Lume alt välja tulevad kadunud kirves ja hang. Lume alt vabaneb endine Liivimaa kubermang. Nende Joel Sanga värssidega võiks kokku võtta möödunud nädala ilma ja meeleolud Eestimaal. Aga olgu ilmastik milline tahes, kultuurikaja peab eetrisse jõudma igal laupäeval. Nii ka täna, esimesel aprillil. Oleme tõsine rahvas kasvanud karmil maal. Huumor ja nali on meile ikka tähendanud võõraste suur rahvaste importkaupa luksuskaupa. Nii on esimene aprill paljude eestlaste jaoks võrreldav materiali lahinguga. See on kaotatud lahing, mis aga igal aastal aina kordub ja kordub. Kultuuriga ja muidugi ei lähe kaasa kõikvõimalike rahvusvaheliste postmodernistid vandenõudega ja teieni jõuavad üksnes tõsised ja väga tõsised teemakäsitlused. Täna saates linnateatris esietendus mõni päev tagasi lavaprojekt, arvujad ja Abruka. Tali valla ametliku ajaloo on kirja pannud Sven Kivisildnik. Kultuuriteoreetik Esta Tatrike räägib justkui toredast, aga väga tõsisest tantsust. Tuljakust Eero Epner ja heie Treier räägivad eesti kunstist oma nurga alt ja lõpuks ka skulptuuri kommijate haridust pärineb kehalise kasvatuse tunnist. Andreas vee paneb diagnoosi. Mina olen toimetaja Janek Kraavi oma kõrv on kuningas. Head kuulamist ja head tantsulusti. Eesti on suur ja ilus maa, aga tema seadustes ei ole stiili haldusreformi käigus kaduma läinud. Tali vald siinkohal eeskuju ka teistele omavalitsustele ja riigiorganitele. Helistame Pärnusse, kus telefonil on seadus disainispetsialist Sven Kivisildnik. Millega ta hakkama on saanud? Kohe kuuleme. Sven Kivisildnik. Sa oled kirja pannud tali valla ametliku ajaloo. Eesti on teatavasti nii suur maa küll, et enamus inimesi ei tea, kus asub või asus tali valda. Päri vald asub Läti piiri ääres Pärnumaal ja on üks tegelikult looduslikult kaunis koht ja selle kohaga on nüüd tagasi, et ta nagu ametlikult enam olemas ei ole. Aga et olud on ikkagi seal, nii roosiliselt, minu meelest just see loodust seal on meeletult palju riikliku looduskaitsealuseid objekte ühes väikses-väikses vallas, rääkimata, et seal on kaks sookaitseala nagu jumalikud, mõtlesin veel igasuguseid puid, kive, noh ma ei tea, mida kõike mägesid, mis kõik on kaitse all ja rida seal nagu tihedalt, et tal nagu sihuke looduslike väärtuste poolest nagu ülimalt rikas koht. Ja kuna see rikkus on täiesti nagu inimeste omast, keegi seal ei käi vaatamas, et me ju ei teagi, kus tali vald tegelikult. Mina tean seda sellepärast, et mul on seal kaunis lähedal talu nüüd juba juba samas vallas, sest seal on mitu valda liideti, nii et ma põhimõtteliselt võin öelda, et tali vald elab minu vallase, mina elan tali vallas. No aga seda suurem on selle sinu raamatu väärtusse ise. Ta on monument sellele vallale, mida enam ei ole. Ja, ja samas on ta monument inimmõistuse nagu saavutusele ja sellepärast me kõik ju teame, et kirjandusel nagu ääretus madalseisus keegi sellest ei hooli ja seal on ka põhjust, sellepärast et raamatuid on raske lugeda. Ja, ja just nimelt selle raamatu, kui ma lahendasin probleemi, kuidas enam ei pea raamatuid kui ma, aga samas on nad ikkagi tähtsad, eks ole, me ju kõik teame, et seaduse mittetundmine ei vabanda seadmise mittetäitmist, eks ole. Ja mis me sellest järeldame, vormistame kirjandusliku teose seaduseks. Tali vallavalitsus nimelt kinnitas selle, kui ametliku ajaloos on seadus, see ole mingi tühine luuleraamat või Nobeli preemia laureaadi teos, mis meid millekski ei kohusta. Seadus, mille järgi tuleb elada. Et selles mõttes teda küll lugema ei pea, aga tema järgi on ikkagi tarvis elada ja ta on tähtsam kui kohustuslik kirjandus või mis iganes muu, et selles mõttes ta ülitäiuslik teos kõige kõrgem level, kuhu üks kirjanik kunagi üldse jõuda. Peab ütlema, et see on üks väga ilus seadus nii väljanägemiselt kui ka sisult. Teame, et seadused on ju üldiselt esteetiliselt väga vähe, pakuvad. Nimelt see on, tegemist on seadusruumi disainimisega. Ma arvan, et üks põhjus, miks inimesed ei taha seadusi täita ja sülitavad nende pere on just see, et need seadused on väga halvasti kirjutatud. Inimesed on seaduste vastu immuunsed, sellepärast et kunagi ütles protski seda, kelle loomingust on küll mitte midagi ei tea, aga tal oli üks tark mõte. Et kui inimesel on stiilitunne mõte oli umbes selline, siis ta näiteks ei saa lugeda Stalini Hitleri teoseid. Et sihuke totaalne plära, noh, nagu näiteks, kui me ei saa, kui inimesel on stiilitunnet, ei saa näiteks vaadata telekat ega lugeda ajalehti. Ega ka mitte seadusi. Et sellepärast kõrtsu seaduste nõrkus. Aga kui nüüd inimkond võtab minu õpetusest nagu nagu kinni hakkab seadusruumi disainima ja annab seadused kirjutada headele kirjanikele, siis muutub elu paremaks ja niimoodi peavad seadusi täitma, sest see stiil ei tunne enam ei takista nagu seaduste lugemist. Kas see võikski olla nüüd järgnevalt eesti kirjanduse mingisugune uus trende või suundumus? Sellest saab maailmakirjanduse nagu juht Tim suund lihtsalt needsamad probleemid, mis eesti kirjanduses, eks ole, tähtsusetus ja kohustus lugeda, nüüd on iga kirjanduse ees ja siiamaani on need probleemid olnud lahendamata. Keegi ei ole suutnud lahendada probleemi, kuidas teha kirjandust nii, et see töötaks hästi ja keegi ei peaks seda lugeda. Päri vallas tehti see asi ära. Ja noh, sealt edasi peaks liikuma järjest kõrgematele tasanditele, et näiteks kuidagi ametlikult ja mõistuspäraselt reguleerima ka näiteks kultuuriministeeriumi tegevust ja nii edasi. No ütleme, et sellest ei saa alustada, enne tuleb ikkagi noh, ütleme Ameerika Ühendriigid korrale kutsuda, eks ole, sellised väiksemad asjad ära teha. Kui ikka tunned jõudu, siis võib lõpuks minna ka kultuuriministeeriumi nagu korralekutsumise võib olla küll, jah, aga see on üks viimaseid asju, see on nagu see sellega küll ei maksa alustada seal kindel läbikukkumine. See on väga tugev vastane. Tulles tagasi nüüd konkreetselt tali valla ajaloo juurde, siis tegemist on sellise tekstiga, kus sujuvalt seisavad kõrvuti ajalugu ja tänane päev, nii et omaaegsed kangelased ja tänase päeva omavalitsusjuhid, kuidas sa ise seda kontseptsiooni selgitad? Ma selgitan seda nagu põhiseaduse vaimuga, mis näeb ette võrdset kohtlemist. Et nii tänapäevaseid kui ajaloolisi tegelasi tuleb võrdselt kohelda. Seal ei ole mingit vahet, ei tohi teha. Seal raamatus on kõrvuti muinasaeg ja tänane päev tali vallas aga ei ühtegi viidet toredale Nõukogude ajale, mis Eestis nagu järjest enam populaarsust kogub. Jah, on küll nii, aga, aga see raamat on kirjutatud suhteliselt nagu sellise pika ajaloolisi rinnaga mulle, seal nagu algühik on 1000 aastat ja see nõukogude võim kestis nii lühikest aega. Et, et noh, ja arvestades seda, et raamat on ise nii õhuke, mingi 30 lehekülge teksti, sealt võib-olla 26, selles mõttes lihtsalt proportsionaalselt võttes ei saanud isegi sõna öelda nõukogude võimu kohta, sellepärast et üks sõna oleks olnud liiga suur teksti maht selle lühikese ajaühiku kohta, aga seal on üks kirjamärk, tähendab see f-i PÖFFi ühendus, mille Mart Anderson suurepäraselt disainis, see kirjamärk viitab nõukogude võimule, aga vot ühtegi sõna küll, mis viitaks, ei ole. Et ma tänan Mart Andersoni, sest ta tegi suurepärase kujunduse sellele raamatule. See font, mida seal kasutatakse, on spetsiaalselt selle raamatu jaoks ümber tehtud. See on seal eesti font raskem suurtest Eesti eeskujudest, printer Vend of just nimelt see on väga võimas ja hea töö, et ma olen õnnelik, et mul nagu õnnestus orjastada ilma rahata, eks muidugi, ise ka miljoneid taskusse ega aga seal nagu puhas selline heategevuslik projekt, et ma sain sõna heategevusprojekti nagu eesti esitüpograafi. Sellepärast on mul väga hea meel, et just nimelt selle tüpograafi Andersoni käekiri sobib suurepäraselt rahvusliku temaatikaga. Ta on igas mõttes nagu väljapeetud ja sellepärast on mul küll hea meel. Suurepärane ma arvan, et kõigil teistel on ka väga hea meel selle üle, sa oled kirjutanud ka eepose Kalevipoeg ja noh, ilmselt ka siis eepose ametlikku versiooni selle raamatupuule otsa kasutanud ka rahvaluule, intonatsioone ja muistendite vorme. Kuidas rahvaluule on ilmselt sinu jaoks selline põhjatu inspiratsiooniallikas vä? No ütleme nii, et rahvaluule on ju tegelikult meie kirjanduses selline üks kaunis tähtis asi millega keegi eriti ei tegele, et ma olen ta lihtsalt endale võtnud, et ma erastasinda täpselt nii nagu ütleme, keegi erastas neid tehase või, või mereäärse krundi täpselt samamoodi erastasime rahvaluule peale rahvaluule on ikkagi allikad on, on väga vanad. Et ma olen teinud nagu tagasikirjanduse algaegade juurde ja tali valla ametliku ajaloo eeskujud on täpselt samad, mis vanal testamendis vanem klassika, mis on vanem kui piibli kõige vanem osa. Et selles mõttes nagu tali vallaseaduse raamatul ja näiteks Moosese raamatut, teil on ühine eellane. Et need ei lase, on palju, aga, aga see selleks, et peale rahvalauluga tegelikult selline noh, maailmakirjanduse klassika, sumerid, Akkadi, Babüloonia ja noh, kõik need kõik need egiptuse taga. Kõik, kõik on seal all, et need kõnekujundid ja teksti ülesehituseks on kohati sealt laenatud. Ma ei leidnud küll ühtegi viidet, aga kas tali vallas läbi ajaloo kunagi ka Tuljakut tantsiti? Ma täpselt ei tea, sellepärast et küllap on nii uus tants, et ma ei tea, kas saan veel jõudnud sinna õnnestumise Nõukogude tants, et nõukogude võim ju ka äärealadele jõudis suhteliselt hiljuti. Et selles mõttes ma pead ei julge küll anda. Eesti kultuuri võiks mingitel hetkedel võrrelda rongkäiguga. See on selline etenduskunstižanr, mida me kõik lähiminevikku arvestades suurepäraselt valdame. Võtame punkti, saa loosungid käte ja tassime needsamad loosungid siis punkti b. Igasugune isetegevus selle käigus on taunitav. Kultuuriteoreetik kesta Tatrik pakub välja veel teisigi. Tuleval nädalal kirjutasid rahvatantsijad kultuuriministeeriumile ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiale kirja nõuti selgitusi ühes teleülekandes vaheklipina näidatud Tuljaku nimelise tantsuesituse kohta. Rahvatantsijad nägid Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilaste esituses Tuljaku kui tantsu ja eesti rahvariiete labastamist. Kiri sai meediakajastus teleuudistes ajalehe arvamuskülgedel telejutusaates. Mäletate, eelmisel aastal korraldati ühe noortele suunatud panga toote turuletoomiseks linnaruumi haarav turunduskampaania. Ühel hommikul oli terve Tallinn kaetud kummalise tiražeeritud grafiti ka kusjuures graffiti paiknes kohtades, mis tavaliselt grafiti lei kuulu ja mis juhtus. Väidetavalt asusid noored kaitsma omaskottimise identiteeti, mida pangatoode neilt justkui kaaperdanud oli. Ilmselt sattus protestijate hulka ka neid, kes tõsimeeli asusid subkultuurse identiteedikaitsele. Kogu mürgel tekitas ühe olulise küsimuse. Kui üks identiteet on nii kergelt kaaperdatav, haavatav Johustata, kas pole see identiteet siis lihtsalt nõrk ja pealiskaudne ehk mis identiteet see õigupoolest on, mis laseb end nokauti lüüa ühe ööga? On see identiteet üldse tegelikult olemas või räägime me välja mõeldud kujutluslikust, identiteedist, mille taga ei ole selle tegelikku kandjat? Ma ei tea täpselt, kuidas läheb Tallinnas Gwateritel kinnisvaravaimustuse tingimustes küll aga tundub hästi minevat panga tootele. Rahvatantsijate purismi puhang tekitab sama küsimuse. Kui nõrk ikkagi on tuljaku identiteet, et selle üks interpretatsioon üks remix sunnib tõusma barrikaadidele veel kord tagasi pangatoote juurde miks läheb panga toote hästi, miks nende stardikampaaniat võib pidada õnnestunuks. Siis nad tulid välja jaatava sõnumiga. Scottimine on lahe, ütlesid naad pinnaalune noortekultuur, roolid, tule kanta, ole ka lahe. Mida ütlesid meile rahvatantsijad? Nad kirjutasid kurja kirja, rääkisid oma esinemistes tigedat nägudega labastamisest, rüvetamisest, inetustest. Kas Tuljak Just Canoniseeritud Tuljak, mille eest välja astuti, muutus sellest pühamaks ilusamaks ahvatleva maks. Ehk kas laulupeo tuljaku turuosa tõusis? Ei tõusnud. Negatiivse sõnumiga avalikkuse ette tulijad lõid endalt ise jalad alt. Kogu meediakajastuse käigus ei sattunud kordagi nägema seda niinimetatud õiget tuljakut. Küll aga nägin korduvalt kultuuriakadeemia üliõpilaste oma. Olgu vahemärkusena öeldud, et üliõpilaste tööd oleks võinud kate plaanina kasutada enamikku selle nädala uudiste juures. Nii et 10 punkti 10-st kindlat. Ilmselt ei taju ortodokssed rahvatantsijad ka seda, et hoolimata tantsupidude staadionid täitvast publiku arvust asuvad nad kultuurimaastiku marginaalias. Põlvetõstega rahvatants on samamoodi subkultuurne ääreala nagu näiteks kin Heedid. See võrdlus pole siinkohal üldse juhuslik, vaid lähtub otseselt rahvatantsijate poolt avalikkusele suunatud signaalidest kohatult ülepaisutatud isamaalisus, pühaduse mõiste, lihtsustatud, ent jõuline kasutamine, esiplaanil turistlik, sallimatus, skinhead ütleb, et nahavärv peab olema õige. Rahvatantsija ütleb, et tants peab olema õige. Kõnelemata siis riietuse probleemidest. Ühed nõuavad, et kamba liige peab kambas kandma tunnustatud kaubamärke. Rahvatantsijad lähevad siinkohal veel sammukese kaugemale, kõik peavad kandma riideid ühel nende poolt tunnustatud moel. Imagoloogiliselt kukkusid rahvatantsijat puntrasse murule. Kas me saime teada, et rahvatants on lahe? Ei saanud. Kas meil tekkis tahtmine minna ise rahvatantsurühma, kus meid ootavad ees karmid pühadusenõuded, mida kohaldavad meile kurjade nägudega inimesed? Kultuurilugu tunneb hulgaliselt kultuuripuhastusaktsioone, mille kohta kasutatakse terminit repressioonid. Kultuuriakadeemia rektoril Anzori Barkalajal avalikus vastuses antud viide Brežnevi ajale ja mõttevabadusele ühiskonnas ja kultuuris on sisuliselt täpne. Siinkohal pole sugugi liiast veel kord üle korrata bioloogiast pärit mitmekesisuse printsiipi. Ehk mida liigirikkam on keskkond, seda elujõulisem see on. Monokultuurne keskkond pole võimeline iseseisvalt elus püsima. Sama kehtib ka sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna puhul. Tore, et selles keskkonnas on olemas niiskin, heidid, kuga põlve tõstega rahvatantsijad. Palju olulisem on see, et multikultuurne keskkond suudab end remiksida, peegeldada ja analüüsida. Just seda tegid kultuuriakadeemia tudengid. Tallinna linnateatris esietendus mõned päevad tagasi lavaprojekt arbujad Abruka paljude pealtnägijate hulgas oli ka Rait allestik. Oli see nüüd tingitud Eesti kutselise teatrisajandast sünnipäevast või hiljutisest Tallinna linnateatri 40.-st sünnipäevast. Või soovis teha suure algustähega teatri kõrvale midagi, mis kõnetaks tavapärast laia tänava publikut hoopis teistmoodi. Aga Tallinna linnateatri uuslavastusprojekt näikse segaseks ajavat nii publikut kui kriitikonda muidu üsnagi soliidset ja tasakaaluka teatritegemist eksponeerib. Teater on mingis mõttes rihma lõdvaks või isegi keti maha lasknud. Seda ka ainult vormiliselt, sest 30. märtsil esietendunud lavastuse arbujad Abruka sõnum peaks puudutama meid kõiki viited maosust, mereusust, luulest, kuni tänapäeva välispoliitika nii välja moodustavad tõsise ja tervikliku manitsemise. Milles siis räägib Jaanus Rohumaa, Doris Kareva, Taavi Eelma ning Heints ja Marika valgu koostatud näidend? Esmalt hoomame karkassi? See räägib nagu lavastuse pealkirigi reedab Abruka saarest, täpsemini mängitakse ette ja lahti nimetatud saare tekkimise legend. Saame teada olulise loo, kui Kuressaares hakati lossi ehitama, siis polnud see miskipärast vanapaganana meeldinud ning ta tahtnud juba mingil määral kerkinud ehitise ära hävitada läinud kuramaale praegune Läti territoorium ja kaevanud seal tüki maad välja võttis maatüki selga ning lendas Kuressaare poole keegega, märkas seda ning andis kurjast kavatsusest vanajumalale teada. Vanajumal sai loomulikult pahaseks, võttis suure kivi ning kui vanapagan oli Kuressaare lähedal, viskas ta vanapagana lihtsalt kiviga alla. Vanapagan kukkus koormaga merre tahtnud hüüda, appi, aga saanud öelda kõigest Abru. Sellest ja nii saanudki Abruka laastus tegelikult küll tekst tõmbab eelkõige tähelepanu sellega, et tegelased pole mitte tavalise saare elanikud, vaid tuntud luuletajad rühmitusest arbujad arvu ja ta ongi Saaremaa ainukesed elanikud ning luuletajad viivad läbi ka vanapagana ja vanajumala tegevused. Ausalt öeldes jäimule lavastajate Andrus Vaariku ja Marko Matvere kontseptsioon pisut arusaamatuks. Õli valas tulle veel asjaolu, et kõikidel tegelastel olid suud kinni seotud teksti anti nii, nagu see kinni seotud suuga võimalik on. Arusaadav oli, et tekst oli luulevormis kõike muutuliaga aimata või ette kujutada sellise arusaamatuse esteetikaga mindud veelgi kaugemale. Näiteks hakkab äkki vanajumal Heiti Talvik, keda kehastab külalisena Priit Võigemast, Ugalast markeerima liikluspolitseiniku tegevust. Samal ajal ilmub foonil olevale ekraanile tekst. Valgevene liiklusmiilits võttis liiklusreeglite vastu eksivate autojuhtide ohjeldamiseks kasutusele efektiivsem meetodi. Tiheda liiklusega teelõikudele paigutati miilitsatopised. Topistel oli kohaliku patrullohvitseri nägu. Adume küll teravmeelseid allusioone on tänasesse välispoliitikasse. Aga no lavastuse kontekstis see ei tööta. Muusikali ja huumorilembesed lavastajad on üritanud väe ja võimuga nalja teha, aga teha seda Abruka arvujatega. Oli muidugi ka mõjusaid hetki. Tugeva esituse üldse tegi Piret Kalda, kelle tantsiskler Betti Alver rebis etenduse lõpus raevukalt, rättis uuesti ära ja röökis Adolf Hitleri ema plaanitses aborti. Kuid arst keelas selle. Väga võimas, sest teatavasti käis Hitler ise ju 37. aastal Abrukal puhkamas. Kuigi lavastust on keeruline lugeda, sellekteerub lõpuks ikkagi üks esilekerkiv mõte või sõnum. Abruka on jumalavili asjatundlikult ja huvitavast vaatenurgast, rääkis lavastusest KUKU raadio saates publiku märk Jüri Aarma. Teatrimees nägi või kuulis kõike kui opereti. Kiitis näitlejaid, kes Aarma orus laulsid ning teatas, et tunnetada valgevene miilitsat, kelle järgi topised tehti, on ses suhtes temaga nõus. Et Neymar kirjutab aga sirbis tarbijate luule, talle kohutavalt meeldib. Aga kahju, et näitlejatel olid suud kinni seotud ning lõpetaksingi Neymari sõnadega. Seekord siis selline lavastus. Sõnapaariga kaasaegne kunst seostuvad paljudele ilmselt mõisted nagu nali, kummalisus, veidrus. Tuleb välja, et selles võtmes aga tõepoolest tänast Eesti kunsti käsitleda. Enamgi veel, kiiksuga pole mitte ainult meie rahvuse esindajad, vaid kogu maailm. Heie Treier räägib sellest, kuidas kunstis on kogu aeg esimene aprill. Aga tegelikult on see kõik väga nukker, küsis Eero Epner. Heie Treier, te panite mõned aastad tagasi kokku näituse valiku, kus käsitlesid osa kaasaegsest eesti kunstist kurioosum mitte või ka selliseid kummalisuse võtmesse. Miks te arvate, miks valik oli just säärases võtmes põhjendatud? Ilmselt see oli lihtsalt mingi hulk töid, mis mind kuidagi intrigeerisid ja siis ta läks kokku punasele näituse, üldpealkiri oli. Ja dessant teatavasti selline tüüp, kes kasutab olemasolevat materjali ja teeb sellest siis noh, oma teose või oma kunsti ja ta on siis käibele toonud sellise mõiste nagu veidi meid valmis tehtud ja kuna selle näituse üldpealkiri olide, soni kohver ja sinna kutsuti siis viiest riigist kuraatorid, iga kuraator pani oma mingi komplekti kokku ja pani ka oma väikesele näitusele pealkirja, siis mina mõtlesin kurioosumite pood panna pealkirjaks ja lähtudes sellest Shani redimiidi või valmistehtu kontseptsioonist. Ja siis näidata, kuidas Eesti kunstnikud on kasutanud mingit olemasoleva faktoloogia põhjal teinud tööd kusjuures nad on nagu välja tõmmanud sellest noh, meie elu veidrustest tõelised kurioosumiks. Kas teile tundub, et üldse võiks suurt osa kaasaegsest eesti kunstist käsitleda kiiksu võtmes need teosed, mis sinna näitusele seid valitud teosed ei pidanud meeleheitlikult otsima, vaid nad tulid üpris kergesti? Ja nad olid enne olemas, nad ei ole nagu selle langenud ja ma lihtsalt tundsin kiusatust näidata neid Inglismaal. Püüdsin mõelda sellele, et kuidas need tööd ei ole ainult mingi kunstniku fantaasia vili, vaid nad viitavad meie enda elule ja meie enda noh, ütleme Nõukogude minevikule, kus oli kiiksusi nii palju hullu ja noh, näiteks. See sa muutud lihtsalt jõuetuks, kui sa näiteks võtad lahti sellise raamatu nagu eesti kunstnike biograafiline leksikon võtan siit riiulist raamaturiiuli. Ja ta on selline telliskivi välja antud, et Eesti entsüklopeediakirjastuse poolt 1996 ja vot see raamat on üks suurim kurioosum ja milles siis Peeter linnap tegi oma töö selle nimelt kurioosum on selles, et kui vaadata fotosid noh, ta peaks olema intsiplopeediline raamat, tähendab fakto loogiline tõsikindel ja ka fotod peaksid olema faktoloogilised, aga kui vaadata neid fotosid, siis kõik kunstnikud siin on ära redutseeritud ja kusjuures veel 50.-te laadis see on lihtsalt uskumatu, ilmselt siis mingi vanakooli reetušeerija 50.-test on siiamaani tööl ja siis vaikselt käinud pintsliga üle kõik need mustvalged fotod ja joonistanud suud punasemaks ja pannud rohkem ripsmetuši peale silmadele ja siis joonistanud, et soengudel oleks korralikud. Ja siis, kui vaadata kõiki neid fotosid, siis nad on niivõrd võõrandunud nägudega. Tunned inimeste Ennostaga foto pealt ära ei tunne ja noh, kaasa arvatud see minu passipilt on siin ära redutseeritud, nii et ma näen välja nagu 50.-te aastate Hollywoodi diiva Peeter linnapsis võttis need Reedušeeritud pildid ja suurendas suureks ja pani seinale. Ja siis noh, see ei ole nali, see ei ole huumor, see on tõsielu. Et noh, see ongi see kurioosum asja juures. Noh, see oli nagu üks töö see näitusel, aga seal oli terve rodu näiteid Te tulite just hiljuti tagasi Berliini biennaalil, te ütlesite, et ka seadmatud torkab sarnane kuraatori lähenemine silma. Jah, seal oli väga palju selliseid kurioosumeid. Aga noh, muidugi, Berliini biennaalil nad olid pigem, võib-olla on kunstniku fantaasia vili või fantaseerida kurioosumeid ja töötasid sellise ühtse näituse komplektina väga hästi. Aga noh, et see minu idee oli just võtta selliseid reaalfakto loogilisi kurioosumeid, mis ei ole nagu fantaseeritud, vaid mis on nagu noh, reaalsuses. Kuidas teile tundub, kas kaasaegne kunst kaldubki senisest rohkem, võib-olla sellise kiiksu poole, ehk ehk ta huvitab üha enam ja enam sellistest marginaalsetest veidratest nähtustest, millest avalikult ei kõneleda? Jah, see on ka muidugi õige noh, ütleme mitte kogu kaasaegsest kunstist, et noh, mingi liin on dokumentaalsuse liin, eks ole, mingi liin on selline sotsiaalkriitikaliin. Et neid liine jookseb üsna palju läbi ja noh, kui ütleme, Eesti kunsti vaadata, siis eesti kunstis ju kes ajab sellist väga-väga tõsist? Noh, viib ütleme, kummalise käitumise liini, Jaan Toomik, eks ole, aga, aga see kummaline käitumine, noh, ta on kummaline, võib olla sellise tõsimeelse reaalelu foonil, aga, aga see kummaline käitumine võib olla metafoorina toob välja mingisuguseid veealuseid noh, uusi või noh, see, mis toimub nähtamatus, ütleme, hingeelus või, või, või kuskil nähtamatud protsessid, et ta visualiseerib selliseid sisetunnet või mingeid ühiskondlikke või kollektiivseid või individuaalseid pingeid. Nagu vabastab neid. Jaan Toomiku suur sõber ja kaastööline, on Eestis elav inglise kunstnik pool rodgers. Ja praegu on just Tartus kunstimuuseumis näitus kus siis pool Rodgers ja tema abikaasa Anne-Daniela Rodgers mõlemad on skulptorid on teinud siis ka sellise kurioosumide poe mõnes mõttes, et, et noh, nemad ka nagu baseeruvad reaalsusel. Ja nad võib-olla siis ironiseerivad selle lõbukultuuri üle, mis on praegu nii valitsev, mida ajalehed ja meedia ja reklaam tagant tõukavad nii palju ja mis on meie praegune reaalsus. Sa pead kogu aeg lõbutsema, sa pead kogu aeg tarbima, see, see jõuab nagu perverssus teni välja ja nüüd Lovičersid ajavad selle lõbukultuuri nagu, kuidas öelda, äärmusesse. Nii et kaugelt vaadates on kõik need nende tööd nagu hästi ahvatlevad. Kui Kissitada silmi ja niimoodi läbi ripsmete vaadata uduselt. Oi-oi kui ahvatlev. Aga siis, kui teha silmad lahti ja, ja minna ligidale, siis on nii jälk ja eemaletõukav, et, et noh, selles mõttes nad räägivad meile, noh, kutsuvad meid nagu mõistusele või töötavad selle selle reklaaminduses lõbukultuuri vastu. Lood Eesti riigis ja Eesti kultuuris ei ole ikka nii ilusad ja mitmevärvilised nagu iseseisvuspäeva kontsertetenduselt mulje võis jääda. Kas mingi osa rahvast kannatab paindumatu sirge selgsus all ja kas see on haigus või voorus? Andreas v kultuurikiri fuaniidale. Olaf, Anita. Tead, mul on ikka tundunud, et teadlik tegutsemine ja kindel olemine selles, mida sa teed, on hädavajalikud asjad tulemuse saavutamiseks. Eks ole, see kõik on ju lihtne, et kui sa lähed kõrbesse või mäe otsa, siis sa pead ka teadma, kuidas sealt elusalt tagasi tulla või et sa ei saa korraga lüüa ja löömata jätta, et need on sisemise kindluse markerid. Teine asi on grupiviisilise kindlusega ka seda on tegelikult ju vaja. Iga struktuur pingutab selle nimel, et tema sisemised üksused oleks teadlikud, käiks ühte jalga ja austaks traditsioone. Kõige selgemini on seda näha sõjaväes, mida siiamaani peetakse justkui mingiks riikliku teadlikkuse etaloniks. Aga läbi mitme eri asja kokkujooksmise hakkasin ma kindlusest ja eneseteadlikkusest veel ka teistmoodi mõtlema. Nimelt et need omadused võivad osutuda maailmast arusaamise seisukohalt kahjulikuks pidurdavaks. Et enesekindluse ja selgete seisukohtade koonusesse võib kogu kultuur kokku joosta. Sest enamasti on tegemist lapsepõlvest peale sisse kasvatatud vormiga, mitte sisuga. Asi algab millestki väga lihtsast kehalise kasvatuse tunnist. Kehakultuur öeldakse olevat selle tegevuse nimi. Kõigepealt võetakse ühte veergu ja siis tehakse joonduja valvel, ükskõik siis kas otse või ülekantud tähenduses ja siis öeldakse, et seisa sirgelt, rind ees ja õlad taga. Selle kohta ütlevad aga päris paljud inimese biomehaanikast ja füüsilistest realiteetidest paremini aru saavad eksperdid, et inimene ei ole ehituslikult mõeldud sirgelt seisma küllalt sirgelt, jah, aga mitte nii, nagu soovitatakse, kästakse koolis või sõjaväes. Nad ütlevad veel, et kõigil korraga ühe ja sama liigutuse tegemine on füüsiliselt kahjulikke vähe edasiviiv, et see näeb küll ilus ja korralik välja, aga ei ole üleüldse sisemiselt funktsionaalne. See tähendab, see on vorm, aga mitte sisu. Sisu nii ei jõutagi, sest igal organismil on tegelikult oma individuaalne rütm ja liikumisloogika, et hoopis sellest oleks arukas lähtuda. Mina räägin sulle seda siin sellepärast, et kui ma vaatan ringi, näen ma lakkamatult, kuidas see seisa sirgelt, käed külgedel, õlad taga. Mentaliteet on nagu vähkskulptuure tunnist ja sõjaväe Detrise harjutustest levinud laiali ka mõtlemise ja tundmisega seotud kultuuri tajumisse. Et see on peaaegu kohaliku kultuuri alususkumused korralikult ja teistega sarnaselt läbi viidud vorm garanteerib sisu kohaloleku. Et kahelda, pole põhjust milleski, kui aga vormi nõudmisel on ainult täidetud. See vaatab vastu tõepoolest kõikjalt. Üks käepärane kultuuriliste haiguslugude kogu on ajalehtedes netikommentaarid. Sealt leiab kümnete ja sadade kaupa inimesi, kes on veendunud, et kuna nad on õppinud tähti üksteise järele ritta panema siis neil on kindlasti ka midagi öelda. Nad ei kahtle kunagi. Vana anekdooti parafraseerides võib öelda, et kui kommentaare uskuda, on Eesti kultuuril viis vägevat ja väga tõsist vaenlast. Kevad, suvi, sügis, talv ja ülemaailmne postmodernism tekstidest, mis moodustavad kommentaariumeid. On selgelt näha, et inimesed pole kunagi lugenud ühtegi postmodernismi käsitlevat raamatut või artiklit. Aga kas me märkame vähimatki kahtlust nende väidetes, mis ei tunne viimase 40 aasta jooksul kirja pandud mõtteid mitte ainukestki? Nemad teavad, et kaasaegne kunst on purki sittumine ja mitte midagi muud nad õigupoolest ei tea. Ometi esitavad nad pikki ja segaseid, aga seest väga kindlaid seisukohavõtte kultuuri ja kunsti olemuse üle ja kaasaegne kunst ongi suhteliselt kitsas mängumaa ja tegelikult ei saagi selles valdkonnas erilist teadlikkust inimestelt nõuda. Aga lennata 21. sajandi algusest peale prolekultlike suur riiklikul rivi korra ideel põhinevate seisukohtadega ja tunda ennast sealjuures eesti kultuurikaitsjatena, on alaarenenud käitumine. Mul on tunne, et kohtades, kus juba kool oleks pidanud õpetama ebakindlust ja kahtlust kasutama asub kohalikus eesti kultuuris kokku leppelisest vormist tulenev kindlus fonita. Sa võid näiteks järele vaadata, millise sisemise veendumusega vaidlevad inimesed praegu pärast seda, kui Tallinn ukaasiga kultuuripealinnaks määrati. Kuidas nad vaidlevad netikommentaaridest selle üle, kas skulptuur asub Tartus või Tallinnas? Peaaegu mitte keegi ei suuda ikka veel aru saada, et kogu see kultuuripealinna asi on tulevikku ja arendamisse suunatud protsess. Et küsimus ei ole selles, mis kusagil juba on. Et Euroopa mastaabis asuvad Tallinna Tartu ühes kohas ja et kultuur ei asu ühes või teises linnas, vaid inimeste peades. Kommentaariumid tegelevad teemast mööda jooksva tühja Tehiaga, aga seest teevad kõik seda kindlameelselt ja veendunult. Ja siis ongi nii, et ükskõik, mis teemas ette võtad kindlameelse ja rivi korralise traditsiooni hääl karjub siin iga kell, igal tasandil selge, kahtleva mõistuse hääle maha. Rivikorras ei avastata kunagi midagi. Vorm tegeleb ainult iseenda säilitamisega, mitte uute sisude genereerimisega. See ongi siinse kultuuri üks võimalik haiguslugu joonlaua alla neelanud sirgeselgsust ja vankumatus. Ja selle tagajärjel neljanda ja viiendajärguliste probleemidele keskendumine asja tuumani viivate küsimuste küsimise asemel. Nagu Ottokar tooma teises raamatus sõjaväeosa külastavad pioneerid nägid, kuidas kasarmus voodi kõrval seisis saabas ja saabas, seisis pooltühi õllepudel. See seisis seal väga üksildased, aga kindlalt. Payphanida selleks korraks. Tänase maailma üks eripärasid on see, et enamik väljaütlemisi ja muid asju mõjub apriori. Koomilisena. Koomika on meid ümbritseva elu mõõdupuu. See on muidugi kahetsusväärne. Nii võib juhtuda, et ka tõsistest asjadest võib keegi valesti aru saada. Üldjuhul läheb nagu ikka, kuigi tahad hoopis midagi muud. Tänase saate tegijad Janek Kraavi ja Külliki Valdma tunnistavad, et intervjuu Sven Kivisildniku ka oli lindistatud salaja ning Raita vestik andis toimetajale kunagi ülikooli ajal kahe õlleväärtuses altkäemaksu. Nii see oli, aga esimene aprill jätkub. Täname tähelepanu eest pealtkuulamisega.