Teatrivaht. Tere täna alustab vikerraadio uut saatesarja Teatrivaht. Teatrivahis on kauaaegne teatripedagoog, teatriuurija ja kriitik Lea Tormis, teatrikriitik Meelis Oidsalu ja mina olen ajakirja teater, muusika, kino peatoimetaja Madis Kolk. Teatrivaht ei ole teatri turundussaade, vaid kultuuriajakirjanduse osa ning me üritame avada ja tutvustada olulisi ja aktuaalseid tendentse eesti teatripildis. Tänases saates võtame vaatluse alla Uku Uusbergi lavastatud Anton Tšehhovi Ivanovi mis jõudis lavale oktoobri lõpul Eesti Draamateatris ning detsembris Teatris NO99. Paralleelselt välja tulnud kaks lavastust. Ene-Liis Semperi hüsteeria ja Tiit Ojasoo Heasoovijad. Alustame Uku Uusbergi Ivanovist. Lea ja Meelis. Kui te vaatate tänasest päevast Tšehhovi lavastust kas te vaatate iga lavastust kui eraldiseisvat kunstiteost või tekib selliste klassika tõlgenduste puhul ka mingisugune selline laiem taust? Pean silmas seda, et noh, näiteks teater, muusika, kino jaanuarinumbris, rääkis Valle-Sten Maiste sellest, et teda hakkas 90.-te aastate eesti teatrikriitikas häirima see et üheksakümnendad, mis oli nagu väga ühiskondlikult väga aktiivne aeg ja hästi palju toimus. Aga selle murranguga, nagu kunstiinimesed ei suutnud kaasa minna. Ja seetõttu tuutu, võeti Tšehhov omaks kui selline kaitsekihi autor, kes siis justkui nagu vastandub sellisele progressi ideele ja, ja üritab mingisugust vana asja säilitada. Meister ütleb ka seda, et, et nii nagu stagnaajal kõlbas Tšehhov põhjendama stagnatsiooni, nii kõlbas ta nagu üheksakümnendatel põhjendama intellektuaalide sellist peataolekut ja ja kaitsetust, et noh, samamoodi on ju mitmedki teatriteoreetikud rääkinud sellest, et tõepoolest, Tšehhov, tõsi küll, oma näidendites eriti oma viimaseks jäänud kirsiaias, ta ju nagu ennustas ette mingisuguseid ajaloolisi murranguid ja seal olid mitu aspekti tema enda tervislik seisund ja kõik muud asjad, mis temast, seda, seda depressiivselt vaimsust võis tekitada ka, et üldiselt väidetavalt pidavat Tšehhov sobima rohkem seisakuaegadesse mitte nendesse perioodidesse, kus ühiskonnas hästi palju toimub. Mulle tundub, et praeguses ühiskonnas toimub hästi palju, kas tänases päevas kõneleb Tšehhov kuidagi teistmoodi kui 20 aastat tagasi või sadamast? Tagasi ja mul on natuke teine seisukoht, sest et vanainimese üks väheseid rõõme, mis on jäänud, on see, et mul on võrdlus, pikaaegne võrdlus, kuidas varem oli, kuidas mingi lavastus oma aega peegeldus või ei peegeldanud ja kuidas peegeldamine muutub, kui aeg muutub. Niiet et ma ei tarvitse kõigega üldse nõus olla, mis siin varem oli öeldud. Tšehhov no kas ta on seisakuaja? Jah, kunagi tõesti, ma mäletan Dustet Stanislavski ütles ka, et Tšehhovi ei saa praegu mängida, see oli otseselt revolutsioonijärgne aeg Venemaal, sellepärast et nüüd tundub nii naljakas, kui ohvitser läheb ära ja tema naine jääb maha ja ripub tal kaelas ja nutab. See on siis ühesõnaga kolm õde, kolme õe lõpp, et see ei kõla praegu. Ja kui hakata mõtlema jah, sellega ma olen nõus, et niisugustel väga ägedatel aegadel tõesti Tšehhovi eriti ei mängi. Nii palju, kui ma tean, ma ei räägi praegu anteesid, sest vaid ikkagi laiemalt. Eesti teatris ei ole ju Tšehhovi nii hirmus palju varem üldse mängitud. Ja siin on teised põhjused, mitte see, et kas aeg oli tormiline aeg oli seisakuline vaid pigem see Tšehhi oli ikkagi väga harjumatu autor, ta oli harjumatu ka Venemaal, sest ta oli täitsa teistmoodi. Kui seni oli kirjutanud Otud. Ja ta pidi sellesama Ivanovi puhul, millest me vist rääkima nüüd hakkame pidi nagu ise väga palju sellet sama ja põhjendama ja õigustama, miks ta just niimoodi kirjutab. Ja Tšehhov käis väga kaua oma kaasaegsetele, eriti just praktikutele mitmed kirjanikud, neid skorki võtsid ta kohe omaks. Aga teatripraktikud ei võtnud ja kõige rohkem häiris. Tšehhov oli objektiivne. Arst oli objektiivne ja inimesed, kes teateid vaatasid, tekid olid harjunud sellega, et keegi on halb ja keegi on hea. Tähendab, hinnanguline külg oli väga selge. Aga Tšehhovi puuduvad tavapärased konfliktid inimeste vahel. No Ivanov, mis võib-olla midagi veel on, hilisemates enam ei ole. Minu arvamus ühtib Lea omaga, Tšehhovi sellise seisaku autorina käsitleda kindlasti ei saa. Tšehhov omas ajas oli väga progressiivne mitte ainult teatris, vaid ka eraelus. Ta tegi seda kõike, mida Ivanov ei teinud ega suutnud. Ivanov nimelt on just sellise muutuste keerises oleva inimese võrdkuju, kes ei saa aru, millised muutused ühiskonnas parasjagu toimuvad ja mis kriisis ta ise on, et see on selle Ivanovi traagika tegelikult progressiivne inimene. Aga ta ei saa aru, mis kriis parasjagu käimas on ja, ja see röövib temalt kogu elujõu. Mõneti kõlab see väga sarnaselt just praegusele hetkele, kus me oleme. Aga äkki peaks natukene rääkima sellest, kuidas Tšehhov ise sedasama, sest Ivanov ei ole ju tema tüüp, näidendi Ivanov on niisugune üleminek nendest lühinäidenditest ja kogu sellest Tšehonte koomikast, mis oli tal väga hästi tehtud Ivanovi kangelastest. Ta võib olla, aga paljudest tegelastest on veel tunda seda Tšehhovi. Ivanov on vastuoluline näidend, küllaltki seal ei ole veel kõik, mida võib pidada tšikhoolikuks ehk paigas. Aga väga palju juba on. Ja vahva oli see, et kui Tšehhovi ette heideti, et mida tõietsel Ivanovist tahab ja, ja et ei saa aru ja segane siis ta irooniliselt oma kirjavahetuses ütles, et ta tahtis lõpuks ja ära lõpetada selle üldlevinud kirjandusliku tendentsi näidata, et vene kirjanduses ikka näidatakse, kui intelligendid, siis ainult noorutavad ja virisevad tüübid. Et tema, nüüd otsus, paneb kõik need tüübid ühte kujusse, kui sellega lõpetab selle asja ära. Ja hiljem ütles ta veel, mida võib ka arvestad, kaasaja dramaturgi topivad oma näidendid täis ainult ingleid kaabakaid ja narre. Aga mina tahtsin originaal litsalt, ta ei toonud näidendisse ühtegi kurjategijatega, ühtegi inglit võidi jah, narritest hoiduda, ma ei suutnud, aga hiljem, teises variandis ta natukene muutnud oma suhtumist nii Ivanuisse kui üldse neisse probleemidesse, näiteks ta ütleb ise, kui see tema suhe peategelasest, see muutus. Et ei pilise või ei kurda ainult see, kes on ükskõikne. Kuidas peategelase kriisi teema ajas muutub, ma olen mõelnud selle peale, et noh, ma ei tea, meenutame kas või siin 60 üheksandat aastat suitsuõhtut või mingeid noori vihaseid mehi, et et noh, ikka erinevatel ajastutel, Tal on, on mingisugused sellised revolutsioonilised puhangud ja ja on siin, hilisemal ajal Von Krahli teatris või Kanuti Gildi saalis nagu edendatud, mingisuguseid avangard-seid suundumusi tänapäeval on noh, võib-olla raske meenutada tegelikult see 90.-te aeg, kus ühelt poolt fon Graali teod interkatsetas piire oli ka Elmo Nüganeni juhitud Tallinna Linnateater selles mõttes nagu revolutsiooniline või avateli näed just nimelt seesama röövkapitalismile Vastuseadmine mingisugused romantilised ideaalid, olgu need siis musketärid või kriisis. Peategelane. See oli omamoodi nagu vastukaal sellele natukene hullumeelsele ühiskonnaelule. Kui ma vaatan tänaseid noori tegijaid Eesti teatris, kõik on väga huvitava mõttemaailmaga, väga ärksa vaimuga ja leidnud oma tee. Olgu see Uku Uusberg, olgu see Vallo Kirs, olgu see kino teater, Mari-Liis Lill, Henrik Kalmet, Paavo Piik, kõik on väga põnevad. Tahaks nagu öelda, et kõik nad teevad sellist vanainimeste asja. Et sellist noor mässulist ma ei tea, olgu siis enesehävituslik või, või mingisugust muud barrikaadidele kutsuvat sõnumit ma nagu eriti seal ei näe, et kas see ongi see, noh, kas see ongi see reaktsioon tänasele ühiskonnale, et peategelane on kriisis ja, ja selle kriisi kaudu räägib Uku Uusberg sellest meie tänase maailmavalust. Räägib läbi mitte ainult selle peategelase, vaid kogu selle ümbruse. Ma arvangi, et see, see, mille vastu Nüganen kunagi mässas. Duboodnike ajastu saabumine, kui te mäletate musketär, et siis siis see on nüüd juba nii ammu käes, et keegi ei viitsi selle vastu enam mässata. Pealegi keegi ei tea, kus on need barrikaadid nüüdsel ajal üldse peaks veel minema või kuhu peaks teisi kutsuma. Nüganen mulle tundub ja on ise nende barrikaadidele olla kuidagi lõksu jäänud. Kriis on loomulik seisund. Olen ma alati ütlen, ma ütlesin vist siis, kui Mikiveril oli parajasti kriisil, ta leidis võimaluse sellest välja tulla. Nii et siin ei maksa veel midagi rääkida ja ma ei tea, kas nüüd neil on praegu kriis või mitte, sest ma nägin kant läbi mängu selles praeguses kirsiaias ja ma tahan seda veel vaadata. No ikkagi paratamatult mind huvitab see, kuidas kõik haakub selle ühiskondliku ümbrusega ja mulle tundub, et siin, et Uku on annud väga värvika ja väga huvitava seltskonna sellest panna optikumistmis, Ivanovic ümbritseb ja mida ta ei suuda enam taluda. Ma ei tea, kas see on nüüd minu kujutus. Ma tahan nüüd tee peal seda testida, et Ivanov ei ole selles lavastuses nii hirmus keskne ja nii väga tähtis tegelane. See on lihtsalt mingi niisugune äratundmine, mitte sellepärast, et nüüd Indrek Sammul ei suudaks teda mängida. Me oleme Indrekut hiljuti veel näinud väga võimsates rollides. Vaid see ikka ongi nii täpse pudupoodnik ajastu, kuigi see ei ole väga täpne võrdlus, aga noh, kuidagi jäi ta nüüd nagu suhu see, millega meiegi praegu kõik elame ja mille te elavad, need niivõrd värvikad tegelased seal laval, mis see on siis, millega nad tegelevad, see, mida süüakse, seerida, juuakse milline klatš parajasti päevakorral on. Mingid oma nisukesed individuaalsed kiiksud nagu seal sellel, keda Raimo Pass mängib. Sest et praeguses elus, kui tajuda, mis ümberringi on, Me lihtsalt püüame noh, sellega mitte suhestuda. Aga see ründab igalt poolt televisioonist, elust ja et nagu ei olegi mingeid tähtsamaid asju, kui see, mida keegi nüüd süüa teeb või kes keda parajasti ahistab või mis seal on. Et mingit niisugust üldisemalt teemat, mul on isegi hirm, et kuidas nüüd läheb see Eesti vabariik 100 kuidas läbi aasta nüüd niimoodi elame, et see oleks tõesti loomulik sisuline, mitte mingisugune ilu, iluparaad. Ma olen nõus, et Ivanov on kogu selle loo nagu epiloogile, ta ei ole peategelane, ta ei ole põhjus, vaid ta on tagajärg. Noh, ta ei ole ju aktiivselt, ei kujunda ühtegi asjadel lihtsalt käibe, kommenteerib heitunut, eks ole, kui halba kohta ta on jõudnud. Talu seda, mis ta ümber on, aga ta ei suuda ka midagi teha. Aga seal on üks hästi oluline aspekt, ta ei märka ka neid tagajärgi, mida tema enda heitumus toob, ehk siis tema enda naine, juudi soost naine, eks ole, tol ajal oli Julsust naitumine mitte juudi soost inimesega ikkagi väga erakordne nähtus mõlemal poolt. Et see, kui alatult ta tegelikult oma haige ja kultuuriliselt isoleeritud naise hülgab et ta on ise oma heitumuse vang ja, ja see on miski, mis võiks meid ka kõnetada tänapäeval, et me kõik oleme mingis mõttes oma heit tumuse vangid, ilma et ta näeks, mis tagajärgi selle heitumuse nii-öelda vahtu peksmine endaga toob teiste jaoks puhtalt inimlikul tasandil, et mingisugused sellised üldinimlikud lepingud enam ei kehti. Et me oleme oma heitumuse mullis ja teeme teistele enesele märkamata sellega haiget. Minu arust oli suurepärane küpsuseksam uus kõrgele kui lavastajale, et sa oled ise Madis väga hästi kirjutanud, 2010. aastal ühte Uusbergi autorilavastust, kus ta ise ka siis kirjutas teksti, nagu ta tihti teeb arvustades et lavastaja Uusberg on liiga nõus autori Uusbergi, sellest ei sünnimingisugust poleemilised pinget. Et mulle tundub, et Uusbergi Anne iseenesest on piisav selleks, et Tšehhovi ka tekiks mingisugune poleemiline pinge seal täiustunud, ennast avanud, nagu kriitikud oma tabavalt öelnud näitejuhina tõesti on väga palju tööd sinna alla pannud ja selle eest väga sügav kummardus mis ei pisenda kogu tema senise loomingu väärtust, aga lihtsalt nüüd kõrvutades seda Tšehhovi lavastust ja tema enda autorilavastusi, et siis kõrvutus võiks olla midagi taolist, nagu on klassikirjandi ja akadeemilise essee vahel, et see hüpe on olnud väga suur ja mul on väga hea meel selle üle. See on vast loogiline see hüppe selles mõttes, et ta tõestab peale kõige muu ka seda, et ega ikka ainult niisuguste noh, oma kambaga tehtud lugude või, või ainult oma lugude jutustamise, ta sellest jääb teatris väheks, kui ei ole all päris kirjandust ja tõesti kirjanduslik kui ja sügavama põhjaga teksti, et juba sellepärast tuled aeg-ajalt vähemalt ja mulle tundub, et praegu nagu algabki mingi aja ärkus, hakatakse uuesti avastama klassi, et mitte sellepärast, et see, mis nüüd kaasajas tehakse, oleks halb vaid sellepärast, et sellest üksi on vähe. Aga nüüd, kui oli jutt sellest, et Uku tänu sellele Ivanovile ta ikkagi tõestas, et Ta lavastajana ta oskab väga hästi töötada näitajaga, varem ta võib-olla ei ole seda nii selgelt isegi tões ma ei ole ka kõikide lavas võib-olla näinud. Tema näitlejad on olnud kuidagi naiivselt või, või kuidas sõitsid uus siiralt lontis laval selles mõttes, et see ongi see, et noh, et kõik on nii kuidagi õige. Neil ei ole olnud nii konkreetseid karaktereid siin, nüüd päästab see, et ta tõesti kogu selle Panoptikumika lavastab väga huvitavalt ja mitte ainult selles mõttes, et saavad head ja täitsa nende ande väärilist tööd, kasvõi pisiosades seal. Nii Ita Ever kui Ülle Kaljuste kui Harriet toompere. No lihtsalt vaimustav on neid vaadata, kuidas nad seda kõike teevad, vaid ka terve hulk inimesi seal ümber, keda ma just hakkasin mõtlema, et kas nad seal eelmistes lavastustes ikka olid või ei olnud üldse niisugused. Mina vaatasin On ju sellist kogenud näitlejad nagu Guido Kangurit ja ütlesin, et kes see on täiesti uues kvaliteedis, mitte et ma enne põlistada näinud ka teatriaastapreemiad, et täiesti õigustatud asjaoludele, aga lihtsalt, kui sa näed täiesti uues värskuses sellise kogemusega näitlejat, siis seal peab olema midagi mingi väga ergastab retsept, mille Uusberg kuskilt üles leidis. Liileebeedeeeff tähendab ja Guido Kangur, kui siis ka ikkagi väga vaimustav oli siis Vanemuise mees, kes külalisele sinna väga hästi sobis. Ja, ja oli niivõrd erinev sellest krahvist, keda varasemates lavastustes nägin Aivar Tommingas ja Tommingas, ma ei saanud kohe nime öeldud, ta oli niivõrd erinev ja samal ajal temas olid kõik needsamad kase all, eks ka see häbi iseenda pärast ja kõik need olid olemas. Kui ma nüüd võrdlen sellega, et ma mäletan väga hästi Kaarel karmi, karmi ise, kuid ei juleta elusana näinud, ta ikkagi kujutate ette, mis nähtus see oli. Kui karm mängis seda krahvi, siis oli muidugi väga selge see, kui jube see oli ja kuidas ta häbenes seda ja ta ei saanud nagu üle oma endisest aadli maneerist ja samal ajal läks vahepeal tigedaks sõimlevaks isegi lihtsalt meeleheitest. Ja seda teed Tommingas täiesti teistmoodi, aga kogu see alltekst, mis käib kaasas sellega, ta mängib neid mänge kaasa, nii tore on neid vaadata koos Guido Kanguriga, kuidas. Kaks ja ma arvan, et seal võib minna eraldi etendusele, vaadatagi, ühte tegeleda. Jäljumi seal veel, kuidas nad teevad ja samal ajal on kogu aeg taimi, ütleme et see häbikoorem, mis temas on ka täiesti olemas, kuigi ta näeb hoopis teistmoodi välja ja Mati Klooren mängis selles eelmises Ivanov ise ka oli noh, niisugune jäigem ja krahvinikum ikkagi. Jah, siin nüüd Tomingas ei mängi enam krahvi, ta isegi ei mängi enam endist krahvi. Aga ta mängib inimest, kes kohutavalt häbeneb seda olukorda, millesse ta on sattunud. Ja tegelikult tal vist ongi see ainuke unistus, et saaks veel kord minna Pariisi, istus ta oma naise haual ja kõik see on niivõrd tunda, et see on tal ehtne. Aga ma mõtlesin alguses, et need tegelased, keda ma üldse ei mäleta, kas eelmistes Ravast olid, tähendab kogu see poiste seltskond või noormeeste seltskond hädiste kavalesid seltskond. Näed, nagu vanem ei torganud silma. Aga nüüd ma hakkasin neid jälgima, igaüks oli omaette tüüp, neil ei olnud ja jumal teab mis mängida saanud üles, aga nad mängisid mingit väga konkreetset tüüpi. Ja sa vist ütlesid oma arvustuses ka seda, et peab mitu korda nägema. Muidugi peab, esimesel korral pooli asju ei märganud, teisel korral ma juba hakkasid, tal on väga palju nüansse nii inimestes kui ka üldse lavalistes lahendustest. Ja õiglane oleks võib-olla rääkida, aga liilia bluumenzaldi on lavakujundus, selle lavastuse puhul mängib ikkagi erakordselt suurt rolli, et see kujundus ka ideeliselt liigendab kogu lavastust. Ja, ja ma peangi siin silmas võib-olla kahte asja üks on see, et, et kogu selle lavastuse tegevus oli toodud eeslavale, et seesama Lea mainitud tegelaskonna Panoptikum oli otsekui näkku surutud heas mõttes publikule, mis tegi ka selle jälgimise omaette sündmuseks. Ja teiseks hakkas silma seal üks huvitav au lava tagaseinas olevas suures mustas kangas, mis pidi tähistama kuud, aga selle augu kaudu imbus sellesse suhtesse lohutusse, lavaruumi, sellist veidi pühalikku, justkui altari eesriidetagust valgust, mis võib-olla on ka mõnes mõttes selline Uusberg vimka jälle uus kord, kes selliseid vaimu vertikaal armastab oma lavastustes rõhutada, aga mis kuidagi nagu pakkus mõjus sellise tuulutus avana sellises väga sumbunud lava õhustikus, et on väga vähe lavastusi näinud selliseid, kus kunstniku töö omab nii määravat tähendust just lavastuse tõlgendamisel ja ja selle eest liilia bluumendatultile suur-suur, aitäh. Selle teema lõpetuseks ma viin lõpuju. Ma arvangi, et kui allik kohe kirjutas, et lõpp on temalt röövitud või, või Tšehhovi või ma ei tea, kellel minu meelest see ei ole põgenemine selles mõttes. Et tal hakkas nagu hirm elu ees või midagi, et ta tahab koera põgeneda, ta on jah, ta on lihtsalt lahkumine kogu sellest Panopsikumist. Aga samal ajal, kas see nüüd on tõesti, et ma tahan ilutsevalt või liiga ilusasti seda asja tõlgendada? Aga minu jaoks, kui ta seal ronib, ta läheb kuidagi nagu inimeste hulka ja selleks, et seal ronida, minna sinna lõpuni välja, ta ju vajab natukene teiste tuge. Vot see, ta ei lähe abstraktselt niimoodi kuhugi, vaid ta läheb inimeste vahelt. Ta nagu vajab natukene isegi inimeste tuge ja seal lõbus. Muidugi jah, ta on nukker, aga ta on omamoodi isegi nagu. No ma kardan igasuguseid ilusaid sõnu siin, mitte õnnelik, aga igal juhul see ei ole suitsiid minu meelest vaid see on lihtsalt Tšehhov ei anna kunagi mingit otsest niisugust märki, et vot tehke nüüd nii või et see tähendab seda. Aga ta jätab alati lahti võimaluse inimestest aru saada ja neile kaasa tunda. Aga võib-olla oli seal midagi uus Bergiliku, sellist lunastuse taati? Kus midagi minu meelest midagi sellist oli? Ikka lunastus on jälle üks väga raske koormaga sõna ja ma hea meelega seda alati ei kasutaks, aga aga midagi sellist oli. Uusberg kasutab neid sõnu vähemalt laval üsna kergemeelselt. Kõnelesime siis Uku Uusbergi lavastuses Ivanov Eesti Draamateatris, kuid meil on täna teinegi teema, teater NO99 uuslavastused. Detsembris tulid NO teatris välja ühel päeval esietendusi Ene-Liis Semperi hüsteeria ja Tiit Ojasoo Heasoovijad. Viimane siis Jonathan Litali romaani ainetel või romani põhjal. See, et, et no teater ise paninad ühe ühel päeval esietendub maa. Noh, ilmselt tahab teater ka ise neid kuidagi koos esitleda. Et jäin siin mõtlema. Meelis, sinu Postimehe arvustuse peale, kus sa andsid mõista, et need kaks lavastust kuidagi viitavad sellele, et no teater on, on jõudnud hetkel mingisuguseid punktini, kus siis tuleb vaadata, kas suunda muuta või mida edasi teha. Et nende kahe lavastusega tuli nagu mitu sellist mõtet. Teatavasti NO99 ei tee kunagi midagi niisama, nende lavastused on alati hästi suure sellise ühiskondliku kandepinnaga. Neil on alati sõnum, isegi kui ütleme, kas meeldib või mitte või teinekord on see võib-olla natukene selline ajendatud soovist üht või teist teatri nähtust nagu importida, mõnikord on see rohkem selline kohalikust olustikust tekkinud Eesti poliitmaastiku käsil lenud aktsioonid või, või nii edasi. Aga selge see, et no ei tee kunagi midagi ilma, et sellel ei oleks mingisugust sellist ühiskondlikku kandepinda. Ühelt poolt see käekirja küsimus, Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo on töötanud aastaid sellise hästi jõuliselt anda, mina ja ma ei ole neid kunagi niimoodi nagu eraldi võtnud kelle kanda on mis ülesanne. Aga praegu, kus nad tõid kumbki nagu eraldi oma oma lavastused välja, ma hakkasin nagu kuidagi kuidagi vaatama niimoodi, et et juba augustis esietendunud revolutsioon, mis oli nende mõlema ühislavastus, et seal nagu tundus niimoodi, et see esimene osa see revolutsiooni käsitlenud osa oli selline intensiivne kehalise kohalolu kujundi peal põhinev lavaliste intensiivsust ja sellise kohalolu peal mängiv osa ja teine osa oli siis Hasso Krulli Meetärjademeeter põhjal mis oli siis jällegi nagu puhtalt tekstipõhine ja natukene nagu taotles just nimelt seda sõnumit, seda tulevikku kui vaatavat või tuleviku hoiatusliku sõnumit. Kuid jäi nagu ilma võib olla sellise füüsilise kujundi kandvuseta laval. Et nüüd neid kahte lavastust eraldi vaadates jäi selline mulje, et Ene-Liis Semperi kanda nagu ongi justkui olnud see see füüsiline kohalolu aspekt, et mõnes mõttes nii hüsteeria kui heasoovijad väljendavad ju sarnast ängi, sedasama, millest me Ivanovi puhulgi rääkisime seda märkamist, empaatiat seda, et me ei tunne enam midagi. Aga et kui hüsteerias oli see läbi viidud selliste füüsiliste soorituste kaudu või selliste performatiivsete aktide kaudu, et siis heasoovijad oli selline erakordselt teksti ja sõnumipõhine aga mõjus kuidagi nagu no-teatri kohta erakordselt peidetuna või ta nagu ei, ei haakinud ei kõnetanud. Ma ei tahaks sellest teemast rääkida, kuna noh, tegelikult on ju nii, et eks iga looja oma teoste kaudu otsib ju vastuseid eelnevatele küsimustele ja mõnes mõttes ju lunastab ise ennast, nagu me Uku Uusbergi näitel rääkisime. Et iseenesest tuleks nagu halvad asjad selja taha jätta ja minna eluga edasi. Aga paratamatult kogu selle myy to kampaania kontekstis ei saa märkamata jätta, et isegi näiteks nende kahe lavastuse retseptsiooni on saatnud see, see slepp. Et no teater justkui kommenteeriks või selgitaks seda aasta tagust juhtumit seoses Tiit Ojasooga näiteks selle nädala kolmapäevases Eesti Päevalehes, Piret Karro lausa nagu deklareerib, või nagu puikoteerib ojasoo lavastust sellesama põhjusega, et ta hoidub edaspidi Nende kunstnike kunstist, kes on ebaeetiliselt käitunud ja samas on ka selge, et no teater suhestus selle kõigega nende kahe lavastusega. Aga kuidas sulle meelis nagu tundub, et kas veenis või kuidas see kunstiliselt nagu väljendused, kas tahtmata siin kellelegi ülekohut mõista, et, et kas me saime nende kahe lavastuse kaudu kuidagi rohkem vägivalla olemusest aru, et kas me saime aru, et teatritegijad ise on tegelenud vägivalla olemusega ja, ja leidnud sellele mingisuguse kunstilise peresuhete lahendamisega? Sedamaid tahaks seda teemat isegi puudutada, aga, aga põhimõtteliselt jah, et, et kui need lavastused juba paratamatult pannakse sellisesse konteksti, et siis no teater ei ole sotsiaalselt tundetu teater, nad on ääretult tundlikud ja mulle isegi nagu tundus, et võib-olla kõige mõjuvam olnuks see, kui vaatasime vana-aasta õhtul ärapanijat, kus selleks, et Peeter Ojal oleks õigus üldse kellelegi ära panna, tegi ta sellise patukahetsuslaulu, et äkki oleks olnud väga mõjuv kujund, kui Tiit ojasoo oleks ise mänginud heasoovijate peaosa ja. Tundus natuke eriti vaadates Kerd Raudsepa ebakindlust seal laval siis ta natukene tanki pandud ojasoo poolt, et tema peab siis kogu selle süü juudi rahva tapmise ja naiste vägivalla eest enda peale võtma, mis talle väga hästi ei sobinud. Iseenesest aga selle Piret Caro arvustuse juurde tulles, mida sa mainisid, ütleks võib-olla lühidalt, mida me siin veel hea, aga enne saadet arutasime nagu lolliks ei tasu ka minna. Et nagu kõike hakata, Ta läbi nende myy do trellide vaatama, et see võib olla, vaesustab teatrikogemust ja ja on ka võib-olla ülekohtune teatri kui sellise suhtes. Mina oleksin ülekohtune 99 suhtes paaril järgneval põhjusel, esiteks selle põhjusel, et minu arust no teeb juba ammu teatrit, mis ei ole päris suunatud, et Eesti publikule, et ma lugesin, kui oli, see roomas üle antud teatriauhinna, Euroopa teatriauhinna nominatsioon tuli ilmsiks siis teatrijuhtojasoo väga kirglikult. Ta rääkis sellest, kui pühendunud ja kui esmane nende jaoks on Eesti publik, et nii no teatri sellisest turundusjutust kui ka muus saatvast sõnumist on jäänud ikkagi mulje, et nad tahavad olla Eesti ühiskonnas natukene eespool ja sellest Ida-Euroopa teatri mandrilt kuidagi välja kolida kuhugi sinna Vana-Euroopa või Lääne-Euroopa tead mandrile, et olla nii-öelda küpsem, kui Eesti ise on. Ja see on miski, mis mulle hetkel mõjub ikkagi valena, sest et kui me mäletame NO teatrit siis, kui nad alustasid, sõnad olid vägagi kohal kommenteerisid vägagi seda, mis, mis toimub siin ja praegu. Aga ma ütleks, alates kõntsast, isegi varem on nad tegelikult teinud sellist läänefestivali teatrit, mida on ka vaja. Meil on vaja oma väga võimekat, teatriaparatuuri kindlasti ka välismaal tutvustada ja minu arust võiks nood rohkem ka doteerida käegegi festivalil ja tehke neid asju. Aga see, kuidas nad on hallanud nii-öelda ja eestipoolseid suhteid publikuga või üldse teatri avalikkusega. Et see on jätnud ikkagi tugevasti soovida ja ilmselt ei ole juhuslik, kuigi igasugune propagandistlik hüsteeria, mida ka Ene-Liis Semper oma lavastuses osatab, on natukene veider, siis ei ole ka juhuslik, et just nende kahe lavastuse nii-öelda topelt avangu või topelt esietendumise fakti on tõlgendatud kui sellist äpardunud PR-trikke lihtsalt no-teatri poolt. Ja kahetsusväärselt see konnotatsioon kindlasti seal on, aga seda öeldes ma muidugi teen järjekordselt üle kohut nende kahe kunstiteose suhtes, mis väärivad täiesti eraldi käsitlust. Me oleme harjunud no-teatri puhul lähtume väga kõrgetest standarditest, kui seesama hüsteeria või minu poolest ka heasoovijad oleks etendunud kuskil mujal teatris siis me võib-olla Oblodeeriks ja trumbiks jalgu vaimustusest. No teatri puhul, kuna nad ise on ennast mitte ainult Ida-Euroopa, vaid ka Lääne-Euroopa avangardil vaibub resenteerinud, meie ootused on märksa kõrgemad ja, ja sealt tulenevalt siis ka kapriiside. Et võttes nüüd neid kahte lavastust eraldiesinemise järjekorras, siis kõigepealt see hüsteeria hüsteeria puhul iseenesest oli ju leitud väga huvitav teatraalne ülesanne näitlejatele ammendada lõbusus kui emotsioon või lavaline seisund ja viia see täiesti kuhugi teise poole ära ja, ja sellega siis mõnevõrra paljastada seda kogu meie olemise pealispindsus. Kohati tehti seda võib-olla natuke liiga osatavalt, kõik see selgitamine seal mobiiliga enesest pildi tegemine ja, ja selle üle irvitamine, et kohati läks selliseks vana Baskini teatriks kätte ära ka nende väga lihvitud ja füüsiliselt pingeliste stseenide näol. Aga iseenesest ülesandena on see ju täitsa tore. Ja seda oleks täitsa tore vaadata kuskil lavakoolis ilmselt Leal mingisuguse kursuse ülesandena, kas nüüd lavastuse mõõdu välja andis? Natukene kahtlen. Ene-Liisil on ülitugev kujutava kunsti taust ja see alati teatud määral päästab ära kõik tema kompositsioonid aga just näitejuhtimise ja ka võib-olla trupi enese nii-öelda väljendusrikkuse ilminguks oli see siis teine tund sellest lavastusest, mis oli juba suhteliselt selline igav trafaretne šokeerida, asjatult šokeerida, püüda. Nüüd heasoovijad, sellenimeline lavastus Tiit Ojasoo käe järgi tehtuna põhines ju ühel skandaal sel romaanil, mis ilmus 2006. aastal ja mis siis väljendas ühe natsimassimõrvari inimese, kes on olnud kõikide natsikuritegude osaline üldse läbi ajaloo niisugune fiktiivne tegelane tema nii-öelda enese avamisel selle kogu selle asja eesmärk oli kuidagi kollektiviseerida süü aga seegi osa, isegi kui siin kuritahtlikult arvata, et ojasoo omasin süüd üritas kollektiviseerida läbi Gert Raudsep. Et seegi oli kuidagi väga kohmetu, mitu see kompositsioon oli natukene harali ja kantud erisuunalisest šokeerimist taotlusest üks võimalik adressaati oli kindlasti see publikes vihkas ojasood sellepärast, et ta tänaseni tundmatuks jäänud naisterahvast peksis oma tagahoovis. Vabandust, spektril. Ja. Excelsior alalt. Satutega hüsteeria ja ma küsin vahele, kuna mina ei ole veel kumbagi lavastust näinud, aga lugenudki sitikad ja siis mul tekkis teile niisugune küsimus, et kui nüüd suudaks kujutada, et see miitu kampaania just nimelt niisuguse kampaania vaimus asi ei oleks veel jõudnud Eestisse, et kas teie suhe, lavastus oleks siis kuidagi erinev olnud või teistsugune? Tegelikult ega ojasoo juhtum jõudis ju Eestisse varem kui Miidukampaania seda. Ja seda võeti väga valuliselt, mäletan, esimene kord vist ma ei tea, Lea, sa võid meenutada, kas kunagi varem on riigikogu teinud avaldusi, et teatrijuht astuks tagasi, et võib-olla ülemnõukogus tehti kuskil tagaruumides asju pätsu ajal ma ei kujuta ette, aga. Vaat siin ongi see, et ühtpidi me ei saa ju nagu silma kinni pigistada noh, ühe või teise kunstniku elu aspektide suhtes, aga, aga teisalt mina oleksin neid lavastusi võtnud ka täiesti ilma nende juhtumiteta, et et on ju nool alati olnud, noh just nimelt see süü kollektiviseerimise tunned, et näiteks see hüsteeria Ta kestis umbes kaks tundi ja terve see esimene tund, kus praktiliselt oli see katkematu naer või lavatehniline naer. See oli ääretult jõuline kujund tegelikult just nimelt, et sellega nagu kehtestati mingi normaalsus või, ja siis sa selles maailmas hakkad võtma sõnumeid vastu, näiteks selles kontekstis oli minu jaoks ka väga mõjuv, sealse üks vist ainuke sõnaline osa, kus Jörgen Liik paneb pähe selle traadist riidepuu ühendab Nad klemmid sinna külge ja siis ütleb, et see ei tööta. Et tänapäeva inimene on oma tajudes jõudnud nagu sinnamaani, et ta vajab seda särakat nagunii nii palju, et, et see hüsteeriline naer on nagu see kaitsekiht, et sa ei saa isegi nagu elektrilaengut enam seda tõelist impulsi, et minu jaoks oli see väga poeetiline ja väga kõne. Kas sõnum aga mida oli see oli see nagu labane? Seda küll, aga tähendab sellise kohalolu kujund, mis minu jaoks töötas, aga näiteks minu jaoks juba see diivanite kokkulükkamine ja Malaisia külmkappide taga toimuva markeerimine minu jaoks oli nagu see labane. Samas heasoovijate puhul ma nagu no teatril on üldse olnud algusest peale, nad on siukse hästi tugeva turundusvõimega teater ja, ja nad on ka väga jõuliselt kujundanud oma retseptsiooni maastiku mitte selles mõttes, et ma ei taha öelda, et nad on kuidagi kriitikat tellinud, vaid vaid nagu enesekontseptsiooni avamine on olnud nende tugev külg ja see, kuidas öelda publiku reaktsiooni läbi lavastamine või see, et sa justkui nagu kaasad publiku, aga tegelikult ei kaasa, et kui publik päriselt mingisuguse reaalse impulsi nagu ajel toimib, siis see ei pruugi olla no teatri lavastustervikus ette nähtud. Meenub üks vaktsioon, kunagi, kui Rein Lang nii-öelda reageeris valesti, et. Fiktiivne see lugu, see oli väljamõeldud Rein Langi reageerinud, tegelikult see oligi kogu selle asja võlu. No näed siis ma olen hullutatud juba mitmekordselt sellise turundusega, aga lihtsalt, et ka praegusel juhul see süükollektiviseerimine see publiku kaasamine, see oli nagu mingisuguse sellise kaasaegse etenduskunsti käsiraamatu järgi, et kuidas lasta lugeda üks lehekülg, teine lehekülg, kuidas kaasata publik, et siis piinata Ta justkui seda peategelast, aga tegelikult nagu seda reaalset katsumust või, või seda, kus publik peaks otsustama, et kas ma nüüd siis teen talle haiget või mitte või kas mina olen ka mõrvar või mitte, et, et selleni tegelikult ju ei, ei mindud. Minu jaoks oleks olnud väga huvitav see, kui ei oleks üldse nagu isegi mängitsetud selliste vahenditega vaid Gert Raudsep oleks täiesti psühholoogilise süvapsühholoogilises realistlikkus võtmes esitanud selle natsikurjategija apoloogia aparaati, kui ta ei teinud ka seda, et tähendab, selles mõttes jäi see kuidagi nagu noh, iseenesest oleks ju huvitav seda apoloogiat jälgida. Hea küll, romaanis on seotud kokku igas inimeses peituv mõrvari instinkt nende seksuaalsusega halvetega seksuaalhälvete ka ja, ja üleüldse nagu nende teadvustamata seksuaalsusega. Aga juba nende seostamine on natuke banaalne või, või nõuab võib-olla siis peenemat sellist kujundikeelt laval. Aga see kolmetunnisest lavastusest terve viimane tund oli sisuliselt, et noh, ajakirja maaja ettelugemine, mitte et ma nüüd täpselt teaksin, millest seal ajakirjas räägitakse, aga noh, ma oletan, et see nagu ei olnud see. See nagu ei avanud minu jaoks seda mehhanismi, mis siis selle inimese teadvustamata osas toimub, vaid pigem nagu nagu lahterdas või, või tegi veel seda asja natukene banaalsemaks või, või nagu lõi, lõi rohkem. Kui, et minu arust oli ka see kogu see esitus oli väga abitu ja ebakindel ja teiseks noh, üks oluline teema, mida tegelikult Andrei Hvostov Ekspressis avaldatud arvustuses väga hästi kajastub, on see küsimus, et kes see meie on seal selle nii-öelda holokaust ja natsikurjategijate suhtes ja ta minu arust väga hästi osatab küll mitte piisavalt, mõned võivad võtta seda sõna-sõnalt, mis ta seal kirjutab. Aga ta ju osatab, et eks ole, holokaust ei puuduta kuidagi eestlasi. Mind on alati häirinud see, arvestades, et, et ka Eestis olnud koonduslaagrites oli eestlastest töötajaid teisel pool traataeda. Et see, kuidas me nii-öelda endiselt hoidume seda teemat nii-öelda ligi võtmast. Et ka selle probleemi adresseerimise lavastusi äärmiselt nõrgaks. Sest tõesti seda kõike esitate kui mingisugust papist, sellist kaunistust kogu sellele teemale, aga seal ei olnud ühtegi hetke, kus oleks nagu sisse elanud v hakanud mõtlema, et mis seal siis selle natsi peas tegelikult nagu toimus. Ja kas mul võib olla eestlasena siin mingisugune kaas. Et pigem oli see mingisugune tõesti tõesti selline väljapanek natsismi kuritegudest ilma igasuguse suhestus võimaluseta peale mõningase naermise, mis ka publikus esines. Et seemned ajal ja mille üle kriitikvostoff kurjustas. Aga see süüjad pigem ojasoole mitte-eestlastele laiemalt. Aga Lea ja Mehlis niimodi teatrivahis olles, mida olete siis märganud viimase aja repertuaarist, mida raadiokuulajale soovitada? Me käisime koos Leagi hiljuti vaatamas Kunstikooli mitmenda mitmenda lennu 28. kaheksa 28. lennu lavastust õpetatud naised, mullier on autor ja, ja seda julgeks tõesti soovitada ainuüksi selleks, et saada ülevaade, kui äge see lend on, kui palju seal on uusi, värvikaid näitlejaid tulemas püünele. Ja kui hästi veatult saab esitada värssdraamat tänapäeval teatrilaval noorte inimeste suu läbi ettekantuna, et ma ei tea lea, kes avakõneõpetaja seal on, aga talle võiks mingi lilled saata. Ta on nagu mitu ja ei, seal on head õpetajad ja seal on kolm koosseisus, teeb asja keeruliseks, sest kõik peavad saama mängida, see on ikkagi lõpuetendus. Nii et mul on üks koosseis veel nägemata, kahte olen näinud. Aga soovitaks küll. Soovitaks ma arvan, et igat koosseisu see, see ei olegi nii tähtis, tasub vaadata, mul on lihtsalt huvitav kõik õpilased ära näha seal kõigis variatsioonides mõni mängib mitut rolli seal vahelduvalt. Aga tervikuna ma soovitaks küll peale selle, et seal on jällegi olemas, kuigi see on väga kauge klassika ja nagu tõesti meist juba kauge, seal on olemas mingi kaasaegne kõla, sellel asjal, nii nagu Peterson oskas ta kõla anda, kui ta muljeri Tartuffi lavastas ja publik saalis naeris, täitsa nähes seal mingeid kaasaegseid kujusid, ilmat väliselt, midagi oleks kaasajastatud. Nii on ka siin täitsa võimalik mingeid suhtumisi, inimtüüpe ja asju ära tunda. Tore jälgige siis lava ka 28. lennu tegemisi. Ma loodan, et nad mängivad veel millalgi ka oma eelmisi diplomilavastusi kogudus ja, ja peaksin 100 surmamaa, mis olid samuti väga-väga põnevad ettevõtmised. Käige teatris, aitäh kuulamast, tänalid teatrivahis. Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Kohtume kahe nädala pärast. Teatri.