. Võib-olla Karmenil peabki lavastama just selline inimene, kellele härjavõitlus ei ole eksootika või koguni lihtsalt teooria. Päike siis enda vere ja südame kaudu seda mõistab kui elu endas sümbolit. Igatahes tantsib Karmen Alberta Alonso lavastuses oma saatuse nina ees niisama hulljulgelt ja surma põlgavalt nagu tore toorhärja ees, kes sõita tappa. Me kuuleme seda balletti alates Carmeni ja Doriaadoori kohtumisest. Sel hetkel muutub Karmen ise nooleks üks jalg toetanud toolile, teine noolsirgelt taha sirutatud, vaatata käsi põsekile aineti tore tuuri. Kuid nüüd astub tegevusse kuju, kes ooperis esineb vaid muusikas. Saatust. Sõnal Tertal on seal leide. Ka selle kuju lavadelgitsus on ootamatu. Ei mingit suurt võimu, kat, hirmuäratavat faatumit. Saatuse kuju loob väike baleriin, kes on üleni tõmmatud hälli trikoos. Ka peasilm, näotu hall kuju, põimib avad tantsu, Carmeni ja tore tuuri, tore tuuri Ähozee, Carmeni jahu, see elu, tantsukord, kohel, vari, korku, halluse, kohutav, tabamatu jõud. Keerleb ta nende vahel, tema Karmenil ainus võistleja ja võitja.