Teatrima. Tere kaks nädalat on jälle möödunud ja teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk vahepeal teatris käinud. Täna üritame siis teatrivahtu üles kloppida Maksim Gorki uuslavastuste teemadel. Kurki tähistas päev pärast teatripäeva 28. märtsil oma 100 viiekümnendat sünniaastapäeva ning ma ei tea, kas sel puhul või sellest sõltumatult on nüüd lähiminevikus jõudnud Eesti teatrite mängukava kaks kurki lavastust. Uku Uusberg lavastas Tallinna linnateatris näidendi põhjas ja Kertu Moppel Eesti Draamateatris. Väike-kodanlased alustama väike kodanlastest. Enne kui jõuame, nagu konkreetsete lavastuste konkreetsete kurki, selliste säravate rolli galeriideni ja nende tõlgenduseni võiks üldse alustada sellest, et mis see kurki tähendus tänapäevas on. Selge see, et ühelt poolt ja noh, nagu selline igihalja klassiku staatus ei ole ju kunagi olnud küsimärgi all. Aga kui ka nagu tänases päevas aktuaalseid ja ka noorema põlvkonna seas populaarseid selliseid vasakpoolse mõttelaadi populaarsuse kasvu arvesse võtta, siis võiks nagu oletada, et lavastajatel on ka sellega seoses mingisugune aktiivne suhe või kasvõi poleemiline. Et võikski nagu alustada selle teemaga siis väikekodanlaste, sest kui ma isiklikult enda muljest räägin, siis minu jaoks Kertu Moppeli lavastus ei olnud väga veenev. Mulle väga meeldib belli käekiri ja tema varasemates töödes on olnud teinekord, et noh, nii-öelda meedium, sõnum, et ta on võtnud nagu mingisuguse sellise vormivõte kuuluvuse siis Ladina-Ameerika seebiseriaalides või mingi muu välise vormi pealt on ta nagu loonud sellise stilistika, mis nagu töötab omaette sõnumina. Nüüd praegu väikekodanlus vaadates mulle jäi nagu tunne. Ta tahab olla üsna tekstitruu ja ta nagu väga ei trikita sellise välise vormiga. Ja kui ma ka kuulasin ja lugesin tema neid intervjuusid enne lavastust siis mulle nagu väga sümpaatse na jäi kõrva just see Ta leidis selles kurki tekstis nagu midagi väga tänapäevast, et ühtpidi ta justkui nagu natukene kaasajastas, aga samas ta ütles, et ega seda kurkide ennast ei pidanudki nii väga kaasajastama, et Ta kõneleks justkui täna ja siis ma hakkasin mõtlema, et mis see siis on, et mis seeläbi sajandi kestev probleem siis on, mis meid ühendab. Ja tegelikult nagu Kertu Moppeli jutust. Ma sain aru, et see põhiteema, mis tal on ikkagi see põlvkondade probleem, et alati on see, et nooremad on, ei ole rahul oma vanematega ja, ja noh, selge see, et ega inimloomus ei muutu ja selles mõttes on see tõepoolest nagu igikestev, aga kui me nüüd mõtleme ikkagi selle kurki enda konteksti peale ja, ja just nimelt selle poliitilise sõnumi peale. Me ei pea seda tegema, aga nagu tahes-tahtmata ikkagi tuleks vist siis natukene ka see, see mõiste väike kodanlased luubi alla võtta praegu, et natukene sõna väikekodanlus kõlab tänapäeval sama anakronistlikult nagu öelda, et kun, trad või kulakud või noh, et kes need väikekodanlus, et siis on, et kas need, kas need kalamaja hipsterid, kes nagu justkui esindavad mingit progressiivset trendi, aga tegelikult väga palju ei riski ka, kas me neid tohime nimetada väikekodanlaste või mitte või ma ei tea? Enda puhul, kuidas ma ka ei tahaks nagu vastu põtkida, aga ma vist ei saa ka nagu ennast väljapoole asetada sellest staatusest, kuigi tekib nagu hästi palju selliseid küsimusi, et mulle nagu tundub, et kui korki oma siis eelmise sajandi päris algaastatel kirjutatud näidendis ikkagi rääkis mingisugusest tohutust ühiskondlikust pingest, mis oli tekkinud, et me enam ei räägi nagu aristokraatide eest ja talupoegadest, vaid on juba tekkinud mingisugune selline ettevõtjate klass. On mingeid suur kodanlased ja siis on mingid sellised nagu väike poodnikud ja väikeettevõtjad, kes ei, ei ole nagu päris need suur kodanlased. Aga nagu ühiskondliku klassina jäävad sinna proletariaadi aristokraatia vahepeale, et korkil oli sellega mingi probleem ja peagi hakkas see väikekodanlus nagu tähistama mingit sellist stagneeruvat või sellist alalhoidlikku halvas mõttes konservatiivset klassi, kes siis nagu justkui pärsib seda mingit ühiskonna arengut ja seal on isegi ma ei tea nüüd, kas see on nüüd lavastaja või uue tõlke nagu improvisatsioon. Ja nagu see kurki, näidendi keskne, see võitlev, see uue inimese ideaali esindav Niil keda mängis Hendrik Toompere juunior Hendrik Toompere juuniori suhu pandud lause ükskord me võidame niikuinii. Et siis jällegi, et mida ma tahan selle pika jutuga, nagu öelda on see, et loomulikult klassika töötab igas ajas ja selge see, et me saame praktiliselt igast näidendist tuletada välja selle põlvkondade probleemi. Aga see natukene ka nagu soosib sellist laiska või natuke lahmivad suhtumist, et kas me panime Heinz valgulause Niili suhu, sellepärast et see tundub naljakas ja kohane. Aga et kui me hakkame mõtlema selle peale, et seda ütleb, siis kurki, näidendi proletaarlased, tulevikku, inimest kehastav inimene ja meile assotsieerub see Heinz valguga, kes sotsialistliku režiimi lõpus nii-öelda avas oma lausega tee väikekodanluse saamiseks võimule. Minu arust siin on nagu palju põnevamaid ja ja nagu nüansirohkemaid tõlgendusvõimalusi, kui minu arust Kertu Moppel neid kasutanud on, et saamaks nagu aru sellest, et kes on siis see klass, kes on need väike kodanlased, keda Kertu Moppel nagu kritiseerib ja mis on see positiivne programm, mida ta vastu seab, et, et ma oleks nagu oodanud mingisuguseid selliseid noh, selles mõttes kaasajastatud lähenemisi jah, et kuidas me tänapäeval ise nendega suhestuda saaksime, et ma lihtsalt niimoodi jutu alustuseks tsiteerin hästi, lühidalt kolm aastat tagasi nihilisti portaalis on ilmunud üks, üks väikekodanluse välimääraja. Pealkiri on, kui sa kirjutad armastusluulet, tuleb väike kodanlane ja ütleb, et kirjuta lühidalt, nüüd on tint viis senti kallim. Ja siis autor, kelle nimi on pseudonüümi taha varjatud nagu nihilistis, enamasti ta siis nagu annab sellise noh, mõnevõrra arrogantse. Ma ei ütle, et siit peab nüüd võtma selle väikekodanluse võtme, aga lihtsalt, et ta on nagu kaardistanud tänapäeva kontekstis viis Väike-kodanlase tunnust. Esimene väike kodanlane on, nagu ta ütleb, hinnasildil oli viis 90, miks ma pean maksma viis 89 ehk ameerika tarbijalik väike kodanlane, kelle pesitsuspaik on siis selle autori arvates portaal tarbija 24 ja heliseb tähelepanelikud lehelugeja portaalid, teine väikekodanluse tüüp on, sa ei tohi selles servas muru peale astuda, silt on seal lugeda ei oska või ehk peale kaebajast väike kodanlane. Kolmas tüüpon, puu kuuled või, tõmbame täna kütte peale ja kluppi minek, Saintsiksile uued valuveljed ka, ehk siis ussinärakas väike kodanlane. Neljas väikekodanluse tüüp selle välimääraja järgi on huligaanid, olete noored kuked, politsei kutsun teile, kui ära ei lõpeta, ehk seniilne väike kodanlana keda kohtame siis magalarajoonides autori arvates. Ja viies tüüp minule aitab jamast, mina valin nüüd EKRE ehk Postimehe Delfi kommentaator, rlik, väike kollane. Et tähendab mitte, et see peaks meid nagu definitsioonile lähemale aitama. Aga see on nagu mingisugune püüd kaardistada seda väikekodanluse tüüpi nagu tänases päevas, mida ma Kertu Moppeli lavastuses nagu ei näinud. Ma ei taha seda nagu ilmtingimata ette heita, aga võib-olla me võiksime siis öelda, et väikekodanlus ja klassivõitlus kui selline ei olnudki üldse selle lavastuse teema, et äkki võiks siis loobuda isegi lausa selle näidendi pealkirjast ja öeldagi, et me tahtsime vaadata seda, kuidas poeg mässab isa vastu olles tegelikult vaata et kahvatum. Väiksem isiksus, kui me räägime siin nüüd sellest näidendi Pjotrist Robert Annuse kehastuses, kes siis mässab oma isa Indrek sammuli kehastatud pessemjonovi vastu. Et kui see nende konflikt on keskne siis bridžom, tut, väikekodanlus või siis oleks võinud seda klassi kaardistamist kuidagi nagu nüansirohkemalt teha, et kuidas teile tundus. Gorki näidendis ei olegi nii palju üldse, seda klassivaheklassivõitlust tuleb uuesti üle lugeda, ei olnud kommunist ja sulle üldse selles, ma ei hakka vaidlema teiega sel teemal. Mulle meeldis see lavastus just sellepärast, et me nägime natukene hiljem, sa nägid alguses kohe mul oli väike no mitte eelarvamusega niisugune hirm, et kuidas nüüd Kerttu, kes on tõesti teinud väga huvitavaid asju, kuidas ta seal suures vanas saatis kogu selle suure kahurväega hakkama saab ja niisuguse näidend ikka veel ja ausal selts mulle meeldis see, mis ta oli teinud, see kaasajastamine on tal täiesti olemas, aga õnneks mitte sellel Prinitiivsel tasandil. Nii et see oli tõesti nagu üks väike fopaase Heinz valgulause seal, sest seal testis on palju veel niisuguseid konkreetseid, mingeid viitekesi. Aga neid noh, kas püüad kinni või püüa, see ei ole nii tähtis. Tähtsam on see, mis ta kirjutab ise kavalehel, see on väga arukas tekst, mispärast ta selle valis ja põhjendab selle ära ja ka see lavastus põhjendab selle ära. Ta lihtsalt tõstab selle asja ja need konfliktid, mis seal inimeste vahel vunda tõstab teise aega. Ja ma jätaks ära selle väikekodanluse kui nähtuse sellise väga konkreetse määratlemise, sest et seal on väga palju testivad, et sa lugesid seal mitu varianti juba ette, aga neid tegelikult veel rohkem lihtsalt kuidas keegi seda mõistab, kuskil endale on väga lühike ütlus selle kohta, et väike kodanlane on inimene, kes on jäänud oma arengus pidama, kes ei ole edasi arenenud. Ja Mulle meeldis, kuna ma põhjas lavastusega seoses hakkasin meelde tuletama, ütleme neid meie varasemaid põhjas lavastusi ja ühte kõige märgilisemat Grigori Kromanov lavastust põhjas 68.-st aastast siis Kromanov väga ilusti täiendab seda, toob selle korki tsitaadi ja ütleb, kes on jäänud seisma oma vaimses arengus. Et muu areng ei pea nii kiiresti käima, et isegi on vaja mõningat seisakut selleks, et jah, tal oli kuidagi väga ilusti öeldud, et traditsioon saaks tekkida, et selleks on vaja mõnikord seisattuda, nii et Kromanov nagu täiendab korkid selles mõttes, et see käib vaimse arengu kohta mitte mingi tehnilise või, või ühiskondliku arengu kohta. Ja siin mul tundubki üsna targalt, on koguse Kertu lavastus selles mõttes tehtud, et algselt jah, meile näidatakse seal tagaplaanil video pealt, no tänapäevast mingisugustmajade rajooni ja selliseid asju, et me näeme ja seda ei pea üle selle, seda enam, et see asi on, toimub tänapäevas, aga seda ei ole primitiivselt rõhutatud täna päevasust, vaid tähtsamad on just need inimomadused, mis seal mängima hakkavad. Loomulik on see, et seal ei ole seda, mis näidendis on, need seal ehitatakse ümber mingit majaosa ja kogu aeg sõeluvad seal ringi. Töölised ja rahvas ümberringi trügib ja vahid, mis seal toimub ja eriti kui Tatjana ennast mürgitab, siis on seal massid ümber piiluvad, et mis nüüd juhtus ja umbes nii seda ma nägin juba Stanislavski lavas plaani järgistma oma lollusest. Korraks hakkasin meelde tuletama, kuidas see oli. Stanislavski ootas põhjas, lavastust ootas põhjas näidend, kurkil läks selle põhjas lõpetamisega aega ja tal sai enne valmis väike kodalased. Selles mõttes see ongi loogiline, et meie nägime, praeguse Moppeli lavastus oli nagu enne, kui tunnise põhjas lavastus natuke varem, eks ole. Ja täpselt samuti oli ta ka ajalooliselt, et kõigepealt tuli välja väike kodanlased ja tegelikult sai Sovski sel ajal kogu aeg ootas, põhjas valmis saaks, sest see oli see veel vaja, oli ta tahtis näidata mingit inimeste pürgimist, väljavad kogu sellest olukorrast, milles nad elavad ja väikekodanlaste puhul tal olid väga huvitavad märkused selles mõttes, et kui seal räägitaksegi mingeid niisuguseid suuri sõnu või või noh, ütleme miili suusa nagu mingid loosungid ta kogu aeg märgib, et sa saad teha natukene puirandatult. Et see on see paljasjalgsete kõnepruuk, no mis ei käi küll neli kohta. Et nad räägivad vabalt ja loomulikult Nad ei rõhuta midagi ja Stanislavski sel ajal oli üldse hädas selle ülerõhul võtame siis kõige sellega. Nii, et seda mingisuguste ühiskondlike või ühiskondlik-poliitiliste asjade rõhutamist ei olnud, siis ei saaks küll üldse veendunud, et tendentsi nagu seda siis nimetati ja väga kaua veel nimetati ka Eestit, siis ei ole vaja laval rõhutada, et kui see on olemas, see tuleb iseenesest. Aga tendentslikult, et sa oled millegi poolt või vastu, et seda ei ole vaja laval teha. No sõltub materjalist muidugi. Nii et minu meelest see, mida nüüd Kertu Moppel oli teinud, oli huvitav just nende inimeste osas, mida ta nendega oli teinud, kuidas ta neid näitas. Ja nende omavahelisi suhteid ja vastuolusid, kusjuures peaaegu iga tegelase puhul. Tal on kuidagi niisama nagu muide kurkil mingisugune, väga inimlik suhtumine ka neisse kõige hullemad. Ta kuidagi püüab neid mõista ja see on ka lavastuses niimoodi. Nii et näiteks kui Indrek Sammul mängib sõdades Semjonovit, kes on kaunis vastik tüüp, karjub seal teiste peale siis on kogu aeg tunda tema mingisugune sisemine valu, tähendab see, et ta tõesti tahaks neid aidata, ta tahaks midagi teha ja ta ei oska ja sellepärast ta karjub ja märatseb. Ja ja tegelikult Ta hoolib oma naisest, keda ta küll sõimade, kellega ta on harjunud, et see naine on nagu tema mingi täiendus, noh, et on alati olemas ja alati peab kõike tegema. Nii samal ajal see on ainus inimene, kellele ta saab, toetudes ta näeb, et Eestil ei ole vaja. Ja vot mingid niisugused huvitavad vahekorrad tulevad sealt välja. Seal ei ole liiga palju seda korpiliku, sellist romantikat mis on ju ka olemas, aga noh, aeg on teine endada, näitab revolutsiooni, romantika on läbi ja väga ilusti. Kertu räägib ise, et meid ei oota ta peale seda, kui see lugu seal nüüd lõpeb. Ei oota mitte revolutsioon, nii nagu korki järgi oli, vaid me ei tea, mis meid ootab, et kõige hullem ongi see nii vanadel kui noortel, et keegi ei tea, mis meist edasi saab ja mis me üldse peaksime tegema. Ja see ongi mingi tänane niisugune meeleseisund nähtavasti ühiskonnas. Aga nüüd ma läksin pikale, palun siis teistel täiendada ma nüüd mõned tegelaste kohta tahaks veel ütelda. Ma natukene enne, kui sa meelis poleemikast sekud, et lehase, mis sa rääkisid, on veenev ja, ja ma tõepoolest näen, et tegelikult ju see Indrek sammuli tegelane ongi ju mõnevõrra nagu ka oma sisemaailmaga või ma mõtlen just see tegelane Vassili Vassiljevitsh Semjonov et see tulevikuootus on nagu hämar või kuigi see pessemjonov kehastab vist seda siis seda väikekodanlaste selles halvas tähenduses. Tema mõlemad lapsed on ju tegelikult nagu noh, poeg on ju lausa negatiivsem tegelane, just nimelt selle oma perspektiivituse ja selgrootu seetõttu, et kui ta isa millessegi usub, siis see Bioter ei suuda ju eriti nagu midagi teha ja tütar paraku jääb nagu üldse elule alla või elab kõik need pinged niimoodi emotsionaalselt enda sisse ja tahab ennast mürgitada, et et selles mõttes seal on, on ju seda mängu materjalid küll mingil määral, aga mulle ikkagi tundub, ma ei tea, võib-olla ma olen praegu ülekohtune, aga mulle meenub, kui me siinsamas räägime sellest näidendist põhjas, millest me kohe hakkame ka pikemalt rääkima. Noh, me võime jälle rääkida põhjas puhul ju mingisugusest sotsiaalsest üldistusest ja põhjakihist ja, ja mingitest ühiskondlikest hierarhiat test. Aga noh, selle näidendi rikkus on ikkagi just see tegelaskond ju iga igaüks oma saatusega ja ja ilmselt korki on seda kuidagi sellise enama südameverega kirjutanud kui võib-olla mõningaid teisi asju. Aga et me loomulikult nagu korki tekste klassikule vääriliselt pühitseme ja, ja peame neid tugevateks, aga, aga kui meenutada Moskva kunstiteatriaega, et olid põhjas ja väike kodanlased ja siis üsna peagi sellele järgnes suvitajad mida nii Nemirovitš Tantženko kui Stanislavski pidasid suhteliselt nõrgaks näidendiks ja ütlesid seda ka korkile. Ja Ki esiteks solvus selle peale sedavõrd, et ta nagu üldse lõpetas Moskva kunstiteatri ka koostöös väga vähe sellest. Moskva kunstiteatri suursponsor Sava Morozov, kes jah, paradoksaalsel kombel toetas nii Moskva kunsti teatrit kui kui, siis jah, erinevaid vasakpoolseid ettevõtmisi, samuti nagu protesteeris selle Nemirovisid Tantženko ja Stanislavski avalduse peale ja tõmbas oma toetusrahad nagu välja sealt Moskva kunstiteatris. Ma miskipärast arvan, Stanislavski Nemirovistantšenkol oli nagu õigus ja see ei kehti mitte ainult suvitajate kohta, vaid ka väikekodanlaste kohta, et see on nõrgem näidend ja minu jaoks need tegelased on natukene nagu sellised välised visandid või natukene ikkagi selle ühiskondliku klassistruktuuri sümbolid. Ja see, kui näitleja suudab sinna mingisugusegi elu sisse puhuda, see on loomulikult suurepärane, aga mulle nagu tundub, et seda mängumaterjali on seal juba vähem kui põhjas puhul ja, ja seda ma nägin ka nagu Kertu Moppeli lavastuses, et näitlejad on kuidagi nagu kahevahel, et sa oled nagu ühte otsa pidi nagu selline multifilmitegelane, kes esindab mingit üht-kaht, sellist sümbolväärtusega tunnusjoont ja teistpidi sa nagu natukene paned sinna seda psühholoogiat taha. Mis tingis sellise ansambli ebaühtlus ja minu jaoks, et seal olid nagu täiesti Lauri kaldojast, Indrek sammulini olite, kõik olid täiesti eri võtmes. Kertu Moppel, kes on selline stiili ja maneeriga mängija, ma ei näinud ka tema nagu sihukest teadlikku lavastaja võtet deta ongi sellest teinud sõnumi, et igaüks kes on multifilmitegelane ja kes on psühholoogiline kangelane, et mina nägin seal mingit tohutut logisevad ja mitte kokkukõlavat ansamblit ja ma ei taha nagu süüdistada Kertu Moppeli, vaid ma juba nagu ütleksin, et kurki endale on see näidend ka suhteliselt nõrgakene, aga, aga noh, see oli minu jah, esietenduse mulje. Meelis, kuidas sulle tundus? Ma poleks kunagi uskunud, et Madiskulkest hakkab nihiliste tsiteerima vikerraadioteatri saatus. Aga see on ainult positiivne, sellepärast et sa oled tundnud tänuväärselt ka selle põhikriitika rolli meil, et sa alguses panevad hästi palju puid alla ja meie siis saame vaikselt seda suuremat tulekahju ära hoida. Et selline rolli iseenesest on mugav, aga mis ma olen põhimõtteliselt sinuga nõus kogu selle asja terviklikkuse osas, nii ideelise kui ka siis teatraalse terviklikkuse osas. Trollijoonise tulid kuidagi. Mitte isegi eri radadel, vaid erimaanteedel sõideti seda reisi seal ja igasugused sellised alati sellised nii-öelda kaasajastatud nüansid ja osutused on sageli ebakindluse märk, et sa ei ole nagu selles tekstis ise kindel. Ja siis hakkadki vaatama mõtlikult haletseval pilgul publikusse ja ütleme, tund aega peate veel, siis kannatame seda etendust, mille peale publik kahetsusväärse innuga naeris. Aga kokkuvõttes mina ei kahetse, et seal käisin ma jälle teatriajalooliselt, nii erudeeritud kui teie, sestap minu roll täna jääb tagasihoidlikumaks, jällegi ma ei ole näinud, linnateatri lavastus põhjas, aga mis mind korki puhul fastsineeriv on võib-olla sama asi, mis Ibseni puhul. Need mehed, kes tulid, noh, ütleme Lääne tsivilisatsiooni perifeerias siis näitasid, eks ole, lääne inimesele sisuliselt et on täiesti võimalik elada pidevas kriisis seda endale teadvustada. Ja mitte seepärast veel hulluks minna, et kui me vaatame neid väikekodanlaste tegelasi, et siis ma olen täiesti nõus selle tähelepanekuga, et kogu see väikekodanluse aspekt seal noh, tundub, et korki ise mööda pealkirjastanud kogu selle asjana eikuskilt ei võta välja seda kuidagi suure klassiku vääriliselt, mingit niisugust teemaarendus seal. Aga just see, et sa näed laval inimesi, kes on kriisis, kes räägivad praktiliselt kogu tegelast, Ta on ju sellest, kuidas nad on kriisis, aga ainult üks neist on siis huku äärel, eks ole, ainult üks otsustab, et ta nüüd üritab kuidagi mingitel väga melodramaatiliste asjaoludel oma elu lõpetada, et see õppetund võib-olla, mida vene kultuur üldse läänele ka täna annab. See ongi võimalik elada sellises väga melanhoolselt ebastabiilses ja kriisiseisundis ja olla samas peetud kuidagi elujõuliseks või selliseks vitaalseks, et nende kahe sellise vastandliku omaduse kooseksistents on põhimõtteliselt võimalik ja see on miski, mis ka sellest lavastusest väga kummalisel kombel, kuigi ma siin olin kriitiline mulle läbi tuli, et seesama Lauri Kaldoja, okei, ta oli täiesti teisest ooperist tegelane, kui see Indrek sammuli koomilises võtmes mängitud, aga ta ongi esiteks, nagu ka matis ütles, et me hakkame siin üksmeelele jõudma, ma näen arutelu käigus, aga ta ongi hoopis nii-öelda teistsugusest ooperist pärit. Ta ongi ooperist. Et jah, et see noh, Moppelile ita asju, mida tegelikult peaks ette heitma autorile, et see mõnevõrra on ülekohtune. Ja seetõttu ma tahaks tunnustada ikkagi noort lavastajat ette sellise väljakutse ette võttis, mina näiteks ei oleks uskunud, et see toob rahvast nii palju üldse traumadele. Meie nägime õnneks normaalsed publikuga etendust ja see on väga normaalne aladki. Tänapäeval tavaline publik, selle esietendus selles mõttes ja nad ei olnud kuidagi erutatud sellelegi lavastama, palju tema uksest seal enda ümber seda retseptsiooni. Aga põhimõtteliselt, et sihuke asi toob saalitäis, seda teevad ju noored inimesed nii-öelda Draamateatri uus põlvkond, bussisel pudemets olla ülejäänud kursuselt. Et sellise vastuolulise nähtusena veidi pungiliku nähtusena ta mulle väga meeldis. Jällegi üks selline olukord, kus ma Ühelt küljelt ütlen, et ei olnud väga huvitav lavastus isenesest aga tuled soolist välja ja, ja ei kahetse absoluutselt, et sa nägid seda. No näidend on nii, nagu ta on, ma lihtsalt paari tegelase kohta tahan veel öelda, sest esiteks, et siis siin ja siis TTV ongi teisest ooperist, nad on niimoodi kirjutatud, see on põhjas, seltskond ju mitte väikekodanlaste seltskond ja ajaloos selles mõttes mööda ei saa ette heita, levi Nad ei suutnud kiusatusest mööda minna, Nad võtsid ehtsa koorilaulja ennast põhja joonud koorilaulja ja see sai kõige parema kriitika, sai kõik, daamid olid temast kohutavalt vaimustuses, tänu millele ta hakkas kohutavalt, joome jõielast väliselt või. See on lihtsalt väike ajalooline mälu siis ikka see esimene lavastus ja aga nii, et nad ongi juba kirjutatud, nii et nad on Teises topeltspetsiifiline, minu meelest huvitav ja vuukide mängis seda kruvida. Tema on niisugune lootus, laps, eks ole, lindudega tegeleb ja nii. Aga siin oli huvitav see, et kannill nii nagu teda toompere juunior praegu mängib, ei ole ju mingi revolutsiooniline võitleja selles lavastuses, ta on lihtsalt võib-olla ainuke inimene, kel meeldib elada. Ta on lihtsalt normaalne inimene tavalises mõttes ja selles mõttes ta eristub teistest, aga ma arvan, et me peamegi nüüd vist üle minema põhjas juurde, muidu ei jää selle jaoks aega, sest et selles lavastuses oli küllalt palju huvitavat, aga nii nagu ta oli Stanislavski nimi lovitši jaoks, Tallinn nagu mingi nagu ee laste või eelsamm sellele, mida nad tegelikult sel hetkel tahtsid teha. Et eks ta niimoodi selles mõttes ongi huvitav, et ta ikkagi nii mõjus. Jääd, publik, tavaline publik vaatas seda hea meelega ja seal oli üks seltskond, kes nagu ühel meelel, palju naeris. Need olid ilmselt need, kellel oli mingi ühine külastus. Ma arvan, seda oli isegi huvitav jälgida, palju rohkem nagu suhtlesid ja, ja naersid, publikut peab alati jälgima, mis moosima. Aga see on selles mõttes nagu hea resümee, et kui me üritame mõelda selle nagu klassivõitluse häälestusega korki ajastu peale, kus inimestel olid nii-öelda päris probleemid ja siis tänase päeva peale siis see, et need võitlejad selles näidendis või lavastuses on need, kellele meeldib elada. Et võib-olla see ongi nagu päris hea sõnum või võib-olla sellest sõnumist piisabki. Aga lähme siis põhjas juurde. Uku Uusbergi lavastus Tallinna linnateatris, Lea sinul on nüüd nende Nende Eesti teatris lavastatud erinevate põhjas lavastustega oma oma isiklik suhe, kuidas sa nüüd neid omavahel võrdled või, või kas ütleme selline mõnevõrra ajatu teema jälle või noh, need põhjakihi inimesed siin ei saa isegi nagu sellist ühiskonnakriitikat nagu teha, et see siin korki isegi nagu ei süüdista ju meid, kõrdlasi inimesi selles, et on, on olemas ka elule alla jäänud inimesed. Kas siin võib ka nagu näha mingite erinevate ajastute puhul mingit erinevat rõhuasetust või sellist sotsiaalset närvi või või erineb kuidagi see hädas olevate inimeste selline psühholoogiline häälestus, ajastuti? Midagi ikka erineb päris kõvasti, ma muidugi ei läheks sinna kaugele ajalukku tagasi, siis ei pääsegi enam sealt välja ja jätame kõik need alglavastused ja ka Paul Pinna selle Estonia lavasse, mis kohe tuli peale järgmisel aastal juba mida kiideti paremaks näiteks Berliini oma kindlasti pinna tunds paremini seda seltskonda. Ta oli ju Vene teatris ja Venemaal ju palju liikunud ja, ja tööd teinud, et jätame need praegu kõrvale, meie jaoks üks niisugune märgiline lavastus vahepealset tõesti, korkid oli kaunis palju lavastatud ja kui hakkaks rääkima seal näiteks tema mõnest teisest näidendist või dramatiseeringus, siis võikski jääda rääkimast. Ka Eesti teatris on olnud huvitavaid, aga meie jaoks üks märgiline lavastus oligi seesama Grigori kromonovi üliõpilastega tehtud kolmanda lennuga tehtud lavastus põhjas, kus ta oli mingil määral kärpinud teksti ja rõhutanud mingeid väga konkreetseid asju tekstis. Ja põhiline, millega see lavastus siis arveid õiendas, oli niisugune silmakirjalik ja ülespuhutud retoorika. See, millest me praegu oleme rääkinud, aga natuke teises mõttes. Sõnad ja kunagi väga tähtsad ja ilusad mõtted, et nad on täiesti kaotanud oma sisu, nad on ära leierdatud, neid on hakatud kasutama automaatselt mingis poliitilises kontekstis ja tuleb lihtsalt värskendada, nii et võib-olla seal oligi kaks kõige tähtsamat tegelast selles lavastuses. Kromanov ise määratles seda, et see tookordne põhjas 1968 oli niisugune tinglik filosoofiline publitsistlik dispuut inimese kohast ühiskonnas. Nad olid ju noored lapsed ja nad ei varjanud seda. Nad ei püüdnud teha mingit grimmi või mängida mingeid vanuga baktereid, vaid lihtsalt olid mõned esemed, Lucaal olid pastlad jalas. Teda mängis siis Kalju Komissarov ja genil nende kahe peal seal see tegevus kõige rohkem püsis. Saatin üle õla heidetud, mingi niisugune sall, aga muidu oli nii, mõte oli selline, et nad tulid lavale ja igaüks ütles, kui vanainimeste mängib, kusjuures väliselt midagi ei olnud selleks tehtud, ta lihtsalt ütles, et vot see on nii vana ja see on nii vana, et mina mängin seda. Ja tähtis oligi see nende dispuut, nende kahe dispuut, kusjuures Lukaali niisugune natukene kaval foto, kus komissar, mis kavala näoga seal vahib. Aga pärast tulebki kokkuvõtteid isegi nii, et ta oli nagu mingi hape, mis hävitas ühte vana ja roostes raha. Nii et sealt hakkas nagu midagi välja tulema sellest, et see on nagu Lucaroll. Et ta püüab küll inimestel näidata mingisuguseid võimalusi, mida võiks teha oma eluga, aga ega ta liiga ise sellesse ei usu, kõik seal sellest inimest, kas ta on võimeline midagi tegema ja kõige tähtsama nähtavasse, mis kõige rohkem ärritas ka nii-öelda ülemusi ja, ja kooliõpetajaid väga selle ümber käisid suured vaidlused ja diskussioonid, niipalju kui avalikult üldse vaielda sai, sel ajal. Et kuidas mängis Tooming ja mida ta tegi selle väga olulise tekstiga, et inimene on kõige tähtsam, et inimene, see kõlab uhkelt ja kõik see, mis oli, noh, kõik sa tajusid, et nõukogude ajas olid kõik need mõisted täiesti äraleierdatud, kaotanud igasuguse tähenduse ja mõtte ja seda oli vaja kuidagi puhastada, lihtsalt eitusehituse meetodil puhastada, nii et Tooming nagude vast toominga te ette kujutate, milline ta veel alguses võis olla, kui äge ta oli ja kõik, niisiis ta lihtsalt karjus seda ja sülitas selle peale ja ühesõnaga igatpidi näitas, mida see jutt väest on. Ja muidugi noorem publik võttis ta tohutu vaimustusega vastus. Nad tajusid, et selles on midagi, mida nemad ootasid. Ja küll oli pahandamist palju ülemuste poolelt ja, ja just ka kooliõpetajate poolelt, kes teadsid, kuidas peab lavastama, kui tähtis on see, et inimene kõlab uhkelt ja ja kuidas siis võib niisugust asja teha. Et see oli selles mõttes üks oluline lavastus ja sellele järgnes see, et need mõlemad praegu teistest tegelastest ei räägi, seal oli veel huvitavaid tegelasi. Kaasa mängis näiteks Tiiu Randveer, kes õppis sel kursusel jäädes priimabaleriin Nix edasi. Aga õppis ja oli päris hea näitleja, aga ka sõna rollides. Aga siis teistes praegu ei räägi, vaid nii Tooming kui Komissarov. Nad aastaid hiljem tegid mõlemad oma põhjas lavastuse ja see oli juba teine aeg, kui nad seda tegid. Tooming tegi oma põhjas Viljandis ja see oli 1983. Tähendab niisugune aeg veel, kus tegelikult ju hakkas juba midagi muutuma, aga nähtavasti seda ei olnud veel nii väga selgelt tajuda. Ja, ja kuidagi ta võttis väga mustalt ja süngelt seda kõike vastu. Ja seesama, siis nende õpetaja ja lavastaja Kromanov käis seda vaatamas ja hindas seda, nii et ta näitab, kuidas inimvaimu ümbritseb mingit keldrit, pimedus ja ta igatseb valguse järele. Väga traagiline, väga sünge oli see lavastus, mina seda ise ei näinud, sellepärast. Ta on seda kromonovi kirjeldust. Igatsus, iluigatsus, elu mõtte järele, jääd säilib see igatsus kaotatud ilu järele, et see näitab, et kõik ei ole veel kadunud, kui see igatsus on veel olemas. See on niuke Tšehhovi igavene teema. Ja kõige hullem, kui see ära kaoks, ta igatsust ka enam ei ole. Aga niisiis, ütleb Kromanov tookord ma suunasin oma selle 68. aasta lavastuse ühiskonnale väljapääsmatu sele sellele maale, kus ei olnud enam midagi hingata. Ja nüüd ütleta 1983, et täna on veel vähem hapnikku. Ja karje on veel lootusetu. Jääb ainult kaks teed, see on nüüd kromonovi hinnang selle toominga lavastusele. Üks mälu viina, aga seal oli üks rituaalne tants ümber viinapudeli või teine, mis tungib valgusekiirt ja mõistmatute helide poole. Vaat mingi niisugune suhe ja see oli selles ajas nähtavasti väga tähtis. Aga nüüd omakorda Komissarov, kes oli vahepeal rahunenud ja enam ei olnud nii väga niisugune maailmaparandaja ägedalt, nagu ta alguses oli. Et tegi juba seitsmeteistkümnenda lennuga oma põhjas lavast ja see oli siis 10 aastat veel hiljem on juba uus Eesti aeg 1994 ja teete selle siis seitsmeteistkümnenda lennuga diplomilavastus pluss Ugala on kuidagi seal nagu taustana siis juures, sest paljud neist läksid ise mugalasse tööle. See on omakorda niisugune illusioonideta, isegi natukene julm, võib-olla ellusuhtumisel see lavastus, aga samal ajal Ta on paatuse vaba ja mis on kõige tähtsam, võib-olla komissarovil on tekkinud huvi iga ja see on väga tähtis minu meelest hilisemate nende põhjas lavastuse puhul, millest me hakkame rääkima iga majaasuka vastu, tähendab, ta näitab, peab igaühes mingit huvitavat karakterit, mingit huvitavat probleemi. Luka on niisugune läbinägelik, Taavi Eelmaa mängis muide kes pöörab inimestele tähelepanu, püüab neid teeotsale aidata. Ta aga ütleb, kaitse sõltub inimesest jänesest. Usud siis on? Ei usu, ei ole see kuulus tsitaat ja kui ta ei jaksa uskuda, siis teda aidata ei saa ja hiljem kuidagi kaob see Luka vaikselt ära, nii et tekib isegi probleem, kus ta oli olemas või mõtlesid öömajalised Ta ise välja. Ja saatin olid, kui sa nüüd teate, niisugust hoopis teist laadi osi mängivat inimest, nagu Tarvo sõmer. Saatin oli Tarvo Sõmer, kellel seesama kuulus arutlus selle uhke inimese üle tuli hoopis muidugi kuidagi endastmõistetav, ta lihtsalt hakkas rääkima, hakkas aru tema ja see sündis nagu see ütlemine, et inimene kõlab uhkelt ja et inimene on inimeses, on mõte, see tuli nagu iseenesest välja ja teised jäid seda huviga kuulama. Testi teine suhtumine aeg on teine ja peegeldab nähtavasti juba seda, et aega ja, ja uut suhtlemist, see oli väga huvitav lavastus. Ütleksin ma, kuigi diplomilavastus, aga, aga niisugune ilmselt selles ajas, kus on tähtis igat inimest jälgida ja kus põhjas inimolemise põhiasi, kogu selle nende õnnetu saatuse põhjas jääb mingisugune valgusekiir, vot seesama, mida püüdis uskuda, millele püüdis loota siis ka Tooming oma 10 aastat varem tehtud lavastuses. Et need olid nagu mingi niisugune eeltakt sellele, mida nüüd tegi Uku Uusberg, kus mulle tundus ka, et võib-olla üks tähtsamaid asju oligi see, et kõiki need osalised olid omal kombel väga olulised. Ma nüüd ei taha. Palun rääkige keegi vahepeal, et ma kogu aeg ühes orus ei räägi, ma hiljem ütleks mõne teema kohta seal ka veel midagi või tegelase kohta. Kuna see saatini monoloog on hästi tähtis ja et võib-olla tõepoolest, et see, mis ma alguses küsisin, et kuidas seda põhjas kaasajatundlikkust mõõta, et võib-olla just nimelt jah, see monoloog on üks neid asju, mis ütleb midagi ajastu kohta, et sa siin mainisid seda Jaan Toominga enda kuulsat staatinit ja siis Tarvo Sõmerit juba sellises uues ajas kuidagi enesestmõistetavalt esitatud väidet inimeseks olemise kohta, et kas toominga enda lavastus 1983 kas seal oli Priit Pedajas saatil, kas ka selle monoloogi kohta on öeldud midagi sellist, kas seal oli kuidagi niimoodi, et et Pedajas ütles, et inimene see kõlab ja siis tegi nagu pikka pausi ja uhkelt, et, et see oli nagu see aasta pärast Brežnevi surma või mingisugune noh ka nagu mingisugune et sa nagu ei, ei tea, kuidas see inimene siis praegu kõlab või et kas seal oli, oli äkki mingi selline taust ja kuidas siis see Alo Kõrve monoloog? No kuna ma seda nagu ütlesin, ei näinud ja seda lavastust Ma peegeldasin siis nüüd kromonovi arvamuse kaudu, aga seal tõesti olevat olnud küll mingi niisugune huvitav, kuidas Pedajas seda ütles, aga täpsemalt ise pole kuulnud, ei tea. Aga puhul nagu see läheb pigem võib-olla ehk sinna ritta oli siis Tarvo Sõmer puhul, et inimene lihtsalt noh, arutleb ja ütleb Jaye mõte liigub, mõte käib nende asjade ümber, aga seda eraldi, nagu mulle tundus, ei rõhutata ega niimoodi välja ei tõsteta kõigist neist muudest probleemidest, lihtsalt see tähelepanu inimese vastu on lavastus ise olemas. Ma ei tea, nii, mulle tundus. Uku Uusbergi lavastuses on üldse nagu esmapilgul vaatasin, täitsa Uku Uusbergi on küll endal väga selline isikupärane käekiri ja aga seda tema põhjas vaadates mulle nagu see esmamulje oli see, et see on nagu täiesti selline kõrgtasemel näitlejatöödega selline igati Elmo Nüganeni vääriline lavastus, et ma nagu esmapilgul isegi ei tuvastanud seal sellist Uku Uusbergi ajakirja kuigi noh, ma praegu nagu natuke utreerin, et loomulikult seal oli, oli palju neid Uusbergi enda nippe ka, aga kui nüüd püüda seda mingi suusakson Nüganenilt käega isegi tema, aga kui nüüd püüda nagu seda sõnumit või mesin 14. jaanuari saates natukene ilkusime selle Uku Uusbergi metafüüsilise v ja bioloogilise vertikaali kallal seoses Ivanoviga ka sina ilkused. Jah, aga kui nüüd tõsiselt rääkida või ilma ilma irooniata, siis see vertikaali teema või see, et kui me kas või selle põhjas lavastusega oleme ju näinud tõepoolest neid Kromanov, Tooming, Komissarov neid püüdlusi või et see noh, see on ju kõigil ühine, et need inimesed seal põhjas ei ole maha kantud, vaid neil on see mingisugune lootus. Ja kes siis kaotab lootuse, see kas sureb või teeb enesetapu ja seal on jah, need vaatamata sellele, et nad on siuksed lihast ja verest tegelased, on neil ka ju see sümbolväärtus sedasama näit ja keda need linnateatri lavastuses mängis meisterlikult, Argo Aadli, ma ei teagi nüüd mitmekümnes alkohooliku roll, see tal oli, et kuidas ta suudab veel nüansse leiutada, sellele tegelaskujule aga, aga tõepoolest nagu ta ise opi saates ütles, et et ta seekord ei mänginud purjus inimest, vaid lihtsalt alkoholist läbi imbunud inimest, et see oli tegelikult väga mõjuv ja kui see, tema, see kustuv mälu ja see suutmatus seda illusiooni üleval hoida ka nagu lõpeb, et siis ta lõpetab oma elu enesetapuga ja et see, kuidas me seda lootust endale süstime ja seesama lukk ka. Ja noh, tõesti eks ju eelmises lavastuses mängis Taavi Eelmaa, nüüd siis Aleksander Eelma. Kas inimene, kas ta siis jutlustab nagu päris asju või ta valetab ja noh, see ka siin sõltub ju ajastust, et kas me kas me räägime Tõe järgsusest või ühesõnaga, see, millele toetuda, muutub nagu järjest ebakindlamaks mõnes mõttes. Et isegi, võib-olla need nõukogude aja lavastused seal oli nagu võib-olla see vastandus isegi nagu ühesem. Et on see must ja valge, see põhi ja, ja mis iganes siis vertikaalne suund seal siis sai olla, aga et me nagu teame võib-olla täpsemalt, kes on see vaenlane või kes on see vaenlane, kes meid sinna põhja on tõuganud, et siis võib-olla tänapäeval on veel raskem nagu seda pidepunkti leida. Ja see positiivne programm oli nagu Uku Uusbergi lavastuses veel suurem ja tulles selle vertikaali juurde tagasi, et vot kui ma nüüd nagu siseinfot ei oleks kuulnud, siis ma ei ole kindel, kas ma seda etendust vaadates oleksin ise tuvastanud, aga tõepoolest nii stsenograafiliselt kui ka kontseptuaalselt seal leiab vihjeid sellele, et see vaesteöömaja ei ole mitte lihtsalt vaesteöömaja, vaid see on kirikukelder, et tegevus toimub kiriku keldris ja need inimesed elavad nagu otse vertikaali all. Ja mul oli hiljuti suurepärane võimalus intervjueerida Rain Simmul lit intervjuu ilmus teater, muusika, kino, aprillinumbris ja Simmuliga, rääkisime päris palju nendel teemadel, et et kuidas religioon dema näitlejaksolemist nagu toetab või kuidas ta seal kaasas on. Ja tegelikult see kostoljov, silmuli tegelane, kust tuli see öömajapidaja, kes ütleme tegelaskonna loogika poolest võiks ju olla selline lihtsalt harilik kapitalistlik lurjus. Jah, ta läbis seal küll selles rollis nagu hästi erinevaid faase küll ta oli seal üleolev oma nende üürilistes, kes oli ise purjus, avanes niimoodi nagu teise kandi pealt ja samal ajal süütas neid ikoonide ees olevaid küünlaid. Et kuidagi selle seda heidikute tegelaskonda ikkagi nagu kooshoidev see negatiivne tegelane, kust tuli jov, oli kuidagi pandud ühendusse sele, vertikaalsusega või et ühesõnaga võib-olla see isegi nagu natuke võimendab seda lootusetust, tähendab et kellelegi ei ole enam toetada või aga igal juhul oli tegemist selgelt nagu kontseptuaalselt keskse tegelasega ja võiks ka öelda, et ja suhe siis oma abikaasa Vassilissaga, keda mängis Külli Teetamm ja omakorda siis Külli Teetammesuhe, Kristjan Üksküla mängitud Vaiscapeppeliga. Et see oli nagu mingisugune selline noh, et kui me tahame seda öelda, et põhjas koosneb väga isikupärastest tegelastest, kellest ükski ei ole nagu peategelane ja sa võid neid kõiki mängida suureks, et kuidagi see Uku Uusbergi mingisugune vertikaali ihalus tuli nagu läbisele kostruljovi, perekonna ja siis Vassilissa armukese kuidagi nagu keskseks, et selle ümber sai nagu kinnituda see muu tegelaskond, et ma ei tea, kas siin nüüd näha mingit sellist 2018. aasta sõnumit võrreldes, siis nende eelkõneldud lavastustega, aga, aga igal juhul see oli selles kuidagi olemas. Ma tahtsin küsida, kus algselt siis toimub tegevus kurkil vaevalt kurgi kiriku keldrisse tõendama tegelasi. No olid niisugused töömajad ju olemas ja, ja Stanislavski need viisid oma näitlejad kõigepealt ühte niisugust sööma ja tutvuma nende prototüüp, aga eelarve ei olnud arvestanud maal, need olid niisugused ööbimise koha töömajad, nagu tänapäevalgi neid olemas on. See ei ole vast nii tähtis, aga tähtsam on ehk see, et kõigis muide, ma hakkasin mõtlema. Kuigi ma rääkisin, kuidas igas ajas seal mõni asi väga muutuse peegeldas oma aega. Aga kui tagasi mõelda, siis kõigis neis lavastustes ja võib-olla kõige rohkem just selles hukku omas on mingi asi, mida võid uskuda kui väga lihtsalt öelda, seal nad kõik tahavad mingisugust headust inimese vastu, nad tahavad inimest aidata. Kas seesama lukk ka siis, kui mina käisin Moskvas, siis sel ajal oli kombeks väga paljastada seda Lubkaa kuju, kes on kahjulik ja paha ja viib oma niukse vale lohutustega viib inimesed viimsele äärele, nii et nad lähevad niikuinii hukka. No nii primitiivne, ükski asi ei saa olla kuigi ja oli võrreldes Tšehhovi ka natukene võib-olla ühesem ja niisugune selgem, aga aga nii see ei saanud olla see vajadus inimest aidata, ükskõik kas sa siis saad aidata või mitte. See nagu oleks kõigis nendes lavastustes olemas ja nüüd selle labasse vulsin, tõesti, võiks igaühest eraldi rääkida ja muidugi seda jälle ei jõua. Aga kõik olid huvitavad. Üks asi, mis oli nagu uudne või harjumatu, oli tatarlaste, läheneb see, et seal olid tohutu tatarlased ja kogu see nii-öelda Muhameetlik või kuidas me seda nimetame, see alge sisse, see oli väga huvitav, sest ta ei olnud ülerõhutatud. Mul tuli just meelde, et näiteks selles komisjonis Markovi lavastuses mängis tatarlased Tiit palu, kes siis, kui ta lõpuks oma käe vigast seal oma tööd ei saanud teha, hakkas meele, heitis jooma, mis muidugi tema usu puhul oli täiesti vastunäidustusi ja kõik. Aga siin olid need tatarlased. Esiteks oli Kalju Oro pandud vana tatarlasena, kes tegi seal mingit väga huvitavat lapse häält või ma ei oskagi öelda midagi. Läks äkki jutt laste peale, et, et laste nimelgidki seda asja tehakse. Ühesõnaga nii Mikk Jürjens kui Kalju Oro, nii nagu nad seda tegid, seal oli midagi põnevat ja uudset ja samal ajal mitte liialdada ülerõhutatud, et noh, me nüüd tänapäeval sellest usust räägime ja nii edasi või kuidas? Ja selle võrra noh, üldse selle liini sissetoomine oli, oli, oli väga põnev ja just selline hästi põnevalt nagu rütmistatud tõepoolest ja, ja selliseid musikaalseid hetki nagu oli selles lavastuses veel nagu kuule ju ju omane on. Tahtsin selle Uusbergi Luunastavuse kohta öelda, ma olen sellest pikemalt ka varem kirjutanud. Aga noh, mulle endale tundub, et see kiriku sinna peale ehitamine tundub küll natukene kogu selle teema nagu tanki panema mõnes mõttes mulle, et okei, me võime mängida nagu iga lavastuse või näidendiga klassikaline või mitte ja, ja panna nad siis kiriku keldrisse toimuma, siis vaatama, arutleda skolastiliselt, selle religioossese nagu võimalike selliste noh, ma ise olen seda skeemi pigem sellise seebi rekla Amy skeemina kirjeldanud. Kõigepealt peavad selleks, et inimene ostaks seepi, kuna ta ise baktereid ei näe palja silmaga, siis joonistatakse, animeeritakse igasugused kollid, kes on ilusti sedasi suurte hammastega siis kollitavad igal pool isegi kohtades, kus ei oskagi oodata, eks ohtu tervisele paljastada. Enamasti on nad sellised kohad, kus on kõige rohkem viibits ja midagi näost sisse ajad aga et osutada, et näed, et kui palju on ikka rämpsu ja tegelikult pea kohal on ju siinsamas on kirik, mida keegi ei märka ja hiljem lihtsalt tulla, seda osutatakse, et et selles on teatud Provuuri võiks öelda ja selle probuuri eest isenesest müts maha. Täna rääkisime siis kahest korki lavastusest Uku Uusbergi põhjas, Tallinna linnateatris, Kertu Moppeli, väike kodanlased Eesti Draamateatris, aga kas lisaks nendele põhiteemadele olete märganud ka midagi sellist, mida tahaks raadiokuulajatele vaatamiseks soovitada? Jaanipäev Oliver rääkis Sellest on räägitud, me teame, et on tulemas mingi huvitavaid asju, aga põle ju näi. Midagi pole soovitada. Minge vaadake, mees, kes mõistis ussisõnu selle sel raadius, niisugune reklaam, mingit koleda häälega üks karjused põhja konn on. Ei, ma soovitaks küll, aga näinud ei ole, see ei ole veel välja, kohe tuleb. Kas tohib, Madis, ma teen seekord ise saatest välja, katse tohib jah, aitäh. Kuulasite saade Teatrivaht stuudios olid Lea Tormis, Madis Kolk ning Meelis Oidsalu ja helipuldis maris Tomba. Ja et meil teatrisoovituse rubriigiga läks seekord nagu läks, siis lõpetame saate seekord hoopis tervituslooga Uku Uusbergi-le ja see on mõeldud pühendusega tema Gazaskantavatele kirikutele. Aitäh, kuulake meid. Kahe nädala pärast jälle.