Minu nimi on Liis Seppel Ehin ja ma räägin ühe loo. Kui ma järele mõtlen, siis mure lukku. Ma töötan psühhoterapeudina ja ikka ja jälle satuvad minu juurde viienda ja kuuenda klassi lapsed poisid põhiliselt. Kellega on see häda, et neil on kolmandat veerandit matemaatika veerandihinnet kaks. Siis ma juba tean karta, ma tean, et viiendas ja kuuendas klassis õpitakse murdude teisendamist. Ma küsin, et mis õpetajaga juhtub, kui sa ütled talle, et ma ei saanud mõhkugi arujätt? Ma palun, et õpetaja räägiks veel. Boss ütleb, et õpetaja ütleb mulle, et kuidas kõik teised saavad aru, kuidas sina ei saa aru. Mina tunnen seda õpetajat ja mina lähen siis õpetaja jutule ja ütlen, et et ma avastasin, et sinu õpilane õpib teist aastat kuuendas klassis õpib murdude teisendamist ja ma kogemata avastasin, et ta üldse ei saa aru, mis asi murd on, ütleb, et üks viiendik on suurem kui üks kolmandik. Ja nüüd on hinge kinni hoidmise koht. Õpetaja ütleb mulle, et oli, kas arvad, et ma pole õpetanud või? Mina ütlen, et ma ei arva, et sa ei ole õpetanud? Ma tulin ütlema, ainult laps pole aru saanud, et äkki ta oli haige, kui jutt oli sellest, et mis murd on ja mida kirjutatakse murrujoone peale ja mida murrujoone alla. Aga võib-olla tal oli mingi mure või kõht valutas või Vitali unine või puudus üldse. Igatahes ta ei saanud aru. Ja siis läheb mu meel kurvaks, sest õpetaja ütleb, et et tema ka ei tea, mis teha ja mõned lapsed ei saagi aru. Meil läheb eriti kurvaks ja mulle tuleb meelde, et kui ma olin teises klassis siis juhtus niisugune lugu, et me õppisime juba teises klassis vene keelt ja pidime mõnikord diktanti kirjutama ja ja õppisime lihtsaid lauseid tegema. Ja ükskord oli üks kirjalik töö ja tsaariaegne vanahärra oli meil vene keele õpetaja ja tema perekonnanimi, oli Kärt. See vene keele õpetaja. Niisugune leebe vanahärra tuli ühel vahetunnil minu juurde ja puudutas mind õlast ja ütles, et palun tule minuga korraks ja aknalaua äärde, ma tahan sulle midagi rääkida. Ja mina läksin. Ja see õpetaja Kärt ütles mulle sõbralikult, et Liiet ma tahan sulle ütelda, et millal käib mähkis naq sea ees ja millal ei käi. Et see on väga lihtne, aga ma tahan, et sa kuulaksid, et ma ütlen sulle siis, kui tema midagi teeb, siis ei ole mähkis näki näiteks. On uudsitse, sea on, aga mähkis naki ei ole. Aga kui sa ütled, et ta tahab pida Foodset, Udzizza, vaat siis on mähkis nakk. Mulle jäi see praeguseni meelde ja ma võin vene keeles teha seitset sorti viku. Aga ma kunagi ei teetass ja ees mähkis nakk või mähkis naq puudub seda viga. Ja mõtlen armastusega selle oma vanahärrast vene keele õpetaja peale. Ja kui ma hiljuti oma koolis käisin, siis teate, ma mäletan seda aknalauda, mille juures ta rääkis. Seisime kahekesi ja ta rääkis mulle seda, ta rääkis minule minule täiesti eraldi ja üksinda ja ta ei pidanud seda seda koormavaks või raskeks, ta rääkis minuga. Ja see ongi kogu mu lugu, ma olen tänulik sellele õpetajale.