Teatrina. Tere teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk soovivad teile ilusat teatrikuud ja tahavad jagada teiega oma viimase kahe nädala teatri tähelepanekuid. Täna räägime Laura Jaan Holdi lavastusest preilid žürii Tallinna linnateatris. Birgit Landberg Ki lavastusest peks mõisatallis mustas kastis. Ja saate lõpuosas vaatame üle ka teatrikuul Teatriliidu aastapreemiatele nomineeritud parimad teatri saavutused. Aga alustame preili tülist. Pean ütlema, et läksin lavastust vaatama väga suure huviga. Esiteks sellepärast, et Laura Jaan Hold on Endla teatris teinud väga põnevaid lavastusi mis annavad aimu sellest. Tegemist on sellise eksperimentaalselt mõtleva noore inimesega. Kuid pärast preilid žürii vaatamist hakkasin nagu mõtlema kalaura varasemate lavastuste peale ja mõtlesin, et mis nendes mulle nagu tegelikult imponeeris. Ta on teinud Endla teatris väga põnevaid selliseid ruumi eksperimente küll rännakuid mööda Endla teatrimaja kui ka selliseid lavakarbi ümberasetusi. Aga preili džauli minu jaoks natukene ühe plaaniliseks jäänud selline inimpsüühikakäsitlus pani mind mõtlema, et kas Laura, Jaan Hold on tegelikult üldse noh. Et kui sügavuti on ta läinud oma põnevates eksperimentides selliste inimsuhete vaatlustega. Minul on olnud õnn näha nii Mati Undi omaaegset lavastust kui ka Roman Baskini mõne aasta tagust lavastust ja võrrelda neid nüüd siis Laura jaan Holdi omaga. Et loomulikult aeg ise aitab neid rõhuasetusi paigutada. Et kui Mati Undi 87. aasta lavastus oli tolle ajastu kontekstis hästi kontseptuaalne joonistades välja noh, neid kuidas öelda ühiskondlikke konstruktsioone selles näidendis, kes on aristokraat, kes on alamklass siis Roman Baskini lavastus oli minu jaoks huvitav just nagu selles mõttes, et teades seda August strindbergile süüks pandud nisu küüniad oli Andres Mähar Jean selles kuidagi nagu eriliselt vastikuks mängitud või, või tähendab selles Roman Baskini lavastuses see, kuidas sellest suveõhtul alanud manipulatsioonist kujuneb välja mingisugune väga haige psühhoterror. Mulle tundus, et seal pandi see vastutus nagu meestegelase õlule, kuigi mäe, nagu loeme tekstidest strindbergi ise võib-olla mõtles teisiti ja seda enam oli mul huvitav minna nagu sellele uuele 2018. aasta lavastusele, lootuses näha seal siis mingisugust tänapäevast tõlgendust, mis on läbinud nii feminismi filtri kui ka kõik need myy do kampaaniad ja pressitekstid pressi tekstideks. Ma tean, et teatrite turundusmootor töötab nagu omas tempos ja see ei puuduta, võib olla väga palju loomingulise lavastaja ja näitlejatööd. Aga kui ma loen ikkagi intervjuust, et tsiteerin ja mulle tundub, et me oleme jõudnud hetke, et rääkida uuesti naiste ja meeste vahelistest suhetest, mis muidu jäävad rohkem koduseinte vahele naise positsioonist ühiskonnas, mehe positsioonist, siis jäin nagu natukene nõutuks, et kas tõesti Steinbergi näidend räägib meeste ja naiste suhetest, et seda niikuinii tähendab meeste ja naiste omavahelised suhted on nagu see vahend, mille kaudu dramaturg oma? Ma seda isiklikku teemat ajab. Aga mis minu jaoks nagu on ses Trindbergi kõige valusam teema või kui me loeme tema. Ma ei tea hullu mehe kaitsekõnet või kasvõi näidendit isa. Ja see, et talle on heidetud ette sellist naistevihkaja likust, et küsimus ei ole ju naguniivõrd selles, et strindberg vihkas naisi. Küsimus on selles, et strindbergi nagu jälitas koguaegse psühhopaatia teema minu arust tema tekstides isegi nagu ei ei panda vastutust ühele või teisele soole. Ma ei saa öelda, Steinberg süüdistab naisi rohkem kui mehi, aga see, mida ta uurib, on psühhopaadi käitumine ja psühhopaadi käitumine võib vallanduda mis tahes päästikust. Kui Mati Undi lavastus kaardistas selle temaatika kuidagi kontseptuaalselt, pani selle kuidagi nagu mingisse teooria raami ja Roman Baskini lavastus näitas, mis piirini võib minna inimene, keda on provotseeritud kuidagi käituma siis minu jaoks, nagu see käesolev linnateatri lavastus ei näidanud laval eriti mitte ühtegi sellist inimpsüühika üle piiri minekut. Mulle väga meeldis Rauno Zubko seatud algus, koreograafia, kusjuures just selle esimene osa, kus see manipulatsioonimehhanism, see, kuidas naine asetab oma käe alla, mees paneb oma käe peale see, et kes keda manipuleerib, see oli nagu hästi pisikeste ja peente joontega välja toodud, see isegi nagu hajus või, või lahustus tantsu lõpuosas, kus see tants läks nagu agressiivseks ja noh, hakkas nagu sellist emotsiooni kandma. Et see, see kontseptuaalne väärtus oli pigem nagu selle koreograafia alguses. Ja teine kontseptuaalne punkt oli minu jaoks lavastuse lõpus, kus me kuulsime doking hetsi, laulu, Saiko killer. Aga vahepealses osas. Ma eriti ei näinud, et vaadeldaks. Neid inimpsüühika piirialasid. Aga võib-olla ma olen praegu ülekohtune, kuidas teile tundus, Meelis ja Leo? Mulle mõnes mõttes isegi meeldis ja ma pean ka seda seisukohavõtuks kui lavastaja sellises tekstis, kus on võimalik kõik kolm tegelast ise. Köögitüdruk Kristin teenijanna Shan kui aadlipreili žürii mängida psühhopaadiks igale ühele saab panna mingisuguse süü või igat ühte, saab kuidagi karikeerida. Et mulle mõnes mõttes isegi meeldis, et ei olnud mindud ühegi nii-öelda jalasaagimise teed. Seda on ka lavastaja vist ise kuskil ütelnud, et ja mis minu arust on ka teraapiline tänases ühiskonnas on ütelnud, et sageli selliste suurte õnnetuste puhul ei oskagi öelda just selliste nii-öelda olmeliste arusaamatuste puhul ka, mis meil ühismeedias üha rohkem võimenduvad. Et selliste asjade puhul ei oskagi öelda, et kes on süüdi, aga meie otsime just nimelt süüdlast sellise süüdlase otsimise ja selline võitluslik kergelt neima himuline paatos, mis praegu valitseb ka teatrikriitikat. Eesti Päevalehes oli Jaana David Janss kirjutanud siis arvustuse selle lavastuse kohta ja nagu Eesti Päevalehe kultuurikülgedele omane, siis viimasel ajal on praktiliselt iga, kus vähegi on naisküsimus päevakorras, iga sellise arvustuse otsas on siis selline feministlik manitsuskirju Pealt üldse teatril eesti teatri laiemalt. Et milliseid tekste lavastada, et ja siis konkreetselt siis lavastajale, et kas ta kuidagi jõustas, jättis jõustamata mõned naistegelased konkreetses lavastuses heideti ette näiteks Elizabeth Reinsalu puhul, et temalt oli röövitud agentsus ja teda kasutati kuidagi siis seda väärt naisnäitlejannat kasutati siis kuidagi seal lihtsalt naljanumbrina laval, millele ma vaidleks vastu, minu arust Reinsalu teeb seal kõige huvitavama rolli üldse nendest kolmest. Lisaks Ursula Ratassepale ja Kaspar Velberg-ile. Et oleks Eesti Päevalehe kultuuritoimetusel küll selline soovitus, et nad oma feministliku platvormi kuidagi väheke intelligentsemad teostaks. Mina kiidaks lavastajat selle eest, et ta andis selle rolli just Elizabethile, sest tal on viimasel ajal tulnud mängida noh, väga palju hoopis teist laadi rolle ja sageli selliseid glamuurseid või seltskonnadaamil või mingeid. Ja et ta nüüd sai sellise, mida vanasti nimetati, karakter, rolliks. Ma arvan, et see oli talle kasuks. Ta tegi selle väga huvitavat, kui seal oli ka kerge näitlejapoolne, mingi kõrvalpilk, ma ei nimetaks seda irooniaks kommentaariks siis ei seganud sugugi vaatamast niikuinii me ju kõik suhestuma kuidagi sellega, mida me teeme või mida me räägime, nii et see oli hästi tehtud. Ma võib-olla kui nüüd lavastajalikult seal jäi puht niisugust üsna lihtsaid asju puudu, mis tänapäeval võib-olla lähevadki, kui mängid, eks see juba sellist päris kirjutatud dramaturgiat ja eriti klassikat lähevad juba raskeks, sest et inimestel võib-olla ei ole kogemust enam niisuguseid psühholoogilisi suhteid Teid lahata ja neid ka lavaliselt paika panna. Aga ikkagi tundus, et võib-olla lavastaja oleks võinud rohkem mingeid nüansse aidata. Ta näitlejal välja tuua ja rohkem üleminekuid, sest strindbergil on need üleminekud ühest situatsioonist teise, mõnikord just nimelt psühholoogilisest situatsioonist, nad on väga keerulised ja näiteks Ravas jooksu, mul jäi puudu niisugust rütmilist. Ma ei mõtle seda välistrid, kuidas seal keegi tantsib või, või liigub vaid lihtsalt lavastuse üldiselt rütmi. Sellist liigendusest jäi natukene puudu, ta kuidagi läks ühe tooniliselt, kuigi näidend endas on nii palju selliseid pöördepunkte ja, ja keerulisi momente, et need võib-olla ei olnud kõik välja töötatud kas või see kasvab pinge, mis näidendis on sisse kirjutatud, kuidas aeg liigub, liigub kogu aeg, on hirm selle eest, et äkki nüüd on graaf juba kohal. Ja, ja kogu aeg see hirm selle kellukese ees või hirm kutse esse peab kuidagi kumuleeruma rohkem tuntavalt ja mingi psüühiline pinge peaks kasvama. Aga ma ei taha sel teemal rohkem rääkida. Tõesti, esietenduse järgi on liiga vara seda niisuguseid asju tahta. Sest näitlejad ei teinud midagi valesti ega halvasti, vaid lihtsalt natukene jäi liigendamat. Ta sisemiselt see lavastus veel. Miks ma ikkagi tahan seda psühhopaatia teemat rõhutada, on see, et ma ei tea minu jaoks näiteks kui me räägime Henrik Ibseni Noorast, kus Noora nukumajas lahkus kodust ja Ibsen sunniti lausa seda näidendit ümber kirjutama, kuna see oli tolle ajastu kohta liiga radikaalne. See on minu jaoks nagu selline ajastuomane asi. Tänapäeval ei ole see nagu üldse teema naise ja mehe õigused ja see on nagu kuidagi juba juriidiliselt nagu leidnud teistsuguse aluse. Me ei pea klassika näidendi kaudu rääkima sellest, kas naisel on õigus manipuleerida või kas mehel on õigus sellele reageerida. Et minu jaoks ajastuülene osis on just see, et kuidas kaks inimest, sõltumata nende soost olgu nad või samast soost, kuidas nad teineteist nagu hulluks ajab. Kui ma nägin seda Bergmani lavastus, siis niisugune asi nagu jaaniöö, atmosfäär, mida minu meelest selles meie lavastuses üldse ei olnud, ainult mingi kaseviht, labori buss kuskil seal pliidi kohal, see oli kõik ja siis mu kõrvakuulmine väga paha ei ole, aga mingi sääskede pinin oli õhus. See mulle väga meeldis, sest see niimoodi aeg-ajalt, eks seal, kus ma käin, mis asi see nüüd on. Ja siis ma äkki taipasin. Endal nii väga tuttav see kärbes, sääskede pinin kuskil maa köögis. Et, et see oli tabatud näiteks Bergmanni oli väga lihtsalt tehtud see lava Wism mitte ainult sellepärast, et nad külalisetendustel, vaid seal oli niisugune kitsas, üsna väikeste akende rivi üleval kõrgel seina äärel ja sealt muidugi valgusrežii oli niisugune, mida meie sel ajal ei olnud näinud ainult valgusega mängiti ärase ja nii muidugi ka jahed kostis seal laulu- ja liikumissealt lava tagant. Aga see oli nii peenelt tehtud ja kuidagi ta andis selle atmosfääri. Peale sääskede ma seda atmosfääri seal meie lahvasse ei tunne. Kuigi meil on nüüd ka juba päris head kõik need muud võimalused, no maei kast. D, aga lihtsalt tuli nagu meelde ja kui ma juba rääkima hakkasin, ma tuletan hoopis ühe asja veel meelde, mille ma võtsin Bergmanni intervjuust, mille ta andis sel ajal külalisetenduste ajal. Tema jaoks oli väga oluline üks kärbe, milles Trinterg ise oli teinud. Ja kui me nüüd selles samas oma tekstis lõplikus variandis neid paari lauset ei ole. Aga tema arvestas neid. Ja ta ütles ka, et Steinberg tegi need sellepärast, et ta oma naine pidi mängivast žürii rolli. Ja, ja ta ei oleks tahtnud seda teha, aga Gerto oli selline Te, mäletate kõik seda stseeni, mida teenijad seal kirjeldavad, kuidas ta selle oma peigmehe minema saatis, kõigepealt mängis temaga, lasi ta lüpatusel üle piitsa ja kuni siis peigmees praeguse teksti järgi peigmees murrab selle piitsa katki, läheb ära. Aga tegelikult oli nii, et peigmees lõi selle piitsaga žülyyd näkku ja ta näole jäi work. Niisugune haav. Ja kuna see siili tähendab Bergmanni naine ei oleks tahtnud, vaat niisugust asja mängide käia ringi systerwel avas vältel selle haavaga, mis ta on joonistatud põse peale siis ta kärpis selle ära. Aga sealt tuleb, kes mäletab, Meie Kitzbergi Mogri Märdi siis teate, mida üks piitsahoop võib inimese edaspidisele käitumisele, tähendab, ma loodan, et koolis õpitakse veel seda kauka, jumalat kellelegi tuleb ehk meelde, me küsime alati eksamil seda. Et oli üks inimlik põhjendus, miks Mogri Märt niimoodi käitub ja Bergmani jaoks oli tähtis see inimlik põhjendus, mis põhjendas mingil määral ka siis preili žürii edasist käiku, mis tähendab see, et ta on harjunud olema ikkagi veetlev daam ja teistest üle. Ja ta on alandatud selle läbi ja ta peab tulema selle tegelikult noh, kuigi ta seda laval nüüd ei näita, sest on tekstis maha võetud, aga see enesetunne, see haabumine, ta tõestab ennast mingil määral, võib-olla just selle kaudu, et ta hakkab seal teenijatega tantsima. Ta ei lähe oma isaga Pisust see kaasa, mida praegu kuidagi ei põhjendata, sellepärast et tal on Horp näo peal. Ta jääb koju. Ja Bergman ise rääkis sellest, et kuigi seda ka nende mängitud tekstis ei olnud, aga ta arvestab seda sisemist enesetunnet. Vot sellised asjad on sedasorti näidendite puhul väga tähtsad, arvatavasti need mingid motivatsioonid, sisemised ja see on asi, mis hakkab, meil teadis natuke ära. Kaduma vorp ei olnud ju kadunud, et Ursula Ratasepa näolalise täiesti olemas. Tugev, aga ma tahan väga, nõustun selle tähelepanekuga, mis puudutab seda bioolukorda ja seda, et saalis tegelikult ei taju, et seal kõrval käib ümber see on ju väike ruum, köök lihtsalt, kus tegevus toimub, aga seal ümber on ju suur pidu, üldrahvalik, kõik lõbustavad moodsa kõne järgi, et selline ja see mõnes mõttes kultuuriliselt, üldkultuuriliselt moodustab selle näidend ühe väga olulise telje, see bioolukord kui selline, mis ka mõnes mõttes neid staatuse küsija seisu, sellisi nii-öelda piire võib-olla hägustab natukene. Et kuidas siis sellest bioolukorrast saab järsku selline olukord, kus inimene läheb ja tapab ennast lihtsalt hommiku aedses ära, et et just seetõttu oleks tahtnud tunda ka sedagi tajuda, et mis, mis see tegelik olukord seal ümber on, et seal käibki väikest viisi mäss üldiste normide piires. Pidu ongi ju selline, mingi piiride katsumine sageli. Nad laulavad ju niisuguseid narri vaid pilka, vaid laule süli Shani kohta. Nii on nagu ette need, aga seda seda ei pea ära kasutan, võib-olla oleks liiga lihtne. Siis olemas Shan ütleb õlile, et te mängite liiga tõsiselt. Et see on kõik mäng, mängime oma mängu ära ja siis lähme igaüks oma oma igapäevase nii-öelda seisuse juurde tagasi, aga sülide sammu sealt edasi ta mässab ka tegelikult see nii-öelda viib ta siis. Ja nõnda ei arvesta, millega mäng võib teinekord lõppeda, nii et selles mõttes tõesti ei saa öelda, et üks on rohkem süüdi kui teine. Kuigi Shannon mängitud ikkagi Kaspar Velberg-il niimoodi üsna peenelt. Ja kui keegi on nafta, peabki olema oma situatsioonid. Ta on niisugune, et ta kogu aeg, tal on mingi kaugem perspektiiv ja ta tunneb seda olukorda. Ta ei lase tunnetel kaasa viia. Mind muidugi huvitaks see, kuidas teie tajute, kas, kas seal on mingisugune peale puhtfüüsilise külgetõmbe hetkel ise on nende vahel ka mingi võimalus, et seal võiks ka midagi inimlikku tekkida, kui see asi ei oleks nüüd nii imelikult paigast ära läinud. Mäng. Minu arust tekitaski küsimus need lõpuhetked, kui ühel hetkel Shan otsustab ära minna. Kuigi Kaspar Velberg minu arust mängib Ta Shan nii suurepäraselt siis just need otsustavad hetked, ma ei saa nagu aru, et miks, miks ta ühe või teise käigu teeb, kuidagi liiga lihtsalt käib, see, lähme, ei lähe. Jään siia, tulen kaasa, sealt ei näinud, ei saanud aru, kust see tuli ja kas üldse tuli või lihtsalt nii-öelda etendati seda. Jah, kui ma võrdlen sellesama Roman Baskini lavastusega, kus Shani ja žürii suhe oli nagu hästi lihalik või hästi inimlik, Kersti Heinloo oli väga inimlik ja kuidagi see Andres Mähari Shan noh, käivitus siis kogu selles provokatsioonist või tähendab, et kui me muidu võiksime mõelda, et kas strindberg tahab hoida ühe või teise soo poole poole siis seal nagu lasti sellel mehel ka ennast nagu lõpuni kompromissi peerida. Et noh, üks ei ole parem kui teine pada sõimab katelt. Et siis praeguses lavastuses noh, minu jaoks nagu jahu oli kuidagi see hillitsetud või kammitsetus. Jah, ka selles võib näha teatavat kontseptuaalsust noh, minu jaoks juba nagu see võtmelisus algas nagu natukene aga selles Elizabeth Reinsalu Kristjani rollist. Kõik kolm suurepärased näitlejad ja tegelikult ka nagu näitlejatöödele ei ole midagi ette heita. Aga minu jaoks see, et see usklik toatüdruk oli tehtud kuidagi skemaatiliseks või karikatuurseks see nagu natukene nagu taandas või, või tasandas seda võimumängu selles näidendis, et et kui ütleme, see preili žürii on nagu siis ilmselgelt see mängumaa, kus psüühika nagu üle piiride pulbitseb ja Shan ja Kristin on siis mingis mõttes nagu need mõistuseinimesed ja siis on nagu, ütleme see lavastaja valik on see, et kuhumaani me seda neid mõistust ja psüühikat nagu nihutame. Mis hetkel läheb kellegi käest, see kontroll ära siis tegelikult nagu kontseptuaalselt olnuks ju väga veetlev just nimelt see Kristin säilitanuks nagu algusest lõpuni selle täieliku mõistuse kontrolli või olnuks taust, mille suhtes siis žürii Jean ennast nagu lahti mängivad. Aga kuna noh, minu jaoks nagu ei süljega Shan ei läinud üle piiride või, või see oli ka see küsimus, et kas see on mingi 21. sajandi mentaliteet, et me ei lähe selliste küsimuste käsitlemisel nagu üle piiri siis minu jaoks ka Kristini see vabadus jäi nagu kuidagi natukene karikeerituks, et mul oli natukene kahju Elizabeth Reinsalut, kes on väga võimekas näitleja, aga kelle puhul nagu minu jaoks rakendati lihtsalt seda tema loomupärast koomikuannet, et teha kahe joonega üks karikatuur tegelaskuju, aga ma nagu ei, ei näinud seal seda konflikti koos hoidvat, et osapoolt mina just võetakse vastu, me nägime erinevaid Tähendab, see aga minu arust just Elizabeth Reinsalu Kristjani hoidus karikeerimast ka nendes kohtades, kus Trindberg ise tekstis sisuliselt ta annab edasi anekdooti läbisele Christiani tegelaskuju. Mingisugusest sellisest lihtrahvalikust vabaduse kontseptsioonist Shan sel Kaspar Velberg esitluses oli mulle vähemalt väga selge, et ta on üks neid mehe tüüpe, kes siis selle asemel, et tegelikult tõeliselt armastada, siis lihtsalt jagab oma romantilist iha erinevate mänguliste selliste armuolukordade vahel ja kes on ka selles suhtes aus, ega ta ju Kristjan žüriile ka ütleb seda, et ta mängib seda armastuse mängu nendega. Aga läheme siis tänase teise teema juurde, käisime vaatamas ka teater musta kasti lavastust. Peks mõisatallis. Eriti nüüd Eesti vabariik 100 sündmuste kontekstis, kuigi lavastus ise on juba tegelikult umbes aasta vanune. Võib-olla eriliselt nagu võimendusid, mingisugused küsimused, mis mul selle lavastusega tekkisid, tähendab esiteks, miks ma kogu seda ettevõtmist tunnustan. Must kast on üks neid Viljandi kultuuriakadeemia teatriõppe edulugusid, kus näidatakse eeskuju selles mõttes, et nii nagu õpetaja Kalju Komissarov kõikidele tudengitele juba esimesel koolipäeval sisendas, teil ei ole mitte kellelegi vaja ja ise teha, miks te siin üldse olete? Täpselt nii, sellest lähtudes on nii kabaree, risoomi inimesed kui musta kasti inimesed ja, ja veel mitmed lähtunudki. Nad ei ole sellised ärahellitatud tudengid, kes ootavad riigi teatrilt pakkumisi, vaid teevad ise ja see on suurepärane. Ka seda lavastust niimoodi lava peal vaadata, kes ma nägin mingit tohutult head energiat. Seesama asi, me rääkisime eelmises saates Von Krahli teatri Aissist või. Kui ma näen Eesti teatris nagu tihtipeale laval seda näitlejad tegelikult nagu ei viitsi mängida või nagu ei taha üldse seal olla, siis see peks mõisatallis oma oma energia ja sellise motivatsiooniga oli tohutult värskendav kogemus puhtalt nagu sellise kohalolu mõttes, et ma nägin. Laval sünnib teater ja mind ei ole nagu petetud teatrisse kutsudes. Küll aga tekkis mul rohkem küsimusi selle lavastuse endaga. Et peks mõisatallis siis kuidagi nagu vist peab näitama eestlastele peeglist seda kuidas see, mida me pühitseme, et sellel on alati ka mingisugune teine pool või. Meie paatos on teinekord õõnes. Ja loomulikult seda me peame endale iga päev nagu meelde tuletama, aga kui ma nüüd vaatasin seda konkreetset lavastust, siis ma ei saanud nagu päris hästi aru, millega võideldakse. Vaatasin just mõni päev tagasi Raimo Jõeranna ja Kiur Aarma dokumentaalfilmi rodeo Mart Laari esimesest valitsusest. Ja mul oli väga, väga tore selline nostalgiline äratundmine, et kui ma ka ise praegu võib-olla natukene kuidagi idealiseerin või romantiseerin või nostalgitses on nendel 80.-te öölaulupidude ja 90.-te teemadel ja mõtlen seda aega ilusamaks ja isa maalisemaks siis vaadates kasvõi selles dokfilmis neid filmikaadreid, kuidas öölaulupeol toimub kaklus või ilmselgelt purjus inimene lehvitab sinimustvalget lippu. Mitte et see oleks hea või halb, lihtsalt ma tahan seda öelda, et kõikide nende tohutute Isamaaliste sündmuste taga olid alati inimesed. Me läksime öölaulupeole mitte ainult sellepärast, et lehvitada sinimustvalget lippu, vaid ka sellepärast minna sinna koos oma pruudiga või see teekond läbi vanalinna lauluväljakule oli laetud nagu inimliku sisuga. Ja kui igaks juhuks ütlen, ma ei ole EKRE valija. Aga tõepoolest tilk tõrva rikub meepoti ja loomulikult on alati selliseid inimesi, kes panevad oma BMW katusele kahele poole sinimustvalged lipud ja käituvad jõmlikult. Ja meil on lihtne öelda, et ahah, need on siis need tõrvikukandjad ja eestlased, aga tegelikult nagu see, see lihtne eestlane ise. Ma ei tea, mina olen nagu lapsest saati lävinud väga lihtsate inimestega, ma nägin ka sellel öölaulupeo perioodil inimesi, kes tuli töölt, kes läks sinna selle mõttega, et venelastele peksa anda talle hästi palju inimlikke sisusid oli selle taga, mida me praegu tõlgendame sümbolina ja siis nüüd seepärast üheksakümnendat aastat sündinud põlvkond paneb meile nagu lavale sellise karikatuuri, et vaadake, meie siin räägime. Laulame Rein Rannapi Hando Runneli laule, aga tegelikult, et ka Balti ketis seistes käisid inimesed vahepeal põõsas pissil. Et vabandust, see ei ole minu jaoks nagu see sõnum, mis kuidagi nagu oleks samas kaalukategoorias sele pühadusega või et kui sa tahad juba pühadust torkida, siis pane sinna vastu mingisugune sama kaalukas sõnum. Me ei saa naerda välja seda eestlase karikatuuri, kui see karikatuur on loodud üldistuse peal. Eestlane moodustub väga paljudest erinevatest omadustest, aga kui mulle nagu näidatakse ainult seda mingisugust välist Skitseeringut. Ja see jah, see naljakas, mina, mina naersin ka etenduse jooksul umbes paar korda, aga ma ei saanud nagu aru sellest müüti lõhkuvast toimest, et kas see lavastus mitte natukene ei töötanud sellise mingi esmatasandi populaarsuse peale, et noh väga lihtne on välja naerda naisekandmisvõistlust või, või kama või, või noh, et, et tähendab selleks, et selliseid asju nagu naeruks panna ei pea olema eriti analüütilise lähenemisega, et kui umbes 10 15 aastat tagasi oli see mingisugune sketšisari, kus on põldroos ja Jan Uuspõld mängisid haigut ja Betsy, Preemia Freemia jah, lemmixoris. Et tähendab see, kuidas Aiku ja Pets rääkisid umbes viis minutit sellest, kuidas nad said pederastid käest peksa. See oli meeletult eluline ja naljakas ja ma päriselt ka uskusin, et, et see nii oli ja needsamad haiku ja pets seal teleka taga. Usun, naeravad ka ise selle äratundmise üle, et see eluline osis oli seal see, et noh, nii on ja ja see on nagu elu nüüd tulla panna meile nagu silme ette see, et kas või seesama kujund, naine kui sünnitusmasin. Tahan küsida, et kas sul näitleja on sellega mingi side või, kas sa, kas sa tead midagi sellest, et kuidas see käib või või see, et sa pärast seda sünnitusmasina kujundit hakateibiga neid epilatsiooni protsess läbi viima näitamaks, et naine peab olema igal hetkel naine või või see koduvägivalla telefonikõne, mis on antud siukse üle üle õla naljana, et noh me kõik naerame, et jube naljakas, aga ma ei näinud seal seda, et nendel inimestel olnuks mingisugune päris suhe sellega. Kas see eestlase müüdi kummutamine on teie südameasi või te teete mingit asja praegu, mis kuidagi nagu on populaarne ja ja nagu näha publiku menust ja retseptsioonist on ka nagu väga hästi toiminud, et mina paraku ei olnud vaimustunud publiku osa kuigi jah, tõepoolest paari nalja peale ma naersin, kuidas teile tundus, nõrs punnitasin analüüsil ookeangi see asi väärt on, et mull, puud. Selline tõrge. Ausalt öeldes mul ei tekkinudki küsimusi, et kas te ise olete lapse sünnitanud veel Balti ketis olnud, ilmselt nad ei ole kumbagi veel teinud. Et mina nägingi seal lihtsalt uue põlvkonna noori Hullamas, et lavaseade oli ka sisuliselt liivakast, olgugi et seda kastide täitis liiva asemel turvas ja mul oli tore näha, kuidas noored hullavad, ilma et seal oleks kuidagi mingit punnitatud punnitatud pildi, rüüstajad nii-öelda toimunud, et keegi oleks tahtnud seal mingit vulgaar rahvuslusevastast eitmendid kuidagi esitada. Ma ei näinud keegi seda taotlust, mitte et mulle tunduski, et noored said kokku ja mõtlesid, et teeks eestlase teemale toreda nalja, lavastuse ja tegid. Ja see vahetus või see energia iseenesest kannatused omastust hästi noh, iseenesest kogu see eestlase Pilamis asi on juba nii eilane lumi, et see küsimus lihtsalt selle ülesande enda aktuaalsusest kerkib. Aga mulle tekkinud kuidagi seda krampi, et seal nüüd peaks kuidagi noori nahutama, sellepärast et nad siin pühadust rüvetanud, nad ei tahagi seda teha, minu arust nad käsitlevad ka iseennast eestlastena, pigem positiivselt, mitte siis ei, ei kanna seal ennast maha ja kogu Eesti rahvast koos isendale. Mina ei tundnud seal üldse mingit pühaduse rüvetamine lihtsalt olid mõned stseenid olid vaimukamalt paremini tehtud ja, ja mõned olid natuke tüütumad ja läksid nagu terviku mõttes käest ära, eriti seal lõpupoole. Aga kas see siis ei ole nii? Mina vaatasin seda natukene, hakkasin võrdlema selle Kivirähki Eesti matus Draamateater mängib varsti juba 10 aastat, ma ei tea, kui kaua tähendab see on see, et ega eestlane oma neid hingelisemaid pühamaid tundeid eriti palju ju välja ei mängi ja see laulva revolutsiooni aeg võib-olla me sellepärast igatseme seda nii väga tagasi praegu. Et siis kui julged näidata natukene seda hingelisemat poolt, sest üldiselt, et see, mida me nüüd selles lavastuses nägime, see oli tüüpiline eestlase eneseiroonia, mis ju näitab natukene ka niisugust tugevust, nagu, et sa suudad enda üle naerda. Mina küll ei näinud, et nad oleks kedagi seal bilanud. Kui siis ikka iseennast ja ja nii nagu see eesti mattuski, noh võib-olla jah, kirjaniku sule kaudu rääkis natukene pehmemal kujul, aga meil on ju väga palju niisuguseid stereotüüp või kuidas me armastame endast mõtelda ja endast rääkida, kida kõigist neist muredest ja hädadest ja ja mingitest tüüp asjadest, et no vot, see on nüüd just Eesti oma ja siis keegi lükkab kindlasti selle ümber, et ei vot selle Me võtsime sakslastelt ja selle võtsime sealt ja ja selle veel kelleltki Need asjad ei vastandu omavahel. Ma usun, et Madis teab võib-olla paremini kui mina, et pühadus muutub ainult pühamaks. Siis kui teda, noh, selleks olid keskajal ju terved sellised mängud olemas. Kui seda saab vahepeal ka natukene pilada, see ainult rõhub aitab seda pühadust. Kui see on tegelik pühadus, nii et siin mingit vastuolu, et nad oleks kellelegi üle tahtnud, irvita teda või mina küll ei osanud tajuda, kuna oli juttu sellise üldise moefeminismi vastu, siis ma tahaks tuua näite, kus minu meelest oli tõesti väga hästi üks terav teema praeguses ühiskonnas kajastatud ja see oli siis peks mõisatallis üksnes sketšidest, mis käsitles naist kui sünnitusmasinad. See oli tõesti, mulle tundub, et ka nende mängijate enda poolt kuidagi isiklikult tunnen teatud selle olukorra, nii koomika kui mida lõpu poole, seda rohkem ikkagi ka traagika, et naistele heidetakse ette, et meil on vähe lapsi ja teie olete süüdi ja seda nähtavasti võeti isiklikuna ka näitlejate poolt ja nii see jõudis ka saali. Veel kord kõigi kolme näitleja, selline lavaline energia ja motivatsioon olid väga võimsad aga minu arust olid need natukene nagu raisatud. Teine stseen, kus ma nägin näitleja isiklikku suhet toimuvasse, oli Jaanika Tammaru see ehale kutsumise b koht, kus ta nagunii-öelda selle ühe laulu jooksul sai avada karakterit, aga kõigis muudes olukordades minu jaoks nagu mängitseti mingi teemaga, mis iseenesest on ju väärtuslik, et kogu see eestluse kannatuste ajalugu loomulikult nagu väärib nii pühitsemist kui ka profaneerimist. Aga minu jaoks oli see võti natukene kuidagi nagu kergema vastupanu teed mindud, aga nagu ma näen, publiku peal see töötab ja, ja kui nüüd on üks 20 aastaste inimeste teater astunud ka sinna vana Baskini teatrijälgedesse, siis noh, mis ma oskan muud öelda, kui palju õnne. Aga mina ei ole võib-olla selle teatripublik edaspidi. Minu arust sa teed. Ikka liiga neile, et minu arust on täiesti okei, kui nad ise oma arusaamu rahvuslusest seal kajastavad, ilma et nad oleksid siis ise vabadussõjas osalenud või Balti ketis seisnud. Iga põlvkond peab minu arust rääkima ja rääkima ausalt ja omal viisil nendest asjadest ja kui see asi tundub meile vildakas, no ju ta siis on ka vildakas, aga, aga see iseenesest, et nad tulevad lavale ja ütlevad, mis nad asjadest arvavad. See on minu arust põlvkondlik kohustus, suisa mitte ainult võimalus ja sellisena igati tervitatav. Aga me võikski nüüd lepituseks kuulata sedasama Jaanika tammaru räpilugu musta kasti lavastusest peks mõisatallis. Andke järgi värki on, tahab saada mehele häda, mitte ainult tihelisega poisid. Mul linade vahele. Andmeteta peale haka Ma luban, et ennaka jagatud olla paka või meeldib sulle kida, pole viga, olen viga, võin öelda sulle, isa tuli juurde, lisan. Kui saad hommikul, kui saad vahe talvepealinnas Maarja on mul hea. Ja kui peaks, võid anda, laps, aga maksku mis maksku, kui tahad, panna abstru tuuled jämmi. Härrased mulle tasemel minulata asemel last. Luurad, poisid, poisid, palun ärge sisselase. Himki Pauaukaski jagaske. Et milline publik seal peaks täpsemalt olema, eks see on ajanud Ta on erinevaid inimesi siin segadusse, muuhulgas vist ka teatriliidus riisid. Kes on nomineerinud siis selle lavastuse laste ja noortekategooria see arusaamatuks jääbki, et kumerad seal nüüd silmas pidasid, laste algas publikut või siis tegijaid, et midagi on seal sassi läinud. Siit ongi nüüd hea minna üle meie tänase kolmanda teema juurde, milleks on teatriliidu aastapreemiate nominatsioonid ja nagu sa Meelis juba ütlesid jäi silma see, et Salme Reegi nimelise preemia žürii on nomineerinud sellesama kõneluse peks mõisatallis. See, kui raskesse olukorda on žürii, tähendab kõiki teatriliidu aastapreemiaid annavad välja erinevad žüriid. Aga see on nagu selles mõttes tööjaotus. Et lasteteatrit vaatavad ühed inimesed, muusikateatrid, teised inimesed, aga kuidagi nii teatriliidu kui ka ütleme, sellise teatripubliku jaoks on selle ettevõtmise sümboolne väärtus ikkagi see, et moodustuks mingisugune üks pilk või või et minu arust teatri aastapreemiate laureaadid peaksid kandma mingisugust sõnumit ja ütleme, sõltumata sellest, kuidas nende auhindade nii jõuti peaks olema kuidagi põhjendatav mingisuguse sellise ühtse vaatepunktina. Aga olles ise väga palju žüriis olnud, tean ma, kui raske see on, mida enam meie teatripilt paisub, mida rohkem uuslavastusi tuleb, seda raskem on tegelikult sellest üle käia ja see, et see žürii struktuur võib-olla vajaks mingisugust ülevaatamist, see on nagu ilmselge juba mitu viimast aastat. Aga nüüd, hakates kinni Mehlis sinu sellest osutusest, et sellele Salme Reegi žürii nominatsioonile, et tõepoolest ma ei taha ironiseerida, ma tean väga hästi žürii liikmena, kui raske on nagu leiutada neid lauseid mingisuguse nominatsiooni põhjenduseks. Aga pärast seda peks mõisatallis nominatsiooni lugemist vaatasin ma üle Salme Reegi žürii statuudi ja tõepoolest veendudes oma silmaga, et väärtustatakse kas lastele tehtud lavastust või eriliselt laste pärast lavastust, siis mul tekkis ka see küsimus, et kas selle kategooria alla käib ka infantiilsuse väärtustamine, kui mingi väärtus omaette. Sa oled täna kuidagi väga hoos. Madis, aga paar märkust võib-olla kogu sellele. Au hinnandusele mind reeglina häirib see või on häirinud neid juhtumeid, kus ma ise tajun või kahtlustan seda võib-olla sageli alusetult, et nende nominatsioonidega tehakse ka ühtlasi sealt teatriliidu poolt võib-olla kuidagi suunatuna mingisuguseid teatripoliitilisi steitmente siis üks märkus veel selle etenduskunstide ühisauhinna kohta, mis ka kuidagi eriti kui vaadata neid nominatsioone, siin on Ene-Liis Semper lavastusega hüsteeria. Papa papa Saša Beljajev. Saastab. Naerge ära nüüd. Vaprusesse Liew vabantsluso, Beljajev saastabel Beljajev lavastusega nodwenaatset ja oli seal ka Renate keerd, ET noh, kõik kolm tegelikult on ju nii lavastajad, lavastajat kui veel olla saab ja rohkem nagu lavastaja maid, lavastajaid Eestis väga palju ei ole, et, et miks neid mitte näiteks nomineerida siis parima lavastaja kategoorias kus ei ole ka mingisugust žanrilist välistust selle tegemiseks, kuna seal on näiteks Lauri Lagle no teatris lavale toodud tükk, mis võib olla puhtalt vormiliselt, oli effemeersem kui needsamad kolm nimetatud lavastajat ja nende tööd. Et jah, selliseid küsimusi see jaotus seal tekitab, aga see ongi ju põnev kokkuvõttes, et kui ei tekitaks siis siis ei oleks kogu sellel asjal võib olla mõtetega. See üld pilt vist peegeldab lihtsalt seda teatripilti ise on läinud niivõrd keerukaks ja vastuoluliseks, et inimesed on kogu aeg hädas. Mille alla nüüd vot kui on vaja mingi üldine nimetus millelegi anda, kuhu nüüd see asi toppida, mille alla teda üldse saab panna. Praegu see pilt, mis tundus tõesti kummaline, et miks see asi nüüd seal mitte teises kohas. Et kas osatakse veel rohkem mingeid pealkirju välja mõelda, mille all neid erinevaid asju mahutada või kuidagi üldse läbi mõelda, see, et kui teate pilt ise on nii omamoodi kummaline, kuidas nüüd žüriid saaksid seda peegeldada oma auhinda mis tahes ma ei tea, mis selleks peab tegema või kes seda peab otsustama teatriliidu juhatus või kes? Ma olen samuti mõelnud selle peale, et kuidas žürii pill oleks teravam pärast iga aasta, 20 seitsmendat märtsi, kui tuleb jälle mõni kriitiline telefonikõne teatriliitu, siis ma tean, kuidas asutatakse järjekordne uus preemia kategooria. Et meil on olnud mingi vaikiv kokkulepe, et näiteks koolitööd võib-olla ei ole nagu noh see ei ole võib-olla prioriteet, mida žürii peab vaatlema, nüüd me näeme, et nood Winaatsat on nominatsioonis. See lõi juba pretsedendi, et järelikult järgmine aasta peab žürii vaatama kõiki koolitöid nii Viljandis kui Tallinnas ja kindlasti Riina Viiding asutaks k koolitööde eraldi kategooria koos Kultuurkapitali rahastusega, et selles mõttes ma ei taha nagu öelda, et keegi on kuidagi pahatahtlik või tõrges, aga lihtsalt, et see, see masinavärk või see, see süsteem on kasvanud nagunii suureks. Et mul on nagu hirm, et see ühel hetkel kukub omaenda raskuse all. Kusjuures ma ei räägi nagu isegi sellest, et ajast ja arust on mees- ja naispea ja kõrvalosatäitjate hindamisel tõsi küll, me võime öelda, et postdramaatilise teatri kontekstis ei ole rollid olulised, aga noh, tegelikult laval on näit ja alati on laval mees- või naisnäitlejad minu jaoks nagu see ei ole probleem. Me peame oma häid näitlejaid väärtustama ja ja mees ja naisnäitleja kategooriad ei ole kuidagi nagu ajale jalgu jäänud. Minu arust küll, aga see zürii pilk oleks nagu terav. Võib-olla oleks otstarbekas mõni aasta katsetada sellist süsteemi et unustame kõik kategooriad korraks ära ja vaatame, mis meile teatripildist nagu eriliselt meelde jäi. Mis oli tõesti särav, olgu see koolitöö, olgu see naispeaosatäitmine olgu see teatri tehnilise töötaja eriline kohalolu lavareaalsuses, et me nagu oleme sinna kategooriate rägastikku niimoodi uppunud ja me tunneme süümekaid sellepärast et lisaks neljale nominendile jäi 10 sama head nomineerimata. Aga seda, mis sõnumit kannab? Meie selle aasta laureaatide nimekiri, seda on nagu iga aastaga järjest raskem nagu kuidagi välja tuua, aga minu arust see on ju teatri preemiate mõte öelda, mis oli aastal 2017 väärtuslik Eesti teatris, millega on mõtet edasi minna, mida see meile ennustab ja nii edasi, et aamen. Aga jääme siis huviga ootama 20 seitsmendat märtsi, kõik nomineeritud on seda väärt ja noh, paraku jah, veel rohkemgi, teatritegijaid kui nominatsiooni tõi, jõudsid. Tänased teatrivahid olid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Heli, vaht oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.