Teatrivaht. Tere teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk on jälle kaks nädalat teatrit vaadanud ja meie fookusse on jäänud kaks lavastust. Täiesti uus VAT teatris esietendunud Tanel Saarelavastus. Ja juba kaks aastat tagasi esietendunud, kuid nüüd maikuus uuesti mängimisele tulev ja sügavalt soovitatav paradiis, mille lavastas Lauri Lagle. Aga me alustame blow abist. Lõuap põhineb Michelangelo Antoniooni 50 aasta vanusel samanimelisel filmil, mida on eesti keelde tõlgitud enamasti foto suurendus, räägib see siis 60.-te lõpu tollasest popkultuurist. Keskmes on üks fotograaf, kes noh, ühe liinina kannab läbi kogu selle filmi süžee sellist krimilugu, ühesõnaga oma oma fotosessioonidel käies avastab ta ühel hetkel, et ta on kogemata pildistanud midagi kriminaalset. Ja siis kogu see järgnev tegevus tegeleb siis sellega. Mis see oli, kus on tõde, kus on illusioon ja selle 60.-te lõpu popkultuuri kontekstis on, on nagu esitletud seda pigem ka sellise laiema filosoofilise küsimusena, et et kuidas selle postmodernismi tärkamise ajal see illusiooni ja reaalsuse suhe, nagu omavahel toimus, kus üldse on tõde, kuidas tarbimine, jaa, tarbimisele mõjutamine kõiki neid valikuid suunab ja mida üks üks inimene selles rägastikus üldse teha saab? Tanel Saar loomulikult on tegemist hästi-hästi, pretensioonikas ja kaaluka ettevõtmisega ja selles mõttes ma saan nagu aruteatrist, kes oma turundustekste peab sõnastama väga niimoodi jõuliselt. Tanel Saare lavastuse pressitutvustus kavalehel on selline väga paljulubav. Mis ütleb nii, nii seda, et tegemist ei ole filmitõlgendusega kui ka seda, et just nimelt on kui ka seda, et praeguseks 50 aastat hiljem on kogu seda tüüpi situatsioonis inimestel palju rohkem kaalul kui oli Michelangelo Antoniooni ajal mis loomulikult loob väga suure eel ootuse ja, ja selle suure eelootusega ma läksin ka seda etendust vaatama. Pean ütlema, et ma ei saanud seal saalis istudes nagu seda täit elamust ja see ei tarvitse olla üldse nagu lavastuse nõrkus. Küll aga ma võib-olla püüan sõnastada nagu paar mingit küsimust, et milles võis asi olla. Et lisaks sellele Michelangelo, Antoniooni filmi noh kogu sellele esteetilisele ja ideoloogilisele, kontekstile või kontseptsioonile näib filmi puhul olevat hästi oluline just see, see meediumi osakaal see, et see peategelane, see fotograaf, kes asub, siis jäädvustama seda popkultuurset mitte allilmaga õhtu ilma või klubi ilma või seda tollal pulbitsevat mingisugust alternatiivset mõtet. Et Michelangelo Antoniooni ise annab seda otsingut edasi. Väga paljus nagu meediumile rõhku pannes, ta nagu kasutab filmikeelevahendeid selleks, et luua vaatajas seda taju. Et ühelt poolt me võime öelda, et blow abi puhul on tegemist sellise krimi või detektiivilooga, kus on, on olemas lai ja on olemas huvitatud osapool, kes tahab tõendeid kustutada ja, ja on mingi aktiivne otsing tõe nimel. Aga see ei ole her, kõlbuaro lugu, see on, see on lugu sellest, kuidas me nagu otsime tõde ja nii kui me mingisuguse järgmise pidepunktini komistame, nii kohe saame aru, et et see ei olnud jälle see või, või et me oleme tõest veel kaugemal ja minu arust Antoniooni nagu võib-olla oma filmikeelevahendeid rõhutades tahtis nagu näidata seda, seda meediumi olulisust just nimelt konkreetse loo jutustamise, et ma ei taha kindlasti öelda, et Tanel Saar oleks pidanud lähtuma samast mudelist või või oleks pidanud looma mingisuguse ekvivalenti siis teatrisaali või noh, ta ei oleks pidanud mitte midagi tegema, kui teda seal midagi käivitas ja erutas, siis mul oleks olnud huvitav näha just nimelt seda, mis oli see tema käivi ja paraku ma ei näinud, et teda oleks miski käivitanud ühe lisakonteksti. No ma ei tea, kui tähtis see on ja kui oluline see oli üldse nagu selle lavastuse sünni juures, aga vähemalt pressitekstides mainiti ära see, et see on Tanel Saare muusika ja teatriakadeemia, lavakunstikooli füüsilise teatri magistrantuuris ka seotud koolitöö. Nii ma sain aru. Kui see on nii, siis ma ei saanud aru, mis puutub sinna füüsiline teater ja lavaka magistrantuur, võib-olla Jüri Nael oskab seda seletada. Esteetiliselt oli minu jaoks tegemist sellise natukene kobava lavastusega, et kui noh, nagu enne öeldud, et etantoniooni kehtestas kino kui meediumi mõnes mõttes sõnumina niimoodi, et see peategelase eksirännak hakkas toimuma läbi selle meediumi, kesta miks mitte teha seda VAT teatri pööningusaalis, surudes kogu selle esteetika teatriga teksti mulle isegi kohati, kui ma seda lavastust vaatasin, mulle nagu tundus, et midagi on seal nagu nukuteatrilaadset, aga ma ei taha nukuteatrit solvata otseselt, et et see, see staatilisus, see tegelastele on psühholoogia ja samas öeldakse, et aga see ei ole tähtis, aga mis siis on tähtis? Kõike tehakse teatava sellise vihjena ja siis võetakse kohe tagasi, mis võib ka väga jõuliselt töötada, aga minu arust selles lavastuses ei töötanud. Pluss see muusikaline taust trummari näol, mis oli iseenesest väga hea võtta üks filmi, selliseid võtmestseene on ju see, kus peategelane läheb sinna ööklubisse ja seal toimub parajastiaatsbyrghi kontsert ja see helitehnika hakkab tõrkuma ja ja teatavasti üldse väga sihukse agressiivse käitumisega tuntud kitarrist Jeff Beck, kes tihtipeale laval läks närvi ja, ja ründas nii kaasmuusikuid kui instrumente hakkab peksma katki oma kitarri ja kõlarit. Et see, kuidas lavastuses on toodud trummimängu kaudu lavale see 60.-te mingisugune Touch või tõepoolest seal on nagu tunda seda noh, mitte et ma oleksin mingi tohutu trummimänguasjatundja, aga lihtsalt et see, kuidas kogu see 60.-te hõng tuleb Kristian Kallase trummimängu kaudu lavale, see loob iseenesest väga hea ühe vundamendikihi ja selle peale saaks ilmselt ehitada. Aga see, mida need Tanel Saar sinna ehitab ja kui ta räägib ka kavalehel sellest, et me igatseme pidevalt selgust, aga see selgus kaob nagu järjest rohkem ära või kui me seda 60.-te filmi vaatame sellises mõnusas vara, postmodernistlik, kus võtmes ja me näeme seal kultuurikoode ja mingisuguseid võluvaid vihjeid. Ja, ja kui me vahepeal siin oleme vaielnud, et kas postmodernism on lõpp lõppenud või ta ei ole lõppenud ja, ja kui on lõppenud, siis kuhu ta siis on suubunud ja, ja noh lisaks kõikidele väga paljudele muudele teoreetikutele ma ise olen hiljuti avastanud. Vähe sellest, et Alan Kööbi on kirjutanud digimodernismist ja ja üleüldse sellist postmodernismist kui postmodernismi lõbust. Et tüübil on ka selline huvitav autisti kontseptsioon selles postmodernismijärgses noh, taju ruumis, et selles mõttes, et see, et otsime tõde, aga kõik läheb järjest segasemaks, see on noh, nagunii nii selge sedastus. Et kui ma tahaksin juba siis kunstiteosega seda tõde kaasa jälitada, siis ma tahaks, et mul oleksid mingisugused kujundi kaudu antud tugipunktid, mis mind abistavad, aga Tanel saarelavastused puhul ma nägin selliseid katkestusi, katkestusi, katkestusi, aga need ei olnud nagu sellised katkestused, mis katkestavad mingit eelnevalt tekitatud pidevuse tunnet, vaid ma pigem ütleksin, et see oli üks pikemaid tund, neli kümnepikkuseid perioode minu elus, mis ma seal teatrisaalis vastu pidin pidama, aga meeliskuidas sinule tundus mina kuigi sellist piina börsi tundnud nagu sina seal, et ma ütleks tegelikult Tanel Saarele komplimendi, et see oli minu arust väga sujuvalt tehtud ja heas mõttes libedalt kulgev lavastusi, aga esteetiliselt, kui me räägime visuaalsest poolest ja lavakunstnik Pille Kose ja Eve Ormisson töös, siis ka esteetiliselt väga terviklik, detailideni läbi mõeldud ja, ja igati selge just visuaalses plaanis väga selge lavastus ja mulle väga ikkagi meeldis ka Markus Habakukk ja Kaiaskobloovi, nende kahe peamise tegelasliini Habakuk mängis siis sedasama moefotograafi kelle kaamera ette siis sattus juhuslikult Se Scobloodi mängitud filmis mängis Vanessale leib naine, kes siis jääb alla pahaaimamatult fotograafile vahele oma armukesega diste kohtudes ja pärast siis Habakuk põhitema tegelane pressib siis välja naiselt suguühte vahetuskaubana siis selle filmirulli vastu et need kaks tegelasliini oli minu arust väga markantsemalt välja mängitud ja samas minimalistlikud. Et selles osas mina küll ennast kuidagi näljutatuna ei tundnud nagu teatraalsus plaanis ja, ja mulle väga imponeerib Kristjan Kallase esitus, trummide läbiv kasutus oli täiesti õigustatud ja andiski võib-olla natukene seda teatraalselt nii-öelda sügavust kogu sellele lavategevusele ja lisaks sellele mängib Kallasega ühte kõrvalosa kunstniku, keda siis seesama moefotograaf petab tema naisega selja taga, et pidetu, nagu see hambakuketegelane ongi. Aga seda kõike öeldes selle sujuvuse taga muidugi kummitab üks hästi suur, aga et hoolimata sellest, et inimestele osavalt komponeeritud teosega on tegemist siiski kuidas öelda mitte niivõrd iseseisva kunstiteose, vaid vaid selle Antoniooni filmi variteosega. Et selle avastus aimab lavastuslikult üsna täpselt filmi järgi. Ja mulle lõi kogu aeg läbi lihtsalt see visuaalne mälestus kogu sellest filmist, mis on hästi jõuline, meeldejääv film. Ja ma ei suutnud neid kahte teost lahus hoida ja see tekitas sellise ütleme rahulolematuse või ängistus või kerge vastuolu, aga see vastuolu on mulle tuttav üldse enamike teatrilavastusi või etendusi vaadates teinekord ma arvan, et see on üldisem, näha, et me ju iseenesest aktsepteerime põhimõtteliselt seda tõdemust, teater jäljendab elu ja mulle tundub, et enamuses oma avaldumisvormides teater püüab jäljendada kunsti kui sellist, et ta on juba puhtalt meediumi tasemel, selline keel tõrgub ütlemast, siin parasiit kunstiliik, aga ikkagi selline kompunn erinevatest väljendusvahenditest ja teatris on täiesti OK laena siis erinevates kunstidistsipliin idest mingisuguseid väljendusvahendeid ja neid kokku miksida. Et kui selle tõdemusega leppida, et see on okei, kui teatrietendus ongi pelk vari mingist teisest olulisest kunstiteosest, siis sellise kogemusena ma arvan, ta oli üsna üsna selline toitav ja, ja selge ja huvitavale, et me ei, keegi ei ole siin selles mõttes uhad näinud seda lavastust süütu pilguga, ehk siis kui ta ilma selle nii-öelda filmikogemuseta lahti rullub, et mis sealt siis need nii-öelda kätte paistab. Aga jah, vastuoluline kogemus tervikuna. Aga seda huvitavam liha, kuidas sinul on sul selle filmiga kokkupuude ja kas nad kuidagi suhestasid või või olid dialoogis. Filmiga kokkupuude on minul väga vana ja kui mul ka oleks aega olnud, ma ei oleks vist hakanud otsima ja proovima uuesti vaadata, sest elu on näidanud, et kui hakata vaatama asju, mis kunagi väga su peale mõjusid, vaatad hiljem, aastakümneid hiljem siis ei ole enam see. Ja minu filmielamus, ma ei mäleta täpselt, mis see võis olla, aga seda filmima nägin. No kas 60.-te lõpus, millal tehtud on 66 või 70.-te alguses, nii et see on väga vana ajaliselt, aga see pidi olema niivõrd tugev mõju, et see jäi muidugi sel ajal me nägime vähem, meil oli võrdlust vähem. See oli üldse ime, kui said vaadata Stanton joonid Felliinit või Bergmanni nii enam-vähem puhtal kujul, st oli ka neid Nõukogude varastatud variante, mis näiteks olid mustvalged kusagilt sisse vehitud. Aga see oli küll ehtne, mida ma nägin. Ja Ma hakkasin mõtlema, et mida teater nüüd sellega saab teha, mul on meeles üldine atmosfäär, mulje mingites stseenides väga tugev mõju. Ja mingi niisugune ma ütleks, Antoniaani lõi sellise saladusliku kui see või sellise atmosfääri. Et tõesti kõik ei olnud selge. Ja ma ei kujutanud ette, kuidas seda saab. Kinovahenditega oli see väga-väga põnev, aga et kuidas seda teatris teha, ma ei kujutanud täpselt ette, aga ei hakanud ka ootama, et kas nad midagi sellist teevad. Eraldi probleem on c ma jah öeldes, mõned arvamused selle lavastuse kohta tahaks tõsta küsimuse, kuna ma ise ei jõua nii vähe vaadata, aga ma jälgin siiski vähemalt retsensioonis teiste arvamuste kaudu uuema ajalavastusi. Siis on niisugune tunne tekkinud, et praegu teatrid otsivad sellele tavapärasele postmodernismi-le ja ja ütleme, post dramaatiliselt teatele nagu mingeid veel uusi nüansse ja uusi väljendusi, kas vastukaalu või ma ei tea. Sest väga palju on hakatud mängima, ehkki mingeid klassikalisi teoseid, mida hulka aega ei ole mängitud, või tulevad nad kohe kava on see siis 20. sajandi klassika, nagu seal üsna palju on Tennessee Williamsit mängitud nüüd viimasel ajal. Nüüd on kavas ja vist juba ka välja tulnud Vanemuise Biederman ja ja kõige huvitavam oli see, mida jälle vaatama ei jõua. Tartu mingi festival, mil nad kohe nüüd teevad, toob gruusia teatri plehti selle kriiti ringiga, mis on ju kirjutatud, et see toimub Gruusias kunagi näinud ise seda plehti lavastust jälle väga palju aegu tagasi mind hirmsasti huvitaks muidugi jah, sealt võib leida, et ma saan aru, miks grusiinlased teevad, kuigi see teema seal näidentson ju ajatu, aga ta haakub muidugi mingite tänapäevaste poliitiliste asjadega. No see on nüüd eraldi probleem, aga neid asju on hakanud tulema Tšehhovi diaShakespeare on ju ikka enam-vähem mängitud, aga see, et näiteks korkit äke mängitakse mitmel pool korraga, nüüd oli natuke ootamatu ja samuti see šveikspirist võeti meil üldiselt vähe mängitud, Richard, kolmas ja mängiti seda paralleelselt kahes teatris. Et need on asjad, mis nähtavasti midagi ütlevad, mida peaks rohkem üldistama või jälgima mis sellest asjast edasi saab. Ja üks, mis sinna ritta kuulub, on see, et varem vist ei tehtud nii palju niisugust asja, et oleks filme hakatud teatris ümber või ära mängima. Aga nüüd järjest olnud mitu asja, mis on tehtud filmi najal. Ja ma ei tea siis, kas see lugu on nii oluline, et leitakse, et just seal on see lugu või mingid välja öeldud mingid tõed, mida tahaks just selle najal teha või, või on seal midagi muud. Või filmi kunagine populaarsus ei saa praegu ju väga palju enam kaasa vist mängida noorema publiku puhul. Kuigi kõik on ju nüüd vaadatav ja kusagil allalaaditav, aga noh, see pole nagu päris enam, mis ta oli oma ajastus. No igatahes see repertuaari muutumise niisugune mingi tendents, mida ei oska veel üldistada, seletada sellest. Ma ei arva, et meil edaspidi tuleb võib-olla veel rääkida. Igatahes mind võib muidugi mõjutas, et ma praegu paralleelselt loen kogu aeg teatrikoolilõpetajate lõpu esseesid ja seda, millist teatrit nemad tahavad teha ja mis neid teatis huvitab ja mida nad on teinud ja, ja eneseanalüüsi ja siis tulevad seal mingit mõtted seoses dramaturgia ja kõik sellega meelde. Sest Tanel Saar on kavalehel lavastajana. Aga samal ajal kavaleht on koostatud väga. Ma ütleks targalt ja arukalt ja kuna teatri dramaturg on seeder, siis tema käsi on seal mängus, on ka kavalehel öeldud ja vist ka Aare Toikka ise. Need tsitaadid, mis kavalehel on valitud, seletavad minu meelest üsna hästi ära mingeid asju, mida seal vähemalt on püütud teha või mida on tahetud teha. Kõige tähtsam vastu on see Juri Lotmani filmisemiootika. Tsitaat. See räägib väga palju sellest, mis tundub, et on ka seal lavastuses oluline. Fotograafia kui faktograafia. Kui kroonik ja haruldane võime, siis tänu sellele photography igale poole püüab ja püüab jäädvustada, et ta sulandub igasugustesse keskkondadesse, jäädes ise ikkagi nagu mitte hindajaks. Ja see, mis tsitaadi lõppu saan vast kõige olulisem. Et kui inimene, kellel ei ole tuge ideede konstruktsiooniks, muutub ainsaks kindlaks vundamendiks talle olme, arusaamade maailm, igapäevase kogemuse reaalsus. Ja samal ajal ütleb Lotman väga täpselt, et maailm, mis toetub kingimatule, usule, empiirilistesse faktidesse, mida, nagu fotograafiline jäädvustus ette viskab, et see maim vangub ja see ongi see, millest vist ka lavastab rääkida ja millest juba film tahtis rääkida. Et see empiiriline tasand ja see elu ja tegelik, kus ma ei tea küll, mida tegelikkuseks tohib nimetada tasand. Et sellest üksi on nagu vähe ja see hakkab vankuma teatejooks võiks olla ju väga, kuidagi lihtne ja selge, et teater võib väga täpselt mitte otseselt illustreerida, elu võib peegeldada elu tema oma vormides. Aga teater on huvitav siis, kui ta oskab selle näilise argipäevasuse ja, ja reaalsuse empiirilise reaalsuse taga Kim näha midagi üldisemat, midagi tähtsamat seda isegi aeg-ajalt avada. Kui ta oskab näha argipäevas mingeid igavikulise virvendusi vähemalt või, või korraks lasta meil taibata, et seal on midagi veel. Nii et see on võib-olla see, mis aga Tanel Saar tahtnud kuidagi öelda ja öelda, aga millest tuleb see segadus ja siis on nüüd väga arukalt toodud isegi Schopen hauas argumentidega, sest siin on ära seletatud asi, mida juhtub ju mitte ainult teatris, vaid ka elus pidevalt seda, et me täiesti objektiivselt ei suuda ju mitte midagi vaadata. Kui me suudaks vaadata ta ilma igasuguse isikliku, sindamisetas sekkumiseta, puhtobjektiivselt, ilma et tumestaks kõike seda, mida me näeme meie isiklik, mingi affekt või kergvõi igatsus. No see on ju see, mis elus ja kunstis toimub, et me otse ei suuda vabalt nagu õieti midagi näha vaid ikka sinna seguneb see, mida me ise tahaks, vaid, mida me ette kujutame. Kõik kõike mõjutab meie hetkemeeleolu, nii et minu meelest päris targalt on vihjatud tarkade ütlesite daatide kaudu mingitele asjadele, mida nähtavasti lavastus püüab ja tahab avada ja näidates seda segadust, mille inimene ju tegelikult ise tekitab enda ümber just sellepärast, et igaühel on oma tahtmised ja soovid. Ta võib-olla jah, püüab midagi meile endale selgeks teha, ei tahaks kasutada seda igavesti ära retsitud sõna tõejärgsus, aga eksime püüame ju mingit, noh, kas just tõde on, aga midagi, mis võiks tõene olla ju alata, et leida. Ja mina pole eriti üldistajaga targutaja ja rohkem ma sel teemal ei räägiks, soovitaks, kui keegi veel seda vaatama läheb. Nad mängivad sügisel rohkem edasi. Tingimata lugeda seda kava lehtedest, see on ilmselt meelega niisugused osutused mingitele asjadele. Selle lavastuse selliseks tuumaks olev see fotografeerimine ja nende fotode taasesitamine iseenesest on see ju. Kui me räägime jälle aktuaalsusest, siis, siis see on vägagi aktuaalne, sellest fotografeerimisest on saanud teatud liiki obsessioon, kui me veel kümmekond aastat tagasi võõristasime jaapani turiste ja mõtlesin, et nad on hullud, lihtsalt ei näe üldse ainult seal mingi probleem on inimestel. Me oleme me kõik need jaapani turistid oma isiklikes eludes ja see olmelise elutaju vahendatus just nende fotograafia vahendite näol ja elu sülguslikus sellise kandumine üldse sinna taas esitusse visuaalsesse taasesitus, mis on ka suuresti lavastada. Et see nihe on ju miski, mis, mis on seal Antoniooni filmis ka olemas, aga, aga mõistagi tol ajal ilmselt ei osatud oodata, et see tehnoloogiline jah, et see tehnoloogiline kultuuriline murrang selline saab olema. Kas seal lavastuses ma segan nüüd vahele, on ju üks huvitav korduses stseen, mida ma ei oska päris seletada, sest kus kunstnik ühesõnaga kordub täpselt see ühe pildi vaatamine ja kõik see jutt, mis sinna juurde käib, see kordus vist kolm korda või niimoodi umbes. Nii, et seal on ka fotograaf ja kõige muuga, mis kordub ja teater ju ka kordub. Ma ei tea täpselt, millele seal on tahetud konkreetselt vihjata. Aga ma tahaks küll natukene veel paar sõna öelda muusikast ja näitlejatest. Sellepärast et see muusikaline külg oli tõesti väga hea, mina ei taju nii täpselt neid muusikaasju, aga see, kuidas ta seda tegi, kuidas, kus see trummimäng esiteks oli väga hästi mängitud. Teiseks, ta haakus nii rütmiliselt kuidagi sisuliselt kogu selle looga, võib-olla mingil määral ta isegi kandis nagu nagu lavastust, et seda peab kindlasti ütlema ja samal ajal siis muusik ja helilooja Kristjan Kallas ise veel ju mängib ka rolli, ei tee seda ka sugugi pahasti kunstniku rolli mängides. Ja muidugi mina olin üllatatud vale sõna, aga mul oli väga hea meel Markus Habakukk üle. Sest jällegi, ta ei ole ju mitte väga ammu teatrikoolist läinud ja ma olen mitmesugustes huvitavatest töödest näinud ja teda võib teleseriaalis näha ja veel siin-seal nähtavasti. Aga see, kuidas ta seda Toomas selle fotograafi rolli täitis, mulle meeldis, kusjuures ma ei oskaks isegi öelda, mis see oli, mis mõjud. Ma ei olnud varem osanud tähele panna, kui väljendusrikas on ta nägu ja kuna ma istusin väga ligidal esimeses reas siis tema näol peegeldus nii palju asju ja mõnikord öeldakse, et peab näha olema, kuidas näitleja mõtleb. Jumala ees, kes ma ütlesin juurde, aga minu meelest tema näol peegeldus väga palju mingit niisugust mõtlemist, järelemõtlemist. Ühesõnaga, ta ei olnud niisugune objektiivne jäädvustaja, ainult vaid tal oli tõesti vajadus midagi seal tagant veel leida. Aga ma ei oska seda kuidagi põhjendada peale selle, et mulle lihtsalt tema näoilmet nende muutumise üldse selle järgi, kuidas ta seal liikus. Ja, ja mida ta tegi, selle järgi jäi kuidagi väga hea mulje temasse kuju oli terviklik. Ja filmis ma ei mäleta, et seal nii selgelt oleks laipa näha olnud, aga võib-olla ma lihtsalt ei mäleta, seal oli just huvitav, see ei sega nagu oli midagi seal võsastikus ja nagu ei olnud, no nüüd oli laip korraks selgelt näha, aga see, et Markkus jäi sellega hätta, tähendab, et talle ei piisanud enam sellest objektiivsusestel tekkis mingisugune vajadus kuidagi midagi teha või midagi, seda asja enda ja teiste jaoks. See paistis küll läbini mingisugune eetiline teema, igatahes mul oli temast hea meel. Ja täpselt samuti ka naisnäitlejatest Liisa Pulk ja siis ta Kaiaskoploffeon. Varem võib-olla väga erinevates rollides nähtud, aga Lauli Otsar, kes alati juba olemuslikult mõjub natukene salapäraselt ja omapäraselt oli seal väga oma kohal, rääkimata sellest, et ta võttis väga ilusaid poose ja kõik, nii nagu ühele modellile on ette nähtud. Ja see kõik sinna sobis. Aga jällegi temas säilis mingi salapära, mis oli ta juba teatrikooli ajal olemas, et ta ei ole nii üheselt huvitav. Aga noh, see on võib-olla minu isiklik kiiks, et mulle meeldib neid jälgida, kuidas noored näitlejad muutuvad, mis nad edasi teevad. Igatahes minul igav ei olnud, mul oli huvitav tuttav ja ma ei oskaks seda sõnadesse panna, mida ma sealt kätte sain. Aga midagi me sealt enda jaoks sain. Mulle just Habakuk puhul meeldis tema näiline või siis tegelik selline sundimatu Tartus ja mõningas mõttes kui selline võluv suvalisus, millega ta selles rollis oli ja ei, ma mõtlen oma rikutuse tasemel, aga ma kujutan neid punaseid lokke ka väljaspool lavalaudu modelle hullutamas. Aga tervikuna jah, et see, selle lavastuse võimalused põhiprobleem ongi see, et ta ise mõjus mõnes mõttes sellise ülesvõttena või taas esitusena siis ühest väga märgilise tähendusega filmist. Pigem jah, ja see oli ka nagu minu minu põhietteheide, et noh jällegi, et ma ei teadnud, kas mida need peaks, tähendab tema see, et et seda on ikkagi esitletud seoses Tanel Saare lavaka füüsilise teatri magistriõpingud täna, et või seoses nende õpingutega. Et noh, võib-olla see ei tähendagi midagi, et seal magistriõpingutele on erineva, ei ole sellest selle kavalehel Kindlasti on seal magistritöödest, tegi ka selles jaapani teatri lavastuses ja mitmel pool tan häid asju teinud nii palju, kui neid näinud olla. Kavalehel otseselt ei ole, aga nendes eelnevates pressitekstides on, et see on nagu viimane faas tema füüsilise teatri magistriõpingutest, et võib-olla noh, ei olegi vahet, et alati seal lavaka magistriõpingutele on ka erinevaid neid pealkirju olnud, on lavakõne ja nukuteater ja noh, alati saab öelda, et igasugune lavaline tegevus on füüsiline ja ja igasuguses lavalises olemises on kõnet. Aga ma kuidagi võib-olla siis ise põhjendamatult jäin ootama seda, et see see tõeotsing, seesama, mis sa kavalehelt Lotmani tsiteerisid lauset inimesele, kellel ei ole tuge, ideede konstruktsiooniks, muutub ainsaks kindlaks vundamendiks olmearusaamade maailm. Uks igapäevase kogemuse reaalsusesse. Et kui Antoniooni hakkas seda Ust kuidagi kinni ehitama ja me oleme järgneva 50 aasta jooksul seda ust üha nagu mitme kihilisemaks ehitanud, isegi mitte nagu paksemaks, vaid vaid pigem peeglite, rohkemaks ja labürintsemaks. Noh, minu jaoks oli nagu intrigeeriv see, et et kuidas see füüsilise teatri võti aitaks seda mõtestada, et et ma ei näe laval mitte ühte üsna olme realistlikkus võtmes ringi käivat fotograafi, kellel ongi fotoaparaat käes, mis teeb klõpsa vaid et see pildi ja reaalsuse vahekord tuleb siis läbi füüsise ja aitab meil siis rääkida sellest, et kusse, ideede konstruktsioon On ideede vundament ja kust ta seda ei ole ja kuidas seda ületada või, või kas mingite füüsiliste vahenditega on võimalik nagu täiesti selline null füüsis tekitada, mis võiks ka olla täitsa huvitav asi, et et laval ei toimu füüsilises mõttes isegi mitte sellist kehva olme realistlikussehkendamist, vaid on pinge loodud sellega igale sooritusele antakse mingi vihje või viidatakse mingile impulsile. Aga see tegevus jäetakse tegemata, et, et sellest sellest Antoniooni maailmast. Selles foto suurenduse maailmas on ju palju võimalusi edasi mõelda ja mina ei, mina ei heida ette Tanel Saarele, et ta jättis mingid asjad tegemata või mina ei saa talle öelda, mida ta oleks pidanud tegema. Aga ma pean ütlema, et minu jaoks nagu see lavastus ei töötanud väga, ei psühholoogilise teatri ei füüsilise teatri ega mingisuguse meediumitundlik transformatsiooni kontekstis. Lõpetuseks ütleks, et sa võib-olla teid ikkagi üleohutusele füüsilise labasuse poole pealt ütleda valemi stseenid olid minu arust väga hästi lavastatud. Nojah, loodame siis, et Tanel Saar saab Emmdhast hea hinde ja ja mis me, mis meil selle vastu saab olla? Teatrivaht. Aga meil on täna teine teema veel nüüd kaks aastat pärast esietendumist on taas mängukavva jõudmas Von Krahli teatriparadiis Lauri Lagle Alt palju kõneainet tekitanud lavastus. Lagle oli oli nii nomineeritut kaks aastat tagasi selle lavastuse eest lavastaja preemiale, tõsi küll, ta ei saanud seda vaid küll, aga sai ta samal aastal Lauteri nimelise lavastaja auhinna ja Mario Abel sai naisnäitleja auhinna. Ja ka luule Epner sai kriitiku auhinna, kuna ta kirjutas lavastusest paradiis. Ajakirja teater, muusika, kino 2016. aasta oktoobrinumbris. Aga nüüd siis taas mängukavas ja noh, kuidas siis tundub, kas paradiisi teema kaks aastat tagasi tõi mingeid uusi mõtestamismaailmu Meie sellisesse igapäevasesse kunstiellu või, või on on nüüd uuesti ringiga tagasi tulnud mingid põhjused miks seda uuesti teha või, või lihtsalt on tegemist nii hea lavastusega, et kõik, kes seni polnud näinud, peaksid seda uuesti vaatama? Mina ausalt öeldes, ma olen isegi arvustuse kirjutanud sellest lavastusest, aga ma ei saa siiani aru, millesse lavastus täpselt räägib. Ja mulle pigem on olnud kõnekas selle lavastuse laad, et ühelt poolt on selline hästi kergesti ligi pääsetud, et kui ma olen ka ise soovitanud, et inimesed, kes muidu konkraalide Noosse ei julge minna ja tahavad kogeda mingit kaasaegset teatrit kus ei tehta riieteta taidlust, vaid midagi teistsugust, aga siiski kõnekad ka võib-olla traditsioonilisem teatrikeele austaja jaoks, siis paradiis on nagu ideaalne vahend selleks, et ta on suhteliselt hästi ligipääsetav. See lavastus või etendus algab ju Justin Bieberi looga. Aga lavastus ise märksa sügavam muidugi kui härra Bieberi looming. Et mis mulle selle labasuse poole algselt närvidele käis, on see sellise arhetüüp, see eluringi taasesitamine? Seal näeme tegevusi paaripanemisest, laiba pesuni laval ja mulle sellise arhetüüpi kasutamine alati teatas miskipärast närvidele käinud, et see, see, selline nähtus võiks jääda sellise rahvakultuuri räsida. Aga teisest küljest on ka selle avastus minu arust otsapidi omamoodi selline rahvakultuuri ilming. Et mulle tundub, et lavastaja on loonud sellised raamid või andnud mingisuguse füüsilise keskkonna, mis siis antud juhul on, on toataimedest moodustatud džungel mille ees siis need justkui paradiisiaias tegutsevad näitlejad on loonud osalt oma improvisatsioonilist pingutuste põhjal siis mingisugused stseenid, et ka see näitlejaskondoni ometi rahvakild. Et las nad siis esitavad enda elu tajusel teatraalsete vahenditega. Et ühelt poolt on seal tegemist sellise maailma loomise looga, et seal ju üsna veidralt mõjub, aga siiski väga selline müütiline tegevus, inimesed värvivad taimi ehk siis maailma üle sedasama paradiisiaeda. Ja teisalt seesama hämar tihnik, mida nad siis seal värvivad või loovad või justkui kontrolli omavad, selle üle see ise hakkab etenduse käigus. Vähemalt võib-olla see on minu küsimus, kui minu isiklikus südametunnistuses, aga kuidagi sa hakkad mind painama ja mõjub ähvardavalt ka see valgus, režian sellise sellisena tehtud. Et džungel mõjub sügavamana, kui ta tegelikult seal laval on. Et see toataimedžungel nagu hakkab täiesti omaette elu seal taustal elama ja muutub justkui selliseks alateadvuse elupaigaks või siis mingite hämarate tungide või siis lootusetult padrikusse eksinud selliste lootuste vanglaks kui nüüd poeetiliselt väljenduda, aga mind huvitas just selle vahendi tasemel või erutas, õigemini selle avastas mitte niivõrd selle sõnumi tasemel mina sealt ausalt öeldes mingit nagu sõnumit väga välja ei lugenud, aga puhtalt kogemuslikult väga huvitav lavastus ja selles suhtes erandlik kaasaegses teatris ikkagi, et ta on suhteliselt lihtsasti ligipääsetav. Jah, kui ma nüüd mõtlen selle kahe aasta taguse aja peale, mul ei tule need praegu need näited konkreetselt kohe riburadapidi meelde, aga ma mäletan, et et kuidagi selles ajas, mis ühelt poolt nagu sotsiaalses ja poliitilises mõttes oli ju selline ärev noh, kõik need pagulased ja mingeid selliseid apokalüptilised meeleolud ja, ja nagu mitu sellist kunsti väljendust hakkas mulle sellest tollasest aastast silma, mis nagu püüdlesid sellist igavikuliste või vertikaalset või mingisugust teatavat sihukest paradiisi ideed kandsid endas, et kindlasti on, see on see selles lavastuses ka mingisuguse sellise idealistliku projektina õhus. Aga noh, seesama asi, mida sa Meelis mainisid, et härra Bieber alustab lavastust selle oma laaviorossel lauluga, et üks asi on see, et me nagu postmodernistid oleme harjunud kõike vaatama iroonia võtmes ja noh, ükskõik mida sa siis ütled või laval laulad noh, kõik, see tähendab juba automaatselt midagi vastupidist ja midagi veel. Aga mis just, et minu jaoks nagu nendes Lauri Lagle lavastustes on nagu oluline on just nimelt Ta nagu ei, ei ripu ainuüksi nende märkide küljes või et see, see, see postmodernistid põhilõbu, et neid tähistajaid tähistada, vaid üksteise küljest kuidagi väänata ja moonutada ja kokku sõlmida, et et ta otsib sinna alla neid taju vasteid. Võib-olla see päev pärast eilset. No teatris ei olnud tema kõige jõulisem lavastus aga just nimelt see, et sa võtad mingi situatsiooni ja siis noh, siis hakkad seda situatsiooni nagu testima taju kaudu, mitte intellekti kaudu, mitte selle kaudu. Kui naljakaid, mingisuguseid vimkasid, saab sellele peale keerata. Et me oleme siin natukene oma tänapäevasest teatrist mõeldes ka võib-olla jäänud mingisse ummikusse. Et ikka on selline tunne, et justkui on mingisugune see vana hea peavoolu psühholoogiline teater ja siis on mingisugune teine teater, mis ei ole see, aga mis ta siis on, ei tea. Ühesõnaga, et, et tegelikult noh, juba ammu on ju hästi palju igasuguseid erinevaid teatreid ja me kipume ka kuidagi sünonüümsetena kasutama selliseid asju, et kui me ei taha seda psühholoogilise teatrimudelit kasutada, siis me ütleme, et ei, et tänapäeval tehakse hoopis postdramaatilist teatrit või räägitakse ka installida biilsest teatrist ja ja teinekord nagu tekib mulje, et et need kõik on üks ja sama või, või peaasi, et miski millelegi vastanduks. Tegelikult see paradiis nagu näitab ju päris hästi seda ta nagu aitab natukene seda tänapäevast teatrit ka nagu terminoloogiliselt selgitada. Tõepoolest, ta ei ole nüüd mingisugune paduavangard, vaid pigem üsna just niisugune heas mõttes koguperelavastus, et, et seal ei ole mingisuguseid asju, mida tuleks ühe või teise maailmavaate või vanuserühma eest varjul hoida. Aga seesama näiteks installatiivsused jällegi lavastus ise reklaamib ennast kavalehel ja kodulehel installatsioonina. Nii nagu ka muide nüüd siis üsna hiljutine Von Krahli teatri lavastus loodusjõud, kus ka nagu selle installatiivsuse sõnaga mängitakse. Aga meil on hiljuti eelmisel aastal näiteks Evelyn Raudsepp on kaitsnud Eesti kunstiakadeemias magistritöö installatiivsus teatri lavastustes eesti teatri näitel ja siin toon lihtsalt ühe ühe sellise täitsa kontekstist välja Evelin Raudsepa tööst ühe ühe sellise mõtte, et kus Raudsep siis eristab oma magistritöös sellele nagu perfomance kunstile omase performatiivsuse. See, mis selles kohalolu hetkes loob, sooritab midagi, teeb midagi representeerivaid, sooritab päriselt midagi, ehk siis see on selline hästi tugeva kohaloluteater. Ja samal ajal Raudsepp ütleb, et installatiivsele teatrile omane nõrk distantseeritud kohalolu, kusjuures see performatiivne kohalolu siis tõenäoliselt ka nagu omab suuremat võimet manipuleerida ajaga publiku jaoks, samas kui see installatiivne distantseeritud kohalolu kogu oma nagu hierarhiat tühistamises ja kõiges selles kratsioonide tühistamises nagu laseks justkui siis vaatajal publikul selle reaalajas nagu imbuda sellesse installatiivsete ruumi. Ja selles mõttes, kui me nagunii pidi läheneme, siis me saame öelda, et jah, parimal juhul me saame installatsiooniks nimetada seda kunstlillede värvimist seal paradiisiaias. Aga oma olemuselt on tegemist vastupidiselt installatiivsusele hästi tugeva Performatiivse kohaloluga, kus tõepoolest nagu iga stseeniga selline stseenide jada, millega sooritati mingisuguseid tegusid seal ei toimunud ju selliseid tegelaskujude psühholoogilisi avanemise või mingisuguseid inimsuhete kratsioonilisi muutumisi. Küll, aga nagu igal sellel sketsil võistseenil on mingisugune kokkupuude selle päris reaalsusega, mis siis selles performatiivses aktis nagu ümber mängitakse, olgu selleks siis näiteks kasvõi see mari Aabeli poolt etteloetav ülemlaul, piibli vanast testamendist sellel pulmas Tseenil, millesse jooksevad kaasa, kes teab, see teab, kes ei tea, ei tea, aga seal on mingisugused teatavad isikliku elus lepid, mis aga keeratakse laval kuidagi teistpidi või, või Erki Lauri ja Tiina Tauraite perekonnastseen mis, noh, nagu algab justkui jah, nagu sellisest paarisuhte naginast. Aga jõutakse nagu erinevate põlvkondade läbi mängimiseni selle juures kaasa arvatud selleni välja, kus, nagu korduvalt rõhutatakse, et mees on see, see räpane pool, kes vajab nagu puhastamist ja, ja see just see puhastamise motiiv, mida meeliski mainis, mis Mart Kangro peal seal lõpuks nagu hästi rituaalselt, nagu läbi mängitakse või Mart Kangro ise see keskealine kiilakas etenduskunstnik kes justkui hakkab oma lugu rääkima ja see pikk parukate vahetamise stseen et sa ei saa seda võtta lahus, ei, Mart Kangro enda isikust, aga samas see ei ole tema tegelaskuju arengulugu iga selle stseeniga, nagu kehtestatakse mingisugune alguspunkt ja siis sooritatakse mingi uus tegu ja just nagu see, see tegude sooritamise järgnevus, mitte installatiivses ruumis hõllandumine, vaikset, suure kohal oluga Performatiivse ruumis, tegude sooritamine. Tugevate selliste taju tugipunktidega on nagu minu jaoks ja Lauri Lagle selline reži käekirja võlu ja ühtlasi ka siis lavastuse paradiis, võlu. Ma sain su tsitaatidest siin vahepeal ajuhalvatuse, aga ma olen nõus põhimõtteliselt sellega, mis sa ütlesid. Et Lagle lavastus siis siiski on näitlejatel see nii-öelda tegevusenergial see ikkagi see põhiroll kanda ja seal ei teki hetkekski seda, et mõni näitleja või seal avategevus ise kaob mingisuguse, konstrueeritud visuaalselt kuidagi siis lavale püstitatud kujutise varju. Et ükski idee, jää seal päris alasti, vaid nad ikkagi kantakse laubale kuidagi läbi lavalise tegevuse ja läbi näitleja kohalolu, mis mulle väga meeldib ja mis on haruldane minu arust, mis Lagle lavastus siis avaldub, on see, et ta lavastused väljas keeli kaardistavad, selliseid natukene inimolemise hämaralasid, aga nad teevad seda kuidagi turvaliselt ja ilma sellise ütleme tohutu frustratsioonitamis sageli selliste hämaralade esitamisel vii sihukeste piirseisundite esitamisel tihti valivad etendajad selle võtmed, hakkame nüüd karjuma ja väänama ja pori loopima ja, ja piinlema väga füüsiliselt laval, et siis Lagle on need üleminekuolukorrad kuidagi sõbralikumalt ja turvalisemalt esitatud, ma toon näiteks näiteks tema labasse kolmapäev kus ju lavastus või etendus, algab sellega, kuidas neli naist oli vist neli, neid jah, tulevad töölt koju ja kogu see lavastus kujutab seda tööpäeva väsimuse järgselt, et naist, kes siis selle tööpäeva lõppu ja unele heitmise vahelise aja täidab mingisuguse unelemise või sellise noh, poolärkvelolekuga ja seda esitatakse, seal on väga palju veidrusi, ilmneb lavategevuses, aga see kõik on kuidagi turvalisuse sõbralikus võtmes ja ilma sellise punnitatud ub söönsusetamis, siis peaks kuidagi asendame sageli esinevat ideetust, mis, mis selliste piirsituatsioonide kujutamisel paljastub paljude lavastajate puhul, ja kas või suur jõgimine suurepärane lavastus Teatris siiamaani võib olla minu kõige lemmikum lavastus üldse Eesti teatris, kus me ju näeme ka ju ühe sellise taburikkumist, seal mängitakse toiduga laval üsna palju, õgitakse rämedalt oksendamiseni oksendatakse, aga see kõik on oksendamine, ise on esteetiliselt kuidagi vahendatud ja seal puudub igasugune epateerimis taotlus ka nendes kõige rõvedam nendes tegudes ja see on miski, mis on minu arust Lagle puhul väga-väga eriline ja väärtuslik. Ja ma väga loodan, et ta sinna filmimaailma nüüd kuidagi ära ei kao, et võiks tulla ikka tagasi teatrisse. Lagleme, igatseme sind tagasi, tule lavastama, midagi uuest teatrivaht. Aga Meeli, sina käisid vahepeal Pärnus ja nägid seal lavastust, mida tahaksid teistelegi soovitada. Ja ma käisin üsna pika hambaga, käisin vaatamas Pärnu Endlas Enn Kerdi lavastatud tantsutundi hammas oli pikk seetõttu, et et mind tegi kõigepealt väga ettevaatlikuks juba selle žanri määratlus, mida välja reklaamiti, romantiline komöödia. Ja siis sattusin stressi ka asjaolust, et see oli ette nähtud etendama ühes vaatuses ja reklaamitud kestuseks oli tund 50. Aga minu üllatuseks oli etendus kardetust mõnevõrra lühem. See ei olnud nüüd hinnanguna sõnastatud. Aga mind rõõmustas ka see, et, et sellest romantilisest komöödiast oli asi väga kaugele, et Ameerika näitekirjaniku säänther mäel niisugune nimi ameeriklasel suht hiljuti kirjutatud näidend ise on naljakas, aga seal kujutatakse väga tõsist olukorda nimelt siis kaks naabrit autistist mees, professor ja loomingulisesse, sellise suhtekriisis vaevlev noor, vigastatud naistantsukunstnikke nendevahelises süttib selline pooljuhuslikult ootamatu armuleek. Ja mis mind võib-olla enim üllatus oli see, et Janek Sarapson, kes vist ei ole lavakooliharidusega, vaid on saanud Pedastestama näitlemisest ja hariduse, kui ma ei eksi. Et tema, kuidas seda nüüd võõrsõnu kasutamata öelda, et tema selline lavaline erksus, see, kuidas ta lahendab selle autistliku mehe esitamise kuidagi vägagi nihkes nii-öelda normaalsest olemisest, aga aga suudab seda teha sellist piinlikkust tekitavaid hetki vältides aga samas füüsiliselt väga julgelt selle ülesande lahendada, et see kuidagi mõjus väga-väga fokusseerituna ja professionaalsemalt, tavaliselt kui puudega inimest laval esitatakse, siis see on reeglina suur solvang kõikidele puudega inimestele. Et antud sel juhul see kindlasti seda ei olnud ja see, kuidas ta samas nagu selles kerges nihkes mida tema puue talle ette annab esitab ka sellist autistliku meest, kes paaniliselt kardab teise inimese puudet, aga kes ühtäkki siis armub ja peab siis selle armastuse väljendamiseks oma armastatu puudutamiseks kuidagi iseendast üle saama lahti laskma, et see, see oma Sarapsoni esituses sellist väga tugevat metafoorselt powerit, mille minu arust see polegi niivõrd lugu puudega mehest, kes õnneliku juhuse tõttu sõna otseses mõttes komistab kauni naabrinaise otsa vaid võib-olla üldistatumalt selline esitusi inimese siseheitlusest ja eneseületuse vajadusest igasuguse armasse eeldusena, et kui võimalus tekib, siis ma soovitan seda kindlasti vaadata. Mind jäi see lavastus igatahes kummitama. Ma olen seda Sarapson isegi unes näinud pärast. Suurepärane. Täna olid jutuks VAT teatri blow-up Von Krahli teatriparadiis ja Pärnu Endla tantsutund. Teatrivahid olid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Heli, vaht oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.