Teatriva. Tere jätkub kaks nädalat tagasi alguse saanud uus saatesari teatrivaht. Teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk on nüüd jälle kahe nädala jagu teatrit vaadanud pidanud teatrimaastikul vahti ja jagavad oma vaatlustulemusi teiega. Täna tahame rääkida Rahvusooper Estonia ja mimm projekti koostöölavastusest ehmatusest sündinud rahvas, mis kuulub Eesti vabariik, 100 teatrisarja sajandi lugu. Ja saate lõpu poole räägime ka VAT teatri lavastusest LEDi märkmed. Aga alustame siis ooperist. Selliste kampaania like ettevõtmistega on sageli seotud ka mingisuguseid selliseid kunstiväliseid takistusi, et. On selge, et Eesti vabariik 100 on tähtpäev, mida tuleb väärikalt tähistada ja teha seda ka kõigi kunstiliikide kaudu. Samas on selge, et alati, kui kunstnikku suunatakse mingisugustesse rööbastesse, mis ei ole võib-olla niivõrd tema loomingust lähtuvalt, kuivõrd mingisugused natukene välised natukene sellised tseremooniameistrite poolt peale pandud ja, ja veel ka eri fondidest rahastatud, siis alati võib juhtuda, et juhtub ka midagi, mida ei olnud planeeritud iseenesest. Teatrisari läks ju uhkelt käima, kui me mõtleme, et esimene lavastus, see oli teater NO99 revolutsioon. Aga jah, mõningaid viperusi oli just nende kokku loositud teatrite koostöödega. Sageli on nii, et ei leita ühist keelt. Pean ütlema, et minu jaoks nüüd see min projekti, tõsi küll, tähendab, Estonia koostööpartner on Kanuti Gildi SAAL, aga kuna Kanuti Gildi SAAL on produktsioonimaja, siis Kanuti Gildi SAAL oma loominguliseks töörühmaks võttis mind projekti, et pean ütlema, et nendest koostööpaaridest oli see minu jaoks selline esimene, tõeliselt intrigeeriv ja ma selles mõttes läxinga etendusele väga suurte eelootustega. Aga jah, kuna nüüd nendel teatripaaridel on igalühel ülesandeks käsitleda üht kümnendit Eesti vabariigi ajaloost ja nüüd ehmatusest sündinud rahvas siis justkui kuidagi nagu formaalselt rääkis 1960.-test aastatest, siis võib-olla küsiksin alustuseks Lea sinu käest, et kes sa seda 60.-te aega ja ka mitmeid neid tegelasi, keda laval kujutati nagu isiklikult tead kas ooper alates juba oma Libretost lõi üldse mingi peegelduse sellele 60.-te perioodile või oli see nagu täiesti iseseisev ettevõtmine? Ma arvan, et ühe põhilise asjana valisid õigesti, ma ei tea, kes neist valis kas Andrus Laansalu või kes selle libreto teki. Et see on ikkagi seotud selle hõbevalgega ja Lennart Meriga. Sest see oli selles ajas muidugi 70.-te mitte kuuekümnendatel ilmus raamat. Selles ajas tõesti üks väga märgiline sündmus. Lennart oli ennegi häid reisiraamatuid kirjutanud, aga siin võib-olla peabki sellest rääkima, et tollel ajal lihtsalt see oli mingi üldine äratundmine selles, kuidas ma võiks olla nõus sellega, et kusagil Saaremaa dolomiidi is üldse selles Eesti põhjas on midagi, mis säilitab mingeid asju ja, ja mis neid inimestesse võib-olla üle kannab. No ma ei armasta selliseid esoteerimisi asju, aga midagi nähtavasti on. Et selles ajas tekkisid ju need liikumised kõik korraga mitte ainult see Lennart Meri raamat, mis oli vast kõige märgilisem. Aga kõik rakud taipasid, et on vaja midagi omaenda, mitte ainult minevikust, vaid üldse sellest, mis meil endal olemas on, elustada, uuesti esile kutsuda, see käis selle vana rahvalaulu elustamise kohta, see käis kalju põllukunstniku seeriate kohta. Ja ka Lennart Meri ja juba ka noor Kaplinski, kes seal oli kaasa tegev nendes asjades, seal oli palju inimesi, kes seda rääkisid ja oli tunda, et seda on lihtsalt vaja. Et rahvatantsu hakati harrastama, tekkisid seal vabaõhumuuseumi juurde mingid tegelikult ansamblid, mitte niisugune pesnibljaski, mis üle Nõukogude Liidu kõigil ettenähtud sellised kollektiivid, vaid ikka need, kes püüdsid seda päristantsu teha ja elustada. Ühesõnaga, see oli üks mingi kindel liikumine, millega paralleelselt käis kaasa ka selle asja, mingi noh, ma ütleks, see pole õige sõna, võib-olla esoteeriline fool? Ei, ta oli samast põhjusest tingitud, aga noh, mida võib-olla ei saanud päris tõsiselt alati võtta. Aga siiski, kui Tõnis Vint arendas seda teooriat, et Muhu vöödes on mingid mustrid kosmilised siis see oli vähemalt huvitav, sest Ta ta ei rääkinud päris tühja ja, ja seda oli päris huvitav kuulata. See kuule, hakati rääkima kõiki neid teooriaid, et eestlased on kusagilt pärit sumeritest ja ma ei tea, kus kohast veel ja sellega koos käis ka, et võrreldi, pani ja ja eestikeelseid mingeid sõnu ja leiti, et vot see on kõik sama asi. Ühesõnaga, vot see tasand oli ikka kaunis kole, aga noh, nalja ta tegi ja väga paljud võtsid seda tõsiselt. Aga põhjus, miks tehti, oli ju kõigil sama. Minul on selle lavastuse puhul kõige rohkem kahju just sellest, et ei sündinud seda esteetilist mingit sümbioosi või sünergiat kahe nii erineva loomerühmituse vahel, nagu seda on rahvusooper ja ja min projekt, alustades sealtsamast 60.-test, et noh, üldse nende koostöölavastuste puhul on omamoodi isegi võluv nagu vaadata, kuidas lahendatakse ära see tüütu ülesanne püsida mingis kümnendis, et noh, tegelikult no revolutsiooni puhul oli see esimene osa vägagi meenutas sellist meier foldi laadset tollast teatrit ja, ja selle esimese osaga vähemalt Antiga selline esteetiline märk, millest paraku kukuti siis nagu lavastuse teises osas ära, kui hakati rääkima tulevikumaailmast ja maailma lõpust. Et siin ehmatusest sündinud rahva puhul mul oli tegelikult nagu kahju, et, et see 60.-te teema nagu piirduski selle Maide Werneri kohviku õhkkonnaga, et seal lausa Libretos loetletud. D 60.-te aastate saavutusi ja siis öeldi, et ja 1969. aastal käis esimene inimene kuu peal ja sellega kuuekümnendad ka lõppesid, et nad nagu lausa nagu vormistasid ära selle, et meie 60.-te teema nüüd ammendatud küll, aga näiteks millest mul just on kahju. Noh, siin on nagu mitu ootust. Kõigepealt ma oleksin muidugi tahtnud seda, et mõlemad rühmitused toovad välja nagu oma parima osa, et min projekti, need hullud teadlased ja leiutajad aitavad oma tehnika ja oma ideede ja muidugi ka nendelt sündinud libreto kaudu tuua esile mingeid rahvusooperiomadusi, mida võib-olla igapäevases repertuaaris me nii palju ei kohta. Ja samamoodi siis ooper pakub neile leiutajatele võimaluse siis nagu teineteist täiendada, et see oleks nagu ideaalne variant. Teine variant, mis mul jõudis ka peast läbi käia, mitte et ma arvaksin, et rahvusooper Estonia oleks kuidagi stagneerunud, jumal hoidku selle eest, aga lihtsalt selge on see, et ega meil ka ei ole nüüd väga palju sellist väga lennukad, sihukest ooperirežiid või noh, ikkagi sellised väga avangardseid, sellised just lavastuslikus mõttes ju oopereid meil väga palju ei tehta. Et mul tuli lihtsalt jälle see ajaloo paralleel jälle seoses Meyerholdiga, et kui meier fold läks pärast Veera komissar seoskaja teatris töötamist läks 10-ks, läks tööle sinna keiserlik teatrite süsteemi Maria ja Aleksandra teatrisse öeldes, et teda enam avangard ei huvita ja ta tahabki klassikat teha ja Maria ja Aleksandra teatrid olid tõepoolest sellise stagneerunud teatrikeelega ja kuidas meier hooldama avangardi teenistusse rakendas selle Sublööri kastides endiselt seisvate näitlejate, sellise esteetika, et nagu kahest miinusest sündis kokku mingisugune suur pluss, et ma isegi sellise asja peale jõudsin mõelda, et noh, et näidake siis nüüd need noored leiutajad tooge välja siis Estonia teatav staatilisus või mingisugune teise ajastusse kuuluv esteetika ja noh, mis seal 60.-tesse puutub, et noh, seda enam, et, et min projektitüübid on ju sellised analoogtehnoloogiafännid. Lavale olid nagu toodud kõik need Tõravere Observa tooriumi mingisugused masinad, mis vilkusid võib-olla kõige toredam selline leiutajate kujund, olid need ussikesed seal lõpus või need koera Koonlased või, või kes nad pidid olema, aga näiteks isegi ma oletan, et see Anto Raukase ja Lennart Mere telefonikõnestseen, kus Rauka, seal on laua peal palju telefone. Ma oletan, et selle taga oli ka mingisugune tehniline nagu leiutis, et kuidas need telefonid niimoodi helisema panna, aga paraku nagu kõik need asjad jäävad nagu siseringi tasandile selles mõttes, et sama hästi oleks telefonihelin võinud tulla kõlaritest nii nagu seda on aastakümneid teatris tehtud. Mina kui tavavaataja ma ei saanud nendest leiutistest osa, mida neil ilmselt lava taga oli, oli nagu tore genereerida. Ja samamoodi see Andrus Laansalu ju iseenesest teravmeelne libreto. Selle libreto teostus laval jäi nagu jällegi selliseks lihtsalt deklaratiivseks või kohati natukene sellise maleva nalja tasandile, aga seda ei, ei arendatud edasi, et selles mõttes ma pean paraku ütlema. Estonia kandis oma rolli väärikalt välja, nii vähe või palju, kui neil siis teha oli. Aga seda kahe nii erineva loomekoosluse koostööd jäi nagu väheks. Minu arust oleks võinud kogu see lugu tulla kõlaritest, mis seal laval oli, selles mõttes mainin mingit põhjendust sellele, terve orkester istub lavaaugus ja ooperilauljad lava peal, et seda muusikalist poolt seal ju tegelikult ei olnud ja keegi juba ka arvustustes on õigesti mainitud, et tegemist oli muusikaliselt kujundatud draamalavastusega tegelikult teine külg, teine ootus Mimmi osalusele, see, et oleks võinud seal olla ka sellist tehnoloogilist, olgu siis analoogtehnoloogilist tulevärki seotus, jäi ka rahuldamata. Ka need koera koolased või need kevlar, eestlased, kes seal lava peal tutterdasid lõpuks, et nad olid siuksed, armsad aganad, pigem pärinesid Leiutajateküla Lotte muusikalist kui, kui kuskilt tõsiseltvõetavast tehnoloogilisest, teatrist iseenesest oli tore, millise sellise pütaagorrasliku innuga otsiti seal sfääride muusikat, et ja, ja kui seal selle kiriku, mis kirik oli karja, karja, kiriku võlvide kumerustest, otsiti neid elu muusikalisi tuhandeid. Ja üritati sfääride kooskõla leida, aga mina ei saanud aru, miks seda asja pidi lavastama Estonia teatris üldse. Minu arust ta olekski sobinud paremini sedasi pakituna sinna Kanuti Gildi seinade vahele ja pigem oleks nende Estonia ooperilauljad pidanud seal esinema kui oma kodusel lavale. Andrei Hvostov ütleb kolmapäevase Expressi alustas väga hästi selle kohta, et Estonia näol leidis mimisest tšello, millega hakati naelad seina taguma. Kui nüüd võtta see projekt neid nagu liiga palju, kõike ei jõua seal midagi ära teha mis võiks mängu tulla ja minu jaoks tulemus oli selles, et ma ei olnud enne etendust muidugi jõudnud, ainult lehitsesin lugeda kavalehte. Ma sain koju minnes õhtul täieliku elamuse, lugedes lihtsalt seda kavaleht, see oli nii tore. Seal tuli nii palju huvitavaid mõtteid. Selline ebatehnoloogiline inimene nagu ma olen igas mõttes nii analoogiks tehnikatega. Aga seal oli nii vahvasid Mõtteid leiutis, mis kõik võiks olla või kuidas võiks see kõik salvestada, olgu Karja kirikus või, või Saaremaa dolomiidi seda lihtsalt nii tore lugeda ja vaimukas, aga seal oli väga vähe pistmist sellega, mis seal oli. Nii et need olid nagu eraldi elamused. Ja tõesti, ma ei ütleks, et seda Estoniat nüüd lausa niimoodi ära oleks kasutatud. Sest ikkagi inimesed, kes neid põhilisi rolle seal mängisid, tegid seda väga hästi. Teine asi, et kas lauljaid peab just niimoodi kasutama. Sest laulmist oli seal üsna vähese niisugune ühel toonil või ühel noodil laulmine mimmil, Man Fredil, mis ta nimi seal on. Ja ka teistel oli ikkagi seda muusikalist teksti suhteliselt vähe. Aga see andis võimaluse teha mõned noh, keegi ütles ka juba armust sära, et siin on, tulevad mõned sketšid. No see ei ole vast päris õige ütlemine. Aga tõesti mõned stseenid, mida iseenesest kui asja iseeneses oli väga tore vaadata, see oli see sama Ernesaksa lugu, see, kuidas ta siis eesti hümni alusel tegi oma laulu, see ei ole muide legend, see oligi nii mingil määral. Sest muusikainimesed tõid täpselt välja, mis sealt võetud on ja kuidaspidi mina ei oska seda põhjendada. Aga see ei ole legendi, et see oli ilusasti ära kasutatud ja minu meelest ka nii Mati Turi kui ka siis küll seal üsna vähe haaratud selle Manfred poolt oli see ka toredasti tehtud ja, ja inimeste säratas muidugi mingit äratundmist. Aga jällegi palju sellel nüüd sidet on kõigest, selle muuga, mis toimub eraldi need asjas on ju kenad iseenesest, kasvõi kõik need Saaremaa naised, kes seal ristirüütlitega võitlevad ja noh, päris naljakas ja tore vaadata, aga jällegi mis pistmist tervikuga? Et natuke nagu mõnest asjast hakkab, kahju, püüti ja saab seal vähemalt laulda natuke. Et see on hea. Ma ei teagi, mida peaks tahtma, õieti ma pigem arvaks, aga palju asju on veel ees, ma loodan eksida. Et muidu, kunstis ja teatris on ju juhusel väga suur roll, kunagi ei või välistada seda, et just juhuse tõttu midagi olulist tuleb välja. Aga nüüd see mitmekordne juhus, kus kõik on sulle loosi poolt ette antud, nii see partner, kellega koos sa pead töötama, kui ka see aeg, millesse pead rääkima, see seni eriti ei ole töötanud, see, mida mina olen tahtnud vaadata, aga ei saanud veel vaadatud, on see rongisõit seal ilmselt midagi on ja, ja vastake sellele ajastule ütlema retsensioonide, teiste muljete järgi. Mõtled seda Tartu uue teatri avastus Bertult? Rästi lugu, aga see on mul esialgu veel nägemata, ehk saab sügisel näha, lubasid veel mängida. Aga teiste puhul seni mõni väga avastusliku ei ole midagi leidnud, et see ei ole nagu töötanud, see juhuse printsiip. Mulle tundub, et seal oli liiga palju kokkasid paja. Alvar Loog Postimehes ütleb selle kohta, et toimus suur grupikas kitsas voodis, et aga mu meelest oli vastupidi, et säng oli väga laiaks aetud, aga selle põhjas oli paar õrna nirekest. Jah, sest, et rääkides sellest, et kuidas koostöö või üleüldse mis tahes inimkoosluse toimima panna, et noh, koostööde mõte võiks ju olla see, et vastastikku teineteist sütitatakse ja inspireeritakse ja koos ühises vereringes moodustub midagi sellist, mida kummalgi osapoolel üksinda ei ei õnnestuks realiseerida ja, ja tõepoolest, kui vaadates selle ehmatusest sündinud rahva seda ideede hulka või noh, tõesti lugedes seda kavalehte ja, ja teades ka Andrus Laansalu ja teiste tema kaaslaste lennukust seal nagu oligi tõepoolest hästi palju selliseid algideid, aga jah, et kuidas juhtus see, et kaks koostööpartnerid hakkavad nagu teineteist pärssima, et noh, seesama asi, et seesama, millest oli ka juttu, see muusikaline pool, et noh, tegelikult ju ooperilauljatel seal midagi väga teha ei olnud, et ma nüüd ei tea, kuidas see loomeprotsess neil nüüd täpselt toimus, aga noh, ma oletan, et mitte niipidi. Laansalu mängis ühel kitarrikeelel meloodia ja siis Tatjana Kozlova nagu arranžeerinud selle ma ikkagi oletan, et kui seal on professionaalsed heliloojad kambas, siis miks nad ei võiks luua professionaalset muusikat, mida laulja saab laulda. Sama lugu käib koreograafide kohta, keda seal oli ju mitmeid nimekaid ja koreograafiat me laval ei näe. Ja noh, samamoodi, eks ju ka tehnikud ja need leiutajad ei saa nagu oma leiutisi eksponeerida, et et kuidas nad siis vastastikku teineteist niimoodi nagu nivelleerima hakkasid, et sellest on, on võib-olla kõige rohkem kahju. Jah, aga mis puudutab seda hümni kohta, noh selline tundlik koht. Mina istusin teisel rõdul, jah, tõepoolest, need baasiuse, Ernesaksa meloodiad, neis on ju sarnasus ja mis siis, et me võime öelda, et see on nagu isegi vaata natukene klišee need kokku tuua või et need, mina ütleksin, et see oli väga töötav klišee või just nimelt klišeed ongi Need asjad, mis töötavad, pean ütlema, et see oli üks väheseid selliseid siiraid kohti, mis ka mind nagu puudutas nii see muusikaline huumor, mille kohta võib ju öelda, et see on nii lihtne, mis seal erilist on? Ma ei ütlegi, et see oli eriline, aga see oli nagu väga siiras võib-olla tänu sellele, et need mõlemad meloodiad ise on ilusad. Nüüd kogu selle hümnitemaatika kontekstis, mis meil praegu on nagu lahti läinud. Andrei Hvostov kirjutas, et temal tekkis tunne, et kas peaks püsti tõusma ja rääkisin vaheajal ühe-kahekümneaastase inimesega, kes ütles, et teda täitsa niimoodi pisarateni liigutas. Järelikult väga laetud stseen siis sel juhul, et kui siin ka Hvostov heidab ette neile teatavat eneseiroonia vähesust, et seda iroonilist teravmeelsust ju vähemalt idee tasandil oli aga seda mingit tervendavat eneseirooniat ei olnud, siis, siis ma ütleks, et vähemalt üks siiras koht oli selles loos. Mina vaidleks vastu minu arust siiras koht oli märk selle lavasse pidetusest, et igaks juhuks võitluse siiruse kark alla. Teeme mingi asja, mille peale kõigil nii-öelda silmad märjaks lähevad, see tundus algusest peale väga kistu. Sellise luuniva lahendusena. Kas see nüüd nii hull oli, ma nüüd küll ei saa, ma pean lihtsalt oma mäluga siia sekkuma, sest see ei olnud klišee, see oligi nii. Seda rääkisid vanad meeskoorimehed, kes Ernesaksa ära päästsid, seal töölaagrist, tõid Moskvasse ravile ja ja andsid talle võimaluse käia seal klaveri taga mängimas. See oligi nii. Aga seda juttu need Ernesaksa koorimehed rääkisid ikka hulk aega. Kuidas oli nii, et Ernesaks on jälle hulluks läinud, et vaatad, mängib seda vana eesti hümni? Jah, sellise avangardteatri poole pealt oli sinna sisse toodud ka jõuliselt feminismi liin siis selle püüdhase sooküsimuse lahendamisel see mõnevõrra näitab jälle, kuivõrd ohjad olid seal ikkagi selle Kanuti Gildi seltskonna tehes. Jah, ja kui ta lavastas, siis pütte ja tagantjärele seda, mida ta nagu Saaremaal olevat näinud, no siis oleks võinud neid häid tantsijaid natuke paremini ära kasutada, mul oli ka kahju, mõtle, missugune tantsijate vägisel oli nii balleti sele vabama tantsu poole pealt ja ikka hirmus vähe said teha. Jah, koreograafiline pool oli ka omakorda pettumus, aga armsad, huvitavad põrumised ja minu arust oli tegemist äärmiselt huvitava põrumised. Et nad innustavad sageli head kriitikat, nii et rõõmustage siis selle küla. Ja, ja kahtlemata lõppude lõpuks rääkides sellest, et seal oli selline natuke siuke leiutajate kamp ka taga, et lõppude lõpuks mis tahes teadus või leiutustegevuses on ka põrumised viljakad ja, ja kindlasti see ei tähenda seda, et sarnaste asjadega ei peaks edasi minema. Ma ei tea, eks, kas, kas nüüd need lavastused, mis selles sajandi loo sarjas ilmuvad, kui valmimisjärgus nad nüüd on, need, mis veel seal lõpupoole tulemas on, et kuidagi see koostöömoment jah, et võib-olla seal on midagi õppida? See on ka muudes eluvaldkondades kõik need igasugused loovkirjutamised ja, ja igasugused muud sellised asjad, ajurünnakud ja seda tüüpi asjad, kus me nagu hästi palju väärtustame seda, et istume ruumi maha, paneme stopperi käima ja nüüd hakkavad ideed sündima, aga noh, ega nad ikka niimoodi ei sünni päriselt. Et võib-olla me peame. Koostöö on üks väga oluline moment, aga võib-olla see ei ole ainus asi, millega nagu stimuleerida loojate loomingulisust, et võib-olla neid tingimusi on veel lisaks vägisi koostöö tegemisele. Oleme nüüd ooperi suunas kirbet sõnu pildunud, aga võiksid tasakaaluks lasta korraks kooper lendest kõnelda, et äkki kuulame ühe helilõigu lavastuse esimese vaatuse lõpust. Tegevus toimub Ateenas umbes aastal 325 enne Kristust ja selles lõigus siis kuuleme, kuidas naissoost maadeavastaja püüthia, keda kehastab juuli Lill soovib Shoministlikelt laevaehitajatelt tellida endale purjelaeva. Öösel läbi. Naer. Liigume nüüd kaasaegse ooperimaailmast klassika tõlgenduste juurde, täna konkreetse lavastusena räägime VAT teatri leedi Mckbesist selle lavastuse lavastajaks siis Margo Teder, kes ka ise mängis. Et võib-olla selle lavastuse puhul saab üldse laiemalt natukene rääkida sellest klassika tõlgendamisest või noh, see ei ole mingisugune teema, mis oleks praegu kuidagi eriliselt õhus, klassikat tõlgendatakse igal igal ajal ja, ja kindlasti on seal ka mingisugused mustrid ja seaduspärasused, mida ühel või teisel ajastul mängu tuuakse. Lihtsalt ütlen, käisin eelmisel nädalal Vanemuise teatris vaatamas Tiit palu Medeia, et ma sellest pikalt ei räägi, lootuses, et me räägime sellest lavastusest põhjalikumalt mõnes oma järgmises saates. Aga lihtsalt nägin nagu mingisugust hästi näiliselt ebaeksperimentaalset äärmiselt puhast esteetikat, mille ütleme kogu see kaasajastatus, avangardist või, või selle kaasaja kõnekuse rõhutamine toimus läbi mingi väga puhta esteetika niimoodi, et peale vaadates ei saa isegi sellest aru, et see ei ole ju ripiides ja tekst, vaid on Tiit palu, teeks. Tõin lihtsalt selle selleks näiteks et leedi Mcbet nägu oma võtme poolest on kuidagi selline vastupidine näide klassika lavastamisel, et räägime sellest, et miks on üldse vaja klassikat lavastada. Sajandite vältel on kindlasti hästi palju teoseid, millest me ei tea mitte midagi, sest nad ei ole oma ajast edasi kandunud ja, ja järelikult nendes puudus siis igikestev või üleajaline või arhetüüpne iva. Kui me räägime, et meil on Šveits piir või Tšehhov või imulier, siis järelikult nendes teostes on midagi, millel on nagu igale ajastule midagi öelda. Ja siis nagu see natukene juba tüüp Ta või ma ütleksin natukene mingitesse kümnenditagustesse aegadesse jääv selline vaidlus või, või teema, et kas klassikat peab lavastama kuidagi ajastutruult või, või vastupidi, hakkame seda kuidagi niimoodi nagu ära töötlema. Teeme ta noh, ma ei tea, toome sinna mingisuguseid hästi tänapäevaseid elemente sisse, et noh, see nagu see ei ole nagu teema minu jaoks, tähendab absoluutselt igasugused võtted on teretulnud, mis räägivad meile tänasest päevas sellest, millest see klassikateos rääkis ka oma loomise ajal selle VAT teatri lavastuse puhul ma tajusin nagu mingit selliste kaasajastamise krampi või minu esimene reaktsioon oli see, et Kalju Komissarov tegi 30 aastat tagasi oma punk-Hamleti ära, et see lavastus ei lisanud sellesse ritta nagu oluliselt midagi, noh, samas ma tõepoolest tunnistan, et võib-olla ma ei taju nüansse, et võib-olla seal kogu see minu jaoks mürarohke ja ebapuhas selline elava elektrikitarriehitus. Et võib-olla see viitab spetsiifilisemalt mingisugusele klubikultuurile, mida ma lihtsalt ei tunne. Aga ma ei saanud nagu aru sellest kuidas mürafoon seal ümber aitas meile seda Põlisteemat võim, kadedus, armukadedus, ka see esoteeriline moment, sealjuures, mis on ju ka nagu tänapäeval üsna populaarne teema, et, et kuidas see aitas seda meile lähemale tuua, mis üldse ei kahanda näitlejate näitlejatööd. Elina Reinold on suurepärane, nii või teisiti. Aga kuidagi nagu tundus, et näitlejad oma sõnalises osas tegid seda, mida tehakse näiteks Eesti Draamateatris, aga tunduvalt kõrgema eelarve ja paremate tehniliste võimaluste juures. Sellega oli nagu kokku miksitud mingisugune arusaamatu selline punkfoon, mis noh, minu jaoks nagu ei kaasajastanud seda käsitlust või, või pigem võib-olla jah, et, et kui see pidi tähendama seda seda hägusust läbi mille me oma tänapäevaseid valikuid teeme kõikide nende taro, kaartide ja feng shui ja muude esoteeriliste õpetuste valgel teeme oma valikuid ja üritame niimoodi vastutust kõrvale veeretada. Aga kuidas see suhestub teie jaoks sellise noh, mis teeb klassika kaasaegse lavastuse kõnekaks? Mu arust, kui lihtsalt vaadata, kuidas nad seal laval olid ja mis seal toimus, et ma mingit kaasajastamise taotlust otseselt seal ei näinud, sest ka see oht, järv, videokasutus seal oli ju tehtud väga primitiivselt vat teatrit ühendabki sellesama projektiga minu arust see, et nad ei karda laval busserduda, kui nad kasutasid seal ohtralt videoekraane, mis viidsetele üheksakümnendatel sarnaselt olid lihtsalt mingi toika otsa pandud. Et see siis kõik on väga armas, aga see ei viita kuidagi mingisuguse kaasajastamise taotlusele videoteatris ei ole ammu enam kaasaegsuse tunnus. Mispärast see etendus lavastus ajas segadusse, oligi see, et kohe alguses stseenis on meil laval sisuliselt punkbänd Elina Reinold, Jaago soodsi, Margo Tederi näol. Sootsis käib seal läbivalt oma oma nurgas kitarri ja muid instrumente näppimise helisid tekitamas, aga arusaamatuks jääbki, et miks selline punk hoiaka etenduse alguses võetakse, kui see jääb poliitiliselt kui ka siis muusikaliselt teostamata lavastuse käigus ka need vähesed Elina Reinold retsitatiivis esitatud salmid Shakespeari salmid olid kuidagi väga sihitud ja juhuslikud. Et see on võib-olla minu kõige suurem etteheide sellele lavastusele, et antakse esimese avapauguga kohe mingisugune võti, milles võiks justkui hakata vaatama seda lavastust ja siis minnakse hoopis kuhugi teist teed, nagu sa mainisid mingi esoteerikaradadele taro, kaartide või mille iganes suunas. Jah, ja sa mainisid seda ka, et, et vot tead, Patarei ei tegele võib-olla nii palju sellise välises mõttes viimistlemisega või et tõepoolest see ei ole nagu negatiivne hinnang, sellepärast et VAT teater on teinud ka suurepäraseid Shakespeari lavastusi ja täiesti läbiva esteetikaga, mis on nagu ainuomane teatrile ja, ja mille järgi me neid ju ka ära tunneme. Ja VAT teater on ka teinud suurepärast psühholoogilist teatrit ja katsetanud väga erinevate võtmetega, et et küsimus ei ole jah nagu mingisuguses võimete piiris, et umbes keldriteatris ei saa teha samasugust, et asja nagu kusagil mujal, aga pigem just see Sevati oma nägu oli seal justkui nagu mingisuguse noh, mingi imelik nagu enesehinnangu kõikumine nagu tekkis, et, et justkui nagu tundsid, et ei taha mingit sihukest puhast läbivat esteetilist liini kanda ja, ja siis tekkis selline eklektika, mis jah, võib-olla siis lõpuks ei töötanud ühegi registri hüvanguks. Vaat on ise tõstnud oma selle lati nii kõrgele, et me ootame temalt võib-olla juba rohkem ka sellises kokkusurutud matketi. Lõpuks aint kolme tegelase antud loo vahendamisel, sest siis kohe tuleb meelde, kuidas nad suutsid veel palju pikema ja keerukama Fausti niimoodi teha, et seal kõik oluline oli nagu alles ei olnud midagi ülearust ja väga intensiivne, mõjus no rääkimata juba nii intensiivses lavastuses kui lipseni Brand. Eks ole, nii et nad on võimelised igasuguseid asju tegema ja võib-olla asi ongi selles, et nüüd nad tahtsid ka vähese hulga inimestega. Me heitsime Estonia jälle ette, et liiga palju oli rahvast ja kõik ei mahtunud ära ja kõigile ei jätkunud ülesandeid. Siis siin nüüd Siuke nagu segasid ise ennast sellega, et seal tekkis ülearust sebimist, mina ei tea, volisen punk või ei old punk, ma ei ole asjatundja. See mind isegi häiris vähem. Aga see, et headele näitlejatele need nad nagu ise ei andnud endale selliseid momente, kus nad oleks saanud tõesti ennast näitlejana selle tegelasena välja mängida. Sest see traagika, mis selles näidendis on, Ta ikkagi toimuv rohkem inimese sees. Kõik see nõidade möll seal ümber ja, ja kõik need sündmused ja tapmised, mis seal toimuvad noh, nad on vajalikud, sest see on niisugune žanr, aga neil läks praegu Raco liiga palju aega selle peale, et jälle keegi kusagilt tuli, siis pidi üks peategelastest mängima seda kedagi, kes tuli ja kusagile jälle mindi ja midagi jälle toimus. Ühesõnaga see tegevused käigu vahendamise peale läks liiga palju aega ja inimesed, kes, et mängu ei tundnud, kaebasid pärast, et nad ikkagi ei saanud aru, mis seal toimus. Et see oli niisugune kena katsetus, aga ta ei õnnestunud päriselt. Sest noh, mina läksingi, vaatan põhiliselt sellepärast, et ma tahtsin näha, kuidas Elina Reinold teeb, sest ta ise natuke nagu närveeris eelnevalt, et kas ikka liiga hullumeelne, mis ette on võtnud veni. Ja ta on täitsa võimeline tegema mõjuski väga hästi. Mina oleks küll tahtnud nii temale kui Margo Tederi endale, et nad ise oleks andnud endale mingit niisugust ruumi välja mängida seda, mis nende vahel nagu psüühiliselt ka toimub. Sest noh, lihtsalt niimoodi kiirelt ära näidata, et seal on mingi armastusstseen või, või nii see pole päris see ikkagi nende vahel on keerulisemad vahekorrad. Ja kui seal kunagi Liina Reiman meie kuulsas marketi lavastuses kahes teatris õieti tegi, nii Draamateatris kui Vanemuises ammustel aegadel kui ta mängis seda leedit, nii et lihtsalt kõike seda, mis ta teeb, neid õudseid asju teeb armastusest. Liina Reimani ongi võimeline teistmoodi üldse mängimas, see oli tema teema. Mina muidugi seda ise oma silmaga näinud pole, aga kuuldes kõiki ja lugedes neid tolleaegseid kajastusi, saab umbes niimoodi aru, et ma arvan, et kui seal ka sellele armastusele, et kasvõi armastusele, vihale võistlemisele, no nii palju on seal elemente, mida oleks natuke rohkem antud ruumi, lihtsalt psüühilist ruumi, lavalist ruumi, rahulikult mõned niisugused stseenid ära teha, mitte kiiresti üle minna, et saaks jälle rääkida, mis edasi toimus. Niisugune mulje. Ma olen ka nõus, et seal paistis koonerdamine laval välja, aga mitte niivõrd näitlejate vähesuse näol, minu arust oli seal kokku hoitud lavastaja palkamise arvelt, et sihukene lavastaja pilk oli kogu sellel asjal puud iseenesest armas, aga sihitu busserdamine, et kui mingit läbivat teemat otsida, mina lugesin kodulehelt vaatajatele enda teksti, kuidas nad seda tutvustavad seal ja ma leidsin sealt sellise lõigu. Tsiteerin praegu nõidade ennustused annavad leedile lootust, et ehk täitub tema lihtne ja inimlik soov olla õnnelik, kui tavaid saavutaks vajaliku võimu. Ja leedi tahab olla väga-väga õnnelik. See paneb ta loobuma oma naiselikkusest ning tegutsema seda lõiku lugedes ma saan isegi aru, miks EKRE tahab tohutult VAT teatrile raha annetada oma katuserahadest, et see lõik pärineb justkui seitsmeteistkümnenda sajandi Põhja-Ameerikast, kus muide leedi Mcveti kasutati nii naiste eksortsismi protsessis kui ka siis Ameerika kõige esimese nõiaprotsessi käigus näitena siis naiste loomus Homsest saatanliku, sest näitena sellest, kuidas naistele igasugusegi võimu usaldamine on loomuvastane tegevus ja neid tuleks siis eemal hoida. Et kui see nüüd seal esile tõsteti, sellisena see teema kodulehel, et siis siis oleks võinud seda võib-olla ka lavastus rohkem lahata, et mina ei saanud aru, miks seal leedi Mc peab seal esil oli, et sellist noh, kaasaegseid konsultatsioone või isegi näiteid poliitikaelust ei ole vaja kaugelt otsida, näiteks Hillary Clintonit ju nimetati kohe Bill Clintoni valimiskampaania ajal leedi Macbeth, eks, ja, ja kasutati siis sellesama seitsmeteistkümnenda sajandi traditsioone austades seda tiitlit tema demoniseerimiseks. Ja samamoodi oli ju Mctes väga levinud kuuekümnendatel seal Ameerikas, kus seda kasutati Vietnami sõjavastase tekstina, et seega see sõjavastasuse teema, mis siit võiks aktuaalsele kuidagi praegu välja kooruda, jäi seal avamata ja lisaks oleks ikkagi oodanud ma saan aru, kas ma eksinud, et see kavaleht kuidagi sellele esoteerika lembusele viitab seal et selle kultuurilise universaali, mis vaatamata meie teaduslikule progressile ikkagi tänagi domineerib. Et see arusaam, et meie elusaatust juhib veel mingi seletamatu maagiline võim, mida me kunagi inimestena ei ole võimelised ohjama ega aduma lõpuni ka selle usu universaali jonnakalt järjekindlust oleks võinud seal kuidagi kaasaegsemalt esile tuua, adresseerida natukene rohkem. See kavaleht ilmutas kohe päris ära, kui ma vaatasin sellepärast, et ta pühendub ainult jah, sellele esoteerika-le näitajatele ja kas tekstide valik on niisugune ääretult imelik ja selles valikus ainukene kõige mõistlikum tekst on Carl Robert Jakobson. Tüdruk sinna sisse toodud millegipärast, aga miks kõik see, kuhu ma ei saagi hästi aru, kas sellepärast, et see müüb, nagu tänapäeval öeldakse, kui kui kõigist neist asjadest rääkida, ma nagu hästi ei usu. VAT teatri puhul. Seal teatrite puhul üsna tavaline, et see tohutu aktualiseerimise kramp klassika puhul ja siis külvatakse dramaturgide poolt ja turunduse osakonna poolt, no igasuguste võimalike seostega ka see klassikaline tekst üle, et kõik on nii tänapäevane, kuidagi seda kipuvad sageli tegema need teatrid, kes samas mingites intervjuudes näiteks ütlevad, et klassika räägib ise enda eest ei vaja mingit õigustust. Ei ole jah, vaja ei vaatajaid segadusse ajada, meiega lihtsalt kramplikult otsida mingisuguseid aktualiseerimise võimalusi. Oma oma kava lehtedes, vähe on neid teatreid, aga siiski on, kus, kus sellest on suudetud hoiduda ja kavalehed on ka omaettelugemiselamused. Nii ta on, selle teemaga seoses tahaks muide jõuda ka teatri soovituseni, mis natukene haakub nende teemadega. Väga meeldiv elamus oli raami egiidi all Madis kalmeti lavastatud hullumeelse päevik, Argo Aadli monotükk, siis miks see haakub eelmise teemaga, et siin on jälle natukene turundustekstide teema, et tähendab, jumala eest, loomulikult on selge, et iga klassika, mida tänapäeval nagu lavastatakse, sellel peab olema mingisugune ajaline pidev punk tänasest päevas ja noh, loomulikult ega ei saa seda nagu pahaks panna, kui seda ka esile tõstetakse. Aga lihtsalt see on nagu see koht, kus ma tahaksin ka nagunii iseendale kriitikuna kui ka siis võib-olla oma kolleegidele kriitikutele nagu südamele panna, et kui üht või teist sellist turunduslikult või kirjandustoa poolt välja heidetud hõnge juba kasutama hakata, et siis tuleks sealt edasi ronida, mitte jääda selle kõige esmasema lause juurde, et seda hullumeelse päevikut reklaamitakse lausega. Sõna-sõnalt ei mäleta aga mõte selles, et et see, meie tänane aeg, kus iga hullumeelne võib saada suure riigijuhiks haakub selle kooli omaaegse tekstiga, et noh, selge see, et meil hakkab siit mõttetööle ja, ja saame loomulikult paralleele tõmmata, aga minu arust nagu sellega, nagu selle materjali kogumaht ja väärtus ei piirdu, et me saame seda vaadates mõelda Donald Trumpi peale näiteks et et ma nagu tegelikult küsiks, et millisel ajastul ei ole hullumeelsed olnud riikide eesotsas, et pigem see on isegi, võib-olla teinekord mingisugune selline vajalik isikuomadus. Me võrdleme seda hullumeelse päeviku peategelast kes kujutas ette, et ta on Hispaania kuningas. Võrdleme Donald Trumpiga. Aga me ei võrdle millegipärast Donald Trumpiga, Juhan Liivi, kes kujutas ette, et on Poola kuningas, et, et võib-olla need seosed. Et jah, loomulikult kool oli ka ühiskonnakriitiline ja loomulikult tema revident rääkis tsaaririigist ja kõik need seosed on nagu allegooria naja metafoorina seal sees olemas. Aga arvestades ka Gogoli enda sellist saatust või tema vaimset tervist või kui sina depressiooni kulgemist, et iga kunstiteos tähendab midagi kujundi tasandil metafoori tasandil allegooria tasandil. Aga teda peab saama aga kõige esmasemal tasandil ja, ja mis on minu jaoks just nagu oluline selle Argo Aadli esituse puhul. Aadlik Me teame ju üleüldse väga, veenva psühholoogiliselt veenva ja tugeva koomilise närviga näitlejana. Et ta kujutab seal ikkagi väga veenvalt ühe inimese hulluks minemise lugu. Me võime pärast seal hakata edasi mõtlema, et kas seostub sellega, et hullumeelsed ongi riigijuhid või mitte. Aga see protsess, kuidas ta seda teeb? Ma ei tea, mina olen küll üksinda teater muusika kino toimetuses istudes teinekord tundnud, et tahaks ka koerte kirjavahetust lugeda sa kaitseministeeriumis ei ole sellist tunned tulnud meile muidugi regulaarselt ültse jõu ministeeriumitele kirjutavad igasugused hullud ja oligi kus ametikohast tulenevalt minu kohus oligi neid hulle ja nende kirju vastu võtta ja neile vastata. Ja see koerte kirjavahetus, millest seal Google kirjutab, see on selle kõrval suhteliselt lapsemäng. Nii et jah, ma olen sellega tuttav. Kuna seal soovitus rubriik, siis ma ka kõigepealt soovitaks väga seda vaadata, soovitaks vaadata ka Aastaauhindade žüriil Argo Aadli suurepärast esitust minu arust on läinud näitlejana küpsedes huvitavaks, nii nagu paljud lähevad vaatamata kõigele sellele jamale, mis ta televisioonis teeb, võib-olla see innustabki teda seal rohkem panustama, aga palju õnne, Argo, selle saavutuse puhul, mis puudutab seda turundus juttu ja seda, et kas Donald Trumpi kuidagi Trumpile viitamine selle lavastuse puhul on õigustatud või pigem Trumpi Donald Trumpi ärakasutamine, mille eest võib-olla Ameerika president peaks arve esitama raamile. Et ma ei ole su kriitikaga nõus ja ühel lihtsal põhjusel nimelt googli tekst, kui seal vaadata, see peategelane, puprišin seal TEMA hullust google esitabki peamiselt kui kinnisideed saavutada elus mingi positsioon, milleks tal pole loomupärased eeldused ei, ei selliseid isikuomadusi ega ka teadlasi. Ja kui me vaatame Donald Trumpi, siis Donald Trump on olnud just nii-öelda sedalaadi poliitiline hull temale kõige suurem etteheide on see, et tal ei ole loomupäraseid eeldusi olla riigi valitseja, ei kutsumust ega isikuomadusi, aga tead nii et selles mõttes ma arvan, on raam siin pigem hästi teinud ja see Donald Trump nii kurikuulus on, on antud puhul võib olla kõrvalise tähtsusega. Mis mulle selle teksti puhul veel meeldib, on see, et sealt võib leida ka selliseid meedia kriitilisi nüansse, et see peategelane popristsin, seal tsiteerib ka selliseid väga veidraid ajalehe pealkirju ja artikleid, mida ta ise välja mõtelnud. Üks neist näiteks on väga skandaalsem, kõlav uudis sellest, kuidas kaks lehma läksid poodi teed osta. Et see väga hästi osata ka meil üha jaburam maks kiskuvalt sellise onlain, meedia, nii-öelda pealkirja, fetišit, hullust, et tervikuna väga kompaktne väga hästi esitatud ja just selles mõttes hea näide sellisest klassikalisest tekstist, kus ei ole lavastuse enda sees otsitud mingisuguseid totakaid kaasajastamise nii-öelda võimalusi, vaid lastud sel tekstil siis psühholoogiliselt veenvalt lahti, rulluda, lavale. Te panite mind veel rohkem nüüd kurbust tundma, et ma ei saanudki seda seekord näha. Aga kumbki teist ütles, et seda mängitakse veel mitmel pool, mitte ainult seal vabal laval veel edasi. Nii et nii minul kui kõigil teistel, kellele te soovitasite, jääb loodetavasti see võimalus seda näha. Loodan, et ka raadiokuulaja leidis tänastest teemadest endale midagi vaatamisväärset. Meie kohtume jälle kahe nädala pärast. Teatrivahis olid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Teatri.