Tere, kuna loodus lühikeste sammukestega aga siiski vaikselt kevade poole liigub, siis muutis vast seegi talvest väsinud meelt kriipsukese võrra rõõmsamaks. Tänane kultuurikaja teeb teemade kaudu aga päris suure ringi Eestit ümbritsevas, suures või väikeses maailmas, et jõuda siis lõpuks ikka koduste mõtete juurde tagasi. Tänavune Oscari film rassi vastuoludest pajatav kokkupõrge. Lõpuks Eesti kinodes dalai-laamade ajaloost ja tänasest Tiibetist räägivad Vabar ja Teet Toome Kristiina Ehini mõtted rubriigis Kiri kodukandist. Aga me alustame maailmast, kus tegutsevad Stalkerid. Mina olen toimetaja Janek Kraavi. Jääge siis lainele, head kuulamist. Sel neljapäeval esietendus teatris NO99 Sebastian Hartmanni lavastus stalker. Ühtäkki paikneb keset rahulikku Tallinna kesklinna tsoon mis koosneb keerulistest lõksudest ning toast, kus täituvad salajase matki soovid. Ent kes on üleüldse see Sebastian Hartman, mees, keda viimasel ajal nimetatakse üheks olulisemaks Euroopa lavastajaks ning mida võib ta küll mõelda teatrist? Küsis. Sebastian Hartman, sa oled pärit Ida-Saksamaalt. Millisena oma tulevikku 18 aastaselt ette kujutasid? Ma olen ainult Laitse kest sündinud. Kuna minu vanemad olid näitlejad, pidin ma mitmel korral, kus nendega kolima ning kokku neljas erinevas linnas elama kõige kauem Berliinis. Aga millisena ma oma tuleviku 18 aastaselt ette kujutasin? Siis ma juba tajusin, et ma ei soovi säärases kommunistlikus süsteemis enam elada. Ärge mõistke mind valesti, sotsialismi või kommunismi idee köidab mind siiani. Äsja lugesin uuesti läbi Karl Marxi Kapitali ja ma pean kommunismi palju inimväärsemaks süsteemiks kui kapitalismi ent viisid, kuidas Ida-Saksamaal seda rakendati, neis maa oma tulevikku ei näinud. Minu sooviks oli pärast armeed käia veel neli aastat teatrikoolis, sest idas olid nad tõesti head ning siis läände minna. Kuidas täpselt, ma ei teadnud. Ma tahtsin lihtsalt ära. Kuidas sinu jaoks mõjus teatrikool. Põhimõtteliselt ei saa ju loomingulisust õppida ent koolis on väga hea õppida pigem seda, mida sa tulevikus ei soovi teha. Sellest mängima, kooli mõtet, tajuda, mida sa õpitavast tahad ja mida mitte. Et saaks hakata otsima teisi teid. Ma sain oma õppejõududega küll kenasti läbi ja ei pea kellelegi vastu vimma, aga oma praeguses tegevuses ei rakendama ühtegi ideed, mida ma koolis omandasin. Kooli ajal hakkasin ma ka juba filmides mängima. Ma õppisin näitlejaks, mitte lavastajaks ning võib öelda, et saavutasin päris kena tuntuse Saksamaal. Ent öelda, et film oli minu esimene armastus, oleks vale. Täiesti vale ameti, leian, et näiteks film on siiani üheks võimaluseks end teistmoodi proovile panna. Kuid ma olin teatris üles kasvanud ja teater oli ja on siiani minu peamine eesmärk. Sa tõepoolest alustasid näitlejana, ent praegu ei mängi enam üldse. Miks. Ma leidnud midagi, mis mind hõlmab. Näitlejana oli ma sageli ka õnnetu, sest raske oli leida lavastajaid või trupi, mis oleks eneseteostuseks midagi pakkunud. Õigupoolest ma ei kohtunudki kunagi säärase lavastajaga. Üheks põhjuseks, miks lavastajaks hakkasin, oligi soov tuua näitlejateni seda, mida ma ise ei saavutanud. Nüüd on mul nii-öelda võim jutumärkides pakkuda näitlejatele asjade tegemist, mida mina kunagi ei tohtinud ega suutnud. Aga veel näitlejatega töötades üritama ka ennast nende töös näha. Isegi kui ta vastupanu või kui näen, et näitlejad midagi ei suuda, on see minu jaoks oluline. Sest näitlejana seisin samasuguste probleemide ees. Küsimuseks jääb, kuidas lavastajad suudavad näitlejaid viia kuhugi, kuhu näitleja ise ei arvanud end kunagi jõudvat. Oluline üllatamine, mitte tuttava pidev kordamine. 1990.-te aastate keskel asutasid sa veel teater Hartmanni. Kas sa räägiksid, miks te tegite seda? Teatri nimi veerteater kommenteerib saksa keeles sõnaga veermaht, et me kirjutasime teatri nime meelega väikeselt et rõhutada seda, et me ei taha osutada Wehrmachti-ile ja rõhutada sõna veeren, kaitsma end millegist hoidma. Me olime umbes kümneliikmeline Nov teater ning alguses püüdsime olla eriti avangardsed ja välja töötada oma teatrikeele. Võib öelda, et minu jaoks oli see labor, kus ma sain testida oma esimesi ideid lavastajana, mida hiljem olen suurtes teatrites taas taaskasutanud. Ent loomulikult ei ole tegemist universaalsete ideedega, vaid ühe osaga suurest teatrimaastikust. Teater Hartman kestis umbes kaks ja pool aastat. Siis olin ma kõikuma säästud kulutanud, elasin sõprade juures ja keeldusin ka riigi poolt pakutud, et abirahast, sest ma lihtsalt ei tahtnud, et keegi maksaks mulle mitte millegi tegemise eest. Võib ka öelda, et mitmete näitlejatega, kellega mastutasin veer teatri, tööta ma siiamaani edasi, kuigi ma olen vabakutseline ja töötan väga paljudes erinevates teatrites. Ometi leian, et oluline on solidaarsus. Ma alustasin lavastajana päris tundmatuna, kuid ometi olid mitmed päris nimekad saksa staarid valmis minuga koostööd tegema. Pealegi jõuame koos nendega teatud kohtadesse palju kiiremini, sest me võime mitmed impulsid vahele jätta mitmetest mõtetest üle hüpata. Kuna oleme neid juba proovinud ning teame, et need ei vii mitte kuhugi. Koodid jooksevad kiiremini, arusaamine on kiirem ja sõnu ei peagi alati vahetama. Toomas lavinki näiteks on üks vahetumaid ning jõulisemaid näitlejaid, keda ma üldse tean. Hiljuti kasutasin teda jälle ühes oma Unesco lavastuses ning järsku, keset üht etendust ütles ta ühele saalis olnud kriitikule, kes valjult norises, et ta võiks saalist lahkuda. Seepeale puhkes skandaal. Kriitikal lahkus, kuid kaebas oma kodulehes. Kalduled kaebas linna peale ning linnapea käskis teatril mingi vallandada. Ma leian, et see on väga kurb ja näitab ilmekalt, kuidas teatri intendandid on arad. Julgema näitlejatest seista. Ent ver, teater Hartmanis püüdsime pidevalt rõhutada just seda, et me töötame koos, et me teeme teatrit koosi solidaarselt ning peame 11 kaitsma, 11 hoidma. Sebastian. Millised omadused on sinu jaoks näitlejate puhul olulised? Mänguline intelligents teatud küpsus. Ma hindan näitlejaid, kes suudavad arutleda filosoofia, muusika, kujutava kunsti üle. Tohutult igavad näitlejad, kelle töö piirdub televiisori eesistumisega ning teksti õppimisega. Näitlejad, kellel puudub poliitiline teadvus. Veedsaatoris vaidlesime me näiteks pidevalt selle üle, milline on see ühiskonnakord, kus me elame. Arutlesime ka selle üle, kui vaba peab olema isiklikest vajadustest, et kunsti teha. Täna töötad sa Euroopa suurimates teatrites. Kui palju on sinu jaoks karjääris olnud üllatusi? Ma ei teagi, üllatunud õigupoolest pole ma mitte kunagi mitte millestki ennast üllatada lasknud. Sest minu jaoks on täiesti ükskõik, kas ma töötan Viini Burt teatris või no 99. ei ole olemas väärtusskaalat, millises teatris on parem või halvem töötada. Ja ma ei kirjeldaks ennast teistsugusena kui varem. Oluline on materjalide näitlejad. Mõnedega liigud edasi, süttida leiad inspiratsiooni, mõnedega mitte. See ei sõltu teatri suurusest, vaid seismisest tahtest. Toon näiteks minu saatuse pärast seda, kui veel teater, Hartman oli sunnitud lõpetama. Elasin siis, nagu ma juba enne ütlesin, sõprade juures šancastolf mind korraga folks Guinesse tööle kutsus. See on üks Euroopa suurimaid teatreid ja ka üks olulisemaid ning kaasaegsemaid ja kastarf oli juba ammu soovinud minuga koostööd teha. Kui ta mind sinna kutsus. Ei mõelnud sekunditki järele, kuigi ma polnud kunagi varem lavastajana suures teatris töötanud. Ent ometi leiame, et ka folk spone kogemus ei muutnud mind. Jah, ma sain küll palju kogemusi, aga see ei muutnud mind. Kas Volkspine näitlejad on tõesti niivõrd erinevad, kui räägitakse? Nad on palju ohtlikumad kui teistes teatrites palju radikaalsemad, nii enda kui materjali suhtes ka intelligentsemad kui teistes teatrites üldiselt. Ja veel, nad ei ole tavapärased näitlejad jutumärkides sest nad ei suuda kõike ja nad ei suuda ka igal pool mängida. Seega teevad nad ainult seda, mida nad tahavad. Ja kui neile on päris täpselt selge, mis on lavastuse eesmärgiks ning kui need eesmärgiga ka seismiselt nõusan. Kui ma esimest korda folkskümnesse läksin, kõndisin mööda pikka koridori, kuulsin korraga garderoobides lärmi. Avasin ühe ukse ja nägin, kuidas läbi õhu lendasid, mingid asjad ja näitlejad karjusid üksteise peale. Arvasin, et puhkenud on suur tüli. Kui näitlejad pöördusid minu poole ja ütlesid, et noh, niisama teevad proovi külmalavastajate proovide vaheajal lihtsalt et edasi liikuda, uusi lahendusi otsida. Minu jaoks on see hetk jäänud siiamaani folgis põne näitlejaid iseloomustama. Pärast poleks, kui need olema töötanud ka väga erinevates teatrites. Saksamaal on teatud nippide korral võimalik väga kergelt saada superstaariks nii teatris kui ka muudes eluvaldkondades. Oma esimese lavastusega Forks küünal sõima, tõeliselt tuntuks. Mulle 100. kaela festivalikutseid ja kiitust ning ma olin ka ise väga õnnelik ja rahul. Aga see oli teatud kiire, musikaalne, tihe stiil, mida ma Ibseni kummituste puhul rakendasin ning mis mind tõepoolest siiani huvitab. Kuid mis pole mingil juhul minu universaalne stiil, minu käekiri. Iga materjal kutsub minu jaoks esile uue lähenemise. On muidugi lavastajaid, kellel on hea ja tuntud stiil. Mart Halleri töid vaatama minnes tead, et seal lauldakse ja räägitakse aeglaselt vahele öelda 10 minutit midagi. Taal Heimar suudab Fausti või suvalise teise klassikalise teksti lavastada poolteise tunni sisse. See on tema stiil. Ent kuna ma tahaksin säärase kindla käekirja väljakujunemist vältida, otsustasin pärast suurt edu, et nüüd hakkavad katsetused järgmisena tõingi välja Strandbergi unenäomängu, mida ei ole võimalik kiirelt mängida ning mis kujuneski eelmise töö vastandiks. Kuigi publikule meeldis, suhtusid kriitika Kastorf ebalevalt ning ma taipasin, et minult oodataksegi teatud stiili. Seetõttu töötan siiamaani iga kord välja natukene teistsuguse lähenemise. Soovin Champleid erinevaid võtteid, lainetega teistelt toimivaid ideid käituda seega nagu diskor. Teatris räägitakse sageli ansamblist sellest, et laval peab partneriga arvestama laval peab tundma ennast mugavana. Esiteks, leian ma, et lava on väga eriline koht, ta võib-olla nii imeilus kui ka väga ohtlik. See on teatud vorm, kus hakkab juhtuma ja tõesti juhtuma, tekivad tõelised kogemused, komandat näitlejana kahandanud. Ja ootan ja ootan kuni teine näitleja repliigiga lõpuni jõudnud kuni ta on kokku lepitud, käigu teinud, kokkulepitud tekstimärgini jõudnud ning alustan alles siis oma teksti liikumisega. Mõtlengi ma ju laval ainult selle peale, millal on õige aeg. Ja siis ei teki mängu. Igal emotsioonil on oma rütm ja need on isiklikud. Üks näiteks naerab šokist, kui ta kuuleb kellegi surmast, teine nutab. Miks peavad aga laval kõik ühtemoodi ja lavastaja käsu järgi käituma? Ja veel ma leian, et on väga oluline mõista, et näitleja ei peaks mängima seda, mida ta ütleb. Sest noh, niikuinii jube ütlevad seda. Kui keegi ütleb, et ta on kurb ja muutubki kurvaks, langetab silmad siis on see illustratsioon ja minu jaoks väga igav. See ei ole enam teater. Alates sellest nädalast saab meie kinodes näha ameeriklaste poolt aasta parimaks ehk siis Oscari vääriliseks tunnistatud filmi Crash Kokkupõrge. Riho Lauri Saar uuris filmikriitik Andrei Seld naise käest, miks ameeriklaste arvates rassismi teema on olulisem kui näiteks homokauboide oma ja kui palju lombitaguseid, stereotüüpe ja vihkamisi. Eestlased on üldse valmis mõistma. Andris Feldmanis, sina olid üks nendest kriitikutes, kes andsid ameeriklaste poolt aasta parimaks filmiks tunnistatud filmile Crash ehk siis eesti keeli kokkupõrge üsna karmi hinnangu. Ma julgen arvata, et äkki analüüsiks pisut seda, et mis olid need põhjused. Ma arvan, et kindlasti on osaliselt küsimus selles, et tegu oli Oscari võitjaga parima filmi kategoorias, mul endal õnnestus seda filmi näha paar kuud enne seda, kui ta üldse Oscarile kandideerima hakkas ja. Ma mäletan, et kui ma seda esimest korda nägin, et mul üldse ei tekkinud sellist assotsiatsiooni, et see film võiks Oscari filmiks saada, sest see oli juba selleks ajaks vist videolevisse jõudnud, ta ei olnud Eesti kinodesse, ei tundnud ta kunagi, hakkab jõudma ja tuisanud. Esimene kord, kui ma seda filmi nägin, siis ma olin väga positiivselt üllatunud, et kuigi, kui siis ma seda DVD karpi vaatasin, siis seal peal oli vist oli Sandra Bullock ja kas matt Dillon, ja nende viimased filmid muidu ei ole nagu suuremad muljet avaldanud, aga see film mõjus väga tugevalt, tegelikult oli kindlasti tegemist seafilmiga. Kui ma sellest kirjutasin, siis oli Oskar talle kätte antud ja minu nagu enda arvamusele, et parim film ei võitnud. Kui mõelda, et mis võisid need põhjused siis ikkagi olla, et Crash üldse selle nii-öelda Oscari kontekstis siis parima filmi tiitli sai, selles mõttes, et rassismi teema ei ole ju midagi uut. Miks just nüüd praegu huvitav? Kindlasti on selle filmi tugevus, esiteks on väga tugev stsenaarium. Filmirežissöör, kes on ka stsenaariumi autor, oli eelmise Oscari võitja miljoni dollari tüdruku stsenarist. Jah, kindlasti see lugu oli iseenesest väga tugev ja seal on väga hästi, et vastuolud tegelaskujude vahel välja mängitud ja noh, arvestades ka seda konteksti, kus see toimub, see filmi tegevus toimub Los Angeleses siis sealne selline rassidevaheline käärimine kindlasti on ka tänases päevas väga tugevaks probleemiks ja, ja see film nagu haarab seda nii mitmest küljest, et see on väga tugev koondpilt võib-olla sellest, kuigi seal kindlasti on ka oma nõrkus, ütleme selle filmi stsenaarium on väga tugevalt läbi komponeeritud ja see kohati olenevalt vaatajast võib see üle Copponeeritus nagu häirima hakata. Ma olen kuulnud ka selliseid arvamusi, et see on mõnes mõttes väga ühte väravasse, on see film Seal on oma kindel moraal olemas oma kindel selline sõnum, mida stsenarist, režissöör edasi püüad anda ja see ei ole, ütleme mäng, ma arvan, inimese siukse sellise süvapsühholoogia või ta ei suuda tegelikult, et avada mingi väga sügavaid tagamaid. Miks ikkagi nii on, et ta ikkagi mängib nende nii-öelda rassiliste vastuoludega, mis on sealses ütleme kultuuriruumis tekkinud, et ma arvan, et sa kindlasti ei ole kõige parem film, mis rassi teemast räägiks, aga tal on oma tugevused ja oma inimlikkuse ka on väga võluv kohati. Kui niimoodi üldistame praegu, et siis mis meil sealt siis välja koorub, et kõik on võimelised rassistid olema, võib-olla see polegi vale, sellepärast et kõikvõimalikes piirisituatsioonides pingeolukordades, kus näiteks ütleme, ütlemiseks läheb. Noh, kas siis siin Jaanus Eestiski ikka hakatakse ju stereotüüpidega klišeede loopima, et et kui me nüüd võtame selle filmi põhjal, et mis me siis nüüd järeldama peame, et tõsine teema poliitiliselt korrektne valik, tubli koolipoisi töö, mis. Jah, eks see põhiline küsimus ongi see, et mis sellest filmist just nimelt koorub, on see, et kõik inimesed, Jaha on võimet rassismiks ja miks on selleks ilmselt võimelised enamasti kusagil piirsituatsioonides, kus jah, just nimelt läheb ütlemiseks või läheb natuke tulisemaks ja et jah, võib-olla sa lihtsalt on näide sellest, kuidas inimestevahelises suhtlemises alati on omad sellised filtrid vahel ja ja üks nendest kindlasti on ka see, kui palju erinevast kultuurist inimesi elab koos, et siis Nad haaravad esimese relvana kätte selle, ütleme, rassismi, mõõga millega nad endale teed hakkavad rajama mingites olukordades, kui siit mingit moraali välja öelda on, on see, et noh, kõik tegelikult seal pinna all on tegelikult kõik märksa inimlikum ja see rassism on märksa vähem ideoloogiliselt kui ta pigem on oma isiklike hirmude ja kartuste välja elamine. Ameerika on niikuinii selline mõnes mõttes ka suurte hirmude maa tegelikult kus on siis erinevatel tasanditel inimestele erinevatel põhjustel sisendatakse ka palju asju või, või neid siis nende hirmudega manipuleerida, võetakse tihti. Et kui palju see teema on universaalne näiteks, et ta kõnetaks sama palju näiteks eesti inimest kui ameeriklast. Ta kindlasti on parajalt universaalne selles mõttes, et eks meil siin Eestis on ka väga piisavalt erinevad eelarvamusi, lihtsalt need liiguvad natuke teisi jooni pidi, et selles mõttes kindlasti Eestis on, võib-olla võib hakata häirima, ütleme vaata et see, kuna see film on väga selgelt ja väga tugev komponeeritud sellise stsenaariumiga, kus on väga paljud tegelasi olnud ja kogu aeg läbi kindel liin on rassismi siin Eestis ilmselt võib hakata see häirima kuidagi võõraste mõjude, kuna meil reaalselt, et aimu sellest ei ole, mis tunne on elada nii multikultuurses keskkonnas, kus tõesti inimesed ei erine ainult mitte keele poolest, vaid seal on selged naa värvierinevused, väga selgelt kultuurilised erinevused, usulised erinevused ja nii edasi. Kui nüüd pisut spekuleerida selle üle, et kui crashi vastaseks Oscarite jagamisel, siis ei oleks olnud näiteks prog bäkki mägi vaid noh, mida iganes, muudkui suur tõenäosus, Kressid oleks olnud Oscar võita. Oscarite küsimus on omaette huvitav asi, sest kui me vaatame näiteks, mis filmida viimasel viiel aastal parima filmi Oscari võitnud, siis on ilmselt paljudele filmitegijatele filmidele üldse see ei oleks kuigi suur auhind võiks olla ühes reas gladiaatori või Chicagoga või kasvõi piinatud geeniusega, et selles mõttes, et Oscarite jagamine, see on lihtsalt üks auhinna jagamine ja seda, kellele ta oleks võinud kaotada, kellel võite või kas küsimus oli selles, et pruukback oli liiga oma film või ta oli selleks ajaks liiga palju auhindade võitmine seal raske spekuleerida. Aga kui selle aasta Oscarit? Ta võiks lugeda just erandist, sest seal oli tegelikult ma arvan, et ridamisi tõesti väga-väga häid, eriti filme ja väga tugeva sõnumiga filmimisel tavapärasest sellisest puhtast meelelahutusest ikkagi sammukese kõrvale edasi astunud, et ütleme, et oma poliitilisuses mõnes mõttes ilmselt on Hollywood ütleme vägagi edumeelne olnud vähemalt nüüd viimasel aastal Oscarite valimine, eks igasugust sellist auhinna jagamist, seda tuleks ilmselt võtta sellise toreda sündmusena, mis aastas juhtub ja siis keegi saab, auhinna ei kaota ja meil on põnev vaadata ka ilmselt eks filmikunst elab edasi ka ilma. Kirjastus Kunst on üllitanud raamatu pealkirjaga 14 peegeldust ilmutuse järvel. See võtab kokku Tiibeti budistlike juhtide dalai-laamade ajaloo 14 10.-st sajandist tänapäevani. Sven Vabar palus Budoloog Teed toomel selgitada. Kultuurikajale nii selle raamatu kui üldse Tiibeti vaimse olukorra tausta Raamatu 14 peegeldust ilmutust ei arvel, on kirjutanud prantslane Roland Varro, endine prantsuse suursaadik Tiibeti naaberriigis Nepalis Parro lihtsasti loetavaks monograafiast tuleb selgesti välja, et selle autor on diplomaat, kes suudab üksikasjaliselt näidata, kuidas jõult väikse, aga vaimult suure budistliku riigi nii kauaaegne püsimine võimsate naabrite kõrval on tõepoolest ime. Samas ei tule selle ime eest tänada mitte ainult budistliku mõistmise kirgast valgust vaid seda, kuidas Tiibeti valitsejad budismi oma võimu huvides ära on osanud kasutada. Parro kirjutab, kuidas budism jõudis Tiibetisse seitsmendal sajandil kui kuningas songtsengampo ühendades rivaalitsevad klannid ja hõimud enam-vähem ühtseks tiibeti riigiks. See ühendamine sai teoks just vana kõrgkultuuriga naabermaadest, Hiinast ja Indiast sisse tulnud budismi abil mis asus kõrvale tõrjuma Tiibeti senist ürgset sotsialistlikku traditsiooni püüni. Kui läbi pika ajaloo ei ole sisetülid kohalike klannide ja hiljem budistlike kloostrite ja koolkondade rivaalitsemine olnud muidugi ainukeseks Tiibeti riiki ja kultuuri ohustavaks jõuks. Tiibeti on olnud võimsaid välisvaenlasi, kelleks kõigepealt olid mongolid, hiljem aga Hiina riik kelle keisritroonil istusid samuti algul mongolid Sismaniud. Ometi osutus just budism Tiibeti jaoks tõhusaks relvaks, millega ainult võõrvallutajate eest kaitsta ja sõltumatust säilitada. Vaenlastega samas kogule peid sõlmides tuleneb juga tiitel dalai-laama poolenisti mongoli keeles. Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse referent Teet Toome seletab, miks Hiina vallutanud Mongolitele või Mansudele ei sobinud Hiina oma vaimsed õpetused ja miks neil oli tarvis oma võimu legiptimeerimiseks just võrdlemisi sõltumatu tiibeti budismi. Nii mongolid kui Mansult ei olnud ennem vallutusi kõrgkultuuriga, vaat meil ei olnud oma kirjakultuuri ja nad paratamatult pidid mingisuguse kõrgema kultuuriga üle võtma selleks et niivõrd suuri alasid valitseda. Mansult vallutades Hiina ja ajapikku ise Hiinastudes, võttes üle hiina keele ja kultuuri tahtsid siiski valitsejatena ja ta teatud mõttes eristuvaks kogu muust hiinast olla täpselt mõttes ka paremad selles mõttes. Selleks neil oli vaja kindlasti mingisugust eristavat faktorit. Võib-olla oli Tiibeti budism üheks selliseks asjaks eristada ennast muust Hiinast. Hiinas oli küll tolleks ajaks juba väga pikk budismi traditsioon, aga sellest oli kujunenud juba Hiina enda kunis oma koolkondade jama hiinlastest õpetajatega tiibeti budism olin siiski midagi muud, mis ei olnud tollal Hiinas väga levinud. Samas võib ka olla, et Tiibeti budism tundus neile kuidagi võimsam või vägevam õpetus kui mõned muud väiksemad Hiina õpetused. Ja seetõttu neile meeldis. Teiseks paljud hiina oma õpetused, näiteks konfitsionism ilmselt ei tahtnud neid ka omaks võtta, maisusid siis sellepärast näiteks komplektsionismi väga Hiina ja hiinlaste keskne õpetus olnud, mis tihtipeale siis väljastpoolt tulevaid mõjusid ei, ei taha aksepteerida. Nõnda tuleb Tiibeti ajaloost välja, et budism on olnud tõhus diplomaatiline, ideoloogiline ja poliitiline relv milles tiibekile kui iseseisvale riigile on tõusnud tähelepanuväärselt palju tulu. Kuid kahtlemata ei saa Budismi ajaloole Tiibetis läheneda ainult nii küüniliselt ja pragmaatiliselt. Roland Varro raamat jutustab kõigi 14 dalai-laama loo alates esimesest dalai lammast, kes sündis 14. sajandil ja lõpetades praegusega tema pühadus, tensiin, kjad, soove. Me näeme, et suures osas on tegemist tõesti sügavate kõrge vaimse tasemega isiksusega. Kuid Tiibet on olnud ka tervikuna lihtsate tiibetlaste tasandil erakordselt religioosne kultuur, räägib Teet Toome. Vaimselt kinnitus budism väga Tiibetisse ja sai Tiibeti rahvale väga südamelähedaseks ja võibki öelda. Tegelikult Tiibeti Tuuri sellise unikaalse kultuurina, aga nagu me teame, tegelikult ilma mängudismita ei olekski. Just budism tõi Tiibetisse kirja kultuuri budismiga, koos loodi Tiibeti kiri ja tõlgiti tiibeti keelde mitte ainult siis budistlikke teoseid, vaid ka väga palju muid tolleaegseid just India kultuuris ringelnud tähtsaid tekste. Nii et budism nii kõrgintellektuaalsel tasandil kui ka rahvalikku Raligioonina. Tegelikult muutus Tiibeti rahva ja kultuuri tegelikult tõeliseks selliseks identiteedis võiks öelda nii, et Tiibeti enda poolt vaadates kindlasti ei saa öelda, tegemist on lihtsalt mingi pragmaatilise faktoriga. Tiibeti kultuuri ebatavaliselt kõrge religioossus ning dalai-laama tohutu autoriteet tavaliste tiibetlaste seas on Teet Toome sõnul suuresti tingitud Tiibeti budismi eripärast mis võrreldes teiste budistlike kultuuridega peab väga oluliseks just õpetaja guru rolli ilmik venna või muuga arengus. 20. sajandil polnud aga Tiibeti religioosset kultuuri enam vaja ühelegi lähedal asuvale suurvõimule ja veel kõige vähem Hiinale, kes ajaloos kunagi varem tiibeti nii põhjalikult muuserdanud pole kui maod tungi ajal. Kuid praegune dalai-laama on öelnud, et Tiibet, Guyfyodaalne teokraatia niikuinii ei sobiks enam tänapäevasesse maailma isegi juhul kui Hiinaga rahule jätaks. Samas leiab Teet Toome, et päris kindlasti suudaks sõltumatu Tiibet kohaneda kaasaegsete oludega. Nõnda nagu budism tervikuna, on ülimalt kohanemisvõimeline mõtteviis. Samas loomulikult ei ole nad saanud jääda nii-öelda materiaalselt täiesti selle mudeli juurde, mis oli varem, nad on pidanud loomulikult moderniseeruma nii-öelda aga, aga õpetus on siiski siiski säilinud. Ja nagu näitab ka budismi minek Tiibetisse, siis budism on aegade vältel alati muutunud kohanenud ja ilmselt elab selle üle ka see Tiibeti budism ja muutub tänapäevaseid olusid arvestades jääb kestma ka siis nii-öelda uues situatsioonis. Toome rääkis Rolaanbarro dalai-laama test kirjutatud monograafia kohta, et kuigi see on südamega tehtud, pole autor Hiski, ei divetoloogiaga Budoloog. Nõnda on kasutatud kirjandus jäänud ühekülgseks, samuti nõudnuks materjal veidi metoodilisema lähenemist. Sellest hoolimata on Toome sõnul tegemist piisavalt korraliku ja igatahes kergelt loetava ülevaatega Tiibeti ajaloost ja vaimsest kultuurist. Kuigi nii budism kui salapärane Tiibet on Eestis olnud traditsiooniliselt võrdlemisi populaarsed, on ju enne kõnealust dalai-laamade raamatut ilmunud eesti keeles vaid üks teos Tiibeti ajaloost. Varakevade tekitatud mõtted ja meeleolud vormis kirjaks kodukandist. Tänavune eesti kirjanduse luule aastapreemia laureaat Kristiina Ehin Austatud Anton Hansen Tammsaare tahan küsida sinult kirjanikuhärra nõu, kuidas tõlkida eesti keelde sõnapaar reality sõu, nalja, näidet, tegelikkus, tegelikkuse välja, neid, kes nii-öelda tegelikkuse mäng. Me ise lavalaudadel, see ei kõla nagu veenvalt kirjutatud, sa ei teagi, mis on. Proovin seletada. Käisin eile sellisel reality-show'l panin publiku seas lavale liik paarid, kes omavahel paar olemises võistlesid. Mind näidetega telekas filmiti, kuidas ma naersin? Naersin mingi mageda nalja eile. Nagu kõik teised inimesed. Ja kõik teised inimesed said vaadeta rahuloluga. Näe, see sealt publiku seast naeris ka. Selles ongi peamine asja mõte. Tehnikakaameraid ja ekraanid aitab, et tunda, et oleme koos. Kuigi tegelikult. Ja siis saatejuht, kes mängis elu kindralit, noh, see kehtede tegelikkuse mängu juhib. Tema kohta vist ka ei ole veel head eestikeelset sõna. Igal juhul oli ta ilus heas vormis enesehingel. Tema käes oli mikrofon seal nagu piits, nagu mõõk, nagu kalašnikov, võlurikepp. Kõik imetlesid teda, sest tema võimuses oli kahe tunni jooksul kujundada tegelikkust, mida uskuda. Kõik tahtsid uskuda. Ma mõtlesin, et tal on lihtsalt selline koolites. Ta polnud isehakanu nagu sina. Ta teadis, kuidas kujutada headust ja kurjust. Ta teadis, kuidas meelitada ja siis alavääristada. Ta teadis, kuidas surijale Kont visata, et ta surma veenvalt ja jõuliselt välja mängiks. Ta teadis, kuidas lavastada kaklust ja leppimist. Seda oskasid sina ka, aga kas ka tegelikus elus? Kõik tahtsid, et ma mõtleksin, kas osavõtjaid on päris või on nad ehk palgatud näitlejad. Kas need, kes olid nagu päris, olidki tegelikult päris, või oli kõik eelnevalt kokku lepitud ja läbi harjutatud. Aga mind see ei huvitanud. Ma tean niigi, et keegi on lollim ja keegi on targem kui mina. Ja ma tean, et see, kes kumbki on pidevalt muutub. Erinevalt teistest tahtsin ma aru saada. Aru saad samamoodi nagu sinu raamatutest. Saingi aru. Olen vanamoodne, selsamal hetkel mind filmitegi. Vaatasin ennast telekast. Mul olid suured eksler silmad, mul oli lõbus ja paha kui heal jälitise oli kui vastuoluline. Kui tore oli ise olla osaline sellel talentide võistlusel? Marmastini tsirkust ma olen ise ka olnud paarisuhtes sellel reality-show'l või kuidas seda iganes nimetada, selgus veelkord, et tõde on seal kus kõvemini karjutakse ja erinevatest vihjetest kiiremini fakt kujundatakse. Õigus on sellel, kes võimalikult paljudele kiiremas korras tõestad. Olge nagu mina seal moes. Võidab aga see, kes on kõige iroonilise plaksetusimesele reality show tõe ja õiguse peale pikalt, nagu võib-olla kunagi plaksutati parteikoosolekul. Ja pärast tahtsin käsi pesta. Mingi võõras õigus oli tulnud minu tõde endale tahtma. Võinuks minna ja nii et sina, Anton Hansen Tammsaare Poleks, saanud kuulsaks kirjanikuks. Et oleksid sündinud naisena mõnda tänapäeva tegijate ühiskonna kodukööki, oma peret teenima ja tundma, kuidas kõrgharidus seisab köögikombaini kõrval kapis nagu vana veneaegne mikser. Kas sina siis kirjanikuhärra ei läheks naistevahetusse? Mõtle, kui tore, saaksid midagi teisiti teha. Sa vahetaksid kodud näiteks Eduard Vildega ka tema läks sündinud naisena. Te teeksite vastastikku teineteise köögis revolutsiooni ja keelaksite vastastikku lastel söögivaheaegadel külmkapist toitu näkata. Lihtsalt kiusu pärast võimu näitamiseks. Vahetaksite kättemaksuks teineteise prügikasti solgiämbrikohad ära. Sest see harjumuse muutus oleks teie meelest pagana huvitav. Ei, ei, ära nüüd pane pahaks, kirjanikuhärra, mulle meeldivad su raamatuid. Ja ma käin tihti hilisõhtuti nostalgiliselt sinu majamuuseumi juures koeraga jalutamas. Vahest oleks parem, kui sa mitte midagi ei teaks sellest reality sõudeajast kus me penidena tüherdame süües teiste inimeste elusid, mis on meile taldriku peale ette antud. Meil pole salonge, meil on internet, meil pole ju sõpru peale nende üksikute tüüpide, kes hetkeks oma hinge või kodukaameraid rebivad. Meil pole enam keelt, peksvate kõike ning kõiki kontrollivad külaühiskonda, kes meid oma valjul viisil ohjes hoiaks. Meil on meedia suur mõisnik. Ja meil on seebikad, millesse pilku heites isegi kõige paremad meie hulgas ennast kibedusega ära tunnevad. Kas tahad mind veel kuulata? Kui saad, siis vasta mulle. Oleksin tänulik Kristiina, sinu naabrinaine ajast, mis seisab sinu tõe ja õiguse ajaga kõrvuti. Nagu post mis kõigile tegelikkuse mängudele katkestustele, tekk konstruktsioonidele vaatamata ikka veel ümber ei kuku. Sellised olid siis kaheksanda aprilli kultuuri kajasse mahtunud teemaarendused. Järgmine kord loodame kõige muu kõrval näiteks otseühendust, kirsside õitsemist, imetlevasse Jaapanisse kommentaari pealkirjaga 80 kepihoopi. Tänase saate tegijad Janek Kraavi ja Külliki Valdma tänavat tähelepanu eest ja soovitavad kuulata, kui teil vähegi võimalik ka vikerraadios kell üks öösel algavat kordussaadet. Seniks aga järgmise laupäevani kõike head kuuleme jälle.