Teatrivaht. Tere teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk on jälle kaks nädalat teatrivahti pidanud ja jagavad teiega oma vaatlustulemusi. Tänases saates räägime Renate Gerdi lavastuses tahe ja Tiit palu lavastusest Medeia. Alustame Renate keerdist. Renate Gerdil on viimane aasta olnud üldse väga tegus loome aasta. Veebruaris esietendus Von Krahli Teatris tema lavastus vaimukuskuss hiljuti uuslavastus tahe ning nende vahele jäi Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise avalavastus. Ja kõigele lisaks annab põhjust Renate Gerdist rääkida, ka see etta pälvis hiljuti Kultuurkapitali näitekunsti aastapreemia. Tahakski alustada natuke kiuslikult sellest aastapreemia teemast. Alati on tore rõõmustada ta ja õnnitleda, aga alati on ka tore mõelda ja, ja nagu nuputada, et mille alusel keegi otsustab noh, lihtsalt paigutamaks loojaid ka sellele teatrimaastikule. Mitte et oleks nii tähtis, kes on avangardist, kes on peavoolu esindaja, aga ikkagi on ju tavakäibes selline arvamused, tunnustatakse üksnes peavoolutegijaid. Samas ma ise oletan, et, et igasugused nagu preemiate andjad tahavad ka endale ikkagi sellist natukenegi avangardi äratundja staatust. Et Renate keerd on, on sellel skaalal üsna sellises ambivalentses seisuses. Tal on sellised jäägitut armastajad ja inimesed, kes temaga võib-olla ei saa kontakti ja need, kes temaga saavad kontakti. Tihtipeale näevad samuti temast sellist eksperimentaalse teatrisuuna esindajat. Samas ei ole Renate keerd ju olemuselt kuidagi selline elitaarne kunstnik. Ta on nagu kogu oma tegutsemisaja, mis on vist juba umbes 15 aastat ajanud üsna sihikindlalt Ühte asja, ta on kehtestanud oma teatrikeelt, ta on pidanud selleks vastuvoolu ujuma, ka erinevate loomekooslustega võib olla vastuollu minema, aga ta on suutnud seda teha. Ja see on nagu selline Siisyphose töö, ühelt poolt, aga teisalt vunda sellega ennast murdnud ka sellesse peavoolu. Ja võib-olla see ei ole see, mida ta nagu tahtis, et mulle väga meeldis tema lavastus, tahe ja veel rohkem meeldis mulle tema siis kaks aastat varasem koon. Aga mulle kuidagi sisemiselt tundub, et, et üle kahe järgmise lavastuse ei saa Renate keerd sedasama võtit kasutada. Et nüüd, kus ta on 15 aastat tegelenud ühe keele juurutamisega ta lihtsalt peab ka ise mingit suunda muutma. Ja selles mõttes ma tahaksingi Lea sinu käest küsida, kuna sul on selle koreograafiapõhise teatrikeelega juba pikem kogemus, et kuhu sina, Renate, Gerdi teatrikeele paigutaksin. Mehlis kirjutas teater muusika kino veebruarinumbris just nimelt sellest Renate Gerdi avangardsusest või kui pädev on avangardi mõiste kasutamine Renate Gerdi puhul ja, ja Meelis puudutas siin erinevaid märksõnu, mida on nagu lääne diaatrisselise triuuenduse või avangardsusega seostatud näiteks füüsilist teatrit või, või sellist demokraatlikku loomeprintsiipi või, või siis ka mingisugust selliste inimõiguste või naisõiguste eest võitlemist, mida kõike nagu Renata Gerdi lavastustes sellise iseväärtusena ei esine isegi sõna- ja füüsise vastandus ei ole tema lavastustes kuidagi nagu iseväärtusena välja toodud, vaid nad on pidevas dialoogis moodustavad sellise ühtse terviku, et Lea, kuhu sina, Renate, Gerdi teatri paigutaksid, sellisel avangardi ja peavooluteljel? Et mitte kohe vaidlema hakata, siis ma lihtsalt ütlen ära, et avangard ja peavool on minu jaoks praegu väga segased mõisted. Mõnes mõttes asendavad teineteist võib-olla. Ja see on lihtsalt harjunud sõnakasutus ja ma tunnen liiga vähe seda uuemat tantsuteatrit et hakata nüüd kedagi kuhugi paigutama. Ma mõtlesin just vastupidi. Et minu jaoks on teater igal juhul füüsiline ja teatel igal juhul visuaalne, ma saan aru, et peab teatud teatetüüpide puhul ühte või teist rõhutamast, noh mingid terminoloogiat me peame ju kasutama. Aga ma pigem ei kasutaks seda. Ja kuna ma olen näinud Senate lavastustest ainult seda koon, Ma ei tea koonu kuidas ta peab käänevad siis on mul võrdus lugenud olen kõike, mis teised on kirjutanud isegi liiga väike ja ma mõtlesin, et äkki ma saan teha nii, nagu mulle mõnikord meeldib ja kuna Meelis on teinud niivõrd hea teoreetilise artikli, mida ma olen lugenud enne, kui see ilmub siis ma arvan, et ma võingi alustada. Nii et ma räägin lihtsalt oma esmasest muljest. Püüan seda kirjeldada, sest sageli on tegijad ja lavastajad öelnud nii, et räägi mulle, mida sa laval nägid ja mida see sulle ütles, et see on kõige parem tagasiside. Erinevaid siis viimases lavastuses tahe. Ja kohe hakkan rääkima viimasest lavastusest tahe sest see on teine Venate lavas, mida ma nüüd nägin. Nägin teda siis siin Kanuti Gildi saalis. Ja kuna kõik, mis Tartu uus teater teeb, on mulle seni päris hästi meeldinud või vähemalt väga huvitav olnud siis ma tahtsin tingimata seda vaatama minna ja kas sõnad teatrilaad, kui ma julgen nii-öelda lihtsalt sobib mulle? Võib-olla ma saan täitsa valesti aru, me ei ole isiklikult tuttavad, ma ei tunne, aga tema tantsijaid tean nüüd kavalehe pealt või kuskilt nimepidi. Aga ma olen ise teekski seda. Lähen, Kanuti, Gildi kenad noored inimesed annavad mulle koha kohe esimeses reas, ma loodan, et keegi mind millegagi selt avalt loopima ei hakka, sest niisuguseid asju tuleb teinekord ette. Ja, ja ma lihtsalt vaatan, mis on ja püüan kirjeldada, mida nad teevad. Sest seal ei ole ju midagi, mis oleks selles mõttes uudne või tundmatu, selles võttestikus, noh, varemgi on nii, et tegevuse ajal või etenduse ajal juba seal teisendatakse mööblit või mingeid asju või tulevad mingid kujud, kes midagi paigast nihutavad ja no see on ju harjunud asi, midagi imelikku seal ei ole, aga huvitav on see, et tuuakse sisse mingid kummalised kujud, jõupaberisse mähitud kortsutatuid, niisugusse, kaunis koledas, jõupaberisse mähitud. Ja nad tuuakse sisse, asetatakse kuhugi, üks neist on isegi üsna väikses karbis ja kuidagimoodi saab sealt välja. Ja mul hakkab juba huvitav rahvas saalis naerab. Ja ma püüan noh, et võib-olla ei ole päris kena naerdaga, tegelikult naeran ise kaasa, sest see on ju vaimukas, ma ei tea, kuivõrd naljakas, aga, aga see on vaimukas ja põnev on vaadata, mis sellest nüüd järeldub? Need, ma ütleksin, lubasin, et ma ei lähe oma mälestusse tagasi, aga mul siiski tuli meelde, et oli viidingulie rätsepal kunagi üks tore näidend olevused. Ja ma nimetaks neid kujusid, kes seal tegutsevad, selles lavastuses ma tahakski. Ta olenditeks olevuste, eks. Ja et need olevused hakkavad pikapeale ja seal on päris palju tahet, kui ma nüüd seda sõna Ta on ennast välja murdma sellest pakendist, mis ümber pandud. Ja nad saavad sealt välja ja, ja siis jätkub mitmesugune liikumine. Aga me näeme väga harva nende nägusid. Või noh, korraks niimoodi, eks näeme, ja siis nad hakkavad juba kasutama mingeid maske seal juba alguses oli nii, et käidi mingite suurte lillehuntidega, mis olid neil pea. Ma isegi ei ütleks, pea ümber, vaid lihtsalt nagu asendasid pead. Nii et kogu aeg oli midagi, mis varjas nende tegelikku reaalset olemust. Ja asi läheb lihtsalt pikapeale veel huvitavamaks ja see, et publiku enamasti ikkagi naer On täitsa õigustatud, mitte ainult sellepärast, et naljakas vaidlust leidlikkuse pärast, noh tore on näha, mis seal kõik on leiutatud. Vaimukad, naljakad inimese või olevuste kujutamise nägemisviisid, ütleks, et isikupära on üsna taandatud seal algusest peale. Isegi kui neid maske ei oleks, ma ei tea, mis siis oleks, sest kohe nüüd järgnevad loomamaskid. Ja siis tulevad loomamaskid on sümpaatsemad, kui kui ma nüüd niimoodi väljendunud ei kuulu üldse lavastuse hindamise hulka, väid lihtsalt mulje. Loomamaskid on sümpaatsemad, need inimmaskid, niisuguseid nupulikud ja kuidagi üritatud Need tekitavad mingi ebameeldiva mulje, ma ei oska seda sõnastada minnes, sest järgmine etapp minu meelest oli järjekorda võib-olla kohe ei mäleta. Ta oligi see inimmaskid, nii et esita enda nägu, lisandub korraks, ainult vilksatab sealt vahelt ja juba siis tuleb midagi asemele. Aga pikapeale hakkavad selguma mingid vähemalt mingid vahekorrad jänes ja hunt, siis need, see teine paar loomi, ma kardan, äkki ma ei oska maske ära tunda, oleks nagu onud, rebane ja hirv või midagi sellist. Aga nende kohe hakkan jälgima. Ahah, mis nad nüüd teevad, kas hunt hakkab jänesest ära sööma? Ei hakka, jookseb talle järele küll ajata taga, vahepeal, aga absoluutselt puudub see niisugune meile harjunud mulje, et noh, kui juba hunti juurde sisene, säärase ei see ja see paar jääb üldse kehtima, see on nii kasvult nagu natukene vaiksem ja eriti mis jänest puudutab, niisugune hapram paar ja see paari jääb minu meelest edasi ka kõigi muude metamorfoosi juures, enam-vähem jäävad nad. Kui on üldse mingi paarisolek, jäävad just nemad, aga teised on nagu jõulisemalt, üks on pikem, see on siis hirv. Ja ja teine on jõulisem, isegi ma hakkasin juba kahtlema, andeka rebane vist ikka oli. Ja looma käitumist ei rõhutata seda, kas mees- või naissugu, mis seal all on ka üldse mitte, see on nähtavasti ebaoluline või oletatav ja kerge eksida, sest ka seksuaalsust minu meelest ei rõhunud, Data, isegi kui väliselt mingid poosid või asendid võiksid juhtida nende mängus aseksuaalsed, sest see pole olenditele oluline üldse. Nad võivad olla agressiivsed, nad võivad ennast kehtestada, aga see tulemus on nagu ei vii kuhugi. Nad teevad ajuti koostööd, sest mõningaid põnevamaid kombinatsioone liikumistest ei saaks lihtsalt muidu teha. Siis kui nad teevad seal seda, mis meil kooli gümnastikas nimed Läti püramiidis, vanast lähevad kõik üks otsa üsna niisugusel kõikuva alusel. Siis nad peavad ikka väga koostööd tegema ja, ja arvestama üksteisega. Ja sellepärast ma jälgingi, mis nad nüüd õieti teevad ja midagi hakkab sealt välja kooruma. Ei ole indiviide äratuntavaid, aga on inimvahekorrad küll äratuntavad mingisugused situatsioonid ja inimvahekorrad, mida võib täiesti ära tunda seal, kui nad lõpupoole juba hakkavad neid sama jõupaberi paanidest tervet lava hakata, maja laotavad neid ja lõikavad parajas pikkusesse ja siis on kohe näha, et üks on aktiivne ja teised nagu loiult. Noh et las teeb ise siis, kui ta on selle asja päev. Ma ainult kirjeldan seda muljet, mis jääb. Kuidas see mõeldud oli, pole mul aimu. Ja niisugused asjad, mida inimesed elus palju teevad, seda need olendid täiesti ka näitavad meile manipuleerimist ja inimsuhteid üldse inimvahekordi, need on äratuntavad. Ainult et kes see inimene on, vaat seda ma ei tea selle järgi, mis ma olen näinud, tundub, ainult, et otsitakse ennast, otsitakse mingit eesmärki, mingit väljapääsu. Võib-olla olemasoleva, et kõik on kõhkvel, põnevad äraspidised, kehakonstruktsioonid kas üksi või kahekesi, kus pole üldse selge, kus mingi kehaosa inimesel üldse asetseb. See võiks olla hästi koomiline, see mõjub isegi natuke tsirkus trikidena. Sest noh, tsirkuseelemente on seal igal juhul mitmel pool ja need on väga leidlikult ja osavalt kasutatud. Aga esimese koomika efekti järel imbub mingisugune õõvastuse või, või niisugune võõrastuse tunne ka saali. Aga muidu tähtis on vist ka see, et kogu selle aja peale, mida ma nüüd püüan kirjeldada. Me oleme publikuna kuidagi ka puht kehaliselt sisetundelt esitajatega seotud, see on asi, mida ma olen tundnud ka väga intensiivses balletilavastuses. Et nad nagu ühesõnaga minu sees, ilma et ma iseendale aru annaks, toimub see samba, mis laval on ta, nad tõmbavad endaga kaasa. Nii et see meie nagu me tavapäraselt oleme loidja ja istumisaldis publik ta tegelikult sisemiselt, kui seal vähegi tundlikust, minu meelest läheb nendega kaasa mingid nähtamatud niidid, tirivad meid, kui laval on mingi pingeline situatsioon. Ja jah, ma ei kommenteeribki seda, minu ost, institutsiooni, vastavad materjalid ja ka inimkeha on siin, materjal on küll füüsiliselt konkreetsed ja tuttavad, kõik, mida seal kasutatakse laval. Aga samal ajal kõik seal laval on kuidagi taandatud ja aimata tähendused kustuvad või kustutatakse paljud võtted. Ta on üsna tuttavad inimestele, kes natuke Euroopa või gaase teatrit näinud on, kõik see must mustal ja, ja sellega mängimine ja esemete ümberasetamine või konstrueerimine publiku silma all, millest ma juba rääkisin. Kuid kasutusviis selles ruumis selles omailmas, vot siia sobib see looduslooline termin minu meelest väga hästi oma. Ei sest sellel aastal on oma ilm, see kasutamine on originaalne ja mõtestatud, kuigi noh, nii nagu ütles Alliksaar, et mõte ei peagi selguma, praegu tähendab mõte on, aga ega ta ei selgu veel meile, aga me tunneme, et on olemas olevuste enese tühistamine, absurdihuumor, must huumor, tegelikult see ei kao kuhugi. Aga elu absurdi mingi ennast toetav või ennast kinnitav isegi omaks ei ole vist selle loo lähenemisviis, glo jutustamine tava mõttes loomulikult siin puudub, mis ei välista, et inimliku olemasolu ja kaduva inimolemuse üldistavam lugu kusagil la kõiksuses virvendab minu jaoks vähemalt. Aga väga isiklikest assotsiatsioonidest ometi päriselt ei pääse. Sest me oleme harjunud otsima ju tähendust süvenevas ebakindluses. On see siis identiteedipuue, millele vihjatakse. Naer hakkab pikapeale vähemaks jääma, lavastuse vältel liiva värvi jõupaber katab lõpuks siis kogu lavakasse on kõrbeliiv, on see kõrbemmer. Aga see värv ei ole kõle, kõle on ainult see lõpu jäine, lumine valge väli. Ka see hulkuv polaarrebane, kes on muide vastandina kõigele muule, mis seal laval toimub, väga eesmärgistatud tamist hiirejahil ja nagu sai ka midagi kätte. Kas meie vaatajad saime samuti või saame samuti isegi siis, kui pole osanud otsida midagi sealt kätte, no tahaks loota. Ja kusagilt täiesti niisugune ikkagi üks isiklik kiiks hakkas selle liiva värvi paberi puhul mind kummitama üks vana rahvalaul, kus siin meie seltsis selle aasta jumalaga teab, kus tuleva aasta muistmeist liiva liidetakse ja nii edasi hakkas kummitama ei saanud midagi parata, palun vabandust. Nagu kuulusi, alustati krabisevat võrdsus jõupaberiga ja kummaliste kujudega, milles tahetakse ja tahtejõu toel välja päästaks, nagu öeldud ainult kuhu, kust see välja on, kuhu nad pääsevad? Lõpuks on peituvad sellesama jõupaberi alla ja liigutavad et Aleksei heina börsi kõigutav tuul seal liigutavad nööri pidi mingeid tehnoloogilisi Vend, diktaatoreid või asjandusi, ma ei tea, nagu tehnoloogia mängu tuleb, on mul vähem huvitav. Inimesed on huvitavamad. Aga mingi kummaline mõte, et sulanduda, kaduda, sulada loodusesse kui elust väsid. See oleks üks igatsetud väljapääs. Aga siin vist ei kõnelda sellest. No igatahes, võimalus otsida mõtted on juba iseenesest üks lohutus. Aitäh Lea sellel alal kirjel seest tulles tagasi korraks selle juurde, millest Madis alustas, Renate keerd, siis avangardist sina, Leaga kirjeldasid väga erinevaid selliseid mittetraditsioonilisi sõnateatris, mitte nii levinud väljendusvahendeid, kujutus, vahendeid seal paberitesse mässitud inimesed ja, ja tehnoloogiliselt vigurid ja sellised tsirkusetrikid lausa, mis nad seal oma akrobaatilisi numbritega need näitlejad esitavad, et et kui Madisson küsis, et kas keerd on ise tahtnud ennast pidada avangordiks ja sellisena paratamatult läbi kukkunud, kuna inimesed armastavad ta teatrit, et siis mulle pigem tundub, vaadates lihtsalt või kuulates temaga tehtud intervjuusid, et ta ise ei defineeri ennast kuidagi mingisuguse teatri uuendajana vaid ja täiesti eirates igasuguse avangardi ja peavooluvahelist pinget, nagu ongi ajanud oma asja ja selle tagajärg ongi see, et on suutnud vähemalt ühe osa sellisest kaasaegsest tantsuteatrist tuuegi peavoolu sedasamast kunstilisi kompromisse tegemata. Teater on ühtaegu kaasaegne ja publikusõbralik, aga ühtlasi publikusõbralik, aga mitte rahvalik, et seal ikkagi on tema nendes kujundites ja lähenemistes on ikkagi sellist kõrgkunstilist nüansseeritust. Et ma ise mõtlesin mulle kujutavast kunstist, millegipärast keerati teatrit ja ka tema neid erinevaid installatsioone inimskulptuure seal laval vaadates ja seda kohati groteski vaadata. Meenub mulle kujutavas kunstis Kris Lemsalu, kellel on samasugune veidi sürreaalne kujutlus, viis kujutuslaad ja samas ka sarnane sünke huumorimeel ja, ja mis keerdi puhul veel on minu arust iseloomulik, on see tema oskus või mitmekordne anne vallata ühel ajal sõnakunsti kujutavat kunsti ja siis lavakunstivahendeid Ta oskab neid vahendeid kombineerida nii et näiteks keset üht stseeni mingi keelend tõlgitakse tegevuseks. Ja siis tegevus omakorda suubub või moondub installatsiooniks või selliseks skulptuuris laval mingisuguseks laiemaks kujundaks, nagu leasin, tahta puhul kirjeldus selleks samaks lõpustseenis nähtud ruumiks, kus siis kogu maailm on jõupaberisse mässitud. Ehk siis kogu olemine on mingis mõttes nagu tahteavaldusena serveeritud seal. Tema teater ei ole poliitiline, nii nagu on füüsiline teater olnud eriti inglisekeelses kultuuriruumis. Identiteedipoliitiline ja ka selles osas on ta üsna erandlik, ma arvan ka Euroopa teatriväljal. Eks see poliitilise mõiste on üldse nagu meie tänase selle poliitilise teatri kontekstis ka nagu läinud hästi laiali, umbes samamoodi nagu me räägime performatiimsusest praktiliselt noh, ma ei tea, vähemalt kümnekonnas eri tähenduses. Ja just hiljuti rääkisin ühe-kahekümnendates aastates vaatajaga, kes oli käinud Renate lavastusel etendusel ja ütles, et ta ei saanud mitte millestki aru, kas oleks võimalik seda tõlkida kuidagi ja siis hakkasime seda asja seal harutama, et millest ei saanud aru või ja nagu selguski, et see tõrge tuli nagu kohe esimesel hetkel tundub, et selleks, et mingisuguse kontseptsiooni või sõnumi või, või mingisuguse abstraktsiooniga nagu Renate Gerdi lavastusele minna, et see võib tõepoolest kokku kukkuda. Aga selleks, et nagu see poliitilisus enda organismi kaasata, selleks tuleb kõigepealt suuta just nimelt vaadata seda täiesti puhta lehena niimoodi kirjeldavalt. Et selleks, et seda lavastust, et sellega suhestuda, tulebki enda jaoks kirjeldada, et nii rebase maskiga tüdruk ronib hundimaskiga poisi otsa ja läbi nende kirjelduste läbi nende tegevuste endast läbilaskmise saab see sõnum avaldada, et koon oli minu jaoks isegi nagu kuidagi lõikavama sõnumiga suurema üldistusega, kui jah, võib-olla natukene kergemini sõnumile taandatav tahe. Aga jah, et see füüsiline dominant ja, ja tõepoolest see julgus või siis võti mitte seda rafineerida või mitte. Et loomulikult selle taga on tohutu töö, tohutu viimistlemine, aga ta mõjub ikkagi nagu selles mõttes viimistlematuna, et nagu Rustikaalsena või vot meelis sama artiklis mainisid ka sellist sõna nagu et kui Renate keerd on avangard, siis see on selline ürgavangard, et et võib-olla see on siis jah, midagi sellist tõepoolest nagu kuidagi orgaanilist. Et sa pead sellega kokkupuutes astumiseks kõigepealt mõtlema ennast, sellesse olukorda, kus sa neid samu liigutusi sooritada. Selle viivistlematusega seoses kaasaegses etenduskunstide maailmas on üks seltskond eriti noori selliseid teatriinimesi või etenduskunstnikke, kes tulevadki lavale lööma peamiselt nunnufaktoriga. Et selline kohmetus ja, ja oskamatus ja armsuse nii-öelda argument laval, et see peaks justkui välja kandma kogu lavastuse, et Gerdi puhul noh, mõnda võib ka ehmatada tema jõulisus, millise enesekindlusega ta oma neid trikke seal laval teeb, aga Gerdi puhul on ju teada, et isegi kui see, mis seal laval näib sellise nii-öelda elava või hetke sündiva katsetusena, et ka seal on taga tegelikult tohutu suur töö ja kui sa neid kehasid vaatad, eriti nende kompanii nii trupi väga treenitud kehasid kogu seda asja seal välja kannatamas pooleteist tunni jooksul laval, siis sa saad aru, et seal taga on tegelikult tohutu töö ja väga suur meisterlikkus isegi selliste stseenide puhul, mis tunduvadki selliste juhuslike või kohapeal ehku peale sündimata Tänavate puhul on alati mind huvitanud ka siis, kui ma ei ole lavastust näinud, aga loen arvustusi ja kõike tema mäng sõnade tähendustega, sest see on nagu mingi noh, see sõnataju ja, ja eestikeelsete sõnade kasutusvõimalused ja see on iseenesest juba mingi väärtus ja huvitav ja tantsukunsti võib-olla eriti et see mängu tuleb. Aga tahe on muide üks keerulisem sõna selles mõttes, et jah siin on veel kõrvaltähendused, aga noh, neid ilmselt arvesse ei tule, et mõnikord öeldakse, kui keegi teeb mingi hea asja või hea loo, et oh, vot see oli just tahe lugu. Või minu lapsepõlves öeldi ka veel hea maa leiva kohta, mis ei olnud kuivanud, aga ei olnud ka pehmetvat leib, on tahe või tahke. Et see on üks asi, aga seda siin vist silmas ei peeta. Ta, aga tahtejõud, jõud on siin ka kuidagi nagu mängus. Siis sellel on juba rohkem tähendusi ja jõupaberjõud, tahe, tahe sealt välja murda. Ühesõnaga, võib-olla siin on vähem neid mänguvõimalusi, aga võib-olla ma lihtsalt ei taju ära. Ma vaatasin nüüd tagantjärele, kui olin juba näinud. Kunagi alguses kohe oli Postimehes üks arvustuste lehekülg ja seal oli väga ilus pealkiri pandud niimoodi sõnad kõik lahkukirjutatud tahte kurbmäng jõupaberis. Väga leidlik pealkiri ja kuidagi klapib õhustes lavastusega. Nii et ma ei tea, kuidas teie seda tajud. Sest mul võib kuskilt jälle mälust, äkki hüppab välja mõni täiesti ebasobiv asi nagu näiteks tahte triumf. Te teate, mis on? Ma ei taha sellega kuidagi seostada, aga vot lihtsalt tuli pähe, ma ei saanud midagi parata. Aga asi iseenesest on põnev ja et see elu absurd, millele ka ju see lavastus vihjab, eks ole. Et see on ikka tugevasti-tugevasti seal olemas. Ja jah, kuigi ta ei näita õieti teed, võib-olla näitab, ma lihtsalt ei tunne ära sellest absursist välja pääsmiseni või pigem selle absurdi iga kohanemise eest, me peame ju selles absurdi sed asjana. Rännak keerdi lavastus, meetod ise on noh, võib-olla kaasaegsetele, loomingulistele truppidele, harjumuspäratult selline diktaatorliku, et kuna ta on selline üks väheseid tavalised autoreid meil Eesti teatris, kes teeb alates heli ja valguse ja lavakujundusest kuni siis konkreetsete detailideni näitlejatöös selle lavastuse nii-öelda oma peas ise valmis näitlejate abiga, et siis siis võib olla üsna keeruline sulanduda tal mingisugusesse loomingulise grupi rühma, kes on harjunud natuke demokraatlike avastusviisidega. Et sellepärast tuleb talle kindlasti kasuks, et tal on see enda käe järgi välja kasvatatud kompanii trupp varnast võtta, kes lisaks sellele, et nad tahavad teha, mida lavastaja tahab, ka suudavad seda teha. Ka igas rühmatöös on ikkagi vajalik üks, kes selle asja vormistab. Ja kui see on jäänud vormistamata, siis tavaliselt need ongi mingid laialivalguvad ja ilma erilise tähenduseta rühmatööd. Ja siin on igaühel on oma meetod ja tema meetod igatahes töötab ja ta on seda põhjendanud ja ja õigustanud. Aga läheme siis nüüd natukene teise valda käisime vaatamas ka Vanemuise teatris Tiit palu uuslavastust Medeia. Kui me Renate Gerdi puhul rääkisime sellisest teatavast esteetilise taotluslikkusena viimistlematusest või Rustikaalsusest siis Tiit palu jällegi oma otsingute teel on ju temagi teinud erinevaid erinevaid katsetusi, ta on suutnud nagu mingisuguse perioodi otsingud vormistada kuidagi täiuslikult ära. Kas täiuslikult, aga ütleme terviklikult. Et Tiit palu on ju alati olnud selline dramaturgiliselt mõtlev lavastaja on lavastajaid, kes loovad rohkem intuitiivselt kõhutundega, püüavad õhust impulsse ja kuidagi annavad neid meediumina trupile edasi. Ma ei taha nüüd kasutada seda konstrueerimise sõna kuidagi negatiivses tähenduses, aga, aga mulle ikkagi tundub, et Tiit palu hästi palju loob niimoodi omaenda vaimusilmas või töölaual valmis. Ja mõnikord võib juhtuda, et see näitlejaga kokkupuutes on natukene võib-olla elutu või, või semiootika paistab sealt alt nagu väga välja. Mõnikord on just tugevus see, et see dramaturgiline aluskude on, on nii tugev, et näitleja põhiülesanne ongi see laval elustada. Nüüd Medeia puhul on eriti nauditav see, et see Antiik-Kreeka teema. Meil ei ole ju selle eestikeelset tõlget olemas, noh, müüdina on ta ju mitmes versioonis ka Antiik-Kreeka teatris läbi mängitud, aga noh, ilmselt siis see kõige tuntum või ajalukku läinu versioon on siis euripiidesse oma. Et meil seda ju eesti keelde tõlgitud ei ole, aga Tiit palu on ilmselt siis kõige rohkem euripiidesest lähtuvalt aga veel erinevaid kõrvaltekste ja tõlgendusi kaasates loonud täiesti oma teksti, mis on täiesti ka nagu näidendina lugedes. Hästi nauditav poeetiline tekst. Ja võib-olla see loo loo esiletoomine ongi nagu üks asi, mis mõjub vaatajaid tänase päevateatris omamoodi avangard sõna, et eks see klassika tõlgendamise teema, millest me siin ka eelmises saates rääkisime eks esitab nagu iga ajastu lavastajale väljakutseid ja tihtipeale me kuidagi mõtleme sellest, nii et kas näidend oli toodud kaasaega, kas ikka lavastaja tundis ära, et, et need poliitilised probleemid, mis olid seal Medeia ja kreooni suhetes, et need toimuvad ka tänapäeva poliitikas ja loomulikult klassika ongi sellepärast klassika, et see peab kõnetama erinevaid ajastuid. Aga teinekord tundub see, kui me kuidagi hästi üheselt otsime viiteid tänasest päevast, et see nagu ühtlasi ka maandab midagi ära või see nagu võtab juba võimaluse minna selle poliitskeemi või eksistentsiaalse mudeli sisse. Me lihtsalt tunneme teatris ära tänapäevased korruptandid ja poliitilised lurjused ja nagu sellest äratundmisest justkui juba piisaks, aga noh, kunsti ülesanne usun, on siiski kuidagi. Mitte nüüd võib-olla ise maailma parandada, aga anda vähemalt tegijatele ja vaatajale mingi impulss, mingisugune tunne, millega vaataja läheb teatrist välja. Kas see Katarsis nüüd võimalik on või, või mis see Katarsis on, see on omaette teema, aga vähemalt see, et sa lähed teatrist välja ja sa kannad seda impulssi natukene vähemalt natukene aega endaga kaasas. Sa mitte ei seostanud seal laval neid tänaseid kurjategijaid, poliitikuid, pilastajaid ja, ja muid tegijaid laval nähtutega, vaid sa nagu tõepoolest siis tunned neid ära ka elus ja mis veel olulisem võib-olla iseendas. Tiit palu nagu läks just nimelt teist teed või ta nägu lähtus tänapäevast, hakkas omaenda tänapäevas looma täiesti omaenda autori teksti Medeia müüdi ainetel kusjuures isegi see lavaline võti võib jätta mulje, et esitataksegi seda antiikset dramaturgiat. Aga tegelikult ta liikus just nimelt nagu siit tänapäevast kuhugi sinna, sellesse sinna müüdi suunas, et tuua just nimelt see lugu esile, et see oli selline hästi puhas, hästi nagu heas mõttes steriliseeritud ja destilleeritud välja säilitatud mudel, et saada aru mitte sellest, et tänapäeval ja antiik-Kreekas olid sarnased probleemid, mis on ju ilmselge vaid just nimelt selles, et kuidas see probleem, kuidas mudel töötab meie igapäevases elus, et minu jaoks oli nagu isegi see selline natukene võib-olla intrigeeriv või selliseid esmaseid assotsiatsioone tekitav võte, see, et ka meestegelasi mängivad naisnäitlejaid andes koheselt ju alust erinevateks spekulatsioonideks, et kas seal oli mingisugune soo kriitiline või, või soorolle tühista funktsioon, et minu jaoks isegi nagu see ei mõjunud sellise poliitilise aktina vaid toimis pigem just selle puhta lavalise labor toorse situatsiooni loomise teenistuses, et kui muidu Jason ja Medeia või Treoonia Medeia laval suheldes olles erinevast soost näitlejate poolt kehastatud võib tekitada tahes või tahtmata igas olukorras mingisuguse lisa seksuaalse pinge lavale, mis teatud puhkudel ongi nende inimlike traagiliste konfliktide allikaks, aga mõningatel puhkudel seal on nad ka lihtsalt selliseks tasuta kaasandeks. Et siis palu oli justkui need välja puhastanud, et küsimus ei ole mitte selles, et ta tahtis soorollide väliselt näidata inimsuht Teid kui selliseid vaid ta lihtsalt kaotas lavalt ära sellise hormonaalse müra ja aitaski just nimelt meil sellest antiikset loost paremini osa saada. Aga Meelis, mis mõtteid sinusse? Tekitas selle hormoonide osas kohe vaidlen sulle vastu, aga esmalt tahaks tõesti tunnustada Tiit palu suurepärase lavateksti eest. Et see oli keeleliselt väga nauditav. Seal ei olnud mindud keeleliste kujundite või ka sõnamängudega liigse genitlemise teed, vaid ka valu, poeesia, mis seal täiesti isikupäraselt välja joonistus, oli sellist võluvat askeesi, väärikat vaoshoitust. Mis nüüd puudutab Travestjat seda, et kreoon Külliki Saldrana või siis ka Merle Jääger Jaasonina olid tegelikult ju naisterahvad argielus. Et siis mina sellist nii-öelda hormoone neutraliseerivad toimet seal väga ei märganud, seda oligi raske märgata. Esmalt Külliki salda väga avara dekoltee tõttu mis oli selline rõhutatult avar ja kuningas kreooni. Selline efektne püst sundis mind kui vaatajat vaatama kreooniga mehena, mitte ainult et inimesena ja Merle Jäägeri ja see on tema puhul tõesti see väga olulist rolli mänginud, kas tegemist on naise või mehega, sellepärast et palu tekstile võib-olla üks etteheide, et see Jasoni oma ilm ehk see elusaatuse tunnel, milles ta liikus, oli aetud, nii ahtakse kuidagi klišeeliku keset jääger oma esitusega kui ka siis tiit valu oma tekstiga tõmbasid kogu meessoole ikka korraliku vee peale. Selle ürituse käigus jääger oli laval väga mitmetahuline ja huvid ja elab seda mehe tüüpi, kelle nimi võiks olla, tahan mitu korda purjekaga ümber maailma sõita ja sina naine ära õienda esitades, kuigi ta vahepeal jah, kippus millegipärast kõõluma selle lavakujunduses oli teadupärast üks köis keset lava, mis oli seotud suure tuulekella külge, kippus ebakindlalt seal kõõluma selle köie küljes ka puhkudel, kui sa ei olnud sisuliselt motiveeritud, aga sellest jäägri nii-öelda mitmetahulisust elavast esitusest hoolimata. Ta oli see Jaansoni ühekülgsus kuidagi igav. Et Medeia, kes siis oli ju pagulane immigrant Korintose Siidses korintoses ja mul on väga hea meel, et palu ei hakanud seda kuidagi rõhutama, et see oli kuidagi taustateadmine, et ta on seal, et Medeia võrreldes jäägri Jasoniga oli märksa mõistlikum ja garantiiks ses mõttes märksa valgustatum ja tragöödia, likum olend, et tema ka need julmad valikud. Mis ta teeb siis pärast seda, kui Jason on ta hüljanud tappa oma lapsed ja siis põgeneda. Et ka need tunduvad olevat valgustatud mingisugusest suuremast eluloogikast kui see heasoni pimetung, mis ajas teda lihtsalt, nagu sa ütlesid, hormonaalselt ummikusse. Et Maria Annus leiad minu arust mängib ka sellise meeldiva vaos hoitusega, et temas on just selline mingisugune üle-elusuurune, naiselik tarkus, poeb tema seest välja, nii et ma kindlasti ei ütleks, et seal see sooaspekte Travesti aspekt kuidagi pingeid ei tekitaks. Minus tekitas see neid üsna ohtrasti. Kui näitlejatöid vaadata, siis mulle kõige üllatavamalt heas mõttes mõjuski Kärt Tammjärv, kes kuidagi energeetiliselt hoidis kogu seda asja seal koos ja rütmistas. Tammjärvel on väga isikupärane, selline intonatsioon tavapäraselt, mis rollides ka läbi lööb, aga seal ta rääkis kuidagi hoopis teises helistikus kui ülejäänud näitlaskond teha, kui ta ise tavaliselt mitte, eks staatiliselt, aga samas kuidagi nagu tõstetult, nagu koorile olekski kohane hästi ja samas hästi fokusseeritud. Et tema tegelaskujus oligi midagi sellist väga empaatilist, isegi õnnistegijaliku, et ta üritas inimesi ja neid tegelasi nende valikute eest siis hoiatada ja nende tagajärgede eest aga üha süveneva asjatusega muidugi. Ja ma tahaksin ka seda koori rolli Kärt Tammjärve kehastuses just esile tõsta, et nii nagu juba euri piides, ise ju võrreldes oma eelkäijate Aifilose ja Sophukesega oli mõnevõrra võib-olla meta teatraalsem, et kui tema eelkäijad nende jaoks traagiline kangelane koos oma traagilise süüja traagilise vastutusega olid võib-olla sellest nende kontekstis juba enesest veel enesestmõistetavad siis euro õpilase puhul on ju on ju just nimelt räägitud sellest, kuidas see suur üleisikuline traagiline aspekt laskub nagu rohkem sinna inimpsüühikasse või mikrokosmosesse ja on ju räägitud tema puhul isegi sellest, et ta on nagu selline melodraama eelkäija just oma enama psühholoogilisusega ja ka see koori roll. Eks antiigis ju koor suuresti vahendas publikule infot sellest, mis toimub või mis taustainfot peaks nagu vaataja valdama siis nüüd Tiit palu lavastuses tammjärve koori tõepoolest, suhtles erinevate tegelaste vahel ja sugugi mitte nagu objektiivselt ja neutraalselt, vaid pigem isegi nagu intriigile kaasa aitavalt jah, tõepoolest mõnele mõistust pähe panna, üritades mõnda, aga jälle justkui nagu natukene ahvatleda selt see, see koori inimlikustamise või psühholoogiseerimise moment tuli seal esile. Aga just see suund sellest võib-olla tänapäeva inimesele natukene arusaamatust, tragöödia, kangelase vastutusest, et kui sa, sa vastutad mingite asjade eest, millest sa nagu ise ju otseselt süüdi ei ole, aga samas sai, apelleerin, sai, sai, kaeba kohtusse või sa ei lähe kuhugi kaebama. Su elu on liiga raske nagu tänapäeva dramaturgiliselt tegelased, vaid sa võtad selle süü omaks ja kannad selle välja, et sellega on just nimelt selle tõlgendamise taak, et kuidas seda sisendit tuua, tänapäeval ei ole vaja ju kaugelt otsida neid mehi, kes ütlevad, et ma tahan kaks korda ümber maailma purjetada ja sina, naine, ole vait ja samamoodi vaadates reporterit või krimiuudiseid leiame ka neid lapsevanemaid, kes tapavad oma lapsed, tähendab hästi lihtne oleks tegelikult need mingisugused valusad sotsiaalsed paralleelid sinna tõmmata, aga see oleks juba ikkagi selle teema mingisse nišši taandamine. Et palu on nagu just nimelt nagu lähtunud sellest tänapäeva vaataja vaatepunktist, aga püüdnud siis just nimelt sinna tagasi minna, et püüda siis sellisel steriilsel puhtal valgel ringikujulisel amfiteatri laval natukene anda, mõista, mis tagamaad võisid olla nendel müütiliste aegade inimestel, kui nad samalaadsete probleemidega nagu kokku puutusid. Mulle väga meeldis just see esteetika, lavaline puhtus millega siis just nimelt selle probleemi nagu dramaturgiline kude niimoodi vaataja ette asetati. Aga jah, et sellised puhtuse esteetikaga on, on alati ka mingisugused oma ohud, et seesama tuulekell, mida Mailis mainis, et ja kuhu siis jah, võib-olla mõni näitleja nagu natukene kinni kippus jääma mõnikord, et et see kell sümbolina oli selge, tähendusega ja loetav. Aga sellisel puhtal valgel laval puhta valge esteetikaga hakkab võib-olla iga müra ka nagu rohkem kõrva kriipima. Tragöödiaid annab tänapäeval lavastada niimoodi, et laval sõidavad mootorrattad ja me tunneme seda bensiinilõhna ja, ja näeme poriste saabaste jälgi. Aga ütleme seda teistpidist teed minnes, võib-olla selle lavastuse puhul oleks ka saanud veel natukene rohkem nagu läbi tajuda seda lavaruumi mis punktis, kuna seal nagu iga žest iga pill tõusis esile, ta ei olnud millegi tsitaat, vaid ta oli nagu selline olemuslik žest või pilk iseenesest siis nokka, iga heliniga samm, iga plaks võib kas siis minna sinna müütose üdini või siis mõjuda mürana ja nagu meie tähelepanu hajutada, et. Mulle teeb see just sageli nalja või siis mõjub kõnekana, et kui on mingisugune väga selline üldiselt ülede, klassikaline lavaruum ja siis selliste taevalike helide asemel järsku miski kolksub seal üldse, et see on minu arust sageli väga kõnekas ja tänuväärselt kõnekas, eriti siis, kui sa taipad, et see on olnud miskitviisi taotluslik, antud juhul ta vist ei olnud nimega taotluslik. Aga mulle meenus kuma Tiit valusid kunagist lavastust põletust ka sarnase olukorra kirjelduse juures. Arvustasin siis ma tsiteerisin seal Susan Sontag, kes ütles, et kannatuse kogemus, mis otsib kunstis väljendamist, puutub tihti kokku kunsti enda, sellise abitult vahendava materiaalse loomusega. Et minu arust olid just kuidagi tervistavad need hetked, kui see tuulekell seal neid suht abituid kolksatusi tegi, siis mingisuguse tohutu pühaliku, müstilise helifooni loomise asemel sinna lisaks siis kunstnik Eugen Tambergi tõesti suurepärasele sellisele eukleidiliselt arendale ja geomeetriliselt väga korrapärasele lavaruumile, millel olid väga selged jooned ja mis kehtestas oma väga selged mängureeglid kogu selle ruumi jaoks millega kontrastis minu arust ja mis natuke komplitseerib kogu seda sinu natuke võib-olla liiga pühaliku lavakujunduse käsitlus seal, millele kontrastiks olid loodud ju väga isikupärased ja kohati ka ülepakutud kostüümid tegelastele mis just isiku pärastasid neid ja ka nende valikuid ja panid võib-olla siis selle isiku pärastamise kaudu ka antiiktragöödia, mitte nii omaselt mingisuguse reaalse vastutuse nende enda valikute eest nende enda õlule. Ja nüüd oleme jõudnud oma saate lõpurubriigi nii teatri soovituseni, enne kui lavastust soovitame, kuulame ühte muusikapala. See muusika oli siis loodud Artjom astrovi poolt Ruslan Stepanov Vi lavastusele Nievee soomust, mida mängitakse Kanuti Gildi saalis. Huviline vaataja saab seda küll nüüd näha alles aprillikuus, aga tahame kindlasti soovitada seda vaatama minna. Ruslan Stepanov on oma koreograafi karjääri jooksul läbinud mitmeid loomeperioode, olnud ka pikalt Vanemuise koosseisus aga nüüd jõudis ta siis oma esimese soololavastuseni ja, ja võib-olla siis ka rohkem sellise nii-öelda kaasaegse etenduskunstikeeleni reklaamtekstides räägitakse tema lavastusest nii Soomest kui sellisest igavuse kui seisundi mõtestamisest. Ja kahtlemata sealt tuli siis tõenäoliselt tema algimpulsse. Aga miks mina tahan seda soovitada, on just see jällegi mingisugune tajusid puhastav või meeli säilitav elamus või toime, mida see lavastus endaga kaasa toob. Kui me vaatame mõningaid krimi või meditsiiniteemalisi briti kvaliteetsarju, kus on peategelaseks enamasti selline autistlik kas siis arst või detektiiv või politseiuurija kes järgib rangelt reegleid, et teised inimesed tema ümber ütlevad. Ole inimene ja vaata, mis toimub. Vaata, kuidas elu elu su ümber käib. Ta ehitab rangelt seda oma haiguslugu või seda kuriteo uurimise toimikut üles menetlustoimingutele ja reeglitele. Ja tee jõuab seeläbi tulemuseni, sel ajal, kui neid elus inimesi meeled petavad. Ruslan Stepanov mitte lihtsalt ei ütle, kõik on elus ambivalentne seal naguniigi, selge, aga selleks, et selles ambivalentsus natukene nagu orienteeruda, selleks tuleb luua mingisugune tugev karkass, mille peale saavad üldse tähendused ehitada, et noh, et, et võib-olla natukene nagu paradoksaalselt kolan puuritsedes võiks öelda, et et selleks, et probleemi lahendada ei tule mitte keskenduda lahendusele või noh, nagu tänapäeval me räägime sellisest efektiivsusest või tulemusele orienteeritus Est vaid sa pead tegelema probleemiga. Ja kui sa selle probleemiga piisavalt kaua tegeled, siis tuleb ka lahendus nii-öelda justkui iseenesest, aga pärast väga tõhusat tööd probleemi kallal, et minu jaoks Ruslan Stepanov Vi nii veel Soomest oli just nimelt selline tohutult esteetiliselt nauditav ja tähelepanuvõimet teravdav keskendumisharjutus, mille kaudu noh, kui me tahame selle igavuse kujundi küljes nii väga olla, et siis siis võib-olla tuletas just meelde seda, et igavus ei ole mitte nagu selline resignatsiooni seisund. Et võib-olla selles igapäevaelus selles infokülluse kontekstis. Me võime võib-olla igavust tunda just nimelt selle tõttu, et kõik asjad, mis meie ümber seda mürafooni tekitavad, on niivõrd ambivalentses ühekaugusel, et me ei suuda lõpuks nagu valikuid teha nende vahel. Aga see, kui me tahame nagu kinnitada oma teravikku kuskil kohas mingisse punkti ja hakata sealt kaevama, siis kaob ka igavus ja, ja kogu selle ambivalentsus keskmele ehitub ka telg, kus me seda oma igapäevast lugu läbi elama. Ma olen sinuga nõus, et kunst peaks teinekord pakkuma sellise elu tihendatud taasesituse kõrval ka pause ja eks Stepanov lavastas oligi selline paus, et kui, kui vaataja sinna saali satub, et siis võib jääda mulje selline, mille Ruslan Stepanov ise on jätnud ühes oma intervjuus, kus ta on ütelnud et ega tema ei tahtnudki väga lavastus tuua ka tema keha tahtis lihtsalt lavale ja, ja kohati vaadates lihtsalt seda sihitust, mis seal laval siis avaneb vaatajale, et kohati tundubki, et Ruslan isend nüüd koju ja siis keha Kuidagi kohaneb selle lava ruumilisel publiku ees, tehes siis läbi mitmekorduse mingisuguseid liigutusi kaasa arvatud siis imiteerides. Paranda mind, kui ma eksin, Kaseleiussein polti kuulsata võiduliigutust, mida ta alati pärast järjekordset maailmarekord tegi ja miskipärast kui sa räägid, et igale igale vaatajale kerib mingi oma lugu sinna üles, kuna Rus laanil olid jalas tossud ja ka Jamaica kollane spordisärk seljas, siis mul miskipärast Eriski lugu sõin poolteist, kes on pensionile jäänud ja kes ei oska oma suures üüratud luksuskorteris kuidagi kohaneda ja kelle keha samamoodi ei ole harjunud sellega, et ta enam nii-öelda ei domineeri või ei kontrolli olukorda. Just sein siis ei ole ise nagu oma kehalisusest veel üle saanud kuidagi ja endiselt see keha siis nii-öelda omasoodu toimetab, aga siis konkreetselt igavledes, kuna uusi maailmarekordeid enam püüda ei õnnestu, et sellise, ütleme pensionile jäänud kangelase lugu joonistus minu jaoks välja, mida väga kukalt täiendas Artjom, astrovi muusika, kui nii võib nimetada Artjom siis tõi esile seal erinevaid rütme ja häälitsusi, kolida sisesiis erinevates ruumides seal Kanuti Gildi saalis. Ja seal sündis ka omamoodi dialoog omavahel siis selle Stepanovile kehastatud jussein polti keha ja siis veel elus oma kohta otsiva Usain Bolti nii-öelda hinge näol, mis Artjomi muusikas avaldus. Ja Ruslan Stepanov ei lavastust, saab siis uuesti Kanuti Gildi saalis vaadata aprillikuus, aga loodan, et leidsite ka Renate Gerdi ja Tiit palu lavastustest enda jaoks põnevaid momente mille tõttu näidki vaatama minna. Teatrivahid olid täna Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Helivaht oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.