Teatrivaht. Tere teatrivahid on tänaseks jälle kaks nädalat teatrit vaadanud. Täna jagavad oma vaatamismuljeid Meelis Oidsalu, Madis Kolk. Ja me soovime pea tormisele kiiret paranemist. Aga stuudios on täna meiega, Kadi Herkel. Kadi sinult, et ei raatsi kohe nagu küsimata jätta, et üheksakümnendatel, kui sa olid väga aktiivne teatrikriitik oli see meie kriitikamaastik või kultuuriajakirjanduse maastik nagu mõnevõrra metsikum, et nagu rohkem kohtas sellist poliitiliselt ebakorrektset väljendust ja ma ei tea, kas koos majandusbuumiga, kas nad on seotud omavahel või lihtsalt ajaliselt kokku langevad. Aga kui meil see ostujõuline elanikkond hakkas ka rohkem nagu kultuuri juurde jõudma, siis kuidagi sellega kaasnes ka selline kultuuriajakirjanduse kodustumine või igavustumine, et isegi mina kui teater muusika kino toimetada Ta ja pean aeg-ajalt noori autoreid julgustama, et öelge ikka seda, mis teil südamel on? Mitte ärge olge enesetsensuuri kammitsais. 19. märtsi Postimehes kirjutasid sa, noh, ütleme väga harvaesinevat kriitilise artikli Toomas Eduri balletist Katariina esimene et sina, kes sa oled praegu oma igapäevaste töökohustuste tõttu natukene kultuuriajakirjanduses niimoodi. Noh, sa ei pea nagu iga päev olema külg külje kõrval nende teatritegelastega, sul on seesama õnn nagu Meelis Oidsalu, kes on samuti väga otsekohene teatrikriitik. Et kuidas sa ennast praegu ise kriitikamaastikul niimoodi määratlejad või kuidas sa oma seda positsiooni näed ja kas ballett oli siis tõesti nii kole, nagu sa kirjeldasid? Kui ma nüüd natuke kaugemalt pihta hakkan siis see, millest sa rääkisid, ütleme kriitika, maastiku muutumine 90.-te alguses keskpaigast tänaseni. Ma arvan, et see on üks oluline märksõna tegelikult tänane kriitikute põlvkond, kes suuresti on tulnud siis pigem teatriteaduse põhjalt Tartu ülikoolist lähenevad teatrile mõnevõrra teistmoodi, ma arvan, kui minuaegsed, toonased kirjutajad, kes olid aktiivsed, olgu siis Margot Visnap, Andres Laasik, Gerda kordemad, toona, kes me olime rohkem niisugused teatriga koos kasvanud kriitikud. Ja tänase kriitika märksõna sageli on, on ikkagi see, et ka kriitik on kaaslooja ja ühe lisatõlgendus andia. Meie lähtekoht vist pigem oli see, et kriitikon peegeldaja sellest, mida ta laval näeb ja nii palju, kui tema oskab loomulikult ära tunda. Mis nüüd puudutab Katariina esimest siis lühidalt ma võin sulle öelda, et ma ei kahetse midagi, mis ma seal loos ütlesin? Täpselt nõnda. Mina laval toimuvat tookord ka nägin tol etendusel, mis oli vist teine etendus Estonias kuigi maa takkajärgi ka teavet näiteks esietenduse publik olevat aplodeerivad püsti seistes. Ja oli selle tööga väga rahul. Aga jah, mina, mina lähtusin sellest, mida mina tol õhtul Estonia laval nägin. Ja Ma nüüd ei julge ka öelda, et ma iga lavastust väga täpselt mäletan, aga ma arvan, et see oli üks kõige nukramaid balletielamusi, mida ma ütleme 40 aasta teadliku Estonia balletijälgimise jooksul olen kogenud Me jõuame siit nüüd sujuvalt tänase esimese põhiteemani, milleks on Mai Murdmaa lavastus ninasarvik Vanemuises. Aga eelmise teema jätkuks või lõpetuseks, et kas seal on ka mingisugune selline noh, ma tean, et niimoodi ei saa nagu üldistada, päriselt või inimesed on erinevad ja, ja olukorrad on erinevad, aga kas seal on kuidagi nagu mingi selline seaduspära, et kui me võrdleme nagu Toomas Eduri positsiooni Estonias ja Mai Murdmaa sellist nagu mõtleva koreograafi hoiakutega, kas seal on mingi selline asi võib ka olla, et nagu et sa nagu sellise tegevjuhina ei saa teha nagu sellist sajaprotsendilist kunsti ja Mai Murdmaa oma praeguses rollis nagu tal on nagu kuidagi see loominguline vabadus suurem või ei ole need asjad niimoodi seotud omavahel. Ma ei usu, et siin päris otseselt lineaarset seost on, sellest Mai Murdmaa lõpuks oli ka Estonia peaballettmeister väga pikka aega ja toona küll, nagu ta ka ise on ausalt öelnud. Just administratiivne pool käis talle üle jõu ja muutus äärmiselt koormavaks. Aga ma arvan, et siin on mitu aspekti. Ühest küljest on see, et Toomas Edur, kes oli vaieldamatult Eesti kõige parem klassikaline tantsija läbi aegade ei pruugi ju samal ajal olla tingimata ballettmeister. Ma kuidagi ei sea kahtluse alla tema rolli trupijuhina või, või ka balleti kunstilise juhina. Aga seniste töödega ta ennast ei ole tõestanud kui iseseisva käekirjaga balletilavastaja. Aga lähme siis Mai Murdmaa ninasarviku juurde, see Jen Unesco teema on ju iseenesest nagu ajatu ühtpidi kõik see keeleraskus või see, kuidas sõnade tähendused kasvavad meil üle pea. Ja teisalt see mingisugune noh, kummitav mingisugune ideoloogiline surve või totalitarismioht, mis nagu ühelt poolt on nagu iga mõtleva inimese kohus alati nagu nendele asjadele tähelepanu juhtida. Teisalt, kui ma vaatan nagu tänase päeva Eestit, siis mulle nagu aeg-ajalt tundub, et ka intellektuaalid natukene liiga kergekäeliselt. Noh, et, et kui sul nagu muud öelda ei ole, siis ütle EKRE, et noh, et see nagu töötab alati, et kas see Mai Murdmaa lavastus kui aktuaalne või kuidas ta just tänases päevas seda poole sajandi vanust klassikat teie jaoks puudutas või aktualiseerinud? Kui ma võtan sinu sõnasabast kinni, siis see, mis mind ninasarviku esmavaatamisel kõige rohkem rabas oligi just see kaasaegsus. Sest murdma oma balletis mitte kuidagi ei jutusta ümber Jones K3 vaata sellist näitemängu. Ta võtab sellest tõesti ühe sisulise telje. See on siis ta oli üksikisiku ja massi vastandamise või tugeva isiksuse, kes ei lähe kaasa mingi üldise populismiga kohandumisega, millega iganes ja ta lahendab selle nii lihtsalt ja täpselt et mul ei teki kahtlustki, hoolimata sellest, et ballettmeister ei anna mingeid ajastuomaseid vihjeid ega viiteid kuidagi ei kaasajastada ei teki mul kahtlustki, et see kõlab tänases päevas kokku. Selle lavastuse puhul, mis mind kõige rohkem võlus, oligi see lihtsus või nappus. Nii sisu poolelt kui vahendite poolelt ja lihtsus mitte lihtsustamise mõttes vaid just kõige üleliigse välja rookimisematest. Ja ma saan täiesti aru, et see lihtsus ositi on tingitud ka asjaoludest. Et see oligi väga kiiresti tehtud lavastus väga väikeste vahenditega tehtud lavastus väga väikesele lavale tehtud lavastustest, algselt ninasarvik esietendus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis, mis ei ole nii-öelda traditsiooniline teatrisaal kõigi oma võimalustega. Ja nüüd, kui ma vaatasin ninasarvikut üle maimurdma juubelietendusel Tallinnas Kumus siis ma takkajärgi hakkasin mõtlema, et kusagilt see lähenemine mulle väga meenutab. Pieter rukki viimaseid lavastusi, olgu siis Beckettiminiatuur või todasama kammerliku Mahab, haarata varianti, mille ta mõni aasta tagasi välja tõi, mis on ka äärmuseni lakoonilised ja kõigest, et üleliigsest vabastatud. Mis nüüd puudutab seda sisulist joont, millest sa alustasid, et kas ta on kaasaegne siis minu jaoks see teema kangelane versus ütleme siis väikekodanlik, keskmine kohanduv lepiv, sulanduv ühiskond minu jaoks on, on tänases päevas hästi aktuaalne ja, ja äärmiselt murdmaalid. Kui võtta juba kasvõi väga varastest töödest peale, ütleme, annadentaato 71 hilisemad kuritöö ja karistusmeister, Margarita Promet elus ka Mai Murdmaa, viimane töö Estonias oli Stravinski Petrouška mis ju ka on ühe väikese inimese, kes ei suuda kohanduda. Vastasseis siis kogu selle ülejäänud vooluga. Ja, ja selle lavastuse puhul, mis mind vaieldamatult ka võlus, oli vormi nappus ja kargus see, kui vähe seal oli igasugust pudi-padi, tegelikult terve lavakujundus koosneb viiest viini toolist, millele annavad siis ütleme, niisuguse lisastressi või lisavärvi siukest rõõmsat mit Te mingi ajastuga täpselt seostuvad kostüümid pluss siis Kaspariantsis videopilt mis täidab kogu seda dekoratsiooni aselt. Jah, see oli ju, see oli ju selline perekondlik ettevõtmine, nii helilooja Rainer Janžis kui, kas variant siis, kes siis selle võrratu animatsiooni sinna taustaks on ju murdma lihased järeltulijad, aga selle askeesi osas ma nüüd natuke polemiseeriksin Kadiga, et minu arust just selle muusikalise visuaalse rikkuse taustal jäi see tantsuosa, mõjuks natukene kammitsetuks või, või lahjaks ja võib-olla on viga ainult minus, kes ma ei ole tantsuteatriga nii süvitsi tuttav, kuigi balletti olen kooli ajal oksendamiseni teatris vaadanud siis mulle isiklikult oli võõristav vaadata baleriin poliitilist teatrit tegemas ja laiemalt üldse sellist moodsamat tantsukeelt esitamas, et selles oli, oli midagi pulkjat ja sellest kammitsetud, et et mul oli seekord tunne, võib olla küsimus selles etenduses, et ma nägin balletiartiste, nende suurepäraste heli ja, ja animatsiooni taustal seal sooja tegemas. Et selles liigutuses või nende liigutustes oli sellist hiilitsetuste Akadeemilisust, mis minu jaoks nagu kaasaegse tantsupilti hästi ei sobi, eriti sellise tantsupilti, millega tahetakse siis totalitarismi vastu võidelda, et sellise balletikoolikasvatuse kasutamine totalitarismivastases võitluses, et see tekitab juba sellise puhtvahendi tasandil võib olla samasugust tahtmatult koomilist distantsi, nagu tekitas Eesti laulu konkursi vaheklipis ooperiaaria kasutamine veganluse vastu, protestide sea kujutamisel. Et see balleriivide poliitilisus tundus veidi koomiline ja võib-olla viisil, mida ei taotletud, aga see on minu probleem ja mitte lavasse oma, nii et sellele peab pikemalt peatuma. Aga kui nüüd selle murdma lavastuse lähteteksti ehk siis Siion Esko näidendi juurde tulla, siis jah, et seda ninasarvikut nähakse sageli sellise konformismi ja massipsühhoosi vastase teosena ja miskipärast on hästi levinud see tõlgendus, mida mulle tundub ikka Mai Murdmaa lavastus. Ikkagi kannab see Peranžee, see juhujoodik, kes siis juhuse tahtel osutub seal kangelaseks ja inimkonna päästeks peamiselt ainult seetõttu, et talle ei hakka see nina salvestumine külge. Sageli vaikitakse maha, et seal päris viimases monoloogilisi Meranžee kes on siis viimane inimene ninasarvikute keskel ju selgelt tunnistab. Ta esteetilistel põhjustel peab paremaks isegi moonduda ninasarvikuks, kuna talle tundub, et ta ise ei ole inimesena just kõige atraktiivsem tegelane, et sama palju, kui ta on sellise massipsühhoosi vastane näidend on seal ka hästi sügav skepsis autori poolt lisatud üldse sellise artistliku humanismi hoiaku suhtes. Et see asi ei ole seal nii plakatlik kui kui see süžee, mida iseenesest saab ju kokku võtta. Ta väga lühidalt inimesed muutuvad ninasarvikuteks võib-olla aimata lubaks, et just need kaks väga ägedat aspekti seal lavastuse juures seesama Jantsise Ühe Jantsis muusika, teise õndsuse animatsioon. Et kui selle animatsiooni juurde tulla, et siis seal võib-olla tekkis mu jaoks kõigepealt see küsimus, et kui, kui sa paned lavastuse pealkirjaks ninasarvik ja selle aluseks. On näidanud ninasarvik, mis on nii lühidalt summeeritud, et kas siis on just vaja kõiki neid ninasarvikuid seal animeerida seina peale, et kui me rääkisime siin askees istet, siis pigem mõjus sellise küllasena, mina läksin sinna võib-olla ka natuke vääralt ootustega, et ma läksingi vaatama, et kuidas nüüd see nina sarvestumine nii-öelda tantsuliselt läbi mängitakse ja, ja kogu see massipsühhoos tervikuna, et selle levik, et kuidas see võiks tantsulises väljenduses kuidagi avalduda, aga sõda oli siis mõnevõrra mugavalt, et mindud siis animatsiooni kaudu lahendama. Lisaks siis tundus mulle ka täiesti asjakohatu, sedasama ninas arvestumist, nende tantsijate pealses väljendada kuidagi sedasi, et kõik nad kummitsesid oma taskus, võtsid sealt välja sellest muumifitseerunud sardelli meenutava eseme ja tõmbasid selle endale lihtsalt pähe ja siis lendasid koomiliselt minema, et ma saan aru, et seal on ka tahetud kogu selle protsessi enda absurdi näidata. Aga natuke tundus seegi veider. Kadikud Me siin ennist rääkisime, et see viimane seen nüüd see, kus piranžee püksi sinna, mis iseenesest on ju väga efektne stseen, kus ta jääb üksi sinna nende ninasarvikukarja keskele, kes on siis animeeritud ja tema tema peale jooksevad seal, et kuidas sulle tundus, et kas seal murdma jättis mingi võimaluse, et perošee ise kahtleb oma humanismis ka, või oli ta siiski selline tingimatu kangelane seal? Kas. Kangelane, aga minul ei jäänud lõpus seda, seda tunnet, et pere on, see otsustab ka ninasarvikuks saada ja liitub selle karjaga. Kuigi see on, nagu sa ütlesid, väga efektselt, visuaalselt lahendatud, kuidas tohutu ninasarvikute kari tormab tagant visualist peale ja Peranzee jookseb alguses neile vastu ekraani ja pärast mingil hetkel nendega koos ja siis lõpuks ikkagi peatub ja tõmbab need ekraanid maha sealt lava tagaseinalt. Et ma ei oska nüüd öelda, kas ta peab tingimata tõlgendama kangelasena, aga see on võib-olla minu jaoks on see pigem, oli, oli siiski see isiksus, kes ei läinud kaasa selle massipsühhoos iga mille ülejäänud tegelased valulisemalt või valutumalt omaks võtsid ja kohandusid ja leidsid, et nii on lihtsam edasi tegutseda. Mis puudutab sinu etteheiteid, siis ma natuke vaidleksin vastu selles, mis puudutab tantsukeelt tantsukeelelt mulle just nimelt meeldis. Kui vabalt Mai Murdmaa, miks siis seal moderntantsu vaba plastikat, klassikalisi liikumisi, samamoodi neid üleminekuid, ninasarvik kustumise teel, kus liigutused järsku muutusid kontrastseks agressiivseks ja niisuguste koomakate hüpetega moonduti ninasarvikuteks tsemendilavalt ära. Ja mis puudutab nüüd Unesco näidendi tõlgendust siis kindlasti on sul täiesti õigus, et murdma lavastuses ei ole sugugi seda, Jon Esko mitme kihilisust, mitme plaanilisust aga minu meelest ei ole ta seda ka taotlenud. Et oma hiljuti ilmunud mälestusteraamatus May kirjeldab ise ka oma loomeprotsessi sedaviisi, et kuigi ta on palju teinud ju klassikaliste näidendite kirjandusel, tuginevaid ballett siis ta üldjuhul ei lavastada neid kunagi, nii ei pilt pildi ega peatükk peatüki haaval vait. Nagu ta ütleb, loen raamatu läbi, panen kõrvale. Sest mul on tunne, et see liignaliteratuursus hakkab kujundit ja balletti segama. Ja muidugi ühegi looja puhul sajaprotsendiliselt ei saa kunagi uskuda seda, mida nad oma loomingu protsessist kirjutavad. Aga Mulle tundub, et sellele meeskonnale on on mai täpselt nõndaviisi lähenenud. Et ta on leidnud sealt enda jaoks selle teema, selle üksikindiviidi kes vastandub, kes ei kohandu, kes ei saa, kas ei saa hakkama selles ühiskonnas ei tahagi seal hakkama saada sellistel tingimustel. Ja, ja kuna see on tema loomingus ka nii nii läbi olnud, siis kuidagi see tundus mulle niivõrd loomulik. Et kahtlustan, et kui õnnesco näidendit kõigi nende erinevate detailide ja nüanssidega hakata balleti lavale panema siis tuleks sellest üks paras draama ballett. Ja mulle iseenesest meeldis, et see perošee oli kohe alguses esitletud sihukse lontu puheemina, et kuidas sinna lavale tulijat siis talveini oli näpus inimesel ja noh, istumiseks ei saanud nimetada, seda, seal tooli peal tegi et seal pigem võib-olla oligi tegemist nii-öelda sellise jutumärkides kangelasega, kes ei kohane üheski süsteemis ei heas ega halvas ja kelle jõud võib-olla selles seisnebki, et ta osutub nii-öelda siis humanistiks kangelaseks just oma puheemlikkuseli kohanematuse läbi ja see on miski, mida ta ise võib-olla ei valigi, ta ongi selline lontu sünnipärane, aga, aga seda siis vajalikum, et seda ka erinevad elus angaritest poeemid sageli ju rõhutavad, et nemad on, nende puheemias ongi nii-öelda vabaduse viimane kants, et kui kõik mu nina salvestub, siis nemad lihtsalt ei märka seda suure jooma käigus teha, et seeläbi säilitavad võib-olla mingisugused loovad geenide ülejäänud inimkonna tarbeks ja absoluutselt kokku see asi ju oli pärane ja väga maitsekalt tehtud. Mina lihtsalt tantsukauge inimene, ootan seda mingite teiste võib olla ebaadekvaatsemalt prillidega võõristades sellist lahendust. Aga sellel animatsioonil, mis no kannaks juba omaette, täiesti multifilmi välja, enamus stseenid sealt ja selle muusika osas võiks vennadiantsiselt tõsiselt mõelda, et tehagi võib-olla mingi animatsioon ühe muusikale ja teise visuaalile sellest projektist saaks täitsa asja. Igatahes ma huviga kuulsin Mai Murdmaa juubeli intervjuust ERR-i kultuuriuudistele. Ta plaanite järgmisena lavastada kott oodates? Suurepärane ainult jõudude olla, selleks. Aga lähme tänase teise teema juurde, milleks on Elmo Nüganeni lavastatud Anton Tšehhovi kirsiaed Tallinna linnateatris? Kirsiaia. Näidend ise juba Tšehhovil on selline, kuidas öelda lisatähendustest kantud või kuna see Tšehhovi viimane näidend, siis seal on nähtud tema nii surma, eelaimdust kui revolutsiooni ennustust. Noh, erinevaid asju, mida tagantjärele tarkuse valgel võib, võib ühele tekstile omistada. Paraku saatis ka seda lavastust Eesti teatris selline noh, mõnevõrra poliitiline või ideoloogiline laetus. Näiteks Heili Sibrits arvustus Postimehes oli peaasjalikult pühendatud teemale, kuidas kirsiaia lavastusele eelnenud konfliktile Henrik kalmeti ja Elmo Nüganeni vahel. Ka selle teema sai sinna lavastuse tõlgenduse tuua. Kui nüüd Elmo Nüganeni enda sellist lavastaja ajalugu vaadata, siis jah, ta on ise mänginud kirsiaias. Aga kui nüüd meenutada umbes 20 aastat tagasi lavastatud musketäri Tallinna linnateatris, mille lõpulause selle kohta, kuidas on saabunud vürtspoodnik ajastu oli tollases 90.-te kontekstis selline õilsalt ja romantiliselt võitluslik või selline ideaale süstib. Nüüd praeguses Elmo Nüganeni lavastuses on Kaspar Velberg mängitud Lopachin vaatajat kõige positiivsem kangelane. Et kuidas teile nagu tundus, et kas Elmo Nüganen Kas ta klassikaga kaasneb alati see, et sa ühtpidi tood lavale lugu, teisalt asetad mingeid rõhke ajastuomaselt, et kas teie jaoks sellele Elmo Nüganeni lavastusele oli ka mingisugune eriline poliitiline või ideoloogiline kaastähendus, millele ta tahtis just tänases päevas nagu osutada, et pange tähele seda või teist asja. Sest ma olen näinud enne seda lavastust kolm erinevat kirsiaeda Eesti teatris. Moora arvates Nüganeni käsitlus võiks olla midagi sellist, võib-olla kõige rohkem sarnaneda sellele, mida Tšehhov ise oma omal ajal kirjutas, mõtles, kui ta seda näidendite kirjutas, tõesti, seal kirsiaia mahamüümist ei ole mingisuguse traagikana serveeritud kase Ronerskaja tohutu kahjutunne. Selle üle on ju paljuski niisugune ülespuhutud ja tehtud nii-öelda kahjutunne. Et tema tegelikult motiivid ju on hoopis teised ja mõtted on tal Pariisis, mitte seal Kirsiaias, Pariisis, siis oma armukese juures ja galopachin, keda nii mõnigi kord on, on minu arust suht populistlikult hakatud kohe tümitama, kuna ta on kaupmees. Siis ega textki ju näitab lobachinit väga südamliku ja mõistliku inimesena nii-öelda uue inimesena, et selles mõttes on Kaspar Velberg muidugi huvitav rollide paar praegu mängukavas, et kui ta mängib preili soliis seda liigiloojat ja, ja aadlitapjat Shanni, siis, siis nüüd kehastab ta samuti uut inimest ja siis samuti nii-öelda aadlitapjat mõisa omastanud endiste orja ja Velberg saab sellega väga hästi hakkama muiaks jäise Lopachini tantsustseen kuidagi veidi liiga tehniliseks mõjuska liigatsepteerivaks. Võib-olla oleks seal võinud mingi värskema lahenduse leida, aga ega eks see sõltub ka konkreetsest etendusest ja ma minul helbergisse nii palju usku on, et ta suudab selle ka kindlasti tulevikus elusamaks mängida. Pole vastaseks. Madise küsimusele et kuigi ma saan aru, et ninasarvik ja kirsiaed on ühte saatesse sattunud mõnevõrra juhuslikult või sattunud niiviisi kõrvuti siis kui ninasarviku puhul mul ei tekkinud kõhklustki, et see tükk on tänases ajas siis kirsiaia puhul kõige suurem küsimärk ja jäigi sinna kohta, et mida Elmo Nüganen tahab selle lavastusega praegu siis detsembris 2017, kui ta välja tuli mida ta praegusele ühiskonnale öelda tahab. Ja kriitika on siin ju leidnud igasuguseid huvitavaid nüansse, toosama ühest küljest. Ta on Tšehhovi lähedane. Ta keskendub armastusele, olgu see siis Renerska armastus oma metslase vastu või ilmselgelt selles lavastuses Lopaaghini armastus roniewskaja vastu Vaarjakese armastus Lopachini vastu, kes teda jälle omakorda sootuks ei huvita. Ja kuidagi mulle tundus, et mingisugune selline kandev kontseptsioon või, või see valupunkte minul selles lavastuses puudu. Kuigi vaieldamatult. Ma arvan, et on ütlemata hea, et Elmo selle lavastuse välja tõi pärast hirmus pikka pausi lavastamises ja nagu nüüd näha paari kuu pärast on tal tulemas ka Eesti vabariik 100 projekti raames lavastus. Et saada üle mingist sellest noh, iseenesele seatud latist. Kasvõi kui seal hdd läheb seekord maha, aga mitte jääda lati ette toppama ja mitte enam hüpata, sellepärast et sulle tundub, et sa ei tee hetkel paremini, kui sa oled teinud varem. Mu arvates oligi äge ja sõnumlik selle lavastuse puhul see, et Elmo Nüganen on eesti teatrisse Live kikin, nagu öeldakse, inglise keeles. Et oma tuntud headuses ja võib-olla see on ka asi, on ka selles. Kadisasin enne oma hinnangutes ei olnud nii kiitev, et asi on ka võib-olla ka selles, et see laas on küpsenud etenduste käigus. Meie nägime siin alles hiljuti madisega seda ja ma pean tõdema, et tegemist on täiesti vaimustavalt tervikliku ja nüansirikka absoluutselt meisterliku lavastusega. Et kohati visanud stseenides ma pidin, tabame end mõttelt, et Nüganen ikkagi on. Ja, ja mis mulle selle lavastuse puhul just meeldis, on see, et kui tavaliselt, et mulle tundub, nende eelnevate kirsiaedade puhul on suuremal või vähemal määral üritatud seda atmosfääri kuidagi mingite väliste toetavate vahendite, olgu see muusika või lavakujundus kuidagi luua vägisi nii-öelda väljast sissepoole, et siis siis Nüganen on läinud vastupidist teed ja ja ta on andnud igale tegelasele elu ja see atmosfäär, mis tekib, moodustub nende tegelaste olgugi et nad on hästi karikeeritud, et nende tegelaste koomilises alt ikkagi läbikuma vast sellisest elatud ja põletatud elu armidest. Et siin vastupidiselt mõningatele väidetele, ma arvan, et Nüganen ei ole rolli lahendustes kuigi ta kasutab jäme koomikat läinud lihtsustamise, põhjendamatu veedeldav, mis sa teed, et see jämekoomika on seal igati põhjendatud ja meisterlikult ka välja mängitud ja et tema tegelased on end ise mulle tundub karikatuurideks elanud ja ma usun seda absoluutselt kõigi puhul isegi Andrus Vaariku Firsi puhul, keda esietenduse põhjal alusetult sõimati Ivan oravaks isegi Piret Kalda tuunia puhul, kelle kombekus laval jättis soovida, kui ka siis täiesti hüsteeriliselt seal kriuksuvad saabaste taustal ringi kargavas Alo Kõrve Yepifoodowis oli näha seda elupõletusarmi seal laupäeval koomiku meigi alt kumamas tervikuna ikka väga-väga tugevast heitmed Nüganeni poolt ja võib-olla see ongi kogu see sõnum, mida Eesti teater hetkel vajab. Mulle meenub, see oli mingi äkki 17 18. Tagasi kui Nüganen lavastus taevalava avamise puhul Hamleti et siis jällegi Hamlet, eks ju, raske on kujutleda laetumat, teksti kui Hamlet iga tõlgendusi, ka kümnendi kaassõnum, nagu peaks tulema esile ja Nüganen nagu deklareeriski, et ta tahab tuua esile lugu, et kui kõik on siiamaani Hamletit tõlgendanud, siis tema tahab tuua esile selle, mis seal loos kirjas on, et mäletan, Mihkel Mutt isegi nagu arvustas seda pannes pealkirjaks, et bioloogiline Hamlet. Et mõnes mõttes võib-olla oli see kirsiaed ka natukene nagu bioloogiline, et jah, et tõesti ma nagu ei tajunud ka võib-olla nagu mingisuguseid väga-väga provotseeriv, vaid või intrigeerivaid rõhuasetusi tänasesse päeva küll aga just jah siis nende tegelaste maailmade avamist. Mis puudutab seda Tšehhovi žanri määratlus komöödia, et mina nagu ise Tšehhovi lugedes ma ei ole kunagi kahelnud selles, et Tšehhov kirjutas komöödiaid, aga see, see komöödia noh, me peame arvestama, Tšehhov oli arst või tähendab see tema komöödia või see koomika tuleneb nagu pigem sellisest arstieetikast või et sa ühelt poolt sa pead olema nägu, hästi hooliv arst ei küsi, kas ta läheb keset ööd inimesele appi või mitte, ta ta lähtub Hippokratese vandest ja ta peab iga inimest aitama. Teisalt, et noh, olles ka ise ütleme arstidega tuttav, et arst ei tunne ka inimestele sel moel kaasa nagu kirurg ei saa operatsioonilauale inimesele kaasa tunda ja kirurg ei saa tunda kaasa inimesele, kes vabatahtlikult joob oma maksa ära või noh, et tähendab, et, et see huumor tšikovil nagu puudub alatise alter ego või see lemmikkangelane, ta on nagu kõikide inimeste suhtes distantsil. Et selles mõttes koomika, kuidas ta kõiki inimesi vaatab kui veidrikke, olles sealjuures ka enesekriitiline. Aga ta nagu ei. Ta nägu ei ole sentimentaalne või nõretav ühegi kangelase puhul, et see on nagu näidenditele ju üldse omane. Ma ei tea, kas või kolme õe puhul. Et minu jaoks selles mõttes, et siin on nagu rõhutatud seda, et Nüganen lavastas komöödiat, et minu jaoks nagu seda Nalja oli veel vaata et vähevõitu või et, et see ei olnud nagu nii läbivalt komöödia võtmes lavastatud minu jaoks, et nende inimeste veidruste üle oleks saanud veel rohkem naerda. Mulle meeldisid ka mõned teised sellised rõhuasetused seal või rollilahendused, et kui siin viimastes lavastustes on eriti seda tudeng peediat üritatud kuidagi buda mungaks riietada ja, ja kuidagi ära Veiderdada tema seda kohanemisraskust või noh, tema kohanemisstrateegiat kogu selles kompotis, et siis siis priid Beusi mängitud peetia oli kuidagi. Ta ei olnud nagu märk pisuke paljas filosoofia vaid ta oli täitsa elus inimene ja ma isegi sain temast aru ja jõudsin talle kaasagi tunda. Ja teine asi oli Jaša Tõnn lamp, kes on ju võib-olla kõige Skitseeritum tegelane üldse, seal aga kesten lambi esituses kuidagi elas lava peal ja keda oli ka huvitav jälgida, et kui sa isegi selliseid tegelasi seal hakanud nii-öelda mõistma, et siis järelikult on see on seal tervikus ka mingid kõnekad õnnestumisi, mis seda võimaldavad. Ja mulle ei, ei mõjunud ka populistlikuna need neljanda seina lõhkumised, kus virs pakub konjakit rahvale ja kus siis saabub lavale äkki kavalehes üldse mitte ära mainitud vene mees, kes keeldub eesti keelt rääkimas ja küsib siis teed, ma ei tea, kuhu ta tahtis minna ja ka raha seal tegelaste käest, et et isegi need asjad ei mõjunud kuidagi liigselt laadalikult. Aga kuidas säranevskaja kogu selles kontekstis nagu mõjus, et, et noh, mis seal salata, Tšehhovi kangelaste puhul on ju üleüldse nii nagu kolm õde igatsevad Moskvasse ja ei tee selle unistuse nimel nagu mitte midagi. Nii on ka need roniewskaja idealistlikult unistused ju tänapäeva inimesele natukene nagu rasked mõista või, või see saada nii-öelda aru, milles Tšehhov rääkis, selleks peab kuidagi olema mingisugune selline lisa põhjendus või see Ranjevskaja maailm noh, nagu tema motiivid peavad kuidagi olema nagu esile toodud, et siin tegelikult jah, Nüganeni lavastuses tõepoolest oli isegi nagu rohkem osutatud sellele Pariisi armukesele kui võib-olla nagu mõnes teises tõlgenduses. Aga et ma ei tea, ma nagu ise ei tajunud väga tugevalt seda Ranjevskaja isiklik Kuu hingesidet kirsiaiaga, et, et ma ei tea, kas see oli ka mingisugune, et kui me, kui me siin räägime sellest, et seal oli ilmselgelt selline uus põlvkond Priit biousi Bioter või Ranjevskaja tütar Anja kes siis võib-olla nagu valmistasid ette mingisugust uut ajalugu või, või uut perioodi uut epohhi. Ja kui Ronjevoskaja, nagu peaks sümboliseerima seda seda hääbuvat ajastut, et minu jaoks nagu Räniewskaja ei rippunud väga tugevalt selle kirsiaia küljes, et ma ei tea, kas see oli ka nagu mingisugune selline märgiline või mulle lihtsalt tundus, et tegelikult nagu see inimeste mingisugune orienteeritus tulevikule või see, et ta oli seal kirsiaiast tagasi mingitel nagu olude sunnil mitte sellepärast, et tal oleks sellega mingi hingeside, et kas see võiks meile midagi öelda tänapäeva inimese kohta või, või see ei olnud niimoodi. Mina usun, et sul on väga õigus ja roniersk selles lavastuses Sandra Uusbergi mängituna. Ta ju kindlasti ei kehasta mingisugust hääbuvalt ajastut. Ta on ütlemata noor ja veetlev Kaaroniovskajate lavatraditsioonis ja ka väga noor näitleja seda rolli mängima, arvestades, et tal siiski on juba peaaegu täiskasvanud tütar Anja. Ja, ja minu meelest olid äärmiselt võluv naine ja see kirsiaed teda tõesti ilmselt suuremalt ei ei huvita. Ja teda ennekõike huvitab jah, tagasisaamine oma metslase juurde. Ja, ja selles mõttes ma just mõni päev tagasi lugesin ülaJelena Skulskaja lühikese arvamuse selle lavastuse kohta, kes minu meelest päris täpselt märgib või toob välja selle, et tegelikult mitte keegi ei saa mitte midagi lõppkokkuvõttes Rainerske tahab tagasi metslase juurde, samas teadlased teiega metslane jätab ta kohe maha, kui see kirja ja raha nüüd ükskord otsa saab. Lopachi tahab endale mõisa, saab selle mõisa kätte ja jääb selle mõisaga täiesti üksi, keegi ei taha temaga šampanjat juua enam sellel piduõhtul. Et selles mõttes kindlasti on Nüganeni lavastuses väga huvitavaid tõlgendusvõimalusi. Ja ilmselt te nägite ka tõesti, nagu Meelis mainis juba sootuks edasi arenenud etendustest. Mina, ma arvan, nägin kontrolli veel detsembri alguses. Ja mulle tundus ka tronerskaja oli selline lihtsalt oma romantilisse heitumusse armud lukustunud naine, et kellel oli põhiline, siis saadab kiiresti papp kätte ja, ja kaduda, et noh, ideeliselt tuli ta ju ikkagi selline kiirlaenufirma klient. Ja kogu see kirsiaed oli tal lihtsalt selles mõttes siukseks vähem või rohkem emotsionaalseks taogaks kaelas ja, ja ilmselgelt ja nad ütlevad seal tekstis, et see on kergendus, kui see protsess läbi sai, nad ei pea enam ahhetama ja ohjata oma. Et need ongi need uues reaalsuses ja igaüks siis võib hakata uutmoodi elama, tütar Anja, seal lubab hakata ema üleval pidama, et lausa tööle minna. Mis, mis tundub veider, hästi olulisel kohal selles Laasus on muidugi lavakujundus. Ja täiesti hingematvalt, et äge on, on valguskujundus ja see, kuidas mingid stseenid on siis näiteks pimendamisega rõhutatud, et kui seal on mingi stseeni emotsionaalses kõrghetkes, järsku kaob üldse valgus seal ära praktori valguses nende tegelaste pealt, et siis siis just sellised hetked mõjuvad ka kuidagi värskendavalt ja võimsalt. Muidugi, kuna see lavastus oli ootuspäraselt ka nii-öelda Nüganeni vastus kogu sellele kriitikale, mis eelmisel aastal avalikuks sai, et siis oli oodata, et seal tuleb ka mingisuguseid viiteid sellele, et ärge nüüd linna teatrite ära lammutage ja seetõttu ei olnud väga üllatav, kui seal põrgulava nendest betoonpostidest, mis kogu seda linnateatrit seal üleval hoiavad, siis kaks osutusid butafooria, neid mitte ainult kangutatud, võeti seal pikali ja nendest moodustus siis lava. Selline täiendav ristikujuline osa, mida ka siis väga osavalt ära kasutati. Ja üsna kõnekas ilmselt selles plaanis oli ka seesama punane joon, mis sinna lavastuse etenduse lõpus seinale joonistub. Aga üldse see kirsiaia tegelaskoondiseenesest on ju selline nagu kuidas öelda, ajastuti muutuv või me saame nagu seal rõhutada seda, et kes on nagu see tänase dekaadi võtmetegelane, et kas see on Ranjevskaja, kes ripub vana küljes ja ei suuda muutustega kohaneda, kas see on lubachin, kes teeb tegusid ja erinevalt ajastust võib see olla jõhkram või vähem jõhkram või ka näiteks šarlotto keda mängis Anu lamp, kes siis nii-öelda kuidagi nagu peegeldab või näitab inimestele nende veidrust või kuidagi keerab groteski nende inimeste, mingisuguseid ala teadvuslike, änge või, või sõnumeid, aga, aga jah, ka tõepoolest need kõrvaltegelased näiteks Külli Teetamme vaaria kelle puhul kriitikas on nagu mainitud seda, et naistegelased on Nüganeni lavastuses esitatud kuidagi selliselt grotesksed. Et nende seksuaalsus on kuidagi nagu liigselt koomiliselt esile toodud, kui sellega saab nõustuda Piret Kalda toa tüdruktoonia puhul siis ma nagu Külli Teetamme, Varia puhul seda nagunii väga häirivalt ei tähendanudki, küll aga jah, see, mida tema nagu iseenesest läbi elab Ranjovskaja kasu tütrena, et et seal on võib-olla nagu hästi palju seda pinnal pulbitsevad sellist ambivalentse suhet, et et sul ei ole nagu otseselt võimalust kaasa rääkida nendel suurtel eksistentsiaalselt del teemadel kas müüa kirsiaed või mitte, aga sa elad seda kuidagi sisemiselt läbi, et äkki selles vaaria tegelased on, on nagu vaata et kõige rohkem seda mingisugust ajastu üldistust või seda, mingisugust tänapäeva peegeldust või kuidas teile see tegelane nagu kõnetas Pidi vaadata siis ilmselt tõenäoselt vaara ehk on kõige suurem kaotaja selles lavastuses sest tema jaoks on see kirsiaed tõesti kogu tema elu. Tema on see, kes hoolib ja hoolitseb sellest majast. Sellest jääb ta ilma, ilma jääb Talopaaghinist, kellega neid muudkui tagaselja kõik paari panevad, aga vähemalt Elmo lavastuse sellel etendusel, kus mina nägin, seal küll mingisugust Lopaaghini poolset sädet ei paistnud. Et tema jääbki siis täiesti üksi, et kloostrisse. Ja võib-olla kuigi Külli Teetamme varja, oli uskumatult nauditav, vaadata teda, kui nüansirikkalt saab mängida siis just sellel samal põhjusel, mis sa kadi praegu ütlesid, et kuidagi seal leiab mingisugune lünk kogu selles nii-öelda Rolli ansamblis vaaria ja siis kogu selle ülejäänud asja vahele, sellepärast et seda tema isegi heitumustumiseda kahjatsemist, et seda näidatakse küll kuidagi visuaalselt või nii-öelda geneetiliselt, ta kukub seal pikale lihtsalt sõna otseses mõttes. Aga et võib-olla oleks pidanud seda rohkem ka rollis endas puhtalt psühholoogiliselt olema, kuigi temast tuksus selline neuroos, et võib-olla ta lihtsalt oli loomult nii alalhoidlik eta, et ta ei lasknud sellel väljaspool neid mõningaid neurootilisi episoode avaldada sellel omalt tohutul heitumisel sellel tegelikul kahjutundel siiralt kahjutundel kirsiaia pärast. Harilikult oleme saate lõpus esitanud ka mõne teatrisoovituse. Mina ise käisin vaatamas kahte väga erinevat ja väga põnevat korki lavastust millest me loodetavasti ka järgnevates saadetes räägime pikemalt Kertu Moppeli väike kodanlaselt Eesti Draamateatris ja Uku Uusbergi põhjas Tallinna linnateatris. Jällegi selline noh, mõnevõrra nagu poliitilise taustaga interpretatsioonis, mis siis ka võib-olla natukene nagu paljastavad seda, et kuidas tänane noor lavastaja nagu selle korki sajanditaguse inimese käsitlusega nagu mängib, et, et ma tahaksin mõlemat nagu soovitada just nimelt sellises nagu eruditsiooni mõttes või, või selles mõttes, et kuidas annab tänases päevas korki mängida. Aga kui ma pean valima nende kahe vahel nagu isikliku lemmiku, siis see oli kindlasti Uku Uusbergi põhjas, mis on ka muide korkil tegelikult parem näidend kui väike kodanlased. Et tegelikult väike kodanlased ei olegi niivõrd selline, et kui, kui põhjas ikkagi põhineb tugevatel, et tegelaste nagu inimsaatustel ja nende lahtimängimine on see lavastaja ja näitleja väljakutse, siis väike kodanlased juba paratamatult ka näidendina kipub natukene mängitsema loosungitega. Aga kuidagi nagu kahjuks pidin tõdema, et Kertu Moppel läks ka natukene nende loosungite lõksu ja jäigi neid loosungeid nagu keerutama. Mis ei, ei ole tingimata nagu tänapäeva selline kaas ja kaasajas oluline kunstiline sõnum. Aga jah, loodetavasti me räägime mõlemast lavastusest edaspidistes teatrivahisaadetes, aga Meelis, kas sina oled ka midagi põnevat märganud? Mina käisin. Istumas hiljuti draamateatri uuslavastust jaanipäev, mis põhineb väga põneval dokumentaalmaterjalil, nimelt Mari-Liis Lill, Paavo Piik võtsid siis käte ja käisid Ülem-Suetuki külas Venemaal. Möödunud aastal vist tegid seal siis eesti külas intervjuusid ja, ja osa neist tekstidest on siis jõudnud ka Tõnn Lambi debüüt lavastajana Draamateatri lavale. Ma otseselt seda kui lavastust soovitada ei julgeks, et ta oli teatraalselt võib-olla veidi kohmakas ja ebalev, eriti esimene vaatus, kuigi teise vaatuse Ester Tuiksoo ja Laine Mägi esitatud. Paju Soes, Ester Pajusoo ja Laine Mägi esitatud siis mõned tekstijupid, et need olid filigraanselt ja see asi läks teises vaatuses täiesti elama, aga mis seal huvitav ja intrigeeriv oli, oligi jällegi eestluse, teise nurga alt ja ja teisest kultuurilisest ruumilisest perspektiivist vaadatuna. Eestlus kui selline. Et seal nimelt oli üks tegelane, kes on päriselt olemas, siis vähemalt Morris vill ja Paavo Piik niimodi väidavad, usume neid, kes on enda arust siis Ülem-Suetuki küla kõige kõvem eestlane, aga räägi kunagi eesti keelt, kartes siis oma vähese keeleoskusega solvata oma emakeelt, nii et meil on olemas Venemaa avarustes ka üks eestlane, kes selleks, et olla hea eestlane, On räägib ainult vene keelt. Ja üleüldse nende vaade elule ja see dissonants, mis tekib, kui kodueestlane seda kõike vaatab, et sa võid elada. Sa võid toetada Putini režiimi, sa võid kahetseda Eesti väljaastumist Nõukogude Liidust. Aga pidada ennast siiski vägagi vägagi eestlaseks, nii et see küsimus, et mis asi see rahvustunne siiski on, üldse kerkib seal hoopis uues kastmes ja kui vaadata, siis siis jah, selle, selle mõttega muidu tekstina. Ma arvan, ta oleks võib-olla isegi haaravam ja ägedam kui lavastusena. Aga ma ei kahetse igal juhul, et ma seal käisin Te, võite võtta seda nendingut soovitusena. Täna rääkisime siis Mai Murdmaa lavastuses ninasarvik Vanemuises ja Elmo Nüganeni lavastusest Kirsiaed Tallinna linnateatris. Teatrivahid olid Kadi Herkel, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Heli vaht oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.