See ei ole nõukogude aja nostalgia, vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on vikerraadio stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino. Tere. Maarjakere. Ja meiega on täna ka saatekülaline, nagu ikka. Selleks on Eesti maalikunstnike liidu juhatuse liige Rait Rosin, tere. Tere. Ehk siis hakkame rääkima maalikunstist. Laulja on rääkida maalikunstist digiajastul ja ajendi selleks andis jõhvi kunstikooli galeriis väljas olnud, et meie tänase saate külalise kureeritud näitus, kui arvutid peatuvad, aga nagu ikka kõigepealt vaatame, mida pakub kultuuriajakirjandus. Ma teen siis otsa lahti, aga mõtlesin, et ennem kui ma annan kult tuurilehtede soovitusi, annan niisama ühe kultuurisoovitused, homme muuseumiöö, et inimesed võtke siis ükskõik mis ilm on endal jalad kõhu alt välja ja minge kõikvõimalikke muuseum igale poole külastama. Aga mulle jäi täna Õpetajate lehest õige mitu artiklit silma, mis mulle väga meeldisid õieti olid nagu sellised mõtlemapanevad. Üks on Mare rosmanni kirjutatud arvamuslugu, õpetaja kui arvamusliider, kus ta kurdab natuke selle üle, et, et kuna õpetaja autoriteet hakkab kuidagiviisi aina või on, on aina kahanenud, et siis on õpetaja raske teha ka õpilastele selgeks, miks, miks nad peavad koolis õpetajat kuulama, ehk siis ütlevad, et me teame ise paremini, kuidas tänapäeval elada, kui, kui sina, õpetaja, nii et siin on esitatud mõningaid mõtteid sellega seoses, et soovitan selle loo läbi lugeda. Samuti midagi pole teha, ikka see keel ja kirjandus on südamelähedane, et loomulikult jäi silma Piret Järvela kirjutatud ikel eesti keele riigieksamist õpetaja vaatepunktist, kus Piret Järvela siis kurdab selle üle, et, et kuidagi näed. Tingimused, mis eesti keele riigieksamil on seatud eriti kirjanduse vaatepunktist, on ebamäärased ja jätavad ka väga paljuski välja väärtkirjanduse, et selle väärtkirjanduse lugemus ei ole mõnes mõttes üldse oluline, kui sa lähed seda eksamit tegema. Ja silma hakkas ka selline artikkel alusharidusest, mis kirjutab lahti, et mida, mis asjad on olulised just lasteaias, et lastest kasvaksid targad ja terved inimesed ja huvitav lugemine, on ka Krista kumbergi lugu Harri Jõgisalust lastekirjanikust, keda ma arvan, et ikka veel jätkuvalt mäletatakse. Ja märgin ära ka selle, et ilmunud on nii maikuu keel ja kirjandus kui akadeemia akadeemial on lausa väga pidulik number 350 ja mõlemas on lugemist omajagu. Ma ei hakkagi praegu ette lugema seda sisukorda siin, sest et muidu läheb see tutvustus kõik kõige pikali pikale, aga soovitan teil visata pikali ja võtta need ajakirjad kätte. Aitäh Maria, ise vaatasin tänast sirpi, siin on väga erinevatel teemadel huvitavat lugemist. Joonatan Nõgisto küsib, mis on ülikool ja arutleb selle üle, kui halvasti ikka ühiskonnas asjad on ka ülikooli mõõdetakse, ainult et raha ja nii-öelda majandusliku kogutulu järgi mida ta toodab ja ta läheb siis tagasi 19. sajandi alguses tekkinud saksa ülikooli kontseptsiooni juurde ja ja räägib sellest. Samuti soovitan lugeda aga Andrei Hvostovi pikka põhjalikku arvustust kork, ehkki näidendile põhjas, mis praegu Tallinna linna dress lavale on jõudnud, et ka need, kes ei ole seda näidendit näinud, võiksid seda lugeda sellepärast et Hvostov avab väga hästi sind üldse. Ehkki ideestiku ja selle tausta. Nii et üle kahe lehekülje selline pikk ja põnev lugemine ja mulle endale pakkusel suurt huviga dias Molgu lugu, Tallinna kvartal tal viimases ideaallinnas, mis räägib sellisest linnakesest nägust, Labuutedž, mis on linn, mis ehitati põhja Ukrainasse pärast Tšernobõli katastroofi, kuhu asustati ümber tripi, atist lahkuma sunnitud inimesed ning see on linn, mis oli selline viimane Nõukogude suurprojekte, kus eri liiduvabariikide arhitektid ja ehitus võtted pidid siis eri linnaosi püsti panema ja siin on ehitatud Tallinna kvartal, mis tõsi küll, näeb välja nagu Annelinn, sellepärast et see on ehitatud nendest Tartu elamuehituskombinaadi paneelidest. Aga huvitav lugemine ja sirbi vahel on ka diplomaatia. Diplomaatia on huvitav, nagu ikka. Mulle endale jäi eelkõige silma Aimar Vents, oli kirjutis, miks Kasahstanist ei tule Venemaa kolooniat, kes tahab teada, miks see nii on, lugege lugu. Ja tänases postkastis oli mul ka mai juunihorisont, et mis nagu ikka, pakub ka väga mitmekülgset lugemist, mulle endale jäi silma see, et seal on kohe kaks pikemat käsitlust Aafrikast. Seal on kõigepealt kaanelugu muutuva reegidest ja siis on ajaloo teemaline lugu songa impeeriumist, aga loomulikult leiab sealt veel ka kosmosest ja muudest reaalteadustest ja üleüldse palju huvitavat. Aga jah, meil on nüüd aeg minna edasi saate põhiteema juurde. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline, Eesti maalikunstnike liidu juhatuse liige. Rosin, nagu juba enne öeldud, saime mõtte rääkida maalikunstist digiajastul sellest, et Rait Rosina kureeritud oli jõhvi kunstikooli galeriis sellise toreda pealkirjaga näitus, kui arvutid peatuvad ja hakkasime siis mõtlema, et ei olegi ammu siin saates rääkinud kunstist liiati veel niivõrd traditsioonilisest kunstist, kui seda on maalikunst ja minul hakkas kohe peas liikuma igasuguseid küsimusi. Kui tänapäeval räägitakse kunstis, siis väga tihti on esiplaanile tehnoloogilised lahendused tehnoloogia kaasabi ja loomulikult maalikunst on ka kui selle sõna kõige üldisemas mõttes tehnikaga seotud, sellepärast et maalikunst eeldab teatud tehnilisi abivahendeid. Tõsi küll, vist inimkonna vanimad maalitehnikas loodud teosed on vist küll tehtud sõrmedega värvides, aga üldiselt maalikunst võttis väga juba pintslid ja lõuendit ja kõikvõimalikud tehnilised lahendused appi. Aga ikkagi, et milline tulevik ootab sedavõrd traditsioonilist kunstiliiki ajal, kui kõik näib arvutisse kolinat arvutisse kolinud ju? Väga suur osa maalikunstist ka selles mõttes, et ilmselt ei ole mitte kunagi varem nii suur osa inimkonna maalikunstiloomingust olnud arvuti vahendusel nähtav või mõtlen üldse inimkonnale nähtab kui tänapäeval. Tänu arvutile saame me näha ka väga ilusates värvides pilte, mis veel mõnikümmend aastat tagasi olid meile võib-olla kättesaadavad ainult mustvalged repradena raamatutes ja mõnikümmend aastat enne seda sedagi mitte. Nii et kas maalikunstis võidab või kaotab kõigest sellest, mis meie ümber toimub, seal on väga suur ja üldine küsimus, aga vähemalt ehk ehk on see koht, kust alustada. Jah, selline üldine küsimus on mitu korda lähiajaloos küsitud võib-olla kahel korral kõige suuremalt oli siis foto tulekuga siis tehnilise lahendusena ja teisel korral digitaliseerimise siis tuules kestab ehk praegu ja võib-olla see kas kaotab või võidab, on võib-olla selline kõige kõige sellisem teravama selline asi, mis silma torkab, selline küsimus. Samal ajal mulle tundub, et maal on oma ajaloo tõttu on sellise väga noh, ütleme stabiilse. Kehandiga tegelikult meie kõigi ühine ajalugu, et et me ei ela mingisuguses uues ajaloos siiski toetuma sellele, mis oli aga samas kui kui lihtsalt mõelda selle peale, et mida on teinud tehnoloogia siis näiteks fotokunsti abil või, või praegu siis. Et võib-olla väga palju erinevaid viise, kuidas mõelda nendest muidu olemasolevatest tehnikatest ja üks arvutikunstnike. Nimi oli lerit, on ta üks ameerika kunstnik, dema postuleerised, tehnoloogia võimaldab, ta. Odavam on pannud selle traditsioonilise, võib-olla arusaama siis loomingulisusest nagu küsimärgi alla, et et inimene ei suuda olla lõputult loominguline, aga arvuti võimaldab veel lisaks palju uusi vorme nagu loomingulise ana näha. Et. See näitus, mis praegu on küll kahjuks juba suletud, kas seal ma saan aru, olid mõned tööd ikkagi tehtud just konkreetsest nagu teemaasetusest lähtuvalt, et et kuidas siis kunstnikud praegu eesti kunstnikud praegu tunnetavad iseenda seisukohalt kunstniku seisukohalt seda digitaliseerimise ja käelise maalimise vahendusel? Aitäh. Mulle tundub, et kui vaadata seda, mis selle konkreetse näituse sisu oli, siis seal on väga palju kunstnik, kes toetuvad omaenda loomingule ja siis on andnud sellise kõrvaltvaataja pilgu sellele, mis sa teha teemale. Ja võib-olla nendest viis kuus tükki nendest maalidest, siis oli ta konkreetselt lahendatud nii, et need olid otseselt haakuvad selle teemaga. Ja üks digimaal oli ka väljas, et mis tõepoolest oli kujundatud noh, võiks öelda siis kas Photoshopi või muude aroomidega grammide abil ja välja prinditud fotopaberile kapal ja. Sõldada tehnoloogilised viisid. Asja näha, annavad ta võib-olla selle mõistele endale väga laiendatud raamid. Samal ajal. Kunstnikud ise teevad neil tehnikatel siiski tuntavat vahet, kui nad lisa seda parasjagu teevad, ütleme noh, olles olnud väga kaua aega ühe tehnikaga seotud, sul ei ole väga, väga objektiivset pilku võib-olla selles suhtes, mida sa ise produtseerida ja, ja seetõttu kiindutakse mingites tehnikates. Ja mulle tundub, et see ei ole niivõrd ta selline kaasaegsetes kaasaegses küsimus, kuivõrd. Helistamise küsimused. Tehnika võimaldab võib-olla näha uut põlvkonda teises valguses ja ja seal võib-olla jah, tõesti, selline põlvkondlike helistamine on toimunud olla. Aga kui meil on tegu teostega, mis on osaliselt loodud arvutiekraanile, siis välja prinditud sel hetkel, kui ta välja prinditud, siis tegelikult võiks öelda, et tegu on graafilise lehega, eks, aga kui me seda näeme arvutiekraanil kõrvuti näiteks mingisuguste maalitud maalidega, siis ei pruugi vaataja vahet tajuda. Jah, räägitakse ka täna uuesti liikumist, nagu postiInternet, kus ka näiteks kunstnikud planeerivad oma pikemaajaliste tööd või näituse eksponeerimise viisa saab sarnaselt siis kasutades kõiki olemasolevaid platvorme ja ka traditsioonilisi galerii pindu. Ja osavamad endast näiteks planeerivad aastaid ette juba oma galeriipindu kuigi tehniliselt ei ole justkui teostatav, aga tõepoolest teises maailma nurgas võib olla mingisugune galerii, mis teda ootab ja tal on aeg täidetud, nii nagu muusikul on, kes läheb maailmaturneele ja liigub ühest kohast teise, aga noh, see on Eestis natukene selline tundmatu veereta, et me ei ela sellisesse Juhkuses, et me saaksime niimoodi ringi liikuda. Aga kui sa rääkisid sellest teosest, mis on tehtud arvutis osaliselt ja välja prinditud, siis. Mul tuli meelde niisugune väljend nagu digimaalimine ja et kas digimaalimine on igasugune arvutis joonistamine, kas, kas, kui nüüd laps võtab kätte, ma tea Bentrashi või mingi muu asja hakkab seal katsetama, lihtsalt tekitab selliseid abstraktseid värvide kohustusi, kas see on digimaalimine või kuidas seda võiks defineerida. Oleneb, kes otsustab, et seda sõna võib kasutada ja üks ükskõik kes meist, aga kui ütleme tuleb sirbi toimkond ja, ja tahab sellest näha kunstimaailmale midagi tähenduslikku siis hakatakse tegema vahesid ja erisusi. Et muidu need sõnad võivad olla kasutuses igal pool ja mulle tundub, et seda tegelikku sisu või vahet võib-olla nii väga ei olegi, et sa selle vahe tegemine on oluline saamaks aru, kust mingisugused ametlikud või muidu sellised kanoonilised vaatepunktid nagu algavad ja lõppevad. See tähendab siis ikkagi seda, et nagu mingis mõttes on interneti ja mitte ainult internetti, vaid tegelikult see nii-öelda igasuguste liikuvate ekraanide tulek meie igapäevaellu olgu selleks arvuti kuvar või tahvelarvuti või telefon ka muutnud maali definitsiooni. Et maal ei pea tingimata olema tükk lõuendit, mis on raamist seina peal, vaid see võib olla ka miski, mis on loodud digitaalsete vahenditega ja mille ainuke esitlemis koht ongi digitaalne ekraan. Jah maalikunstnik tervikuna on nihkunud kõrvale sellest maailm maailma tähelepanust kunstile. Ja mulle tundub, et et maal ei ole sellest kaotanud iseenesest see valdkond ise tegelikult eksisteerida ja oma omal viisil. Meie ütleme jah, iseküsimus, et. See definitsioon, mis maalikunstile osaks saab On on mõnes mõttes kooslus. Võib olla sellisest üldisemast murrangut, mis on toimunud kunstikunstnikuks olemisele, et kunstnik ei ole enam see, kes teeb ateljeenurgas üksinda, kas mingisuguseid töid hakkame seletama vaid ta ise on osa sellest ühiskonnast olles võib-olla lähedane humanitaarteadlasele, kes siis muidu suusõnaliselt või kirjalikult väljendab enda ümbruses olevate nähtuste kohta midagi, siis kunstnikud kasutavad selleks visuaalseid neelajaid lisaks veel, eks ole, seletavale. Ja ja võib-olla sellised kultuuri, kultuuri definitsioonid ümbritsevad meid kõiki nagu ühtviisi, et me peame nendega kõigiga hakkama saama. Aga. Ma tuleksin siiski veel edasi või tagasi nende digitaalselt valminud maalide juurde. Siin on õieti mitu küsimust, et kõigepealt on ka küsimus, et kuhu asetub videokunst selles, et mis hetkel ikkagi selles Digima maalist, kui ta võib-olla seal mingisuguseidki animeeritud element. Et mis hetkest ta muutub digivideokunstist kunstiks ja teiseks, et kas, kas inimesed mitte ei taha endale koju seinale ikkagi osta seda päris käega tehtud maali, millel on see kunstniku signatuur ja mis on ikkagi täiesti ainulaadne. Nojah, see ainulaadsus on, on seal kindlasti olemas, sellepärast et ta on füüsiliselt üks tervik ja seda ei saa niimoodi vahendada nagu, kuigi see tehnoloogiliselt võimalik lahendada, aga siiski ta kaotab oma autentsuse. Et mulle tundub, et kes soovib seda oma seina peale. See võimalus on alati olemas isegi siis, kui kui seda vahe tehakse näiteks. Et ka siis on tegelikult on tegijaid, kes ikkagi teevad. Ja samas see filmi Filmivaatamise kogemus millest on tehniline lahendus tehtud siis maalikunsti jaoks, kus mingi asi liigub võib-olla selle maali peal, et et see on uus ruumiline, kultuuriline viis mõelda isuaalsetest tähendustest ja mis on ajaliselt nagu siis lahti lahti kirjeldatav, et ta läheneb võib-olla sellisele taasesitatav vale need ära mingile diaatri filmi spektaaklile ja seal muutub võib-olla see lugu olulisemaks, kui sa kujutatav objekt, eks, et nagu ka tegelikult traditsioonilise maali puhul oli lugu sellest võib-olla tegemise loogikast, et kus kunstnik andis õletuse, mida ta sellega mõtles siis sellised liikuvad pildid võimaldavad võib-olla seda lugu ennast sinna rohkem provotseerida selleks otseselt loetav, mitte mitte enam kunstnikult küsitleb, et jah, sellised võimalused on olemas ja võib-olla noh, see konkreetne, liikuv asi seal maalide all võib olla üldises mõttes Gesamtkunstwerk üks tuledki. Et siis maal võib ikkagi liikuv olla või kas kas maalilakka olemast maal kuidagi? Installatsioon maal, et kindlasti seal mingi kuskilt see piir tuleb, et kui, kui, kui me kui me jällegi oleme hästi ranged, siis me seda piiri tahame näha seal kindlasti. Et ütleme nii, et kui on praegusel hetkel ma annaksin mingisuguse hinnangu, sellele, ütlen, et see tiirleb selle koha peal. Dolla. Viie aasta pärast tuleb keegi ütleb, et oi, see natukene kaugemal sa teed seda kogu aeg nihutatakse seda võib-olla või, või muutub see piir võib-olla vähem oluliseks, sest mingi muu asi vajab Birdlemist mingi aja pärast. Nojah, aga siin tekib kohe, eks järgmine küsimus ka, mis on ju ka iga kunstiliigi seisukohalt oluline, on kuidas ta on seotud materjaliga. Kui me oleme nii palju nüüd sellest digitaalmaalist rääkinud ja maalist, mille võib-olla liikuvaid elemente, siis siin tuleb välja, et see on küll seotud materjaliga, aga hoopis teisel viisil, kui traditsiooniline maalsed on. Ta ei ole seotud lõuendi värvitegemise metoodika mõtlusena materjaliga, vaid need on hoopis teised materjalid. Elektroonilised materjalid, millega ta seotud. Noh, ma siinkohal pöörduksin sellise võib-olla haridusliku või sellise haridusteaduses sellise tunnustatud seisukoha juurde, et mida, mida on välja käinud Ameerika filosoof Chandi huvi? Et ei ole olemas sellist teoreetilist teadmist, näiteks müüjat, et me ei saa ette kujutada asju, mida, mida, mille kohta meil ei ole nagu mingisugust kogemust ja ta ütles, et noh, et praktika on igasugu asjal ennem, kui, kui me jõuame mingisuguse siis teoreetilisi arusaamiseni, eks ole. Et selle tõttu ka näiteks noh, ütleme, kes õpib parasjagu visuaalset kujutamist mingil viisil, kas see on siis arvuti vahendusel või mis iganes vahendusel. Aga kui ta alles õpib seda kujutamist, siis ta ei saa sellest füüsilisest dimensioonist kuskilt kaugelt ümber mööda minna. Et et seesama, jätkus õpilane ütleb, et õpilane, õpetaja alad. Ma sain aru või ma nägin seda, seda, seda lahendust siis küsib, et aga näita mulle seda siis ei ole muud viisi, kui et sa pead seda ikkagi kuidagi suutma käe abil nähtavaks teha. Ja kui sa seda kujutamise oskust silma ja käevaheli treeni sisse siis sa ei saa kuidagi tõestada, et sa midagi nägid. Veel kujutlesid. Ehk siis ükskõik kui tähendab tehnilised, need lahenduskäigud oleksid, viib see lõpuks ikkagi nii-öelda väga lihtsate väga lihtsate meile nii-öelda enda keha ja mõistuse vahekorraga seotud küsimusteni, eks. See on selline, selline võib-olla algvorm, kuidas eksisteerida ja, või teha mingisuguseid esimesi liigutusi, et sealt võib-olla tõesti areneda kiiresti edasi, eks ole. Ja jätta need nii-öelda nüüd kehalised ütleme, Tarbad sinnapaika võib-olla, aga, aga noh, eks see on, eksju fantaasia või tehniliste võimaluste kombineerimine, et et ka näiteks kui videosi tõepoolest tuli üheksakümnendatel kaheksakümnendatel, siis tundus tohutult murranguline, aga noh, tal on nüüd kujunenud väga selge kindel formaat. Jaa. Jaa. See murrangulisus tundub nagu tagantjärgi, et noh Kas kas see oli siis ütleme selle suhtes, mida ta kummutas nagu tõepõhja mõtles nagu olulisemal kohal, et Ta oli sel hetkel oluline, aga kaugelt järgi mõeldes noh see, see nagu sarnaneb sellele varem olnud tehnikatel, jaa, jaa. Ehk siis ehk siis selliseid tehnilisi ta materjali või või metoodika muutuseid ei maksaks üle tähtsustada. Noh tähtsustame neid nii või naa, lähed. Lihtsalt see asi, küsimus on selles, et meie fantaasial ei ole piire, et me alati usume nendesse asjadesse, mida me kujutleme. Kui meil on siis kujutlus uute uutest asjadest ja see on elav, eks ole, siis ta on tähtis. Aga kuulame äkki vahepeal muusikat ja nagu ikka muusika valis meie saatekülaline. Nii et rait esimesena mängib Drozdessoni lugu fool selle bändi 2012. aasta plaadilt Retro Steph on tegu on siis Islandi ansambliga. Miks sa valistes sellele? Ma ma olin mõned mõned ajad juba nüüd tagasi, käisin Islandil seoses õpingutega ja mulle tundub, et on üsna sarnane oma elanike arvult Eestile, et inimeste meelsus ja selline k. Ütleme soov tegeleda kultuuri erinevate aspektidega on seal täiesti võrreldav, kuna nad on väike ühiskond, kuna nad on eraldatud natukene. Eesti on võib-olla rohkem nagu, ütleme selline maailma laiali nagu suunatud kui Island, aga noh, see on ka meie peamine erinevus. Aga, ja kuulame siis Islandi muusikat. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin vikerraadio stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline, Eesti maalikunstnike liidu juhatuse liige Rait Rosin. Oleme nüüd rääkinud maalikunstis digiajastul ja sellest, mis on maal ja mis ei ole, kas maal võib ennast liigutada ja kas maailm võib olla tehtud ka digitaalsete vahenditega? Mõtlesin korraks tulla tagasi päris saate algusesse. Kus Rait, sa ütlesid, et maal ei ole enam ehk kunsti, aga ühiskonna mõtlesin väga fookuses, aga võib-olla see ei olegi probleem, et võib-olla maalikunstnike ennast ei häirigi ja meil nüüd vahepeal mõtlema. Et äkki ongi põhjus selles, et kuna maalikunst on niikuinii lääne ühiskonna mingis mõttes teatud viisil vaatame õpetanud ja ükskõik kuhu me oma pilgu suunama tänapäeval näiteks linnatänaval, siis me näeme kõikjal graafilise infoga täidetud ristkülikuid, mõned neist liiguvad, mõned mitte. Aga nad kõik ju mingis mõttes aimavad ikkagi maalivormi. Ja selles mõttes äkki me siis tõesti ei peagi neid pilte ta enam just nii-öelda maalivormis nii palju vaatama? Sellepärast et meil on niikuinii pähe taotud, milline üks maa elfi pilt olema peab ja me saame selle esteetilise elamuse seega kuidagi teistmoodi kätte või, või on see nüüd väga elukauge ja teoreetiline mõttekäik? Et noh, kõik teoreetilised võimalused mõelda on olemas, samal ajal Mulle tundub, et see on selline. Võib-olla noh, nagu on olemas ühtede huvigruppidega Eestile huvidega grupid, mis moodustavad ühiskonnas, on samamoodi, on inimesed, kes, Võib-olla manifesteerin midagi läbi maali, et sellist traditsioonilisemat eluviisi võib-olla kuskil maal ja ja võib-olla hippinglust ja mida veel. Aga lisaks sellele maalile on siiski jah. Ta on mulle tundub, et see, see küsimus sellest, et mida me vaatame, on suuresti filosoofilist laadi nagu küsimus, et kui, kui ma vaatan maali ja tahan seda vaadata, siis, siis ma võin alati võtta positsiooni, et miks ma ei või seda vaadata anarhistlik nagu mõnes mõttes vaade või siis et või siis nähastases süsteemsena, et kui mul on väga palju maale nüüd kasvõi reklaami või muude Ruute täna, eks ole tänaval et siis. Siis see, kes lõpuks selle süsteemis korra loob, et mina kui otsustaja nende asjade üle, et ma vaatan neid erinevaid manna mingi hinnangu nendele asjadele et, et siis ta võib olla väheneb nagu see maali enda Tähtsus tundub ikkagi, et tal on selline vahetu füüsiline kontakt, mis muudab maali. Selliseks. Olulise oluliseks inimese olemise viisiks, et ma võin võta tõepoolest mass massi mingit värvimulda, ütleme nii ja ja, ja, ja tõesti teha sellega oma käte abil mingisuguse asja, et see, et see võimalus, et ta on olemas ja me ei ole seda unustanud on minu meelest väga palju. Toon näiteks ka digiajastul kunstnikega, kunstnikele pakuvad, et sa võid alati kombineerida siis seda uut teadmist, mis sul on indluses võib-olla selline odav ja kergemini kättesaadav sellise traditsioonilise, mille puhul sa pead nagu tegelikult juba ajas tagasi astuma ja mõnes mõttes ka järgi õppima. Et ma kujutan, ma, ma lihtsalt vaatan seda, kuidas noh, meie vanaisad kes, kes on siis sellised ehtsad maalijad, et me tõepoolest, kui nemad tõesti kaovad, et selle aja jooksul siis meil ei ole kuskilt enam nagu neid näiteid võtta võib-olla tõesti linnamuuseumisse, aga see ei ole enam see, et ma ei saa tegelikult muuseumis nende maalide enda vaatamisest, ei saa seda infot, kuidas nad on tehtud. Et. Kui sa mainid neid nii-öelda vanaisasid, siis tegelikult ju suuremal osal inimestest, kui sa ütled kunst, siis nendel assotsieerub ikkagi ilusas raamis niisugune klassikaline maal ja, ja mulle tundub, et inimesed kuidagi väga paljud inimesed on oma kunsti maitses ikkagi jäänud selle juurde, et et tõe mitte tõenäoliselt vaid päris kindlasti on külastaja rohkemat sellised klassikalisemad maalinäitused kui kaasaegsed, sellised installatsioonilisemad. Kontseptuaalsed näitused ja et see uus maailm on pööratud pööritav ja mitmepalgeline ja sellega on väga raske harjuda. Ja, ja, ja. See, mis teeb selle kujutluse maalist selliseks no võib-olla kõige ihaldusväärsemaks, et seal maal on siis mingi mingi olemasoleva kujuga, et ta ei ole muudetud mingisuguseks teistsuguseks kujuks? On, on, on selline asi, mille puhul kunstnikud, isa, kes parasjagu õpivad seda asja või arendavad seda maali ennast. Et nad noh, valdavalt tahaksid näha seda teistmoodi, kuna nad näevad neid erinevaid võimalusi. Ja taarset ka, et kunsti, et inimesed Hakkaksid nagu kaasa mõtlema sellega, mida, mida mida võimalused pakuvad ja, ja, ja võib-olla see, see kunstlike ülevoolavus ütleme, nende uute vormidega noh, on ka sellest tingitud, tahavad seda olemasolevat pilti natukene muuta. Et kas endale sobivamaks oma käsitlus laadidele nagu lähedasemaks. Ja, ja noh, ikkagi põrgu põrkumine on nagu nähtav, et ega sellest sellest olemasolevast arusaamast ja sellest uuest kujuteldav vast nagu nad omavahel võib-olla mõnikord ei kohtagi, et ei saada aru üksteisest Aga nüüd, vaatamata sellele, et inimesed armastavad jah, võib-olla vaadata sellist arusaadavamat klassikalisemalt maali, siis lugesin ühte uurimust ka selle kohta, et et kui tehti päris laiaulatuslik katse inimestega, kus lasti neile ära arvata, millise maali on loonud arvuti ja millise on loonud päris kunstnik siis suurem osa ei teinud vahet, tegelikult teine pool jo maalikunstist, üks on see kunstniku pool, kes maalib, aga teine pool on ju vaataja pool. Et kuidas sa, kuidas sa näed nagu seda poolt etc. Kas inimestel see maalilugemise oskus on alles või tuleks, tuleks kuidagiviisi sellele ka rõhku? Pöörata. Võib-olla siin on selline nagu arusaamade kujunemise protsess, mis on natukene selline kogu teadvust uuriv valdkond, et kuidas me üldse kultuurilistest asjadest mõistame seotud varasemate kulutustega ja mis saavad kinnitust ja, ja kuidas teadvus nagu või soov näha asju nii nagu nad on juba olemas meie mõtetes. Et kuidas ta sekkub sellesse vaatamise protsessi, siis. See. Kunstnike ja vaatamise protsess ongi nagu õpitav asi, et ka vaatama võib õppida. Ja. See kui aru ei saa, eks ole, et kas need tehniliselt on nii hästi teostatud. Ja, ja see arusaamise nagu moment on nagu noh ütleme kõrvalt vaadates tundub see nagu jabur, et kuidas ma vaatan tegelikult tehniliselt väga detailselt tehtud järgi, eks ole, tööd. Ja inimesed nagu. Tajun raju tajuvad seda asja nagu sama samasugusena. Et. See viis, kuidas kultuuris need tähendusloome kujuneb on natukene selline. Noh, filosoofilised küsimused pole jah, et kui me saame oma psüühika kujunemisest ühteviisi aru ja ja proovime seda kõrvalt vaadata, kuidas see toimub siis. Sellest saab teha ühteviisi järeldusi ja teistviisi järeldusi ja vastavalt sellele, milliseid järeldusi me teeme, sellest kujuneb ka seal olemasoleva mõistmise kvaliteet, selline tähendus, lisa, eks ole, tähendusloomemehhanism nagu muutub sellest ja ta võib-olla ei muutu nagu bioloogilisel tasandil, et me oleme teatud liiki psühholoogia psüühikaga siia siin nagu olemas, eks ole, aga aga ütleme, et kultuuriväli selleks, et mingisugust teatud operatsioon teha peab olema mingit tüüpi ja, ja, ja kui me näiteks helistame laene, viisi mõist mõtelda, idaviisi mõtelda, siis neil on lihtsalt erinevad hallid nagu ajalooliselt ja ja seetõttu ka see tuul, kuidas me tähendusi kodeerime, on erinev. Nojah, aga sa ise ütlesid, et, et millegi vaatamine on õpitav, noh siis siis ongi nii, et meid on õpetatud teatud esteetilisi kategooriaid märkama, teatud esteetilisi kategooriaid, mitte märkama mis, mis muudab laisaks ka ja siis ongi see, et kui arvu, kui on arvult, ei teinud mingi asja, mis on tehtud mingi algoritmi põhjal, mis ilmselgelt eelistab neid samu lääne moodsa kunstikategooriaid, noh siis ei olegi midagi üllatada, kui inimesed vahet ei tee. Nad on niikuinii harjunud mõtlema, et moodne kunst on suhteliselt kauge emotsionaalses mõttes nii-öelda aru saada formaalloogiliselt võttes ei ole siin niikuinii midagi. Siis siis tõenäoliselt ei tehtagi vahete. Jah, et aga see on väga sarnane seal, ma arvan, selle katse lihtsalt näitamaks, kuivõrd sarnased. Ma olen võib-olla seal metskitsedega, et kui me vaatame seda põõsast, et me ei saa aru, et seal põõsas on võib-olla plastikust tehtud mitte. Kuna ta on piisavalt kaugele ja lõhna ei evita, siis. Siis siis see ongi samasugune. Aga see nägemise teema on selles mõttes huvitav, et et on ju päris palju nähtud vaeva ka sellega, et panna arvutid nägema nagu inimesed. Nii-öelda masinnägemisega tegeletakse selle. Ma ei teagi, mis asja tarkvara arendamisega ja ja ongi jõutud selleni, et tegelikult arvutiprobleem ongi selles, et talle võib sisestada küll mingisuguseid info, et teda võib ka õpetada nägema, aga, aga talle ei suudeta sisestada seda kujutlusvõimet, mis on ilmselt ka see, mis ikkagi eristab inimest nii mets kitsast kui ka kui ka arvutist. No ilmselt noh, siin on üks tõenäoliselt peetud silmas seda, et et kui me näeme maali pealpoolpaljast, mees, kellel on käesnuia ümber lõvi nahk, siis me kõik kohe teame, et seal Herakles või arvuti tõenäoliselt ei ole võimeline seda seost tegema. No on öeldud ka, et, et kuna inimkäte poolt tehtud asjadel väga sageli ei ole niivõrd selget nagu üheselt mõistetavat sellist tunnust, et asjad ongi väga erinevad, et selleks, et arvuti õpiks, noh, iga asja nägemist oleks peaaegu iga asi üks ükshaaval, nagu mingite punktide lasin arvutisse sisestada ja see on ja ikkagi seda taga seda, et kui tuleb uus asi, et siis ta selle ära tunneb. Et siin ikkagi jumal tänatud, on arvutil ja inimteadvusel intellektil mingi erinevus veel olemas. No ma ei tea, võib-olla vaesed kunstnikud, et tänapäeva inimesed tahavad ikkagi vaadata klassikalisi natüürmorti, kus seal seal lille kimbukene laua peal või või puuviljad ilusti reastatud või poolpaljas naine, eks sellises hakatamistliku stiilis võib-olla tehisintellekt suudaks tunda suuremat naudingutest moodsast kunstist. Kvaliteediga või intellektuaalsema asetusega, võib-olla mitte nii nostalgiline, et siis. Ta ütles, et aga võib-olla see oleks potentsiaalne potentsiaalne vaatajaskond? Jah, tuleb masinatele kunstimeel sisse programmeerida igal juhul. Aga? Meie saateaeg hakkab vaikselt läbi saama siiski lõbusal küsinud. Et mis seisus siis maal on, et vahel ikka räägitakse ikka niimoodi mõne aasta taktis räägitakse, toimub mingi maali tagasitulek, et kas siis seda maali tagasitulekut on kuskil näha või, või on tõesti maal muutunud selliseks asjaks, kus maalikunstnikud nurgas nokitsevad ja on enam-vähem rahul oma positsiooniga, mis jääb rambivalgusest veidi kõrvale? Noh, kui me tüdinema Facebookist parasjagu, siis me võib-olla lähme rohkem maalija või käime käime näiteks tänavalt galeriis, mis seal parasjagu galeriis näha on, eks ja hakkame seda rohkem hindama, mis, mis on füüsilise kvaliteediga, võib olla. Ja see on võib-olla selline lainetena tõesti liikuv protsess, et vahel on, vahel on vaja minna tõesti tänavale selleks, et asju näha. Vahel aitab sellest, et meedia meile vahendab. Ja kui Eestis mulle tundub, et noh, selline leppimine võib-olla minevikuga on võib-olla selline märksõna praegu, et et võib-olla nendele viisid ära, mis on võib-olla kümnetesse aastatesse aasta tagustesse jääva kunstiarusaam, et sellele on antud uusi tähendusi võib-olla lisandunud ja neid on hakatud ümber hindama võib-olla ja ja nägema seda ka laiemas maailma kontekstis, millel on hoopis teistsugused nimed ja definitsioonid küljes, et et see on ka andnud võib-olla lisamõtlemise ruumi. Lihtsalt. Ütleme ka nende muidu traditsiooniks peetud nagu meediat osas. Et Mulle tundub, et maal ja graafika ja skulptuur on mõnes mõttes nagu kõik ühes ühes pundis, et ma räägin maalist, siis ma võib-olla mõtlen ka siinjuures tolleaegset aru saama graafikast skulptuurist. Ja mis meid, mis meid võib-olla võõrutab sellest olukorrast, on see, et ta seal maal ja skulptuur ja graafika on tegelikult segunenud üsna tugevasti, et seesama skulptuur on lihtsalt ju kõigi oma füüsilise, sellise ruumilise jaotumisega tulnud maali pärusmaale või vastupidi. Nii et võib öelda, et huvitavad arengud toimuvad igal juhul ja neid tasuks võib-olla siis rohkem märgata, kui me oma igapäeva toimetamiste kõrvalt vahel märkame. Aga suur tänu saatesse tulemast, Eesti maalikunstnike liidu juhatuse liige Rait Rosin. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin vikerraadio stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie saadet jääb lõpetama teine Islandi pala mille samuti raid sina valisid. Ja see on sellise bändi nagu sool staffi lugu Fjara aastast 2012. Mina vähemalt tean seda tänu telesarjale, viikingid. Aga sinule ilmselt teise ka Islandil käies meelde. Jah, ma, ma lihtsalt sattusin neid Islandi pool Islandi tulevaid muusikat jälgima tollest ajast ja mis tean rohkem lihtsalt. Islandilt tuleb päris palju head muusikat ja kui see kohe kõlab palaga, võib-olla ei ole kõige klassikalisem vikerraadio muusikavaliku mõttes, siis kuulake ikka ja kuulake vasarat, oleme taas eetris nädala pärast.