Sellest on nüüd oma päris mitukümmend aastat tagasi, kui eks Jaani nimeline noormees otsustas kirjutama hakata. Ja ta võttis ikka õige otsuse vastu küll. Seda näitasid nii järgnevad aastad. Kui kogu loometee tänase päevani välja Selle asjaga on ju niimoodi, et ikka igaüks arvab, et see kõige kõige väärtuslikum töö on tal veel tegemata ja ja eks ma loodan ka, et ma, ma ei julge küll nii väga sugugi rahul olla kõige sellega, mis, mis on tehtud ja kui nüüd mahust rääkida, ikka, seda nii palju ei ole. Noh, raamatuid võib-olla arvuliselt tuleb 20 kanti, aga neist on ju osa on ju küllalt väikesemahulised ja teine osa on ka kogutud teosed ja jah, noh, see, see kogutud teosed, see kõlab nüüd küll minu puhul pisut ülepakutult, aga seda nad on, võib ju niimoodi öelda, aga tegelikult eks nad ole ikka lihtsalt pika aja jooksul kokku pandud. Väikesed tööd, ütleme niimoodi nagu siin Agu sihvka on pärast pandud koolilugude raamatu sisse ja maja metsa ääres on siis mari suve sisse saanud ja no tihtipeale on ju niimoodi, et mingi iseenesest üsna lühikene pala tingib ja kutsub välja mingisuguse kaaslase mingisuguse suurema töö, nende Agu sihvka lugudega oli ka nii, et tegelikult ma kirjutasin kunagi ühe ainsa väikese seletuskirja ja mõtlesin siiralt, et sellega jääb. Aga noh, näete, läks, läksid aastad jaa. Jaa, kirjutasin neid Agu sihvka jutte juurde ja ja viimase kirjutasin ma alles mõned aastad tagasi, see ei olegi raamatusse jõudnud, sest atmosihvka ehkki ta nüüd mitmes trükis ilmunud, aga aga pärast seda, kui ma viimast lugu kirjutasin, ei ole. Ei ole nüüd need Agu Sihvka lugusid elama kusagil eraldi avaldatud. Kas võib nii öelda, et näiteks Agu Sihvka oleks lemmiktegelane ehk et tegelikult on seda teie puhul ääretult raske vist öelda, sest kunid kõiki lugusid, jutte jutukogusid järjest sirvida, siis on seal niisugune galerii niivõrd armsaid sümpaatseid ja võluvaid tegelasi, noh ma ei tea, mina ei söandaks niimoodi ritta pannud, tõstaks midagi väga esile. Mina näed neis kõigis oma puudusi, millest ma jagu ei saanud ja ja mis on ikkagi olemas. Aga mis Agusid kasse puutub? Sellega on jah niisugune naljakas lugu, et et pärast seda, kui ma selle raamatu kirjutasin, siis nüüd Agu Sihvka, see on, on ju juurde tulnud, palju, mina olen saanud terve reakirju koolidest, kus kutsutakse külla ja, ja siis tavaliselt on kui on niisugune eriti tungiv kutse ja siis on ikkagi juures, et meie koolis on ka viiendas või kuuendas klassis üks poiss, kes on noh, väga Agu Sihvka Allik ja tulge kindlasti vaatama ja siis ma olen niimoodi käinud, ma. Mul on neid viis, viis kuus noormeest niimoodi Aja jooksul tuttavaks saanud, kes, kes tõesti mingis mõttes väga sarna sarnanevad Agu Sihvka le kellega alati midagi juhtub ja kes, kes kunagi ei ole süüdi ja kes leiavad suurepäraseid õigustusi kõikidele oma tegudele isegi seal, kus, kus nagu midagi õigustada ei oleks. Ja omamoodi nad on need elus olevat poisid omamoodi, nad on väga võluvad olnud. Nende hulgas ei olegi olnud pahatahtlike niisugusi tüüpe, keda me nimetame vahest kraadeks, seda mitte. Nad on. Mingil määral keegi kunagi ütles, et Tootsilikud, no ma ei tea, see on vast ka jälle üle pakutud, aga aga niisugusi Tootsi jooni nendes elus mulle vastu tulnud Agu Sihvka des on olnud. Kas seda nüüd on minu Agu Sihvka, seda ma ei julge öelda, ma ei söanda seda väita. Sest Toots on ikkagi väga epohhiloov kujunema nii. Ja nagu teile on pärast Agu Sihvka raamatu ilmumist väga palju märku antud, et siin ja seal on nii ja niisugune poiss nagu Agu Sihvka teisik või päris Agu Sihvka ise, siis kust te ise omal ajal selle Agu Sihvka iseenese jaoks leidsite, mis teile selleks inspiratsiooniallikaks sai, et niisugune vahva kuju üldse meie lastekirjandusse tuli? Noh, eks, eks need koolilood vist kõigil kirjutajatel sünnivad oma oma koolipäevadele mõeldes ja meelde tuletades. No minul võib-olla mõnevõrra lisas materjali see, et ma mitukümmend aastat ajakirja kooliosakonnast tegin tööd ja mul tuli käia kogu aeg koolides ja niisugusi uusi kogemusi tuli juurde lisaks veel oma koolipõlve kogemustel, aga need esimesed Agu Sihvka lood on tegelikult tegelikult kirjutatud selle põhjal, mis on minu koolikaaslastega juhtunud ja osa minu endaga juhtunud. Seal mitu lugu, kus ma nagu ise olen, ise olen tegelane, ma ei ütle, et, et ma oleks Agu Sihvka. Aga mitmed lood on, on minuga juhtunud, noh näiteks üks lookeanemis peaaegu täiesti elust maha kirjutasin on niisugune, kus nagu siis ka mängib puhkpillikooli orkestris ja mina olen kõigis kooliorkestrites igal pool, kus on mingi kooli orkester olnud, seal ma olen midagi mänginud. Ja, ja mu esimene, esimene suur niisugune osavõtt oli Abja keskkooli ajal oli tuletõrjujate puhkpilliorkester, kus ma mängisin siis suurtes passi. Aga ma olin väike poiss ja ma ei jõudnud seda koju seljas tassida. Väga raske kuus kilomeetrit oli minna ka iga päev ja siis tõukekelguga teda teda viisin ja noh, ja ükskord siis juhtus niimoodi, et üks hobusemees sõitis minu ees ja, ja meie tõukekelgumehed Me armastasime ikka joosta hobusemehele järele ja siis meil olid niisugused väiksed Lassot, nagu me nimetasime, olid igalühel kelgu küljes ja siis viskasime saani nupu külge selle silmuse. Ja siis saime nii hobuse jõul edasi. Noh, ja minul oli ka siis üks niisugune kojusõit, pasun oli seal istme peale seotud, ise olin tõukekelgu jalastel ja sõitsime, aga hobune liikus väga aeglaselt ja siis mul tuli mõte, et, et kas ei saaks seda liikumist natukene kiirendada, kui ma seda pasunat natukene tortsutaks. Aga ess pass oli minu jaoks tol ajal niisugune passima ei saanud sealt muidu häält välja, kui ma pidin täie kopsujõuga puhuma. Küllap ta nõuab kõigilt palju õhku, ta on juba niisugune pill. Ja külm ka veel oli, külmaga on see hääl üldse raske tulema ja nii ma siis pidin puhuma nii tugevasti, kui ma jõudsin, pasun, röögatas seal tõukekelguistme peal, nii vägevasti, et hobune hakkas lõhkuma, kui ma seda olen, koolis räägin, sest ma olen pidanud alati lastele seletama, mida tähendab see väljend hobune lõhub niimoodi paljud ei tea seda. Noh, see tähendab niisugust galoppi tormamist, kus tagumised jalad käivad kas reie esiotsa või, või saanilaudade vastu ja ja küllap ta sellest sõnast ongi tulnud, et hobune niimoodi tormates lõhub tihtipeale sõiduvahendi ära. No minu kelgu lõhkus taga ära seal endas varsti kummuli ja mina ka ja, ja siis jääkonarused pealse pasun, seal hüppasin, hobune sattus sellest veel enam hirmu ja lugu lõppes sellega, et ma nuttes läksid mööda külavahe teed ja korjasin neid pasunatükke kaenla alla ja misse hobusemees siis asjast arvas, eks ta oli ka siis kuri või tema magas ja siis ta muidugi ärkas üles ja katsus hobust pidurdada ka meie enam ei kohta tulnud, sest et hobune läks oma teed ja mina jäin minu kelk rebenes lahti oheliku otsast või selle lasso otsast ja mina, mina jäin sinna kurvale taliteele üksi maha kuulsama katkise pasunaga katkise kelguga. No Agu sihvkaloos on teda muidugi varieeritut, aga see põhisündmus oli niisugune taolise lugusi iga pooli musiga on juhtunud ja ma olen neid lihtsalt nagu sihvka raamatus kasutanud. Teil on väga tore poisi kuju, see lillen kellest sai vaata korvpallitäht jutu pealkirjal võimle rott, taan kooli lugudest. Ja ma usun, et Ta on väga-väga paljudele poistele õpetlik, kuidas ta tohutu iseloomu, tugevuse ja meelekindluse ja otsustavusega ennast treenima hakkas pärast seda, kui talle tehti selgeks, et pisikesed poisid ikka korvpallimeeskondadest kui kuulu, kuid need rangelt sellele lookesele läheneda, siis küllap ta on natukene naiivne ja ja võib-olla ta on natuke liiga emotsionaalne. Aga siis, kui ma seda kirjutasin, ma isegi taotlesin väikest niisugust üle pakutud romantilisust, sest minul oli selgelt meeles üks spordilugu, mis minu lapsepõlve jättis küllalt sügava jälje. See oli, kui ma nüüd eesnime õigesti mäletan, Eerik Laidvere spordijutustust boksiast, niisugune väikene spordilugu, mis mind jälitanud aastaid ja siis ma mõtlesin, et ma tahaks ka midagi kirjutada niisugust, kus kus just visadus ja vaevi sihile, kus, kus vaesel sportlasel ei ole erilisi eeldusi, neid näiteid on ju küllalt, kus hiilgavate kehaliste võimetega poiss saavutab edu, aga, aga miks ei võiks saavutada eduga on siis niisugune noormees, kellel ei ole neid võimeid. Ja no muidugi mingil määral mõjus ka see, et et no minu lapsepõlv on väga tihedalt seotud spordiga. Aga neid kehalisi eeldusi mul eriti palju ei olnud. Kui nüüd nii kriitiline olla, siis, siis ma võiksin ütelda, et neil olid üldse ei olnud. Mul ei olnud loomulikku kiirust ja, ja see, et ma pärast siiski Eesti koondises olin veel aastaid tuli lihtsalt sellest, et ma ikkagi nendest vähestest võimetest, mis mul oli, püüdsin välja pigistada nii, nii palju, kui võimalik. Täna enne meie kohtumist annab, ütlesite, et teil on üht-teist kaasas ka, et äkki me siia jutuajamise vahele kuuleksime pisut raamatukeses. Lühilood nagu pealkirigi ütleb, seal on terved kipp ühe kahe lehekülje pikkusi lookesi lastest ja laste elust maal ja ka mõned loomadest lood. Ja kui ma nüüd võiksin ise soovitada ühte väikest palasin ette lugeda, siis ehk võiks selleks olla ahju kõne. Sügis läheneb, see on nagu sügisene lugu, kuulame siis seda lugu ja see raamat on ka ilmumas. Ta on ilmumise ootel, ütleme niimoodi. Kui sinisilmad lahti tegi? Leidis ta end vanaisa voodit, vanaisa voodil, keskelt lohus. Siim lebas selles loos vanaisa lambanahkne vest peale laotatud. Päikesetriibud olid põrandalt kadunud. Tuba täitis sume, hämarus ja siin mõistis, et ema on tagasi linna läinud. Suure nelinurkse ahju juurest paistis vanaisa pikki mus kogu. Mida vana isasel tegi Siimaja sendist tuli vanaisa. Mida sa teed? Vastus tuli natukese aja pärast. Kuulan, mis ahi, kõneleb. Siim läks lähemale. Talvised ahju 100 korda näinud kõik need kolm suve, mis Siim oli vanaisa juures maal elanud, oli ahi vaikselt omaette nurgas seisnud. Eks vanaisa nii ütles, ahjud ju ei kõnele. Siim oli selles nii kindel, et kinnitas valjusti. Vanaisa ahi ju ei kõnele. Küll ta kõneleb, lausus vanaisa ja astus varna juurde. Siimu jopi võtma. Peab ainult kuulata oskama. Siim tundis juba trepil, et ilm on veel külmemaks läinud. See oli säärane hilissügisene külmise näpista küll nina ega varbaid, kuid poeb krae vahelt ja käistest riietele ning võtab kogu keha lõdisema. Läheme tuppa tagasi, tahtis siin kui lehmale ja lammastele olid heinad ette toodud vesi kaevust välja vinnatud, puud sauna viidud ja väravate kinniolek üle vaadatud. Toas viisid jalad Siimu kohe ahju juurde. Siin patsutas käega ahju kuuma külge ja tundis, kuidas ja kab lookas, nüüd kuuled, mis ahi kõneleb. Nüüd siin koolis, suru end minu vastu, sosistas ahi, suru end minu vastu, suru end minu vastu. Me oleme teiega rääkinud, Jaan Rannap teie koolilugudest ja spordilugudest, aga terve eraldi peatükk, kui nii võib öelda, on ju teie loomingus antud loomadele? Topi küll kasulaps, küll põder, kel nublu ja kes kõik veel, Nad huvitavad mind ja ma olen püüdnud nende kohta nende loomadega, kellega mul on olnud kokku puutuda. Ma olen nende kohta püüdnud palju teada saada. Ja see asi ulatub küllalt kaugele ja peab vist alustama kotkaraamatust, viimane valgesulg. Kunagi õige ammu oli mul õnn käia päris mitmel mitmel aastal koos mööda metsi noh, niisugustel meie avalikkusele väga tuntud loodusinimestega nagu Fred Jüssi ja, ja Tiit Randla. Ja suures osas tänu nendele õnnestus mul ka koguda seda materjali, mida mul oli tarvis viimase valge sulekirjutamiseks. Hiljem olen ma pidevalt pöördunud jah, loomalugude juurde tagasi ja viimasel ajal. Ma olengi peamiselt loomadest kirjutanud kõige viimane raamat mis on ka kirjastusele üle antud jah, kah illustreeritud alla ja kah ilmumata veel. See koosneb kolmest pikemast jutustusest, üks neist on pühendatud Richard rohule. Tema tema looma lood jätsid minu lapsepõlves väga sügava jälje. Ja Ma varieerin ühte Richard Rohu jutustust tema noort haugi, ahvenat, kes teevad läbi pikamaailma reisima, lasen neil teha sellesama reisi, aga nüüd tingimustes 50 aastat hiljem, mis kõike muudab ja teeb kõik teistsuguseks. Siis on seal raamatus lugu ühest väga sümpaatset rotist väga kavalast, erakordselt targast ja kavalast rotist, kes elab oma uhket roti elu. Ja ma olin temaga isiklikult väga lähedaselt tuttav. Tema varastas ära minu onuprillid ja minu hambaharja ja, ja veel üht-teist ja viis nad kõik oma elupaika ja temaga oli meil väga-väga dramaatilisi läbielamisi kui nii-öelda, aga ma tunnen selle roti vastu aukartust ja seda aukartust ma olen ka püüdnud sinna jutu sulatada ja siis kolmas võib-olla kõige olulisem jutt selles raamatus on lugu niisugusest väikesest loomakest, kes Eestis ei ela ja kes mahub üldnimetuse alla. Suslik, minu suslik on pärit kaugelt Zucci maalt. 15 aastat tagasi oli mul rõõm ja õnn teha läbi üks kuu aegne matk mööda tuksima avarusi. No see oli niisugune tõeline matk, kaks ajakirjanikku, seljakotid seljas ja nii vabad, kui nad seal piirivägede poolt ümbritsetud maal said üldse olla. Nii vabalt siis seal ringi käimas ja nii imelik kui see ka ei ole seal kogetud, ma olen alles nüüd üle 10 aasta hiljem oma raamatut hakanud kasutama üht-teist. Ja see susliku lugu on üks et sellest sarjast, see on üks sümpaatne loomakest, tuuakse Eestimaale ühele poisile kingiks. Poiss on noor loodusteadlane ja pärast seda, kui see suslik siin lahti pääseb, siis poiss satub suurde ärevusse, sest ta oletab, et, et nüüd võib juhtuda midagi taolist, kui omal ajal juhtus. Kui meile toodi sisse kährikkoer, sest siis oletati niimoodi, et sellest kährikkoerast saab meie loomariigi rikastaja ja tore jahiobjekt ja ja sööb tigusid ja marju, nii nagu ta seal oma päris kodumaal Kaug-Idas sööb, aga siin juhtus niimoodi, et hakkas hoopis teisiti käituma, hoonetati ja ta hävitas meie Tetra järelkasvu ja tegi veel muudki pahandust. Siit moraal, et, et niisugusi julgeid ümber asustusi ei tohi üldse teha, selle vastu on kõik loodusteadlased nüüd ja siis minu susliku lugu on siis ka sellega seotud, kui ta siin vabadusse pääseb, siis kuidas, kuidas tekib siis tema toojate hulgas kerge paanika ja mis nad siis ette võtavad, et teda uuesti kinni püüda? Aga muidugi see raamat Te ei ole ainult suslikus, seal on mitu tegevusliini ja mingil määral ta tutvustab ka Zucci maad ja, ja seda olukorda, mis selle kauge maaga viimase 70 aasta jooksul üldse toimunud on. Ja kuna selle jutustuse peategelane on elukutselt lingvist, ta on keeleteadlane, kes on sattunud sinna ajutiselt tööle osalt suurt raha teenima, osalt ka muudel põhjustel. Ja, ja keda ka seal huvitavat selle maa suksima keelelised küsimused, probleemid, mis seal ette tulevad ja see minu lingvist selle selle siis hobiks on, siis koguda neid kohanimesid, koostada nimesilte ja, ja, ja kaardistada uuesti, niipalju kui temal õnnestuks rännata neid paiku, kui ja elustada siis seda keelt kohanimedest, mis on siis õige ja tõeline ja tuhandete aastate vanune ja nüüd jääb siis ainult oodata raamatut. See on siis jutukogu või eraldi jutustus, see on jutustustekogu ja selle pealkirjaks tuleb selle tubli ja, ja ägeda roti järele röövel Reinold Ohtile roti nimi on Rinaldo. Ja seda tuleb samamoodi siis oota, tule oodata, nii nagu me praegu ootame mitte üksi minu raamatuid, vaid kõigi mu kolleegide raamatuid. Tänane kohtumine teiega keskendus üksikute suurte teemade juurde, aga ma olen täiesti veendunud, et iga lapse jaoks on olemas oma Jaan Rannap. Sest et väga-väga paljudest raamatutest juttudest jäi rääkimata ja ega neist polegi vaja teab mida rääkida. Ma usun, et kes loeb, see saab sealt endale oma kätte ja tundub, et teil on vist üldiselt vedanud Nende kunstnikega, kes on teie lugusid illustreerinud ja mulle meeldisid kangesti näiteks Mari Kaarma illustratsioonid raamatule põder, kes käis varvastel ja mulle ka. Mulle ka austan väga. Mari Kaarma kunsti, ta suurepärane loomade joonistaja. Ja tema juurde sattumisel võlgnen ma jälle tänu Fred Jüssile, sest esimesed tööd, mida mina nägin tema sulest, olid Fred jussi, lindude plaadid, neid tema kujundas. Täna on teil siin kaasas veel midagi, väike lühijutt ehk siis seda kuulame. Ja lõpetuseks ja see on lookeana minu lapsepõlvest. Ja ma näeksin temal kohta raamatul, mis saab põder, kes käib varvastel järjeks, ma tahaksin väga sellele raamatule kirjutada teist osa. Veel õieti, mul on ta enam-vähem juba valmimas väikestest loomalugudest koosnev põder, kes käiks varvastel number kaks ütleme niimoodi. Ja nii kummaline kui see ka pole, läbinisti noor Jaan Rannap sai tegelikult kolmandal septembril kuuekümneaastaseks. Ma arvan, et kõikide lugejate ja loomulikult ka lasteraadio poolt palju-palju õnne sünnipäevaks. Ja kuulame siis nüüd juttu, mille nimi on vähimaja. Läbi vilu, poisipõlve, karja ja heinamaa voolas väike oja paiguti vaevalt meetri laiune looklasse ühe lepapõõsa juurest teiseni justkui tahtes neid kõiki külastada neil kõigil juuri niisutada. Oja sügavamates kääru kohtades kaldasse uuristatud koldastes elutsesid vähid naabripoisid, käisid neid sealt välja kiskuma, kuid meile ei lubanud isa urgudest vähke püüda. Urg on vähimaja, rääkis ta. Kuhu see kõlbab, kui te sinna röövli kombel koputamata ju luba küsimata sisse tungiti. Meie võisime vähke õhtul pimedas püüda. Pimedas tulid vähid madalasse vette toitu otsima, taskulambiga valgust näidates SAISis suurematel turjast kinni napsata. Ühel suvel hakati oja äärest heinamaatüki toodud sügavasse kogujakraavi, juhiti kitsad kuivenduskraavid nende põhja servamata saelaudadele laotati pisikesed punased torukesed. Olin torru panijatele hoolega abiks, tassisin neile sammalt kätte. Ülippasin kaevule, joogivee järel jääb, mul oli oma plaan töö palgaks ühte toru endale küsida. Tahtsin selle karjamaal ahju korstnat saada. Üleva poistel oli nende karjamaal liivane, seest puust korstnaga ahi puust korstnasse mahtus kuus soolasilku suitsema. See minu korstnasse hakkab küll poole vähem silke mahtuma, aga see-eest pole karted korsten põlema läheb. Teisel toru pane, päeval oli mul palk käes. Aga kui ma oma turuga karja juurde Sipasin, peatas mind saarema Pets üks töömeestest kaaslähed käärimehi püüdma, toppis ikotorul teinud kinni. Kirikualevis elav Saaremaa pits oli lõbus mees kui tööl leedus kaevastograavia niitis heina, kui ei leidunud, käis jõe ääres kalal Priit, sul oli kala ja vähipüügiks palju kunste. Ühe neist sain nüüd ka mina teada. Eksa kuule, vähkpidavad punasest torust urgu, palju kõrgemalt hindama kui seda peidupaika, mis ta ise kolt alla uuristanud. Nii et viijaga toru ööseks vette hommikul võtta koos Vähiga välja. Lükkasin ahju ehitamise kohe edasi. Kraavide kaevamisega oli maa seest juurikaid ja kännutükke esile tulnud. Otsisin oma toru jaoks sobiva krundi ja kihutasin oja äärde. Õhtul ei tulnud mulle kaua und, kujutlesin, kuidas vähid minu torukest uurivad, siilitavad Sõrraga ja laksutavad lakaga. Võib-olla riidlevadki õiguse pärast uude majja elama minna. Kui aga ma jäin, siis oli Varstiga hommik. Ojaa kohal hõljus uduvine, nagu varahommikut ikka. Esitundus lausa hammustavalt küll. Sain nüüd aru, et olin rumalasti teinud, turul oleks pidanud paela külge siduma. Kas mul nöörist puudus oli? Aga tagantjärele tarkusest polnud kunagi abi, lükkasin pluusi, käis õlani ja tõstsin oma varanduse kaldale. Eks Acoe pritsujutt oli õige olnud istuski vähktorus. Ja kui suur sõra tipud ulatusid peaaegu välja. Uues majas paistis talle meeldivat. Ta ei kavatsenudki ka siis sealt lahkuda, kui toru kaldale mätaste vahele panin. Võtsin toru uuesti kätte ja raputasin. Nüüd libises käärimisrohu sisse, keerutas katse, sarvi hakkas oja poole teed murdma. Tagu sees, nagu vähkidel kombeks. Tõstsin vähiteele toru ette. Ta hakkas sinna kohe tagasi pugema. Ju pidi punane maja vähile sedavõrd meeldima, et ta oma oja unustas. Või tähendasid nüüd oja ja uus maja vähile võrdselt kodu. Sain vähist aru, igale on ta kodu kallis, taipasin nüüd sedagi, miks isa meil käega kolt talgupada ei lubanud. Kas mulle meeldiks, kui mõni hiigelelukaks? Aga mida muud ma vähi jaoks olin meie mujal laperguseks vajutaks või lõhki rebiks või mind sealt majast välja kihutaks? Ma ei tahtnudki enam oma ahjule kivist korstnat mammis puust korstnal kiviga. Kui mättasse pikk suitsukäik uuristada, siis ei lähe ka puust korsten põlema. Viisin vähimaja tagasi ojja ja peitsin vette ulatuvate lepajuurikate, ta aga mine tea, võib-olla on see seal veel praegugi.