Teatrivaht. Tere teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk on jälle kaks nädalat teatrit vaadanud ja tahame jagada oma vaatlustulemusi. Täna räägime vaba lava kuraator programmist mille märksõnadeks olid seekord Big Teida ja tõejärgne ajastu. Samuti võtame vaatluse alla Andres Noormetsa Vanemuises lavastatud suluseisu. Räägime ka Von Krahli teatri lavastuses Tais ning soovitame mõningaid uusi etendusi. Aga alustame vaba lava programmist. Minul endal on olnud nagu suur küsimus, seda enam, et ma olen ka ise olnud vaba lavaprogrammi kuraator. Et kuivõrd me saame kuraatorit seda vaatlusvälja nagu piiritleda märksõnadega. Et kas see, kui me anname kuraatoritele mõne sõna ette olgu see big Teida või postroof. Kas pihke nagu aitab leida Meie kultuurimaastikult nagu innustunud tegijaid või vastupidi, sunniloojaid projekti kirjutamise Stampi. Et kui meie kolleeg lojevskiga alustasime vaba lava tegemist, siis me tahtsime leida Eestist, et võimalikult palju loovad teatri mõtet. Mis seal salata nagu statistiliselt, et on järgnevad hooajad olnud edukamad kui meie oma, noh seal on mitmeid põhjuseid. Aga samas, teisalt olen näinud seda, kuidas sõnastatud programm piiritleb mingisuguse kunstilise taotluse. Et kui me nüüd räägime näiteks vaba lava kuraatorprogrammi viimasest lavastuses töö lõpp. Jaa, suhestame morjaki teost nende märksõnadega nagu andmeküllus ja tõejärgne ajastu. Et kuidas see tundub või, või kas me üldse peame selliste sõnade kaudu sellele teosele lähenema? Ma olen ka varasemalt selle kuraatorprogrammi osas kriitiliselt sõdastanud, et see liigne üle programmeerimine mingite kindlate märg Sõnadega, et see mõjub juba ette kuidagi kistuna ja kahjuks on ka nii läinud, et et kui me meenutame seda esimest lavastust Big Teita, milles tegi üks prantsuse lavastaja siis kogu see lavastus osutus ühe märksõna BIG täita illustratsiooniks, et igasugune selline kunstiline üldistusjõud sellesse kippus puuduma. Nüüd Sarnetan minu arust üsna meeldivalt läinud hoopis vastupidist teed, ta nagu üldse ei huvita sellest, mida see kuraatorprogramm temalt tahab. Ta on siis täiesti krambivabalt pannud lavale ühe keskealise daami eneseotsingud armastuse kõrbes, et siis peategelane, keda väga hästi kehastab Maria Peterson on siis oma viimaseid selliseid tunde agooniat seal publiku all väga hästi kenasti sätitud lavaruumis välja elamas, aga absoluutselt igasugune seos nii tõejärgsus kui ka siis andmeküllusega puudub, pigem oli tegemist selle tundeküllusega nüüd Andri luupi teisitimõtleja lahendas selle programmilise ülesande üldse Vembutades, pigem seal teadupärast oli meil peategelaseks üks vana punkar, kes siis märgatava osa lavastusest suhtles mobiilifirmaga, kes pakkus talle uuemate andmepaketti kiiremat internetiühendust. Noh, ka seal jäise sellise kistuna ülesse kogu see teema, see ei olnud väga orgaaniliselt üldse loos sees. Aga vähemalt siis leidis mingisuguse sellise pungiliku väljapääsu kogu selle kuraatorprogrammi veidi totaka. Ülesande püstituse taustal. Naljakas on see, et selleks, et sobituda kuraatorprogrammi juhtmõttega tuuakse juba näidendi teksti sisse see mobiilioperaatori kõne mis lubab suuremat andmemahtu. Et kui see on see Andri luubi lõiv kuraator programmile, siis see on iseenesest nagu mänguliselt teostatud ja ja ma pigem ütlengi seda, et tegelikult nagu edaspidiste vaba lava kuraator programmide puhul ei peaks üleüldse neid teemasid ette andma. Et me peaksime püüdma kaardistada seda, mis kunstnike hingel on ja neid nagu püüdma esile tuua. Aga väga vale on öelda, et mulle ei meeldinud Ivo Uukkivi osatäitmine. Sest et kogu see näidend ja lavastus oli ju Ivo Uukkivi rollisoorituse peale üles ehitatud. Küll, aga ma ei saanud selle tõejärgsus ja andmemahu kontekstis aru, miks väsinud Ivo Kivi väsinud punkar, kes isegi nagu Ivo Uukkivina ei taha enam olla see punkar või kes peab vastama. Sageli ma ei tea maksuameti küsimustele, et kuidas ta endale oma firma alt palka maksab. See Ivo Uukkivikuvandi ärakasutamine ei tundunud mulle selles lavastuses nagu eriti värske ja töötav. Mul tekkis isegi selline mõte. Kultuuriteoorias me oleme nagu jõudnud mingite tõdemuseni et kusagil pärast nullindaid on tekkinud mingi trend, kus inimesed tahavad ennast esitleda, eks punkaritena, eks hipidena. Et see, kas sa oled olnud eelnevalt hipi või punkar, see ei ole tähtis. Aga sa tahad praeguses moevoolu kontekstis mõjuda ekspunkarina? Ivo Uukkivile seda süüks ei saa panna. Aga ja mul on valus vaadata väsinud 50 aastase eks punkari ilmselt vastu tema tahtmist lavale tirimist kesta peab siis seal esitlema seda vastuolu tänase tõe ja 80.-te tõe vahel. Andri luubi dramaturgi linna kontseptsioon on väga selge ja mulle väga see meeldib. Ja mulle kohutavalt meeldib selle noore tüdruku Elion Tulve sissetoomine sellesse lavastusse. See, et Andri Luup on vastandanud selle vana vihase punkari, tänapäevase trendika, psühhoterapeudi noore tüdrukuga, kes ei tea Nende meie või nende vanadest vihadest mitte midagi, aga ta vastandab sellele tõepoolest nagu armastuse, mida me võib-olla tahame natukene naiivselt käsitleda. Aga mis ometi sundis Andri luupi selles näidendi tekstis isegi seda? Velikije Luki Tallinn põleb laulusõnu ümber muutma armastuse suunas. Ja kui see psühhoterapeut räägib selles lavastuses Teie noored, teie teete luulet, aga päris proosast ei teada midagi. Aga äkki need noored on meist hetkel targemad, äkki nende armastuse sõnum on natukene tugevam, kui see meie vana punkrite viha mingi isegi sõnastada oskamatu monstrumi vastu, mida siis kehastab selles lavastuses Ivo Uukkivi. Et minu jaoks see noore inimese positiivsus ja Se Velikije Luki kuld, tuss, laulu ümberpööratud sõnum, nagu viitas sellele, et Andri Luup tahab päriselt ka midagi öelda selle lavastuse kaudu. Seffi big data puhul ma ei saa seda öelda küll, aga ma tajusin, mida tahtis Raines Sarnet rääkida öö lõpu puhul. Olles püüdnud aimu saada sellest, mida Rainer Sarnet tahtis morjaki ö lõpuga laval öelda tekkis minu jaoks pigem nagu mingisugune meediumi spetsiifiline vastuolu. Ma kuulen lavastajat, et kes on avastanud oma elus pühaduse ja ta tahab selle tuua siia ja praegu meie ette. Ja ta ütleb, et see kõik on juba selles tekstis olemas. Et nii kui sa lavale astud, nii oled sa kaasatud sellesse sakraalsesse ruumi. Aga paraku lava ei ole sakraalne ruum, lava on ülimalt profaalne ruum ja selleks, et püüda laval kehtestada mingisugust sakraalsed ruumi, tuleb selleks võtta aega. Me oleme seda võib-olla kogenud mõningate Lembit Petersoni Theatrumi lavastuste puhul. Et tõepoolest, see, mida laval räägitakse, ei olegi nii tähtis, kui tähtis on see, et sa võtad aja selleks, et, et tulla sinna ruumi. Vanemad inimesed mäletavad võib-olla Jaan Toominga lavastusi, kus selleks, et see lõpumaski mäng saaks tööle hakata, on vaja hästi pikalt, enne nagu liikuda, selles suunas. See, kuidas Rainer Sarnet lähenes morjaki tekstile, oli hästi tundlik, hästi põnev ja see, kuidas ta ka nagu kaasas näitlejaid oli minu jaoks hästi kõnekas. Aga just nimelt, mida ta ei teinud, oli see. Ta ei lasknud vaatajate jaoks kehtestada sellel ruumil, mida ta lõi. Kui Rainer Sarnet näeb enda vaimusilmas morjoki romaani ideaalset kehastust ja ta annab näitlejale ülesanded, Liiguta sõrmi, selleks et see sümboliseeriks seda alateadvusest esiletungivat mingisugust ängi, mis väljendab sinu armastust, siis ma paraku ei usu seda. Ma tahan teatrilaval näha mingisugust jõulist ekspressiivsed ja agressiivsed. Vastu kujundit. Et kui teatrilaval on kõik nagu liiga valmis, meil on sõnum, mida öelda näiteks armastus ja me paneme ta otse lavale, siis pluss kordab plussi ja, ja me ei saa sellest nagu seda energeetilist laengut. Küll, aga kui näiteks Sarnet oleks ö lõpus andnud vaatajale aega suhestuda selle esteetikaga, mida ta laval lõi ja mis oli väga nagu visuaalselt hästi nauditav kõik need alt üles valgustatud lambid. See, kuidas käsi ulatub läbi selle valgusvihu niimoodi, et see jagab maailmad kaheks. Kui me oleks saanud nagu sellega kuidagi teatrilaval orgaaniliselt suhestuda, mitte lihtsalt sõnumi tasandil sellel tasandil, et lavastaja ütleb. Ta räägib meile armastusest, siis võib-olla oleks mind nagu rohkem kõnetanud. Aga praegu ma paraku sain aru mingisugusest karkassist, mis oli teostatud nagu diletantlikult. Mulle mulle väga meeldivad kunstnikud, kes parandavad maailma. Aga ma olen väga skeptiline selle suhtes, et kuidas seda teha, otse läbi meediumi. See, et ma tahan kehtestada üht või teist olukorda ja kui seda väljendada läbi kunstilise kujundi, siis enamasti kipub läbi kukkuma. On meediume, kus toimib paremini noh, tõenäoliselt kirjanduses, aga teatrilaval tulla rääkima sellest, kuidas asjad on. Enamasti ei tööta millegipärast. Ja see on see vastuolu selle sakraalse ja profaanse ruumi vahel. Teater on profaanruum, aga sakraalne sõnum on ka meie elus olemas. Kuidas need ühendada, seda peab ühendama läbi teatava paradoksi või vastuolu teha seda nii nagu Rainer Sarnet üritas praegu teha kuidagi Theatrumi võtmes, aga teatrum vol kaks või nagu mõjustamisena. Ma ei ole neid näinud, neid lavastusi mul õieti pole õigust sekkuda. Aga teie arutlusi kuuldes lihtsalt tahaks mõnda asja öelda, mul oli hea meel, et tundub, et te mõlemad olete selle vastu. Et niisugused määratud programmid oleks ka edaspidi, ma loodan, et seda juttu kuulavad ka need, kes hakkavad järgmisi kuraatoreid määrama, ma ei tea, kuidas täpselt käib. Aga minuvanusel inimesel tuleb alati meelde, kuidas nõukogude ajal riputati noh, ütleme oktoobrirevolutsiooni mingi suure aastapäeva külge sai väga hästi riputada, seal oli natuke teine põhjus, see oli lihtsalt ettekäänet teha, kui õnnestub kavalalt teha ära mingi hea lavastus, näiteks mängiti mõnda väga head, ehkki tükki, kes julgeb öelda, et korkid ei tohi mängida aastapäeva puhul isegi Tammsaaret, Tammsaare kolmandat köidet, eks ole, revolutsioonist andis ka sinna riputada ja paljusid asju veel. Aga noh, see ei peaks olema ideaal, siis oli paratamatus ja seda nagu kas eestlane oskab ära kasutada. Ta ta kui vähegi võimalik, on mingeid ettekäändeid. Et see oli üks asi. Aga kui ma nüüd kuulsin seda Ütlevad Madise arutelu sakraalsest ja profaansest ruumist laval siis ma ei tea mul noh, niisuguste sõnade kasutamine on alati natukene pead olema ettevaatlik, sest sa ei tea, mida keegi täpselt nende all mõtleb. Aga Mulle on küll mõnikord tundunud, et laval võib profaanses ruumis äkki ilmneda mingisugune sakraalsus korraks niimoodi tekkida. Kõige tavalisema, kõige profaansema käigus. Aga selleks on jah, vaja mingit sisemist äratundmist, mis ka saali jõuab. Sellel teemal arutleda on juba kahtlane. Aga niisugune mõte korraks tuli. Jah, et see Sarneti lavastus mõjus pigem sellise ütleme reivi vormis missana tümps on nagu põhja keeratud ja siis oodatud, et, et kõik nüüd heldivad vägisi kogu selle asja peale, mida nad seal laval näevad, et just selles mõttes, Ta oli ta diletantlik, võib-olla algajalik lähenemine teatrile, kui sellisele. Valemeediumi oli inimene võtnud minu arust selle morjaki loo lahkamiseks oleks võinud täitsa vabalt teha ka mingisuguse vahva tantsuloo. Just nimelt ja tahtes rõhutada, et ma üldse nagu noh, kumma käin igapäevaselt teatris ja ma näen asju, mis on tehtud üleüldse üle jala. Et isegi vaatamata oma irooniale kogu selle vaba lava nagu kuraatorprogrammi moto suhtes ma ju näen, et Rainer Sarnet ja Andri Luup on päriselt ka pannud oma südamevere nendesse asjadesse sisse. Aga seesama asi, et teatrilaval millegipärast ei, ei saa jutustada, see viib meid näiteks Von Krahli teatri hiljutise lavastuse Ice juurde. Lavale on toodud Vladimir rookini romaan, justkui seda romaani ei ole eesti keelde tõlgitud, küll aga me teame rookini varasemat, et noh, kogemuste kaudu, et tegemist on väga teravmeelse ja väga nagu kirjandusliku kujundi mõttes ka autoriga. Siis seda me ju laval ei näe. Koguse Sorokin kui selline on laval taandatud ja see on võib-olla isegi nagu hästi lavastaja ei ole meile öelnud, et ta lavastab rookeani romaani jää. Küll aga tajun ma mingisugust sotsiaalset eelhoiatust. Vaatajat tahetakse nagu manitseda või hoiatada või ette valgustada sellise sekt antliku klammerdumise eest, mida tänapäevane maailm meile hästi palju pakub. Kui ma vaatan seda lavastust, siis ühtpidi ma nagu naudin seda, ma ei taha talle mitte midagi ette heita, sellepärast et ma ei näegi ühtegi pretensiooni. Ma ei näe seda vastuolu lavastaja taotluse ja tulemuse vahel, sest et ma tunnen seal ära selle vana hea 90.-te Von Krahli teatri Von Krahli teater on katsetanud erinevaid märgikeeli, aga ei ole seda teinud tegelikult kehtestavalt, mis on minu jaoks nagu isegi natukene häirivalt. Huvitav, et isegi täna Päeval võib noor kriitik rääkida sellest, et fon kraal tegeleb avangardiga. Fon Graal on vanade pässide teater ja see, miks nad mõjuvad avangardina tuleneb sellest, et nad ei ole mitte kunagi viitsinud ühtegi oma esteetikat nagu kehtestada. Nad on teinud ühte asja, teist asja, kolmandat asja ja see on väga hea ja väga Eesti teatripilti rikastav. Teades küll Peeter Jalakas kui head turundusmeest ärimaailmas, aga kunstimaailmas ei ole Jalakas olnud nii egoistlik turundaja, et kehtestada oma esteetikat. Ja sellepärast on kõik Graali ettevõtmised jäänud alati kuidagi natukene pooleli. Ja me alati saame neid nautida kui avangardi, mis siis, et see ei ole ammu enam avangard. Rääkimata sellest, mida teevad praegu kraali noored tuleb Soome lavastaja Aissiga Krahli lavale. Minul kui keskealisel mehel tekib tohutu armas äratundmisrõõm, et noh, sellist teatrit ma ju nauding ja see on see vana hea krool. Siis ma kuulen mõnda noort kõrvalt ütlemas, et see on avangard. Ei, see ei ole avangard. Ma olen juba nii vana mees, et ma tahan nagu igale asjale põhjendust. Ja kui Soomest tulnud lavastaja oma esteetikaga, mis ongi selles kontekstis reegel, tuleb seda pakkuma meie enda vanas eas Von Krahli teatris, mis siis, et, et noh, Hendrik Kalmet sai seal kätt proovida ja edasi siis tajun seda teatava ülbusena vaataja suhtes. Mitte, asi pole selles, et lavastus olnuks halb. Ma tulin vaatama seda vana head kehtestunud märgi keelt ja mulle öeldi pretensioonikalt, et me ütleme sulle midagi tänase maailma kohta. Ja mulle isegi anti nagu võimalus uskuda. Et te ütlete mulle midagi hoiatusliku selle jääsekti kohta. Aga tegelikult, kui ma olen seal lavastuse ära vaadanud ma naudin turvaliselt seda hästi tuttavat märgi keelt ja pigem ütleme, et te kutsusite mind sekti. Et ma ei tea, see haakub jälle selle teatri, sakraalse ja profaanse tasandiga, et minu jaoks teatri lava, kuigi ma väga nagu respekteerin sakraalseid momente elus ei suuda ma teatrilaval neid vastu võtta ja kui mul teatrilaval neid pakutaks, kas see siis maa, kas võtan neid väga suure karikatuuri kaudu. Või siis Ma olen juba ette skeptiline ja ütlen, et sorry, ei veena mind. Aga praegu Aissi vaadata, siis ma olen natukene nagu väsinud sellest postmodernismijärgsest ambivalentsus, sest et aga me ei tahagi midagi öelda. Me jätame sulle vabad võimalused. Mul on niikuinii igal hommikul oma alused ja ma ei tule neid teatripileti eest küsima. Et selles mõttes, kui ma juba teatrisse tulen, siis ma tahan näha mingit steitmenti, mingit avaldust, mingit väljendust ja see praegune Sorookini romaani keeramine mingi sekti kriitika võtmes minu jaoks nagu jäi selles mõttes väheveenvaks, et ma oleks tahtnud nautides rookini tekstikihte seda rikkalikku keelt, mida sa rookin tõepoolest nagu omab ja siis saada aru lavastaja hoiakust, et kas see sekt on halb või ei ole halb. Et me ei pea teatrilaval häbenema selliseid lihtsaid vastandusi nagu väljendada, sellepärast teater ongi see kunstiliik, kus saab asju lapse suviselt välja öelda. Aga AIS-i puhul ma nägin lihtsalt sellist laiska keskealist sõitmist mingisuguse esteetika peal, mida on Eestis juba ammu nagu tehtud ja ma ei näinud seal ookeani teose tõlgendust. Tuleb välja, et sa oled lugenud Sorokin, mina nimelt ei ole, selles mõttes mul on raske haakuda, sõnul oli see noh, ma tean teda nimepidi või proman kunagi midagi lugenud ja hakka seda romaani igatahes mitte. Ja kuna nad siin valivad kava lehelegi on toodud mingid tsitaadid selt Sorokinist. Mulle ei jäänud muljet, et mind eriti kuhugi sekti tahetakse värvata, võib-olla see oligi sellepärast, et seal oli kõike. Ja millega ja minu jaoks lavastus oli niisugune natukene lapselik, natukene naiivne mingites oma hoiakutes. Kuigi seal oli ka mingi ja juttu vägivaldsusest ja nii oli mingeid sõjamälestusi, mis mulle kui sõjaaegsele lapsele isegi tuttavad ette tulid. Aga sellist üldist sõnumit, et mind kuhugi tahetakse värvata, kuigi siin algusest võib kohe kavalehe pealt lugeda, et hoo saab sisse kirglike jääsekt ja nii edasi minu jaoks ei jää, ju ma siis mõtlen jälle kuidagi oma liini. Jää seostus ikkagi pigem sellega, mida me teame sellest, kuidas poolustel jää praegu sulab ja kui ohtlik see kõik Meie elule edaspidi on, et nad natukene nagu püüdsid siiski mingitest või, või mõtlesin ma ise juurde mingitest ökoloogilistest teemadest, no mitte rääkida, aga midagi tunda anda see, et nad seda jääd seal lõhkusid ja sõid ja mis nad seal kõik tegid. Kui ma vaatasin lisse Zarenaate lavastust, millest me rääkisime pärast seda, mul on tunne kuskil seal tekkerdi see lavastuse lõpp, kus küll video kaudu tuleb see jääväli ja ja niisugused asjad kõik midagi seal omavahel haakus, aga nad teada ju on, et kriitik, nii kui ma üldse mingi kriitik veel olen, mõtleb palju asju ise välja ja mõtleb ise juurde, aga kuna see lavastus mingit võimalust sellisteks juurde mõtlemiseks andis siis näiteks mulle seostub sellega, et nüüd on jälle Madis rääkis just seda, et tahetakse näidata ennast endiste puukaritena või niimoodi. Aga praegu on ju väga palju seda endiste lillelaste ja, ja seda teemat kohe me vist saame näha viljandi lavastust nendest nõukogude lillelastest seda veel ei ole näinud. Ja kuigi ma ei saa öelda, et ma nüüd sel ajal, kui see teema oli aktuaalne noh, meil ja niimoodi üle võetuna, aga ikkagi me kuulsime ja nägime, mis tehakse igal juhul see, et no armastage ja ärge pidage sõda või püüda kuidagi tõlkida. Ja kõik need mõtted olid ju väga sümpaatsed meile ka. Et midagi oli ju sellest hoiakust seal küllaltki palju, kuigi ta ei olnud sellisel kombel nüüd väljendatud. Ja millegipärast huvitav mulle tundus, et nad tõesti suudavad 11 ja inimesi armastada, need, kes seal laval olid, vähemalt osa neist nad olid kuidagi väga siirad, see võis natuke lapsikuna mõjuda, aga seal oli mingi päris ehtne nisugune siirus mis oli mulle sümpaatne muidugi jah, jällegi minu puhul segab see, et seal olid mõned endised õpilased, kes lihtsalt inimestel on mulle väga sümpaatsed. See mõjutab omakorda. Aga seda, kas keegi on siiras või ei ole, seda ikka nagu tunneb ära, millest oli ju midagi sellist seal. Nii et lõppkokkuvõttes ma ei teagi, milles see asi rääkis, ma juba eelmises või üle-eelmises ütles, rääkisin, et ma sellise sõna avangard ja ja neid vastandamisi ja tegelikult kas mitte jalakas ei olnud see, kes mõned aastad tagasi just ütles, et nüüd need asjad on juba kohad vahetanud või vähemalt et avang, arst, pigem on avangard, see, mis varem loeti traditsiooniks. No igaljuhul minu meelest ka need asjad on kaunikesti segi ja ma pigem neid sõnu ei kasuta, eks avangard on nagu niisugune sõjaline termin, ütleb meelise kuuldes. Tähendab mulle meeldib sel juhul juba rohkemise kunagine leitud eesti vaste eelvägi, mis muidugi seostus mingite asjadega omal ajal, aga aga ta vähemalt kõlab paremini, sest avangard paljutki tähendada ja minu meelest ta muutunud mingiks tühiseks sõnakõlks, mis praeguses kontekstis Ja AIS-i puhul ongi see probleem, et ma hea meelega hõljum kaasa selle vana hea Von Krahli teatrivaimuga ja, ja näen kogu seda ambivalentse maailma. Aga tänapäeval, kus me kipume sõnumitega nagu tulistama ja, ja ütlema. Me usume ja mida me ei usu siis mul on keeruline suhestuda teosega, kus tegelikult hoiatatakse inimesi vabatahtliku surma suremise eest või kus, nagu antakse, mingisugune võimalus, et inimene, mõtle enne, kui sa teed mingi sammu, enne, kui sa vastad ühele telefonikõnele. Ja teisalt Ice oli väga hea komöödia mingis mõttes, aga mida siis lavastaja meile ütles, kas lavastaja ütles, et minge sinna sekti või ta ütles, et ärge mitte mingil juhul sinna sekti minge, ta näitas meile seda ambivalentse kujundit. Ja ma ei heidaks seda muidu, et me oleme kõik postmodernismist karastunud. Aga lihtsalt noh, ma nagu oleksin tahtnud, et Sorokin nii ja, ja kogu selle apokalüptilise temaatika suhtes oleks mingisugune selline konkreetsemalt sõnastatud hoiatust tsoon või, või et kunst räägib meile sellest, et me käime praegu kuristiku äärel. Kunst ei pea meile ütlema, astu sinna või astu tänna, aga kunst aitab meil olla sellel serval, et minu jaoks nagu see ais tõi meid kuidagi sinna mugavustsooni. Aga meelistaatsa midagi lisada. Minu jaoks oli Ice üks sellistest arvudest lavastustest, mis mulle väga meeldis, aga mida ma mitte kellelegi soovitaks, siis me nägime igasuguse ambitsioonituse suht nauditavat teostust seda vahetut hullamist, mida noh, mõningate eranditega seal mina märkasin vähemalt Henrik kalmeti siis teatud ebamugavus seal laval minu arust kohati häbenes seda, mis seal laval toimus. Et seda vahetud hullamistele ju lihtsalt niisama lõbus vaadata ja õnneks mina ei olnud ka nende seas, kelle kätte topiti see mikrofon mingi totaka küsimusega, millele siis osad pildid seal suht piinlikkust valmistavat situatsioonis kuidagi mõtestatult vastama. Et kui keegi oleks mulle ütelnud näiteks sellele etendusele viitavas kutselised mingisugused näitlejad on lugenud mingit head raamatute, tahavad lihtsalt seda kohtumisõhtul publikuga kuidagi soovitada. Et siis midagi, võib-olla sellist ma olekski neid näitlejatelt oodanud, kõik muu ilmselgelt ületas lihtsalt nii nende algse ambitsiooni, Neviolnudki ambitsiooni rohkemaks, aga siis ma oleks tahtnud muidugi saada soodushinnaga seda raamatut ka juba kaasa, et et mis ma niisama maksan soovituse eest, et andke siis juba teoska kaasa, et see võib-olla jäi puudu see raamat siseselt täiuslikust õnnest. Okei, nii see muidugi on, väga huvitav kirjanik ja väga skandaalne ja tema on üritanud mõnes mõttes seda postmodernismi või seda määramatust, mida sa siin siunasid nii-öelda unele panna või siis ammendada igasugusel Reiderdamisega, mis ta on teinud tema ühte romaani. Helesinine pekk ju taheti ära keelata Venemaal tänu sellele, et seal muuhulgas Jossif Stalini ja Nikita Hruštšovi kloone kujutatakse pornograafilises Armo embuses. Jah, ta ise on nii mitmekihiline, et noh, sellist ainest võib-olla lava peale kogu selles ookeani enda kirjanduslikku võtite arvestades olekski võib-olla liiga palju, et noh, mõnes mõttes oligi okei, et nad seda kommentaarina tegid, aga siis siis siis võikski koos ja raamatuga seda serveerida. Sõda. Jah, selles mõttes, et tegelikult ka võtmena nad ju rõhutasid distantsis rookimine romaanist kõik need rõhutused selle kohta. Me räägime Sorookini romaanist jää tegelikult laval ju tahetigi seda distantsi rõhutada ka sel juhul. Jah, mul tekkiski nagu küsimus, et mida me siis rõhutame, et või milleks me rõhutame, et kases rookeani teema läheb meile korda või ei lähe korda, et see oli nagu see teema minu jaoks. Aga kui nad lugesid katkendeid, siis ikkagi nagu valisid mingid asjad, mis neile korda lähevad, oli või midagi sellist? Ei olnud jah, aga suhet püüda määrata. Kas need katkendid ei olnud kõige jaburamaid katkendid sellest romaanist mõnes küll jah. Et kas see on jälle nagu see, et kas teater püüab inimesele luua seda empaatia kontakti või me naerame koos välja neid ullikesi, keda me netikommentaariumites ja ja igapäevaelus nii või teisiti kogu aeg välja naerame, missise, et ühel hetkel võime ise nendeks osutuda, et mulle nagu ei meeldi selline teatri moraliseeriv hoiakus. Teater võtab endale õiguse öelda, et on targem kui keegi teine. Ma ei tea, kirjanik võib, võib seda võib-olla ennemini teha ka teatrilaval. Ma ei tea, ma tahan samastuda selle kõige kõige nõrgema inimesega, sest et ma olen ise üks nende seast ja, ja kui mulle teatrilavalt ka tullakse rääkima, et sa oled, et mõttetu ja su teine pensionisammas on ka nagu tuulde visatud, et siis seda võib teha, aga lihtsalt, et siis ma ei vaata seda etendust. Nii ongi nagu see hoiakuid, mina tajusin pigem seda, miks ma hakkasin lillelastest hittidest rääkima, et nende põhisõnum, mida nad püüdsid vahendada ja mis läks võib-olla liiga rõhutatuks, aga ikkagi oli nagu siiras oli see armastuse sõnu kogu aeg kogu jutt käis selle, kui nad ise seal kuidagi suhtlesid publikugaks. Ma valesti tundsin või mitte, sai natuke üle pakutud. Aga midagi sellist oli, nad tundusid vähemalt osa neist sirastena selles jutus. Mulle tundus, et nad üritasid vähemalt teha seda mängu, et teeme korraks iroonia täiesti võimatuks. Teeskleme, et see kõik ongi päriselt. Lihtsalt, et me mõtleme või tunneme, mitte. Ja olemegi seal laval siis täitsa iseendana ja selleks poolteiseks tunniks või kaua nad meil seal kinni pidasid, et räägikski siis selles võtmes inimestega, et näete, on niisugune tore raamat, sellised toredad ideed. Äkki te mõtlete nende peale. Aga kas. See, et minu arvates olid nad ju laval surnud nadolid, sisenenud sinna surnute maailma, minule tundus, et nad ironiseerisid seestpoolt seda surnute maailma, et teie küll nii lollid ei ole, mina, meie oleme Von Krahli näitlejad, meie räägime teile, kuidas mitte sekti sattuda, aga see, et see mõjub mõnusa ja soojana. See mõjub meile ju igapäevaselt ka niimoodi, et et ma oleks tahtnud lavastaja teadlikku hoiakut, aga või võimalik, et see oligi nagu tähtis, et seda hoiakut ei antud. Ta ei öelnud, et nad surnud olema, ta laval on ju palju tehtud, seda mängitakse isegi poole tegevuse pealt, äkki surnud tulevad siis täitsa nagu loomulikult. Et me esimesel hetkel ei saagi aru, kas surnud või elus. Et seda võtet on palju kasutus, seal ma seda eriti tajunud või ei tundma pähe lihtsalt et nad peavad surnud olema. Aga räägime ka Andres Noormetsa Vanemuise lavastuses suluseis, mis käsitleb meile hästi aktuaalseid teemasid nagu rassism, võõraviha, kuidas siis Andres Noormets selle teemaga seal sadamateatri val? Kes kastis hakkama sai, minu arust selle suluseisu moraal iseenesest on väga armas, et olge kõik vahelduseks lihtsalt vait, kas te kogu aeg midagi arvata või oma tõdesid kuulutate et selline üleskutse kõiki oma veendumusi mitte kohe verbaliseerida, vaid lihtsalt kehtestada neid pigem vaikides ja vaadeldes ja teine minu arust oluline küsimus, mida suluses küsib, on see, et kas liiga julgelt üldistav liberaalsus võiks olla teatud tingimustes äkki sama pime, kui on rassiviha, et need juba tekstis olevat, et kaks väga olulist teema-asetust Noormets igatahes eeskujulikult välja toob oma lavastusega noormetsale omaselt oli loodud hästi huvitav lavaruum ta alati natukene Veiderdab kogu selle lavaruumi ja lavakujundusega me oleme ju näinud tal ka sellist lavastust, kus inimesed istuvad laval lihtsalt tellingutel jutustavad üsna haaravalt oma oma lugu, et antud puhul oli ka siis kogu see valge lavaruumi teatud kaheks. Kõigepealt oli siis nii-öelda see eeslava, mis oli avatud ja siis väikse klaasakna või seina taga oli siis mingisugune putka või kiosk või ooteruum kus siis aeg-ajalt mõned tegelased käisid oma esinemisjärjekorda ootamas. Ma ütleks, et veidi nii nagu sa nimetasid selle AIDS-i puhul, et seal oli see kogu see võti oli veidi väsinud, kuidas iseenesest võib-olla mingit olulist teemat esitleda, et ka selle noormetsalavastus puhul oli võib-olla veidi liiga komponeeritud ja programmiline koguse sättung seal, et see tekst ise ju on väga noh, ütleme skemaatiline, et seal on väga selgelt jälgitavad siis eri tegelaste arutluskäigud rassismi, võõraviha ja jaa liberaalsuse teemadel ja kui sa seda siis veel sedasi rütmistatult lavale tood, et sul on kõigepealt publiku hulgas üks nii-öelda küsitleja, kes Maria parobanšikova esitluses, siis kuulas üle vaheletegevusliku vahele sekkudes siis erinevaid tegelasi ja need oma omakorda siis seal laval talle aru annavad et siis see kokku lähebki veidi, võib-olla liiga ametlikuks kogu selle teemakäsitlus, isenesest näitlejad jällegi said selle kõigega ilusti kenasti hakkama, kellelegi ei heidaks midagi ette, võib-olla Kärt Tammjärv oli liiga maneerlik ja, ja selline kohati tundus ühes arvustuses ka mainiti üsna tabavalt, et ta esitas puudega tüdruk, aga ma ei tea, kas ta pidigi olema puudega. Aga kui ta oleks puudega, siis kogu selle teemaasetuse intrigeerivus kaoks ära, et tammjärv oli siis selle peategelase härragaa tütar härra ka, kes oli hästi selline püüdlik liberaal ja sallija tolerant, nagu neid nimetatakse, et siis tema tütar oli kuidagi instinktiivselt väljendas sellist loomu omast instinktiivselt võõraviha või võõrahirmu, mis meil võib-olla ongi. Mõned ütlevad bioloogiliselt sisse kodeeritud, et kui see kuidagi avastuses eraldi nii-öelda puudena esitada, siis kaotab ka kogu see tekst vooluma jõust. Mu meelest, mis häiris, suisa segas lavasse vaatamist. Ma ei tea, kas see oli selle Tallinna külalisetenduse probleem, aga oli helikujundus, kes esimest korda ma olin etendusel, kus tõsiselt häiris, et seal üldse mingi heli on, kus oleks tahtnud, lihtsalt see ei olnud mingi kontseptuaalne, võõritab võtta. Et oleks tahtnud lihtsalt, et kuulge, pange see heliriba juba kinni, et ma tahaks vaadata, mis seal nagu edasi saama hakkab. Jah, ka minu puhul hakkas kuidagi mängima see ja ma arvan, et see ei olnud Andres Noormets taotlus, aga ja ma isegi saan võib-olla aru, mis taotlus oli. Aga see, et Kärt Tammjärv mängis justkui puudega last tõepoolest, see sellise teema puhul ja sellises esteetikas tekitab tunde, et sellega tahetakse midagi lisaks öelda ka minu jaoks nagu see noh, iseenesest ju oluline teema taandus kuidagi sellise vormistuse tasandile, et me võtsime näidendi, kus räägitakse praegu käivatest teemadest. Aga noh, me ju tegelikult ei ava selle kaudu neid inimeste sisemaailma. Et olgu see siis võõra vihane inimene või, või sallija, aga kindlasti oluline lavastus Vanemuises. Aga teatrisoovituse rubriigis tahaks soovitada täna kohe päris mitut asja. Kõigepealt Kanuti Gildi saalis etendatavat Eero Epnerile, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki lavastust Workshop. Workshop tegeleb sellega, kuidas aidata inimesel nagu selles tänases maailmas joonel püsida, kui seal kusagil 80.-te lõpus, 90.-te alguses Mati Unt kirjutas oma teekond punktist A punkti B või nagu oma novellides ja romaanides tõi välja neid argielumustreid. Et me justkui nagu me ei teadnud veel, et selle nimi on post, modernism Abame, järgisime oma mingisuguseid tegevusi ja siis hunt nagu kaardistas selle, et millised on klišeed selle all. Ja siis me hakkasime ühel hetkel neid klišeesid kultustama. Et noh, seesama vana vana hea kõnekäänd, et sulle näidatakse näpuga kuud, aga sina vaatad, näeb puu. Et hunt Ta tõi esile mingisuguse skeemi meie mõtlemismustrites. Aga siis hulk intellektuaal hakkas nagu arvama, nii et see mustri väljatoomine ise on mingi väärtus omaette. Et võib-olla me oleme praegu aastal 2018, et sellega isegi natukene nagu teise äärmusse läinud ja võib-olla me peame natukene mõtlema selle peale, kuidas tõesti päriselt asjad toimuvad. Me peame nagu reaalsuse tagasi tooma nendesse skeemidesse, mida me postmodernistid Ena oleme nagu viimase paarikümne aasta jooksul suutnud nagu intellektuaalse irooniaga omaks võtta. Et selles mõttes workshop annab hea võimaluse minna töötuppa, teha käsi valgeks ja ja mõelda praktiliselt kaasa, kuidas need asjad, millest me iga päev räägime. Reaalsuses toimivad. Kas seal siis publik kohe proovib midagi järele, nagu töötoas? See ei ole selles mõttes publikut terroriseeriv lavastused otseselt ei kaasata publikut, ühel hetkel lubatakse publikul niimodi peripat teoreetilisel moel kaasa kõndida, et nagu toimuvat mõtestada, aga see ei ole sund. Ja üldiselt publik saab ise ise mõelda, et soovituse ja hoiatusena ütleme, et publik või ka esimesse ritta väga julgelt istuda. Mina soovitaksist. Hoopis ise pärast lavastust jumalanna, mida õnneks veel mängitakse, kuigi harva aga mängitakse kuni aprilli lõpuni Draamateatri väikesel laval ja see on muusika ja teatriakadeemia füüsilise tead tri magistratuuri lavastus tegelikult selle, mida juhendab Jüri Nael. Ja seal teevad kaasa ka mõlemad, mõned praeguse lõpukursuse näitlejad. Ja seal teevad kaasa see, mida varemgi oleme tahtnud, et hakkaks akadeemia sees muusikud ja siis näitekunstiga tegelejad, et nad teeks ühiseid asju. Rohkem teevad kaasa ka selle muusika teate akadeemia nüüdismuusika ja improvisatsioonikeskuse magistrandid, nii et Ta on hästi huvitav ja veel huvitavamaks teeb asja see et selle on lavastanud ja kirjutanud selle loo ja juhendab jaapanlanna. Ma pelgan, kas ma nime õigesti hääldan, isumi assi saava ja see on tõesti, no minge, vaadake, ta niisugune ise parandada on väga puhtalt tehtud, nii nagu jaapani teati, võtted võimaldavad, seal on nii elusad inimesed kui nukud kui maskid, kui muusika, kõik on olemas. Aga see on kuidagi, ta jätab sellise mulje, nagu te rääkisite, minul veel nägemata. Medeia puhul Tartus tähendab sellise väga puhta ja selge loo mulje. Kuigi see jaapani muinasjutt või kuidas nimetada, võib-olla ei ole meile väga tuttav, aga inimlikult kõik kuidagi saab lähedaseks. Ja seal siis põhilistes osades seal on palju neid makistantega põhilistes osades on näitlejad Kersti Heinloo ja Tanel Saar. Aga kõik see muu, mis seal liigub ja ja rääkimist on suhteliselt vähe, rohkem on liikumist ja muusikat. Ühesõnaga, ma ei hakka ümber jutustama, aga soovitan vaadata, veel on. Nii, selle kuu lõpus, kui märtsis ja aprillis on veel mõned etendused Tänases teatrivahisaates teatrielamusi kogesid teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk viimase kahe nädala jooksul. Tänane helivaht oli maris Tombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.