Kuid peaaegu kõik need Moskva noored heliloojad, kellega oleme tutvunud eelnenud saadetes Annika lipiku juures õppinud, kes eriala, nakkusson jagu tullina Victorsus liin, Boris šnaaper, kes partituuri lugemist, kes harmooniat või orkistratsiooni. Pedagoogiliselt ööl on minu elus olnud suur koht noorusaastatest alates repediitorina. Ma alustasin seda tööd juba seitsmeteistaastaselt. Kui ma alles õppisin muusikakeskkoolis. 1000. Ja 142. aastal, kui ma olin 26 aastane, sai minust Moskva konservatooriumi õppejõud. Nüüd aga viimased aastad olen töötanud gneesini nimelises muusika pedagoogilises Instituudis. Nikolai väänavitši peaks tegelikult hüüdma professor Peikuks. See kõrge nimetus on tal juba 10 aastat. Kuid mingipärasid ületas seda keegi meelde. Võib-olla sellepärast, et eruditsioon ei ole Nikolai Peiku käitumisse ja olekusse seni toonud midagi professaagliku tarnaga seltsi liikuv armastab juttu ajada, anekdoote, rääkida, värsse ka vemmalvärsse kirjutada. Ja ta kirglik maletaja. Ainult üks jutumärkides professorligioon on tal küll tema ammendamatu isu piinata kaasvestlejaid igasuguste muusikateoreetiliste küsimustega, mis sunnivad meenutama eksameid. Pedagoogiline töö annab mulle suurt rõõmu ja rahuldust. Kui ma näen, et olen oma õpilastele midagi andnud temasse midagi ära tänud pannud teda täiuslikumalt lahendama ülesandeid, mida ta ise on endale seadnud. Kuid kui pedagoogilise töö staaž on juba nii suur nagu minul, siis tekib tahtmatult üks nukravõitu mõte. Minu enda iga muutub pidevalt, kuid minu õpilased, kellega ma õppeasutuses otseselt kokku puutunud, jäävad endiselt noorteks. Kunagi oli mu õpilased mõja karsklased, minust isegi vanemat. Nüüd on minu lapsedki vanemat Mulpilastest. Nüüd on mul mõnikord raske leida õpilastega ühist keelt. Ikka uus põlvkond toob kaasa uusi ideid uue suhtumise ellu ja muusikasse. Seda on vaja mõista. Peab oskama mitte tappa õpilases seda, mida on temasse pannud uus aeg. Aga see ei ole alati kerge. Küllap on kõige õnnelikumad need õpetajad, kes ei häbene ka oma õpilastelt õppida. Noorte kaudu muutub elu enda edasiliikumine nähtavaks ja kuuldavaks üks. Ja võib juhtuda, et õpetaja tunneb end selle õnnetu kanana, kelle pojad tema kukkumisest hoolimata Ta julgesid vette minna. Nikolai Peiku kuulub nende kuldaväärt õpetajate hulka, kes oma isiklikku maitset ja kunsti tõekspidamisi oma õpilastele peale ei suru. Valdav enamus tema noorematest õpilastest on need omaks võtnud seeriatehnika, aga pikuise kuuleme õige tema klaverikvintetti. Ma pean ütlema, et ma ei taju muusika, arhitekt, toonikaia dünaamika, loogikat väljaspool tonaalsust ja funktsionaalsust. Mina isiklikult pean muusika loomisel toetuma tonaalse mõtlemise printsiipidele kuid see ei tähenda, nagu ei meeldiks mulle muusika, mis on loodud uue tehnika alusel nagu igal muusikul, kes ei ela suletud kõrvadega ega ole mürgitatud tendentslikkusest. Aga mulle näib, et selles mõttes ei ole elu mind veel mürgitada jõudnud. Nii on ka minul ahne huvi selle uue vastu, mis iga päev tekib võimis tekkinud ammu on nüüd teatava hilinemisega jõudnud meie huviorbiiti. Viimase 10 15 aasta jooksul olen ma tutvunud ka Schönbergi vederni Albonbergi teostega. Ma leian, et söönberg oli erakordselt sügav ja originaalse mõtteviisiga helilooja võib erinevalt suhtuda tema süsteemi, kuid ei saa eitada, et see on puhtmuusikaliselt väga teravmeelne ja annab uusi väljendusvõimalusi ka tonaalsele muusikale. Kuid kõige tugevamat muljet on mulle neist kolmest heliloojast avaldanud Alban Berg, eriti tema ooper Porcek. See on imetlusväärselt jõuline, kujundlik, kirglik muusika. Aga? Meie sajandi heliloojatest on peid, koole, eriti armsad tema õpetajale, Skovski, samuti Šostakovitši ja Prokofjevi. Kuid kõige hingelähedasemad, eks on talle jäänud möödunud sajandi suurkujud, praams mozzorkski ja Rimski korsakov. Eriti viimane. Armastuse saksa ja vene klassikute vastu sain ma juba lapsepõlvekodust kaasa. Minu vanemad armastasid muusikat, isa mängis päris korralikult, klaverit, mängis palju Schumanni, Bachi šopääni. Üksvahe, kui ta töötas kontsertmeistrina ooperiteatris, kutsus ta lauljad enda juurde koju ja õppis nendega osi. Nii ma kuulsin palju ooperiliteratuuri. Isa tegi ka kõik selleks, et ma hakkasin muusikat armastama. Viie aastaselt hakati mulle klaverimängu ja noodiõpetust jagama. Nagu see ikka on, ei armastanud ma eriti harjutusi mängida, aga omandasin kiiresti noodist lugemise oskuse ja mulle väga meeldis isaga neljal käel mängida või ise võõraid teoseid tundma õppida. Improviseerimine pakkus suuremat lõbu kui harjutamine ja 10 11 aastaselt tekkis isu ise midagi luua. Oli püüa luua midagi salonglikkuvalisi taolist, kuid loonud perioodi ei osanud ma sellega enam midagi edasi teha ja jätsin loomingu sinnapaika. Mõne aja pärast otsustasin kirjutada romansse. Ka luule vastu tärkas mul huvi varakult. Ema ja isa lugesid sageli luuletusi ja ma õppisin väga vara tundma Puškini Lermontovi kiitini feti juutševi, ploki, Jessenini luulet, oma esimesed romansid. Ma kirjutasin Lermontovi luulele. Mõlemad olid väga sünged. Üks oli lained ja inimesed. Ma ei saa jätta meenutamata oma õpetaja meeskovski sõnu. Kõige süngemaid teoseid luuakse varases nooruses. Siiski ei saa öelda, nagu oleksid Nikolai pikku hilisemad romansid rõõmsameelsed. Nende teemaks on enamasti üksindus. 1940. aastal sattus mulle pihku Ameerika luulekogumik venekeelses tõlkes. Seal olid suurepärased luuletused säält pürgilt Hyusilt Robinsoni, siis ma kirjutasin keset tsükli häälet Harlemi ees sel lüüriline tsükkel, mille teemaks on linn hiiglases elava inimese üksindus. Muide, sama teema läbid ka üht mu romansi bloki luulele. Igas luuletuses etendavad siin tähtsat osa hääled esimeses luuletuses vilesadamas mis öisele kujutlusele neid imiku karjatusena, teises kaldalainete vaikne koha, mis sisendab ärevust ja halva eelaimdust. Kolmandas enesetapja lask. Ja neljandas see algabki sõnadega häälet Harlemi öös. Ma võin rääkida ka sellest sügavast muljest, mis mulle jätsidki, Jon Polli nääriluuletused 60.-te aastate alguses ilmusid meil kudinovi tõlkes. Ma kirjutasin siis kohe kolmeosalise romansi tsükli. Ka selles on ühendav idee. Esimene romanss on müra Puusild. Selles väljenduvad noorusaastate lootused, joonistused, teine romanss, rändakrobaadid jutustaks nagu teeldaksite elus, mida mööda inimene lähed, leides omakasupüüdmatult osavõtu ja kaastunnet vaid looduselt ja loomadelt. Ja lõpuks, kolmas romaan, Sügis, see on ka kogu tsükli pealkirjaks. See puudutab jällegi üksinduse teemat. Talupoeg on teel oma vana härjaga ainsaga elavatest, kes talle on jäänud. Nad kaovad sügise uttu. Oo-oo. A. Ja O.