Teatrivaht. Pere ja teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk on jälle kaks nädalat teatrit vaadanud kuid tänastes teemades rändame tagasi kaugemale kui kaks nädalat. Lähme poole sajanditagusesse aega, mida kajastab Ugala ja raami koostööna valminud lavastus, hipide revolutsioon kajastab siis seitsmekümnendaid aastaid põhjusel, et lavastus on osa Eesti vabariik 100 teatriprojekti sajandi lugu. Hipide revolutsiooni põhi. Näitlejaskond on siis pärit Ugala teatrist, lavastaja, kunstnik ja dramaturg aga raami poolt, kuna raam on viimastel aastatel teinud palju koostööd. Vene teatritegijatega. Meelis, mis mulje sulle hipide revolutsioon jättis? Lavastus põhineb ühe eestivene hipi Vladimir. Wiedemanni mälestus küll teadupärast, mis on väga naljakalt lugeda, ma soovitan neid tuliselt kõigile, aga selle dramatiseerinud autor Mihhail tumenkov on siis hariduselt filmi stsenarist, see ausalt öeldes paistab ka laval välja. Lavastuse algus on kuidagi väga kobav, see esimese vaatuse flash pakkide tegemine 92.-st aastast 70 teises järgus vanad hipid kogunevad ja hakkavad siis meenutama et see dramaturgiline võte oleks ehk töötanud kinos, kus on võimalik selliseid meenutame, mis motiive suure plaaniga kuidagi välja näidelda. Aga laval jäi see kuidagi pigem selliseks hägustavaks kui struktureerivaks või elustavaks näiteks. Nii et jah, minu esimene sentimend seal esimese poole tunni jooksul oli pigem selline, et kas enam igavamad lavastust hipide elust ei oleks võimalik teha ja siis ma ikkagi lootust kaotamata soovisin omaette, pingutage, et äkki saab veel kuidagi igavamalt, aga sisse läks kuidagi elama see asi ja läks elama just sellest hetkest, kui need tegelased siis hakkasid nii-öelda kainenema või tavaellu tagasi tulema, et enamus lavastuses minu arust ei kujutagi niivõrd seda revolutsiooni ennast, no mida me näeme kuidagi episoodiliselt ja needki episoodid on suuresti hallutsinatsioonid ju tegelastel revolutsiooni episoodid. Aga me näeme peamiselt sellist revolutsiooni järgselt pohmelli laval kujutatavate siis sellist kodanliku sammaldumist, kõik eks ole, kainenevad tavaellu oma hipistaatusest ja siis siukse sisulise ise olles küll hipiasjanduse põhikaga. Sisuliselt tekkis mul siiski selline troslik küsimus, et kas tõesti kõik hipi tantsid siis nii lihtsasti alla, et kas tõesti ei ole ühtki vana nõukogude hipid ande, suure hipide, väljasuremislaine, krokodilli moel üle elanud, sellist hipi dinosaurust, kui ta saaks siis minna tänagi näpuga katsuma, kas ei ole alla andnud, mulle tundub, et seal natukene tehti kogu selle hipi soola sellega liiga ja see temaatiline rõhk läks liiga palju selle pohmelli ja mitte nii väga selle revolutsiooni joovastuses kujutamisele. Mul oli üsna sama mulje ja ühtlasi sain siit ka sellise meeldetuletus kellakriitikuna. Mitte et ma oleksin elus ülemäära palju vaheajal teatrist lahkunud peaaegu vist ei olegi kiusatust olen tundnud, aga see lavastus tuletas meelde, et sellisele kiusatusele ei tohi kunagi järgi anda, teine vaatus võib olla väga palju parem või, või siis ka seletada esimeses vaatuses segaseks jäänud asju. Mul oli sama mulje ja mulle tundub, et ka puhtobjektiivselt esimene vaatus ongi sellel nõrgem ja hakkasin selle ka põhjuseid otsima. Üks esimene võimalus, juba see, et mingisugune teatav kultuuriline barjäär vene lavastaja tiimi ja eesti näitlejate vahel, kuigi noh, see ei ole nüüd teab mis suur probleem. Mul on endal olnud noh, selline väike teooria või mingi mingi tunne. Et kui teatrile eeskätt siis sõnateatrile, psühholoogilisele teatrile või noh, sellele tavapärasele sellele peavoolu sõnateatrile, mida ju siiski ka hipide revolutsioon on, vaatamata sellele, et seal on mõningaid toredaid korreograafilise muusikalisi kujundeid on ta ikkagi selline tavamõistetega kirjeldatav teater. Et kuna seda tüüpi teatrile on läbi ajaloo ütleme alates stanislovskist või seal 19. sajandi lõpu naturalismist, kui need avangard, istlikud liikumised hakkasid hoogustuma ja iga kümnend tuli mingi uus uus avangard, liikumine siis tead Triton peetud kuidagi nende liikumiste sabas sörkijaks, kuna ta justkui ei tule nagunii kiiresti muutustega kaasa. Ja ei kajasta nii dünaamiliselt revolutsioonilisi meeleolusid nagu noh, vanasti luule tänapäeval võib-olla mingisugune videokunst või, või mingid muud Performatiivse aktid. Ja ma olen nagu ise mõelnud seda, nii et see ei ole mitte teatrimahajäämine ajas, vaid pigem just see psühholoogilise teatri tugevus. Et kui ühiskonnas või mingisugustes kiiretes kunstiliikides hõigutakse loosungeid siis noh, teatrilaval ei ole huvitav seda sünkroonis teha lähtudes juba sellest, et teatrilavastuse valmimisprotsess on aeglasem kui luuletuse valmimine näiteks küll aga tegeleb teater revolutsioonide järgmise faasiga just nimelt selle resignatsiooni ja pohmaka faasiga. Tšehhov ja, ja kõik psühholoogilise teatri autorid pärast teda tegelevad ju ikkagi selle inimese kriisiga või selle inimese pideva mõtlemisega, et miks me jälle õnnelikuks ei saanud või miks see revolutsioon taas ebaõnnestus. Ja, ja see on see, mis on teatri jaoks huvitav ja see on see, millega teatrilaval peabki tegelema. Et selles mõttes selle teooriaga suhestudes oli isegi täiesti loogiline, et see esimene vaatus, kus justkui püüti neid hipi ideaale sõnastada teises vaatuses, aga siis sellest kaineneda või läbi pohmelli ja võõrutusnähtude sellest välja tulla, et see ongi teatrilaval palju põnevam kujutada, ühelt poolt aga samas lõppude lõpuks ei räägitud ju selles lavastuses ikkagi mitte tänastest ja tuleviku revolutsioonilistest ideedest, vaid tehti ikkagi ajalooline tagasivaade, see nagu jällegi ei kinnita seda. Ja siis mõtlesin ka seda, et puht näitleja psühholoogiliselt vist on nagu hästi raske mingit positiivset ideaali laval huvitavaks mängida, et et sa oled juba nagu dramaturgiliselt oma lavalisest ülesandest ees. Et kui sa tead, et sa kujutad hipide revolutsiooni, mis jõudis kriisi resignatsioonini, siis sa juba alustad sealt lõpp-punktist ja ja sa juba alguses oled selles positiivse faasi näitlemises kuidagi skemaatiline ja ebaveenev, et kui saaks kuidagi teha niimoodi, et esimene vaatus lavastataks näitlejatega, kes ei tea, kuhu teine vaatus viib ja teises vaatuses oleksid hoopis teised näitlejad, võib-olla siis oleks asi tunduvalt huvitavam. Aga noh, ma ei tea, need mõlemad on tegelikult nagu spekulatsioonid. Küll, aga on fakt see, et see Ugala esimene vaatus oli nagu lausa halb või nagu see see näitlejate noh, kasvõi Vallo Kirsi üsna keskne tegelane esimeses vaatuses Aivar kes juba nagu kohe alguses, tähendab, et, et kuna seal on lavastus, algab nendest tegelastest, kes suutsid siis uues ühiskonnas kohanduda ja mugandada ja muutuda väikekodanlaste, eks, ja seda noh, see esimene esimene vaatus mängitakse küllaltki aeglaselt lahti, noh, kohe ei saagi nagu aru, miks siis kaks tegelast see Aivar ja siis Janek Vadi mängitud arlekiin, et miks nemad siis nagu hipidena sinna tulevad, aga noh, see selgub niimoodi ajapikku. Ja, ja loomulikult nagu Vallo Kirsile ka ei lasta nagu. Noh, kuna tema saatus on traagiline, nii nagu ka arleqinil, siis temal ka nagu ei lasta avaneda või muutuda läbi lavastuse. Aga teades Vallo Kirsi kui väga tundliku ja väga sellist noh, psühholoogiliselt täpselt, et näitlejat siis see, mida ta selle vene lavastaja käe all tegi, see mõjus nagu lausa halvana, et, et ma aimasin selle taga, et see, see ei saa olla lihtsalt halb, et seal taga peab olema mingisugune taotlus, aga esimeses vaatuses ei, selgumise taotlus on, et näiteks Janek Vadi Adler kiin oli minu jaoks nagu nagu veenev siiski kogu aeg eriti veel, kui siis lõpus veel üks vint tema tegelasele peale tuli. Aga see, et noh, tegelikult ju eesmärk ei olegi mängida sellist noh, päris siukest, psühholoogilist draamat. Vaidet Ma nüüd ei mäleta, kas nüüd intervjuus, lavastaja endaga või kusagil mujal on lipsanud läbi see võrdlus selle terri Killiami filmiga ratastel Las Vegasesse või mis ta nimi täpselt on, et see hallutsinatsioonide jada, mis selle filmi võluvaks teeb, et võib-olla tõepoolest, kui see hipide revolutsioon oleks film, oleks see kõik palju veenvam ja, ja jõulisem, aga seda kaifi või seda eufoorilist tunnet sellest revolutsioonist mängitakse väga mannetult. Küll aga tulevad need hallutasinatoorsed kujundit mängu siis sellel pohmaka perioodil teises vaatuses ja see oli juba võlu huvitav ja ja nagu seletas ära ka selle lavastuse tervikkujundi ja noh, lõppude lõpuks asetas ka need esimeses vaatuses halvana mõjunud näitleja episoodid nagu õigesse tervikusse, aga, aga siiski nagu ootakse ka iga, mis on stseen eraldi, võiks olla vaadeldav noh, nagu mingisuguse esteetilise kujundit. Muide, või kunstiteosena sasin kippusid otsapidi juba varbaküünte vahele selle sandaleti juurest, et ma jätaks näitlejad ikkagi praegu nahutamata, et minu arust, kui siin Veiko märka kirjutas sirbi arvustuses suht solvavalt demontroniseerivalt, et ta ei ole Ugala trupis kunagi andeid näinud ja, ja see lavastus ta arvamust ei muutnud, et minu arust see kogu see lavastus oli just, mis seal positiivselt oli ja miks mul ei tekkinud näiteks seda muljet, et ma tahan ära minna, vaheajal oli see, et need näitlejad elasid oma karakteritesse sisse ikkagi ja seal ei olnud sellist lihtsamat teed minekut, keegi ei hakanud seal nullist karikeerima mingit hipindust kui sellist, vaid et nad püüdsidki aru saada, et kes nad nagu inimestena on. Ja see paistis välja see püüje ja sageli üsna resultatiivset, et mul oli küll hea vaadata ka neid Ugala näitlejad, keda oma tavapäraselt noh, suu lahti ei vaata, et minu arust kui seal kuskil midagi kriiksuse käexus, siis pigem seal ja lavastaja kontseptsioonis võib-olla olid mingisugused sellised lõtkud sees, mis ei võimaldanud kee dramaturgi omaskamise võimaldanudki tegelikult esimeses vaatuses normaalselt lavastust lavale püsti panna. Aga mis on selle lavastuse üks kõige suuremaid väärtusi, minu arust on see lihtsalt puhtalt dokumentaalne informatiivne tasand. Et mulle sattus ka sõbra soovitusel peale esimest korda kätte selle lavastuse aluseks olev raamat Nõukogude hipidest ja lihtsalt puht sotsioloogiliselt selle tausta mõttes või puhtalt selles plaanis, et kuidas me kipume sageli nõuka aega üle lihtsustatult kuidagi ide realiseerima, et siis ei tehtud narkot ja, ja noh, mõni isegi ei mäleta, kui palju ta jõi nõuka ajal täpselt kindlasti vähem kui praegu. Et see pilt, tegelik pilt sellest nii-öelda kuritegelikust maailmast või sellest nii-öelda korra tagusest maailmast, et ta nii ehmatav on, ma ei räägi ainult narkootikumide laiast levikust ja massilisest toksiku maaniast teatud ringkondades vaid lihtsalt, kuidas riik mingil tasemel üldse tegelikult totalitaarne riik ei toiminudki ja saidki mingid hipid kuskil õitseda, sest mina ootasin kogu aeg, millal tulevad nüüd miilitsad, paksud miilitsad jooksevad kogu selle seltskonna pikali lihtsalt keset seda joobes revolutsiooni seal ja panevad lihtsalt vangi tööle. Parasiidid või saadavad riigist välja, aga midagi sellist ei olnud ju, et ka mina mäletan oma nõukogude lapsepõlvest, mäletad, ütlen, et mina elasin Lauristini tänaval, meil oli suur uhke maja eestiaegne ja selle keldris elas üks teine ühiskond täiesti ja nad elasid kistatsionaalselt seal tänase oleks võimatu, aga nõukogude totalitarismi, kus ühiskonnas oli see norm, et sul oli mingisugune liimi nuusutav nooruk kuskil koridoris radika juures soojendas ennast. Et sellised tumedad asjad, mida me sageli meenutada ei taha, võib-olla et noh, nende sonkimine ei ole omaette eesmärk, aga võib-olla inimestele, kes kes olid ka vene ajal võib-olla väga korralikud nõukogude inimesed, neid oli eestlaste seas, et võib olla puhtalt nende elukogemuse rikastumise huvides, oleks neilgi huvitav teada, et mis siis nagu nendes nende poolt põlatud ühiskonnakihtidest tol ajal toimus, kui nad olid tublid nõukogude inimesed. Ja olen täitsa nõus, et see informatiivne väärtus sellel kõigel oli ja kuidagi võluvaks läks kujundite leidmine ka just seal teises vaatuses, noh, mulle nagu tundus, et ka lavastaja ise leidis ennast, et noh, kas või selline noh võib-olla mitte nüüd lausa selle hipitemaatika telg. Aga siiski see stseen, kus Claudia Tiits maa tegelane teatab, et ta saab lapse ja siis eelneb tema, see nelja põlvkonna lugu üksikemadest mille siis poendiks ilmub kapist välja veel, noh, luule Komissarovi siis vanavanavanaema, eks ju, et ma oleks võib-olla nagu läbivalt tahtnud neid näha või kasvõi see koht, kus need kodanlastest vanemad kiiri Tamme ja Andres tabuni esituses veenavad Sis oma hipist poega nagu valima ikkagi karjääri ja tuleviku nimel ja see, selle stseeni grotesksus musikaalsus üleüldse kogu lavastuse muusikaline kujundus, et need olid nagu hästi-hästi leidlikud ja ja ma ei saagi aru, miks selles esimese vaatuse eufoorias ja loosunglik, kusjuures ei oleks võinud neid asju värvida nagu paksemate värvidega. Et kui me juba selliseid ajarännakuid teeme, siis mõtlesime seekord. Võtame jutuks ka mõne sellise lavastuse, mis ei ole mitte värskelt esietendunud, vaid juba hästi pikalt mängukavas olnud ja üritame siis aru saada, miks ta nii kaua mängukavas on püsinud või, või kas ta üldse peaks seal püsima. Kõne all siis Priit Pedajase lavastus, Eesti matus Eesti Draamateatris. Ma olen ka ise näinud nii selle 16 aasta tagust esmaversiooni, kui käisin ka nüüd üle vaatamas, koosseis on natukene muutunud ja uuenenud. Mul olid enne seda ülevaatamist mõningad ootused või, või ma kuidagi nagu arvasin, et noh, see kass Kivirähk mulle autorina meeldib või ei meeldi, see ei ole tegelikult nagu tähtis, aga ma kindlasti Pean teda rahvakirjanikuks ja ja tema tekstides on väärtused, mis tema sellist üleajalisust võiksid nagu kinnitada. Ma pean ütlema, et ja võimalik, et see on hoopis lavastuse viga, aga ma nagu ei saanud seda värskendust või seda tunnet, et 15 aastat on möödas ja tekst ja lavastus on kuidagi paremaks muutunud, kui ta oli tol ajal, aga lea sinul on selle materjaliga nagu paljul lähedasemalt sidemed ja sa oled neid lausa niimoodi nagu süsteemsemalt võrrelnud, et kuidas sulle tundus. Enne ja nüüd variantide võrdlus. Me ei ole süsteemselt vedelenud lihtsalt seda esietendust, mis oli 2002 ma nägingi, nii et ma ei teadnud sellest näidendist mitte midagi, ma ei olnud teda lugenud jama meelega, ei lugenud ka tagantjärele, jäi lugenud ka nüüd uuesti vaadates sest ma pidin kohe sellest rääkima või kirjutama peale esietendust. Ja ma rääkisin puhtalt mälu ja selle esimese mulje peal. See on trükis ilmunud olemas, kui keegi seda veel viitsiks lugeda. Nimetasin selle kohtumiseks iseendaga. Mind hakkas fenomen lihtsalt huvitama, et ta püsib nii kaua repertuaaris. Selle taga peab ju midagi olema, sest teater tänapäeval tahab raha teenida ja ta ei mängi asju, mis publikule ei lähe. Ja esimene üllatus oligi mul see, et ma läksin ka täitsa niimoodi ekspromt, küsisin, kas nad mind kuhugi panevad, saal oli välja müüdud. Ja saalis oli minu üllatuseks väga palju noori inimesi, mida ma ei osanud oodata, ma arvasin, et seda käivadki niuksed keskealised või vanemad vaatamas vana kuulduse või mälu peale. Üldiselt ma ei armasta, kui nii-öelda kunagise kuulsuse peal hoitakse väga kaua reperst paaris, mingeid vanu kuulsaid lavastusi Eestis seda pole eriti palju saanudki olla lihtsalt meie publiku vähesuse ja rahva vähesuse suhtes. Aga no Moskvas olid sellised asjad, kus mingeid vanu kuulsaid kunsti, teatrilavastusi, hoid väga kaua repertuaaris, sel ajal, kui ma seal õppisin, viiekümnendad, seal oli veel mõni repertuaaris ja tekkis tõrge. Ja ma ei tahtnud neid vaadata. Eelistasin kirjeldust sellel, mis vana kunagi oli. Tundus ikka seda vana suppi üles soojendada. Aga siin on natukene teine probleem, et meie oludes ei püsi üks lavastus, noh, meil on olnud mõningaid näiteks Shapiro lavastatud kolme õde sealsamas draamateatris püsis ka kaua repertuaaris tulles uuesti tagasi, kui keegi näitlejatest oli vahepeal surnud või kui oli vaja välismaale sõita seletajani, aga kaugeltki mitte nii kaua. Nii et selles eestimatuses on mingi fenomen, mis hoiab teda siiamaani repertuaaris. Ja kui ma läksin teatis, ma võtsin seda umbes nii. Meil võib olla tänapäevani, kõigil on Mahal kusagil mingid sugulased, kellega ei ole väga kaua enam suhelnud. Oled lubanud mitu korda, tulen teid vaatama ja jäi, Ta pole saanud mindud. Ja lõpuks siis võtad ennast kokku kui ja lähed ja siis sa näed, et jah, juures on vahepeal vanemaks jäänud, aga ise oled ju ka vanemaks jäänud. Ja muidu on nad ikka samasugused, sa umbes teadvat see tädi, nüüd tuleb varsti sulle nisukest juttu rääkima ja ja see onu tuleb mingeid asju, meenutab tema ja see kõik kordub. Aga samal ajal on kuidagi selles on midagi toredat, midagi püsivat nähtavasti. Ja umbes nii ma läksingi seda lavastust siis vaatama nagu mingite vanade kaugete tuttavate juurde. Ja see lavastus on ju tehtud ja näidend on kirjutatud nii, et mingi groteskne Pealtkirjutajad ausel ja mida ma kõige rohkem kartsin, ma nägin ühte vahepealset etendust ka, aga seal nähtavasti muutusi ei olnud kuigi palju. Kas võis olla 10. või 15. või ma ei teagi, mis see oli, mida ma korra nägin? Sellest mul ei jäänud eriti midagi meelde. Aga praegu olgu jah, elu on ju vahepeal kummalisi ringe teinud, mingid asjad, mis praegu meid peaksid väga ärritama ja hirmutav, Ta majaga seda rahvast, kes seal maal elab veel vanades harjumustes traditsioonides neid on ju kohutavalt palju juurde surnud ja nendest loomulikult selles tükis ei räägi, et vaid räägitakse mingitest asjadest, mis tegelikult on olemuslikud, aga noh, kuna seda tehakse groteski vormis ja nalja vormis, siis alati ei tule pähe. Et kui mitu kihti tegelikult seal Kivirähki näidendit on alguses, esimese korraga nagu seda kõike ei taibanudki isegi see, et tal on seal Tammsaare tegelaste nimed. See toob mingisuguse ühe kihisse juuste, mille peale ma varem eriti ei mõtelnud. Aga nüüd natukene hakkasin mõtlema ja seal tulevad, mõnel puhul ei ole see oluline, aga mõnel puhul tulevad mingid varjundid äkki asjale juurde. Tänu muidugi ka selle, kuidas näitleja seda teeb. Ja noh, kogu see maal elamise raskus ja see, mida me kõik kurda, amet tööd on kohutavalt palju või kogu aeg see veel nagu orav rattas ja, ja ei jõua kõike ära teha ja nii see on niisugune tüüp, kurtmine, millest kõik inimesed kinni hoiavad. Aga tegelikult, kui hakkad mõtlema, kui tal ei ole, kas seda, kui tal ei oleks seda kohustust minna igal nädalavahetusel peaaegu sinna kodutallu tagasi ja teha neid töid, mis väsitavad ja tüütavad millest ta siis kinni hoiaks, et me ei tea, et selle külje pealt me väga harva mõtleme, me oleme harjunud niimoodi, see on, kogu see näidend on ehitatud selliste kurdetud eluraskuste või vastupidi, talumatu kerguse peale, et kuidas selles kõiges toime tuled. Millega lõpuks seal ei ole isegi juttu niivõrd müütidest, mida heideti või ehedalt ette, aga lihtsalt seda stati, et Kivirähk korjab välja terve hulga vanu müüte, mis eestlastel eneste kohta on ja need ei olegi võib-olla niivõrd müüdid, vaid see, kuidas nendest asjadest elus püüame üle saada selle kaudu, kuidas me nendest räägime. Kuidas me endast räägime, kuidas me püüame ennast kuidagi aidata või kindlustada. Ja õigustada mingit kinnismõtet, et ja ütlused, mis korduvad ära lõpmata mingid tardunud kinniskujundid, kujutlused. Kõik see jutt eestlaste hirmsast tööhullusest ja, ja kõigist sellest ja Kivirähk toob sisse ka selle niisuguse vabatahtliku sunnitöö, et mida inimene teeb ja me ei teagi, kuivõrd ta teeb seda, sellepärast et teisiti ei oska. Kuivõrd on tal selleks sisemine vajadus, et see aitab tal tunda ennast vajalikuna ja elus püsida, kõik see kurtmine, kui raske see kõik on, käib sinna juurde. Harjumus, rutiin, harva mõtleme selle peale, aga selle näidendi puhul ma hakkasin mõtlema. Rutiin kui needus, rutiin on ka päästerõngas. Igaüks, kes on elus midagi väga raskelt üle elanud teab, et sellest kuidagimoodi välja tulla aitab esialgu ainult kõige primitiivsem elu. Oluline teen selle näidendi puhul võiks selle peale mõelda. Kunagi noorena ma mõtlesin hirmus kurvalt, et oneeginis on Puškini ja eriti Tšaikovskit seal ooperis on üks niisugune mõte, mida ma ei mäleta. Betti Alveri tõlkest sel ajal seda tõlget veel ei olnud, kui ma seal vene keeles püüdsin lugeda või ooperit nägi. Seal on üks niisugune lause mida nüüd reaalused, püüdes tõlkida nii et harjumus on meile kõrgemalt poolt antud. Sest ta asendab õnne. See on niisugune noorem, eskaks õuna, mõtlesin, kas see on tõesti see, mis, mis elu sees ootab. Õnneks ka Kivirähkil on seda ambivalentsus isegi seal lavastuses, mis küll läheb rohkem nalja ja protesti peale on seda tajuda, aga tegelikult seal on neid ambivalentsus võimalusi, et kõik see, mis ühel hetkel võib tunduda sulle õudne ja hirmutav, et inimesed niimoodi nüüd elavadki ja see on kogu nende elu sisu. Et selle varjus või selle taga on veel mingeid vanu hädasid, vanu õnnetusi. Ja ma arvangi, et ma lähen, pigem räägin natukene näitlejatest, kuidas ja kas on midagi seal muutunud. Sest asi, mida sedasorti lavastuste puhul peab kõige rohkem kartma, on just see, et nali hakkab mängima asi, mida nii kaua on juba mängib. Sest ka näitleja läheb ta ju harjumuseks rutiiniks kätte, ükskõik kuidas ta ei püüaks leida endale mingeid värskendusi ja tavaliselt nad oskavad püüavadki. Aga ikkagi ta kipub minema rutiiniks kätte. Et kuidas nad sellest välja tulevad, ilmad läheb, hakkaks liiga palju rõhutama koomilist külges grotesk on seal natukene rohkemaks läinud, aga mitte nii väga hirmus palju. Ja kui me mäletame, et vot see argimütoloogiline mõtlemine, mida mitte ainult Mati Unt viljelenud, vaid mis on ka selles näidendis olemas kõik need elukogemuslikult argutused ja hoiakuid ja kõik, mis nende nii-öelda müütide ja kinnismõtete käitumismustrite taga oli, see oli elus, oli see tegelik, see tuli väga hästi välja ja tuleb natuke teisel kujul praegu välja. Selle Tiidu puhus siis, kui mängis Ulfsak, täpselt seal on üks niisugune stseen, mis on kohutavalt naljakas, sellepärast ta hakkab rääkima oma pere küüditamise ja Siberi kogemusi ja üles lugema järjest, kus üks vend suri, teine vend suri kolme sensori ja niimoodi esietendusel olid sel ajal suured naerupahvakust saalis. Inimesed hakkasid naerma, siis äkki tõmbasid tagasi, nad said aru, millest on jutt, aga läks edasi. Ja seal oli nüüd seda ambivalentsus, mida minu meelest Eesti Eesti kunstis ja teatris on minu jaoks alati natuke liiga vähe, ma peamiselt Poolas lõi kusagilt mujalt. Sa ütlesid, et asjad, mis on pühad, ei ole vähem pühad kuisel. Teinekord tekib mingi niisugune pühadust, nagu rüvetab suhtumine, mis tegelikult rõhub pühadust pühadus on just sellepärast olemas. Et temasse võib ka teisiti suhtuda. Kuidagi Ulfsaki tuli see väga, see oli üks hetk, aga see tuli väga välja, et me naersime ja samal ajal vaistlikult tõmbasime tagasi, sest me taipasin, mis seal taga tegelikult on, see mõjus naljakalt see, kuidas ta seda rääkis, eestiaegne härrasmees, nagu ta oli seal aga tegelikult seal oli midagi veel ja seda oleks võib-olla võinud seal lavastuses rohkem olla, seda oleks võinud juurde tekkida. Aga teda ei ole õnneks ka mitte vähemaks eriti jäänud. Ja lähekski nüüd mööda tegelasi kohe võib-olla algusest peale jätaks need noored, kes uuenesid esialgu kõrvale, kõige, võib-olla niisugune jõulisem ja efektsem oli Kersti Kreismanni Maret ka praegu. Ma isegi imestasin, kui natukene mõelda tagasi selle Tammsaare Mareti peale, siis kuidagi noh, see ei ole üldse vajalik, aga ta tuleb paratamatult meelde. Aga neil on sama funktsioon, ta, nemad on need, kes peavad seda elu koos hoidma, kelle najal püsib see perekondlik elamine ja olemine ja nad on agressiivsed, nad on koomilised muidugi kogu see koomika, mis tekib sellest, kuidas nad on riidesse pandud ja seda kohmikat on seal väga palju ja ta on niimoodi äratuntav. Mina ei teks, uuematel põlvkondadel enam on, meie põlvkond, tundis teda väga hästi ära, kuigi ma olin siis ka juba vana, kui ma seda esimest korda nägin. Ja see räägib tegelikult minust eelnevast põlvkonnast lugu ja neist traditsioonidest, mida nemad püüavad kanda. Aga seal üldse see, kuidas keegi riietatud on ja kogu see kunstniku töö ja valgustöö Airierasel. Minu meelest see on siiamaani püsib dekoratsioon ja kõik see on natukene nagu kulunud või natuke nagu väsinud, enam võib-olla nii väga ei mõju. Aga see lõputu pikk puuriit mõjub ikka. Ja see, kui hästi nad neid puid lõhuvad üks kord paremini, teinekord halvemini, see oli ka täiesti mänguliselt seal asjas sees. Ja võib-olla Kersti Kreismann oligi ehk kõige jõulisem, kõige tugevam ja kõige vähem tundus ta vananenud ja väsinuna seal teiste puhul võib-olla natukene olid tõmmanud tagasi kui see Aleksander Eelma, Sass Mareti paariline, nagu ka Tammsaarel sässile meeldis, ilmselt tema kaebas ka, aga palju vähem kui teised selle hirmsa töökoormuse üle, kuidas peavad kogu aeg jooksma ühele poole ja teisele poole ja seal Pärnus on ka veel mingi maja ja mille eest tuleb täpselt samuti hoolitseda. Elmo oli endiselt niisugune, kelle puhul võis arvata, et tegelikult tema vajab seda töö tegemisse, lõputud töö tegemist, talle see isegi meeldib, ta võib-olla ei tunnista nii väga seda, aga, aga seda oli tunda ka praegu. Ester Pajusoo Iida oli niisugune väga tüütu, piline, terav ja, ja natuke tige, aga näiliselt niisugune väga kena naabrinaine ja sellisena püsib ka praegu, aga ta on nagu natukene võrreldes selle algusega natukene kahvatunud. Ja see, kuidas ta oma mehe tagant neid lõputuid pudeleid otsib, sealt puuriidas. No see muidugi see ongi tema harjumus, see ongi tema siin ta on harjunud tegema, ta isegi ei ela seda üle enam. Nii nagu ta räägib sellest joodikust mehest. Aga kusagil seal võib-olla natuke teravust ainult vähemaks. Tõnu Kark, Karla oli väga vapustav esimesel korral näha muidugi ta teenisovatsioone ja tal olid väga head seal efektsed nisukesed stseenid, küll pudeliga, küll siis, kui sinna ilmub see noor Tiina ehk Merle Palmiste. Kui ta äkki vaimustusse satub, jääb suu lahti vahtima, et mis see nüüd on siis? Tal oli väga palju selliseid stseene ja see, et temaga lõpeb see lavastused, tema jääb seal lõpus tühjale pimedale lavale hüüdma, saali kibe, kibe, kuna matus läks üle sujuvalt pulmadeks. Aga see kibe kannab juba testi ambivalentse tähendust, mis ta seal lõpus hüüab ja, ja nii oli ka jäänud. Tiina Merle Palmiste on nüüd Oliver natuke raskemas olukorras, sest esimesel korral oli see inimtüüp natukene uudsem veel ikkagi jah, 16 aastat mööda läinud. Kaheksa. Niisugune linnas tal ei ole Tammsaare Tiinaga nüüd vaevalt eriti midagi enam pistmist. Aga linnas üsna valdavaks muutuv inimtüüp, noh, nüüd on ta veel 10 korda valdavam. Kui, kui tol ajal oli, kes käib seal mööda salonge ja, ja käib seal lõõgastuma, seal käib seal piknikul jäi ta on kogu aeg. Tal on täpselt samasugune sunnitöö. Aga teistmoodi kui teistel. Et tal nagu ei ole nüüd midagi uudset enam pakkuda, sest nüüd on neid, seda tüüpbaas on elus niivõrd palju, et kuidagi seal välja paista, laval millegi uudsena nagu enam ei saa, kuigi ta ei tee midagi halvemini, kui ta enne tegi. Ja Indrek Veinmann oli muidugi suurepärane eneseiroonia ja kultuuriinimeste. Ja üldse kogu see jutt on ju eneseirooniline ja minu meelest see on ju väga oluline, et see eneseiroonia on seal olemas. Et seal ei ole lihtsalt pullitegemine lihtsalt grotesk, vaid, vaid see on ikkagi eestlasele vist üsna omane eneseiroonia mis ei ole pahatahtlik, aga mis nagu aitab kuidagi ellu jääda nähtavasti. Ja Veinmanni, Indrek muidugi on siis, jah, seal oli prototüüp tal omal ajal palju võtta ja küllap neid on palju keesel keele ja kirjanduse muudes ringkondades, kes nii hirmsasti armastab seda ehtsat Eesti maaelu ja kuidas ta peab paljajalu seal käima sellel maapinnal, sest see on ju püha ja kõik need loosungid. No ma ei ütle, milliste parteide või milliste inimestega need jutud, mida tema räägib, praegu kõige paremini haakuvad, aga aga nad on täiesti olemas, nii et see niisugune tüpaaži minu meelest ta ei ole vananenud. Ja nüüd tema ajal oli natukene raskem mängida seda Tiitu pärast Ulfsaki ja ta ei püüa teha samasugustki samasugust, seda ehtsat tango poisiga, eestiaegsete härrasmeest oma triibulises ülikonnas, kes püüab hoida kinni sellest kunagisest tüübist, kes ta on. Äkki tundus mulle, et tal on nagu rohkem teksti kui oli varem. Aga lihtsalt teksti on täpselt sama palju, aga ta kasutabki ta jälle tuleb ja ta räägib nüüd mingeid vanu asju ja räägib seda omaõpet rajat, mis ajab kõiki kangesti naerma või on juba natukene ära tüüdanud, kuidas õpet selleks jala Elvas Tartu sellepärast et ta ei hakanud ostma kuupiletit, siis mine tea, võib-olla vene võim on selleks ajaks juba ära lõppenud, kuupileti kehtivusaeg läbi saab. Ja noh, niisugused väiksed Kivirähki naljad, need, ta kasutab kõik ära. Nii et ta on jah, ta on niisugune kurblikult ennast hoidev ja kõiki teisi natukene tüütu, teatav selline vanavanahärra ja tantsimist oleks nagu rohkem, kui oli esimeses versioonis, aga võib olla ma eksin, aga ma ei saa oma mälu Bel loota. Ja kes on nüüd päriselt uued, on need noored. Ja seal noortes tundub natukene midagi muutunud olevat, ma jätsin vahepeal ütlemata, et elu on ju selle 16 aastaga teinud suure lingi, siis kui seal noor Andres ei saanud aru, miks nad lõputult keedavad neid moose, mis seisavad ja täidavad keldreid, mida keegi iialgi ei söö. Mis on võib-olla kivistunud sinna. Aga ei saa ju lasta oma õuntel ja oma marjadel hukka minna, need tuleb ära keeta, see on üks sund, niisugune töö ja kõik see. Aga kui palju seda on tänapäeval, selles mõttes on üks ring ümber käinud. Tähendab, see on läinud ju moodi, see niisugune tehakse kõik ise ja kasvatatakse, vaieldakse, kuidas neid paremini teha ja kuidas paremini säilitada ja võistlus, et kellel on parem koos ja kõik see nagu üks mingi eluring on läbi käinud ja kangesti tahetakse sinna vanasse tagasi, kuigi tagasi enam ei saa. Aga mingeid neid väärtusi tahetakse nagu meelt tuled. Sellepärast on õieti ma imestan küll, mille üle praegu seal publik naerab, aga publikule pakub see ikkagi lõbu. Sest kõigil nähtavasti on neid ülearu moosi keeta. Sugulaste või pere hulgas liiga palju. Ja need naljad praegu mängivad veel ja tundub mulle täpselt samuti, et kui nüüd Jan Uuspõllu asemel mängib noort Andrest siis Christopher Rajaveer, et tema on nagu niisugune jah, nii nagu ta näitlejana on ta niisugune mõtlevam isiksus ja mulle tundus ka, et tema arutleb ja teoritiseerib võib-olla isegi rohkem, kuigi tekst on täpselt sama, seal ei ole midagi juurde tulnud ega muutunud. Aga ta nagu vaatab, nii nagu oli Kivirähkile Ta nähtudki, et ta vaatab natukene kõrvalt kogu seda asja ja teeb mingi üldistuse ja need tema hüüatused, et kui teie, üheksa ja kui te ei saa enam neid kohti peetud müüge maha kõik see tekst selle kohta, kuidas maja teda hirmutab, et see maja hoidis ta lapsena nagu vangis kus ta igal suvel pidi olema, et müüge ometi need maha, aga ta ei aja seda ka liiga peale. Ja millegipärast just tema puhul on tunda seda Mil näidend on ka vihjatud ja mis on väga tõenäoline, et ta tuleb hiljem tagasi. Ta tuleb sinnamaale tagasi ja võib-olla oskab kuidagimoodi siis nii ümber käia, et see ei piina teda, et see ei ole piinam, vaid leiab oma mingisuguse lähenemise praegu ta tahab ainult ära ainult sinna, kus õitsevad apelsinipuud. Ja siis Liisa kes mängib praegu tema pruuti, on võib-olla isegi natukene veel ebamäärasem, kui oli omal ajal Külli Teetamm või seal mängis veel mitu näitlejannat seda tüdruku rolli. Kunagi tekkis niisugune kahtlus, et on, noh, ta on ainus, kes on väljapoolse Tammsaare süsteemi, kelle nimi on lee, kellel ei ole Tammsaare tegelase nime ja kes meenutab mingisugust näki, võib-olla äkki tõmbab poisi kuskil vette, kuna seal on juttu, et nad käivad mööda jõe kaldaid, see kõik jääb lahtiseks, jääb ebamääraseks, täpselt samasuguseks jääb sega praegu liisa saaremäel, kui ta mängib seda, noor ilus, aga ega me täpselt aru isa, kes ta, kas nüüd jääbki maksma see osa tekstist, et kui saaks elada ainult niimoodi, et rändaks mööda maailma kevadest kevadesse ainult õitsemise aegadesse ja neid tüütuid, vilju polev kellegile vaja? Oleneb, kuidas neid vilju mõista, neid igat moodi mõista, mitte puu otsas või põõsa otsas kasvavate viljadeni. Et see jääb kõik nagu natukene lahtiseks, aga need noored panevad natuke rohkem mõtlema, siis tähendab see nende ärasoo on rohkem arusaadav, sest tänapäeval on seda väga palju. Aga samal ajal ka see, et neist samadest müütidest ja neist eelarvamustest ja neist kogemustest nad ei pääse. Teravat nende sedasi, kui sina ei taha võibolla endale sellest aru anda. Aga võib-olla just nemad tulevadki tagasi. Ja kui nüüd jätaks kõrvale kõik Rail Balticut ja, ja metsa ülearused, raiumised ja tselluloositehase ja kõik muu, mis praegu meid inimesi ärritab, ei mõtleks, ma ütleks ainult selle näidendi süsteemis siis mine tea, äkki siiski need, kes tulevad tagasi ja midagi püüavad teha. Äkki nende peale peab lootma, aga päris kindel olla ei või. Mina käisin ka vaatamas seda ja ma olen näinud ka 2004. aastal vist selle eelmise koosseisuga, seda sama Eesti Matust ja mul ei ole iseenesest midagi sellele lavastusele ette heita, kuigi ma ei saa päris täpselt aru, see ole Kiviräha kõige tugevam näidend ja ta on hästi tehtud lavastusega kui sugugi mitte erakordne lavastused, et miks ta fenomeenina just nii kaua on teatri turulla vastu pidanud, aga see ilmestab mu enda abitust, nii nagu ma olen abituga selle seletamisel, miks mõned kassid saavad kuulsaks sotsiaalmeedias, võiks olla eluturule ilmunud näiteks näpuvurrid, et iseenesest on ju tore teatris ka selline näpuvurr on, aga ma arvan, et Draamateater peab siin hoolega minu arust mõtlema selle peale, et et hoiduda sellest olukorrast, kus lavalt vaatab sisuliselt piltlikult räägin vastu sellises euta naase ootuses 100 kolmekümneaastane vanur, kellele siis kohus on keelanud ja see, kes on juba nädal aega köögi põrandal pikali ja keegi ei kuule ja üles seda ka ei saa, et seal on juba väga tugev selline naeruväärsuse kuma kogu selle selle Eesti matusekäitumisel. Ma huvi pärast täitsa küsisin tausta mõttes, et kas Eesti matuseetenduskordade arv, mis eelmise aasta seisuga oli 234 etendust, et kui fenomenaalne see siis on selgusetu, et Eesti matus võistlejate, praktiliselt iseenda koduteatriga aabitsa kukk on siis täiskasvanutele mõeldud sõnalavastustest etendunud umbes samal ajal 330-l korral suisa 100 korda rohkem, nii et Eesti matus on veel nooruke. Kuigi vanainimese haisen juba juures ja rahauputus pandi siis unele 263. etenduse järgselt. Seda edetabelit troonib muide ka 2002. aastal esietendunud. Need on kõik 2002 esietendusel imeline aasta ilmselt eesti teatrile viljakas. Jussikese seitse sõpra. Jah. Ma selles mõttes ka nagu usun seda rahva häält või ei taha selles suhtes kuidagi üleolev olla, et kui inimesed tunnevad seal seal midagi ära, siis seal järelikult midagi on ja ja kindlasti muidugi selles tekstis, noh ka mina pidi ju nagu jah, naerame seal mingite eestlaste rituaalide üle, olgu need siis matusekombed või töötegemine, aga Kivirähki võib ju pidada mingisuguseks nagu mentaliteedi kriitikuks natukene, aga mulle tundub, et tema kriitik ka on selline et ta nagu tegelikult ju ei kritiseeri, vaid ta nagu põlistab ja pühitseb omal kombel, et Kivirähk ju tegelikult tal on küll nagu väga erinevad sellised väljundit või ma pean ütlema, et ma võib-olla naudin teda kõige rohkem isegi rahva oma kaitses aga ka tema proosas ja ütleme laupäeva hommikuste Eesti päevalehe kolumni te selline teatav tigeduse toon, noh, sellega ma teinekord ei haaku, sest me kritiseerime võib olla erinevaid asju, aga minu jaoks nagu ta oma näitekirjanduse loomega jääb mulle tegelikult kõige kaugemaks, kuigi ma saan aru tema nagu fenomenist ja tema teemadest, aga tegelikult jah, et kui seda teravmeelset Kivirähki otsida, kes siis võib-olla naerab midagi välja, et ega ta ju eesti matuses tõepoolest, selle sõnum on ju ikkagi pigem nagu see, et noh, kui tuua mõni paralleel eestlaste rituaalidest, et vahet ei ole, kas sind valitseb Karl Vaino või Kersti Kaljulaid, aga minu hommikukohv ja õhtune aktuaalne kaamera peavad jääma ja, ja Kivirähk nagu alati kuidagi, nagu mulle tundub, esindab sellist alalhoidlikku vaadet, mis just nimelt loob seda pidevust ja põlvkondade järjepidevust ja traditsiooni. Küll aga jah, et kui ma selles tekstis üritasin mõelda, et et võib-olla, kui seda 30 aasta pärast ka mängida, et siis ei ole enam nendes eesti matusekommetes ka enam midagi naeruväärset, et kõik asetub nagu paika, et minu jaoks oli nagu kõige rohkem kahju just sellest noorteliinist, et ma mäletan 16 aastat tagasi, kui Jan Uuspõld ja Külli Teetamm mängisid Andrest ja leed. See oli minu jaoks kõige igavam liin selles ja kuna tol ajal oli ka selline noh, midagi oli veel sellest 90.-te sellisest röövkapitalismi-st ja ja majandusbuum oli just nagu tärkamas ja tähendab see noorte inimeste mentaliteeti, Reet oli natuke teistsugune ja, ja tõepoolest nagu sa ütlesidki, et praeguste Andrese ja lee puhul jääb pigem lootus, et nad hakkavad ise kaaneid moose tegema või, või vahtramahla villima ja kalamajas või Telliskivi loomelinnakus turustama. Et võib-olla nad tulevad sinna isegi tagasi, et mul oli nagu tegelikult nende liini vastu selline suurem huvi, sest et jah, tõepoolest see, see edu kultuslik noor on ju praeguseks. Et see sõnum, et me ei taha teha tööd, mis meile ei meeldi või Me tahame kuidagi nagu ise valida või ja samas jõuda siis ringiga nende põhiväärtuste ja maaelu hüvede juurde, et, et see on ju praegu tegelikult aktuaalne ja, ja mul on isegi nagu kahju. Ma ei näinud seda lavastuses, et, et minu jaoks oli see lee Andrese liin praegu täpselt sama igav nagu ta oli 16 aastat tagasi, kuigi mulle meeldivad mõlemad näitleja paarid, nii Jan Uuspõld, Külli Teetamm kui ka Liisa Saaremaal ja Christopher Rajaveer, aga aga kuidagi lavastuslikult see minu jaoks mängima ei hakanud. Nägu ka tegelikult see ansambel tervikuna ja siin on võib-olla just see Kivirähk kui dramaturg. No ma ei tea, noh, tema tekstide taga ei ole eriti palju sellist tegevuslikku asja, aga noh, see ei ole iseenesest nõrkus, Tšehhovi ju ka ei ole. Aga see, mis olukorras mingi inimene nii jaburat juttu räägib nagu tema tegelased. Noh, eks see ole siis lavastaja ja näitleja otsustada, kuidas laval lahendada. Ja minu jaoks nagu see, et kas see on nüüd see lavastuse väsimus ikkagi 15 aastaga või see nagu Meelis tõi selle eutanaasia näitajaid. Et tõepoolest, ka mina nägin seal mingit teatavat sellist sellist meeleheidet, kliku, natukene rabedust, et mul nagu ei ole midagi eriti mängida, aga ma pean ju midagi tegema ja siis mida tehakse, noh, ei mõju veenvamad minu jaoks just nimelt kõige veenvamad tegelased laval oli seesama Tõnu Oja, Tiit Tõnu Oja on siin viimastel aastatel nagu ka mingisuguse uue ampluaa näitlejana omandanud, et kui tal omal ajal oli hästi pikalt see lapse või see poisis lepp küljes. Et siis nüüd võtame Ilmar Raagi film 1990 kas või teleseriaal tuulepealne maa või Indrek Hargla Vabaduse rist või nüüd siis Tiit Eesti matuses, et selline eesti mehe ampluaa on talle kuidagi nagu hästi sobib ja, ja teda oli nagu huvitav vaadata, ta nagu teadis, mida ta laval teeb ja teine, keda mul oli huvitav vaadata, oli Tõnu Kark, sest Ta tegi midagi laval. Olgu see kasvõi nii jabur asi, nagu seal ees laval see tati, pritsimine Nende konsonantide hääldamisel. Aga ma täitsa usun, et üks selline külamees, selline alkoholikalduvustega mees, see ei mõjunud isegi nagu groteskini või see, kuidas ta seda viina jõi ja, ja sinna juurde seda pantomiimi tegi, et ühelt poolt on see Tõnu kargi näitlejanatuur, et ega teda ju väga näe kuhugi tagaritta mängima, ta hakkab seal võimlema ja, ja et ta peab olema kas peaosas või kui ta seda ei ole, siis ta teeb nii, et ta on või, või saab need aplausikohad kätte, aga selle Karla puhul see kuidagi töötas ja sobis. Aga teiste puhul mul nagu tekkis küsimus küll, et mida nad seal laval ajavad ja tõepoolest, tahtmata nüüd näitlejaid süüdistada. Et ma saan nagu aru, mis, mis seal laval toimub ja ma saan isegi aru, miks publikule meeldib, aga sellist värsket elamust ma ei, ei saanud. Kivirähk oli noor, kui ta selle kirjutas ja kui nüüd ma lugesin ta intervjuud ei ole lugenud seda raamatut veel sellest tolmu inglist siis on näha, et tema suhtumine ellu tugevasti muutunud, sest nüüd ta endale lapsed ja kõik see vastutus ja ja noh, see on paratamatu. Oluline ongi see, võib-olla need müüdid ja need kinnismõtted, mis seal tükis on registreeritud, nad olid olemas. Võib-olla nad hakkavad aeguma, võib-olla, et enam ei ole olemas. Aga täna rääkisime Ugala ja raami koostöölavastusest, hipide revolutsioon ja Eesti draamateatri lavastusest Eesti matus. Teatrivahid olid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Helivaht oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrivaht.