Teatriva. Tere teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk on jälle kaks nädalat teatrit vaadanud. Ja meie fookus on jäänud kaks lavastust. Nargen festivali ja draamateatri ühistöö metsa forte ning Tallinna linnateatri ja vana Baskini teatri miljoni vaade. Aga alustame metsa fortest, tõsine teema, väga potentsiaalne tegijaskond. Aga minu jaoks natukene raisatud potentsiaal. Lea, kuidas sina seda metsa Fortett vaatasid? Kuna nii seda metsa sorted kui ka miljoni vaadet. Ma nägin kohe niimoodi ja, ja kohe tuleb ka reageerida. Siis ta ongi natuke see jutt ka pealiskaudne ja ma võtsin seda metsa Fortett vastu tõesti, nii nagu ta kirjutatud on. Et ta võtab kokku selle praegu ühiskonnas juba natukene üle võlli läinud vaidlemise ja kaklemise, kus objekt kipub ära kaduma juba see, mille nimel see üldse on, mille nimel vaieldakse vaid ta läheb juba käest ära ja, ja niikuinii keegi veel ei tea, milline oleks lahendus. Ja selles mõttes mulle meeldis, et nad võtsid seda omamoodi, isegi irooniaga toitsid grotesk ikka. Ja näitasid selle meile ette, et kui niimoodi omavahel jagelema, siis lõpuks muutubki tõsine, väga tõsine, isegi võib-olla traagiline asi muutub koomiliseks, muutubki keskseks ja, ja selles mõttes ma võtsin seda väga vastu, muidugi sealt võib oodata. Ta jumal teab veel, mida tõesti järgmist kirsiaeda kas või, aga selleni läheb aega natukene. Kui asjad niivõrd palju juba sätivad, et võiks sellel tasandil vaadata. Aga mul tuli üks hoopis imelik uid peale, sest ma vaatasin neid lühikese vahega neid kahte uut lavastust. Ja äkki, kas nagu mängima see, et nad mingil määral räägivad samadest tänapäevastest teemadest, kuigi need on täiesti erinevad ja see miljonivaade on ju tehtud siis Eesti 100 tuules ja võetud kindel ajavahemik 2000 kuni 2010 ja peegeldab natukene ja mingil määral ka neid probleeme, mis siis oli. Aga ikkagi nad räägivad mingitest asjadest, mis praegu on inimestel ja elus väga, kuidagi valusalt tõsised ja päevakorral. Ja siin mõnes vähestest arvustustes, mis on juba ilmunud, oligi nagu ette heidetud, et puudub kujundlikkuse, puuduvad mingid niisugused lahti mängimised. Ma ei tea, kas ma mõtlesin ise juurde, aga minu meelest on üks komponent mõlemas lavastuses ja see muusika mis tegelikult annab kujundeid ja selle peale nagu eriti ei mõelda, kui seda vaadatakse. Sest kummaski lavastuses muusika ei ole illustreeriv ei ole olmelised tähenduse käisid, kui seal raadio korraks mängima pannakse vaid ta alati tähendab midagi, muusikavalik tähendab midagi. Ja sellesamas metsa fortes. Ma ainult ei tea, kes need seal lõpliku valiku tegi, sest Kaljuste tegeleb nagu sihukesele oma koori ja nende suuremate asjadega. Võib-olla valiku tegidki siis senise Tõnu Kõrvits, kes seal seadsid neid lugusid. Aga lõpuks pole tähtis, nad olid väga õigel kohal, need asjad seal kaasa mängisid. Ja isegi ooperiaaria selle Borelluaaria sobis nagu rusikas silmaauku sinna mida Miilberg laulis, sobis selle teemaga, kus ta tahab ise olla härra ja ise otsustada, mis ta teeb, see sobis väga hästi sinna juurde ja rääkimata, et seal oli kasutatud palju selliseid hingeliselt mõjuvaid eesti laule, vanemaid enamasti ja uuemaid. Ja õnneks nad olid tehtud. Vähemalt sellel läbimängul, kui mina nägin, olid tehtud sellise maitsega, et nad ei läinud magusaks, nad ei läinud läidaksia tüütuks. Neile pigem nagu rohkem vihjas tee kõiki laule, mis on nimetatud kavalehel minu meelest üldse kuulda ei olnudki. Võib-olla et esietendusel juba olime särki veel juures, seesama mu kodu on ja mis lõppeb, et kas temast ma lauldagi tohin, mis on ju ilus ja sentimentaalne laul. Aga eluaeg käis mulle närvidele siis kui ta tekkis moodi läks, et miks me oleme nii alandlikud ja ja küsime, et kas laulda, äkki tohin, noh, see läheb juba kusagile sinna fosforiidilahingutes piiridesse, ühesõnaga ma juba pean vihjama sellele, et vähemalt mina siinolijatest olen sama hull nagu siin metsa forte kavalehel ongi öeldud, et ei saa keset kasutas keegi ei ole objektiivne. Kõik on millegi või kellegagi kumbagi vaidleva poolega seotud. Jah. Ma olen ka mingil määral seotud, aga pigem siiski vaadata, mis sellest poolte vaimsusest võiks. Kui tulla minu jaoks see kogu see metsa forte teema on hästi tundlik, üks asi on see, et me teeme ühe teatrilavastuse, teine asi on see, et et kas me teeme praegu poliitilist teatrit, mida ju metsa Fortega natukene tehakse. Ja Mulle kuidagi tuli meelde see 2006. aasta suvi, kui sügisel hakkad tee valima presidenti. Tekkisid leerid, kes laulis presidendiks Toomas Hendrik Ilvest ja kes siis Arnold Rüütlit. Et kuidagi see metsa forte teema omas sellist potentsiaali. Et ütleme, et see nagu teatri performatiivne akt võinuks olla äkki sama jõuline kui, kui 2006. aasta mingisugused sellised, et noh, presidendiks laulmised. Aga paraku kogu minu jaoks jäi nagu see lavastus kuidagi palaganiks teksti tasandil toodi siis erinevad osapooled mulle nagu meeldis ka see, kuidas kaasati koguse Estonia operetiveteranide põlvkond. Aga seda nagu ei arendatud edasi või, või seda nagu minu jaoks nagu ei, ei viidud mingile sellisele esteetiliselt üldistus tasandile. See metsateema on nagunii valus. Praeguseks siin saab ainult kas karjuda või vait olla ja kui lavale tuleb mehis pihla selles lendoravakostüümis ja noh, niimoodi muhedalt naeratades ütleb, et jah, andke andeks, kallis, eesti rahvas, et et ma palun vabandust ja, ja suren kohe ära. Et see nagu ei mina kui kodanik või mina kui, kui esteetilise elamuse nautija ei võta sellest välja mitte ühtegi sõnumit seal nagu selline meelelahutuslik palagan Tõnu Kaljuste väga efektselt. Isegi lõpukummarduse ajal ta nagu kohe ei kummarda, vaid ta näitab ennast nagu lõpus, et et see kõik on nagu väga efektselt välja mängitud. Aga ma ei saa nagu aru, milleks kogu see väga valus teema on ära maandatud. Mulle nagu tundub niimoodi, et inimesed nagu tulevad lavale, lustivad kogu see temaatika, et kaheksakümneaastased Estonia tiivad nagu sekundeerivad sellele väljasurevale lendorava-le, see on kõik nagu hästi võimas. Aga seda nägu ei arendata välja. Minu jaoks nagu jäi, jäi natukene lahtiseks kogu selle kogu selle metsatemaatika välja arendused. Ma ei näe, Mehis Pihla ja Hendrik Toompere juuniori seisukohavõtt selles küsimuses. Jah, kindlasti see tund ja veerand. Lavastust oli mingis mõttes efektne. Aga nii ilmselgelt poliitilise hoiakuga lavastus ei võtnud seisukohta minu jaoks, ma ei tea, melis, kuidas, kuidas sulle tundus minu arust? Tuli selline koolilapselik lustlikus, pigem selle lavastuse tugevus ja, ja kui siin kriitikast võis lugeda etteheiteid, et kas teatrilava ikka on selline koht, kus peegeldada elu tema traforetsuse silma, siis üldistamata ja igavikuliste omata elu, siis siis mina seda nagu ette heidaks, et teater ei pea olema minu arust tohutul valiv. Ei ainesega selle ainese esituslaadi osas lihtsalt see minu arust ohutut, kui sa juba seda teed, lähed, sa võtad mingisuguse sellise banaalsuseni ruineeritud teema, nagu see metsakaitsealane debatt on. Et see siis nõuab tegelikult teatud plaanis nagu tohutut vormilist meistrit, kust ja vilumust, et need eluliselt banaalselt ka laval kuidagi tööle hakkaksid. Just sellest jäi seal minu arust puudu nii dramaturg Mehis Pihla kui ka lavastaja toompere juunior. Me oleme näinud varem, et nad tegelikult suudavad paremini, praegu mulle tundub, ei pingutatud piisavalt, et see metsateema ise on nii magus, et loodeti, et see elu ise on nii jabur, see jaburus hakkab iseenesest seal laval tööle. Aga mulle tundus, et ta pigem ei hakanud ja ei hakanud ositi ka võib-olla minu ootused tusele muusikalisele poolele, kui seda asja reklaamiti ikkagi operetina, siis ma oleks eeldanud, et seal on rohkem siukest originaalmuusikat ja laulmist ja et mängitaksegi siis operetižanri võtmes kogu see jabur või jaburaks kiskunud debatt lahti, aga ka seda ei toimunud, et seal ikkagi ju ratsutati selliste väga turvaliste ja juba kulunud viiside turjal. Et see, mida ma seal laval nägin, oli ikkagi selline veidi lapsik müramine ja müramine nii selles mõttes, et võeti mingi teema ja mängitseb sellega siis mängulusti jänese pärast, mida on ka alati tore jälgida. Parem ikka lustiga tehtud asja vaadata kui ilma. Aga see müramine oli ilma suurema sihita ja ka müramine ses mõttes, et see mürafoon kogu selle teema ümber selle lavastusega kuidagi ei vähenenud, et vaataja mässiti selle üldise infomüra sisse, mis oligi ju ka kohati võluv ja vaimukas kogemus. Aga tervikpilt jah, kuidagi hädiseks ja napiks ja katsetuslikuks veidi liiga. Kui lavastus või etendus lõppes, siis mina arvasin, et nüüd saab minna vaheajale ja tulla tagasi ja vaadata siis pärast lühikest avamängu korraliku teemaarendust kas vormilises või, või siis sisulises ainelises plaanis, aga midagi sellist ei juhtunud ja kogu see lavastus lõppes minu jaoks varem, kui ta üldse jõudis alata. No ma hakkan siis omakorda vaidlema, muusika osas oli väga tähtis tähele panna, milline muusika, kellega kaasas käib, sest et kuigi on jaganud selle materjali üsna pidaarselt niimoodi, et nad annavad sõna mõlemale vaidlevale poolele ja ei võta seisukohta, nende seisukoht on see, et kuni me niimoodi jätkame. On võimatu lahendada seda probleemi, mis on tõesti tõsine minu meelest see on nende tegijate seisukoht. No ma püüan teha nii, nagu meid vanasti õpetad, nii et kui sa hindad kedagi kunstniku, et siis sa pead hindama nendesamade seaduste kohaselt, mis ta iseendale on seadnud, mina muidugi nende käest ei küsinud, mis seaduselt nad endale panid, aga aga see materjal oma sellises jah, otse kohesuses võib-olla ütle siseselt. Ainuke asi, mis on, mina, nägin läbi mängu, tee nägid etendust, seal võis olla erinevusi mingites asjades, mingites rõhkudes, aga materjal ise on ikkagi sama. Sest kõigi sel lapitaarsuse juures seal on sees ju vanade vana põlvkonna temaatika ja on ees noort. Muret teeb, igaühel on oma isiklikud mured peale selle, mis meid kõiki puudutab ja need on ära märgitud, nad ei ole eriti lahti mängitud. Aga siiski ma ütleks, et näiteks Kuslap suudab selle isegi omamoodi huvitavalt lahti mängida, ma teadsin, et on päris hea näitleja, aga ei olnud ammu näinud. Aga ta mängis päris nyyd saama näitlejavõimetega isegi ütleksin ma, kusagil jääb kehtima see üks tema lause, mille ta ütles küll hiljem ütles oma isiklikus intervjuus, mitte selle tegelaskuju seisukohalt otse, et metsast on tehtud rahateenimise masin. See ongi see, mida tahetakse öelda, et niikaua kui võtame mets ainult sellest seisukohast, aga see kipub jääma kehtima. Isegi see kena neiu, keda Liisa Saaremäel mängib, või mis neiu juba lapseootel, noor naine, kellel on täitsa õigustatud mingid ootused, et ta tahab metsa maha müüa, et saaks ehitada endale sobivama maja. See on seotud selle raha teenimise masinaga, paratamatus, nii on ta läinud, mitte kõik inimesed, kes tahavad metsabelt teenida, ei, ei ole pahad, eks ole. Ja see noorte teema ta läheb just selliseks kõikuvaks siis kui Uku Uusberg mängib, kes nagu südamega tajub sedasama, mida vähemalt vanema põlvkonna eestlased kindlasti tajuvad, seda ei saagi, põhjend ei saagi ja see on nagu rahvuse küsimus, see on lihtsalt mul sees ja nii on ja ma ei saa teistmoodi käituda. Ja Uusberg hakkab seda tajuma, mis vanadele haiget teeb ja mis neile tähtis on ka ilma selleta, et nad loevad seal ilusaid luuletusi ja jääd, lauldakse seda metsateel, kapi söödi muusika ja tekstiga. Mulle tundub, et Uku mängib selle välja nii palju, kui see võimalik on, et ta hakkas kõhklemata tahaks ühele ja teisele poole toetust avaldada. Loomulikult oma pere lapsed Tal naine ja samal ajal ta saab väga hästi aru, et see ei ole lahendus, kui nad selle tüki maha müüvad, see ainult teeb väga haiget neile vanematele. Aga lahendusse ikkagi ei ole. Vot sellised asjad on seal sees, aga see on lühidalt ära märgitud, nende teemade peale võiks ju kirjutada. Uue ja keerulisema psühholoogilise näidend ei hakka praegu, see on niisugune otse reaktsioon. Ja, ja see sobis päris kenasti hästi. Lõpus tekib ju mingi lepitus jällegi muusika kaudu, kui see Kaljuste koor laulab ühte ilusat Tõnu Kõrvitsa lauluseda, mina lään. Läbimängul näiteks ei olnud sõnad laulmisel hästi kuulda saali, nad asetsevad küll seal metsa vahel kuskil kaugel, aga võib-olla hiljem sõbraesaja. Kuna need sõnad on ka kavalehel siis on selge, millest nad laulavad. Aga mulle tundub, et see ei ole ka lahendus. See, et sa saad aru, et sinu aeg on minna ja jääd, sa ei lähe nagu täielikult ja midagi jääb järele ja kõik jätkub ja kõik see, mis seal sees, korsett tekstis. See ei ole siiski sellegi küsimuse lahendus, pärits, see on see inimene, ressik, Neerub ja ta võibki niimoodi lõpuks tunda ja aru saada, et see eluring niimoodi käibki. Aga mida siis teha neil eluringi, uskuja Nende progressi vaimustuses inimestega, kes tahavad Aino minna edasi ja isegi juba väljaspool teatrit, ma tahaksin veel ühte või teist näitajat kiita, näolisem, kõik kiitust väärt. Aga äkki tuli niukene, idiootlik tunne, et ega me ei leia vastust selles resignatsioonis ei ole ka vastust, mida edasi teha. Ja võib-olla selleks, et üldse olla võimeline kokku tulema ja midagi tõsiselt arutama. Äkki keegi just hiljuti jälle tsiteeris, kasutas seda kunagist Rooma klubi viidet, kus öeldakse mida nad otsustasid juba 1972, sale. Rooma klubi hoiab tus, prognoos, kasvu piirid, kus öeldi, et piiratud ressursside tingimustes ei saa kasv jätkuda igavesti ning progressi müüdile toetuv globaalse arengustsenaarium on hukatuslik kinnismõte ja seal formuleeriti ka säästva arengu ja majanduse nullkasvuprintsiibid. Ühesõnaga kõik niisugused asjad, mis nähtavasti peaks mõlemad vaidlevad pooled endale selgeks tegema. Seda sort ja asjad ei pea Rooma Klubi järgi olema hakanud, seal on lühidalt hästi sõnastatud, aeg-ajalt keegi viitab sellele. Aga isegi köögitüdruku tasandil on ju võimalik, kui vähegi loogiliselt mõtlev aru saada, et ükski asi esiteks ei saa, majanduskasv ei saa olla jätku ja lõputu, aga kui kuulata meie poliitikute retoorikat, siis tundub, et ainult nii saabki olla. Ja kõik sellised asjad, mis tulevad minu jaoks vähemalt sealt lavastuses ka välja. Et kogu see absurd, mis seal on, ma ei tea, kas möllavad nalja teevad küll kõvasti, tõesti naerda sai just selle vaimukuse üle, kuidas see kõik kui võetud, aga et see ei ole veel lahendust ja kavalehel on juba pandud, et vastake ise neile küsimustele. Ilmselt lahendus tuleb alles leida, seda võib-olla sellepärast tahtiski öelda, ma ei tea, kas ma pakun üle. Kui sa lea selle kõik sellest lavastusest välja lugesid, siis on suurepärane aga minu jaoks just, mis mul sellest lavastusest puudu jäi, oligi nagu see, et et seal oli nagu hästi palju sellist kontseptuaalset, et potentsiaali, mis nagu minu jaoks ei teostunud. Et mul tuli meelde 2006. aasta, kui oli hästi ärev, selline poliitsuvi ja üks osa või noh, ütleme siis nii-öelda see väärikam osa Eesti humanitaarintellektuaalidest. Kas laulma Toomas Hendrik Ilvese presidendiks ja siis tekkis teine leer, kes laulis siis Rüütlit presidendiks, aga ühesõnaga saime Ilvese ja see on väga tore. Ja me oleme siin nagu hiljem isegi nagu lugenud mingisuguseid artikleid selle kohta, kuidas mitmed tollased eestkõnelejad nagu on pettunud et nad ei teadnud päris täpselt, mida nad teevad ja noh, see, see läks, tähendab see, kuidas humanitaar, intellektuaal rakendatakse poliitika vankri ette. See on nagu üldse omaette teema. Aga lihtsalt, et sellest aastast sellest suvest mulle meenub üks hästi jõuline ja võimas kunstielamus. Teater NO99 lavastus Kiltsi lennuväljal. Kuningas, öö sinna oli nagu sisse kodeeritud kogu see poliittehnoloogia ja, ja kogu see noh, ütleme ma ei ole küll päris nagu seda meelde. Et Arnold Rüütel oleks olnud halb president, aga aga ütleme nii, see Rüütli vastasus kui ka praegu näiteks Donald Trumpi vastasus, mida väga paljud humanitaarid väljendavad et seal oli nagu kogu see teema rakendatud. Samas tuli selle lavastusega kaasa nagu kogu see slepp, mida juba omal ajal Alfred Charii tahtis väljendada või oletatavasti tahtis väljendada. Sümbolism oli jõudnud mingisuguste teatavate tunnetuslike piirideni ja Sharii nagu näitas seda nii nagu ta ise ütles, et metafüüsika asemele on tulnud patafüüsika. Ja et, et tähendab, ta väljendas esteetiliselt ühe ajastu lõpp, puu ja see oli nagu hästi võimas, kuidas ta tädi seda oma 1896. aasta lavastuse kaudu ja hästi võimas oli see, kuidas Semperi-Ojasoo tegid seda 2006. aasta lavastuse kaudu. Et kuidagi nagu see kudes Chaliis laulis seal etenduses seda minu inimesed noh, võttis nagu kokku selle ajastu poliitiliselt pinge, aga ühtlasi ka mingisuguse nagu esteetilise seisukoha. Ja minu arust kunstiteos ei, ei saa sörkida sabas lihtsalt nagu ajaleheartiklitele vaid ta peaks väljendama midagi enamat kui see, mis niikuinii nagu õhus on ja metsa forte puhul on see õhus, tähendab metsa forte puhul saanuks kogu selle temaatika see, et see väljasurev lendorav ja välja surevad opereti näitlejad. Selle, selle teema oleks kuidagi saanud üldistada minu jaoks nagu palju laiemaks, aga praegu jäi ta nagu sellise estraadietenduse tasemele ja võib-olla see oligi nagu tegijate eesmärk, et noh miks mitte nagu lõigata profiiti võimalikult madalalt. Aga jah, et selle metsateemaga nagu võib-olla saanuks teha sarnaseid üldistusi nagu Alfred Sharii ja ja teater NO99 tegid kuningas kaudu, et mul lihtsalt tuli nagu selline selline selline paralleel pähe. Seal riiuli absurditeatri eelkäija, teame me nüüd tagantjärele teatriajalugu õpetada, aga siis eks absurdi Me siia jõudsimegi oleme jõudnud väga paljudes asjades. Ja muidugi siin küllap sel teemal luks testin midagi vägevamat võinud teha. Sa otsid nähtavast sealt midagi muud, mis kõik sinna ei mahu, sa tahad, et selles ühes laadses oleks kõik see sees ja sul on see õigus täiesti jäigal, etenduse vaatajal on see õigus. Aga see, mida ta tahtis teha just see, ta ei võta kumbagi poole seisukohta, püüab olla objega tiivne. Ta püüab olla neutraalne, mis üldiselt on niikuinii võimalik. Ja räägib just sellest, et mida on vaja selleks, et üldse kokku tulla ja asjalikult arutada, et sellisel kombel enam edasi ei saa. No mina nägin sellist sõnumit, võib-olla sõltub palju sellest, et seda tsirkust oli seal rohkem. Äkki te näete esietendust mõlemad vä? Mina nägin linnane kindral aeda. Saha sest läbimängul, nagu mulle tundus, võib-olla sellepärast, et läbi mängu publik on alati selline, kes kaasa mõtleb. Võib-olla sellepärast oli mingi teine, teine suhe natuke, võib-olla seal ikka minuga. No igal juhul on ta oma rolli täitnud ja lendorav meeldis mulle väga. Ja ta ei olnud mingit sil, kus, sellepärast et tõesti, kui kuulata, mida inimesed kirjutavad ja räägivad, siis kõik on valmis, seda, mitte kõik, aga paljud on valmis seda vaest lendoravat ära kägistama. Nii et kui niisuguse eneseirooniaga suled ütleb, et mina olen kõiges selles sihitis, mulle see kõik istus hästi, ma ei näinud seal mingit viguri tegemist. Ta oli läbi sellise nalja. Ja sellised tõesti armsa kujuga. Mulle tundus, et seal ei võetud otseselt õhi valitud pooli ja see oli pigem selle lavastuse tugevused, ühtki huvigruppi ei mindud kuidagi populistlikult sandistama aga just ja puhta vormi või sellise kujundliku tasemel oleks tahtnud näha rohkem artikuleerimise taotlustki, kas või et, et selgemast artikulatsiooni-st rääkimata. Et kui su lavastuse teemaks on juba selline müra avalikus ruumis, siis selline lodev suvetuuri Concertlik Estraadilikus ei tundu just kõige nagu mõjus oma suhestumis laadina, aga nüüd, et ei jääks kõlama siin ainult kriitika, siis siis mulle väga riivas kõrvase madise öeldud välja surevad operetilauljad, et ma just vastupidi ütleks, et Helgi Sallo, Voldemar Kuslap ja Hans Miilberg olid kõige ägedam osa sellest lavastusest ja ma tahaks tegelikult Helgi Sallo vist. Ta osaleb sõnalavastuses ka, aga ma sooviks just näha Voldama kuus lapit kuskil sõnalavastuses rolli tegemist, sest tal on ikka on ikka väga tohutu lavakarisma, mis, mis on tänaseni säilinud ja see on võib-olla mu isiklik kiiks, aga mulle ka tohutult meeldib alati Uku Uusbergi näha, laval näitlema sedda suudab oma veidi armsal eluvõõra olekuga tekitada sellise konflikti alati oma tegelaskuju sees, ilma et kellegagi teisega tülibeks noorima ja hästi mõjus. Oli ju Kristjan Suitsu lavakujundus, et olgugi, et see saepuru ja kännud metsateemalises lavastuses pole teab mis mis originaalne valik, aga just see lavaruumi jaotamine, nii et see Tõnu Kaljuste suurkuju ja, ja orkester ainult aimdub siis selle unenäoliselt helkiva pool läbipaistva kaardina taga seal lava tagumises osas ning samuti lavasuitsu kasutamine enne etenduse algust isegi ju selle lava raiusmikult vajub peale selline suitsulaam või udulaam publikule, et et mind on alati vaimustanud sellised mingisugused Astingulised nüansid mis mitte ainult siis teinekord ei jooni alla lavastuse mingeid teemasid sa võid ise loovad Joartikuleerivad mingeid täiesti uusi teemasid ja antud juhul mõjus just see metsaalane debatt tänu just lava kujunduslikele nüanssidele kuidagi unenäoliselt hõllandusliku ja ja kui, kui nüüd selles plaanis mõelda, siis võib-olla ei rääkinudki nii palju metsast, kuivõrd lihtsalt meie suutlikkusest avalikus ruumis omaenda ja teiste suhtlust kuidagi organiseerida või kontrollida. Mulje või meeleolu lõi see ion saepuru, vaid need olid värsked lisa astud. Nad lõhnasid veel, et kui ma ei tea, kaua see lõhn püsiv, kas ta etendustes ikka püsib, vaevalt nad seda asendavad kord. Aga läbimängul oli küll, nii et esimene asi, mis publiku tundise reageeris, et on ehtne niisugune värske puu lõhn, nii et see isegi mängis kaasa. Ja ma olen täitsa nõus ja kuna noh, paraku see etendus, mida mina nägin järgnes osatäitja Mati Palmi uinumisele, siis kogu see leinaseisak ja, ja, ja kõik, see kõik see kontekst kokku tekitas loomulikult nagu väga-väga pühaliku tunde. Aga lihtsalt jah, et mida ma nagu kahetsen või millest ma nagu puudu tundsin, oli, oli just nimelt see, et või noh, mille peale ma nagu mõtlema hakkasin, oli see, et kas kas teater ongi selline kunstiliik, kus me toome mingisugused sotsiaalselt teravad teemad keskpõrandale kokku, naerame nad välja ja saadame nad operetti opereti saartel veel nagu sinna tagalavale või oleks ka teatril mingi võimalus neid teemasid aktoraliseerida. Et inimene hakkab mõtlema selle peale noh, kuidas selle metsaga siis on ja ja, ja Mehis Pihla lendorav oli nunnu, aga aga ausalt öeldes ma nagu kui ma ei teaks väljaspool teatrit lendorava teemast mitte midagi, siis teatrilavalt ma ei oleks selle kohta mitte midagi teada saanud. Et minu jaoks nagu see lavastus ja etendus jäid, jäid pinnapealseks teatriva. Teine sotsiaalselt terav teema, mis on praegu teatris õhus. Selle võttis üles Eesti vabariik 100 programm, koostööprojektid mille raames Tallinna Linnateater ja vana Baskini teater Tõid lavale. Paavo Piigi näidendi miljoni vaade. Elmo Nüganen, selle lavastas ja lugu räägib siis sellest põhimõtteliselt, et jällegi kõik need, kõik need meile, meile tuttavad teemad erastamisest ja, ja ja lüpsta saamisest. Ma tea päris täpselt, kuidas Eesti vabariik 100 koostööprojektide koostöö käivitanud. Vist oli nii, et see käis kuidagi loosi kaudu aga mulle oli nagu hästi hästi põnev või, või hästi intrigeeriv see, et et vana Baskini teater ja Elmo Nüganeni Tallinna Linnateater said kokku. Ja ma nagu ootasin seda lavastustega. Natukene pettusin just selles mõttes, et et mul tekkis jälle nagu see küsimus, et mis on koostööprojektide mõte? Ma kujutan ette, et koostööd tehakse selleks, et saavutada mingisugune sünergia, mingisugune vastastikune koostööimpulss. Ja kui kokku saavad Elmo Nüganen ja vana Baskini teater. Et see võiks olla nagu meeletu energia. Mulle meenub 20 aastat tagasi, Jaan Tooming. Lavastas tollases vanalinnastuudios prožee vitracki näidendi Victor ehk laste võim. Jah, paljudele toominga talendi austajatele mõjus see niimoodi, et see ei olnud nagu noh ei olnud enam see vana hea Tooming ja paljudele vanalinnastuudio austajatele mõjusse ka imelikult ja nooremale publikule mõjusse nagu üleüldse imelikult. Aga see oli meeletu energiavahetus. See, kuidas Egon Nuter ja Vello Janson möllasid Jaan Toominga käe all see oli nagu tohutult võimas minu kui tollase tudengi jaoks oli see niisugune hästi hästi põnev teatrielamus. Ja ma kuidagi arvasin, et see miljonivaade võiks olla midagi sarnast, et. Ma ei talu nagu sellist kõrkust või arrogantse kui vana Baskini teatrist räägitakse üleolevalt et see on mingisugune. Kerge meelelahutus, Egon Nuter, Vello Janson, Raivo Rüütel kõik nad on väga head näitlejad ja nad väärivad väga head lavastajat ja see, miks nad on natukene tagaplaanil, tuleneb sellest, et teatrijuht ja lavastajad omavad teatavaid hea maitse probleeme. Aga teha selline koostööprojekte. Elmo Nüganeni vigu võiks olla nagu hästi potentsiaalikas. Et ühelt poolt vana Baskini näitlejad võiksid saada mingisuguse väga hea sellise laksu hea lavastaja poolt ja noh, et küsida, et millal siis lavastaja vastu saab. Mida lavastaja vastu saab, on see, et Elmo Nüganen teatavasti ilmselt läheb nagu ajalukku. Isegi kui me ei teadma muid lavastusi. Me teame armastust kolme apelsini vastu. Et see selline komeedia, tellartalik, kiirreageeriv heas mõttes estraadinäitleja oli näitlejalaod võiks tuua Elmule tagasi selle energia, mida tema siis annab nendele näitlejatele. Aga paraku nüüd vaadates miljonivaadet, ma vaatan, mul on praeguse kavaleht siin ees ja see on natukene ilkumine, aga juba see pealkiri, ma täiesti nagu kujutan ette, et sama hästi nagu Paavo Piik kirjutas näidendi miljoni vaade võiks Toomas Kall kirjutada näidendi prügikast neli ehk miljoni vaade. Et mis on koostöö mõte. Kas Elmo Nüganen peab nagu alanduma mingile sülditasandile ja ühtlasi siis ka näitlejaskond peab võtma nagu sellise meelelahutusliku vormi või me tahame, nagu ta koostööst maksimumi minu arust nagu jah, et praegusel juhul ei toonud see koostöö sellist kvalitatiivset maksimumi kummalegi osapoolele. Lihtsalt kui vana Baskini teatri näitlejatel on kord elus võimalus Elmo Nüganeni käe all tööd teha siis tahaks, et see oleks midagi, midagi sellist, nagu nagu Nüganen on teinud oma parimate õnnestumiste puhul, et mitte see koostöö ei peaks seisnema selles, et Nüganen kuidagi võtab ennast madalamale ja ja teeb sellist pseudosotsiaalfarssi. Aga põhimõtteliselt jah, et need teemad olid seal ilusasti ajastatud ja ma ei tea, mina hoian alati vana Baskini teatrinäitajatele pöialt. Aga Mehlis, sa tahad öelda? Lääne märkuse korras, et küll Madis rääkisid siin, kui oluline on hoiduda üleolekust üleolevast suhtumisest aga samas mulle tundub, et Toomas Kall on siin jäänud täiesti ilmaasjata hambusse mitte ainult praegu Madiskolgile, vaid, vaid ka kui eelni eelneva lavastuse juurde tulla tagasi siis Pille-Riin Purje, kui ta rääkis metsa Fortlaste võrdles prügikastiga, justkui prügikast oleks mingisugune ütleme, kergemeelsuse etalon. Toomas Kall on oma selles žanris, mida ta on viljelenud, selline poliitiline satiir, olgugi estraadi, lik ju üks väheseid silma paistnud professionaale Eestis ja isegi prügikast võrreldes selle metsa Fortega prügikast on ikka väga-väga tugev, tähendaks Talimaid, humorist just täpselt ja tal on väga tugev dramaturginärv ja seda on ta demonstreerinud nii teles kui teab. Aga nüüd, kui tulla Paavo Piigi juurde, kes on siis selle miljonivaate kirjutanud, siis ma saan aru lavastajaga väga tihedas koostöös, et see protsess oligi selles mõttes dramaturgi unikaalne, et või näitekirjanikule. Et lavastaja nii-öelda andis pidevalt selle teksti sünnistseenide sünni juures omapoolset tagasisidet. Et mina ei saa aru, Madis, mida sa seal nii-öelda otsima läksid ja, ja mida sa pead silmas selle all Nuterile ei ole ta ande väärilist rolli kirjutatud või, või rolli lavastatud, et minu arust oli nutterit väga huvitav vaadata. Võib-olla on osaliselt see üllatusefekt, tuleneb ka sellest tõesti, et ta Lennart Meri on ennast üle ekspluateerinud meedias, nii nagu Anne Paluveri silmates laval mulle alati meenub kardemoni linna röövlid, tädi Sofi, tema jääb alati minu jaoks tädi zoofiks, aga kokku ju ka teised vanalinnastuudio näitlejad, Liina Tennosaar tegi väga hea rolli ja, ja Saara Nüganen, kes siis kehastab, me oleme siin juba palju arvamusi avaldanud, aga pole avaldanud kuulajal, et mis seal lavastuses siis õigupoolest toimub, et tema kehastab ju ühe tuntud aferistist naisAphelistest prototüübi põhjal siis elukutselist vanameeste võrgutajat siis rahalise kasu eesmärgil, kes siis petab ka selle notari kehastatud vanaonu Ansult välja tema kallihinnalise maja, mis siis just on tagastatud riigi otsusega Antsule kui pärijale. Et Nüganen teeb väga ägeda rolli just et selles osas, et ta etendabki täiesti siiralt väga arenenud empaatiavõimega inimest ja Elmo Nüganen siis tema isa ka lavastuslikult mängib selle välja. Et kui see onu ants seal kodus oma luulusid, näeb ja tuleb külla vist sõjas langenud ja Saksa poolel sõdinud surnud vend, et siis ju Saara Nüganeni aferist, kes tuleb sinna palun ainuke, kes näeb seda venda ja, ja jagab oma peene ja emfaatilise vaistuga ka neid luulusid, mida näeb onu andsed. Et mis mulle üldse meeldis selle lavastuse puhul, aga ka selle algmaterjali puhul oligi see, et et tegemist ei olnud ju kuigi turvalise materjaliga, esiteks sellel puudub igasugune õnnelik lõpp. Tur Saara Nüganeni kehastatud naisaferist ju saab oma tahtmise, Ants jääb kodutuks ja teine vaatus on ju, Nüganen on teinud väga julge sammu ja selle asemel, et siis lasta lool kuidagi mingis üht või teistpidi moraliseerivas võtmes laheneda. Et laseta teises vaatuses pigem tegelasliinidest ja nende arenguloogikast üldse justkui lahti ja siis lavastus läheb üsna otsinguliselt sellise märksa julgema abstraktse maa kujundlikkuse teed. Tegelased ise justkui kasvavad selles teises vaatuses välja oma nii-öelda tegelasliinidest ja jõuavad mingile täiesti uuele teadlikkuse või järgsuse tasemele, sest et ka need nii-öelda kaasajas reaalajas eksisteerivad tegelased järsku hakkavad märkama kõiki neid minevikuvarje seal toas. Viimane stseen ongi ju sedasi, kuidas need mineviku varjud ja kaasaja tegelased seal üksteisega taas kohtuvad ja siis jäävad sinna balletikooli, vana kolleti kooli hoovi vaatama seda papist kujukest baleriini kujukest, mida siis seal akna tagahoovis üsna lustlikult lehvitati. Nüüd, mis puutub võib-olla sellist rahvalikku registrit ja võrdlust vana Baskini Nüganeni vahel minu arust, et see vanalinnastuudio ja linnateatri Nüganeni linnateatrilaadide erinevus ei olegi võib-olla nii suur, sest Nüganen nagu sa ise ütlesid, Madis on ju, on ju vägagi heas mõttes rahvalik ja julge lavastaja, kes ei karda üldsega vulgaarsusi laval absoluutselt, lihtsalt mulle tundub, et nende kahe teatris sihid või, või nende kahe laadi sihid on, on olnud mõnevõrra erinevad, aga publik ei pruugigi tegelikult nii väga erineda ja, ja mul on selles mõttes hea meel, et see Eesti 100 sari on mõnevõrra esinduslika siiski Eesti teatri eri suundumuste osas, et kui algas see asi ju no teatrile, aga sellise ütleme elitaarse ja kaasaegse lähenemisega, kelle jaoks kaasaegse kelle jaoks museaal 100-ga siiski pigem nii-öelda moodsa modernse teatrikaanoni kohase lähenemisega, et siis natukene tausta uurinud. No ma tean, et algne plaan oli neil ju ka selle lavastusega vana Baskini ja linnateatri ühislavastusega minna pigem ääremaadele, rahvamajadesse, kultuurimajadesse ja kõnetadagi nii-öelda seda teatripublikut, keda mõnikord kiputakse haletsema siin rohkem teatrit näinud inimeste poolt täiesti ilmaasjata. Et kui see oleks saanud ka teoks kogu selle projekti raames. Linnateatri piletite järgi on alati nõudlus suur, et nad kunagi jõuavad sinna. Ja Linnateater Ma arvan, tervikuna organisatsioonina on võlgu pigem seda Eesti rahvale, et nad tuleks ka oma nendest vanalinna keldrites, sealt ja pööningutelt natukene rohkem rahva sekka. Et kui see ka veel teoks saaks, siis, siis ma ei näe küll põhimõtteliselt mitte midagi sellele tükile ette heita, et seal on piisavalt sellist riskijulgust, seal on piisavalt puhtalt ainest vaadata võttes ka piisavalt seda valitud kümnendit, mis siis on aastast 2000 kuni 2010 kõik olulisemad suundumused ja ja nähtused tegelikult ära kajastatud, aga tehtud seda siiski nii, et see ei mandu selliseks, ütleme publitsistikaks nii nagu ta selle Eesti 100 projektide puhul teinekord kipub manduma see laval nähtu luht dramaturgiliselt selliseks pigem publitsistlikuks harjutuseks, et tal siiski on ka oma kunstiteose või selge dramaturgiline loogika kogu sellel tekstil, nii et ta on vaadeldav ka väljaspool selle projekti konteksti. Täitsa kõneka teatriteosena. Nuter on lihtsalt hea näitleja ja mul oli suur rõõm, et ta sai selles koosluses töötada jälle, et ta on ka vabanenud täiesti sellest Lennarti mingimise, mingitest klišeedest, mis tal aeg-ajalt ikka kusagil veel vilksatas tasid ja et minu meelest oli küllaltki nüansirikas ja mis võiks olla Nüganeni huvi, kui ta selle näidendi juba võttis. Muidugi me peame meeles pidama, et need koostööd oli tõesti minuteada loositud täpsel saatuse käsi ja igaüks pidi siis sellest kooslusest, mis talle saab kõige parema välja võtma, nii palju, kui see võimalik on. Plus nüüd uus näidend veel. Aga minu meelest mul jäi küll mulje, et Elmale oli väga hea meel nende näitlejatega. Kas vanalinnastuudios on üldiselt head näitlejad, nagu sa isegi ütlesid ja teha nendega tööd, seda ju Elmo oskab näitlejaga tööd teha. Nii et see pidi tema jaoks juba pluss olema. Pealegi see näidend oli päris huvitav ja keerukas, ütleks ma, ta ei olnud sugugi nii väga meelelahutuslik, algas tõesti nagu mingi prügikastide või, või mingisugune olmenäidend, aga selleks küllaltki ruttu üle ja minu jaoks oli voorus näiteks see, kui huvitavalt ta tõi, autor, ma mõtlen siis kui sinna erinevad. Ühesõnaga, natuke on seal sees peale selle, et on üsna palju siukseid, täpseid väikseid viiteid selle 10 aasta peale ka lehes on veel ka siin ära öeldud, mõned sündmused, mis selle 10 aasta sees olid. Aga kui palju seal oli midagi sees Eesti rahva ajaloost natuke laiemalt, just tänu sellele, kuidas mingis kummalises tagurpidi vaates või võid kummituste näol, ei, need ei olnud kummitused, muidugi käivad sealt läbi eelnevad põlvkonnad, eelnevad ajad ja nad on üsna äratuntavad. Ja muide, see noor poiss, ma ei tea, kes ta on, aga ilmselt koolipoiss. Kes nüüd kõige nooremana mängis seda peategelase Antsu isa, seda poissi, kes kunagi läks vabadussõtta, nii nagu sinna läksidki poisid vaimustusega, et see niisugune tagurpidi pööratud ajalugu, mis toob selle tegeliku ajaloo kuidagi tausta kaasa. See mulle istus väga seal oli teisi selliseid asju veel. Ja muidugi oleneb nüüd, kuidas tõlgendada või kuidas sellest aru saada, kas kõik see aegade segu ja kõik need kummalised asjad, mis seal hiljem toimusid, rääkimata sellest, et see kunagine mingi balletikarjäär, mis pooleli jäi või ei teostunud, et see väga huvitavat seal avaldub selles hilisemas lavastuses kui nende pabelist baleriini, seni kes akna taga ka, et kas see kõik oli nüüd selle dementse vanamehe teadvuses toimus kõik see segane lugu, aegade segiminek, sest jah, kahjuks mul mõningat kogemust, kuidas võivad ajad segi minna demontse inimesed mõttes ja see võis, seda võib tõlgendada täiesti niimoodi. Et see oligi, oligi midagi, mis toimus tema vaimus, need teised tegelased olid kas tema mälestused, kujutluspildid ja siiski kogu seekord Interi lugu, mis on ju väga reaalne ja mida siin Eesti elus on väga palju olnud. See tundus küll olevat reaalne. Nii et sinna siis sekkus aegade seki minek ja nagu sageli on niisuguste dementsete kujudega ta hetkiti ajuti võib olla väga terav, väga terav ja siis läheb jälle tal kõik segi. Ja selle, minu meelest nutel mängis välja või on, on see jälle minupoolne kujutlus? Ei tea, aga inimeste tajusin. Ja, ja see igatahes tõi sinna just mingi teise sisse peale nende olmeliste, õnnetute korteri, teemade, nende lõputud vanainimeste petmise teemad, mis ju kogu aeg ju ka kõigil lehtedes lugeda on ja, ja kuulda, kuidas see kõik toimub, aga seal oli natuke nagu midagi rohkem sees. Ja siis see petlik noor naisterahvas, see oli hästi tehtud, meie nägime, sellel etendusel oli Saara Nüganen, kes mängis, mitte Evelin Võigemast ja see oli minu arust väga hästi, vestlus alguses täitsa, kuna näidend ei teadnud, ma hakkasin juba uskuma, et see ongi see kes tahab tõsiselt aidata seda vanameest ja nii ta just käituski. Ja kui ta siis pikapeale hakkas avanema see, mis tegelikult toimub ja väga huvitava ja talle mitte nii tavapärase rolli tegi ju Arena Rain Simmul, kes mängis üldse igasuguseid, küll arsti, küll igasuguseid äraostetavaid poliitikuid ja ma ei tea, keda veel. Ja tegi seda vaimukalt ja küllaltki täpselt nähtavasti ka Anne Paluveri, kes seal vahepeal Paleriinina tantsis, ei olnud puhas nali, see oli täitsa olemas ja muidugi siin jälle hakkab kaasa mängima muusika, millel oli täiesti tähendus. Sest Riina Roose kasutatud põhiselt Tšaikovskit seal kõigi, selles mitte ainult selles, mis on seotud balletiga ja ka vastavaid teemasid siis kas seal valss või on see niisugune natukene traagilisem, Luikede järve mingi stseen, aga kõige kujundlikum ja täpsem on see, kui ta kasutab Prokofjevi Montekite seda kapulletit sõnaga sugulaste suguvõsade omavaheline võitlus ja trumpi, mine nihukeses ringis seal ümber selle vanamehe selle saatel, see on väga niisugune kurjakuulutav muusika ju iseenesest ja Prokofjevi Romeo Juljastanu ongi nii mõeldud see keskaegne Sance, millele see põhineb, see on täitsa kuivanud ja, ja minu meelest oli muusika abil hästi välja tehtud. Pluss see, et seal oli noh, raadio kaudu siukseid pisikesi vindietlemisegi tuletasid meelde, et vot sellepärast ma lugesin kavalehelt, et sel ajal võitis meie eurolaul ja veel mõned niisugused asjad, mis sellel ajal, mida see lavas käsitas, olid olemas meie mäluruumis. Nii et seda oli lihtsalt huvitav vaadata, ma ei tea, kui, kui hästi või geniaalselt ta tehtud oli, aga minu arust see näidend oli küllalt leidlikkus, kui arvestada seda ülesannet seda kümmet aastat kuidagi peegelt tuua sinna ka niisugune tõmbaja ajatu inimlik lugu siis selle vanamehe kaudu ta oli siiski päris hästi tehtud. Tundub see näidend peaks naised üle lugema lihtsalt kindlasti mõned asjad lasin mööda või ei jõudnud märgata. Teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu, Madis Kolk rääkisid sel korral vana Baskini teatri ja Tallinna linnateatri koostöös sündinud miljoni vaatest ning Eesti Draamateatri ja Nargen paraühistööst metsa forte. Kuulsite selle hooaja viimast saadet. Kohtume teiega septembris. Teatrina.